Häving

Sõjad

Pole teada, kui palju värvati Tõramaalt nekruteid tsaari sõjaväkke. Rahvapärimus räägib vaid siiakanti pakku pugenud ja Murru talu maadele esimese elumaja ehitanud liisupoistest. Vene-Jaapani sõjas käis aga Lohu Tõnis Riis, kes Andrese Maria Riisi ütlemistpidi "olli Abaja poistest kõige ärksam. Kangesti kartis sõtta minna. Käis Mandshuurias sõdimas. Pärast sõda, kui koju tuli, läks äkiliseks."

Ka Esimene Maailmasõda ja Eesti Vabadussõda nõudis Tõramaalt noori mehi püssi alla. Esimeses Maailmasõjas sõdis Murru Peet Riis. Töökohustust käisid täitmas - Reius ja Pärnu jõe kaldal Sindi-Lodjas kaevikuid kaevamas - Pärna Andres Riis ja Nurme Juhan Riis. Viimane käis lõpuks ka ilmasõjas ära. Nõmme talu vanaperemees Mart Riis sõdis Esimeses maailmasõjas (Taganrogis) ja Vabadussõjas. Kuusemetsa Kaarel Adamsoni poeg Tõnis oli Venemaal tsaariväes ohvitser ja sai Esimeses Maailmasõjas surma. Vabadussõjas said surma Nõmme vanaperenaise Liisa vennad Mihkel Riis ja Tõnis Riis. Viimase matusekoht on teadmata. Mihkel Riis suri Pärnu haiglas ja on maetud Tori surnuaeda. Vabadussõjas langenute ausambal Toris vendade nimed puuduvad. Ka Nõmme Mardi ja Lohu Tõnise vend Jaan sõdis vabadussõjas.

Teises Maailmasõjas sõdis sundmobilisatsiooniga Saksa sõjaväkke võetuna kahurväes Üleoja Mihkel Riis, kes Emajõel 1944. aasta septembris sattus Vene sõjavangi - jäi hobuseid kahuri eest lahti päästma, kui teised kiiruga taganesid. Saksa sõjaväes oli ka Mihkli noorem vend Nikolai, vend Jüri mõrvati aga taganevate punaväelaste poolt 1941. aasta juulis Tõramaal, Riisa tee ääres Põldsaares. Murru talu vabadik Vahe popsikohalt Mihkel Põhjala mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, sattus Vene sõjavangi ja suri vangilaagris. Vene vangilaagris surid Tõramaalt veel Väljaotsa Nikolai Riis, Vahe vabadik Johannes Kimmel ning Nurme vabadikukoha kõrval popsikohta pidanud Johannes Juhan.

Riisakülas oli karmi vene aja algusaastate 1940-41 esimeseks ohvriks Aadujaani peremees, aktiivne kaitseliitlane ja Vabadusristi kavaler Jaan Riis, kes koos naise ja kolme väikese lapsega küüditati Siberisse. Peremees jäigi Venemaa mulda. Kui järgmisel aastal algas sõda, oli Riisal esimene sõjaohver ülalmainitud Kõlliaru kasupoeg Jüri Riis, kelle päriskodu oli naaberkülas Tõramaal, Üleoja talus. Ta sõitis jalgrattaga Kõlliarult Üleojale. Meiekoses tuli vastu põgenev vene sõdur, tulistas Jüri surnuks, võttis tema jalgratta ja kihutas läbi Riisa Tori poole. Jüri maeti oma kodutalu Üleoja aeda, tema mälestuseks istutasid Riisa ja Tõramaa küla elanikud 1991. aastal Meiekosel tee äärde tammepuu.

