Mari, nende lugude kirjutaja vanatädi, sai Leetvasse Vanatoa Letnerile mehele. Tal olid pojad Peet ja Mihkel. Peet jäi peremeheks isatallu. Mihkel ehitas endale Kaansoo kõrtsi lähedale poe. Teda nimetati millegipärast Hunt-Mihkliks. Ta oli suurte silmadega, laia näoga, suur naljahammas, üldiselt, välimuse ja iseloomu poolest sarnane oma onu Saeveski Hansuga. Mihkel võttis naise, kui ta oli juba vana mees. Lapsi nad ei saanud. Mihkli onu, Pärassaare Andres Kuldkepi kõige noorem poeg Mart tuli neile kasupojaks.

Leetvas elavad praegu Mari lapselapsed. Mari poeg Juhan on surnud, selle poeg peab nüüd kohta. Ka oli Maril neli tütart: Anu, Tiina, Eeva ja Ann.

Mari oli nii tugev, et ta kerge vaevaga kuus külimittu rukkeid maast selga tõstis, Pärnus ostnud ta kord tünni soola, mis 10 puuda kaalunud. Kaupmees näinud, et ta tugev naisterahvas on ja naljatanud, et kui Mari üksipäini oma jõuga soolatünni vankrile tõstab, siis saab selle hinnata endale. Mari tõstnudki tünni vankrile ja kaupmehel tulnud oma sõna pidada. Vett kandes olnud Maril pangede asemel toobrid kaelakookude otsas. Kui ta hakanud särke pesema, siis söönud ta iga särgi jaoks enne ühe räime ära. Kui Mari juba Leetval olnud, siis juhtunud tal kaheaastane härg mädamaasse jääma. Mari võtnud ohjadega härja selga, viinud koju.

2.3.2.4.2. Saeveski Hans

Jahu-Jüri esimene poeg Hans läks Kabala valda Saeveskile metsavahiks. Tema oli nende lugude üleskirjutaja vanaisa. Tema oli suure kasvuga, täis, tugev mees, lühikeste jalgadega, jämeda, pika karukehaga. Niisuguse kehaplaaniga mehi armastas ta ja kiitis neid. Pikkade koivadega meestest rääkis ta põlgusega. Vägikaika vedamisel oli ta oma noores põlves selja ära venitanud ja pidi vanas eas sellest palju valu kannatama. Kesk meheeas läks ta rehepeksul sagedasti palavast rehetoast välja, kargas Saarjõkke, tuli märja särgiga tagasi ja peksis niiviisi rehte edasi.

Tema oli suur naljahammas, otsekohest juttu ta palju ei rääkinud. Oma languga, Saarisu Hans Hannseniga, neil jutt enamasti ei sobinud. Üks neist oli suur vigurijutu puhuja, teine äärmiselt otsekohene, tõsine, arukas mees, kelle kohta Vastemõisa Ratleff oli öelnud, et niisuguseid tarku mehi aastasajas vähe ette tuleb.

Saeveski Hans põdes mitu aastat enne surma, sest ta oli kui jõumees kõige tugevamate vastastega vägikaigast vedades oma selja ära katkestanud. Suvel oli ta kaunis kraps mees, käis väljas töölgi, aga talvel lamas enamasti ägades voodis või soojendas oma haiget selga ahjutule paistel. Istmelt ülestõusmine oli tal raske ja vanamees ohkas seal juures pool sosistades: "Kulla Jeesuke, püha ristike." Hans suri seitsmekümne aastases vanaduses veetõppe.

Täiendavat lugemist:	Tondilood Lipharti aeg Kabalas Saeveski Hansu tembutusi Luupainaja_arstimine Türi isand Nõiatäht Varga tabamine Pudemeid

2.3.2.4.2.1. Leisu Jüri

Leisu Jüri Kuldkepp oli natuke alla keskmise kasvuga, aga õige suure peaga, nii et tal raske oli poest endale valmis mütsi saada. Silmad olid tal suured, sinised, juuksed tihedad, mustjad, noorepõlves käharad. Need läksid vanas eas hallikaks, kuid pea paljaks ei läinud. Jüri oli elava iseloomuga, töö peale südi, kokkuhoidlik, korraarmastaja. Jutt oli tal enamasti terava naljaga vürtsitatud. Vaidluses oli ta õige osav. Ta oli närvilise iseloomuga ja õige äkiline, sealjuures, kaastundliku südamega. Oma lapsi kasvatas ta hoolega ja valjusega, kuid vitsa ei tarvitanud, ei löönud ka käega.

Mälu oli tal imehea ja ta tõreles sagedasti lastega, kes ei jõudnud kõike meeles pidada nii hästi kui ta ise. Oma elulugu ja palju muid siin ülestähendatud lugusid jutustas ta üks aasta enne surma, kui ta oli 80 aastat vana. Üksikasjus ei olnud tal midagi ära ununenud. Lugeda ja õppida armastas ta kuni kõrge vanaduseni. Kui ta mõne uue hea raamatu sai või värskeid ajalehti toodi, siis luges ta ööd läbi. Körberi, Masingi, Kreutzwaldi, Freundlichi raamatud, Jannseni Sõnumitoojad ja Siioni kandled, Pärnu ja Eesti Postimehe numbrid olid tal kõik olemas ja kummuti kastides alal hoitud.

