Käesolevas proseminaritöös võetakse vaatluse alla üks liik Eesti ajaloo massilistest allikatest — vallakohtu protokolliraamatud.
Esimesed vallakohtud tekkisid meie maal juba 18. sajandi lõpul. Põhjaliku ülevaate vallakohtute arengust kuni 1866. aasta vallareformini on andnud August Traat.[1] Vallakohtud tekkisid mõisnike kontrolli all ja olid neile isegi kasulikud: tänu vallakohtutele vabanesid mõisnikud talupoegade omavaheliste tülide ja konfliktide lahendamisest. Ka "ebapopulaarsete otsuste" langetamine oli võimalik veeretada vallakohtu peale (mõisnik ise sai olla asjadest kõrgemal seisev hea härra).[2] Talupoegadest enestest koosnev kohus oli kindlasti efektiivsem ja õiglasem kui mõisakohus, sest see lähtus paljuski kohalikest õigustavadest. Lõppkokkuvõttes andis vallakohus talupoegadele olulise omavalitsuskogemuse.
Vallakohtu tegevussfäär oli esialgu väga lai. Lisaks talupoegade omavaheliste suhete reguleerimisele pidid vallakohtud täitma mitmeid laiemaid omavalitsuslikke ülesandeid: valima ja palkama valla ametimehi, vahendama korraldusi ja teadaandeid, väljastama passe ja tööotsimislubasid. Vallakohtud täitsid ka nn notari funktsioone: vallakohtu ees sõlmiti näiteks mitmesuguseid lepinguid.
Kohtuna olid vallakohtud nn seisuslikuks, mille kohtuvõim laienes ainult talupojaseisusest inimestele. Ka siin olid vallakohtul piiratud võimupiirid. Suuremad tsiviilasjad ja kriminaalasjad selle kohtu pädevusse ei kuulunud — need tuli kuni 1889. aasta kohtureformini anda (Liivimaa kubermangus) sillakohtu lahendada. Vallakohtutel üheks omapäraks oli see, et need olid lepituskohtud: mitte alati polnud vaja välja selgitada süüdlast ja üht poolt karistada. Kohus oli oma töö teinud, kui pooled kohtu ees ära leppisid.
1860. aastatel toimus Eesti külas kiire majanduslik areng, mis põimus mitmete reformide läbiviimisega. 1863. aastal kinnitati uus passiseadus, mis tunduvalt laiendas talupoegade liikumisvabadust.[3] See omakorda tõi kaasa väga palju bürokraatlikku tööd, et sellel liikumisvabadusel silma peal hoida. Osa sellest tööst tuli panna talupoegade eneste, nende omavalitsuste peale.
1866. aasta 19. veebruaril kinnitas tsaar Balti kubermangude uue vallakogukondade seaduse.[4] Vallad loodi lähtuvalt senistest mõisavaldadest. See tähendab, et valda kuulusid kõik ühe mõisa (era-, kroonu- või kirikumõisa) talupojad. Vallakogukonna seadus tõlgiti ka eesti keelde.[5] Järgnnevatel aastatel on seda seadust korduvalt kohandatud, täpsustatud ja kommenteeritud. Selle tõttu on ajaloolaste jaoks väga hinnaliseks allikaks seaduse hilisemad väljaanded, kuhu kõik niisugused täiendused on juurde liidetud. Sellest lähtudes olengi oma töös kasutanud A.P. Vassilevski publikatsiooni.[6] 1866. aasta 29. juulil järgnes keiserlikule ukaasile Balti kindralkuberneri poolt kinnitatud instruktsioon reformi rakendamise korra kohta.[7]
1866. aasta reformiga kujuneski välja küllaltki täiuslik talurahvaomavalitsuse süsteem. Sellesse kuulusid Valla täiskogu ja valla volikogu; vallavanem oma abidega ja vallakohus.[8] Valla täiskogu koosnes kõigist peremeestest ja maatute esindajatest (1 esindaja 10 täisealise valla nimekirja kantud mehe kohta). Valla täiskogu pidi valima vallavanema, volikogu ja ka vallakohtu liikmed.[9] Lisaks sellele tuli valla täiskogu kokku kutsuda siis, kui mõni kõlvatu vallaliige oli vaja vallast välja saata. Kui üldkogu keeldus vangiaja äraistunud vallaliiget valda tagasi võtmast, saadeti see Siberisse.[10]
Vallakohtu arv sõltus valla suurusest, kuid kohtus ei saanud olla vähem kui kolm kohtumeest. Peakohtumeheks sai valida ainult peremeest, sulased ja saunikud sellesse ametisse ei kõlvanud. Naiste valimine mistahes vallaametisse polnud üldse mõeldav. Kui täiskogu valis kellegi kohtumeheks, ei saanud sellest ametist ära öelda. Keelduda võis ainult siis, kui inimene oli üle 60 aasta vana või kui ta oli juba ühe valimisaja ära teeninud. Ka tõsine haigus vabastas ametist.[11] Kõik vallakohtuistungid tulid protokollida. Selleks pidi vallakohus palkama kirjutaja. See võis olla vallavalitsusega ühine või ka ainult kohtukirjutaja. Kõik sõltus sellest, kui palju oli kirjutajal tööd ja kuidas vald sai kirjutajale või kirjutajatele palka maksta. Alates 1889. aastast hakati vallakohtu kirjutajalt nõudma vene keele oskust.[12]
1866. aasta reformiga muutusid Vallakohtu funktsioonid tunduvalt kitsamaks ja täpsemaks. Valdav osa haldusfunktsioone kadus — need läksid üle valla volikogule ja vallavanemale, vallakohus aga sai keskenduda kohtufunktsioonide täitmisele (kohtu funktsioonidest täpsemalt tuleb juttu 1. peatükis).
