2. Kuldkeppide suguvõsa

Nii jutustas Kärdi-tädi, kui ta õige vana ja nende juttude üleskirjutaja noor poisike oli. Autori isa ja onu teadsid küll, et Kuldkeppide esivanem rootslane olnud, kuid sellest uiskudega üle mere jooksmisest ei olnud nad kuulnud. Hilisemad jutustajad Pärassaarest, nagu rahvamuusika kontsertidel tuttavaks saanud Peeter Kuldkepp ja tema vennad, kinnitasid aga jälle, et ka nemad seda Kuldkeppide esivanema uiskudel üle mere jooksmist olid oma vanematelt kuulnud. Kuidas esimene Kuldkepp Eestis elanud, ei ole lähemalt teada. Rahvas mäletab temast selgesti ainult üht juhtumist, nimelt kuidas teda hakatud Kuldkepiks hüüdma.

2.2. Nime saamine

2.2.1. Kuldkeppi legend *

Kui sõdade järele rahulisem aeg tulnud, siis lasknud Rootsi maavalitseja ehk tadoldar (võrdle saksa Statthalter), nagu rahvajutt teda nimetab, harvad rahvariismed kokku kutsuda ja need üles kirjutada. Teiste seas tulnud kehvas riides, liht toki najal ka üks vanamees ette. Tadoldar küsinud talt, kas ta on abielumees, kas ja kui palju tal on lapsi. Vanamees vastanud, et on abielumees ja tal on kaksteistkümmend elus last. Tadoldar küsinud edasi, mitu poega ja mitu tütart tal on. Vanamees teatanud, et tal tütreid ei ole, vaid kõik 12 last pojad.

Rootsis (ja ka Saksamaal) oli see vana seadus, et kui kellelgi seitsmes poeg sündis ja kõik seitse elus olid, siis temal õigus oli kuningat oma viimase poja vaderiks kutsuda. Kuningas võttis niisugused kutsed vastu ja saatis oma ristipojale kauni kingituse. Arusaadav, et noil sõjarikkail ajul poisslapsi kui tulevasi sõjamehi kõrgelt hinnati. Kui nüüd tadoldar kuulnud, et vanamehel on 12 poega, siis öelnud ta: "Kui kuningas seda kuulda saaks, siis ei käiks sa mitte selle liht tokiga, vaid kuldkepp oleks sul käes olema." Rahvas kuulnud tadoldari sõna ja hakanud sest ajast saadik vanameest ja tema järeltulevat sugu "Kuldkeppideks" nimetama.

Saki, Pärassaare ja Muriku Kuldkeppide käest hiljem saadud teadete järele olla esimene Kuldkepp oma poegadega ka sõdadest osa võtnud ja nimelt isa mitte lihtsõdurina, vaid ohvitserina. Ta olla vahva mees olnud. Nii näib tadoldari sõna käivat mitte ainult esimese Kuldkepi poegade rohkuse, vaid ka tema vahvuse ning teenete kohta sõjas. Üksikasju selle kohta aga praegu keegi ei tea.

2.2.2. Jahu-Jüri nimevalik *

Kui pärast, mitu põlve edasi, juba Vene ajal, eesti rahva revisjon olnud ja talurahvas pidanud endale perekonna ehk liiginimed valima, siis olnud Jahu-Jüri, kes Vastemõisast kaugel metsas elas, taluperemeestest viimne mõisa minemas. Kirjutaja Amberg küsinud talt, missuguse nime ta endale tahab valida. Et Jahu-Jüri metsanurga mees ja kütt oli, siis nimetanud ta mitmed metsloomade ja lindude nimed, kuid Amberg vastanud, et kõik on juba ära võetud.

Kui Jüri nüüd mõttesse jäänud ja pead süganud, siis küsinud kirjutaja, kas temal ja ta suguseltsil rahva suus vast mõnda nime ei ole, mille võiks perekonnanimeks võtta. Olid ju enne revisjoni ja ka pärast mitmel omad "spitznamen" ja paljudel suguvõsadel on need perekonnanimeks jäänud. Jüri ütelnud siis, et "meie suguseltsil on küll üks vana nimi, nimelt "Kuldkepp", mis te sest arvate?" Amberg vastanud: "See on ju väga ilus nimi, kõige kallim üle valla." Sedaviisi saanud Pärassaare rahvas Kuldkepi nime omale perekonnanimeks.

Jahu-Jüri oli suur vigurimees, naljahammas ja pilkaja. Tema rääkinud mõisast nimevõtmiselt koju tulles, et kui Amberg küsinud, kas Pärassaare rahval inimeste suus mitte mõnd nagu sõimunime ei ole, siis tema vastanud, et on küll. Pärassaare rahvast olla Vändras kirjulitsideks sõimatud, vast ehk võiks selle nime võtta. Kirjutaja hakanud vastu seisma, et see ikkagi ei kõlba. Siis alles tulnud Jahu-Jüril Kuldkepi nimi meelde. Arvatavasti puhus Jüri seda lõbusas tujus, et Pärassaare rahvast nokkida ja narrida ja teiselt poolt neile heameelt teha, et nad säärasest hädaohust pääsenud.

