1. Mälestusi vanast ajast

1.1.1. Tuudelepp *

Kui Leisu papa Jüri Kuldkepp veel väike poisike olnud, siis rääkinud mõned õige vanad inimesed, et nemad olla oma lapsepõlves Arkma külas Kabala vallas üht vana halli rauka näinud, kes oma noores eas tolleaegse kibeda elu pärast siin Liivimaal oli kahe teise seltsilisega Rootsis käinud kuninga käest abi ja armu palumas siit-maa mõisnikkude ülekohtu vastu. Teine tema seltsiline on üks Steingetter või Steingitter Kurlast olnud; kolmanda nime rahvas ei mäleta.

Jõudnud mehed Stokholmi, lastud nad ka ilusasti kuninga ette ja kuningas lubanud armulikult nende asja järele kuulata. Kuninga kantseleist antud igale mehele hoolega kinnipitseeritud kiri ligi ja keelatud kõvasti neid kirju kellelegi enne näidata kui Tallinnas ülemusele.

Kui meestel kirjad taskus ja nad mõtlevad juba koju sõita, tuleb Stokholmi uulitsal keegi härra neile vastu, kuuleb nende kõnelemist üksteisega ja küsib selges eesti keeles: "Noh, Liivimaa mehed, mis teie siin pool käite?" Mehed ütlevad: "Käisime kuninga juures abi ja armu palumas, sest meile tehakse väga palju ülekohut. Kuningas laskis meile oma kantseleist kirjad ligi anda, mis meie koju viime. Öeldi, et kellelegi ei tohi enne näidata, kui aga kodus." Võõras hakkas peale ajama: "Näidake ometi vähe. Ega ma sealt midagi ää võtta saa." Mehed kahtlevad esiti küll, aga enestel ka himu teada saada, mis kirjades seisab ja annavad viimaks järele. Võõras võtab kirjad lahti, loeb, kahvatab ja ütleb: "Tänage Jumalat, et teie õigel ajal võite teada saada, mis teil kodus oodata. Sest nende kirjade järel ootab teid kodus surm ja hukatus ees. Üks teist saab Tallinna linna värava ees risti poodud, teine turul härgade vahel lõhki kistud, kolmas Toompeal raudnaeltega läbi löödud, vaadi sisse pandud ja mäest alla veeretatud."

Mehed hirmu täis, ilma nõuta. Võõras annab neile head nõu, et kui kuningas teisel päeval sauna läheb - ta nimetanud ka tunniaja ja juhatanud uulitsa, kust kuningas läbi sõidab - siis mingu nad sinna uulitsale, oodaku kuninga tulekut, laskugu teda nähes põlvili ja pangu kirjad oma pea peale. Küll kuningas näeb ja laseb kirjad ära võtta.

Nõnda see sündinudki. Kuningas näeb ja küsib: "Noh eesti mehed, mis te jälle käite? Ma käskisin teile kirjad anda, kas teie ei saanud neid kätte?" Mehed vastavad: "Kõige armulisem kuningas, meie saime küll, aga nad on ju meie hukatus." "Kuidas nii?" küsib kuningas. Mehed paluvad kirju vaadata. Kuningas laseb kirjad ära võtta, loeb nad läbi, saab hirmus vihaseks ja ütleb: "Kui juba minu lähedal juletakse nõnda teha, mis siis veel kaugemal?" Laseb jala pealt need kolm kirjutaja isandat, kes kuninga nimel võltsitud kirjad valmistanud, meestega ühes Tallinnasse saata ja nendega täpselt seda teha, mida nad olid eesti meeste jaoks kirja pannud.

Eesti talurahvas leidis selle juhtumuse läbi palju kergitust ja parandust Rootsi valitsuse poolt, aga see kestis lühikese aja, sest suur Põhjasõda läks varsti lahti.

Mõni hea aasta pärast seda lugu, kui Tuudelepp juba vana rauk olnud, nõudnud keegi saks, kes Arkmalt läbi sõitnud ja Arkma kõrtsi ees peatunud, teda näha. Vanamees toodud kepi najal tuigerdades ette. Saks vaadanud teda, kõngutanud pead ja öelnud: "Mis sa, vana, nüüd veel oled. Aga kas sa mäletad, kuidas sinu, kuradi, pärast kolm noorhärrat hirmsat surma said?" Andnud talle ühe hõberubla ja sõitnud edasi.

