Tori kihelkond asub Pärnu jõe keskjooksul, Pärnumaa kitsama keskosa idaserval, vastu Viljandimaad. Tori kihelkonnas valitseb laiadel aladel ühetooniline ja vaheldusetu tasase pinnaga soo- ja metsamaastik, kus asustus on hõre või puudub täiesti ja kultuurmaa osakaal on vähene. Vähesed talud ja põllulaigud on koondunud metsade ja soode vahel looklevate jõgede lähidusse. Erinevat maastikutüüpi esindavadki jõeäärsed kultuurmaistud, kus vete äravool on hõlbustatud ja maid on olnud võimalik võtta põldude alla. Suurem osa kihelkonna asulaid on koondunud Pärnu jõe, aga ka Sauga, Navesti ja Halliste jõe alamjooksu äärde. Talud ja põllumaad on koondunud ka paekruusast koosneva kõrgema ja kuivema pinnasega künnistele, mida leidub kihelkonna loode- ja põhjaosas.[1]

Tori kihelkonda (administratiivses mõttes) kuulusid Tori, Taali, Sindi ja Suigi vallad ning Tori kirikuvald. Kiriklikus mõttes kuulus kihelkonda veel osa Tammiste vallast ja Vastemõisa valla Riisa küla. Tori vallas on 23 küla: Aesoo, Elbi, Kalmu, Kase, Levi, Mannare, Metsa, Muraka, Murru, Muti, Ore, Puista, Päästala, Randivälja, Riisa, Rätsepa, Sitre, Sohlu, Tani, Tohera, Tõia, Tõramaa ja Uru.[2]

Tori vald asus kihelkonna keskosas ja oli kõige suurem vald kihelkonnas. Tori valla ja kihelkonna rahvaarv 1870. aastatel ei ole teada. 1858. aastal oli kihelkonnas 5770 hinge.[3] Neist ligi pooled (2835) elasid Tori vallas. 1881. aasta 29. detsembril toimus Baltimaade esimene rahvaloendus. Selle andmetel elas kihelkonna valdades 6385 inimest, neist 3078 Tori vallas.[4] Tori vallal oli mitmeid eripärasid. Neist kõige olulisemaks võib pidada seda, et see piirkond oli alates 1680. aastatel toimunud reduktsioonist kroonumõis, mitte aga eramõis. Talupoegade olukord kroonumõisates oli tunduvalt leebem kui eramõisates. 1681. aastal kaotati Karl XI korraldusel Liivimaa kroonumõisates pärisorjus.[5] Professor A. Loidi väitel ei taastunud pärisorjus kroonumõisates täielikult ka Vene võimu kehtestamisel.[6] Sellest tingituna võis torilaste enesehinnang olla kõrgem kui mitmetel naabritel ja vallaomavalitsuse töö tunduvalt efektiivsem.

19. sajandil iseloomustas Tori valda aktiivne sisekolonisatsioon. Tori kroonumõisa talude põlispõldude pindala oli 1827-57 kasvanud enam kui kolmandiku võrra, talude arv aga koguni 66%.[7] Võib arvata, et see vähendas võimalikke sotsiaalseid pingeid ja lõi eeldusi omavaheliseks paremaks koostööks.

Tori valla elu mõjutas kindlasti ka läheduses asuv suur tööstusettevõte -- Sindi Vabrik. See rajati 1833. aastal ja kuni 1857. aastani oli see suurim tööstusettevõte Balti kubermangudes. 1858. aastal on Tori kroonumõisa talupoegade rendi tõstmisel 20% võrra üheks põhjuseks toodud just talupoegade soodsad lisasissetulekuvõimalused naabruses asuva suure vabriku näol.[8] Ka järgnevalt vaadeldavates vallakohtu protokollides on korduvalt juttu Sindi vabrikus töötavatest torilastest. 1881. aasta rahvaloenduse andmeil elas Sindi vabrikuasulas 2020 inimest,[9] kes ametlikult olid küll ümbruskonna valdade hingekirjas.

