Oma ainsa poja Alberti laskis Taevere Kuldkepp Riia polütehnikumis agronoomiks studeerida ja ostis talle Kärevere mõisa vallaga. Ta oskas talud nii hea hinnaga ära müüa, et mõis talle peaaegu hinnata kätte jäi. Sinna ehitas ta uue, soliidse elumaja, seadis teised hooned korda, asutas sinna ka hea viljapuuaia, milleks Taevere mõisast laskis paremad puud ja põõsad viia.

Vanemate, eriti ema, soov oli, et pojast saaks päris mõisnik, kes teiste "vonnidega" oleks üheväärne. Albert pidi sellepärast Viljandi aadligümnaasiumist ja Riia polütehnikumi korporatsioonidest alates noorte mõisnikega läbi käima ning nendega sõprust sobitama. Ja et need tõusikut eneste sekka võtaksid, pidi ta ohtrasti raha välja puistama.

Isa tundis oma poega ja tal ei olnud poja vastu mitte suurt usaldust. Kui nende lugude kirjutaja vend Hans kord Taeveres onu juures külas oli ja jutt tuli Albertist, kes tol ajal veel polütehnikumis studeeris, siis ütles isa murelikult: "Jumal teab, mis minu pojast saab." Tõusis sellejärel ruttu üles ja läks teise tuppa. Kui ta tagasi tuli, olid tal silmad punased, nagu nutetud.

Seda enam aga hindas ja hellitas ema oma ainust poega. Ta öelnud kord söögilauas mehele valju näoga: "Albertile pead sa teise, parema mõisa ostma, kui Kärevere on." Mees teinud tõsise näo, vaadanud selja taha ja vastanud: "Ma vaatan õige, kust see raha siis teise, parema mõisa ostmiseks peab tulema."

Pärast isa surma andis Albert Taevere mõisa käest ära. Endine ülitulutoov rendileping oli nii muudetud, et rentnikul tulnuks omast taskust mõisale juure maksta. Vald, kes enne ühes ka mõisa rendi ära maksis, oli nüüd mõisast lahutatud ja teda pügada enam ei saanud.

Albert oli Suure-Jaani tuletõrjeseltsi asutajaid, on vist praegugi selle seltsi auliige, kuid äpardusi või ebaõnnestumisi tulega juhtus tal elus enam kui üks kord. Enne ta lahkumist Taeverest põles mõisa härrastemaja maha. Nooremad õed olid oma veimekirstud, mis enne seisid Võhmas, tulekahju ees toonud ka Taeveresse. Kelle nimel olid mõisahooned tulekassas kindlustatud ja kas õdede kirstud ka olid tulekassasse üles võetud, seda ei tea.

Pärast tulekahju Albertil ja ta õdedel nähtavasti rahapuudust ei olnud. Ella sõitis Berliini, et sealses konservatooriumis lauljannaks õppida ja ta õde Alla läks ühes. Albert hakkas Kärevere mõisat pidama. Võlgu tal mõisa peal ei olnud. Isa oli hooned täiesti korda seadnud. Ilus palgimets tõstis mõisa väärtust.

Albert ei olnud lihtsa, kokkuhoidliku elu, visa, kestva töö ja selle tagajärgede kannatliku äraootamise harrastaja. Ta tahtis ruttu, kergesti, leidlike kombinatsioonide abil haljale oksale tõusta ja seal lõbusasti õõtsuda. Ta arendas oma mõisas turba-tööstust, ehitas endale turbaküttega jahu- ja saeveski, mille juures tal Oisu härra osanikuks või abiliseks olnud. Vist oli Albert ühevahe ka Viljandi maakonna agronoomi ametis. Maamõõduasjad näiteks olid tema kontrollida. Kabala mõisas tegi ta kaks korda aastas parun Taubele inventuuri.

Tema sõber Eistvere von zur Mühlen ütleb, Albert olnud tark mees, kuid teda hukutanud liig suur mängimisekirg. Kord kaotanud ta õhtul kaardimängus Mühlenile 20 tuhat rubla ning olnud hommikul õige tusane. Mühlen öelnud talle: "Ära karda, ega ma sinult ei hakka seda raha nõudma. Kui ma sulle oleks kaotanud, ma poleks ka maksnud." Võib olla, et Mühlen tookord talle mänguvõla kinkis, kuid Kärevere mõisa ilus mets olevat viimati ikka ära müüdud just Alberti kaardimängu võlgade eest Mühlenile. Albert käis ka korduvalt, kui tal olid suuremad summad raha, Monte Carlos mängimas.

Huvi ja indu eesti rahvaelu arenemise vastu Albert ei näidanud. Kord oli ta lubanud Viljandi põllumeeste seltsis kõnega esineda. Pärast oli ajalehes muuseas selle koosoleku kohta märkus: "Et Albert Kuldkepp ei olnud ilmunud lubatud kõnet pidama, siis loeti selle asemel koosolijatele midagi raamatust ette."