1.1.2. Pardiajajad ehk sissikud

1.1.2.1. Kõrbja Jaan *

Rootsi (Põhja) sõja aeg hulkunud vene sissikud meie maal rahvast riisumas. Mõnikord ajanud nad ka rahvast karjakaupa Venemaale. Rahvas ise pidanud oma vara ühes kandma, nõnda pole siis röövlitel vedamiskulu kanda olnud. Ükskord ulatanud rahvarong Vanaõue silla otsast Vihiküla söödini, umbes kaks versta. Teise jutu järele olnud üks rongiots Kaansoos, teine Vihiküla söödil - ilmne liialdus, sest seda maad oleks umbes 11 versta. Saatjaid sissikuid olnud ainult kaks: üks neist sõitnud ratsa rahvarongi ees, teine taga otsas, mõlemad meesterahva riietes. Keegi polnud julgenud neile vastu hakata, kõik läinu nuttes Venemaa poole.

Käru vallas on Kõrbja karjamõis, enne olnud seal Kõrbja talud. Kõrbjal elanud üks vahva mees - Kõrbja Jaan, kes kütiametit pidanud. Tema juhtunud jutustatud loo ajal lähedal metsas olema ja näinud, et rongis rahvast olnud nii palju ja sissikuid nii vähe. Ta võtnud südame rindu ja lasknud ees sõitva sissiku maha. Läinud sissiku jalast saabast kiskuma ja näinud, et ta on naisterahvas (jutustaja ütleb otsekohe: näinud, et olnud va' vitu). Siis saanud rongirahvas ka julgust, löönud taga sõitja sissiku maha - ka seal olnud naisterahvas meeste riides - ja pööranud sedakorda oma kraamiga kodu poole tagasi.

Käru vallas maganud kord 50 vene soldatit ühe talu rehetoas. Vaht tukkunud üleval, katusenurgas, valge rätik kaelas. Seesama kütt, kellest enne jutt oli (Kõrbja Jaan), roomanud ööhämaruses kuivatsehunniku tagant maja lähedale ja saatnud, valge rätiku peale sihtides, vahile laengu. Vaht kukkunud kobisedes katust mööda maha, ei olla karjatanudki. Mees kuulanud nüüd natukese aja, kas kõik vagusi jääb. Läinud siis kikivarvul tasakesi toa juure. Toa eeskojas seisnud soldatite püssid hakkis, need kandnud mees ettevaatlikult välja. Vanasti ei olnud mitte hingedega, vaid põõnadega uksed, kinni ja lahti lükata. Mees sidunud ukse praokile, nii et valgusekuma natuke sisse paistab, aga ust päris lahti teha ei saa. Hakanud siis püssiga ukseprao vahelt rehetuppa kõmmutama. Unised soldatid ärganud ja jooksnud üksteise kannul ähmiga valge poole oma püsse võtma. Kes siis uksest pea pistnud, see mehe käest vopsu saanud. Nõnda tapnud ta ükshaaval peaaegu terve toa-täie venelasi ära. Ainult kaks soldatit pääsenud eluga jooksma. Õue all olnud jõgi, sealt purdest püüdnud nad üle minna, aga mees lükanud nad jõkke ja uputanud ära, et nad mitte ei saaks teistele teatust viia. Siis pistnud rehetoa põlema ja põletanud ühes kõigi surnukehadega ära. Seda nimetanud ta kärbeste kõrvetamiseks.

Käru ja Vastemõisa vallas näidatakse praegugi veel kohti, mis rahvas "vene sõõrdudeks" nimetab. Need sõõrud tehtud nõndaviisi: Kus mõni tee metsa sisse viinud, sõjaaegse rahva pelgupaiga poole, seal nuuskinud vene sissikud ümber. Sellepärast lasknud rahvas parajal kohal mõlemal pool tee kõrvas suured puud üksteise kuklasse maha, see olnud siis vene sõõr, ehk sissikute lõks. Sõõru eesmine ots olnud ka õige jämedate puudega kinni pandud. Tagumine ots, kust röövlid sisse läinud, jäetud lahti, kuid puud olnud pooleni läbi saetud. Kui nüüd sissikute salgast viimsed sõõru jõudnud, lasknud vahid nende tagant ka puud maha ja pannud niiviisi lõksu kinni. Siis hakanud rahvas puude peidust venelaste peale laskma ja kes sõõrust püüdnud välja põgeneda, see saanud nuiaga pähe. Nii tapetud neist viimne kui mees ära.

