Saeveski vanataat läinud kord metsa mööda ja laulnud vaimulikku laulu. Korraga joosnud tema juure üks tütarlaps. See rääkinud, et tont varastanud teda vanemailt ja kannud teda seitse aastat kättpidi seljas. Nemad hulkunud mööda maailma ümber ja näinud kõik, aga keegi pole neid näinud. Kui mõni inimene piimapüti või leemeliuaga läinud, pannud tont talle jala ette. Inimene komistanud ja läigutanud piima või leent maha. Kui ta sealjuures jumala nime nimetanud, siis pole tont sealt midagi osa saanud ega lapsele võinud anda. Hakanud ta aga kiruma, et: "mis kurat siin ees oli," siis öelnud tont lapsele: "Söö julgesti, nüüd on meie oma." Teomees vandunud kord hobust, millega töötanud ja laps öelnud: "Kuule, taat, ta lubab hobuse meile." Tont vastanud: "Va teo sitt, kas sel ka hobust on?" Teinekord vandunud joobunud mees tee ääres. Laps öelnud: "Näe, see on ka meie mees." Tont hoiatanud: "Ära puutu! Joobunud mees on julge."

Ükskord võtnud tont jälle lapse selga. Laps hakanud nutma, et: "ma olen väsinud, tahan magada." Tont öelnud: "Nüüd on väga rutuline aeg," pannud lapse seakünale, võtnud küna õlale ja joosnud Väike Maarja poole, kus mehed kõrtsis parajasti kiskunud. Seal pannud tont lapse maha ja hakanud kiskujaile veel enam hoogu andma. Üks mees löödud maha, ta hing tulnud liblika näol ninast välja. Tondil olnud toos juures, ta püüdnud liblika toosi, pannud punni peale. Siis hakanud teisi riidlejaid üksteise kallale hässitama. Laps vaadanud, et tondi toosis olnud kolm elavat liblikat. Ta võtnud salaja punni pealt ära, liblikad tulnud välja. Kaks lendanud ära, kolmas läinud surnuks löödud mehe ninast jälle sisse, mees hakanud toibuma.

Peale seda läinud tont lapsega kõrtsist ära ja heitnud metsa magama. Ta olnud tülitsejaid taga kihutamast väga väsinud. Lapsele öelnud: "Valva sina, kui Vanakõu põrutab, siis ärata mind kohe üles." Piksepilv tõusnud, müristanud korra, laps pole ühti tonti äratanud. Müristanud teise korra, laps lasknud tonti ikka edasi magada. Aga kui kolmas kärgatus käinud, siis jäänud tondist paljalt natuke sinist suitsu järele. Laps eksinud nüüd metsas, ei ole teadnud, kuhu poole minna. Seal kuulnud ta Saeveski taadi vaimulikku laulu ja lauluhääle peale tulnud ta taadi juure. Nõnda saanud tütarlaps päästetud. Ta pahem käsi, mispidi tont teda seljas kannud, kuivanud ära.

Ühe pere rahvas läinud kõrtsi vastlaõhtut pidama. Vist olnud see Kurla kõrtsis Kabala vallas. Joodud viina, lauldud ja tantsitud. Väike laps, kes nendega ühes olnud, rääkinud pärast, et tema näinud kõrtsis oma inimeste seas kolm võõrast musta meest. Üks neist aidanud kõrtsmikule viina kallata, teine olnud torupillimängijal abiks lugu löömas, kolmandal olnud hark käes, millega ta tantsijaid ergutanud. Laps öelnud: "Kui ta oma hargiga meie Marile saba alla sahmas, siis tahtis Mari tantsides lakke karata ja kiljus heleda häälega: "ii-ii-ii-ihtsahtsah." (Kui leiduks kunstnik, kes selle loo pildile maaliks.)

Mees teinud üksinda heina, tööd palju, ta väsinud ära ja õhanud: "Keegi tont ka ei tule mulle appi." Üks noor tondike, kelle Vanapagan esimest korda välja saatnud inimeste hingi püüdma, olnud lähikonnas, kuulnud seda ja pakkunud end mehele heinatööl abiliseks, kui aga mees töö eest oma hinge temale lubab. Mees lubanud ka, istunud siis maha ja vaadanud pealt, kuidas noor tont südilt peale hakanud ja lühikese ajaga töö ära teinud. Nüüd tulnud palgamaksmine. Mees käskinud tonti selili maha heita ja suu lahti teha, ajanud oma püksid maha ja lasknud tagant oma sooleauru tondile suhu. Küsinud siis: "No kas on hing suus?" Tont pole võinud vastuseandmiseks suud lahti teha, et saak mitte välja ei pääseks, noogutanud ainult peaga ja ümisenud: "mm-mm-mm." Karanud siis üles ja joosnud rõõmuga kodu poole taadile inimhinge suus kätte viima.

Saarisu Metsaõuest viib metsavaheline hagudega täidetud tee Kaera-aasast üle Navesti jõe, Kuuseaasalt läbi Vändra poole. Sinna teele ilmunud vanemal ajal üks tige tont, see peksnud igaühe läbi, kes öö-ajal katsunud seda teed sõita. Mida kiirem sõit olnud, seda ägedamalt peksnud ka tont. Inimesed pole lõpuks enam julgenud õudset tonditeed tarvitada. Üks vahva mees sõitnud kord ometi jälle sealt kardetavast kohast läbi. Tont hakanud teda harjunud viisil peksma. Mees peatanud hobuse, et järele vaadata, mis imeelukas see peksja õieti on. See olnud üks kõver kuusehaga, mis sõitja rattakodarate vahele kinni jäänud ja seal ümber keerutades sõitjat peksnud.

Magenoja ääres on ümberringi soo-laan (Pärassaares ei öelda mitte "laas" vaid "laan", niisama ka mitte "männipuu", vaid "männapuu"), suurus kindlasti üks ruutverst. Kes sinna laande läheb, see eksib ära. Eksitaja vaim olla seal Soolaane Jaak. Tema naabruses teine haldja sorti elukas - Sütemetsa memm.