Oma looduslike olude poolest sobis Tori kant rohkem loomakasvatuseks kui põllunduseks. Piirkonna üheks eripäraks oli looduslike karjamaade rohkus. Torilased olid juba enne hobusekasvanduse rajamist tuntud oma heade hobuste poolest. 1856. aastal loodi Tori kroonumõisa Liivimaa Rüütelkonna hobusekasvandus, tähtsaim hobuste tõuaretuskeskus Balti kubermangudes. Siin aretati välja tori hobusetõug. Selle üheks aluseks said just kohalikud hobused.[10]

1870. aastal loodi Eesti Põllumeeste Seltsid Tartus ja Pärnus. Neil seltsidel oli järgnevate aastate Eesti avalikus elus väga tähtis koht. Põllumeeste seltside idee algatajaks oli Tori valla taluperemees Sikana Jaan Tammann,[11] kes osales aktiivselt ka Tori vallaomavalitsuse töös, olles vallavolikogu liige ja aastatel 1883-85 peakohtumees.

Väga aktiivne oli ka kohalik kultuurielu. Tori meeskoor osales I Eesti üldlaulupeol. Aleksandrikooli liikumises oli Tori kihelkond üks aktiivsemaid, kogudes ühe elaniku kohta 18 kopikat. See oli Pärnumaal parim tulemus.[12] Sellest tekkis torilastel mõte rajada ka oma kihelkonda üks kõrgem kool -- reaalkool. Ka selle ürituse eestvedajaks sai Sikana Jaan Tammann. Kuigi reaalkooli asutamiseks luba ei saadud, hakkas 1874. aastal valminud koolis töötama Tori kihelkonnakool. See hoone olnud ajakirjanduse andmeil üks kaunimaid koolihooneid kogu Liivimaal.[13]

1878. aastal loodi Toris raamatukogu, mis 10 aastat hiljem oli suurim maaraamatukogu Eestis. 1883. aastal alustas siin tööd laulu- ja mänguselts "Salme", mis jätkas aktiivset tegevust kuni 1940. aastani. 1889. aastal aga esimene Eesti karskusselts "Täht"[14] Mitmete torilaste lapsed on juba möödunud sajandil jõudnud Tartu ja Moskva ülikooli. 1889. aastast on teada, et Toris töötas professionaalne arst, asutati kliinik ja apteek.[15]

Tori kuulus vaadeldaval perioodil vaieldamatult Eesti aktiivsemate ja kultuurilembelisemate maakeskuste hulka.

Tori kohtumaja asus Tori aleviku südames, suure maakivist kõrtsihoone ja kiriku vahel. See üsna pisikene punastest telliskividest majakene on tänaseni säilinud. Kuivõrd kohtumaja kõrtsi õues asumine kohtupidamist mõjutas, võib ainult oletada. Kümmekond aastat peale meie poolt vaadeldavaid aastaid, 1885. aastal tegi J. Tammann peakohtumehena ettepaneku Torisse uus vallamaja ehitada, kuna Tori kohtumaja kohtupidamiseks kõlvatu koht olevat -- kohturuumis kohtulistel ootamiseks üliväga kitsas ja rahvas mõnikümmend meetrit eemal seisvas kõrtsis aega parajaks pidi tegema. Nii olevatki ette tulnud, et mõned joobnud peaga ette tulevad ja asjade arutamine pikale kippus venima.[16]

Seda, et mõnikord asi päris tõsiseks läks, kinnitavad ka käesoleva töö ettevalmistamisel läbivaadatud protokollid. Kõige kurioossem protokoll pärineb 30. novembrist 1873, kui ette kutsuti abikohtumees Endrek Ollino ja sai tema seepärast, et juba mitu pääva [...] kõrtsis joob ja joobnud maas olnud 24 tunni peale vangi pantud.[17]

Tori vald oli suur vald ja seepärast oli kohtu koosseisus 8 inimest. Peakohtumees oli Jaan Saal, kohtumehed Jaan Ollino, Jüri Ostrov, Mart Tohv, Mihkel Tilk, Maddis Martin, Mihkel Kukk ja Tõnis Jürvetson.

Korraga on istungil kohal olnud 3 kuni 8 kohtumeest. Võib-olla vahetasid kohtumehed üksteist päeva jooksul välja, sest kohtumaja oli pisike ja kohtuasju palju. Sellele näib viitavat kohtuistungil osalenud kohtumeeste nimede ja protokollide lõpus olevate allkirjade võrdlemine -- nendes on erinevusi.