Albert kosis ühe kindral von Enteli tütre. Tema äia peeti rikkaks meheks, kellelt tütar oli suurt kaasavara loota. Alberti proua oli Peterburis üles kasvanud. Maaelu võõra rahva seas ei võinud talle meeldida. Kodumajapidamiseks ei olnud ta võimeline, ei teinud sellega tegemist. Muidu olnud ta heasüdameline, lahke inimene, kes aga eesti keelt sugugi ei rääkinud. Mees pidi oma prouale mitu teenijat pidama ja igapidi tema seisusekohase elumugavuse eest hoolitsema. Üks teenijatüdruk saadeti kohe Tallinna "Kuld lõvi" hotelli peente söökide valmistamise ja õiget härraste passimise kunsti õppima. Värsket liha ja muud vajalikku toidukraami toodi Käreveresse iga päev Paidest raudteega, sest tolleaegses väikeses Türi alevikus ei olnud kõike soovitavat saada. Kodune elu oli aristokraatlikult sisse seatud. Kui härrased sõid, oli söögilaual kelluke, mille nupule vajutati, kui kedagi teenijat vajati. Ühe korra helistamise peale ilmus üks tüdruk, kahe korra peale teine jne.

Albertil tuli mõisnike seltskonnas pöörelda. Ta ei võinud seal "lump" olla vaid pidi "anständig" elama, kulude peale vaatamata. Tõusik pidi pärismõisnike seas eriti helde käega raha välja puistama, et teised teda, vähemalt väliselt, kui endaväärilist kohtleksid. Eistvere von zur Mühleni jutu järgi maksnud Albert kogu arve kinni, kui ta teiste mõisnikega koos Tallinna paremas hotellis mõne lõbusa olengu pidanud. Noored mõisnikud käisid küll Alberti juures pidutsemas, kaarte mängimas, eriti veel sügiseajal Kärevere metsas jahil. Kui aga Albert soovis, et nad teda aurahukohtuniku kandidaadiks üles seaksid, siis kukkus ta läbi.

Alberti võlad hakkasid kasvama. Tema noorik ei võinud, mehe püüetele vaatamata, igavat maaelu väikeses mõisas välja kannatada. Sagedasti elati Tallinnas ja Peterburis. Käreveres käidi nagu enam suvitamas. Lõpuks otsustas noorpaar Kärevere päris maha jätta ja linna elama asuda. Kärevere härrastemaja, mis isa oli ehitanud ja 5000 rubla eest tulekassas kindlustanud, suurendas Albert ja tõstis kindlustussuma 16 tuhande peale. Proua lapsega oli juba ära sõitnud, Albert üksinda veel kodus end ka ärasõidu vastu valmistamas. Seal puhkes tuli lahti, sahvrist alates, ja mõisa elumaja põles põhjani maha. Albertile maksis kindlustusselts 16 tuhat rubla kahjutasu välja. Oma äialt saanud ta umbes samal ajal 80 tuhat rubla naise kaasavaraks. Selle summaga sõitis ta kohe Monte Carlosse mängima, kus ta ka enne oli käinud. Kui palju raha ta sealt tagasi tõi, on teadmata.

Albertil oli poeg ja vanaisa von Entel oli poisi nimele pannud panka 30 tuhat rubla, kui äi suri, tahtis Albert seda raha kätte saada, kuid ilma proua nõusolekuta ei olnud seks võimalust. Proua nõusoleku saanud ta niiviisi, et ta prouale ühe paberi pannud allakirjutamiseks, öeldes, et see olla volitus, millega ta minevat postile üht proua nimele saadetud pakki vastu võtma. Saanud oma poja päranduse kätte, sõitis ta jälle Monte Carlosse õnne katsuma. Õnn aga ei naeratanud seegi kord talle.

Monte Carlost telegrafeeris ta ühele tuttavale, nimega Johanson, kes turbaasjanduses oli tema abiline ja nõuandja olnud, et ta olla end päris paljaks mänginud. Sõber saatku talle raha kojusõiduks. Johansoni kulul sõitiski ta tagasi. Siin oli ta enne kogu oma vallasvara Scheeli pangale pantinud. Pärast katsunud ta panka tüssata, kirjutades oma vallasvara äia nimele, kuid see number pole läbi läinud. Kärevere mõis oli panditud Krediitpangale (mõni räägib, et Riia kaubanduspangale) ja pangast palju suurem summa raha välja võetud, kui oli mõisa väärtus. Viimasel ajal pole Albertil töövankreidki olnud. Vili veetud sügisel palja maa ajal regedega rehte.

Siis tuli Peterburist teade: Albert olla end maha lasknud. Ta kuulutati surnuks, pank jagas Kärevere mõisa asundustaludeks ja müüs nad maha, et osagi laenuks antud kapitalist tagasi saada. Teised Alberti krediitorid jäid oma rahast ilma. Kui Kärevere mõisa naaber, Oisu härra parun Rausch von Traubenberg kuulis, et Albert osanud oma varanduse peale nii suured võlad teha, siis kiitnud ta: "Kuradi tark mees!"

Möödusid mitmed aastad sellest, kui Kärevere Albert oli surnuks kuulutatud. Tema poeg vist suri ja ta lesk läks teisele mehele. Ootamata sai siis Eistvere von zur Mühlen, Alberti endine sõber, Albertilt Saksamaalt kirja, et ta elab Frankfurtis suures viletsuses, palub Mühlenilt abi, mis talle ka saadeti. Pärast kirjutas Albert ka oma sugulastele ja käis Tallinnas oma õepoja, advokaat Tannebaumi juures, kellele see visiit suurt ei meeldinud. Enda mahalaskmist Peterburis oli ta simuleerinud. Juudid viinud ta kastis salaja üle piiri välja. Nüüd elavat Albert ikka Saksamaal ja teenivat ühes vabrikus. Ta olla võtnud teise naise, kes teda vaos hoiab, nii et ta käsi käivat nüüd paremini.