Kõrbja Jaan teinud ka niisuguseid vene sõõrde ja tapnud sissikuid, mille juures tal ta kaks poega abiks olnud. Kord olnud sissikuid õige palju. Pojad, kes eespool sõõru otsas neid pidanud vastu võtma, kartnud, et nad kõik lõksu ei mahu ja hakanud enne tuld andma, kui isa tagant oleks sõõru kinni pannud ja neile märku andnud. Selle läbi pääsenud sissikute salgast viimased, kes väljas olnud, jooksma ja saanud teistele teatust viia. Vanamees kukkunud oma poegade peale nii hirmus vihaseks, et ähvardanud neid ka ära tappa. Pojad pidanud ta juurest põgenema. Enne surma jäänud vanamees nagu peast nõdraks, ta pole kusagil rahu leidnud. Hirmuga hüüdnud ta ühtepuhku: "Venelased tulevad! Venelased tulevad!"

1.1.2.2. Sõjaaegsed peidupaigad *

Kõnnust loode poole on kaks Kibaru talu (Kiviaru). Seal olnud rahvas rootsi sõja aegu röövlite eest metsas peljus. Vahid olnud väljas sissikuid valvamas. Neli vene soldatit, kes kõik teised kohad juba läbi nuuskinud, saanud ühe vahi kätte, see olnud lootsikuga jõe ääres. Venelased tikkunud lootsikusse ja käskinud endid sinna viia, kus rahvas oma varaga peidus on. Vaht täitnud nende soovi ja hakanud sõudma. Kui ta lootsikuga rahva pelgupaiga lähedale jõudnud, koopsinud ta neli korda mõlaga vastu lootsiku äärt. See olnud teistele kokkuräägitud täheks, et tal on neli sissikut lootsikus. Nüüd tulnud mehed appi ja tapnud sissikud ära. Üks venelane saanud jooksma, jooksnud kaheksa versta, eesti mehed ikka kannul. Viimaks saanud ta ometi kätte.

Sarnane lugu, Saeveski Aadu suust kuuldud. Vastemõisa valla Riisa ja Tõramaa küla rahvas olnud oma varaga vene sissikute eest metsas varjul. Üks Tõramaa mees öelnud: "Ma lähen lootsikuga koju vaatama, vast on sissikud kõik juba ära läinud, siis võime oma küladesse tagasi pöörduda." Saanud oma talutuppa, aga seal olnud kuus sissikut parajasti ees, need võtnud mehe kinni ja nõudnud kurja ähvardusega, et ta peab neid sinna viima, kus vara varjul on. Mees võtnud röövlid lootsikusse ja sõudnud jõge mööda metsa poole. Ta rääkinud aga enne teistega kokku, et: "Kuulake, mitu korda ma mõlaga vastu lootsiku äärt koopsin, nii mitu venelast on mul ühes; siis olge valmis neid maha materdama." Nõnda olnud ka eesti mehed valvel. Saanud ta siis lootsikuga sügava jõehaua kohale, siis koopsinud kuus korda ja löönud lootsiku ümber. Neli sissikut uppunud ära, kaks aga osanud ujuda. Ühe neist tapnud eestlased vees ära, teine saanud kaldale ja jooksma. Jooksnud üle Riisa raba kuni Vändra Võievere küla Anikoorma talu juure, hakanud seal tõkkest üle minema, siis saanud eesti mehed ta rihvliga (kuulipüssiga) maha tõmmata.