2.3. Sillaotsa Mart

Kuhu esimene Kuldkepp oma 12 pojaga jäänud, sellest ei teadnud vanarahvas midagi kindlat jutustada. Niipalju on teada, et esimesed Kuldkepid Suure-Jaani kihelkonnas on Taevere vallas Navesti jõe ääres Jiraval (Hiirehaual, Hiireaugul) elanud. Kui Vihikülast Suure-Jaani kiriku poole minna, siis viib maantee läbi Siimu soo. Loode pool Siimu sood põllukingul on Sillaotsa talu, enne Vastemõisa, nüüd Taevere valda kuuluv. Selle talu maa sees on veel üks vana (talu)ahervare näha, mis endisest talumajast järele jäänud. Ses majas elanud vanasti Sillaotsa Mart oma naise Annega. Tema oli üks esimese Kuldkepi järeltulijaid. Tema on see teatav Kuldkeppide tüvi, kellest jutt nüüd katkemata edasi käib. Vana katku aeg olnud ta 6-aastane laps (vana katk 1657?).

Sillaotsa Mardil olnud neli poega: Hans, Jüri, Mäeltsauna Mihkel ja Testa Peeter.

Rahvas olnud tol ajal väga kehv. Kui mõni vaene peremees pole omaga välja saanud, siis tehtud talle oksjon, saadetud ta talust minema ja pandud teine, jõukam asemele. Sillaotsa Mart pidanud Vastemõisa kroonumõisa valitseja käsul vägisi minema oma talust metsanurka Pärassaare elama, mis tol ajal tühi olnud. Enne teda olnud Pärassaares vana Naan, kes Kibarult (Kiviarult) sinna tulnud.

Naanu poeg, Metsa-Jaak jätnud Pärassaare koha laokile, teda sunnitud sealt lahkuma ja ta kolinud üle Pärassaare naabruses olevasse Metsaõue tallu. Ära minnes sittunud ta veel Pärasaare ukse lävele ja öelnud: "Sitta saab siin süüa ja mitte leiba teha."

Sillaotsa Mart aga hakanud Pärassaares õige jõukalt elama. Metsad olnud põtru ja muid loomi täis. Kui Mardi väikesed pojad Vitsranna pajurägastikus ümber jooksnud, näinud nad ühes karjas seitse põtra, kes poisikesi sugugi ei kartnud. Poisid ei teadnud, mis loomad need on, tulnud koju ja rääkinud: "Vahtisid, silmad punnis peas, suured sarved, ise ka päratu suured ja mitu tükki, sõid pajuoksi."

2.3.1. Pärassaare Hans

Sillaotsa Mardi järel jäänud tema vanem poeg Hans Pärassaare peremeheks. Hans käinud Suure-Jaani õpetaja Gutsleffi (rahvas ütleb Gutslepi) poegadega Tartus koolis ja jäi eluaeg nende sõbraks. Hansu naine Mall oli Rassi Vana-Jaani tütar.

Pärassaare Hans nõudis nn. "teoraamatu" välja, mille järele mõisa temale ei võinud teoorjust peale panna, vaid ta maksis raharenti. Põhjuseks tõi ta ette, et Pärassaare talu on Vastemõisast 35 versta eemal ja teel kaks suurt jõge ilma sildadeta ees. Kui teoraamat käes oli, tuli ta koju ja suri seitsmendal päeval villisurma. Hansul lapsi ei olnud, sellepärast sai Pärassaare talu tema noorema venna kätte. See oli vana Pärassaare Jüri, ehk lühidalt "Vana-Jüri". Tema sündis viis aastat peale suurt katku. Kalendri järele katk 1710, järelikult Jüri sündimise aasta 1715. Hansu lesk Mall sai uuesti mehele ja mõtles Pärassaarest ära minnes: "Mis mul sest teoraamatust kasu on? Põletan ta ära." Jüri aga ei lasknud seda sündida, vaid ostis raamatu 2.5 rubla panko eest endale. Seda raamatut hoiti Pärassaares kaua alal. Ta oli kaitseks, kui ahned Vastemõisa rentnikud tahtsid Pärassaare rahvale teoorjust peale panna. Pärassaare peremehe Jahu-Jüri poja Andrese aeg põletas Vastemõisa pidaja Ratlef ta ometi ära. Aga sellest tuleb jutt hiljemini.

2.3.2. Vana-Jüri

Vana-Jüri oli suur, tugev, valju õhuga mees. Oma noores eas, kui ta õhtul töölt koju tuli, näitas ta mõnikord teistele oma jõudu: raius tee kõrvalt paraja noore lepa, mis peosse mahtus ja pitsitas teda nii, et vesi sirinal otsast välja jooksis. Vana Jüri lapsed olid ka tugevad, vahvad inimesed, kuid isaga võistelda nad ei võinud, nad olid enam emasse tulnud. Isa vaatas neid mõnikord, kui nad asjaga hakkama ei saanud, mis temal enesel kerge oli. Siis ütles ta nende kohta: "Ega need minu lapsed pole; va' Vändra tõug" *.

