Kiriku jutluses oli enamasti ainus manitsus rahvale: "Iga hing heitku ülemate alla, sest ülemad ep' ole mitte muidu kui Jumalast." Kabalas oli üks Kubja-Peet, suur joodik ja teomeeste peksja. Mõned, keda ta pool vigaseks peksnud, läksid Pilistvere õpetaja von Mickwitzile oma häda kaebama. Õpetaja pidas sellepeale kantslist jutlust ja ütles: "Oh teie tuimad, tuimad loomad! Nurisete ilmaliku valitsuse vastu, et ta teid nuhtleb. Kui ülem sind karistab, ega ta sind oma vitsaga löö. See on Jeesuse kepp, mis tal käes. Ta karistab su ihu, aga peastab su hinge hukatusest." Vana Saki Jüri oli ka kirikuliste seas seda jutlust kuulamas. Ta tuli turtsudes kirikust välja ja pahandas: "Kas pole hull asi! Va' joobund Kubja-Peedil peab nüüd Jeesuse kepp käes olema!"

Ükskord tulid lapsed koolist koju. Laeva küla pops Roometi Mart parandas sel a'al parajasti tänava-aeda ja küsis: "Noh, head lapsukesed, mis täna ka koolmeistrile vastasite?" Lapsed ütlevad: "Eks ikki vanast seadusest." Mart näitab kurja nägu ja ütleb: "Oh teie karvandid, kas teie võite ka teada, mis vana seadus on? Mind küsige, mina tean, mis vana seadus oli. Heida maha ja võta kolmkümmend (vitsahoopi) vastu - vaat, see oli meie vana seadus."

Kirikuõpetajail oli suuremaks hooleks see, et aga kirikumaksud, ja neid oli õige mitmesuguseid: rahaga, asjadega, tööga, saaksid ära makstud. Saeveski rahvas käis enne Suure-Jaanis armulaual. Nüüd pidid nad oma lauakirja Pilistveresse viima, ehk küll Pilistvere kihelkonna kirik Saeveskilt palju kaugemal on. Põhjuseks oli see, et vana seaduse järele kogu Kabala valla maa-ala Pilistvere kihelkonda kuulub ja sinna peab kirikumaksud maksma. Esiplaanil ei olnud mitte rahva, vaid kirikuisanda kasu. Kõige selle häda juure tulid veel ikalduse aastad 1842-1845. Viimasel aastal oli suur põud. Kus paene maapõhi oli, seal olid kaevud nii kuivad, et veetilka ei olnud oma silme loputamise jaoks.

Siis lagunes jutt eestlaste seas laiali, et lätlased (vennaste seltsi liikmed) käinud Riias vene piiskopi juures abi otsimas. Piiskop öelnud neile: "Teie olete teise usu inimesed. Kui te' vene usku tuleksite, siis võiksin küll teid aidata." Lätlased lasknud end salvida abi lootes. Eestlaste seas läks kärin õige suureks, et kes vene usku läheb, see saab kroonu poolt abi. Kirikuõpetajad olla ka enne riigivalitsusele kaevanud, et nende kogudused lähevad liig suureks, nemad ei jõua enam kõiki ära õiendada. siis keiser Nikolai I saatis neile vene papid abiks. Rumalal rahval oli õnn lahti.

Esiti oli vene usku minemine pitsikuse all. Kes läks vene usku vastu võtma, pidi mõisast tähe tooma, et kõik maksud on makstud. Inimesed pidid Kabala mõisa teopuid raiuma ja vedama. Mina, kui metsavaht, andsin tähe, et kõik on korras. Tähega läks mees mõisa ja mõisast papi juure. Puude raiumine oli lumemineku aeg. Siis oli vene usu kärin õige lahti. Suured salgad jooksid Kabalast, Saeveskilt läbi, Pärnu poole, et ennast salvida lasta. Suurem hulk neist olid naisterahvad. Kõigil olid valged rätikud peas. Eemalt vaadata võis arvata, et seal liigub mõni luigeparv või lumepilv. Mitmed, kes olid juba ära käinud, kiitsid oma õnne ja andsid teistele hoogu. Mina vaidlesin nendega järjesti, aga tuhin oli nii suur, et minu sõnad vähe mõjusid. Öeldi, et kes ei võta seda kuulda, mis kroonu ette paneb, selle palk on "mustad tangud ja hallid oad" (s.o. püssirohi ja kuulid).

Esiti pidid need, kes end ülesse kirjutanud, kohe laskma salvida. Pärast määrati kuus kuud mõtlemise aega. Oleks kõik, kes end lasksid üles kirjutada ka tõesti vene usku läinud, siis ei oleks siin maal peaaegu midagi luteri usust järele jäänud. Pärast pandi ka politsei sinna juure, et rahvast ei saaks suurte lubadustega petetud. Selles andis end tunda Balti mõisnikkude mõju keisrile. Aga vene köstrid sosistanud ikka uste taga rahvale kõrvu, et "võtke usk vastu, küll kroonu headus ja kingitus tuleb pärast. Meie ei tohi nüüd avalikult lubada, olge aga kärmed, papid lähevad varsti ära."

Piiskop oli Riiast kaks pappi siia saatnud ristima Papid tegutsesid esialgu Pärnus, pärast ka maal. Pärassaarest läksid mõned vene usku, näiteks Testa peremees Hans, keda sellepärast "Vene Hansuks" hüüti. Minu isa oli esiti ka vene usu nõus. Teised vennad tulid tema juure aru pidama ja aega määrama, millas minna. Isa oli mulle pahane, et ma vastu seisin, ägedasti vaidlesin ja nende asja ära rikkusin. Kui mina eestoas vaidlesin, läks isa tahakambri, lõi ukse enda tagant kinni ja ütles turtsudes: "Ärge rääkige! Minu poeg on liig tark." Pärast sai ta asjast aru ja hakkas teisigi hurjutama: "Hullud, läksid kroonu käest moonavakka otsima, no mis te narrid olete saanud?"

