Vallakohtu protokollid keeleajaloo allikana
Vallakohtute protokollid on piirkonniti ning ajas väga erinevad. Proseminari käigus selgus, et mõned protokollid on üsna napisõnalised ja kirja pandud väga konarlikus keeles. Võis juhtuda, et sellistest protokollidest said aru vaid kohtumehed ise. Mõnes teises piirkonnas on aga protokollid päris detailsed ja ladusas keeles. Sellised protokollid on huvitavaks ajaloo allikaks ning võimaldavad uurida ka keele ajalugu. Õnneks kuuluvad Tori vallakohtu protokollid just viimatinimetatute hulka.
Oma seminaritöö käigus sisestasin ma arvutisse 126 Tori vallakohtu protokolli. Need protokollid on esitatud magnetkandjal töö lisana (vt kataloogist). Lisa on vormistatud arheograafia reegleid silmas pidades -- tekstid on puhastatud vana kirjaviisi mõjudest. Nii näiteks on "dd", "bb", "gg" kirjutatud ühekordselt. Sõnavara ja grammatika iseärasused on aga säilitatud.
Arvutisse viidud teksti oli huvitav töödelda. Kasutatdes andmebaasiprogrammi FoxPro analüüsisin kohtuprotokollides kasutatud sõnavara. Ka need materjalid leiduvad magnetkandjal esitatud lisas (failid "tyvi.dbf", "rida.dbf"). Üldse sisaldasid sisestatud protokollid 20284 sõna. Erinevaid sõnatüvesid oli 1975.
Käesoleva töö eesmärgiks ei olnud teha spetsiaalset keeleajaloolist uurimistööd vaid vaadelda vallakohtu protokolle kui ajaloo allikat. Sellepärast esitan järgnevalt ainult põgusa tutvustuse "tori keele" nende joonte kohta, mida ma oma töö käigus kohtasin.
Kohtuprotokollide sõnavaras esineb omaaegset administratiiv-territoriaalset jaotust ja asutusi kajastav sõnavara: kihelkond, kihelkonnakohus; kirikuvald, vallakohus, magas ehk magasin (magasiait). Kirikumõisa on kutsutud ka kirimõisaks.
Asjaajamise ja kohtupidamisega seonduvad tulelaegas, tulelaekaraha (= valla tulekahjude vastu kindlustuse kassa), kohtutuba (-tua) (=kohtumaja), vangihoone (kohalik arestikamber), pearaha (kõigil 15-60 aastastele töövõimelistele meestele kehtestatud maks); takseerimine (maade mõõtmise juures nende kvaliteedi määramine) ja renterei -- maakonnakassa.
Terminid sillasõitja ja sillasõitmine olid seotud talupoegade teetegemiskohustuse ülevaatamisega -- peale esitatud tähtaega sõitis sillakohtunik või tema volitatud isik (=sillasõitja) teed läbi ja nõudis halvasti tehtud teelõikude ümbertegemist ja süüdlaste karistamist.
Riigiametnikest puututi kokku vaid metsaherraga (metsaülem) ning kubermangu peametsaülemaga, keda nähtavasti tema uhke mundri ja tähtsuse tõttu metsakindraliks kutsuti. Kroonumeesteks olid ka soldatid, kes kohalikus pruugis on soldak või soldan.
Kohalikud ametimehed (ametmehed) olid talitaja (vallavanem), peakohtumees, kohtumees, abikohtumees, koolivanem, külakubjas ja tohter. Koolivanema määras kihelkonna koolikonvent ja tema ülesandeks oli järelvalve kooli majandusasjade üle. Külakubjas oli vallavalitsuse volinik oma külas, kelle ülesandeks oli valla käskude teatavakstegemine. Tohtreid oli Tori vallas koguni kaks. Üks neist oli hobusekasvanduse juhataja looma-arst Hardwick, teine aga lepingu alusel valla-arsti kohuseid täitev Sindi vabriku arst dr Jürgens. Looma- ja inimesearsti vahel vallakirjades vahet ei tehtud.
Mitteametlikuks autoriteediks oli maa-arst.