Vallakohus oli talurahvakohtute süsteemis esimese instantsi kohtuks. Teise instantsi kohtuks oli kuni kohtureformini kihelkonnakohus, kriminaalasjade arutamine läks aga sillakohtu kätte.
Vallakohtute protokolle on ajaloolaste, eriti aga kodu-uurijate poolt küllalt palju kasutatud. August Traadi kapitaalsest uurimusest oli juba juttu. Talurahvakohtute materjalidest rahvakultuuri uurimise allikana on kirjutanud Jüri Linnus.[13] Ta on läbi vaadanud ka Tori vallakohtu varasemad protokolliraamatud.
Konkreetselt Tori vallakohtu protokolle on kasutanud Tõnu Tannberg, uurides nekrutikohustusest vabaksostmist ja Hilje Saag, uurides eesti rahvusliku liikumise tegelase Jaan Tammanni elu ja tegevust.[14] J. Tammann oli aastatle 1883-85. Tori vallakohtu eesistujaks. Tema ajal on oluliselt suurenenud vallakohtus arutusel olnud kohtuasjade arv ning olulisele kohale on tõusnud töölepingutega seonduvad küsimused.[15] Seega võime öelda, et 1866. aasta vallareformist hilisemaid vallakohtu protokolle on kasutatud ühe või teise konkreetse teema kohta leiduvate materjalide otsimiseks.
Käesoleva töö põhiallikaks on Tori vallakohtu protokollid aastatest 1873.-74.
Vallakohtu protokollide pidamise korra määras kindlaks Balti kindralkuberneri 1866. aasta 29. juuli instruktsioon. Protokollis tuli ära märkida, kas tegemist oli korralise või erakorralise kohtuistungiga. Kui mõni kohtumees puudus, pidi see olema protokollis märgitud; protokollid tuli alla kirjutada kõigi istungil osalenud kohtumeeste poolt, samuti kirjutaja poolt. Kirjutaja puudumise korral tuli kirja panna, kes teda asendas.
Täpsed ettekirjutused anti ka kohtuasja ülesmärkimise kohta: iga hageja ja kostja kohta tuli esitada täielikud andmed ja tema sotsiaalne seisund; täpselt tuli formuleerida süüdistuse sisu, kostja seletused, tunnistajate ütlused ja lõpuks muidugi kohtuotsus. Kui keegi tahtis kohtuotsust edasi kaevata, pidi ta saama kohtult hiljemalt 3 päeva jooksul protokolli väljavõtte, et seda kõrgemasse kohtusse sisse viia. Protokollis tuli täpselt kirja panna, mis tähtajaks tuli otsus täita. Mistahes vaidlusalused esemed ja asjade puhul tuli aga esitada nende võimalikult täpne kirjeldus (arv, kaal, suurus, omadused). Iga eseme hind tuli märkida eraldi, mitte summaarselt.[16] Kas ja kuivõrd nendest nõuetest kinni peeti, sõltus väga paljudest teguritest, eelkõige aga kohtukirjutaja võimetest ja oskustest.
Tori kohtukirjutajaks ja seega käesoleva proseminaritöö uurimisobjektiks oleva allika vahetuks loojaks oli Aleksander Detlef Habicht. Ka tema isa, vanaisa ja vana-vanaisa olid alates 1770. aastast Tori köstrid olnud.[17] A. Habicht on olnud silmapaistvalt hea kohtukirjutaja: tema koostatud protokollid on korrektsed, põhjalikud ja toovad esile terve rea olme ajaloo uurijatele olulisi üksikasju. Aga kõiki protokollijale esitatud nõudeid pole ka tema täitnud: osa protokolle on kirjutatud teise käekirjaga, aga kusagilt ei selgu, kes oli nende kirjapanija; ühegi koosoleku kohta pole märgitud, et see oleks olnud erakorraline (võib olla peeti Toris vallakohtus ainult korralisi kooselekuid?).