Eestisse saabunud Saksa väed alustasid jahti kommunistidele ja pealekaebajatele. Riisakülas selliseid palju polnud, kuid kui kui 1943. aasta varakevadel venelaste poolt heideti Kikerbera rabasse langevarjureid, oli neist üks esimesi Riisa poiss - 1941. aastal vene sõjaväkke mobiliseeritud Paruli perepoeg Tõnis Riisoja (tema vend Jüri oli vastaspoolel, saksa väes). Siit algas üks Riisa tragöödiatest. Peale paraðütistide grupi purustamist andis Tõnis end üles Riisa omakaitse juhile, naabrimees Karl Tilgale. Ta tunnistas, et teda olid varjanud ja toiduga varustanud ema Anna ja isa Jaan. Sakslased arreteerisid nad mõlemad ja lisaks ka Sõõru talu poja Arne Elgase, kellel olla olnud kontakte langevarjuritega. Veel olnud aitajate hulgas Tõnis Kimmel ja Fjodor Rähn. Arreteeriti ka Johan Golding, sest tema oli tegelenud vanade talude tükeldamise ja uusmaasaajatele jagamisega. Arne Elgase mõistis Saksa sõjakohus surma, teised said kergemad karistused, kuid vangistusest ei tulnud tagasi ka Jaan Riisoja ja Johan Golding.

PILDIL: Urmas Haud 1996. aasta suvel seismas Abaja talu uue elumaja köögis.

Tõramaa Murru Paul Riis võeti sundmobilisatsiooniga punaväkke ja viidi Tatarimaale töölaagrisse, kus väga palju mehi nälga ja kõhutõbedesse suretati. Paul pääses eluga Kasahstani kolhoositööle. Eesti korpusse jõudis ta Leningradi-Kingissepa all. Murru Paul Riisi vennad Peet ja Lembit mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Peet sai Narva all juhuslikust kuulist rinnahaava. Üleoja Mihkel Riis viinud ta sidumisele. Rohkem teda enam nähtud pole. Lembit tuli sõjast tagasi ning pääses ka vangilaagrist. Nurme Juhan Riisi poeg Tõnis mobiliseeriti koos Paul Riisiga punaväkke ja suri Tatarimaal tööpataljonis kõhutõppe.

Metsavendadeks Tõramaa mehed ei hakanud. Sealsetes metsades ja rabades redutasid Kõpu mehed. Nõmme vanaperenaise Liisa venna Kingu Jaan Riisi naise Ida tapsid metsavennad. Nõmme Mahta Riisi arvates oli loosse segatud ka üks poolakas, kellega Ida kord kokku elas, kord tüliga lahku läks. Seekord kui Ida kadunuks jäi, läksid nad koos rabasse. Poolakas tuli tagasi, Ida ei tulnud. Oli kuidas oli, aga punaste hulka Ida kuulus. Tema tütar Salme Raist käis ema hauda otsimas, kuid ei leidnud.

Sõja-aastatel, sakslaste ajal, tehti maatööd nagu jõuti. Palju korraldati talguid. Kuidagi täideti normid. Heinanorm sõjaväe tarvis viidi Torisse, mõisaväljadel olid suured heinavirnad. Koor viidi koorejaamast Jõesuu meiereisse. Hakati tegema juustu. Seda said ka piimaviijad oma piima arvelt. Saksa ajal oli pidutsemine keelatud, kuid noorus elas oma elu. Aadujaani küünis oli isegi eeskavaga pidu - rahvatants ja lühinäidend. Pidu peeti ka Meiekose rohelisel aasal. Nii oli see kevade ja suve vahel ammust aega kombeks olnud. Riislaste pillimees oli koorejaama juhataja August Nuudi.

Sõja lõpuks oli Riisal kaotusi palju. Vene vangilaagris surid Pudru Georg Riisman, Mastinõmme Harri Taliga ja Jüritoa Senni mees Juhan Noormäe. Paruli Jüri Riisoja jäi kadunuks saksa sõjaväes. Teadmata kadunuks jäid ka Nikolai Uudelt ja Mihkel Põhjala. Saksamaale põgenes Paul Riis, kes on maetud Lübeckis. Välismaale viis sõda ka Neitsikingu peremehe Johannes Rohtvälja (Kanadasse), Kile Jaan Eieri (USA) ja Jaagussaare Vello Jaagussaare (Rootsi).

