3. peatükk
Laste elust 19. sajandi 70. aastatel on ajalookirjanduses väga vähe juttu. Üht teist on teada koolidest. Laste elu argipäev ei väärinud kaasaegsete järgi kirjeldamist. Nii luuaksegi tänapäeval pilt tolleaegsest laste elu argipäevast ette peamiselt rahvalaulude, muinasjuttude ja mälestuste, mitte aga algallikate põhjal. Vallakohtu protokollides on laste elu kohta mitmeid huvitavaid andmeid. Kahjuks on käesoleva töö kirjutamiseks läbivaadatud allikmaterjal veel liiga väike, andmaks põhjalikumat ülevaadet laste elust.
19. sajandil oli talu eestlastele nii kodu kui tootmisüksus. Laste elu kulges maast-madalast isa-ema kõrval jõukohaseid talutöid tehes. 8-14 aastaste laste elu põhisisuks oli karjaseamet. Karjaste hulgas oli poisse tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, sest viimased aitasid sageli talus muid naistetöid teha ja kantseldasid väiksemaid lapsi. Vaesematest peredest on aga sageli tütreid taludesse karjalapseks kaubeldud, et nad endale talvise söögi välja teeniks ja riided selga saaks.
Tori asus nn Soomaal, kus põldude osakaal oli suhteliselt väike ja karjakasvatuse osakaal kõrgem. Seepärast oli ka rohkem karjaseid vaja. Loomi karjatati talude lähedal, kus alatasa valitses loomade põldudele mineku oht. Kohtuprotokollides annavad sellest tunnistust peremeeste sagedased vastastikused süüdistused põldude ärasöötmise asjas. Sellised tülid läksid mõnikord päris ägedaks. Orekülas on üks pahapeale sattunud siga koguni elu kaotanud: naabrinaine surunud sea aiavärava vahele kinni ja mees peksnud teibaga, kuni siga lõplikult vait jäi.[2]
Kui oma talu piires küllaldaselt karajamaad ei jätkunud, tuli seda hankida talust kaugemalt. Torilaste tähtsamaks karjamaade reserviks olid suured riigimetsad. Vallakohtu protokolliraamatus on säilinud üks nimekiri oma loomade riigimetsas karjatamiseks luba küsinud talupoegadest. Tähtsamateks metsakrajamaadeks olid Mädaoja mets (27 looma), Pärnmets (25 looma), Juske mets, Ristore mets, Murru aru, Suurekiviaru, Ragasella mets, Suigu mets (kokku 80 looma), Paemurd (69 looma), Saarissoo mets, Soopa, Melusaar, Raudmännik (44 looma), Kõrtsi raba, Oreküla mets, Oreküla männik (43 looma). [3]
Karjase elul olid kindlasti nii oma võlud kui ka varjupooled. Ilusa ilma puhul, kui kari rahulikult sõi, võis nautida karjaseromantikat - ojast kalu või vähki püüda, jänesepaelu üles panna, tohust torbikuid ja hädavajalikke keedunõusid teha ja neis hõrgutisi valmistada, samuti puukoorest karjapasunaid valmistada.
Seda, et ka Tori karjalastele selline tegevus tundmatu polnud, tunnistavad kohtuprotokollides leiduvad kaebused. Küll kaebab metsavaht Peet Pern, et Tõnis Laasi karjane Joosep Miil olla kroonu metsa kahe kasel koort kiskund (poiss ise tunnistab, et tema ainult ühe kase koorinud),[4] küll on samal metsavahil kaevata, et Rätsepa küla peremeeste karjased olla kroonu metsast 7 kaske ärakoorinud.[5] Karjapoiste arvates oli see metsavaht kindlasti üks kuri mees, kellele tuli jõudumööda mingeid krutskeid teha.