Üks Saarisu mees läinud kord püssiga teed mööda Suure-Jaani poole. Näinud - kaks sissikut tulnud Vändra poolt tasa sõites järele. Mõlemail olnud hobused hõbeasju ja rahasid täis. Mees karanud ruttu teel kõrva ja heitnud maoli künka taha. Üks röövel näinud ta ometi ära ja lasknud püssiga tema peale, kuid kuul läinud, teda trehvamata, mättasse. Mees tõusnud nüüd üles ja lasknud ise venelase maha, enne kui see sai püssi laadida. Sissiku hobune sõitnud kõige raha ja varaga teise seltsimehe järele, kes edasi kihutanud. Mees läinud surnud röövli jalast saabast kiskuma, näinud, et ta naine olnud, sülitanud ja läinud oma teed.

Rootsi sõja aeg põgenenud Viivle mõisa härra Saarisusse, mis oli ümbritsetud suurte metsadega. Maanteed tol ajal seal ei olnud ning röövlid ei pääsenud kergesti järele. Vallarahvas toonud ka tema varanduse sinna. Ta raha olla Saarisus praegugi kusagil maa sees.

Navesti mõisa asub kingul. Sealt vaadates näinud sissikud, et soode ja rabade tagant tõusnud suitsu. Nad märganud, et jõe taga on kuskil metsas rahvas varjul. Küll nad otsinud mitu korda hoolega, aga rahva pelgupaika ei ole üles leidnud. Üks niisugune Põhja sõja aegne rahva leeriase olnud ka Villevere ja Vaki vahel. Seal on keset sood kink, kus vanad koopad praegugi näha. Muistne pakkudest tee viib pelgupaigast läbi soo välja.

1.1.2.3. Muistsed võitlused *

Ka Prantsuse sõja aeg hulkunud meie maal vene sissikud ümber ja riisunud rahvast. Nende hirmul läinud Vakilt perekond kõige loomadega metsa ja asunud suurde rappa laagrisse. Peremees Mihkel, Saki Jüri Kuldkepi äi, läinud kord kodust jahukotiga laagri poole. Jõudnud Kaera-ale otsa peale, seal kuulnud selja taga samme. Vaadanud tagasi - üks venelane olnud palja mõõgaga talle valmis pähe löömas. Mihkel lasknud koti ruttu maha, rabanud venelase käest kinni ja nii võidelnud nad kaua elu ja surma peale. Kumbki ei julge appi karjuda, ei tea ju kas omad mehed või vaenlased lähemal on. Venelase jalge all juhtunud mätas olema, selle taha komistanud ta, kukkunud maha, Mihkel peale. Mihkel saanud nüüd venelase käest mõõga ära kiskuda, raiunud sellega tal pea maha ja matnud sissiku Kaera-ale otsa peale, võitluse kohale maha. Vaki mees, Karja-Mart kuulnud küll nende võitlemist, aga pole julgenud peremehele appi minna. Mihkli käest saanud ta selle eest pärast valjusti noomida. Selle võitluse tagajärjel jäänud Mihkel põdema ja surnudki.

Eelnimetatud Karja-Mart sõitnud esmaspäeva hommikul Kabala mõisa teole. Üle Vaki sillasoo kuni Sellimäe otsa peale käinud puupakkudest tee, mille jäänuseid võib veel praegu näha. Tee viib, nagu enne sai jutustatud, vanarahva sõjaaegse leeriaseme juure soo keskel kingul, kus ka vanad koopad veel tunda. Mart pannud tähele, et üks venelane Sellimäe otsa peal midagi maha matnud. Tal pole aga tol korral aega olnud asja lähemalt uurida. Laupäeval teolt tagasi sõites peatunud ta seal kohal, kaevanud augu lahti ja leidnud maa seest suure tammepuust tünni pooleni hõbedat täis. Mart veeretanud raske tünni puude peale ja neid mööda oma ratastele, viinud Vakki välja ja matnud ülejõe metsa maha. Ei ole sellest aga kellelegi rääkinud. Pärast Tallinna teel jäänud Mart raskesti haigeks ja surnudki seal. Enne surma juhatanud Vaki inimestele: "Vaki toast välja minna, ülejõe metsa peale vaadata, seal kasvavad kaks pikka kuuske, nende vahele on raha-tünn maetud, kämmal mulda peal ja sammal kõige peal." Vaki rahvas otsinud küll, aga juhatatud aset pole nad kusagil leidnud. Jutustaja arvates võiks sügava künniga selle tünni peale juhtuda.