Varemini näis, nagu kihutaks teda mõni deemon taga. Ta ei leidnud enne rahu, kui vanemailt päritud varandus oli põhjani läbi löödud. Kordus siin see vana nähtus, tõestus see moraalse maailmakorra seadus, et kui üks põlv, abinõudest hoolimata, järgmise jaoks varandust kokku kraabib, see järgmine põlv siis vastupanemata vajadust tunneb sest varandusest lahti saada, otsekui põletaks see teda.

Alberti õed Ella ja Alla elavad Berliinis. Vennaga nad läbi ei käi. Ella sai ühe lese saksa kaupmehe naiseks, sellel olevat põllutööriistade ja masinate äri. Mõne aasta eest, kui Ella Eestis käis oma sugulasi vaatamas, oli ta ilus, paks, pealt näha õige terve inimene. Nüüd käivat talle nõdrameelsuse hood peale. Alla peab oma igapäevast leiba ise teenima. Ta elas enne bonnena perekondades, nüüd olevat ta Ella juures. Õemees ostnud talle õmblusmasina, millega ta töötab .

Täiendavat lugemist:	Päranduslood Oisu härra

2.3.2.4.3. Saki Jüri

Hansu noorem vend Jüri, keda pärast ta teise elukohta järele Saki Jüriks kutsuti, oli lühema kasvuga ja Hansust nõrgem, aga teistega kiskudes jäi ta enamasti võitjaks. Kiskumine tekkis sagedasti siis, kui talvel sügava lume ajal kaks voori teel juhtusid teine teise vastu tulema. Raske koormaga teelt kõrvale pööramine oli ju õige tülikas asi. Seda tuli nõrgemail teha. Mõnikord vaatasid seltsilised naerdes pealt, kuidas Jüri üksipäini pika vastutuleva voori läbi kiskus ja neistki võitu sai, kes temast palju tugevamad olid. Jüri ise ütles: "Ega kiskumisel jõudu tarvis pole, peaasi on osavus ja kärmus. Katsu aga, et sa vastase kõrisõlme kätte saad, siis jäävad ta käed kohe võimetuks."

Noores põlves õppis Jüri vana soldati Lusivan'ka (služiven'kii = soldat) juures rätsepaametit ja vene keelt. Ta pidas end suureks vene keele tundjaks ja vene keel oli temal nagu ta vanemal vennal Hansulgi, üsna sorav, kui ta parajasti vintis oli. Kaine peaga asi nii ladusalt ei läinud. Kord olid Smolenski kubermangu venelased Kabala metsas laudu saagimas ja kümnik Christiani saatis Jüri, kui vene keele tundja, neile üht asja seletama. Venelased ei võinud Jüri keelest hästi aru saada ja asi ei edenenud. Jüri pahandas pärast: "Kudas sa nendega korda saad? Nad, sitad, ei mõistagi õiget vene keelt."

Esiotsa jäi Jüri Pärassaare elama ja tegi veel rätsepatööd. Vanemad ütlesid: "Kuhu sa lähed. Siin saab elada küll. Meil jätkub sinu jaoks leiba." Kui Jüri Vakist naise võttis, siis aitas vend Hans, kes ise juba Kabala vallas Saeveskil metsavahiks oli, et Jüri sai Määru metsavahi koha. Pärast võttis ta Kallissaare koha ja pidi selle eest teatud aeg Kabala mõisas kupjana teenima.

Mõisas oli kaks viinakööki, need olid ka tema, kui kupja, ülevaate all. Seal oli Jüril viina ilma maksuta saada küll. Varsti pidas ta harilikku viina liig nõrgaks ja hakkas puhast piiritust jooma. Ja kuna tal sügisel mõisa minnes paksud juuksed olid, oli kevadel pea paljas kui kaal, ainult ümberringi oli harv juustevõre jäänud. Jüri rääkis ise alati noorematele, et ta just ühetalvise piirituse-joomise läbi oma ilusad juuksed kaotanud. Aga isa joomine mõjus ka laste juustele: ta lastel ja mõnedel lastelastel, kes joodikud ei ole, kaovad juuksed enneaegu peast.

Jüri armastas purjutada kuni vanaduse päevini. Mõnikord jõi ta viirastusteni. Kord sõitnud ta Testa Jüri ja Tölpt Tõnisega ühel vankril Saarisu poolt Suure-Jaani kaudu Vastemõisa magasimaksusid õiendama. Päike olnud selgesti looja läinud, tulnud juba videvik. Nemad olnud maanteel Lahmuselt üle Puhkruoja Suure-Jaani poole. Seltsimehed istunud nägudega ettepoole, Jüri, aga tahapoole, s.t. päikese loode poole. Kõik kolm olnud hästi vintis.