Jüri naine Mari oli nimelt pärit Vändrast Lüüste külast Abi talust. Abi talu nimi olla nüüd Uuetoa talu. Nende esimesed lapsed surid ära. Mari läks targa käest nõu küsima, kuidas seda õnnetust edaspidi ära hoida. Tark ütles: "pane oma lapsele niisugune nime, mis selle suguseltsi seas enne ei ole olnud, siis jääb ta elama." Mari pani oma järgmisele pojale nime Mangel. Mangel ja järgmised lapsed jäidki elama. Jüri ja Mari lapsed olid: Nässu Mangel, Uuesauna Mart, Jahu-Jüri, Kangru Andres, Mari ja vist veel üks tütar Kadri, kes Kootsi Bakhofile sai ja mehega Jüriõue läks. Mangel läks pärast Pärassaare lähedale Nässu tallu elama, milline talu praegugi on tema järeltulijate käes.

Vana Jüri elanud Pärassaares niisama priskelt, nagu enne ta isa Mart ja vanem vend Hans. Ta ehitanud endale veski Magenoja peale, mis Saar-jõkke jookseb, kuna Saarjõgi ise Saarisu talu juures Navesti jõkke suubub. Jüri veskit ei ole ammu enam olemas, kuid Pärassaares näidatakse veel selle vana veski kahte jahvatuskivi.

Metsa-Jaak*, kes seal naabruses Metsaõues elanud, vaadanud kadeda silmaga oma asemele tulijate kosumist Pärassaares. Ta ise olnud Metsaõues niisama saamatu kui Pärassaares ja hakanud nüüd teiste poolt korda seatud Pärassaare talu tagasi nõudma. Esiotsa läinud see talle ka korda. Jüri jahvatanud veskis, kui tulnud kohtu käsk, et peab talust välja minema. Jüri löönud kohe veski kinni ja võtnud protsessi uuesti üles. Ta sõitnud ise Tartu "tadoldari kohtu" ette, visanud 40 hõberubla "nii mis lörisenud" (Jüri sõnad) kohtulauale. Siis tehtud otsus: Jaak lõhkugu oma hooned maha ja mingu talust välja. Maa jäänud Jürile ja on sest saadik metsa all.

Kui palju Jaak enne oli maksnud, et esimene otsus ka tema kasuks tehti, seda ei tea. Ära minnes vandunud Jaak Pärassaare ukse peal põlvili, ta tahtnud kogu Pärassaare tõu pimedaks ja vigaseks vanduda. Pärassaare rahvas vastanud: "Ära vannu ühti, see tuleb kõik su enda kätte." Jaagu järeltulevas suguseltsis olla ka mitmed pimedad ja vigased. Mõned neist elavad Kabalas, nende perekonnanimi on Jaagu isa Naanu järele Naanelsonid. Pärassaare tõus on ka mõned vanas eas pimedaks jäänud, näit. Jahu-Jüri, tema noorem poeg Andres ja tütar Kärt, kes juba pimedana neid lugusid jutustas.

Vana Jüri elas 96 aastat. Hambad olid tal veel viimsel eluaastal nii head, et ta pähkleid võis närida, mis karjased koju tõid. Silmanägemine oli tal surmani terav: ta võis ilma prillideta lugeda. Tema surm tuli niiviisi: Kootsil oli pulm ja kui nooremad Pärassaarest sinna pulma läksid, tahtis haiglane vanamees ka ligi sõita. Poeg Jahu-Jüri ütles: "Isa, siis jätke aga kõik aiateibad Jumalaga, ega teie neid enam elus näha saa." Pulmas anti vanamehele kanget õlut, ta jäi uimaseks ja heitis rehe-ahjule magama. Kui naised tule ahju tegid, siis ei pannud nad tähele, et vanataat seal ahju peal magab. Reheahi oli ju lai, nii et inimene ahju pealt kergesti silma ei paistnud. Oli muidugi suitsutuba ilma korstnata. Pärast mindi vaatama, Vana Jüri oli surnud. Suits ja ving oli ta ära lämmatanud.

Täiendavat lugemist:	Vana-Jüri karujaht Elu mõisates Vastemõisa Krüdener Vändra Meier Kabala Must-Major Mäo mõis

2.3.2.1. Uuesauna Mart

Uuesauna Mart ehitas omale elamuks uue sauna sinna, kus nüüd on Pärassaare Kivistiku talu. Ta olnud õige vahva kütt, oma elus tapnud ta 42 karu ja 28 põtra ära. Ükskord murdnud karu Rassi hobuse maha, söönud ise ning hundid ja koerad aidanud ka, varsti jäänud ainult luud järele. Mart mõelnud, ehk tuleb karu veel kord tagasi luude juure, sidunud luud toomingavitsaga puu külge kinni, et karu siis enam rabinat teeks, kui ta neid hakkab närima. Ise pannud neli harki püsti, kaks latti peale ja oma püssi laskevalmis lattide peale. Tal olnud tulelukuga püss, mis 14 naela kaalunud ja millesse laenguks pool kortlit püssirohtu kallatud. Nõnda jäänud Mart sügisööl valvama.