Tori vallakohtu fond Eesti Ajalooarhiivis on hästi säilinud ja ta on üks suuremaid. Üldse on arhiivis 45 Pärnumaa vallakohtute fondi. Tori vallakohtu fondi materjalid katavad ajavahemikku 1853—1918 ja selles on 3812 säilikut.[18]
Vallakohtu protokollide kui ajalooallika kasutamist teaduslikus uurimistöös on raske selle tõttu, et kuni 1889. aasta kohtureformini ei kasutatud vallakohtus mitte toimikute süsteemi, vaid kõik kohtuasjad kanti kronoloogilises järjekorras protokolliraamatusse. Ka mingeid temaatilisi registreid ei tunutud. Kui mõni uuria tahab keskenduda mingile kindlale küsimusele, peab ta läbi lugema väga suure hulga protokolle, et nende hulgast oma teema kohta käivad protokollid välja sorteerida. Vallakohtu protokollide teaduslikku käibesse toomiseks on vaja koostada vastavad registrid. Käesoleva proseminaritöö üheks praktiliseks väärtuseks peakski olema temaatilise kartoteegi koostamine. Iga protokolli kohta on koostatud temaatiline kaart, millelel on märgitud protokolli pealkiri, kuupäev ja täpne viide. Kõik temaatilised kaardid on varustatud teema indeksiga (vt lisa 2} Kartoteek on sisestatud arvutisse ja nii tekkinud andmebaas on lisatud tööle ka elektroonilisel kujul (vt lisa magnetkandjal. Fail: karto.dbf.) Elektrooniline andmebaas teeb informatsiooni leidmise lihtsamaks: päringuid on võimalik esitada mistahes tunnuse järgi. Nii võiks sellest tööst olla mitmetel uurijatel, kes võiksid leida kohtukirjadest materjale oma kitsama teema uurimiseks.
Vallakohtu protokollide kasutamisel ajaloolises uurimistöös peab arvestama selle allikaliigi väga olulist omadust — protokollid näitavad kogu elu negatiivse tendentsiga, sest kui kõik oli hästi, polnud ju põhjust kohtu poole pöörduda. Seepärast nõuab objektiivse ajaloopildi loomine tähelepanelikkust ja ka teiste allikate kasutamist.
Muid allikaid peale vallakohtu arhivaalide on käesolevas töös kasutatud ainult episoodiliselt, eelkõige võrdlusmaterjalina. Andmeid Tori rahvaarvu kohta on saadud Baltimaade esimese rahvaloenduse protokollide koopiatest, mida säilitatakse Eesti Ajalooarhiivis fondis "Perekond Stael von Holstein".[19] 1874. aastal sündinud laste arv on loendatud Tori kirikumeetrika raamatust.[20] Tori valla ajaloolise tausta kirjeldamisel on kasutatud koguteost Pärnumaa,[21] samuti J. Musta Tori kooli ajaloole pühendatud tööd[22] ja H. Saagi ülalviidatud diplomitööd.
Käesoleva töö struktuur kujunes välja alles töö kirjutamise käigus. Nagu selgus, on Tori vallakohtu protokollides sisalduv materjal väga mahukas ja mitmekesine. Kõigi huvipakkuvate tahkude analüüs nõuaks mitme erineva proseminaritöö koostamist. Seepärast osutus otstarbekaks pühendada töö esimene peatükk kahele ülevaateteemale: siin peatutakse põgusalt Tori valla 1870. aastate ajalool ning esitatakse hästi põgus ülevaade vallakohtu tegevuse erinevatest tahkudest.
Teine peatükk on pühendatud vallakohtu protokollidele kui keeleajaloo allikale. Nimetaksin ise seda peatükki eksperimentaalseks. Seda teemat polnud mul esialgu kavas uurida, kuid protokollide lugemise käigus tekkis mul tõsine huvi torilaste keelekasutuse vastu. Seejärel selgus, et arvutisse sisestatud kohtuprotokolle oli väga lihtne ja huvitav töödelda. See peatükk ei suuda haarata kohaliku murdekeele kõiki aspekte, kuid peab leidma vastuse küsimusele, kas kohtuprotokollid võiksid huvi pakkuda ka keeleajaloolises uurimistöös.
Kolmas peatükk võtab detailsema vaatluse alla laste elu ja noorte omavahelised suhted. Seda teemat on Eesti ajaloolased suhteliselt vähe uurinud, kuna teemakohaseid algallikaid on vähe. Peatüki eesmärgiks on selgitada, kas ja mida võivad vallakohtute protokollid selles valdkonnas uuurijatele uut pakkuda.
Viimati muudetud: 25.02.1997