Omaette vaadates näinud Jüri, et korraga üks päratu suur must hobune nende vankri järele joosnud ja nagu temale kallale tahtnud tikkuda. Taeva all olnud raudketi kõlisemist kuulda. Jüri näidanud pealetükkivat hobust oma kaaslastele ja tahtnud talle rusikaga pähe anda. Seltsimees hoiatanud teda: "Ära puutu temasse, las tema puutub enne sinusse." Hobune ei ole aga Jürile midagi viga teinud, vaid muutunud varsti suureks heinasaoks, mis lohinal nende järel liikunud. Sellepeale saanud ta verstapostiks, lõpuks taganenud maanteelt kõrvale Puhkruoja ääre pajupõõsasse. Sealt karjunud nääksuva häälega: "Jaan" ja "Jaan." Jüri öelnud: "Mis Jaani sa seal karjud? Siin Jaani ei ole, siin on kaks Jürit ja üks Tõnis."

Üks naine tulnud neile vastu, nad küsinud sellelt, kas ta põõsas midagi näeb ja seal midagi kuuleb. Naine ei olla midagi näinud ega kuulnud. Ka Jüri seltsimehed salgasid selle nägemuse maha, kui neilt pärast küsiti. Kuid Jüri ise jutustas seda lugu sagedasti.

Õhtuti käis Jüri, kui ta kubjas oli, Kabala mõisa kümniku Vendebrücki juures oma ametiasjus aru andmas. Jüri läks Vendebrückiga tülli ja kiskuma. Ükskord andis köögis nelja silma all kümnikule niisuguse müraku, et see p-seli veetoobrisse kukkus. Ja kui Vendebrück jälle ta kallale tikkus, tõmbas ta vastase enda peale maha ja peksis ta armetult läbi, seal juures appi karjudes, nagu saaks ta ise peksa. Siis jooksis kihelkonna-kohtusse kaebama, ta olevat kümniku käest peksa saanud ja ei võivat enam mõisas teenida. Jüri rääkis pärast naerdes seda kohtulugu: "Ime, et Vendebrück kohtulaua ees päris vait oli; ei hakanud vastu ajama ega mind süüdistama." Nii jäi kümnik süüdlaseks ja Jüri sai kupja ametist lahti.

Kallissaarest kolis Jüri üle Otsapeedile. Aga temale meeldis enam suur, hea Saki metsavahi koht. Seal oli tol ajal üks metsavaht Aadu ja Jüri sepitses plaane, kuidas Aadu asemele saada. Ta läks, kooris salaja Saki metsas hulk kuuski ära ja ruttas ise Kabala mõisa seda kahju üles andma ja Aadu peale kaebama. Aadu tehti ametist lahti ja Jüri sai Saki koha endale. Seal elas ta kauemat aega ja sai nii jõukaks, et ostis oma poegadele naabruses olevad talud: Mihklile Lubjaahju ja Jürile Saare (Kivistiku) talu, kuna ta poeg Andrese isa asemele Sakile jäi. Sakil ja Lubjaahjul elab praegugi tema järeltulev sugu.

Oma vanad päevad elas Jüri oma poegade juures. Tal oli nende talude vahele metsamaale oma saun ehitatud. Ta oli kaks korda abielus ja tal oli palju lapsi. Kord kiidelnud Jüri Navesti kõrtsis oma lasterohkusega: tal olnud 15 last. Seda kuulnud kingsepp Hermann, Olustvere krahvi vana jäägri Reinoti poeg ja hakanud Jürit hurjutama: "Oh sa häbemata inimene, 25 last!" Jüri ajab vastu, tema ei olla öelnud 25, vaid 15 last. Hermann ei kuula seda sugugi, hurjutab ja häbistab vanameest senikaua, kui vanamees hakkab viimati nutma.

Täiendavat lugemist:	Metsavaimud Saki Jüri nõiakunst Kirmirikkumine Imerohi Kunst ja teadus Nõiakunsti_käsiraamat Piibuvargus Taga Valga targad

2.3.2.4.4. Pärassaare Andres

Jahu-Jüri poegadest oli kõige noorem Andres. Tema oli isatalu pärija. Ta isa oli vanas eas umbes 10 aastat pime. Andres, siis veel poisikeseohtu, pidi isa ümber talle abiks olema ja piipu toppima. Sealjuures tegi ta mõnikord vigureid ja narris pimedat rauka. Vanaduses tabas teda ennast isa saatus: ta jäi ka pimedaks ja veetis kustunud silmadega mitu aastat.

Andres kosis naiseks Sürgaverest Mikalai tütre. Ta oli ilusat neiut leeris näinud ja see meeldis talle nii, et ta õpetaja kantseleisse läks ja sealt neiu aadressi järele uuris. Nende esimene poeg Juhan oli lollakas ja suri noorelt ära. Järgmised lapsed: kolm poega ja kuus tütart elasid kaua. Neist tuleb edaspidi juttu.

Vastemõisa oli Andrese aeg rendil Ratlefi (ta kirjutas end Rathlef) käes. Andres püüdis mõisasakstega hästi läbi ajada ja tõi neile sagedasti vabatahtliku kingitusena metslinde. Teoorjusest olid aga Pärassaare talud vabad. Sillaotsa Mardi vanem poeg Hans oli selleks Rootsi "passid" välja nõudnud. Sest oli juba enne jutt. Kui Ratlef jälle Andresega Pärassaare meeste teoorjusest juttu teinud, toetanud Andres oma õigusi mainitud Rootsi passile.