Karu tulnud ka luude juure. Mart saatnud laengu, kuulanud - kõik jäänud vagusi. Tema pole läbenud hommikuni oodata, läinud pimedas sinna juure, katsunud käpuga, karu olnud surnud. Siis saanud seda head karuliha kõigile. Saeveski Aadu, tol ajal veel väike püksata poiss, mäletas vanas eas selgesti, kuidas Mart oma põlvedel talle saaretaldrikult värsket karupraadi pakkunud.

Uuesauna Marti tahetud Prantsuse sõja ajal soldatiks võtta. Tema põgenenud metsa ja hoidnud end seal 14 päeva varjus. Öösiti käinud ta kodust leiba toomas, liha nõutanud endale püssiga metsas. Tulekiviga löönud tuld. Esiti olnud ta Kolu ja Lokuti metsades, pärast Rassi kalmeti metsas, kus ta nelja kuuse vahele kõrgemale roikad sidunud ja nendele kuuseokstest magamisaseme teinud. Oma vana hobuseraisa vedanud ta ka sinna ja pannud karule söödaks pakkude alla, et kui karu öösi hakkab pakke veeretama, siis nad kolisevad ja ta kuuleb. Karu sööb elusloomi, aga ka mädanenud liha. Ta ronib lageda, mitte aga oksliku puu otsa.

Esimesel ööl ei ole midagi erilist juhtunud. Järgmisel ööl olnud vaikne ilm, Mart oma magamisasemel kuulnud, kuidas kärbis, mida mööda ta üles roninud, teinud nakk-nakk-nakk. Mart vaadanud - üks luukere suurte silmaaukudega tikkunud kärbist mööda üles tema aseme jalutsi poolt. Mart hoidnud oma püssiotsa talle vastu, tont läinud tagasi. Natukese aja pärast tikkunud tont uuesti peatsi poolt üles. Mart pööranud jälle püssirauaotsa talle vastu ja tont pidanud taganema. Rassi kuked laulnud juba, Mardil hakanud hommiku poole jahe, ta tulnud oma asemelt maha ja läinud Rassi Jaani talusse ahjule ennast soojendama.

Kolmandal ööl läinud Mart jälle endisele kohale karu vahtima. Tulnud isakaru, veeretanud pakud sööda pealt laiali ja hakanud teda sööma. Mardil olnud vana-aegne jäme püss, ta lasknud ühe kuuliga karule pihta, ei ole tahtnud teist laengut raisata, lõiganud pussnoaga madjaka, läinud pimedas karu juure ja andnud talle kolm mõrakat pähe. Karu ei olnud aga mitte surnud, ta ajanud end püsti, kiskunud Mardi nahkpüksid lõhki ja kriimustanud kintsu. Mart põrganud kõrvale, aga püss kukkunud käest maha ja jäänud karu juure, kes jämeda kuuse kõrva maha langenud ja oianud. Kuidas nüüd püssi kätte saada? Mart sirutanud tasakesi kuuse tagant käe karu poole, võtnud püssi, laadinud ja lasknud kuuli läbi pea. Karu jäänud siis surnult maha.

Uuesauna Mardi minia Ann oli Aadam Jannseni äia Kangru-Andrese käest õppinud kunstkangaid kuduma. Ka Andrese teljed jäid tema kätte. Andrese suga olla praegugi veel Pärassaares alles. Kord kudunud Ann ilusa kanga ja pannud ta välja pleekima. Üks naine, Pommari Mall, lõiganud öösi sirbiga pool kangast ära ja läinud oma saagiga minema. Mart kuulnud seda varguselugu hommikul, öelnud: "Ärge minge jälgede peale enne mind kanga juure." Siis võtnud suure pussnoa, läinud ise sinna, piiranud kolm korda noa ümber pea ja pistnud ta lõigatud kanga otsa keskelt maa sisse. Seal juures öelnud: "Nüüd, kus see varas on, seal ta peab seisma, enam edasi ei saa."

Umbes kümne versta pärast Pärassaarest on Tamme talu. Tamme karjased olnud hommikul heinaküüni juures karja hoidmas. Vaadanud, et üks võõras naisterahvas magab küünis, kangas kuivamas penni peal. Nemad kisanud ja käranud, magaja inimene üles ei ärka. Jooksnud siis koju jutustama seda imelikku asja. Mehed läinud küüni, katsunud magajat äratada, kuid asjata. Vedanud ta küünist välja veeloigust läbi - siis ärganud üles. Rääkinud, et korraga tundnud, nagu tina olnud jalgades, ta ei ole enam edasi saanud, pidanud küüni magama heitma. Ei oska ise selle nähtuse põhjust seletada. Tamme rahvas vaadanud, et sihukest kunstkangast ei võidud mujal kududa kui Pärassaares. Saadetud keskhommikul teade Pärassaarde. Mart tulnud, viinud kanga ära, andnud vargale veel malgaga kolm reekamit mööda tagumikku.