Et Jüri oskas lugeda, kirjutada, rehkendada, laulda ja viiulit mängida, siis soovinud ta noores eas Kurla külakoolmeistri kohale asuda. Kuid Pilistvere õpetaja Mickwitzile, kes külakoolmeistreid ametisse saatis, pole ta sellepärast meeldinud, et tal tore piibuvars vaskkettidega olnud. Arvatavasti kahtles ta, kas noorel koolmeistriameti kandidaadil ka küllalt alandust jätkub kiriku ülemuse vastu.

Pühapäeva hommikuti pidas Jüri alati perekonnaga kodujumalateenistust vaimulikke laule lauldes ja jutluseraamatut ette lugedes. Pühakirjast olid tal Saalomoni ja Siiraki salmid hästi meeles ja alati käespärast, kui ta neid vajas oma arvamise kinnitamiseks. Nõidust ja nõidu ei uskunud ta ega sallinud silma otsas.

Rahvalaulud omade vanade pikendatud sõnalõppudega olid talle vastumeelt. Ta mäletas pahandades, kudas külapoisid hoobeldes laulnud:

Kootsile mind kutsutie,

Pärassaare päritie,

s.o. kosilaseks. Jüri oli, nagu ka Jannsen omal ajal, ses arvamises, et rahvalaulus paremat ei leidugi. Kui pojad dr. Hurda õhutusel rahvalaule korjasid, siis pidid nad seda isa seljataga pool salaja tegema. Viiulil mängis Jüri hea meelega vaimulikke laule, aga lõõtsapilli ja tantsulugusid ei võinud ta kannatada.

Teine vastuolu isa ja poegade vahel oli poliitilise iseloomuga: isa austas Jannsenit, oma sugulast, kellega teda head lapsepõlve mälestused sidusid. Poegi vaimustas enam tuline Jakobson.

Riiete uhkust ta ei sallinud. Ülikond oli tal alati lihtne. Pühapäeva hommikul end kirikusse kohmides nurises ta sagedasti, et teised riietusega nii ruttu valmis ei saanud kui tema.

Olles valla ametites jõi ta viina ja õlut, mis tolle aja kombe järele talle igalt poolt pakuti, kuid joodikuks ei saanud. Tema kohta öeldi: "Leisu Jüri võtab viina ja õlut, kuid peab oma aru." Pärast ametist lahtisaamist elas ta kainet, vaikist elu. Viimasel kümnel eluaastal tikkus veetõbi talle kallale. Kuna ta noores ja meheeas mõnikord pahur oli, oli ta haiguse ajal tusane ja kannatlik nagu tuvi. Poeg Hans pidas ta eest haiguse ajal nii hästi hoolt, et isa ainus nurin oli, miks lapsed tema pärast nii palju vaeva näevad. Oma haiguse ajal ta surma ei kartnud ning oli alati valmis minemas. "Kui ma suren," ütles ta, "siis laulge lapsed mind saates seda salmi: "Suur himu on mul minna siit ilmast rõõmuga.""

Elulugu

Mina olen sündinud jõuluööl 1818. aastal Pärassaares oma vanaisa Jahu-Jüri talus. Pärassaares saatsin ma oma lapsepõlve mööda kuni 11. eluaastani. Kui ma seitsme aastane olid, võttis isa mulle koolmeistri. Koolmeistri nimi oli Rumm.

Meid oli kolm koolipoissi: mina, seitsmeaastane, Määru Peeter, niisama vana, ja Leetve Peet, natuke vanem. Esiti paar nädalat läks asi õige ilusasti, aga sai kolmas nädal, siis tulid pahandused. Määru Peeter oli tuhm, koolmeister nurises temaga. Peetri isa ei kannatanud välja, võttis poja koolist ära. Leetva Mari võttis oma poja ka ära, et "mis neist koolitatud poistest ikka välja tuleb." Minu isal läks siis raskeks üksi koolmeistrit pidada, nõnda kestis see kool kõigest neli nädalat.

Ma unustasin varsti ära mis ma Rummi juures õppinud. Õppimise sundust vanemate poolt ei olnud. Nad arvasid, et ma olla tark küll. Isa kiitis alati teistele, et tema poeg on saksa koolis koolitatud. Suure-Jaani kiriku juure asutati kihelkonnakool. Teised isad panid sinna oma pojad õppima. Minu isa lubas mind ka panna ja arvas, et kui poiss seal paar nädalat õpib, siis on ta tark küllalt. Aga see jäi paljaks lubamiseks.