1944. aastal, kui Vene väed tungisid teistkordselt Eestisse ja algas uuesti vene võim, said jälle valitsuse tagakiusamist tunda need inimesed, kellel maad ja vara rohkem. Peale suruti suured normid: maamaks, vilja-, liha- ja piimamüügikohustused, üliraske metsanorm. Algas ka uus arreteerimiste laine. Oonamese peremees Jüri Õuease, Turu peremees Tõnis Mardiste, Oolmiku peremees Jüri Riis, Enno peremees Peeter Ennuste, Poe Artur Nõmm, Möldre peremees Andres Riis, Tõnistoa peremees Hans Kaasik, Pakupoisi peremees Anton Riis, Intsi peremees Wassili Kuuse - kõik nad olid sunnitud vanglaleiba maitsma. Kulakuteks tembeldati Sõõru talu vanaperemees Aado Eier-Eessalu, Kile peremees Jüri Eier ja Pakupoisi perenaine Juuli Riis. Veel 1949. aasta märtsiküüditamise ajal viidi ära Möldre perest Ida ja Peet Riis, kes jäid Siberi mulda, Kangru talu peremees Jüri Riis (on siiani tagasi tulemata), Pakupoisi Juuli Riis ja Sõõru Hilda Ennuste.

Tõramaa rahvast tulid Vene vangilaagrist tagasi Abaja Leili Riis ja Martin Riis. Martin Riis tuli vangilaagrist tagasi invaliidina ja elas surmani Nõmmel. Arvatakse, et Abaja pere peale kandis keelt Tõnis Kimmel ehk Tulla Tõnis. "Tullad kõik punast karva", ütles Üleoja Mihkel Riis. "Leilil polnud muud süüd, kui et omakaitse mehed olid haarangu aeg öösi Abajal. Mardil polnud ka süüd." selgitas Maria Riis.

Kolhoosikord

Riisa Jõud

Riisa

3. aprillil 1949. aastal tuli kokku 39 inimest, et moodustada Riisale kolhoos. Koosolekut peeti Aadujaanil, kohal oli valla täitevkomitee esimees Reio Reinsalu. Kolhoosi nimeks pandi "Riisa Jõud" ja selle haardeulatusse jäi ka Tõramaa küla. Juhatusse valiti: esimees Peeter Riisoja, aseesimees Tõramaa Üleoja Mihkel Riis, laekur Peeter Kask, arveametnik Ksenja Taliga, põllundusbrigadir Jüri Riis ning lihtliikmed Johannes Tohv, Tõnis Kimmel ja Maria Mikko. Revisjonikomisjoni kuulusid Ants Rähn, Ksenja Taliga ja Evald Kask. On kummaline, et Mastinõmme Ksenja Taliga oli samaaegselt nii arveametnik kui ka revisjonikomisjoni liige! Moodustati varade ühistamise komisjon, määrati kindlaks, kui palju ja missuguseid loomi-linde võib kolhoosnik pidada. Pärnumaa täitevkomitee 13. aprilli 1949. aasta otsusega kinnitati Riisa kolhoosi seaduslikkus.

Helga Ollino (Neerut) meenutab: "Kolhoosi asutamiskoosolek oli Aadujaanil. Koplel elas Maria Mikko tütre ja pojaga. Ta oli tuttav valla täitevkomitee esimehe R. Reinsaluga. Mäletan, et Maria Mikkol oli seljas pidulik must kleit. Inimesed sosistasid, et tahab saada kolhoosi esimeheks. Maria oli Kalmeti talu ühe järglase tütar, elas peale abiellumist Tallinnas, sõja-aastail kaotas mehe ja tuli Riisale tagasi. Kes tegi just ettepaneku Peeter Riisoja esimeheks valida, ei mäleta. Poliitiliselt ta sobis. Isa ja ema olid sakslaste poolt vangistatud, vend Tõnis vene paraðütist. Kolhoosi keskuseks sai Hoolmiku. Loomad aeti kokku. Tõnistoal oli üks lehmalaut, teine Ennul, sead Möldrel, hobused Aadujaanil ja mullikad vist Arul."

24. aprillil oli üldkoosolek Hoolmikul, kus võeti vastu uusi liikmeid ja määrati inimestele ameteid: karjafarmi juhataja (selle koha sai Purila karjaravitsejate kooli lõpetanud Tatjana Riismann Ennult, kes kuni 1940. aastani oli töötanud Konstantin Pätsi talus Pirital), Lüpsjad-karjatalitajad, tallimehed, seatalitajad, laohoidjad, lülivanemad ja põllundusbrigadir (Polli põllutöökooli lõpetanud Hoolmiku Jüri Riis). Määrati puu- ja sepatöö tegijad, isegi käskjalg. Mai alguseks oli kolhoosis 65 liiget.