2.3.2.2. Mari ja Leetva Jaak *

Jüri tütar Mari sai Kibaru (Kiviaru) Toomale mehele. Oli pärisorjuse aeg, neid kingiti Kilingi-Saarde valda. Pärast, vabaduse ajal, tulid nad sealt jälle Vastemõisa valda tagasi. Kibaru Toomas ja Leetva Jaak, kes ka Kuldkeppide suguvõssa kuulunud, olnud head tuttavad. Kord tulnud Toomas Jaagule külla. Jaaku pole aga kodus olnud. Perenaine keetnud külalisele pajatäie suppi. Külamees sööb, supp hakkab lõpma. Külamees ütleb: "Ei ühti, pane aga teine pajatäis keema, ei sest saanud hakatagi." Perenaisel häbi silmad täis, keedab teise pajatäie. Toomas paneb kõik nahka ja läheb koju. Kui Jaak koju tulnud, ahastanud naine oma lugu. Jaak vastanud: "Ole aga rahul naisuke. Küll ma lähen, söön jälle kätte." Teinud siis karvapealt niisama kui Toomas. Koju tulles öelnud naisele: "Ära enam nurise, nüüd on tasutud."

Leetva Jaak oli Leetval karjapoisiks. Ükskord lasknud ta karja Põhjaka meeste heinamaale minna. Põhjaka mehed tulnud karja kinni võtma. Jaak näinud kinnivõtjaid ja hakanud karja Leetva poole ajama. Üks härg jäänud tal aga mädamaasse kinni. Jaak võtnud härjal sarvist kinni ja vedanud ta lusinal välja kõvale maale. Seda nähes kohkunud kinnivõtjad ja pannud plagama.

Teinekord tulnud harjulased-voorimehed Kaansoo kõrtsi ja jäänud sinna öömajale. Nende seas olnud üks vahva poiss, "kolme küla pull", kes kõik teised maadlemises maha pannud. Kolme küla pull toorustanud ja ärbelnud mis hirmus; ei ole temale vastast leitud. Viimati toodud ka Leetva Jaak ette. Jaak lasknud end maadlemisel kaks korda maha panna. Siis ütelnud läbi nina: "Kuule, külamees, senini kestis sinu mäng, nüüd algab minu mäng." Võtnud siis oma vastase õlgadest kinni ja põrutanud ta maha, nii et poisi põlvesooned puruks läinud ja ta eluaegseks sandiks jäänud. Pärast rääkinud Jaak selle loo kohta: "Mis nemad minust küll esiti võisid arvata. Mind viidi ette just kui tilluke teolas's."

2.3.2.3. Kangru Andres

Vana Pärassaare Jüri kõige noorem poeg Andres oli koolitatud ja välja õppinud kunstkangruks, mispärast teda ka Kangru Andreseks nimetati. Pärassaare talu õue ehitati talle uus maja tolle aja kohta suurte kambritega ja klaasakendega, kus ta oma kangruametit pidas. Ta jäi noorelt leseks ja elas pärast oma tütre Malle juures. Vanas eas hakkas ta purjutama ja surigi viina kätte ära. Andrese kirjutusekasti tarvitas pärast nende lugude kirjutaja isa, kui ta poisikese põlves õppis kirjutama, niisama hiljemini ka tema lapsed. Nende lugude kirjutaja hoiab veel praegu seda kasti alles mälestusesemena.

2.3.2.3.1. Mall

Kangru Andrese ainus laps, tütar Mall, sai Vändra mehele Aadam Jannsenile. Mall olnud valget verd, ilus lahke iseloomuga jutukas neiu. Ta laulnud heameelega rahvalaule ja improviseerinud neid ise. Kord saadetud ta terakottidega Vändrasse veskil. Veskilisi olnud palju, Mall pidanud korda ootama kuni järgmise päevani. Ootajate seas olnud ka Särghaua talu tütar. Mölder Aadam Jannseni ema pannud mõlemad neiud ajaviiteks seelikut ehk körtsikut õmblema. Malle töö olnud korralik, sile, Särghaua tütre õmblus kiskunud mõned kohad kortsu. Ka olnud Mall teisest neiust ilusam ning meeldinud möldri emale enam. Ema andnud Aadamale nõu Malle kosida.

Kui Mall öösi kottide vahel maganud, pistnud mölder talle salaja siidrätiku põue. See olnud kosimise algus. Enne kui Mall jahukottidega koju sõitnud, olnud nad Aadama ja ta emaga juba kosja-asjad jutti ajanud ning käed kokku löönud. Kui Mall koju tagasi tulnud ja lauta läinud loomi talitama, siis laulnud heleda häälega:

"Mina möldri minia,

jahvataja Jaani naine.

Kivi keerutab kosja,

mina taarun toassa."

Teised kuulnud ja küsinud Mallelt, mis see laul tähendavat ja kust ta selle võtnud. Mall vastanud naerdes: "Küll saate varsti teada, mis see laul tähendab." Varsti tulnudki Jannsen Mallele kosja.