1874. aastal muutus kohtu koosseis. Uus koosseis asus ametisse 29. mail. Uueks peakohtumeheks oli nii vanas kui uues koosseisus Jaan Saal. Kui Jaan Saal puudus, siis asendasid teda kas Jaan Ollino või Mart Tohv. Kõige kohusetundlikumaks kohtumeheks ongi olnud Jaan Ollino, kes 38-st istungist oli kohal 28 korda. Uue koosseisu kaheksast mehest kuus olid uued ja kõik nad paistsid silma tunduvalt suurema kohalkäimise agarusega kui lahkunud koosseisu mehed. Lehitsedes hilisemaid kohtuprotokolle näeme, et ka selle kohtukoosseisu agarus kippus nende tegevuse lõpuperioodil vähenema.

Kahjuks puuduvad andmed, kuidas kohtupäevi planeeriti ja kas lisaks korralistele istungitele on peetud ka erakorralisi istungeid. Kohtu praktilise tegevuse uurimine näitab, et üldse toimus 1874. aastal 38 kohtuistungit. Kõige korralisemaks kohtupäevaks oli reedene päev. Reedestele istungitele langes kaks kolmandukku 1874. aastal arutusel olnud kohtuasjadest (vt tabel 1). Reedeti on ka kõige tõsisemalt tööd tehtud -- lahendati keskmiselt 15 kohtuasja päevas. Laupäevast istungit keskmine oli 7, ainsal pühapäevasel istungil oli aga arutusel 4 kohtuasja.

Huvipakkuv on jälgida ka kohtuistungite jagunemist kuude lõikes . Nähtavasti oli kohtuskäimisteks aja leidmine seotud ilmastiku ja põllutööde kalendriga. Märtsis käidi vähem kohtus kui veebruaris või aprillis. See on vist seotud kevadiste teedelagunemisega ja eriti raskustega üle jõgede pääsemisel (jääminek, suurvesi). Mais olid talupojad hõivatud külvitöödest. Juunis, enne heinatööde algust oli jälle tore kohtus käia -- ilm oli ilus ja teed kuivad. Jaanipäevast läks lahti heinategu ja siis polnud taluinimesel enam aega kõrvaliste asjadega tegeleda. Juulis on toimunud vaid üks kohtuistung ja sealgi on arutatud vaid nelja asja. Nähtavasti olid need väga pakilised asjad, millega kohtumehi sellisel kibekiirel ajal tülitati. Näiteks Tori pastor Offe on nõudnud, et tema poolt ülesöeldud rentnikul keelataks seni veel tema valduses olevatelt maadelt heina teha (peale heinatööde lõppu oleks olnud seda juba hilja teatada). Kõige aktiivsemaks kohtuskäimiste ajaks oli november: saak oli salves ja aeg muud huvitavat teha -- käidi kosjas ja kohtus.

Sellest, millistele probleemidele Tori vallakohtust 1873. ja 1874. a lahendust otsiti, annavad ülevaate lisa 1 ja lisa 2.

Rubriikide kohta esitatud statistikat ei saa aga ületähtsutada. Töö praeguses faasis on iga protokoll määratud ühte kindlasse rubriiki. Kui mõni peremees kutsuti kohtuette selleks, et nõuda temalt magasivõlga ja noomida põldude külvamata jätmise pärast, siis lisatud tabelis on see kohtuasi esitatud vaid ühes rubriigis (magasivõlg).

Teoreetiliselt on selge, et arvutis oleks olnud küllaltki lihtsalt võimalik luua üks andmebaas, kus mitut teemat käsitlevad protokollid oleksid esitatud iga neis kajastuva teema all. Kahjuks jäi see töö ajapuudusel lõpule viimata. Proovin seda puudujääki järgnevate kommentaaridega mingil määral korvata.