Rahva hulgast eristati mitmesuguseid elanike gruppe: Murepidaja, käemees, peimees (=peigmees), ätt (=vanaisa), kälimees, teender. Murepidajaks nimetati seda pere liiget, kes peale peremehe surma ajutiselt tema kohustused üle võttis. Teender oli üldnimetuseks sulase ja teenijatüdruku kohta.
Kohtuprotokollidesse jõudis ka mitmeid inimeste kohta kasutatavaid halvustavaid nimetusi. Levinumad olid sohenaine (=armuke), lits, hoor ja hooralaps (=vallaslaps). Vallaslapse isana esinev lugemata poiss oli leerist läbikäimata noormees.
Rohkesti esines saksa mugandusi (mitmed neist püsivad jätkuvalt lihtsustunud kujul tänagi eesti keeles): luhtaken (=õhuaken), jaarmark (=aastalaat), schlifitud klaasid (=lihvitud klaasid), kontraht (=leping), vollmaht (=volikiri), vöörus (=eeskoda), vogtei (foogtikohtu tähenduses).
Vene mugandustest esines vaid sõna prostoi (=lihtne, labane).
Maja asemel kasutasid torilased sõna tuba, toa asemel aga sõna kamber või kammer. Rehe-aluse asemel räägiti rihalusest. Majaümbruse kirjeldustes esinevad sellised mõisted, nagu mesipuuaed, nuumaheinamaa, leu (linaleo koht) ja raav (kraav).
Esitan ka valiku majapidamis- ja tööriistadest, ehkki nende nimetused ei paku niivõrd keelelist kui etnograafilist huvi. Loetelust näeme, et Toris olid 1870. aastatel kasutusel järgmised tööriistad ja majakraam. Mööbliesemetest leiab lisaks sängile mainimist järi, kapp, kummut, kummutkapi, kirst riiete jauks ja kast. Nõudest on kirjas aam, tünn, pütt, kirn, lass, taari asten (=astjas), taris (kapsta taris), ummik, vaat, kirst, ankur, väiksematest nõudest ja söögiriistadest aga taldrek ning nuad ja kahvred, viimaste all mõeldi muidugi kahvleid. Kõrtsi inventaris olid veel viinaheber ja teebrett. Tööriistadest on jutuks atter, arangas, brenner, mörser, aksid, suga, sõel, lükipakk, krui (kruvi), maakirves, oherdi, peitel, linasari, hang, hark, äkki (=äke), leht sahad ja voki.
Suhteliselt tihti esines protokollides hoburakendiga seotud termineid: rangid, regi, resla (reetaoline sõiduvahend), sedelka e telka, valjad, look, ohjad, hobuse linamasin.
Torilaste veesõidukiks oli lootsik -- ühest puust valmistatud paat. Mainimist leiavad ka rajad. Lisaks sissetallatud jälgedele tähendasid need soisel maal käimiseks jalgade külge kinnitatavaid vitsraame.
Tänapäevaks unustuse hõlma vajunud riietusesemete ja jalanõude nimetusest oli levinud kört, rüi, kuhta, pastlid ja suipüksid. Neist viimasega märgiti meeste linaseid suvel kantavaid pükse.
Metroloogilisest sõnavarast oli vallakohtu protokollides esindatud omaaegsed mõõdud ja mõõduriistad: kuppik (=kuupsüld, ca 9,71 kuupmeetrit), külimit e külmit (mahumõõt, ca 66 liitrit), toop (1,32 liitrit), tsetvert (Venemaalt ülevõetud mahumõõt, ca 210 liitrit), leisik (ca 8,4 kg), küünar (pikkusmõõt, ca 53 cm), vakamaa (ca 0,37 ha), vakk (ca 66 liitrit), pooltosin (= 6) ja margapuu. Vedelikumõõdu kortli tähenduses on torilased kasutanud sõna korter. (Pärast pärind kõrtsimees tema käest poole korteri viina eest 8 kop).[1] See ei olegi väga ootamatu, sest kirjanduse andmetel ongi kortel tuletatud sõnast quartier, s.o. veerandik. Nii peaks ka praegu eluruumi tähenduses kasutatav sõna korter tähistama veerandikku, veerandit majast.