Mõnikord on karjased ühele või teisele mehele koerust teinud, haavu koorind, tema loomi peksnud, aiast saare sõsasid leikand ja õnapuu aidas käind, kus ta neid kinni võtnud ja mütsi Jaak Perna poisi peast võtnud.[6] Selliste asjade eest said karjapoisid noomitud ja rahule arvatud.[7]
Metsakrajamaadel valitsesid karjaseid ka omad ohud. Teadagi -- Pärnumaa metsades olid rohkesti kiskjaid, metsakarjamaad ise aga kohati soised, ja mõnikord oli vaja kiiret abi, et mõni inisev mullikas laukast välja sikutada. Maja lähedal võis mõnikord ühe talu karja valvata ka üks karjane. Tavaliselt oli aga karjas mitu last korraga. Metsakarjamaadele ei lastud aga kunagi üht karjast üksinda. Karjalastele olid abiks koerad. Üldiselt jääb mulje, et torilastel olid üsna südid koerad, kes kippusid mõnikord ka tüütuid naabrimehi ja postiljone purema, aga mõnikord tuli inimestel neid kurjade sigade eest päästa ja üle aia tõmmata.[8]
Karjalapse töös oli mitmesuguseid ohte. Nagu selgub kohtuprotokollidest, olid karjalastele metsloomadest suuremaks probleemiks kokkupõrked erinevate karjade vahel. Piisas kaks karja kusagil metsakarjamaal kogemata kokku lasta, kui kohe puhkes karjade ja nende juhtide vahel tõeline sõda. Karja juhtloomade võimuvõitlus võis olla päris tore vaatepilt, aga see võis lõppeda ka nõrgema looma surmaga.[9]
Üks suurem karjapoiste kohtuasi oli arutusel 1873. aasta septembris. Tori hobuskasvanduse juhataja dr Hardwick kaebas, et karjapoisid on hobusekarjas maganud ja noor täkk on nende hooletuse läbi hukka saanud (nagu tunnistusest selgub meeldis karjapoistel mõnikord tõepoolest karja juures kraavipervel magada). Kaebaja nõudis kalli tõuhobuse hüvituseks 80 rubla kahjutasu.[10] See oli väga suur raha, talupojahobuste hind oli umbes 10-45 rbl[11].
Kui mitme talu karjad olid ühisel karjamaal suhteliselt lähestikku, oli nende lahushoidmine tõeline kunst. Vahel peetigi targemaks karjad kusagil väljapeal ja täiskasvanud inimeste juuresolekul kokku lasta, et loomad oma võimuvõitluse maha peaks ja inimesed saaksid jälgida, et nõrgem loom ohtlikult viga ei saaks.
1874. aasta oktoobris on kohtu ees olnud kohtuasi, kus kahe karja kokkuminekul ühe talu härjad teise talu karjastelt Jaan Aviksonilt ja Andres Aviksonilt kõvasti peksa saanud (esimese talu karja hoidis tüdruk -- Riina Leis). 'Elajad' on kroonu metsas kokku lastud ja siis on härjad kokku läinud ja Andrese härja maha aeanud, ja siis on Andres ... härga peksnud. Seekord oli kohtuotsus karjapoiste suhtes siiski mõistev ja annab tunnistust sellest, et kohtumehed ka ise kunagi karjapoisid olnud. Sai mõistetud: et Mihklel kaks härga olnud ja Andrese pisema härja kallale läinud, seal peab appi minema, et peavad rahul olema, et kellegil kahju pole sündind.[12]
Tähtsamateks allikateks on karjaste töölepingut puudutavad kohtuasjad. Nagu kohtukirjadest selgub, oli karjastel ja nende vanematel mõnikord probleeme lepingujärgse palga kättesaamisega. Palga väljanõudmise käigus on kirja pandud ka karjalapse palga koostis.
Ann Ostrov kaebas, et tema tütar Mari oli kaks aastat Andres Tohvri juures karjaseks olnud ja selle aja sees lisaks söögile ainult 2 särki, ühe kuhta, ühe kördi, jaki ja kaks rätikut saanud. Kohtu nõudmisel lisati palgale 2 särki ja üks kört.[13]
Veelgi keerulisemaks läks lugu siis, kui karjane haigeks jäi. Jaan Siller kaebas, et tema 12 aastasel tütrel Liisul jalg Koonga laada ajal haigeks jäänud ja seepärast pidanud ta Mardipäva nädalal lapse koju tooma, kuna peremees Andres Kask pole tütre jala parandamiseks kedagi teinud. Ta parandand kuni pärast jõuluni seda jalga ja nõudis tütre söömise ja parandamise eest 3 vakka rukkist.