1.1.3. Ajaloolised paigad *

Pärassaares on (praegu Jaan Kuressoni päralt olev) Kivisööda talu, mida ka Papileeri ja Hiirekulli taluks hüütakse. Seal on põllu sees kaks kivi: üks suurem, arvata kuus jalga ratasringi, pealt tasane; temast 8-9 jalga loode poole on teine, väiksem, kuid teravam ja kõrgem. Rahvajutu järgi olnud Põhja sõja ajal seal Suure-Jaani kirikuõpetaja Markus oma kogudusega leeris, sellest tulnud see Papileeri nimi. Vanemal ajal kasvanud seal tihe kuusemets, mida Papileeri metsaks nimetatud. Õpetaja pidanud nende kivide juures jumalateenistust, kusjuures tal suurem kivi altari ja väiksem kantsli aset täitnud.

Nii jutustab rahvasuu. Kuid Suure-Jaani õpetajate seas ei ole Markuse nimelist õpetajat olnud, nagu praegune Suure-Jaani õpetaja mulle teatas. Need vanad jutud võivad käia ainult Suure-Jaani õpetaja Magnus de Moulin'i kohta, kes Põhja sõja ajal tõeste oma kogudusega Vändra piiril metsades varjul olnud. Rahval oli Magnuse nimi natuke võõras, sellepärast tegi jutt Magnusest Markuse, milline nimi eestlasele palju tuttavam oli.

Magnus de Moulin'i kuju on üks liigutavamaid eesti kiriku- ja kirjandusloos. Pilistvere piiblikonverentsil võitles ta ühes Hornungiga, Verginiuse ja Bengt Forseeliusega piibli keele uuendamise eest vanameelse Stahli partei vastu. Mitu korda pidi ta sõja-ajal oma kogudusega põgenema ja kogudusest lahkuma, kuid ikka pöördus ta esimesel võimalusel truu karjasena oma karja juurde tagasi, kuni katk ta kannatusrikkale elule otsa tegi (lähemalt selle üle vaata: V. Reiman, "Pildid Põhja sõjast", Sirvilauad 1902, lk.12).

Uue-Vända maa sees, tee ääres, mis Rassilt, Kabelimäest ja Orikülamäest üle Oriküla poole läheb, on keskhommiku pool tee kaldal "Papi haud." Jutt on ühest katoliku ülempapist. Tema elanud Jaagupi kiriku juures, kuna ta all olla ka Suure-Jaani ja Pilistvere papid olnud. Siin tee kõrval, kus ta haud on, varitsenud teda röövlid, kui ta kutsari ja kahe hobusega Vändra poole sõitnud. Nad teadnud, et ta on rikas mees ja tapnud ta ära. Siia maetud ta ka esiotsa maha. Kuid tema sugulased lasknud ta pärast välja võtta ja Jaagupi kiriku aeda matta, kus ta praegu puhkab. Vändra kirikuõpetaja Sokolovski kuulnud seda Vändra meeste juttu ja käinud papihauda vaatamas. Selle metsa nimi on Papiristi mets, ehk küll nüüd seal risti ega kivi ei ole.

Vana, põline tee käib Vanaõue mägedest üle, altpoolt Kabeli raba, Kabeli mäest üle, üle Saarjõe, allpool Särgahaua talu, allpool Oriküla (Roosa rüütli) Aru talu, üle Vändra jõe, Pere talust läbi Mädari külasse välja. Saarjõe lähedal on tee ääres noor männik, männikus kink, mis "Kuninga tooliks" nimetatakse. Vana rahva jutt räägib, et Rootsi kuningas Kaarel lasknud siin mulda kokku kuhjata endale ja oma kindralitele puhkepaigaks.

1.2. Jutud katkuajast *

Rootsi sõja järel olnud Eestis hirmus katk ehk "must surm." Katk tulnud lootsikuga Vormsi saarelt meie maale. Tema hulkunud ümber kord musta mehe või vanamoori, kord kitse või koera kujul. Katk teinud maa inimestest nii tühjaks, et kui üks inimene teise jalajälgi näinud, siis andnud ta neile suud ja nutnud rõõmu pärast.