Kui me Saeveskile ümber kolisime, siis hakkasin ise meele tuletama, mis ma enne Pärassaares olin õppinud. Suvel käisin karjas, talvel oli aega küll. Tegin ise endale kirjutuslaua, kirjutuskast oli Kangru Andresest, Jannseni ema isast, minu kätte jäänud. Korjasin rongasulgi, teritasin neid, võtsin vanad kirjatähed. ette. Hakasin nende järele torkima ja õppima, et tähtedest võiksin sõnu kokku seada. Siis läksin Laeva koolmeistri vana Peet Jääratsi juure. Jäärats oli armuline mees, kirjutas mulle mõned laulusalmid ette, nende järele õppisin ma nagu oma häbi katteks kirjutama.

Mind vaevas see mõte, et teised, koolitatud mehed mind mustaks, rumalaks peavad. See tegi õppimise-himu ja ma õppisin, et võiksin pärast ka teiste sekka välja minna. Õppisin hoolega, sain teiste järele, mõnes tükis teadsin enam, kui selleaegses kihelkonnakoolis õpetati. Koolmeistrid, kellele ma oma harjutusi näitasin, kiitsid mind. Pookstavid olid mul ilusad, ma kirjutasin pärast trükitud raamatu järele ja viimaks ilma eeskirjata. Hiljem läks see kirjaoskus mul metsavahi- ja vallavanemaametis väga vaja. Kus kirjutamist tarvis oli, seal võeti mind ette.

Rehkendust mulle Rummi koolis ei õpetatud. Minu tädipoeg Tõnu Rass käis Viljandi elementaarkoolis. Sui, kui koolid lahti olid, elas ta Rassil. Meie käisime läbi, vaatasime teineteise kirjutusi. Tema juures leidsin Masingi väikese rehkenduse raamatu. Hakkasin seda raamatut lugema, nägin, kui lihtsalt ta algab ja last õpetab aru saama. Mul tekkis himu ja ma küsisin Tõnult: "Kuule, tädipoeg, anna see raamat minu kätte, sul ei ole muidugi teda suvel tarvis." Tema vastab: "Ega ma keela, aga mis sa temast saad? Minul koolmeister seljataga ja ma ei suuda siiski hästi aru saada. Kuidas sina ilma abita temast võid õppida?" Mina ütlesin: "Ära karda, ega ma su raamatut ära kuluta." Nõnda sain rehkendusraamatu oma kätte.

Tuli sügis, Tõnu läks jälle Viljandi kooli. Mina viisin tema raamatu talle tagasi ja ütlesin: "Sa ei arvanud sest tembust midagi, et ma su käest raamatu võtsin. Aga näe, ma tegin selle raamatu läbi. Küsi kust tahad." Tema katsub ka mind, naerab ja ütleb viimaks: "Vaata, koer, mis sa mulle selle raamatu eest peaksid maksma; kui palju oled temast tarkust juure saanud." Mina naersin vastu: "Minul oleks õigus sinu käest kiituskirja nõuda, et ma tema nii lühikese ajaga olen läbi teinud ja ilma õpetajata."

Noores põlves õpetasid seltsilised mind kaarte mängima. Mängisime ajaviiteks, mitte raha peale. Kui ma viimati arvasin, et mul on kaardimäng päris selge, siis tegin teiste pealekäimisel kord katset raha peale mängida. Mängisin ühe kopika peale ja andsin endale tõotuse, et kui nüüd võidan, siis hakkan ka edaspidi raha peale mängima. Kui selle kopika kaotan, siis ei lase ma enam iial end raha peale mängimisele ahvatleda. Ma kaotasin kopika ja olen sest saadik sõna pidanud: raha peale ei ole ma enam kaarte mänginud.

Ükskord olin Jüriõue talgul. Seal olid ka Hüpassaare pojad Mihkel, Tõnis ja Jaagup. Hüpassaare poisid olid kottides viiulid ligi toonud ja hakkasid talgu lõpul muusikat tegema, kolme viiuliga kokku mängima. Mina kuulasin nende mängu läbi ukse ja see vaimustas mind nii, et ma koju tulles kohe hakkasin endale viiulit meisterdama. Kui lambatapmine oli, siis palusin õdesid, et nad soolikad mulle jätaksid ja tegin neist oma viiulile keeled. Õppisin mängima ja mängisin Hüpassaare poistega ühes. Käisime Villevere meistri Jaan Köbleri juures endid harjutamas. Pärast oli meil koorijuhatajaks Laeva koolmeister Peet Jäärats, kes meid õpetas nelja häälega kirikulaule mängima

Metsavahiamet

Minu isa oli Saeveskil metsavaht. Enne oli Kabalas viis metsavahti, pärast kuus. Siis anti üks tükk metsa minu hooleks vahtida. Ma sain mõisast moona ja elasin isa juures korteris. Isa oli peremees, pidas kohta, mina vahtisin meie mõlemi metsatükid ära. Sain 26-aastaseks, võtsin vanemate pealekäimisel naise. Mõisa moon sai isa kätte. Mina talu küljest muud ei võtnud kui hobusemoona. Isale tikkus see raskeks minema. Olin naisemees, ämma ja minia vahel tuli segadus. Järgmine asi tõi aga kõige enam pahandust.