Malle mehe Aadam Jannseni käes olid rendil Vändra kõrts ja veski. Nende poeg oli pärastine kirjanik J. V. Jannsen. J. V. Jannseni ristiisa oli Vändra mõisa härra Ditmar*. Aadam Jannsen suri noorelt, ta poeg jäi vaeslapseks ja pidi sugulaste juures karjas käima. Ühevahe oli ta Vändra metsavahi Magenaru Jüri juures karjaseks. Magenaru talu on Pärassaarest kaks versta kaugel, sealt jookseb ka Magenoja välja, mis Saarjõkke suubub. Nüüd seda talu enam ei ole. Naabruses oleva Hauamäe talu peremees, metropoliit Aleksandri vend, ostis Magenaru koha, lõhkus hooned maha ja liitis maa oma taluga.

Leske Malle hakkas Vändra mõisa aidamees kosima. See oli Magenaru Jüri vend Solkoja Jaan. Solkoja on talu nimi, see talu olla praegu veel alles. Jaan lootis vist Mallega kõrtsi ja veski enda kätte saada. Ta oli libe ja kerge mees, nii kui elavhõbe, kes kuskil paigal ei seisnud. Oma libedusega võitis ta Malle südame, Mall läks talle mehele. Pulm peeti Pärassaares. Saeveski Hans oli Malle pulmast osa võtnud ja mäletas väga hästi. Peiupoisiks oli Kaansoo saunamees Hannus, kes Pärassaares tööl käis. Hannus oli kergete kontidega mees, suur latatara ja paraski. Tal oli hea kõri. Kaansoo kõrtsis oli ta lärmajate seas alati pealik. Pulmarongi ees sõitis ta ratsa ja laulis:

Ahven-Hannus, särjesoomus,

kullamoon ja kaalukell.

Ahven-Hannuseks kutsuti teda sellepärast, et ta oli kihlveol neli naela tooreid ahvenaid ära söönud. Särjesoomus tähendab tema kirjut pulmaülikonda. Pulmarong jõudis Pärassaare õue. Pea viltu, teeb vänna-vänna, mõõk käes, sõitis Hannus väikese hobuse seljas säkati-säkati läbi õuepori Pärassaare vanatoa juure, ropsis kolm korda mõõgaga räästasse, ütles ka omad pulmakombekohased sõnad ära ja sõitis siis uuetoa juure, kus päris pulm peeti. Vanasti pidi pulmas peiupoiss kolm korda ratsa ümber langude toa sõitma, igakord ukse ees kolm korda mõõgaga räästasse ropsima ja kolm korda ütlema: "Tere, langud." Sellejuures ajasid langude poolt mehed peiupoissi taga, kes ennast pidi hoidma, et nad teda kätte ei saa. Söögiaeg istus Hannus lauaotsas ja lõikas mõõgaga pulmalistele liha ette säoh ja säoh. Noorikurautamised ja muud vanad pulmakombed tehti kõik läbi.

Malle teine abielu oli vaevaline. Kõrts ja veski võeti käest ära. Mall elas pärast oma poja J. V. Jannseni juures. Tema võtnud vanas eas tublisti viina, selle tagajärjel juhtunud ühe lapsega suur õnnetus. Üks tema tütar, vist teisest abielust, elanud kehvasti ja surnud Vändras vaestemajas.

2.3.2.3.1.1. Johann Voldemar Jannsen

J. V. Jannsen oli noorpõlves erk ja terane poiss. Kui ema Pärassaares külas käis, siis jutustas ta sagedasti oma poja teravusest ja osavusest. Koerustükke teinud ta mõnikord ka. Kord supelnud salk tüdrukuid jões. Poiss näinud seda, jooksnud sinna juure, kahmanud kaldalt nende riided sülle ja pannud plagama. Tüdrukud karjuma, kiljuma, ei tea, mis teha. Üks vanem tüdruk tulnud aga veest välja, lipanud poisi järele, võtnud ta käest riided ära ja sugenud jõmpsika läbi.

Kui J. V. Jannsen 14 aastat vanaks saanud, siis olnud ta Särghaual karjaseks. Ta teinud seal ka lennukatset. Valmistanud endale kasetohust tiivad, läinud madala kuuri mätastest katusele ja püüdnud vahvasti tiibu lehvitades lendu tõusta. Katse ei olla hästi õnnestunud, poiss pidanud oma plaanidest loobuma.

Kord tikkunud ta kuuse otsa linnupesa otsima. Õrnasti linnumune hoides juhtunud tal käed lahti minema, ta kukkunud, aga mitte otse maha, vaid kõrval kasvava kase kahe haru vahele, mis teda nagu pihtide vahele pitsitanud. Poiss olnud seal lõksus nii kõvasti, et pole kuidagi viisi lahti saanud. Teine karjapoiss toonud sae, saaginud kase läbi ja lasknud oma seltsilise kõige kasega maha.