Näljahädas tulnud üks lesknaine papi juure, lubanud end lasta salvida, kui temale ja ta lapsukesele jahu antaks. Papp vastanud: "Sinu jahu ei saa, sinu saab õige usu." Näljane naine ohanud: "Kui jahu ei saa, siis pole ka õiget usku vaja."

Vene usku minejad olid suuremalt jaolt kehvad, maata inimesed, kes omast pesast unistasid. Alguses jagati mõned kroonumõisad veneusulistele ära, et teisi ahvatleda, neile hoogu anda. Nimetame siin näiteks Reegoldi ja Arutsaare mõisat, esimene Suure-Jaani, teine Pilistvere kihelkonnas. Kes pärast vene usku läks, pidi suu puhtaks pühkima ja põhjendatud kadedusega neid vahtima, kes olid usuvahetuse läbi maalapikeste peremeesteks saanud.

Missugused elukad pappide seas olid, näitab järgmine lugu. Läksin kord Vanaõue kõrtsi sisse. Kõrtsinaine Riinu, endine Ratlefi armuke, räägib, et üks vene papp pidanud seal ööd. Papp soovinud, et kõrtsitüdruk temaga ühes magaks. Tüdruk ei taha, punnib vastu. Kõrtsinaise sundimisel läinud ta lõpuks ometi papi kaissu. Kõrtsinaine kiitis nüüd: "Tüdruk üsna rõõmus. Sai papilt öö eest kolm rubla."

Kui kirikuõpetajad nägid, et rahvas nende meelevalla alt ära läheb ja tal on, kuhu minna, hakkasid nad oma heldust üles näitama. Andsid luba, et igaüks võib jälle seal armulaual käia, kus ta soovib ja kus tal kõige lühem on. Mina läksin Kabala mõisa metslinde viima. Sõitsin ratsahobusega siis mõisast Pilistvere poole, oma lauatähte sealt ära tooma ja Suure-Jaani tagasi viima. Salvijad papid olid siis lähemale küladesse ja Põltsamaale tulnud. Pool versta maad mõisast ära sõites nägin, et kaks tuttavat meest: vana Jaan Jooneratas ja teine vana Vormi Jaan, kes seal mõisa kraavi lõikasid, parajasti oma risu-raksu kohmivad. Mina küsin: "Kuhu te lähete?" Nemad ütlevad: "Peakohtumees Niinemetsa Jaan rääkis enne, et vaatke, kui mina lähen, siis on paras aeg. Jaan läks täna vara hommikul Põltsamaale papi juure end üles kirjutama. Mida me siis nüüd veel peaksime ootama?" Mina ütlesin selle peale: "See võib olla, et tema ka on petetud. Näete, siin on rehi. Kui ta põleks ja Jaan sisse jookseks, kas te ka tema järele läheks? Aga see tuli seal Põltsamaal on nägematu." Rääkisin veel mõned sõnad ja sõitsin edasi. Pärast tulin kirikust sedasama teed tagasi. Vaatan, vana Jooneratas koobitseb üksi oma kraavis. Küsin, kuhu vana Vorm jäi? Tema vastab: "Vorm läks Põltsamaa poole." Küsin, miks tema siis ei läinud. Vastab: "Ma hakkasin su jutu pärast värisema, ei olnud julgust minna."

Siin tuleb teine naljakas lugu meele. Vastemõisa kõrtsi tulnud kord õhtul suur naiste ja tüdrukute parv ning jäänud sinna öömajale. Nad läinud kõik Pärnu vene usku vastu võtma. Eks üks poiss olnud samal ajal kaubakambris ukse kõrval, see näinud tüdrukuteparve ja hakanud oma sõbrale rääkima, mis imet tema Pärnus näinud. Poiss ei ole tüdrukutega asja teinud, ta ajanud ainult oma sõbraga tasakesi juttu, aga parajasti nõnda, et iga sõna läbi kõrtsi tüdrukute kätte kostab. Jutustanud, et tema käinud vooriga Pärnus ja näinud seal nahksillal väga haledat lugu. Seletuseks sõbrale lisanud juure, et ega see nahast sild pole, vaid on puust ehitatud ja kannab voorisid küll. Nahksillaks nimetatakse teda sellepärast, et ta veel ujub ja vesi teda kannab nagu parve.

Jutustanud siis edasi: "Eks mina läksin ka sinna vaatama, kui ristimise-kord tuli. Sild oli puupüsti inimesi täis, soldatid püssidega, piikidega ees ja taga silla otsas. Papp keset silda, köster kõrvas. Papp võttis inimesed ükshaaval jalust kinni ja kastis peadpidi vette. Mõne jalad olid libedaks läinud, lipsasid ristija käest lahti. Seal polnud papil muud, kui ütles: "Tsort vosmi", s.o. mine kuradi kätte. Siis vaatas poolviltu tagasi ja köster andis talle jälle teise kätte. Küll oli minul hale vaadata, mis seal tehti. Aga kuhu sa pääsed. Ära joosta ei saa, soldatid mõlemal pool sõjariistadega ees."

Kelm jutupuhuja olnud ise ka vene usu poiss. Tüdrukud kuulanud teravasti seda juttu, hakanud üksteisega sosistama. Hommikul läinud kõik kodupoole tagasi nagu kured kevadeaeg. Kõigil olnud ristimise himu kadunud.