Kohus arutas asja ja leidis, et Jaan Siller, kehva mees, vist mitte nalja pärast oma tütart, kellest temal mingisugust abi ei ole sügise vastu talvet, kodu ei oleks võtnud vaid seda selle häda pärast tegi, et tütre jalg parandud ei saanud, ühendas ennast kohus selle mõistusele: et Andres Kask maksab Jaan Sillerile 2 vakka rukkid 8 päva aea sees.[14]
Nii, nagu ka muude teemade puhul, saame vallakohtu protokollidest andmeid karjasepõlve pahupoole kohta. Kui kõik oli korras, polnud ju mingit mõtet kohtusse minna. Mõnikord on juttu karjalaste haigestumisest. Suvel võis ju karjas päris kena olla, kuid kari läks välja juba jüripäeva paiku ja jäi lauta mihklipäeva paiku. Külmad ja vihmased ilmad olid eriti nooremate karjalaste tervisele tõsiseks katsumuseks.
Kõige ebameeldivamad kohtuasjad seonduvad karjalaste suhtes rakendatud vägivallaga. Sellest on kõige rohkem teateid mitmesugustes töölepingu lõpetamisega seotud kohtuasjades. Peremehed kaebavad, et karjaseid enne lepingu lõppu nende juurest plehku pannud või koguni vanemate poolt ära viidud ja nõuavad kahjutasu. Asja arutamise käigus selgub, et mõnelgi juhul on võõraste lastega lausa julmalt ümber käidud.
Jaan Tohti karjapoiss jooksnud pärast seda ära, kui ta elajad paha peale lasknud ja et ta poisi selle süü pärast peksa luband.[15]
Jüri Kornfeld võtnud Jaan Päärsoni tütre karjaseks, luband koolitamise eest hoolt kanda, aga ei ole seda teinud, on ka tema tütart une pealt peksnud, ega pea temale süia andma. Sellepeale tulnud isa, viinud tütre haiget ema vaatama ega ole enam tagasi toonud. Kohtu otsuse järgi tuli tal tütar tagasi viia.[16]
Kõige julmem näide täiskasvanute vägivallast laste vastu pärineb 1874. aasta juunist, mil peremees Otto Sempelson on 8 ja poole aastast Mihkel Volmersoni heinamaal julmalt peksnud ja lõua luu katki löönud. Süüdlase sõnutsi vihastanud poiss mehe sellega välja, et tema küüni katusele roninud. Naabripoisi jutu järgi hakanud Otto Sempelson neid taga ajama aga hoopiski sellepärast, et Mihkel Volmerson Otule üttelnd, et tema loomad olla tema isa heinamaa ärasöönud, ta tütar magada järjest. Mihklil olnud pärast peksmist selg ja perse ja kube {...} keik täis vitsa vorpa. Sindi vabriku tohter Jürgens oli andnud ametliku tunnistuse selle kohta, et poisi parem lõualuu ühe löömahoobi läbi katki murtud ja maa-arstid {...} üttelnd, et poisil ka õla luu ja ristluude peal üks luu katki olla.[17] Sellise julma teo lõplik lahendamine anti edasi Pärnu sillakohtule.
