Minu isa oli Martin Kuldkepp, talupidaja, Tartu Ülikooli Majandus- ja Geograafiateaduskonna assistent ajalehe "Tartu Postimees" peatoimetaja ning hiljem Rootsis "Välis-Eesti" toimetaja. Veelgi hiljem jättis ta ajakirjaniku kutse ning temast sai Rootsi ärimees ning väikemajade ehitaja.

Marie oli mu vanaisa, Mardi, õde ning jutuajamine leidis aset Väikseväljal, Pärassaares 1930'ndatel aastatel. Naan oli keegi kes oli elanud Pärasaares 250 aastat varem! Ta suri 1703. aastal ning muu mälestusväärse kõrval oli ta aidanud keerulisi aegu metsas üle elada tuntud Suure-Jaani kirikuõpetajal Magnus de Moulinil (kirikuõpetaja aastail 1690-1710). Mu isa hämmastas ja üllatas, kuidas selliseid sündmusi mäletatakse ja kuidas nad on omandanud sedavõrd suure tähtsuse inimeste meenutustes. Elades 1930'ndatel Pärasaares kuulis ta palju vanu legende, mis tundusid talle lõbusad ja huvitavad. Hiljem, 60-ndatel ja 70-ndatel Rootsis, jutustas ta neist paljusid ka mulle ning nad paelusid mind nagu mu isagi. Sõja ajal kaotas mu isa oma töö "Tartu Postimehe" juures (ka see on huvitav lugu, kuid siinkohal me seda siiski ei jutusta). Mõnda aega polnud tal suurt midagi teha. Siis meenusidki talle Marie sõnad ja ta otsustas asuda uurima arhiive, et selgitada välja tõde Kuldkeppide sugupuu juurtest. Ta töö kandis vilja, kuid kahjuks läks kõik kogutu hiljem sõjakeerises kaduma.		Pärasaare küla ümbrus Kuresoo raba põhjapiiri lähistel 1839. aasta Liivimaa kaardil.

Hiljem, 60-ndatel ja 70-ndatel aastatel pidas isa sidet oma vana sõbraga, Tartu Ülikooli professori Leo Tiigiga. 1973. aastal nõustus prof. Tiik isa aitama mingi osa sõjas kadunud pereuuringute taastamisel. See töö saigi neil WEBilehekülgedel esitatud andmebaasi aluseks.

1980. aastal hakkasime me kirjutama sugulastele, et koguda olemasolevale lisa. Paljud aitasid meid rohkem, kui me eales oodatagi olime osanud. Sellega seoses sooviksin esmajoones tänada Piret Põldmäed tema töö eest arhiivides, Ella Kipperit, Salme Laanoja, Juta Veemersit, Linda Laprikut ja paljusid teisi. Erilist tänu sooviksin avaldada Juta Veemersile seoses tema abiga oma isa Jüri Kuldkeppi, "Mälestusvihikute" avaldamisel.

Veel nüüdki on võimalik lugeda enamikku vanadest lugudest tänu Jaan Kuldkepile, kes kirjutas "Kuldkeppide kroonika". Neil lehekülgedel avaldan kroonika koos viidetega suguvõsa andmebaasi, et niimoodi oleks võimalik sügavamalt mõista kõike kroonikas öeldut.

Nüüd, 1998. aastal, kus mul on olemas aeg ja vahendid, olen alustanud taas alustanud ka uuringuid arhiivides, et anda veelgi täielikum pilt Kuldkeppide sugupuu kujunemisest. Selle käigus olen saanud suurt abi Tartust, Eesti Põllumajandusülikooli professorilt Paul Kuldkepilt ja taas, Ella Kipperilt.

Kogu materjal neil WEBilehtedel on avaldatud parimate kavatsustega, kuid kuna andmete kogumisel on kaasa aidanud palju inimesi ja keegi meist pole kaitstud tekkida võivate vigade eest, siis palun pidage seda silmas ka lugemisel ja siinolevate andmete kasutamisel.

Nii on näiteks ka andmebaasis erineva usaldatavusega andmeid. Võiksin eristada kolme erinevat andmete kategooriat:

1. Kõik inimesed, kes kas sünni- või abiellumisjärgselt kannavad nime Kuldkepp. Olen seadnud omale eesmärgiks koostada võimalikult täielik Kuldkeppide sugupuu ja ma püüan igati tagada nende andmete õigsust.
2. Teised Jaan Kuldkepi kroonikas või Jüri Kuldkepi mälestusvihikutes mainitud iskud. See on teisejärguline materjal ja andmete usaldatavus võib olla küllaltki erinev.
3. Kuldkeppide sugupuuda seotud isikud. Neisse andmetesse tuleks suhtuda küllaltki ettevaatlikult, kuid enam tähelepanu on püütud pöörata laiemalt tuntud isikute esivanematele.

Ja muidugi, kui te leiate midagi huvitavat ka mujal kasutamiseks, ärge palun unustaga WEBiaadressi http://www.aai.ee/~kuld ja inimesi, kes kõik selle võimalikuks tegid.

Sooviksin lõpetada Kuldkeppide kroonika autori, Jaan Kuldkepi sõnadega:

"Järgmiste lugude üleskirjutaja ei ole taotlenud muid eesmärke, kui aga seda, et neid jutte, mis ta lapsepõlves ja hiljemini vanemate sugulaste suust kuulis, mis teda nii väga huvitasid ja talle lõbu pakkusid, võimalikult muutmatul kujul tulevale põlvele alal hoida."

Pühendan oma töö ja need WEBileheküljed oma isa, Martin Kuldkepi, mälestusele.