Küllaltki suure osa protokollidest (8,4%) võtavad enda alla asjaajamistoimikud, mis pole vahetult seotud kohtupidamisega, vaid otsuste täitmisega: fikseeritakse väljamõistetud trahvide, võlgade ja kahjutasude äramaksmine. Samuti võisid võlausaldaja ja võlgnik kokku leppida laenu tasumise tähtaja pikendamises. Sedagi oli vaja kohtu ees teha, sest muidu poleks samas asjas hiljem enam kohtu toetusele loota saanud. Samassse rubriiki kuuluvad ka protokollid, millega juba väljamõistetud karistus on asendatud teisega. Üsna sageli on ihunuhtlus asendatud rahatrahviga. Kohtumeeste tegevus on olnud pragmaatiline: kui süüdlasele vitsu anda või ta 24 (või koguni 48) tunniks vangi panna, ei saa vald sellest mingit kasu. Kui see karistus rahatrahviga asendada, läheb raha vaestelaekasse ja korralikel vallaliikmetel tuleb sedajagu vähem makse maksta. Vallakohtu poole pöörduti ka hoonete hindamise taotlusega, registreeriti volikirju ning seletati keerulisi rahaasju.

Nagu protokollidest selgub, oli Toris kui kroonuvallas vallakohtul rendiasjades suur kaasarääkimise õigus. Vallakohus on peremehi, kes oma talu majandamisega korralikult hakkama ei saanud, tõsiselt manitsenud. Kui see ei mõjunud, võis kohus pöörduda riigivarade ringkonnavalitsuse poole ettepanekuga lohakale talupojale rendileping üles öelda. Sellega ei tahtnud ükski talupoeg riskida.

Maade rentimisega seoses ilmub kohtukirjadesse ka torilaste hariduselu suurprojekt -- maade rentimine Tori elementarkooli tarvis.[18]

1870. aastatel toimus Toris talude väljaviimine külast. Nöörimaade süsteem kaotati, igal talul olid oma kompaktsed krundid. Uusi talusid ei lubatud enam ehitada endisesse kohta, külana kokku, vaid talu pidi asuma oma maade keskel. Majanduslikus mõttes oli see mõistlik ettevõtmine -- mitmesuguste vedude (sõnnikuvedu, põhuvedu jne) puhul hoiti nii rohkesti aega ja energiat kokku. Vallakohus on sellele protsessile tugevasti kaasa aidanud. Tohera peremeestele teatati, et kui nad tahavad oma hooneid endise koha peale ehitada, peavad nad seda tegema omal kulul. Hoonete külast välja ehitamise korral võisid nad aga valla abi nõutada.[19]

Peamiselt on tegemist töölepingu rikkumistega: peremehed nõuavad enne õiget tähtaega või tüli tõttu lahkunud sulaseid tööle või võlguolevate töönädalate järeleteenimist; teenijarahvas nõuab saamata raha ja asjapalka. Ajaloolastele võivad need protokollid huvi pakkuda selle poolest, et nende järgi on võimalik rekonstrueerida teenijarahva palga sortiment. Vaadeldaval perioodil on asjapalk taganemas rahapalga ees.

Sellesse rubriiki kuulub kõige rohkem kohtuasju -- ligi viiendik nende üldhulgast (18.1%). Võlad on tekkinud tasumata jäänud vankrite, heinte, kartulite, rukki, laudade vms tõttu. Sagedased on kõrtsi-, magasi- ja tulelaekavõlad (tulelaegas oli vastastikune tulekahjude vastu kindlustamise kassa).

Mõni leiab, et nagu ei tahakski võlga tagasi maksta. Lesknaine, kes mehe matuseks naabrimehelt õlut saanud ja seda hiljem õlleodraga lubanud kompenseerida, arvab tagantjärele, et ega seda õlut tegelikult vaja olnudki. Mehe oleks võinud ka ilma matta. Seetõttu on laenaja ise süüdi, et oma õlut pakkus.

Protokollidest jääb mulje, et naabritelt vajaliku kraami laenamine oli väga igapäevane nähtus. Ega selle üle vist väga täpset arvestust peetudki -- sageli käis tasumine nähtavasti tasaarvelduse korras. See selgub ka protokollidest (üks laenas teisele kartuleid, teine lubas selle eest hobust kasutada). Vanad võlad meenusid aga siis, kui omavahelised suhted millegipärast väga pingelisteks muutusid. Millega muidu seletada, et Mari Jürgetsile meenus äkki 20 aastane viljavõlg[20] või Andres Juriksonile meenus, et oli 18 aastat tagasi Jaan Volmrile 20 kubu hõlgi ja 2 naela võid laenanud?[21]

Esines ka ostja petmist -- Jüri Kaufeld näiteks kuulutas oma hobuse 4 aastat nooremaks kui see tegelikult oli.[22]

Mitmesuguste summade intressipeale panemine oli vallakohtu praktikas vana ja tuntud asi. Uueks nähtuseks tundub 1873. aastal olevat omavaheliste võlgade puhul intresside sissenõudmine.[23] See tekitab kohtumeeste seas tõsiseid vaidlusi.