Ratlef käskinud endale seda passi näha tuua. Andres viinud passi mõisa ja annud Ratlefi kätte. Pass oli rootsi keeles kirjutatud. Ratlefi esivanemad olid ka Rootsist pärit, kuid Ratlef juba rootsi keelt ei mõistnud. Ta andnud Andrese passi oma õele vaadata. Kas seegi passist aru saanud, ei tea. Õde seletanud vennale midagi saksa keeles ja annud paberi talle tagasi. Siis öelnud Ratlef Andresele: "Nüüd on teine valitsus ja teised seadused. See pass nüüd enam ei maksa." Nemad olnud just küdeva ahju juures ja Ratlef visanud Andrese passi tulle.

Nagu kõik Pärassaare mehed, oli ka Andres innukas kütt, teadis küttide saladusi, pidas nende ebausukommetest kinni ja jutustas oma jahiseiklusi. Andres oli ka osav lehepilli mängija. Võttis kase- või haavalehe ümberpöördud äärega huulte vahele ja laskis keerulisi lugusid.

Andrese tütar Mari saanud Jüriõue perenaiseks. Vanem tütar Anu sai Sagevere Reinu Koigile, järgmine tütar Kadri Pärassaare Testa talu perenaiseks. Tema meest nimetati Vene Hansuks, sest ta oli vene usku läinud. Nende poeg Jüri võttis Väljaotsa Madis Jääratsi tütre naiseks. See oli tubli tugev naisterahvas. Noores eas käis ta Õunapuuaia Bakhofi juures karjas. Andrese tütar Ann sai Kabala külasse Vaheväljale, nende perekonnanimi on Roosa. Viies tütar sai Kibaru Pikasöödi tallu Vastemõisa vallas, kümmekond versta Pärassaarest. Kuues tütar Madli sai mehele Põhjaka külasse Reinu tallu Ventselile.

Täiendavat lugemist:	Porduelu Mõisates Vastemõisa Ratlef Taevere Wahl Andrese jahilood Ilvesejaht Mõtusemängul Loomi Pärasaare metsadest

2.3.2.4.4.1. Poe Mart

Pärassaare Andres Kuldkepi kõige noorem poeg Mart läks oma tädi, Leetva Mari, poja Mihkel Letneri kasupojaks. Mart sai seal kuidagi viisi jõukaks meheks. Ta kiitis kõigile, et "mul on kapitaal" (tugeva rõhuga viimasel silbil) ja pilkas neid, kellel ta arvas seda puuduvat. Räägiti, et temal olnud ühes Pärnu pangas 5000 rubla.

Kord tuli Mart Pärnust äriasju ajamast ja heitis oma toas poe kõrval magama. Aeg suvine, kasuvanemad magasid üleval pööningul. Hommikul leiti, et Mart oli tapetud: talle oli kirvega sügav haav meelekohta löödud ja veel nöör ümber kaela tõmmatud. Mardi lähedal teises toas maganud teenija tüdruk. See olnud raske unega, ei olnud öösist sündmustest midagi näinud ega kuulnud. Toauks olnud hommikul niisama lukus nagu ta õhtul oli. Ukselukk olnud küll viletsavõitu. Mõrtsukad jäid avastamata. Arvatavasti saanud nad saagiks 60 rubla Mardi raha.

Mardi poe läheduses, Viidika talus ehitati samal ajal uut elumaja ja raha olnud ehitajail napilt. Viidika perenaine öelnud pärast Mardi tapmist oma onupojale Andres Kõrgele, kes Õunapuuaia Bakhofi juures oli poisiks: "Maja ikkagi ilma võlgadeta valmis ei saanud; parem oleks võinud Mart elama jääda." See teade on vanalt Bakhofilt saadud. Mart oli tugeva tervisega, paks mees, kõige paremas eas, kui ta tapeti.

Täiendavat lugemist:	Kaupmees Martson
	Kuigi "Kroonika" originaalis on järgnev tekst paigutatud mujale, võiks see sisuliselt kuuluda ka käesoleva peatüki lõppu (vt. märkust järgnevalt viidatud teksti algul).
	2.3.2.5. ( Bakhofid )

2.3.3. Mäeltsauna Mihkel

Kolmas Sillaotsa Mardi poeg oli Mäeltsauna Mihkel. Tema võttis Metsa-Jaagu tütre naiseks. Vastemõisa parun Krüdener tahtnud teda Epra külasse saata, kuid Jürist venna palve peale jäetud ta Pärassaarde. Krüdener öelnud selle juures Jürile: "Nüüd on ta pisike ja vaga lammas, pärast ta läheb ehk nii suureks nagu karu. Hoia ennast, et ta sind ära ei murra." Metsa-Jaagu ässitamise peale tahtnudki Mihkel pärast Jüri käest Pärassaare talu ära võtta.