Minul oli püssilaskmisest haigus sõrmedes, nii et ei võinud kusagile liikuda. Isa pidi oma metsatükki ise vahtima. Vanaduse nõrkus ja seljahaigus takistasid ka teda kaugemale liikumast. Siis olid tuttavad inimesed, Taevere valla mehed, ilma metsavahi teadmata metsa läinud, Pärdi Taavit oli omapead hulk kasemetsa maha laganud. Teised sõbrad, nagu Rassi Mats, olid selle asja metsaisandale üles annud. Metsaisand pidi järele vaatama, see oli tema kohus. Varsti peale seda olin ma tema juures. Tema räägib mulle seda asja ja ähvardab kurjasti. Mina hakkasin paluma, ütlesin: "Eks te või järele anda ja asja pehmemaks muuta. Ega kaebustega teda enam parandada ei saa." Metsaisand tegi lahkema näo ja ütles: "Ikka SINA räägid, vanamees ise ei tule välja." Mina kuulasin veel järele, et metsaisand pidi teisel päeval Kullirannas olema ja lubasin isa sinna saata.

Koju tulles rääkisin isale ette, mis mõtted metsaisandal on. Isa hakkab kohe kohutama: "Või tema tahab minu peale keavata! No küll ma katsun, mis mees tema õige on." Mina andsin isale nõu enne paluda ja kui palve ei aita, siis vast ähvardada. Isa läks. Metsaisand Reich rääkis pärast: "Mina olid tule ääres. Näen, vanamees tuleb. Minu süda langes sees üsna ära; mõtlen, vanad oleme mõlemad, Jumal teab, kuidas see viimne ots meil läheb. Ta väeti tuleb toki najal, kui ta mulle mõne hea sõna ütleb, on see asi lõpetatud. Aga vanamees jõuab ligidale ja hakkab: "Ah, kas sina tahad mind lahti teha? Oot, oot, ma tahan sulle näidata." Need olid need palvesõnad. Minu süda kargas täis, et peame nüüd katsuma, kas langed sina või langen mina.

Reich kaebas Kabala mõisa kümnikule Christianile. Kutsuti ette, räägiti süüd. Isa pööras selle peale, et tema on vana. Siis öeldi: "Sina ei või mitte metsavaht olla. Sina oled selleks, nagu ise ütled, liig vana. Sinu poeg saab su asemele pandud."

Nõnda sai mõisavalitsuse poolt Saeveski metsavahikoht minule arvatud Asi ei tuurinud aga pikemalt kui üks aasta. Christian visati ametist lahti, noor parun Vietinghoff tuli ise Kabala mõisat valitsema. Metsaisand Reich läks ära. Isa hakkas uute valitsejatega läbi käima. Kinkis uuele mõisaisandale lehma, opmanile võipütid ja meekirnud, et metsavahikohta endale tagasi saada. Valet puhus ta minu kohta nii ilusal viisil, et teised pidid seda uskuma ja ta nõusse lööma.

Jüripäeval olime meie, metsavahid, mõisas koos. Isal ei olnud käskugi, kuid ta tuli sinna minu peale kaebama. Kaebus ei mõjunud. Ei jäänud vanamees ka seekord rahule. Ema kihutas taga, et teistkord sisse kaevata ja paari nädala pärast kutsuti meid jälle ette. Ülemad pidid pooleldi uskuma: ega vanem muidu ei kaeba, siis peab laps suur süüdlane olema. Vanamees kaebab põlvili paruni ees, näha, et häda on õige suur. Küsiti minu käest, ma seletasin lühikese sõnaga ära.

Isa kaebab jälle omalt poolt ja opman Raudit ütleb mulle: "Sina koer, vaata, kuidas sa oled isaga teinud!" Mina ütlesin: "Mina ei tea midagi ülekohut olevat teinud. Aga see on loodusseadus, et vanemal lapse vastu peab õigus jääma. Mina pole ise kohtusse tulnud, minu isa on mind siia vedanud. Teie usute ja peategi uskuma, mis tema räägib. Mina isa vastu minna ei taha, küll pärast saate isegi tunda, kes minu isa on." Opman ja parun jäid sellepeale tõsiseks ja mõtlema. Tehti otsus, et mina saan kohast lahti ja isa võib noorema poja Aadu enda asemele metsavahiks võtta.

Lühikese ajaga oli isal ka Aadust himu täis. Ta läks jälle mõisa opmani juure kaebama, et selle hulluga ei saa keegi läbi. Kuid siis oli noomida saanud opmani käest: "Sina ei oska kellegagi elada. Jüri on meil nüüd kõige targem mees üle Kabala valla. Sina ei saanud temaga läbi. Kasi välja."

Venna Aadu naine oli ükskord hiljem kuulnud, kuidas minu isa ja ema tagatoas tasakesi teineteisega rääkinud: Isa öelnud emale ette heites: "Minu kõige parema pojaga ajasid sa mind tülli." Kui minia sisse astudes küsinud: "Mis te seal räägite?" öelnud isa: "Ei ühti," ja jäänud vait.