Ka ajaarvamise tähistamisel kasutati huvitavaid sõnu. Jooksva aasta tähenduses kasutasid torilased sõna tämmudi (Jõe Jaak Jõgis olla 23 palki parvega tämmudi aasta Pernu viinud.[2] Millestki möödunud aja tähistamiseks oli sõna saanik (Peet Lekstein on märtsi kuu esimeste päevadest saanik surnud, jäi metsas puu alla;[3] samuti sestsanik (sestsanik kui ta kohtu poolest maja murepidajaks seätud, peab ema teda vihkama....[4]
Modernse majanduse ja linnakaupade sissetungi külasse tunnistavad sellised kohtuprotokollides esinevad sõnad, nagu intress, kivisool, papiros (=pabeross), ernejahu. Huvitav on ka see, et talupojad teadsid 1874. aastal täpselt, millist välismaise päritoluga linasorti nad kasvatasid (olnud Dreihand linad...).[5]
Mitmesugused omapärased tegevused
Vähetuntud tegusõnadest on kohtuprotokollides kirjas kaltsama (=kerjama), augeldama (=tänitama, näägutama), putsetama (=koera kallale assetama). Taplemine käis sõnade, mitte relvadega (vastastikune sõimlemine). Ebamääraseks jääb sõna müssamine tähendus. Väikese murdesõnastiku andmetel tähendas see 'müksima'. Võib-olla oli sellel sõnal torilaste pruugis veidi teine tähendus (seal olnud siis ka poisid üleval ja seal müssamine.[6]
Sõna narrima on kasutatud eelkõige võrgutamise tähenduses (Juba mitu aastat aega hakand Mihkel Lamstern teda narrima... nenda, et tal 1873 kaks nädalid enne Mihkle päva laps olnud.[7] Sõna äranaerma tähendas veel tõsisemat asja - võrgutamist ja lapsega mahajätmist (Tõnis Jürs olla teda luband naeseks võtta ja teda äranaernud, nenda et tema lapse saanud.[8] Ka äraraiskama tähendas tüdrukule lapse tegemist (see üks Võlli poiss on olnud, kes teda nääri öösel on äraraiskand....[9] Samal ajal oli ka tüdrukule lapse teinud poiss raiskus (et tema Jaan selle tüdrukuga raiskus olla).[10] Nuiama esines lunimise tähenduses. Nii võis mõni poiss ennast tüdruku juurde aita või lakka nuiata või kosilased mõnelt tüdrukult mehelemineku nõusoleku välja nuiata (tema ei tahtnud Tõnis Poolile koguniste minna, aga Tõnis Pool olla oma kosilastega teda niikaua nuiand kuni ta viimate luband...).[11] Lihalikult kokku elamine tähendas intiimsuhetes olemist. Korduvalt on juttu lahtiostmisest. See termin tähendas tsaaririigi seadustega antud võimalust poisse nekrutist vabaks osta. Tori vallas on seda võimalust ka harukordselt laialdaselt kasutatud.
Ärariisumine tähendas millegi, näiteks maksude või võla, väevõimuga sissenõudmist (kui ta vangi võetud olla Veske kõrtsimees Jaan Ollino tema saapad ühe rubla võla eest tee peal ärariisund).[12]
Lisaks naabrite põldude karjale ärsöötmisele esines sageli rajastamist -- vilja loomade poolt äratallamist (Andres Tamm magand ja 25 hobust kaera läind ja seal 2 vakamaad rajastand ja 3 külimitu jagu üsna ära söönud).[13] Sõna tallama näis aga omavat kõlvatut kõrvalmaiku -- keegi oli kellegi selgas talland...).[14]
Metsade rüpes suurte jõgede kallastel asuvas Toris oli populaarseks tegevuseks parvitsemine -- mitmes kihes palgiparvede suurveega Pärnu toimetamine. Selle juures tuli ületada mitmeid tõkkeid -- nii nimetati veskipaise ja kalatõkkeid jõel.
Torilased on teinud teadust või andnud teadust, aga selle all mõeldi vallakohtu ees tunnistuse andmist.