Ühes talus olnud laupäeva õhtul palav leem laual. Inimestest pole kedagi muud toas olnud, kui aga vanaisa parsil. Vanamees näinud kuidas kits kepseldes uksest sisse tulnud, liuast katsunud ja öelnud: "Oi imet, keeva süüakse ja keedet juuakse." Vanamees vastanud parsilt: "Oi imet, kilo keeletu ja ise räägib." Katk näinud, et teda ära tuntud ja läinud sedakorda ilma kellelegi kurja tegemata oma teed.

Tamme külas Taevere vallas murdnud katk hirmus palju inimesi maha. Üks vanapoiss vedanud surnuid Vihiküla poole kalmeteisse. Tema ei ole katku kartnud; kui surnuga läinud, siis ajanud haledat laulujoru. Saanud ta surnu maha matnud, siis rüübanud pudelist porujommi ja sõitnud huigates kodu poole. Sedaviisi läinud asi, kuni viimne inimene Tammekülas ära surnud ja maha maetud oli. Siis jäänud vanapoiss ise ka katkutõppe ja surnud ära.

Tori valla Aesoo külas olnud üks vana Jaan. Tema matnud oma kõrvi ruunaga katku aeg kahe küla surnuid. Inimesi jäänud vähemaks, kuid Jaanil pole viga olnud; ruun söönud aga vilja ja Jaanil endal olnud ka toitu küllalt. Kui viimati kõik inimesed ümbruses ära surnud teinud Jaan endale ka tee äärde haua valmis. Mõelnud, et kui ma suren, siis heidan hauaäärele; mõni hea inimene ehk juhtub mööda minema, lükkab mu surnukeha hauda ja ajab mulla peale. Aga ei ole ühti surnud.

Ükskord sõitnud ta ratsa oma kõrvi ruuna seljas loodepoolt jõe kallast mööda Tori poole. Leidnud inimese palja jala jäljed, karanud kohe hobuse seljast maha ja andnud jälgedele suud. Siis sõitnud jälgi mööda edasi kuni Muraka külasse, seal leidnud ühe naisterahva, see olnud tüdruk, tema aga vanapoiss. Nad läinud paari ja hakanud ilusasti elama.

Kõo mõisa ja Venevere küla vahel on mets, mida nimetatakse Liivassaare metsaks. Enne olnud ta nimi Küüni mets. Rootsiaegsete sõdade ja katku aeg elanud seal metsas üks mees. Kord näinud ta puude vahel vilksatavat naisterahvast, kes kartlikult, nagu hirv, kohe tihnikusse kadunud. Mees pugenud naisterahva jalgraja lähedale hagude hunnikusse ning jäänud varitsema. Kui naisterahvas jälle seda rada mööda tulnud, püüdnud mees ta kinni. Nad olnud mõlemad üksikud ja läinud paari. Mees ehitanud Pilistvere jõele, siinpool Loopret, veski; seda kutsutakse Käosaare veskiks.

Sürgaveres Kälisti külas käinud katk musta inimese näol ümber. Teinud öösi ühe toaukse lahti ja hüüdnud sisse: "Juhkamit parema reie külge!" Juhkam hakanud oigama, talle löönud muhk parema reie sisse ja varsti olnud mees surnud. Kusagil teises kohas tulnud katk musta vanamoori kujul rehetuppa, kus rahvas põhul maganud. Torganud järgemööda igaühte kepiga ja lausunud igakord: "Küps, küps." Viimaks puudutanud kepiga kaheksakümne-aastast vanaeite, kes parsil maganud ja kelle jalg parte vahelt alla rippunud, ja öelnud: "Toores." Need, kes all maganud ja keda katk küpseks tunnistanud, jäänud haigeks ja surnud ära. Vanaeit jäänud aga ellu. Tal olnud sinine plekk surmani reie küljes, kuhu katk kepiga puudutanud.