Kohtumehe amet

Kui mind metsavahi ametist lahti lasti, siis hingasin kergendatult, et kodused pahandused ja tülid olid lõppenud. Aga mul oli nüüd kibedasti vaja selle peale mõtelda, kuidas ennast ja oma perekonda edaspidi toita. Isa käis ümber, rääkis minu üle paha, kõik ilm oli käsinat täis. Mulle öeldi suu sisse: "Sa oled küll selle isa poeg, aga ega sul isa tarkust pole." Pean aga sel puhul jälle ütlema, nagu ma alati oma elus olen tähele pannud, et kiusajad ei ole mulle iial saanud paha teha, vaid saatus on nende paha alati heaks pööranud.

Ma tahtsin teise valda elama asuda ja läksin mõisa, et sealt tunnistus välja võtta. Siis küsis mult opman Raudit: "Kas Kabalas ruumi ei ole, et sa tahad ära minna?" Mina vastasin: "Ma otsin koha, mis renti maksab, et vagusamalt elada võiksin. Teoorjuse kohta ma ei taha, sellega ma pole lapsest saadik harjunud. Ka metsavahiamet on mind ära tüüdanud." Raudit ütles: "Vali omale Kabala vallast koht välja, mis sulle meeldib, see peab sulle saama."

Mulle tuli meele Metsa-Leisu koht, mida ma olin metsaisandaga vaatamas käinud. Koht oli lagunemas. Vana peremees Leisu Tõnn oli lasknud Kõo ja Arutsaare mehed metsa ära vedada, see asi tuli kaebtuse alla. Hooned ja aiad olid kõik maha kukkumas. Anti käsk, et Tõnu peab välja minema, ja mina sain koha omale. Mina ei võtnud meelega niisugust kohta, mis teine oli ehitanud, et kellelgi ei oleks põhjust nuriseda, et ma olevat talle ülekohut teinud. Tahtsin parem kõik ise ehitada. Kui ma Saeveskilt lahkusin, ütles isa pahaselt: "Ega mina sind enam vaatama tule." Mina jätsin lahkelt jumalaga ja vastasin: "Küll te, taat, tulete." Sain natuke aega uuel kohal elanud, oligi vanamees varsti järel ja ei rääkinud endistest segadustest enam midagi.

Kui Leisu Jüri Kuldkepi noorem vend Taevere Jaan kuulis, et see tüliasi isa ja poja vahel oli üles kirjutatud, siis ütles ta: "Jah, see oli küll kõik nõnda, kuid kustutage see asi parem maha, sest isal on ka teisi lapsi, kes ei soovi, et ta saaks alal hoitud." Kui nende lugude kirjutaja oma isat palus, et ta oma elulugu jutustaks, ei tahtnud isa seda esiotsa mitte teha, öeldes: "Noh, kuidas ma oma elu jutustan? See käiks minu isa au vastu." Niisiis pidas tema seda tülilugu üheks oluliseks ja õige tähtsaks sündmuseks oma elus, ilma milleta ta ei võinud endale oma elulugu ette kujutada. Sellepärast ei arvanud nende lugude kirjutaja endal õiguse olevat selle tüliloo üle kriipsu tõmmata.

Aga minu lootus uuel kohal vagusamat elu leida ei läinud mitte täide. Oli vesine sui olnud, kus võimata oli heina teha, ja minul tuli põhupuudus. Sõitsime naisega Saarisusse äia juure, et sealt põhku muretseda. Just sel kevadel oli Kabalas kohtumehe valimine ja mina ei läinud meelega sinna, et nad mulle mitte kohtumehe rangid kaela ei pane. Tuleme Saarisust heinakimpudega, käsk ees - mind on kohtumeheks arvatud. Läksin Rauditi juure, kaebasin: "Te olete mind jälle kammitsasse pannud." Tema vastab: "Ära seda looda, et sa lahti saad. Teeni kolm aastat ära." Said kolm aastat täis, siis ütlesin Rauditile, nüüd on aeg täis, nüüd laske mind lahti, et ma puhata saan. Raudit vastab: "Nüüd saad peakohtumeheks, vald on sind valinud. Varsti tuleb kihelkonna kohtumehe valimine, ära lase ennast valida. Parun maksab sulle kihelkonnakohtumehe palga 25 rubla. Valla poolt saad ka seaduse järele." Põhjuseks, miks mind vallaametitest lahti ei lastud oli see, et ma kirjaoskaja ja sellega ühes ka talurahvaseaduse tundja olin, mispärast kerge ei olnud mind mõne teisega asendada. Nii pidasin Kabalas ühte järgi 15 aastat peakohtumehe ametit. Mulle anti selle eest ka auraha. Pärast, kui vallavanemate valimine tuli olin veel kolm aastat vallavanem.

Täiendavat lugemist:	Vene usku minek Kümnik Christiani kohtulugu Kroonu võla maksmine

2.3.2.4.2.2. Vana-Bassa

Saeveski Hansu teine poeg Aadu jäi Saeveskile isa asemele metsavahiks. Kui teda poisikesepõlves kodus lugema õpetati ja sealjuures aabitsa järel katekismust tarvitati, tuli Aadul palju vaeva näha, sest ta oli visa saamisega. Sagedasti tuletati talle meelde, et ta jälle raamatu kätte võtaks ja õpiks.