Helga Ollino: "Esimeseks põllundusbrigadiriks sai Hoolmiku Jüri Riis. Ta oli põllumajandusliku eriharidusega, harjunud kodus talutööd tegema ja nõudis korralikku tööd kõigilt. "Roosadele" ja "punastele" ei meeldinud, et neid kamandab ja kontrollib endine taluperemees. Kaevati vallamajja ja süüdistati Jürit inimeste halvas kohtlemises ning laimamises. Jüri arreteeriti 1950. aasta suvel ja mõisteti 25+5.

Kolhoosi ajal tuli hakata leiba poest ostma. Riisal kauplust polnud. Käidi Viljandimaal Kildu metskonna poes. Inimese kohta sai pool pätsi leiba. Toodi korraga terve küla tarvis. Kord juhtus niisugune lugu. Leivatooja oli Aadujaani Jaan Riis. Tagasiteel tuli hobune aiste vahelt lahti ja jooksis vastu majaseina. Jaan ree ja leivakoormaga kukkus sillalt alla jõejääle. Korjasime lumest leivatükke ja ahastasime iga suutäie pärast. Jaan oli pahane, et meie nutame leiva pärast ja tema pärast ei muretsegi. Ta võis raskesti põrutada saada küll.

Mina olin raamatukogus tööl. Pidime esitama aruandeid ühiskondliku töö kohta. Mõtlesime välja igasuguseid asju, mida komsomol oli teinud. Sageli toodi meie komsomoligruppi teistele eeskujuks. Kes seda võis teada, et tegelikult mängisime pimesikku, jooksime õues tagumist paari välja, tegime lõkkeõhtuid ja laulsime. Laulsime palju. Laulsime siis, kui läksime Aesoo koolimajja kinno. Sügisel ja talvel käisime seda teed laternatule valgusel. Kaasas olid tikud ja ajalehed, mida põletasime, sest Aru taga metsas olid hundid."

Septembris valiti arvepidajaks Kalju Roostalu. Otsustati Vändra põllutöönäitusele viia hobused. Lisaks tõuhobustele kasvatas kolhoos tõuveiseid, tõusigu ja tõulambaid. Aasta lõpuks oli kolhoosis 75 liiget. Uusaasta otsustati vastu võtta ühise näärikuuse ja kingitustega.

1950. aasta märtsikuus võeti esimees Peeter Riisoja sõjaväkke aega teenima. Uueks esimeheks valiti Ksenja Taliga. Kolhoosiga ühendati seni Aesoo osaühingule kuulunud Aadujaani abimajand. Sinna viidi Hoolmikult kolhoosikontor. Kolhoosist soovisid lahkuda 6 inimest. Neile öeldi ei.

1950. aastal oli suvetöödega nii, et varutud oli ainult 150 tonni heina, veel oli aga vaja 350 tonni. Põhjus - kolhoosnikud tegid heina oma loomadele. Et kolhoosiheina ei varutud, otsustati ära võtta kolhoosnike isiklik hein. Töö lonkas, sest brigadir Jüri Riis oli arreteeritud. Kes peale teda sel ametikohal oli, ei osanud tööd korraldada. Helga Ollino: "Tööd tuli teha hommikust õhtuni, lõunatund vahepeal. Vedasime sõnnikut Kangrult Intsi põllule, ühest küla otsast teise, sest veiselaut oli Kangrul. Tuli vedada 12 hobusekoormat, siis sai ühe normipäeva. Ikka käsitsi peale ja maha tõmmata, hunnikute kaupa nagu vanasti."

1. oktoobril 1950. aastal rääkis täitevkomitee esimees R. Reinsalu, et tänasest päevast kaovad vallad ja tulevad rajoonid. Kolhooside juhtivateks organiteks jäävad külanõukogud. Saadikukandidaadiks Aesoo külanõukogusse esitati Maria Mikko. 1950. aasta tähtsündmuseks jäi tõuhobusefarmi asutamine.