Nagu juba ühest viidatud lõigust selgub, oli laste koolitamine oluline asi, mille eest tuli hoolt kanda. Kui koolivanem kellegi last teistest rumalamaks nimetas, tõi see kaasa solvumisi, mis mõnel juhul jõudsid ka kohtukirjadesse.[18]
Tõsine tüli laste koolitamise üle on puhkenud Jüri Viljaku ja tema väimehe Jüri Penjami vahel. Väimees on äia oma leibkonnast välja ajanud, kuna see saatnud oma poja Koongasse oma õepoja Mihkel Männa juurde kooli. Peremees vihastas, et temalt üks tööjõuline inimene ära saadeti: kui ta äi oma poega, kes tamal juba hakkand tööd tegema, Koongasse viinud, üttelnd, et kui poea viib, siis mingu ka ise. Kohus otsustas, et Jüri Viljak võib oma poega koolitada kuida ta jõuab ja kus ta tahab, ja peab Jüri Penjam leiba jääma.[19] Suur osa lastest ei jõudnudki kooli, vaid omandas hariduse kodus. Oma lugemisoskust tuli näidata katsetel kirikuõpetaja juures. Toris oli mitu kohtuasja seotud sellega, et vanemad ei saatnud oma lapsi isegi kirikuõpetaja juurde katsetele. Kaebajaks oli apostliku-õigeusu preester. See on ka mõistetav, sest apostliku-õigeusku (vene usku) läks just vaesem osa rahvast, kellel oli elatisvahendite hankimisega raskusi ja seepärast oli neis peredes ka laste tööjõud arvel. Ilmekaks näiteks on Madli Kivisilla kohtuasi. Preestri kaebuse alusel küsiti talt aru, miks ta oma tütart Liisat, 13 aastat vana, katsele pole saatnud. Ta vabandab ennast sellega, et tema tütar Hassleri vabrikus töös käia. Kohus otsustas, et asi lõpetatakse, kui Madli Kivisild õpetaja juurest tõendi toob, et tütar lugeda mõistab.[20]
Seitse aastat pärast vaadeldavat perioodi, 1881. aastal toimus Balti kubermangudes esimene rahvaloendus. Tori kihelkonna kohta on rahvaloenduse algmaterjalid säilinud.[21] Iga inimese kohta märgiti ka tema kirjaoskuse tase: 1) ei loe ega kirjuta, 2) loeb, aga ei kirjuta ja 3) loeb ja kirjutab. Tori kandis kuulus esimesse kategooriasse ca 9% inimestest (peamiselt vanemad inimesed), teise kategooriasse 43% ja kolmandasse 48% inimestest. Nii võime arvata, et üksikud kohtuasjad koolikohustuse halva täitmise üle olid suhteliselt erandlikud ning osaliselt ka kohtu abiga oli saavutatud laste hea lugemis- ja kirjaoskuse tase.
***
Kuidas hinnata läbivaadatud kohtuasjade taustal laste olukorda 1870. aastate külas? Laste kaasamine talutöödesse algas maast-madalast. Laste üheks tähtsamaks tööks oli karja hoidmine. Karjasepõlve romantilistest ja positiivsetest külgedest leiame kohtumaterjalidest väga vähe teateid, kuna kohus pidi reageerima ju ainult elu väärnähtustele.
Kuna just vaesemates peredes vajati laste tööjõudu oma majapidamises või sooviti neid panna mujale endale ülalpidamist teenima, ei saanud lapsed kooli minna ja mõnikord ei lastud neid isegi katsetele.
Nooremate laste jaoks oli see raske töö. Mõnikord esines laste julma kohtlemist, isegi kehavigastuse tekitamist. Seda aga ei tohi kergekäeliselt üldistada ajastule tüüpiliseks jooneks -- lapse peksmist pidasid ka tolleagsed kohtumehed erandlikuks nähtuseks, mis tõi endaga kaasa karistuse. Vallakohus, kes väljendas omaaegset avalikku arvamust, suhtus karjaste ulakustesse küllaltki leebelt ning suhtus soosivalt lastele hariduse andmisse.
Kohtu protokolliraamat kajastab noorte suhteid ühekülgselt, ainult negatiivses valguses: kohtusse oli vaja minna kas taganetud kosjade, lapsekasvatusraha või kehavigastuste tekitamise pärast.
Hoolikamal lugemisel võib protokollidest siiski ka seda välja lugeda, millised noorte omavahelised suhted kaasaegsete arvates pidid välja nägema.
Kohtuprotokollidest selgub, et noorte omavahelise kokkusaamise kohaks olid mitmesugused väljaspool talu toimuvad tööd. Raske töö ei seganud omavahelist suhtlemist ja lõbutsemist. Peale talguid oli taludes kombeks pilli mängida ja pidu pidada. See meelitas talgutele kokku palju noori inimesi,
Üheks raskemaks kohustuseks oli teetegemise kohustus. Torist läbi minev maantee oli ainult kihelkondliku tähtsusega tee ja selle tõttu pidid torilased postmaantee sillutamise kohustust täitma (sildu tegema) kodust kaugel, näiteks Surjus. Tee-ehitusele mindi vahel mitmeks päevaks, ööbiti kohalike talupoegade juures kas küünis või laudalakas. Sellistele töödele saadeti ikka nooremaid inimesi -- sulaseid ja teenijatüdrukuid.