Särghaual olnud tõke jõest läbi tehtud ja tõkke avauste taha kalamõrrad paigutatud. Jannsen varastanud kord ühest mõrrast kalu, siis aga hakanud kohe südametunnistus teda piinama, et ta metsa läinud ja seal männitüükal põlvili Jumalat palunud, et Jumal talle patuteo andeks annaks. Vist oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa."

Kui Karl Körber, kes oli Võnnu kihelkonna õpetaja poeg ja sünni poolest sakslane, Vändrasse sai õpetajaks, siis rääkis ta eesti keelt Tartu murrakus, nagu ta oma kodukohas oli kuulnud, kuna Tallinna murrak ja kirjakeel oli talle kaunis võõras. Ta kuulas järele, kas ei leiduks Vändra nurgas noormeest, keda ta võiks enda juure võtta, et tema käest selget Tallinna murret kuulda ja seda ära õppida. Särghaua peremees Aadu Peterson soovitas kihelkonna konvendi koosolekul siis Körberile Jannsenit kui vaest, aga anderikast poissi. Körber võttis Jannseni oma juure ja õppis tema käest Tallinna murde nii selgeks, et ta pärast kaunis ladusas, rahvalikus keeles võis raamatuid välja anda, näiteks piltidega "Maailma ajaraamat" ja vist ka "Õndsa mehe Gotthold Skrieveri tähelepanekud." Omaltpoolt haris tema tasuks Jannsenit, õpetas talle saksa keelt ja muusikat, nii et Jannsen võis pärast Vändras kihelkonnakooliõpetaja- ja köstriametit pidada.

Esiotsa saanud Jannsen Körberiga väga hästi läbi. Körber laskis Jannsenit oma eestikeelsed raamatud, mis ta tahtis trükki anda, enne läbi vaadata ja keele poolest parandada. Jannsen sai sealjuures saksa rahvalikkude kirjanikkude, nagu Joh. Peter Hebeli, teostega (Hebels "Schatzkästlein") tuttavaks, mida Körber kavatses eesti keelde tõlkida. Jannsen taipas, et tõlketöö tal enesel paremini korda läks kui Körberil ja kasutas neid samu jutte oma "Sannumetojas." See Körberile ei meeldinud, õpetaja ja köster läksid riidu ning põlgasid viimati koguni teineteist. Körber ütelnud Jannseni kohta: "See mees on mulle enam kahju teinud, kui 12 hobuse koormaga jõuad välja vedada."

Nagu vingamehed kunagi, püüdnud Jannsen ja Körber jonnida ning teineteist kiusata. Köstri põldudel olnud aiad ees, õpetaja pole aga lasknud oma põldudele aidu ümber teha. Jannseni loomad juhtunud Körberi vilja minema. Körber lasknud nad kinni võtta ja nõudnud Jannsenilt trahvi. Nüüd võtnud Jannsen mõnest kohast ka omad aiad maha, nii et Körberi loomad tema vilja pääsenud. Siis võtnud Jannsen need loomad kinni ja nõudnud ka Körberi käest kahjutasu.

Jannseni koerad jooksnud õpetaja õues ümber, mänginud ja haukunud. See tülitanud Körberit ja ta käskinud Jannsenil oma koerad ära koristada. Jannsen öelnud: "Mul on koerad hädasti tarvis, kuhu ma nad panen?" Körber vastanud: "Minupärast topi nad kas kotti." Jannsen ajanud koerad kotti ja saatnud nad Körberile. Körber naernud selle üle ja lasknud koerad lahti.

Körber kirjutanud ametlikus aruandes, et vaestekassasse olla 40 rubla sisse tulnud. Jannsen lugenud seda ja pannud salaja rahasummale veel ühe nulli juure, teinud nii siis neljakümnest nelisada. Körber saatnud paha aimamata oma aruande ära. Pärast olnud kimpus, et maksa kas omast taskust puuduvad 360 rubla.

Jannsen pidanud viimaks paremaks Vändrast lahkuda. Rahvajutu järele ei olla ta Vändrast mitte otsekohe Pärnu läinud, nagu harilikult kirjutatakse, vaid kolinud esiti Taali valda, kus ta kaks aastat kooliõpetaja ametit pidanud Taali härra niinimetatud "siidi vabrikus." Oma lahkumise puhul Vändrast luuletanud ta laulu, mis omal ajal rahva seas laialt tuttav oli. See kaunis pikk laul algas nõnda:

Ma tahan maha jätta teid,

Vändra köstrimaad,

ja tahan Taali minna,

kus lapsed kasvavad.

Ehk viimase rea teine variant:

Kus head heinamaad.

Seda laulu lauleti tuttaval kirikulaulu viisil.

Nagu teada, pidas Jannsen Pärnus kooliõpetaja ametit ja andis Bormi kirjastusel ilmuvat "Perno Postimeest" välja. Iga numbri kirjutamise eest maksis Borm talle 50 kopikat.