1951. aastal kavandati kolhoosi keskasulaks Künnapa, Tõnistoa, Jüritoa, Aadujaani, Paruli, Hoolmiku, Ennu ja Kalmeti maad. K. Taliga märkis aruandes, et loomakasvatuse kolme aasta ja 1950. aasta riiklikud kohustused on täidetud. Audru masinatraktorijaam jättis aga 1950. aasta sügiskünni tegemata. Kevadel tulid remontimata masinad alles aprilli lõpul. Sõlmiti uus leping Vändra traktorijaamaga. Traktor töötas kahes vahetuses ja 31. maiks, 15 päevaga, oli külv maas. Augustis plaaniti 40 hektarit maaparandust, mille pidi tegema Pärnu-Jaagupi maaparandusjaam. 1951. aastaks oli kolhoosi üldpindala 1773,3 ha. Sügisel asutati Riisale kool. Remonditi Paruli maja, varuti küttepuud. Koolijuhiks sai Elli Järve. Ühes ruumis oli neli klassi, kokku 15 õpilast. Kool töötas ühe aasta.

Helga Ollino (Neerut) meenutab: "1951. aasta suurvesi tuli ootamatult. Kõigepealt saadeti meid Jüritoa aita vilja vedama, sest arvati, et vesi ujutab selle üle. Kui õhtul koju saime, oli vesi toas ja toolid-taburetid kummuli. Tuli kibekähku teha purded tuppa ja õue, et ka lauta pääseks. Voodid tõstsime pakkudele. Kord öösel ärkasin selle peale, et voodi ees purdel krooksus konn. Otsisin kähku purgi ja panin konna selle alla, et ta taevapärast voodisse ei hüppaks! Liiklus toimus lootsikutega. Kangrul oli nii kõrge vesi, et sai lootsikuga aknalauale toetuda. Nõmmel oli ka ahjusuu vee all, leivataigen tuli ämbriga Hoolmikule viia ja küpsetada.

Kolhoosile oli ostetud suur mootorpaat. Et tööd teha ei saanud, tekkis mõte Karuskosele sõita ja vaadata, kui suur on seal vesi. Isegi pillimees oli kaas. Karuskose õues oli nii suur vesi, et looreha vee all ja sõitsime looreha ratta otsa. Peremees Joosep tuli lootsikuga ja pääsesime kuivalt teisele korrusele. Seal pakuti meestele puskari kõrvale ilveseliha. Mehed olid veevangis ilvese maha lasknud. Ilus valge liha oli, isegi mina julgesin proovida, meenutas maitselt kanaliha."

Tõramaa

Tõramaal oli kolhoosi algaastatel tööd nii põllul kui heinamaal. Üleoja laudas olid lüpsilehmad - talitas Jekaterina (Kata) Riis. Nõmme laudas olid mullikad - kuni 1970 aastani talitas Mahta Riis. Abajal ja Üleoja rehe all olid kolhoosi hobused. Tallimehe ametit pidas Üleoja Tõnis Riis. Muud kolhoositööd tegid ära Murru, Üleoja, Pärna, Kuusemetsa, Nõmme ja Väljaotsa pered. Abajal korteris olev Tõnis Kimmel käis Riisal sepatööd tegemas. Ka Nõmme Martin Riis käis pärast vangilaagrit kuni jalgade amputeerimiseni kolhoosis tööl. Murru talust käisid tööl vanaperenaine, tütar Maria Riis ja 1946. aastal sõjaväest vabanenud poeg Paul Riis. Väljaotsalt käis Mart Ollino, sest emal Elfriede Ollinol olid kodus väikesed lapsed ja üks poeg Jüri Riisa meiereis katlakütjaks.

PILDIL: Nõmme talu elumaja 1996. aasta suvel.

Päris kolhoosiaja alguses oli Tõramaa Üleoja Mihkel Riis kolhoosi aseesimeheks. Hiljem oli Mihkel põllutööline ja metsamees - suvel külvi ja niidumasinal, talvel metsatööl. Kolhoos maksis põllutöölistele 20 kopikat normpäeva eest. Metsas maksis kolhoos 2-3 rubla päevas. Sellise palgaga riigimakse maksta ei jõutud, riiete-jalatsite muretsemisest rääkimata. Kusagilt tuli lisa teenida. Nii müüs Mihkel sel ajal ühel sügisel Sindi turul õunu - kaks rubla tükk.

