Olles metsavaht ja kütt, teadis Saki Jüri ka palju jahiseiklusi jutustada. Kord läinud Jüri kevadel üksipäini Saeveski metsa Linnumängi nõmme mõtusejahile. Leidnud sealt eest Mäeküla vana küti. Nad korjanud õhtul metsast kuivi puid, et tuld teha. Teinud tule üles, puud hakanud hästi magusasti põlema, mehed soojendanud end seal juures. Õhtust ööd ilmunud metsast üks saksa naisterahvas tule ääre, tõmmanud saba :ules, hakanud oma reisi soojendama. Jüri võtnud tasakesti sarvest püssirohtu ja visanud tulle. Võõra naisterahva sabaalune olnud korraga tuld täis. Ta joosnud metsa, nii et puud ragisenud ja kiununud.

Mäeküla vanamees öelnud: "Oh, poeg, ega see asi sedasi ei jää, täna saame veel palju näha. Kas sul "saavel" ehk jahinuga ligi on?" Jüri käest saadud saavliga tõmmanud vanamees kolm kriipsu endi mõlemate ümber: esimese lähedale, teise kaugemale ja kolmanda nii kaugele, kui käega ulatanud. Kinnitanud veel Jürile, et mis nad ka näevad või kuulevad, nad peavad vaikima ja ei tohi, kui neid küsitakse, kellelegi vastata.

Tulnud siis varsti sugulasi ja sõpru metsast välja neilt küsima, mis nad seal teevad. Kuid mehed vaikinud. Pärast muutunud need külalised sigadeks ja sikkudeks, kes tule ümber tantsinud, nii et tuletukid keenud, tantsinud kahest kriipsust üle, aga meestele kõige lähemast üle ei saa. Rassi kuked laulnud hommikupoole, siis kadunud kogu see imelik seltskond ära.

Teinekord olnud Jüri jälle Linnumägi nõmmes üksipäini jahil. Ühe tuulemurtud puu ehk "rampe" ääres teinud ta õhtul tule üles ja heitnud ise rampe ääre magama. Niipea kui ta natuke tukastanud, püüdnud keegi teda rampe alt läbi kiskuda teisele poole. Jüri öelnud: "Kui siin sinu tee on, siis lähen ma ära teise kohta." Ta heitnud teinepoole tule ääre ja võtnud kasuka üle. Natukese aja pärast tundnud, et keegi tõstnud kasuka äärt, piilunud alla. See olnud vanasarvik ise, hambad suured nagu rehapulgad. Jüri teinud näo, nagu magaks vagusasti. Tont naeratanud, võtnud küti käed, surunud kokku ja pistnud küünarnukist saadik oma p-sse. see olnud külm nagu lumehang.

Nagu eelmistest lugudest näha, hulgub küttide kogemuste järele laanes küllalt tondilasi, kuid seal olla ka teise iseloomuga saladuslikke elukaid, nagu järgmine seiklus näitab.

Leetva külas teeninud üks mustaverd Sürgavere valla tüdruk, keda Mustaks Anneks hüütud. See läinud Liinoja perenaise Ann Liinsoniga kord kevadel Leetva Kuresoo ääre Lehtmetsa arusse pajudelt viisuniini (Vändra murdes "sugasi") kiskuma. Vanemal ajal käis ju maarahvas harilikult viiskudes ja need kulusid ruttu, neid oli palju tarvis. Pajusid koorides kadunud naistel päev kiiresti. Päike olnud juba looja minemas. Koju Leetvasse minna olnud hulk maad ja nad otsustanud ööks metsa jääda. Puhkepaigaks valinud endale kõrgema koha raba serval, väikese oja ääres, kus üks üleaasta väike heinakuhi olnud. Sinna teinud tule üles ja hakanud õhtut sööma.

Liinoja perenaine öelnud: "Vaat, kui ilus vaikne koht on siin inimeste elamutest kaugel. Ainult lage raba ümberringi, nii kaugele kui silm ulatub vaatama. Ka õhtu nii selge ja vaikne. Ma hõikan õige korra, saab kuulda, kas metsas kajab hästi vastu." Must Ann keelama: "Ära huika, päike juba loojas." "Miks mitte huigata?" küsib Liinoja perenaine ja huikab: "Uhuui!" Aga vaevalt vaikib huikaja häälekaja, kui kaugelt keegi naisterahva häälega vastu huikab: "Uhuui!" Must Ann ütleb: "Kas ma ei keelanud pärast päevaloodet huikamast! Viimaks ehk tulevad rabahaldjad ja "metsavõekad" meie tule juure." Liinoja Ann aga huiganud veel kaks korda ja mõlemal korral huiganud keegi vastu. Ta hääl kõlanud ikka lähemal. Lõpuks ilmunud laanest nende juure kena näoga mustlasetüdruk. See küsinud: "Kas tohin ka teie seltsis tule ääres selle öö viibida?" Leetva naised andnud talle luba.

Mustlasetüdrukul olnud riidekomps ligi, ta istunud tule ääre, võtnud oma kompsust mõned koogid välja ja söönud nende nähes ära. Andnud ka nendele kummalegi ühe koogi. Must Ann pistnud oma koogi põue hommikuks. Liinoja Ann söönud oma koogi kohe ära. Olnud odrajahu-kook ja hea maitsega. Peale sööki läinud nad ja heitnud kuhjamao alla magama.

Natukese aja pärast ütleb mustlasetüdruk: "Pean endale parema aseme tegema, ma pole üksi. Mul sünnib varsti laps." Ta läheb ja kraabib sammalt ja rohukulu aseme jaoks. Must Ann vaatab võõra askeldamist ja ütleb: "Eks võta kuhjast ka heinu natuke endale külje alla. Need on kuivad ja pehmed." Aga mustlane vastab: "Ei mina ei võta. Sel kuhjal on "vöö" ümber aetud. Võtke teie." Must Ann võtnud heinu ja aidanud mustlastüdrukul aseme valmis teha.

Varsti olnudki tal laps ära. Olnud tütar. Must Ann ütleb: "No mis nüüd teha? Siin pole talusid ligidal ja meie ei saa titte äragi pesta." Aga mustlane vastab: "Ooh, pole midagi." Võtnud oma kompsust riidetükke ja lappisid, mis igate karva olnud ja mässinud oma lapse sinna sisse. Laps pugisenud ja kägisenud nagu määrimata vanker, kuid päris nuttu pole kuulda olnud.

Koidul tõusnud mustlane üles, võtnud lapse ja riidekompsu ning öelnud: "Ma pean minema." Anned teda keelama, et kuhu sa lähed." Mustlane vastu: "Ei või kauemini jääda, muidu tuleb päike ennemini välja, kui sinna saan, kuhu ma pean minema." Nemad pärinud veel, et "kust sa siis tulid ja kuhu lähed?" Mustlane öelnud: "Mis te sest pärite? Metsast tulin ja metsa lähen." Läinudki sinna poole, kust ta õhtul tulnud.

Hommikul Anned arutavad öösist lugu. Mustal Annel tuleb meelde õhtune kook ja ta ütleb: "Vaatan õige valges, mis kook see on, mis mustlane mulle andis." Pistab käe põue, kook on aga muutunud vanaks pärnakoorest viiskrajakaks. Must Ann visanud ta raba-laukasse, kus ta vee peal ujuma jäänud. Koju tulles rääkinud naised seda lugu Liinoja vanale Hansule. Hans öelnud: "Need poolvaimud, poolinimesed käivad laialist rada. Ega nad paha ei tee kellelegi. Kust nad tulevad ja kuhu nad lähevad, seda ei tea keegi."