Ühte tallu tulnud õhtul võõras mees ja palunud öömaja. Majarahvas vastanud: "Meie ei või sind vastu võtta. Võib olla, et oleme hommikul kõik katku kätte surnud." Külaline öelnud, et asi polegi nii paha, kui nad aga tema nõu järele teevad. Nad pidanud kõik valged särgid selga panema ja siis rehetuppa põrandale magama heitma. Igaühe peatsis pidanud kolm küünalt põlema. Neile olnud keeldud midagi rääkida või end liigutada, mida nad ka öösel näeksid. Öösel tulnud üks väike koer uksest sisse ja nuusutanud igaühte. Kõik pidanud võõra õpetust meeles, ei ole rääkinud ega ennast liigutanud. Ainult üks vanaeit tõusnud hirmul istukile ja laotanud käsi. See langenud tagasi asemele, hakanud oigama ja surnud ära. Teised kõik jäänud terveks.

Üks mees sõitnud maanteed mööda ja näinud maantee kõrvas liiva-augus poisikest, kes seal üksi olnud. Mees peatanud hobuse ja küsinud lahkesti poisikeselt, mis ta seal teeb. Poisike olnud aga katk. Et mees temaga sõbralikult ümber käinud, siis andnud ta head nõu, kuidas ennast katkutõve eest kaitsta. Selle nõu järele pidanud mees oma perega külast ära minema kusagile üksildasesse metsa elama ning sinna jääma, "kuni mets hakkab teda vihkama." Mees kolinud ka suvel oma perekonnaga metsa, kuna kõik muu rahvas külasse jäänud ja tema üle naernud, et ta kibedal tööajal ära metsa läheb. Mees veetnud suve metsas, sügisel hakanud hundid ja karud tema karja kallale tikkuma. Sest saanud mees aru, et "mets teda nüüd vihkab." Ta tulnud perega külla tagasi, seal olnud aga kõik elanikud katku kätte surnud. Tema koristanud teiste viljad kokku ja elanud oma perega edasi.

Sürgavere vallas on viimati peaaegu kõik inimesed katku kätte surnud. Ainult kolm Anne jäänud veel elusse: Tässa, Toosi ja Känsa Ann. Nemad läinud mõisaväljale vilja lõikama. Opmani poeg sõitnud ratsa nende juurde, hakanud neid piitsaga lööma ja sõimama, et "lõikate, häbematud, mõisa vilja, lehmad karjuvad õues lüpsmata, udarad paistetanud." Anned võtnud opmani poja kinni ja peksnud ta kere täis. Poiss sõitnud koju, jäänud sest peksust, hirmust ja vihastamisest ka katku kätte haigeks ja surnud ära. Anned jäänud elama ja saanud pärast taluperenaisteks.

Rassil olnud peres kaks poega ja kaks miniat. Vanad keelanud kõvasti, et kui keegi neist katku näeb, siis ei tohi sellest teistele rääkida. Kord jooksnud üks minia üsna kohkunud näoga tuppa. Teised saanud aru, et ta katku näinud, ja hoiatanud: "Ära räägi!" Katk aga sõitnud nelja valge täkuga veiselauta. Inimestel olnud aru käes, mis võõras see on. Nad ajanud karjad välja Lepskatku nõmmele, loomad surnud sinna ja maetud mäe sisse. Aga inimestesse ei olla katk seekord Rassil puutunud.

Inimesed peitnud end katku eest toomingametsa või ülepea kohtadesse, kus laanepuud kõrki lõhna andnud. Katk otsinud neid metsa mööda taga, ümisenud ise viltu keelega: "Immi (inimeste) haisu - toomi (toomingate) haisu, - ei tunne kahte kumbatki.

Katk läinud viimaks lootsikuga Roogussaarele. Üks naisterahvas tulnud talle saarel vastu, tundnud ta ära, öelnud: "Tere tulemast! Jumalale tänu, et sa ometi ükskord siia said. Küll meie sind kaua ootasime." Katk pole niisugust lahket teretamist enne kuulnud ega ka siin oodanud. Häbi ja kohmetusega karanud ta merre, sinna uppunudki.