Ega kolhoositöö kerge olnud, eriti siis, kui tööjärg Pakupoisil või Jaagussaares, s.o. Tõramaalt arvates Riisa küla kaugemas sopis. Siis pidi nädalapäevad seal lähedal Aesoo Võltsi talus öömajal olema. Töökorraldus meenutas orjaaega. Kolhoosi teisel aastal peksis Maria Riis rehte Jaagussaare küünis uusaasta öösel! "Tuld polnud, käsikaudu pidi talitama. Esimees Raudsepp passis juures." Kevadel, kui rajoonist ülemused tulekul, käskis seesama Raudsepp Üleoja Mihkel Riisil Sõõru väljadel tühja külvimasinaga ringi tuuritada. Seemet ei olnud, aga külvihektareid pidi näitama. Palka selle eest aga ei makstud, isegi määratud 20 normipäevakopikat jäi saamata. Toitis lehm ja hingemaa. Lehma võis pidada, aga piim tuli meiereisse viia. Vastasel juhul võeti karjamaa ära.

Murru Paul Riis mäletab, et esimesel kolhoosiaastal sai ta poolteist rubla rahapalka ja ei midagi muud. Teisel kolhoosiaastal, kui veel mardipäeval vilja käsitsi koristati, anti 100 kg vilja iga kokkupandud viljahektari eest. Murrus oli veel taluajast vilja aidas. Viimane taluaasta andis üle nelja tonni vilja, millest 800 kg pidi riiginormiks ära andma. Murrul oli kaks lehma, mullikas laudas, siga sulus. Kõik see hoidis hinge sees.

Oktoobri Võit

1952. aastal toimusid suured muudatused. 15. märtsil ühines kolhoos Jõesuu "Oktoobri Võiduga", jäi Riisa osakond. Majanduselu hakkas lausa allamäge minema. 1953. aasta veebruaris märgitakse, et rehepeks on vaja lõpetada 12. märtsiks. Sõnnik oli lautadest välja vedamata, hobustel täid seljas, seemnevili kehv, kuid oli ka karjalautu, kus loomad keskmises toitumuses. Veel oli külas 25 kolhoosiperet. Midagi paremat ei toonud ka järgnevad aastad. Taluhooned hakkasid lagunema. Noored inimesed lahkusid, küla vananes.

1960. aastal moodustati tõuloomakasvatussuunaga "Säde" sovhoos, mille koosseisu läksid ümberkaudsed "Sädeme" ja "Tuleviku" kolhoosid, aga ka "Oktoobri Võit" koos Riisaga. 1990. aastal muutus sovhoos Jõesuu kolhoosiks. Kolhoosiaja lõpuks oli Riisal püsti veel vaid 3 talumaja osaliste kõrvalhoonetega (Aadujaani, Oolmiku ja Aru), kus elasid endiste omanike järeltulijad. Püsti oli ka 5 väiksemat maja. Neist kolmes elati aastaringselt ja kahes vaid suviti. Viimase 45 aasta jooksul oli külasse ehitatud ainult 2 noorloomalauta, üks ühepereelamu ja karjatalitajatele neljakorteriline elamu. Maaparandust tehti Halliste jõe paremal kaldal. Vasakkallas jäi vanaviisi. Poolesaja-aastase kommunistliku "paradiisi" jooksul kasvasid endiste talude-väikemajade varemetele mehekõrgused nõgesed. Endiste talupõldude viljakat maad ei haritud. Endine õitsev küla muutus Tori-Jõesuu suurmajandi kiratsevaks ääremaaks.

"Sädeme" sovhoosi sünniga lõppes tööjärg ka Tõramaal - ainult heina tehti veel endistel talupõldudel. 1973. aastani olid sovhoosi mullikakoplid Üleoja ja Murru talu väljadel, siis aga anti needki maad Viljandi Metsamajandile metsastamiseks. Kui Tõramaal töö lõppes, jäi lähimaks töökohaks Riisa. Veel pensionäridena käisid Mihkel Riis ja Maria Riis Riisal tööl. Et aastapreemiat saada, nõuti pensionäridelt, et nad igal tööpäeval vähemalt 4 tundi väljas pidid olema.