Kahjutasuprotokollid moodustavad 7.8 % kohtuasjade üldarvust. Väga sagedaseks kahjutasu nõudmise põhjuseks olid ärasöödetud põllud ja heinamaad (vt selle kohta ka 3.1). Mõni oli vihaga teise inimese sea või koera maha löönud ja pidi seda kahju korvama.

Omapäraseks probleemiks oli kahjutsu nõudmine "märade äraraiskamise" asjas. Jaan Pern ja kaebas, et Peet Kiisk oma täku tema märade juure karjamaale lahti lasknud ja nõudis siis, kui midagi peaks juhtuma, süüdlaselt kahjutasu.[24]

Valla omavalitsuse üheks ülesandeks oli töövõimetute vallaliikmete inimväärse äraelamise kindlustamine. Kohus seisis hea selle eest, et lapsed toidaksid oma vanu vanemaid ning vaeslapsed saaksid kätte nende vanematest järelejäänud vara. Leseks jäänud vanemad pidid abiellumisloa saamiseks laskma lastele jääva varandusosa täpselt kirja panna. Surnud peremeeste vara loetelud on olmeajaloo uurijatele väga väärtuslikuks allikaks. Siin on kirja pandud kariloomad, tööriistad, majatarbed, riietusesemed ja muu talus leiduv kraam. Ülimalt huvitav on lubeda kõrtsinaise Mari Tohveri teistkordse abiellumise puhul koostatud vara loetelu.[25] See täidab 3 lehekülge ning kirjeldab kõrtsmiku pärandust, mille koguväärtuseks on 6000 rubla.

Samasse rubriiki kuuluvatest "ulaelu" ja vallaslaste probleemidest tuleb juttu alapeatükis 3.2.4.

Tori vallakohtu protokollide üleastumiste rubriigis on küllaltki palju protokolle varguste kohta. Minu arvates kõige omapärasema ja huvitavama osa nendest moodustavad metsavargustega seotud lood. Olemasolevad protokollid võimaldaksid kirjutada selle teema kohta spetsiaalse uurimuse, kuid kahjuks ei mahuks see käesoleva proseminaritöö raamidesse. Protokollides on hästi kirjeldatud omaaegset metsa järelvalve süsteemi -- metsavahte ja nende tegevust. Jääb mulje, et kõik kroonumetsade puud olid täpselt arvel. Kui kellelgi ilmus kusagilt välja palke või isegi latte ja teibaid, pidi tal olema oma maapeal ette näidata see koht, kust ta need on raiunud või nimetada isik, kellelt ostnud. Metsavargus põimus teise põneva ja Torile iseloomuliku teemaga -- palgiparvetusega. Andres Lossmanni metsavarguse ja puude Pärnusse parvetamise asjast on kirjutatud tõeline järjelugu: asja arutati 1874. aasta 10. aprillist kuni 7. juunini pikalt-laialt tervelt viiel kohtuistungil.[26]

Palkide (ja eriti veel kroonumetsast varastatud palkide) Pärnu parvetamine oli väga tasuv töö. Prvepoisi päevapalk ületas tavalise töömehe päevapalga enam kui kümnekordselt. Veelgi enam kasu sai kogu ettevõtmise juht. Kahjuks valitsesid selle töö juures omad ohud (mõni parvepoiss on uppunud Sindi paisu) ja seda sai teha vaid kevadise suurveega.

Teiseks 1870. aastate kuumaks teemaks oli hobusevargus. 1873. aastal tabati ka esimene Tori vallast pärit hobusevaras. Nii ränk kuritegu anti üle sillakohtule. Nagu hilisematest protokollidest selgub, on hobusevaras Jaan Ostrov 8 kuud Viljandi vanglas istunud ja siis välja saanud. Pärast seda on ta valda tagasi võetud, kuid on ilmselt väga kardetud inimene. Jaani isiklik ema kutsub oma mehe kodust äraolles naabrimehe endale ööseks julgestuseks. Poiss aga omalt poolt räägib inimestele hirmulugusid sellest, kuidas tal kuhugi selline püss olevat ära peidetud, mis laseb 60 lasku minutis![27] See on tõeline üllatus, et üks külamees oskas rääkida relvadest, mis mõeldi välja alles umbes pool sajandit hiljem.