Kahjuks saame ka sellest omaaegsest sillategemise romantikast teada ainult tema pahupoole kaudu -- siis, kui kellelegi liiga tehti.
Ette tuli Mihkel Avikson ja kaebas, et tema on oma tütreku Juula Tilga silla tegemise jauks sildu tegema saatnud, ja on poistest Mihkel Aviksonist ja Jüri Adamsonist vigaseks tehtud saanud, et ta mitte praegu õieti tööd teha ei või. Mihkel Avikson ütleb, et tema on Jüri Adamsoni käsa tütreku küljest lahti kiskund ja siis on ta aiged saanud ja seda tüdrekud omale kiskund. Jüri Adamson ütleb, et Mihkel Avikson ja tüdrek on enne lauta peal olnud, tema on ka senna läinud ja tüdrekud omale tahtnud, ei tea kumma kässi on aiged teinud, kas Mihkel või temal ja Mihkel on tüdrekud keskpaikast kinni võtnud ja jõuga teise käest tahtnud ära võtta. Seda lugu arutasid kohtumehed mitmel istungil. [22]
Kohtuprotokollidest selgub, et ehalkäimise romantika oli noorte omavahelise läbikäimise loomulikuks osaks. Ehalkäimises ei leitud midagi ebatavalist ega taunimisväärset. Probleemid tekkisid siis, kui ehalisi korraga liiga palju sai või kui poisid tüdrukute suhtes jõudu kippusid kasutama.
Kadri Lekstein ütleb, et nimetud pühapal olla esiti Jaan Sander nende lauda peale tulnud, aga seal ühtegit teinud. Pärast tulnud üks teine mees veel ülesse ja olla see teda küündega kiskund, põlveli tema peal olnud ja teda peksnud.[23]
Heaks näiteks on ka 1874. aasta jaanipäeva paiku arutusel olnud kohtuasi. [24]
Mihkel Jürvetson ja kaebas, et 9. juunil öösel kell 12 olla tema majas suur mürin ja kolin olnud, ja olla tema tütred appi karind, kui ta senna jooksnud, pannud poisid välja ja olla tema tütar Anna kaeband, et Mannare Mihkel Mann teda karvutpidi sängist välja kiskund kää katki löönud. Raiesniku Mihkel Künnapas, ütleb Anna Jürvetson, olla enne seal tuas olnud ja Mihkel Mann ja Küüne Jaan Jürvetson olla esiti teda ja pärast Mihkel Künnapat peksnud. {...}
Mihkel Mann vastab, et tema ei ole Mihkel Jürvetsoni majas käinud ega polegi tema tütart peksnud.
Tavaliselt ilmneb kohtuasjades ka see, kes vanemate arvates see hea ja õige ehalkäija olnud, kes aga soovimatud sissetungijad. Vaadeldaval juhul oli soosituks esimesena kojal olnud Mihkel Künnapas, kes peremehe jutu järgi peremehe enda kutsumise peale tema hobuste rautamise pärast Mannare Mihkel Jürvetsoni juure läind ja õhtul korralikult kambres istund Anna Jürvetsoni sängi ääre peal, kui Mihkel Mann ja Küüne Jaan Jürvetson kambre tulnud ja kohe Anna sängist välja maha tõmmand ja siis tema kallale tulnud ja teda peksnud {...}
Kui peremees tulnud jooksnud keik välja, aga pärast tulnud jälle tagasi ja kiskund Mihkel Mann tüdreku jälle teist korda sängist välja ja läind siis ära. Soovimatu ehaline pandi öösel hulkumise pärast ja peksmise pärast 3 pääva peale vangi ja maksis nii tüdrukule kui varem kohal olnud poisile valuraha ja kahjutasu.[25]
Rahvalauludes on palju räägitud kosjade ootusest ja kosjaskäimisest. Tüdrukud valmistasid varakult veimevakka; noormehed sõitsid kosja pere parimate hobustega, kuljuste kõlinal ja just selleks puhuks tehtud kaunite lookadega.
Kohtuprotokollidest on kosjade ilu suhteliselt raske välja lugeda, sest seda varjutavad vastastikused nõudmised ja etteheited. Kohtusse mindi ju selleks, et kihluse katkestamise puhul tagasi saada kosja ande ja vastastikku tehtud kingitusi.