See on vaid pealiskaudne valik torilaste 1873.-74. a vallakohtu protokollides esinevast sõnavarast. Suurema hulga kohtuprotokollide läbitöötamise korral lisanduks kindlasti veel rohkesti huvitavat sõnavara. Kindlasti saaksime veel parema ülevaate, kui kasutaksime ka vallavalitsuse protokolle, sest kohtuprotokollide sõnavara on ju paratamatult piiratud ja ühekülgne.
1826. aastaks said kõik Lõuna-Eesti talupojad endale perekonnanimed. See käib ka Tori talupoegade kohta. Uued nimed ei juurdunud kohe ja paljudes Eesti kohtades kutsuti taluperemehi veel käesoleval sajandil mitte perekonnanime, vaid talu nimest tuletatud liignime järgi.[15] Mõnes allikas võis esineda Mihkel Jürvetson, teises allikas aga nimetati sama meest Murru Mihkliks. Paljud suguvõsa ajaloo uurijad ja kodu-uurijad on näinud ränka vaeva perekonnanimede ja lisanimede kokkuviimisega. Mõnikord oli erinevatel peremeestel sama ees- ja perekonnanimi (vt lisas 3 tärniga märgitud nimed).
Tori kohtuprotokollides esitati asjaosaliste kohta tavaliselt kõik nende nimed, s.o. nii ees-, perekonna- kui lisanimed. Nii võimaldab vallakohtu protokollide arvutitöötlus koostada hea registri kohtuprotokollides esinenud nimedest (vt lisa 3).
Mistahes maanurga keeleajaloo uurimine on suur töö. See käib ka grammatika kohta. Tegin oma proseminaritöö käigus ainult ühe katse vaadelda torilaste sõnakasutuse mõnda aspekti.
Vallakohtu protokolle lugedes jäi mulle mulje, et Toris valitses -nud ja -nd lõppude kasutamisel täielik segadus. Selleks, et asjast selgust saada lasksin arvutil sisestatud tekstist eraldada kõik vastavate lõppudega sõnad.
Vallakohtu protokollidest arvutisse viidud tekst sisaldas kokku 20284 sõna. Neist 1615 olid '-nd' ja '-nud' lõpulised tegusõnad.
'-nud' lõpulisi erinevaid sõnu oli 63 ja neid esines kokku 1023 korral; '-nd' lõpulisi erinevaid sõnu oli rohkem - 110, aga need sõnad ei olnud nii populaarsed -- kokku esines neid 592 korral.
Töötlemise käigus polnud otstarbekas "kaasa vedada" liitsõnu. Neist on üldreeglina alles jäetud vaid tegusõna.
(Äraläind - läind, järelevaatand - vaatand, ülesrääkind - rääkind, pooljoobnud - joobnud, mahalükkand - lükkand, jne).
Arvutitöötluse käigus ilmnesid järgmised seaduspärasused:
1) Lühikese vokaali järel kasutati Toris '-nd' lõppu (vt tabeli alaosa 'a').
2) Pikale vokaalile järgnes aga '-nud' lõpp: (joonud, löönud, müünud, söönud, viinud).
3) Tähe 'l' järel esines nii '-nd' kui 'nud' lõppe: (tappelnd, üttelnd, õmmelnd; kuulnud, keelnud, olnud, polnud, tulnud).
4) Konsonandile järgnes reeglina '-nud' lõpp (vt tabeli 'c' osa).
5) Kui sõna tüvi lõppes '-äi'-ga, võis esineda nii '-nud' kui '-nd' lõpp. Arvuliselt olid need enam-vähem tasakaalus:
6) Mitmete sõnade puhul esines reeglitest kõrvalekaldumisi; mõningal juhul (saanud - saand) näib küll tegemist olema pigem kirjaveaga, kui arvestatava erandiga reeglist.
Eelöeldud analüüsi põhjal tekkis mul mulje, et vallakohtu protokollid võiksid olla huvitavaks keeleajaloo allikaks. Protokollide üheks plussiks on see, et nad on hästi dateeritud ja käsitlevad erinevaid eluvaldkondi. Vallakohtu protokolle on koostatud umbes saja aasta jooksul ja tänu sellele peaks nende alusel saama hästi jälgida ka ühe või teise maakoha keele arengu iseloomulikke jooni.
Viimati muudetud: 25.02.1997