Orion
Orioni tähtkuju suunas, umbes kohas, kus võime näha Suurt Orioni Udu M42 + M43, asub Linnutees tegelikult tohutu tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilv. See pilv tekkis Galaktika spiraalstruktuuriga seotud tiheduslaine liikumisel pikki Linnutee ketast. Ta asub meist umbes 1600 valgusaasta kaugusel ja ta läbimõõt ulatub mitmete sadade valgusaastateni. | |
Kogu Orioni tähtkuju heledaimateks tähtedeks on punakas
Betelgeusega tsentrist veidi ülal ja vasakul ning sinakasvalge
Rigeliga all paremal. Heledaim udu Orioni mõõgas,
vööst allpool, ongi Suur Udu M42 + M43 koos nõrga
jätkuga põhja (üles) suunas (NGC1973-5-7). Orioni
tähtkuju sisaldab aga lisaks nimetatuile veel tervet rida kuulsaid
objekte. Vöö vasakpoolseima tähe, Zeta Orionise
(Alnitak), juures on märgatav Hobusepea udu koos Orion B-ga.
Tohutu, õrn kaar ümber kogu piirkonna on Barnardi Silmus.
Tähtkuju põhjaosas, tähe Lambda Orionis (Meissa)
juures on märgatav veel üks suur kuid nõrk udune pilv,
mida kutsutakse ka Tulnuka näoks (Sh2-264).
Siintoodud pildi piirest napilt välja vasakule, Meissa-Betelgeuse
joonele jääb veel ilus Roseti udu (NGC 2237)
ning Rigelist paremale Nõiapea udu (IC 2118).
|
|
Barnardi Silmus on osa kogu Orioni tähtkuju haaravast heledate ja tumedate udude kompleksist. Tegemist on väga nõrga emissioonuduga. Udu heledaima osa fotol (iga pilt sellel lehel on lingiks suuremale pildile) on keskjoone tasemest veidi ülal silmuse serval nähtav ka umbes 50-st tähest koosnev hajusparv NGC 2112 ning samas paremal naabertähtede valgust peegeldavad udud M78 ja NGC 2071. M78 on üks heledamaid peegeldusudusid taevas ja NGC 2071 on nähtav temast veidi ülal ja vasakul. Heledast M78-st paremale jäävad aga tuhmimad NGC 2067 (ülal) ja NGC 2064 (all). |
|
Kogu Orioni tähtkuju heledaimaks, isegi palja silmaga märgatavaks uduks
on pildi allservas olev Suur Orioni Udu M42 + M43 koos oma
põhjapoolse jätkuga NGC1973-5-7. Ülal vasakul
ümber tähe Zeta Orionis (Alnitak) on udude kompleks, mis
koosneb heledast Leegist (NGC2024) tähest vasakul, IC434-st koos
tumeda Hobusepea uduga ning tervest reast muudest väiksematest
udukogudest. Kogu see piirkond on täidetud gaasi ja tolmuga, kuid
vaid osas neist pilvedest on jõudnud juba tekkida tähed,
mis neid valgustaksid. Barnardi Silmus ulatub kaugele väljaspoole
seda kujutist ning pole siin hästi märgatav, sest on heledaim
oma otste pool.
|
|
Taeva üks äratuntavama väljanägemisega udukogusid, Hobusepea udu,
kujutab endast tegelikult osa suurest, tumedast molekulaarpilvest, mis
on tuntud ka kui Barnard 33. Selle pilve iseäralik kuju avastati alles
1800. aastal võetud fotoplaatidel. Hobuse pead ümbritsev punakas
helendus pärineb molekulaarpilve taha jäävalt vesinikupilvelt, mida
ioniseerib tähe Sigma Orionis kiirgus. Hobusepea udu enda tumedus on
aga suuresti põhjustatud valguse neeldumisest temas sisalduvas tolmus.
Heledad punktid hobuse kaela jalamil on äsja tekkinud noored tähed.
|
|
Suurest Orioni Udust veidi põhjapool asub nõrkade tolmudude kompleks, mis peegeldab lähikonnas olevate tähtede, aga osaliselt ka Orioni udu valgust. Oma kataloogi koostamise ajal Charles Messier neid veel ei märganud ning alles hiljem said nad tähised NGC1973-5-7. |
|
Orioni udu mõõtmed on umbes 66'x60', mis vastab
lineaarsele läbimõõdule umbes 30 valgusaastat.
Messier kataloogi on udu kantud kahe eraldi objektina: kui suuremale
osale temast on antud tähis M42, siis väiksem,
põhjapoolsem osa on saanud tähiseks M43. Orioni udu on
ilmselt küllaltki turbulentne gaasi ja tolmu pilv, mis
täpsemal vaatlemisel sisaldab mitmekesiseid detaile, millistest
paljud on saanud aja jooksul omale ka nimed. Tumedama tolmu riba, mis
eraldab M43-e M42-st, tungib ka sügavale viimase kujutisse,
moodustades Kalasuu pilve. Kalasuust kahele poole jäävaid
heledaid piirkondi kutsutakse Tiibadeks. Vasakpoolse tiiva pikka
looklevat jätku kutsutakse Mõõgaks. Kalasuu tipu
alla jääv hele udu on Rästas ning Suure udu nõrk
parempoolne osa kannab Purje nime.
|
|
Kalasuu tipus asub väga noortest tähtedest koosnev Orioni Trapetsi täheparv. Tähtede liikumise teooria väidab, et Orioni Trapetsi sarnased süsteemid ei saa olla kauakestvad moodustised ning tähtede vastastikune külgetõmme peaks üpris kiiresti viima selleni, et vähemalt üks trapetsi tähtedest omandab sedavõrd suure kiiruse, et lendab praegusest parvest minema. |
|
Orioni kompleksis ongi leitud mitmeid mitmeid noori tähti, mis parasjagu sealt suure kiirusega lahkumas. AE Aurigae on umbes 6-nda tähesuuruse (see vastab absoluutsele heledusele -2.5) O9.5 spektriklassi muutlik (heledus muutub korrapäratult vahemikus 5.4 kuni 6.1 tähesuurust) täht, mis valgustab difuusset udukogu IC405, mida tuntakse ka Leegitseva Tähe Uduna. Selle tähe kiirus ülejäänud kompleksi suhtes on 130 km/s. |
|