Miks kihlused üldse katkestati? Üheks põhjuseks võis olla alapeatüki motoks valitud rahvalaulus öeldu.
Ette tuli Tõnis Pool ja kaebas, et tema Elbi Mart Tuisu tüdreku Mari Puskai juures kosjas käinud, temaga juba kirikumõisas käinud ja 2 pääva peale selle taganend tüdrek temast ära. {...} Maria Puskai {...} vastab, et tema ei tahtnud Tõnis Poolile koguniste minna, aga Tõnis Pool olla oma kosilastega teda niikaua nuiand kuni ta viimate luband. Et aga pärast kuulnud, et Tõnis Poolil mitte oma vaid teiste riided olnud selgas, seepärast taganend temast ära.[26]
Peale kosjade vastuvõtmist olid neiule vallalisele tüdrukule lubatud vabadused lõppenud. Kui ta selle unustas, oli pahandus käes. Nii tuli kohtumeestel mitmel istungil arutada Peet Ostrovi ja Kadri Mihkelsteini tüli.
Viidika Peet Ostrov {...} kaebas, et tema Jõesu Karl Mihkelsteini tütart Kadrit kosind ja tema ka juba õpetaja juures käind ja pidand pühapä saama mahaüeldud, aga reede enneseda läinud Jõesu ja leidnud siis, et Kadri Mihkelstein, tema pruut, ühe teise poisiga sängis magand. {...} Kadri Mihkelstein {...} vastab, et see Vändra poiss, keda ta ka mitte tunnud, tema sängi ääre peal istund, viimaks käsipusakile sängi lasknud ja tema käest küsind, miks linnase kotid jões leus on, kas ta hakkab pulmi tegema. Tema vastand, et isa teeb pulmi, ega tema tee.[27] Nii neiu isa kui vend püüdsid seletada, et toas kogu aeg tuli üleval olnud või pole seda aega, et kammer pime olnud, kuigi kaua olnud jäi kosjakaup katki.[28]
Kohtuprotokollist saame teada, kuidas kosjad välja nägid. Kõige rohkem räägitakse kosjaviinast. Kosilased 4 toopi viina ärakulutand {...} ja 1 toop peenikest viina. See oli päris suur kogus -- 5.28 liitrit tavalist ja 1.32 liitrit peenemat viina. Seetõttu pole imestada, et kosilased hilisemate süüdistuste järgi poolpurjus olnud, kui see viin, mis nad on toonud, on nad ka ise ärajoonud.
Neiu vanemate või pererahva poolt pakuti kosilastele süüa. Ka need kõhutäied on hiljem vastastikustes tasaarveldustes ära hinnatud. Võib-olla oli see mingi parem söök, sest iga kõhutäie eest on küsitud 50 kopikat (peaaegu oskustöölise päevapalk). Sel juhul oli kosilaste tulekust ikka midagi juba ette teada.
Neiu poolt kingiti kosilastele sõrmkindaid ja vöid ja korraldati sõit kirikumõisa pastori juurde.[29] ]Noormehed on teinud neiule mitmesuguseid kingitusi. Näiteks Peet Ostrov on kinkinud Kadri Mihkelsteinile 2 rätikut (6 rubla) ja 5 rubla raha; kirikumõisas andnud veel 125 kopikat.[30]
Kuna noormehed kandsid kosimise suuremaid kulutusi, siis pöördusid nemad ka kulutuste hüvitamiseks kohtu poole.
Kui suur osa kosjadest lõppes pulmadega ja kui suur osa kohtulaua ees viina ja rätikuid tagasi küsides?
Selle kindlakstegemiseks on vaja mitmesuguseid võrdlusandmeid. Tori kirikumeetrika andmetel abiellus kihelkonnas 1874. aastal üldse 53 abielu.[31] Kui palju oli ühest või teisest vallast pärit noorpaare, seda ei ole kirikuraamatus märgitud. Tori vald moodustas 1881. aasta rahvaloenduse andmetel ca 47% kihelkonna elankikkonnast.[32] Kui me oletame, et erinevates valdades abielluti enam-vähem ühepalju, siis võisid neist 106 abiellunust ca 46-50 olla Tori valla inimesed.