Loe ka:	Suur nälg

1.4. Muistsed jõumehed *

Rootsi sõja aeg elanud Sürgaveres Mudisti külas kaks venda: Kobina Aadu ja Peetri Hans, mõlemad suured jõumehed. Mudisti kõrts oli puust ehitatud palgihoone. Kui Peetri Hans, kes kehvapoolne mees olnud, kõrtsi tulnud ja napsi tahtnud, siis teinud ta mõnikord järgmise tüki: tõstnud kõrtsi nurga üles ja pistnud mõne külamehe lähedal oleva hobuse saba sinna alla. Hobuse peremees tuleb kõrtsist välja, näeb mis sündinud, hakkab kära tegema. Kutsub teised mehed appi, katsuvad mitmekesi kõrtsinurka üles tõsta, et hobuse saba selle alt päästa - ei jõua kogunisti. Külamees kirub, otsib süüdlast, keda kerge leida, sest rahvas teab, et ainult Peetri Hans saab niisuguse asjaga hakkama. Hans kuulab hobuse peremehe sõimamist vagusi pealt, ütleb viimaks rahulikult: "Mis sa'nd nõnda kisendad. Osta poole kopika eest viina, eks ma lase jälle lahti." Külamehel ei jää muud üle, kui Hansule napsi osta.

Vanasti oli pulmades see pruuk, et iga tugevam mees püüdis teiste pulmaliste ees oma jõudu ja vahvust üles näidata. Mõni mees haaras näiteks ühe käega looga otsast kinni ja viskas, tagaspidi seistes, looga üle pulmamaja katuse. Selle vägitükiga ei saanud igaüks hakkama. Ühel pulmapeol, kus teised looki üle katuse visanud, olnud ka Peetri Hans. Ta näinud, et õues olnud tühjaks joodud õllevaadid tuule käes tahenemas. Hans võtnud ühe suurema vaadi, pistnud kaks sõrme punniaugust sisse ja visanud vaadi mis ulub üle katuse.

Härjavankri tiislist võtnud Hans ühe käega kinni ja viristanud vankrit enda ümber nii et mitte üks ratas pole maha puutunud.

Sõja ajal olnud üks vene soldatite salk Mudisti väljal laagris. Nad teinud parajasti tuld. Peetri Hans tahtnud neid narrida, ta ajanud suure raudkivi müraka kotti, võtnud koti selga ja jooksnud väljaäärt mööda lepavõsa varjus küürakil, nagu püüaks end varjata, aga parajasti nõnda, et soldatite kätte ära paistab. Venelased vaadanud, et näe, seal see suur varakoorem läheb. Kohe karanud neli meest ratsahobuste selga ja kihutanud Hansu järele. Saavad Hansu lähedale, Hans viskab koti seljast maha, kotisuu alaspidi, ise jookseb eemale. Soldatid tulevad, katsuvad neljakesi kotisuud ülespidi pöörata, et vaadata, mis seal sees on, aga ei jõua kotti liigutadagi. Viimaks lõiganud üks neist mõõgaga koti katki, näeb - sees ei ole muud midagi, kui üks suur raudkivi mürakas. Sülitanud mehed ja sõitnud tule äärde tagasi. Peetri Hans tuleb jälle, võtab koorma selga ja jookseb sörkides edasi. Venelased näidanud käega sinna poole ja öelnud: "Sort, sort", et see on ju kurat, ega see inimene pole.

Ükskord vedanud Peetri Hans Sürgavere mõisa opmaniga kihla, et tema viib seljas neli vakka talinisu kotiga Sürgavere mõisast Võistre kõrtsi juure - rohkem kui viis versta maad - ilma, et ta korra kehitaks. Võidab ta kihlveo, siis saab selle nisu endale. Hans läinud kotiga ees, opman ratsahobuse seljas järele. Jõudnud juba oja ääre, mis Võistre kõrtsi ligidal, seal küsinud opman: "Kas sa veel ei kehita?" Hans vastu: "Karga ise ka otsa." Opman andnud kotile piitsaga plaks, öelnud: "Kui sa oled söönud, siis söö peale." Pööranud ümber ja sõitnud mõisa tagasi.

Need olid vanaaegsed jõumehed. Meie ajal leidub sääraseid harva. Rahva arvamise järele minevat aga inimeste sugu ikka nõrgemaks ja nõrgemaks. Viimaks jäävat inimesed nii väetiks, et mees kukke ei jõua sabast kinni pidada ja kaks meest peavad kangidega kanamuna veeretama.