Täiendavat lugemist:	Kirikuõpetaja Karl Körber

2.3.2.4. Jahu-Jüri

Nüüd tuleb jutt Vana Pärassaare Jüri pojast Jahu-Jürist, kes isa asemele Pärassaare peremeheks sai. See talu on praegune Pärassaare nr.1 talu. Et ta enne Jüride käes oli ja ka praegune peremees Jüri on, siis nimetatakse seda ka Jüri taluks. Jahu-Jüri oli see, kes nime valimise aeg endale ja oma sugulastele, Sillaotsa Mardi järeltulijatele "Kuldkepp" nimeks võttis, nagu see enne sai jutustatud. Leisu papa Jüri, kes Jahu-Jüri poja-poeg oli, rääkis, et tema üks aasta enne seda kui ta Saeveskilt Leisule tuli, oma 83-aastase vanaisa hauda saatnud. Sellejärele oli siis Jahu-Jüri sündinud 1766 aastal ja surnud 1849. aastal. Tema oli keskmise kasvuga, jämeda, laia luuga mees. Silmad olid tal hallid. Juuksed läksid keskeas halliks, aga pea paljaks ei läinud. Kui Jahu-Jüri olnud 72 aastat vana, siis kasvanud temale veel uus hammas suhu. Ta nägu läinud palju nooremaks, priskemaks kui enne. See oli arvatavasti tema kolmas noorus. Teine noorus algab harilikult siis kui, inimene on 48 aasta vanune.

Jahu-Jüri ehitas Saarejõele veski, kust ta sagedasti jahuse kuuega Kaansoo kõrtsis purjutamas käis. Sellest saigi ta Jahu-Jüri nime. Iseäranis narrinud teda selle nimega Pugal-Peet, lollakas mees, kange meele ja ägeda südamega, kes Pärassaares päiliseks oli. Ükskord, kui nad jälle üle jõe vaielnud ja Peet teda Jahu-Jüriks sõimanud, läinud Jüri üle jõe ja sugenud Peedi naha täis, siis jäänud poiss vaiksemaks. Peale Jahu-Jüri olnud Pärassaares veel üks õige kähara peaga Jüri, keda Kahu-Jüriks nimetatud. Nii olnud siis Pärassaares ühel ajal Jahu-Jüri ja Kahu-Jüri.

Jahu-Jüri oli viinasõber. Mõnikord purjutas ta Kaansoo kõrtsis nädalakaupa ja naine viis kodust leivakoti järele. Kord tulnud Jüri purjus peaga tuikudes ja taarudes kodu poole ja sõidelnud teel oma varju: "Tagane, saadan, mis sul minuga asja on?" Hakanud kitsast veskitammist üle tikkuma. Teised teisel pool kaldal keelavad küll, aga Jüri ei hooli sest, astub trampides natuke maad edasi ja - üle kaela vette. Saanud teised ta veest välja aidanud, siis öelnud Jüri: "Nüüd ta vanaraip (vanatont) ei saanud mulle muud teha, kui lükkas vette."

Jahu-Jüri noores põlves oli Vastemõisa ühevahe Knorringi all, kelle käest Tallinnamaal ka Seljaküla, Oruküla ja Vaeda mõisa olid. Knorrinig saatis Jahu-Jüri ja tema venna Mangeli Seljaküla mõisa telliskive tegema. Seal õppis Jüri Järvamaa rahvalaule ja laulis neid käheda häälega, kui ta parajasti purjus oli. Värsside vahele käis ikka refrään:

Ä'- ä'-äiu väiu väi,

Aidu vaidu vaidu vai.

Oma väikest pojapoega Jürit armastas ta väga, laulis talle laule ja mängis vilispillil, mis tal alati voodipeatsis oli, lapsele lugusid ette.

Pärast Knorringit valitsenud Vastemõisat üks "prigadeeride ülem", kes Jahu-Jürile tahtnud orjust peale panna, ehk küll ju vanasti oli määratud, et Pärassaare talud pidid teoorjusest vabad olema. Jahu-Jüri käis selle asja pärast viis korda viitsekuberneri juures, ei saanud õigust. Üks klubi-isand Getz Viljandis tegi talle viimaks palvekirja, sellega läks Jüri kindralkuberneri juure. Kindralkuberner öelnud talle: Mis sa temast (prigadeerist) veel kiusad? Enne kui sa koju saad, on tema mõisast väljas." Jüri tulnud tagasi Vastemõisa, prigadeeride ülema kraam olnud juba koormatesse pakitud, hobused sõidu valmis, ta ise istunud parajasti tõlda. Jüri laulnud talle järele:

Tuul sull' persse puhugu,

Aiateivas auku mingu.

Prigadeeride ülem löönud käega, öelnud kutsarile: "Lase sõita!"

Jahu-Jüri naine oli Saeveski Hansu tütar. Nende lapsed olid: Hans, Jüri, Mari, Kärt, Madli ja Rõõt. Nende seast olid Hans ja Mari kõige suuremad ja tugevamad.

Täiendavat lugemist:	Auksi onu rahakast Püssi arstimine ja muu nõidus Kaabakad Kaabakate sulitembud Lõmps-Jaan ja Hannus Lutsu Mart Nuhtlused Härra von Hogen