Enne kolhoosi ajamist oli Tõramaal 13 peret. Kolhoosi läks 9. Viimastest läksid kõigepealt minema need pered, kellel suurt midagi hinge taga ei olnud. Kaasikul elas poolakas Anufri Sõvruk. Mihkel Riis: "Tema olli esimene, kes kolhoosist minema putkas". Ajapikku lahkusid olude sunnil (vanadus, haigused, väikesed lapsed, tööpuudus) paljud põlispered ja Tõnis Kimmeli taolised läbirändajad. Põlistaludest jäi esimesena tühjaks Murru, seejärel Abaja, kus ei elanud Kimmelist alates päriselanikud. Heino Oolepi pere kolis Abajalt ära Tori-Jõesuusse 1975. aastal. Kolmanda põlistalu perepoeg Mihkel Riis elas Üleojal surmani. Väljaotsa pere lahkus 60-ndate aastate lõpul, sest Riisal polnud enam tööd, Jõesuusse oli aga 12 km.

PILDIL: Siit lahkuti viimasena - Üleoja talu elumaja 1996. aasta suvel pildistatuna Abaja uuest aidast üle Tõramaa oja.

Pensionärid-tõramaalased jäid vaid Üleojale, Andresele, ja Nõmmele. Kui 1974. aastal Nõmme Mart Riis suri, siis lahkus Nõmmelt Jõesuusse ka Mahta Riis. 1978. aastal kolis Tori Randiväljale Andrese Maria Riis. Kui Üleoja Mihkel Riis 1979. aastal kodust jalad ees ära viidi, oligi kunagine õitsev küla välja surnud. Tõeks olid läinud Andrese Maria Riisi sõnad: "Suurvesi kedagi minema ei ajanud, kui tuli aga kolhoos, jäi küla tühjaks".

Tõramaas peegeldub Eesti külaelu tabanud dramaatiline allakäik, mis kaotas õitsvad talud. Tori valla küladest on Tõramaa seni ainuke, kus elu täielikult lakanud. Katuse all on veel vaid neli poollagunenud, mitme põlvkonna kogutud varast tühjaks veetud eluhoonet: Üleoja, Nõmme, Pärna ja Kuusemetsa. Tõramaa küla maadest on Tõramaa oja vasakkalda põllud, aasad ja metsad antud Pärnu Metsamajandile, paremkalda nurmed ja luhad aga Viljandi Metsamajandile. Omaaegsetesse taluõuedesse-aedadesse ja põldudele on istutatud kuused.

Taasiseseisvumine

Taasiseseisvumisega algas taas maaelu ümberkorraldamine. Maa tagastati nende endistele omanikele, kes seda soovisid. Paljud külast lahkunud lasid aga maa üle kanda uude elukohta. Nii jäi Riisale palju vaba (riigi)maad.

PILDIL: Soomaa rahvuspargi külastuskeskus endise Tõramaa küla Liivakivi talu maadel.

Loomi hakkas endise Möldri talu maal pidama Helve Roostalu, Aru talus Richard Riismanni pere. Ühelehmapidajad on Aadujaani Aadu Riis ja Ilmar Liit. Riisale tagasi tulnud Kangru talu noorem poeg Tõnis Riis pidas esialgu loomi, kuid lõpetas selle 1997. aastal kui mittetulutoova tegevuse. Tõnis Riis leidis tööd veemõõtjana. Külas tekkis tööpuudus ja elu hakkas lausa hääbuma.

1993. aastal loodi Soomaa rahvuspark ja selle alla jäi suurem osa Riisa külast. 1998. aastal avati rahvuspargi külastuskeskus Tõramaal. See võimaldab paremini turiste vastu võtta. Samal aastal valmis ka Jüritoa suvemaja - uusehitus külas.

Nüüd on turistide arv hakanud suurenema. Sõidetakse jõel kanuudega ja maanteel autoga. Turistide tarvis on Riisal loomisel Poe majja infopunkt. Jüritoa aasal on lõkkeplats ja Riisa rabas laudtee laugaste imetlemiseks. Küla loodab elu edenemist turismiteenuste pakkumisega. Tehakse koostööd Soomaa rahvuspargiga ja Saarisoo kanuukeskusega.

Riisa lehekülg		Sisukord