Seal, kus Mihkli saun seisis ja Mihkel endale metsamaast põldu tegi, on nüüd Pärassaare Kivistiku talu. Pärassaares oli esiti kaks suuremat talu: Jüri talu ja Testa-Peetri talu. Pärast asutati sinna teisi talusid juure, nii et neid, ühes Haua taluga Pärassaare ja Saeveski vahel, on üheksa (popsiseaduse läbiviimise järel nüüd juba 16). Pärassaare mehed raiusid metsa maha, niipalju kui soovisid, tegid okstest alet ja ilma, et nad oleksid kännud üles kaalunud, purustasid karuäkkega maakamara kändude vahel ning külisid sinna viljaseemne. Nii tegi ka Rassi ja muu Metsanurga rahvas. Kui põld oli lahjaks jäänud, jäeti ta metsa alla ja valiti põldudeks uued kohad.

Mäeltsauna Mihkli lapsed olid: Mäeltsauna Jaak, Männiku Mihkel, Juhan, Ann.

Täiendavat lugemist:	Mihkli karujaht

2.3.3.1. Mäeltsauna Jaak

Mäeltsauna Jaak jäi, nagu ta nimi ütleb, isa asemele koha peale. Tema oli üks õiglane, sõnapidaja, aga iseäralise tuuriga ja omapäraste kommetega mees. Mesilasi pidas ta palju ja nad läksid tal hästi korda.

Mesilaste õnne saanud Jaak järgmise kunstiga. Tema juure tulnud kord mustlase-puhkem sisse. Jaak pannud neile suure külimituse puuliua peale mesikärgi ette. Ise olnud juures, vemmal käes, ja sundinud mustlasi liua tühjaks sööma. Ei tea, kas ta neid selle peale ka kurjaga sundis oma mesipuid õnnistama, aga asi läinud tal pärast mesilastega hästi. Mitmed mesilaste pered olnud tal ka metsades õõnsate puude sees laiali.

Oma väikest põllulapikest suurendanud Jaak sellega, et ümbruses metsad maha raiunud ja kütist teinud. Kaks aastat põletanud ja määndanud põldu, vedanud sõnnikut, puru ja prügi sinna peale, siis saanud pärast rukist küll mitme aasta leivaks.

Kätel olnud tal märgid, mida vaadates nõid öelnud, et tal ei olevat hobuse-õnne. Jaak kündnud, vedanud ja sõitnud sellepärast härgadega. Härgadega sõitnud ta ka kiriku ja hakanud mõnikord hobusemeestega võidu ajama. Härg aga ei märka kõrvale hoida, jookseb juhmilt edasi, sarved laiali peas, hobused kardavad ei julge mööda sõita. Sedaviisi jäänud võit ikka Jaagu poole.

Kord olnud tal üks õige vastik härg. Jaak maatsinud härga malgaga, et küll saanud, ja rääkinud pärast: "Ma peksin teda nõnda nagu Jeruusalimmas pekseti." Tema arvanud, et Jeruusalemmas see kõige hirmsam peksukoht olnud.

Oma öeldud sõnast, tehtud otsusest pidanud Jaak kangekaelselt kinni. Kord kaubelnud lihunik tema härga. Jaak nõudnud 50 rubla, lihunik pakub 55. Jaak aga jäänud oma hinna juure kindlaks. Lihunik naernud ja öelnud: "Saa ometi aru, ma pakun sulle 5 rubla rohkem." Jaak saanud äkiliseks, pööritanud silmi ja vastanud: "Sina hull inimene, pista oma 5 rubla perse. Mina olen ammugi välja arvanud, et see härg enam väärt ei ole kui 50 rubla." Lihunik pidanud järele andma.

Teinekord olnud tal valge lehm. Jaak vaadanud, et lehm paistab kaugele metsa ära. Öelnud, et: "sihukest looma ei või pidada, ta paistab kaugele huntide ja karude kätte, need panevad ta nahka." Jaak tapnud ja söönud ise oma perega lehma ära.

Kord olnud tal jälle üks õige rammus härg. Mitu korda käinud lihunikud seda härga kauplemas. Jaak ei müü teda miski hinna eest. Oma poja varrudeks tapnud ta viimaks härja ära ja öelnud joodulistele: "Sööge nüüd va' sõbrad ja sugulased. Katsuge kui magus liha tal õige on. Kes teda nägi, see teda tahtis. Või mina annan oma kallist toitu maailma koerte kätte."

Pärassaares olnud üks teenija tüdruk Elts. Mäeltsauna Jaak pole Eltsuga hästi läbi saanud, alati tulnud nende vahel vaidlusi ja nägelemisi ette. Kui Jaak juba 47 aastat vana olnud hakanud ta naisevõtmise peale mõtlema. Pannud endale uue kuue selga. Kuuel olnud seljatagune sile ja kahel pool kõrvas voldid nagu mulgi särgil. Kuuenööbid olnud samast riidest tehtud punnid, neid kutsutud "sõlmedeks."

Jaak olnud suure kasvuga mees. Pikk kaelakott kaelas, läinud ta tõsiselt ja pühalikult talutuppa Eltsule kosja. Astunud sisse, istunud pingile, vaadanud vaikides Eltsu ja ütelnud siis rabedasti ja valjusti nagu pooleldi vihane: "Elts, ma võtan su ää." Elts kostnud: "Ma ei või sulle tulla, sa oled kuri." Jaak kähvanud vastu: "Sina hull inimene, siis kakkuge mu kuuesõlmed maha, kui ma kuri olen; mina kuri ei ole." Viimaks saanud Eltsuga kaubad kokku.

