Tähtede sünd, elu ja surm - IV - surm

Kui päikesesarnased tähed vananevad, muutuvad nad jahedamateks ja punasemateks, kuid suurenevad oma mõõtmetelt tohutul määral - neist saavad punased hiiud. Kui selline punane hiid heidab lõpuks ära oma paisunud väliskihid, paljastub tema järele jäänud täheline südamik, millelt lähtuv ultraviolettkiirgus paneb lahkuva gaasipilve helendama - tekkib planetaarudu.

PILDIL: HKT foto meist umbes 8000 valgusaasta kaugusel asuvat tähte MyCn18 ümbritsevast noorest planetaarudust. Arvatakse, et udu liivakella meenutav välimus on tingitud kiire tähetuule tungimisest aeglaselt eemalduvasse gaasipilve, mis on tihedam tähe ekvatoriaaltasandis, kui pooluste suunas. ( Hubble Finds an Hourglass Nebula around a Dying Star - Credit: Raghvendra Sahai and John Trauger, JPL, the WFPC2 science team and NASA)

Nimetus "planetaarudu" on omajagu eksitav, jättes mulje seotusest planeetide tekkimisega. Tegelikkuses sellist seost ilmselt pole, sest tähti ümbritsevad planeedisüsteemid tekkivad ilmselt juba koos tähtedega viimaste arengu varajastel etappidel. Planetaarudude tekke ja arengu määravad aga surevate tähtede "viimsed hingetõmbed", kuid ka need hingetõmbed võivad olla küllaltki huvitavad.

PILDIL: HKT foto ühest keeruliseima struktuuriga planetaarudust - umbes 1000 aasta vanusest NGC6543, hüüdnimega Kassisilm. Arvatakse, et see udu on tekkinud kompaktse kaksiktähe ühe komponendi surma käigus. ( Hubble Probes the Complx History of a Dying Star - Credit: Jan P. Harrington and Kazik J. Borkowski, University of Maryland and NASA)

Planetaarududena laialipaiskuvate gaasipilvede sisestruktuuri tegelik keerukus on aga vaadeldav vaid lähimate objektide puhul.

PILDIL: HKT foto Maale lähimast, vaid 450 valgusaasta kaugusel Veevalaja tähtkujus asuvast "Helixi" udust. Fotol on näha rida kometaarsõlmedeks kutsutud detaile, mis asuvad hukkuvat tähte ümbritseva udu sisepinnal. Iga sellise kometaarsõlme pea suurus ulatub kuni kahekordse Päikesesüsteemi läbimõõduni ning saba pikkus ületab enam kui tuhandekordselt Maa ja Päikese vahelist kaugust. Arvatakse, et need objektid tekivad, kui surevalt tähelt lähtuv hõre kuid kiire tähetuul põrkub juba enam kui 10000 aastat tagasi ära heidetud tihedama kuid aeglasemalt liikuva tähekestaga. Selline kokkupõrge lõhub tähte ümbritsevat gaasipilve pisemateks fragmentideks, mis järgnevalt omandavad sama tähetuule mõjul komeete meenutava välimuse. ( Cometary Knots around a Dying Star - Credit: Robert O'Dell and Kerry P. Handron, Rice University and NASA)

Kui umbes Päikese massiga tähtedest toimub nende kustumise käigus aine laialipaiskamine siiski suhteliselt rahulikult, siis tunduvalt massiivsemate tähtede puhul võtab ka see protsess tõeliselt suurejoonelise ulatuse - süttib supernoova. Selle käigus mitte ainult ei paisata laiali sureva tähe aine, vaid tähtedevahelise keskkonna suuri ruumalasid läbib plahvatuse lööklaine, mis põrkudes seal asuvate gaasipilvedega võib neis esile kutsuda uute tihendite tekkimise ning neist omakorda võivad saada kolded tähetekke uuele ringile.

PILDIL: HKT foto meist 2500 valgusaasta kaugusel umbes 15000 aastat tagasi plahvatanud supernoova Luige Silmuseks kutsutavate jäänuste väikesest osast (kogu Luige Silmus katab taevas ala, mille läbimõõt võrdub umbes täiskuu kuuekordse diameetriga). Foto on piirkonnast, kus supernoovast lähtunud lööklaine on äsja kohanud tähtedevahelise gaasi pilve ning tungides sellesse paneb gaasi aatomid valgust kiirgama. Fotol helendub sinakalt kahekordselt ioniseeritud hapnik, punakat valgust annab ühekordselt ioniseeritud väävel ja rohekalt hõõgub vesinik. ( Hubble's Close-up View of a Shockwave from a Stellar Explosion - Credit: Jeff Hester, Arizona State University and NASA)