Kosjakulude tagasinõudmise protsesse oli vallakohtus kaks. Seega lõppes kohtu ees kosjakulude tagasinõudmisega umbes üks kümnendik kosjadest.
Ette tuli Kristiina Jürvetson Jaani tütar {...} ja kaebas, et Tõnis Jürs olla teda luband naeseks võtta ja teda äranaernud, nenda et tema lapse saanud. Tõnis olla 4 aastat tema juures käinud. Tõnis Jurs vastab, et tema ei ole süüdlane, olla küll käega teda katsund, aga pole mitte tüdreku juures magand ega temaga lihalikult koos olnud. Laastu Jaan Miil ja Viluvere Jakob Tölp olla selle tüdreku juures olnud. Ka Laastu Mats Langvits olla Kristina juures olnud.[34]
See on väga tüüpiline lugu vallasema lapsetoetusraha taotlusest ja selle kohtuliku arutuse käigust. Seepärast vaatame ka selle loo edasist käiku.
See kohtuasi oli arutusel 1874. aasta augustist detsembrini. Tüdruku sugulased tuletavad meelde väidetava isa iga jutukatket, kus ta tüdruku ära võtta lubanud. Tõnis Jurs ütleb, et ta joobnud olnud ja ei tea, mis ta rääkind. Tunnistajad kostavad, et Tõnis Jurs mitte joobnud ei ole olnud. Loomulikult teatavad ka teised poisid, et nad Murdus Jaan Jürvetsoni majas öö aeal ei ole käinud.[35] Ka Kristina Jürvetson ütleb, et teised poisid ei ole tema juures olnud.
Ka vaadeldava loo jätk on üsna tüüpiline: lõpuks leitakse poiss kes ütleb, et ta vend Mats kes soldak, on temale mitu korda rääkind, et tema Murdus käinud ja nii ju lapse isaks võiks sobida.[36] Nähtavasti jäi sellest jutust siiski väheks ja sõduriks võetud poiss ise oli juba ammu Venemaal. Varsti on kohtulaua ees uus sobiv isakandidaat: nekrut Jakob Tölp tunnistab, et tema mineva kevadist 5 kuni 6 korda Murdus tüdreku juures käinud.
Tori kohtumeeste juures nii lihtlabane kokkumäng siiski läbi ei läinud. Nagu protokollis kirjas, arvab kohus tema tunnistust tühjaks, sest et Jakob Tölp 1. detsembril soldanise läheb ja arvab, et se kedagi ei tee, et ta seda nüüd enese peale võtab, sest ühendas ennast kohus selle mõistusele: et Tõnis Jurs jääb lapse isaks tüdreku ütlemise järel ja maksab Tõnis Jurs Kristiina Jürvetsonile tema lapse ülespidamiseks seni kui laps kümne aastaseks saab iga aasta 10 rubla.
Vallaasemade kohta annavad häid statistilisi andmeid kiriku meetrikaraamatud. Tori kihelkonna sünnimeetrika andmetel sündis Tori vallas 1874. aastal 86 last. [37] Vallaslapsi oli nende hulgas 7, sh ülalmainitud Kristiina Jürvetsoni tütar Iida. Seega sündis sel aastal Tori vallas enam kui 8% lastest vallaslastena. Vallasemade osakaal võis ulatuda umbes veerandini lapsi omavate naiste üldarvust -- seaduslikus abielus olevatel naistel oli ju sel ajal väga palju lapsi (8-10 last oli üsna tavaline; osa lapsi suri noorelt), aga vallasemadel oli tavaliselt ainult üks laps.
Vallasemade rohkus oli osaliselt Eesti demograafilise arengu poolt ette määratud. S. Vahtre on kirjutanud, et ulatuslik nekrutivõtmine tõi kaasa nekrutiealiste meeste arvu tugeva vähenemise.[38] See tähendab veel seda, et vallasemadel oli väga vähe lootust hiljem mehele saada.
Vallakohtu protokollid annavad laste ja noorte elust mitmekülgse, kuid peamiselt negatiivseid külgi võimendava pildi. Seda omapära arvestades ning täiendavaid lisaallikaid kasutades on vallakohtu protokolle võimalik kasutada olme ja mentaliteedi ajaloo allikana.
Viimati muudetud: 25.02.1997