Kord maganud ta rehetoa nurgas. Kui tuli ahju tehtud ja suits sisse tulnud, hakanud vanem vend Jüri, kes talle lugemise õpetajaks oli, teda üles ajama, et ta välja läheks. Poisike tõusnud poolunes istukile ja arvanud, et teda jälle sunnitakse katekismust lugema. Ta hoidnud endal oma peopesa lahtiselt raamatu asemel ees, vaadanud õige tõsisel sinna peale ja lugenud: "Kes - pattu - vihkab - see - läheb - korda." Jüri hakanud naerma: "No miks see korda ei lähe," tõstnud unise poisikese üles ja viinud suitsu seest välja.

Kui Aadu oli juba täiskasvanud noormees, kuulis ta, et Õuetäie Matsil (nende lugude kirjutaja ristiisal Navesti vallas) on ilus tütar Mari ja tahtis sellele kosja minna. Oma noore sugulase, Lubjaahju Mihkli võttis ta kaasa, sest ta ei teadnud, et Mihkel ise ka oli Õuetäie Marisse armunud. Astusid sisse. Aadu nägi, kuidas Mihkel värises. Pani käe ta rinnale ja ütles: "Oi vennas, kuidas su süda valjuste põksub!" Aadu ise oli südim. Võeti viinapudel välja ja aeti majarahvaga juttu ikka ääriveeri mööda, nagu see eesti kosilastel moeks. Sest asjast hakkasid mõlemad noormehed Õuetäiel käima.

Aadu kartis, et Mihkel, kes küll natuke kohmakas oli, aga seal lähemal elas ja ennast sagedamini Matsi juures võis näidata, Mari tema nina eest ära napsab. Ta läks Mihkli isa, kuulsa nõia Saki Jüri juure, turgutas teda hästi napsiga ja kaebas, et Mihkel olevat "kunstiga" pannud Õuetäie Mari enda järele jooksma, et mis nüüd selle vastu teha. Nõid teadis head nõu ja õpetas: "Pole viga. Võta heinakott ja varitse, kui Mihkel Õuetäiele läheb, siis vea kott tema ees üle tee."

Aadu tahtnud küll selle nõu järele teha, kuid löönud kartma, et Mihklil on ehk püss ligi ja annab tuld. Sellepärast sidunud koti pika nööri otsa, kükitanud ise paksu puu taha, nööriots peos. Kui Mihkel õhtuvidevikul tulnud, hakanud ta vastane varjul nööriga heinakotti üle tee tõmbama. Mihkel näinud, läinud selle kummalise nähtuse juures araks ja pööranud Õuetäie teelt tagasi. Ta pole sest ajast enam julgenud Õuetäiel käia. Aadu oli südim ja ettevõtlikum, nii sai ta Mari omale. Lubjaahju Mihkliga jäid nad selle kosjaloo pärast eluaeg natuke vingameesteks.

Aadu oli suur vigurijutuajaja ja viguritükkide väljamõtleja. Teistele oskas ja armastas ta toredaid plaane anda, kui nad rasketes olukordades tema poole pöördusid. Pulmadel oli tema see, kes oma kometitega külalistele nalja ja lõbu tegi. Tee ääres, Pärassaare veski talust Nõmmitsa orelitegija Toru Jaani sauna poole, kasvas üks madal kolmeharuline kuusk, mille latv pealt ära kuivanud. Pärassaarest Saeveskile tulles olla Aadu sagedasti nende kolme haru vahel istunud ja piipu popsitanud. Seal olla ta ka suure hulga oma viguritükke ja vigurijutte välja mõelnud. Nüüd seda puud seal enam ei ole. Ta võeti 1928. aastal maha.

Vene-Türgi sõja ajal sai ajalehtede kaudu Türgi "bassa" nimi rahvale tuttavaks. Aadu armastas teda tarvitada. Sõja ajal tulnud üks hunt kusagilt Pärassaare metsa, sealt Saeveski metsa, edasi Kabelimäest üle Lepskatku poole. Aadu saanud ta piiri sisse. Kutsutud mehed kokku ja mindud hundijahile. Säärma Peeter Pärassaarest (praegu pime vanamees, elus) lasknud hundi maha. Olnud haruldaselt suur loom. Aadu, kaunis vintis, tulnud tapetud looma juure, annud talle jalaga pähe, öelnud: "Aga nüüd on ometi vana "bassa" siin maas." Pärast hakati Aadut ennast selle nimega nimetama. Aadu kuulis seda heameelega ja uhkustas oma bassa-nimega.

Aadu vendadel ja õdedel oli see komme, et nad sagedasti jaanipäevaks Saeveskile, oma endisesse kodupessa, kokku sõitsid, kus Aadu ja ta abikaasa neid alati sõbralikult vastu võtsid. Nende juttude kirjutaja sõitis mõnikord ka ühes ja need külaskäigud kuuluvad tema kõige armsamate mälestuste hulka.