Kõik pannud imeks, et niisugused alalised tülitsejad paari läinud. Nad elanud kaunis kenasti. Elts olnud Jaagul üks hea südamega naine. Alati käinud ta meega (mett oli Jaagul rohkesti) tittesid vaatamas. Esimene poeg olnud neil Jüri. Jaak olnud esiotsa väga rõõmus ja õnnelik, mänginud oma pojaga ja ütelnud: "Hull inimene, kes naist ei võta." Pärast aga, kui poiss teda pahandanud, võtnud teise jalust kinni, vedanud lehmasitast läbi, viinud siis Eltsu kätte: "Säh, puhasta ära. Hull inimene, kes naise võtab."

Pärast olnud Jaagul karjast tarvis, ta pidanud Vändrasse minema karjast otsima. Teised kuulnud, kuidas ta teed mööda minnes valju iseendaga rääkinud: "No eks ma öelnud: Elts, ära kisu end kõverasse! Vaata, nüüd pean ilma mööda seda sita lapsepuru otsima."

Ühel Pärassaare peol saanud Mäeltsauna Jaak liig palju õlut. Ta oianud ja karjunud pärast, mis hirmus. Elts hakanud teda parastama, et mis sa nii palju jood? Jaak vastanud: "Ära räägi, sa hull inimene. See on saadud häda (nakkushaigus), see on surmatõbi."

Jaak saanud 86 aastat vanaks. Vanas eas käinud ta püksata karjas, pikk takune särk seljas ja rääkinud sagedasti valju iseendaga.

Kui Jaagul pojapoeg sündinud, siis soovitanud keegi talle vanaisa nimi Jaak panna. Teised vaielnud kohe vastu, et kui talle Jaagu nimi anda, siis saab tast "hull inimene."

Mäeltsauna Jaagu poeg Hans ja Kulliõue (Kivisöödi) Juhani isa Mihkel sõitnud kord talvel tuisanud teega Pärnust kodu poole. Taali mõisa väljal sõitnud neile üks saks kahe hobusega järele. Saks käratanud, et nad tõmmaku oma hobune kõrvale ja andku teed. Mehed ei taha aga hobusega kõrvale lumehangedesse minna. Härra öelnud kutsarile: "Anna neile piitsaga!" Kui kutsar pole julgenud seda teha, rabanud härra ise ta käest piitsa ja rihmanud sellega mehi. Mäeltsauna Hans ütelnud siis: "Mihkel, kurat, kas meil piisa ei ole?" Nad andnud piitsaga palju tugevamini saksale vastu ja hakanud hobusega tuhatnelja kihutama, nii et saks maha jäänud.

Tori vallamaja juures pööranud nad suurelt postmaanteelt ära jõele, järsu kalda taha. Saks kihutanud neile järele ja sõitnud suurt teed mööda, neid tähele panemata, kuni Tori kõrtsi juure. Seal peatunud ja oodanud, et mehed järele tulevad, siis laseb kummalegi 100 vitsahoopi anda. Kõrtsis jutustanud ärritatult seda lugu, kuidas üks häbematu mees ütelnud: "Mihkel, kurat, kas meil piitsa ei ole?" Kõrtsiliste seas juhtunud aga ka Kulliõue Juhan olema, see saanud aru, et jutt on tema isast Mihklist ja selle kaaslasest. Ta sõitnud kõrtsist ära ja viinud oma mehed kõrvulist Kuiearu teed mööda koju, kuna saks neid veel kaua kõrtsis oodanud.

2.3.3.2. Männiku Mihkel

Jaagu noorem vend Männiku Mihkel olnud kuulus lusikameister. Kõik ümberkaudsed inimesed ostnud tema käest lusikaid. Iga lusikas maksnud kaks kopikat hõbedat. Juhtunud üks lusikas raisku minema, siis vandunud Mihkel kaks päeva naisega seda äpardust järele.

Kootsi Jaan olnud kord oma tädipoja Saeveski Hansu (nende juttude kirjutaja vanaisa) juures külas. Mõlemad võtnud viina ja hakanud ennast kiitma. Saeveski perenaine ütelnud sekka Jaanile: "O-oh, mis sa ennast ka kiidad? Sa pole ju mulle üht lusikatki teinud." Kootsi Jaan vastu: "Kuule hullu! Mis komejant see Männiku Mihkel siis on, kui mina ise pean lusikaid tegema?" Nagu oleks see Männiku Mihkli kohus olnud kõigile lusikad kätte muretseda.

Mihkli lusikad olnud kämblalaiused. Üks Pärnu isand kuulnud neist lusikaist ja tulnud Mihkli juure neid vaatama. Ta pakkunud Mihklile kaks kopikat ainult vaatamise eest. Mihkel võtnud raha vastu, nõudnud nüüd aga kindlasti, et isand ka ühe lusika ligi võtab.

Männiku Mihkli poeg saatnud ühel laupäeva õhtul oma isa metsast hobust ära tooma. Hobune olnud kolm versta kaugel laanes "söötade asemel", kus enne karu söödad olnud. Vanamees pole tahtnud minna. Viimati läinud ometi paha meelega urisedes. Sääski olnud nii palju, et tahtnud vanamehe silmad peast ära süüa. Mihkel kukkunud hobuse juures vanduma, siis tulnud keegi lotskulli näol vurisedes hobuse nina ette maha, seal muutunud nagu lapseks.