Esines ka raha, pastelde ja muu kraami vargust.

Huvitav teade pärineb valeraha valmistamisest. Jaan Lossman olevat levitanud tinast järele tehtud "hõberaha". Aga seegi on nii tõsine asi, et süüdistatav pidi astuma sillakohtu ette ning vallakohtus asja edasisest käigust andmeid ei ole.[28]

Löömine, peksmine ja kaklemine on suures osas seotud kõrtsi ja purjus peaga. Hulkuritest on üks mees passita Riiga jõudnud, sealt tapikorras tagasi toodud ja peab selle eest keretäie vastu võtma.[29] Mõisasulane Andres Link on aga lubanud hakata naist võtma, vabad päevad saanud ja pikaks ajaks Pärnusse kadunud.[30]

Kohtu ees valetamine või kohtu solvamine leidis alati karmi karistamist. Harva kui süüdlane sellest ihunuhtluse või arestita pääses.

olid esindatud üsna tagasihoidlikult ja nendest on juttu kolmandas peatükis.

Samasse seeriasse kuulub pikk järjelugu Selja koolimaja ehitamise käigust, kus koolivanem Sikana Jaan Tammann sunnib ehitusmeistrit halvasti tehtud tööd ümber tegema ja kahjud enda kanda võtma.[31]

Üheks rängemaks koormiseks oli nekrutivõtmine. 1874. aastaks olid kõige hirmsamad ajad siiski möödas -- mitmed nekrutiks võetud mehed olid elusalt kodukülla tagasi jõudnud. Tori oli tuntud selle poolest, et suur osa oma liisu alla langenud poistest osteti nekrutist vabaks. Üllatuslikult aga selgub, et leidus isegi neid, kes ennast ise on nekrutiks müünud. Üheks selliseks oli Jaak Haas.[32]

Sillakohtu ülesandel on vallakohtul tulnud tunnistajaid üle kuulata.[33]

Suur osa selle rubriigiga seotud protokollidest on avatud teiste rubriikide all -- kui valla ametimees kellelegi võlgu jäi, on protokoll kantud võlgade rubriiki. Siiski leidub siin andmeid mõnede ametimeest üleastumiste kohta: postimees on "unustanud" edasi toimetada temaga ärasaadetud pearahavõla,[34] unepealt häiritud lodjasulane saab üle jõe sõita soovijat lontruseks sõimamise eest nahatäie vitsa.[35]

Lugedes vallakohtu protokolle jääb Tori valla kohtumeestest mulje kui elutarkadest ja tasakaalukatest meestest, kes on küllalt oskuslikult tüliküsimusi lahendanud, vastaseid lepitanud ning õigusmõistmisel oma südametunnistust ja kohalikke tavasid arvestanud. Kindlasti oli ka kirikul suur mõju kohtu tegevusele ja kohtunike mõttelaadile. Lugedes protokolli Peet Lossmani ja Eeva Kase tülist hane poja pärast, meenusid tahtmatult Piiblist tuntud lood Saalomoni kohtust. Lugu ise oli järgmine:

Ette tuli Peet Lossmann ja kaebas, et Mart Kase naene Eeva olla teda sõimand ja teutand ühe ani poea pärast, üttelnd, et ani poea olla varastand ja 7 hoora last olla valmis teinud. {...} Kohtumees Tõnis Jürvetson tunnistab, et Peet Lossman olla Mart Kase käest ühe ane poea lasknud äratua, mis ta ütteld oma olevad, aga Mart Kask üttelnd, et see tema jagu olla. Et seda näha kelle jagu see olla, lasknud ta aned segamine aeada, et nähe, kelle jagu see on. Ja on siis selgeste näha olnud, et ane poeg Mart Kase anede juure hoidnud ja jäänud siis see ane poeg Mart Kase kätte. Sõimamisest ei tea tema midagi.[36]

Viimati muudetud: 25.02.1997