Aadu oli õige iseteadlik, seda näitas juba tema eriline nõtkuv kõnnak. Isa taltsutamatu loomus tuli temas mõnikord nähtavale. Et tal viina igalt poolt ja muidu külluses saada oli, siis hakkas ta vanemas eas tugevasti purjutama. Kui karta oli, et teda sellepärast ametist lahti lastakse, püüdsid vennad teda hoiatada. Aadut see aga pahandas ja tegi teda kangekaelsemaks. Vend Taevere Jaan öelnud talle kord: "Kuule, vend, jäta see liigjoomine üsna maha. ma kingin sulle siis 25 rubla." Aadu vastanud naerdes: "Ei ma seda rüübet küll ei jäta." Teinekord, kui Aadu Jaani noomimise üle irvitanud, küsinud Jaan: "Kas sina siis kellegi nõu vastu ei võta?" Aadu vastanud: "Ei võta, ma olen ise tark küll." Kui Kabala parun teda hoiatanud ja talle soovitanud, et ta oma vanema venna Jüri sõna kuulda võtaks, vastanud Aadu trotslikult: "Mina seda meest ei tunne. Mis insener see on, et mina peaksin tema sõna järele tegema?"

Nii läks asi nõnda kaugele, et vana bassa metsavahi ametist lahti lasti. Kui ta vintis oli, siis kaebas ta kõigile, et ta oma vendade kiusu pärast pidanud Saeveskilt lahkuma, et vennad püüavad seda kohta endale. Venna Jaani käest laenas ta 300 rubla ja ta vanem poeg Hans 1000 rubla. See võlg jäi tasumata. Peale selle kinnitas Aadu kõigile, et Jaan talle ülekohut tegevat. Riius nimetas ta Jaani "kapusta krahviks", sest Jaan oli, kui aednik, kapsastega äri teinud ja pidas hiljem Taevere mõisat rendil.

Oma vanaduspäevad elas Aadu sugulaste juures, suuruselt osalt oma tütre Tiina ja väimehe Peet Saare juures Nõmmitsa metsavahikohal. Tervis oli tal kõrge vanaduseni hea, hambad tugevad suus. Läbisaamine väimehega ei olnud kõige parem, sest tütar Tiina oli vastu vanemate tahtmist mehele läinud, mis pahandust tõi noorte ja vanade vahele. Kui Aadu Saeveskilt lahkus, pidi ta põlatud väimehe juures peavarju otsima. Väimees haugutas talle nüüd purjuspäi vanu tüliasju kätte. Aadu tahtnud ka viguriga oma südant kergitada. Ta maganud parsil, kus kaerad kuivanud. Seal kusnud ta kaertesse ja öelnud väimehele: "Peremees, vaja on katust ja lagi parandada, nad lasevad vihma läbi. Mine, katsu, kaerad on märjad."

Täiendavat lugemist:	Metsa valvamine Tang-urang Varaste karistamine Goldwassersnaps Metsavahtide puhkepaigal Metsa Aleksander II

2.3.2.4.2.3. Taevere Jaan

Taevere Jaan Kuldkepp oli nende lugude kirjutaja onu. Isa andis ta poisikesena Lahmuse mõisa Rathlefi juure kärneripoisiks. Rathlef laskis ta Riias ühes suuremas äris kunstkärneriks õppida. Noormehena pidas ta mõisates aedniku ja juustniku kohta. Teenides sellega raha ja saades raha ka oma naise, Võhma kaupmehe Milleri tütre, kaasavarana, mõtles ta juba mõne suurema ettevõtte peale. Kui tolleaegne Taevere mõisa rentnik von Bunge selle mõisa käest ära andis, võttis Kuldkepp, alguses Kurikoffiga koos, Taevere mõisa ja valla enda kätte rendile ja jäi sinna varsti, kui Kurikoff üle kolis Vastemõisa, ainukeseks rentnikuks.

Keiser Paul oli selle mõisa ja valla sissetulekud kinkinud millegipärast ühe von Lipharti perekonnale jäädavaks tarvitamiseks. Kuldkepi aeg oli juba 40 isikut, kelle vahel rendiraha ära jaotati. Igaüks neist sai aastas 300 rubla, katsus aga sellega ära elada, pidades endale, kui aristokraadi võsule, ebakohaseks ja alandavaks, kuhugile teenima minna. Jaan Kuldkepp oskas selle perekonna hooldajaga endale kasulikku kaupa sobitada, sai mõisa ja valla enda kätte rendile esiti 12, siis 24 aasta peale. Viimane rendiaeg küll lühendati ja lepingu tingimused muudeti uue hooldaja Friedensteini pealekäimisel.

Valla talude rendi tõstis Kuldkepp nii kõrgele, et vald maksis kogu rendi ära ning mõis jäi temale ilma rendita kätte. Ka riigimaksud oskas ta isiklike "läbirääkimiste" abil asja korraldavate ametnikega valla peale veeretada. Vallas tekitas see nurinat ja kohtuskäimist, kuid Kuldkepi leping oli vormilisest küljest nii seadusega kooskõlas, et ei harilik kohus ega senator Manasseini revisjon millestki ei saanud kinni haarata. Jaan Kuldkepp elas vanaduseni Taeveres ja suri seal.