Mihkel karanud hobuse selga ja hakanud ratsa last taga ajama. Laps jooksnud ikka ees, hüpanud veeloikudest üle. Mihkel kihutanud kõigest väest ta järele, öelnud: "Mis korrat sul on, et ma sind kätte ei saa." Jõudnud teelahkmele, kust tee Mihkli kodu poole kõrva pööranud, seal jooksnud laps otseteed edasi. Mihkel öelnud: "Mine aga peale, kui tahad, mina sinu korradi järele enam ei sõida!" Koju jõudes lõõtsutanud Mihkli hobune, olnud üleni porine. Mihkel jutustanud kodustele seda lugu, öelnud: "Oleks ma ta korradi kätte saanud, ma oleks ta teile näha toonud, mis nägu ta on."

2.3.4. Testa Peeter

Sillaotsa Mardi neljas poeg oli Peeter. Tema oli punase peaga. Ta ehitas endale Pärassaares "Testa" (s.o. teise pere) talu. See talu on praegu Peetri järeltulijate käes, on Pärassaare taludest kõige suurem ja ta hooned on kõige paremini ehitatud. Peetri tõug on esiisa sarnaselt punased.

Testa Peeter võtnud Kaabaka Anne naiseks. Lugu olnud Kaabaka Annega nõnda. Ta olnud Tallinnamaalt Kuusalust pärit. Kord olnud ta teise tüdrukuga mõisas midagi süüdi teinud. Nad pandud ööseks aita kinni, et hommikul peksule viia. Öösi aga kiskunud tüdrukud aida põrandalauad üles ja põgenenud ära. Jahu-Jüri naise vanaisa tulnud Tallinnast tammelauakoormaga ja leidnud tüdrukud Laiuselt. Ta pannud nad lauakoorma otsa ja viinud Pärassaare. Teine tüdruk olnud terane inimene, ta saanud Sürgavere valda jõuka talu perenaiseks.

Kaabakas Ann olnud napakas, kuid hoolas inimene. Kui näiteks teised rehepeksjad sööma läinud, siis koristanud Ann nende rehad rehe alt kokku ja pannud nurka hunnikusse. Testa Peetrile meeldinud sihuke hoolikus ja ta võtnud Anne naiseks. Peetri ja Anne lapsed olid: Ülejõe Jüri, Testa Hans ja Mari. Kaabakas Ann lubanud siis oma vanemaid vaatama minna, kui ta vanem poeg oskab juba hobust ette rakendada, aga ta surnud enne ära.

Peetri teine naine oli Vändrast Käära Aadu tütar, ta suri lasteta.

Testa Peeter olnud õige raske unega. Kord kündnud ta väljal, jätnud hobuse seisma ja heitnud ise tukastama. Naine leidnud ta magamas ja viinud hobuse koju. Peeter maganud kaks päeva ja ööd järgemööda, siis ärganud ja pannud imeks, et hobune olnud adra eest kadunud. Tema arvates tukkunud ta ainult tunnikese.

Täiendavat lugemist:	Nõiaraamat

2.3.4.1. Testa Peetri ja Anne pojad

Testa Peetri pojad Jüri ja Hans olid emasse tulnud ning kaunis kasina vaimuga mehed, kuid nende järeltulevas soos ei ole seda puudust enam märgata. Järgmised emad tõid sinna uut, värsket verd, kuid üks punase peaga Kuldkepp, arvatavasti Testa Peetri järeltulijaid, olnud nõdrameelne.

Jüri ehitas endale sauna teine poole jõge. Sellepärast hüüti teda Ülejõe-Jüriks. Tema pojad olid Muriku Mihkel ja Peeter.

Testa Peetri teine poeg Hans jäi Testa talusse peremeheks. Testa talu peremeeste nimed on enamasti Peetrid ja Hansud. Sellepärast nimetatakse seda ka Peetri või Hansu taluks. Et eelpool nimetatud Testa Hans kohmetu mehike olnud, näitab järgmine lugu. Kord kaotanud ta aida võtme ära. Läinud Saeveski Hansult nõu ja abi paluma. Ahastanud oma häda: "Oi vennike, mis nüüd teha? Mul on aidaukse ees tugev Kootsi Jüri tehtud lukk ja võti kadunud. Aidas on kallid peenikesed viinad, kuidas nad sealt nüüd kätte saame? Kes võtab selle kange Kootsi Jüri tehtud luku lahti?" Saeveski Hans läinud sinna, võtnud tubakakotioraga aidaukse lahti. Küll on Testa Hans seda imeks pannud ja hüüdnud: "Oi vennike, ei ma oleks uskunud, et see kuulsa Kootsi Jüri tehtud lukk nii hõlpsasti pidi lahti tulema."

Täiendavat lugemist:	Kuigi "Kroonika" originaalis on järgnevad tekstid paigutatud mujale, on võimalik, et sisuliselt peaksid nad kuuluma käesoleva peatüki lõppu (vt. märkusi järgnevalt viidatud tekstide algul).
	2.3.4.2. ( Haua Mart )
	2.3.5. ( Mari ja Leetva Jaak )