Taevere Kuldkepp oli omal ajal kaugel tuntud isik. Teda peeti targaks meheks ja ta ise oskas ennast hinnata. Oma asju ajas ta osavasti, ettevaatlikult, tagajärjekalt. Hoides ülepea end seaduslikkuse piirides, ei sattunud ta kohtuvõimudega vastuollu, vaid protsessid lõppesid enamasti alati tema kasuks. Protsessidega oli ta nii harjunud, et ütles: "Minul on ükskõik, kas ma istun kõrtsilauas või kohtulauas." Ta pidas end aumeheks ja kuuldes süüdistust, et ta olla ülekohtusel teel jõukaks saanud, hüüdis ta pahaselt: "Tulgu ometi üks inimene ette, kes võiks tõeks teha, et mina olen ülekohtuga midagi temal ära võtnud."

Ta selfmademani iseteadvus ei näidanud end tõusiku upsakusena, ta kokkuhoidlikkus ei läinud kitsinduseni. Mõisnikest pidas ta lugu, seadis neid mõnes asjas endale eeskujuks. Püüdis neilt õppida oma majapidamise korraldamist, ilma nende seltskonda tikkumata, ilma nende ees end alandamata. Tundes end eestlasena eesti seltskonnas koduselt, ei olnud tal siiski opositsioonimeeleolu sakslaste vastu. Oma lastele andis ta saksa hariduse. Ta nägi meeleldi, et nad sakslastega sõbrustasid, saksa seltskonnas liikusid. Tal polnud midagi selle vastu, kui nad seal assimileerusid. Teiselt poolt oli ta sõbralikus vahekorras C. R. Jakobsoniga ja andis sellele mõnigi kord rahalist abi "Sakala" väljaandmisel. Kadunud Jakobsoni võlgu ei nõudnud ta tema pärijailt tagasi.

Muidu ta väga heldekäega ohverdaja ei olnud. Ta oli kuulnud, kuidas mõisnikud, eriti vana Navesti "Jin" (parun Hoeningen-Huene), oma kitsiduse vabandamiseks harilikult ütles: "Kui ma millegi kasuks raha ohverdan, siis varastan seda oma laste taskust." Seda Jini sõna kordas Kuldkepp irooniliselt natuke naeratades, kuid mitte hukka mõistes. Tema abikaasa suust oli seda sentensi sagedamini ja heakskiitvalt kuulda. Oma sugulaste vastu oli Taevere Kuldkepp lahke ja heasoovlik, mida talle mõnikord küll tänamatusega tasuti. Nende lugude kirjutaja isiklikult mäletab teda ja tema abikaasat heaga.

Kuldkepi abikaasa oli mehest palju noorem. Kui ta mees, olles üle 70 aasta vana, jäi põduraks ja ta hingamine oli veresoonte lubjastumise tagajärjel nii raskendatud, et ta harilikult pehmes, ratastega leentoolis istus ja seal magas, kartes voodis lämbuda, siis õhkas naine: "Peaks ta veel kolmgi aastat minu seltsis elama!" Ta ise tundis end tervena ja ta elulõpp näis olevat kaugel.

Ükskord oli neil kellegi nende pereliikme sünnipäevapidu. Koosolejate tuju oli kõige parem. Isegi haige isa, keda leentoolis teiste sekka veeretati, võttis nooremate lõbust osa. Korraga nägi nende kõige noorem tütar Ella, et üks nagu valges vahariides pikk inimkuju tuli teisest toast läbi lahtise ukse sisse, pööris oma näo koosolejate poole ja kadus siis. Teiste jutustajate järele seisnud see kummaline kuju Ella enda voodi juures.

Neiu kahvatas seda viirastust nähes. Ta küsis toatüdrukult, kas see olla ka midagi näinud, sai aga eitava vastuse. Üks nädal peale seda, kui nende perekond istus söögilauas, perenaine oli õige lõbusas tujus, naljatas palju ja laskis viimaks sisse kutsuda ühe jutuka vanaeide Võhmast, Tooma Liisa, et selle naljatusi kuuldes saaks enam naerda - tundis ta, et temal üks jalg, siis varsti ka teine jalg hakkas nagu surema. See tunne kerkis ikka ülemale poole kehasse. Ta käskis oma jalga hõõruda, mis aga ei aidanud. Ta tõsteti toolilt üles, et voodi viia. "Nüüd ei ole enam nalja," õhkas ta voodi heites, kus ta varsti suri.

Vapustatud naise ootamatust surmast, ütles ta haige mees: "Kui tema on surnud, siis mina ka enam ei ela." Tõesti, nädalapäevad peale seda suri ta ka ise. Üks halastajaõde Viljandist, kes oli kutsutud haige eest hoolitsema ja viibis surmatunnil tema juures, jutustas pärast, et nii õudset surma ei ole ta enne oma eluajal näinud. Haige olnud deliiriumis, soninud ikka kohtust, näinud kuradit ja näidanud teistele: "Näe, näe, seal ta seisab." Surija viimne hääl ei olla mitte inimese, vaid nagu hirmus vali pasuna hääl olnud.