Mart, kes hiljem sai tuntuks kui Sillaotsa Mart, sündis 1696. aastal Leetva Hansu ja Tuiso Jüri tütre Madde pojana Leetval, Vastemõisa vallas, Suure-Jaani kihelkonnas, Viljandimaal. Leetva Hans, Leetva Hansutalu peremees, ja tema esivanemad mängisid otsustavat osa Kuldkeppide legendi kujunemisel, nagu seda on näha Leetva Hansu leheküljelt (esialgu veel puudub). Sillaotsa Mart sündis ikaldus- ja näljaajal aastail 1695-97. 1696/97 aasta talv oli eriti ränk. Nagu kirjutab Kelchi kroonika: "Selel talvel jätsid paljud mehed maha oma naised, naised oma mehed, lapsed oma vanemad. Ööl ja päeval kuuldi nii linnades kui külades ja maateedel häda ja nälga kannatavate säärast hädaldamist, et kivid oleksid võinud kisendada." Vaatamata kohutavale ajale jäi Mart ellu, kuid ees seisid veel sõda ja katk. Umbes 1703. aastal suri ta ema Madde. Samal aastal suri tõenäoliselt mingisse haigusse küllaltki palju ümberkaudseid inimesi, nagu näiteks Pärassaare Naan koos mõnede oma lastega. Kuldkeppide Kroonika andmetel oli Sillaotsa Mart kuue aastane, kui algas "Vana Katk". Võib-olla oligi just see katk, mis ümbruskonda laastas?

Umbes 1705. aastal leidis aset sündmus, mis võiski olla Kuldkeppide legendi aluseks: Leetva Hansu pojad Hans ja Peet kanti Rootsi omakaitse munsterolli. On võimalik, et koju jõudes pajatas Hans oma perele, kui õnnelikud olid registreerijad tema suure lastearvu üle ning kuidas kuningaski austaks teda kuldse kepiga, kui kuuleks sellest.

Noorukiaastad

Kohutav tõbi oli tõusmas. Katk sai alguse 1701. aastal Põhja Aafrikas ning levis kiiresti Konstantinoopolisse. 1704. aastaks jõudis ta Ungarisse ja 1705. aastaks juba Poolasse. 1708. aastal puhkes katk Preisimaal ja Leedus, 1709. oli ta Kuramaal ning 1710. aasta kevadel jõudis Riiga. 1710. a. juulis oli katk Pärnus. Tiiu Oja kirjutab: "Viljandimaal on katkuajast olemas nelja koguduse kirikuraamatud. Suure-Jaani kiriku surmameetrikas lõpevad sissekanded 1709. a. oktoobriga ja algavad uuesti 1711. a. juulis. Kirikuõpetaja Magnus de Molin vanem suri 1710. a. katku."

Sillaotsa Mart, tema isa ning paljud tema sugulased jäid ellu. Miks? Üheks võimalikuks vastuseks on, et tema ja ta pere kuulusid elanikonna selle osa hulka, kes olid juba alates 1350-ndate "mustast surmast" katku suhtes immuunsed (1-2%), või osaliselt immuunsed (enam kui 20%) tänu muteerunud geenidele (CCR5 retseptrogeen).

Vahetult pärast katku (mitte hiljem, kui 1713. aastal) suri Leetva Hans ning talu päris Sillaotsa Mardi poolvend Peet.

Sillaotsa Mardi juured Leetval on praeguseks inimeste mälust peaaegu täielikult kustunud. Säilunud on vaid üksikuid fragmente, nagu näiteks lõigukene Kuldkeppide Kroonikas: "Kibaru Toomas ja Leetva Jaak, kes ka Kuldkeppide suguvõssa kuulunud, olnud head tuttavad." Siin mainitud Leetva Jaak on tõenäoliselt Sillaotsa Mardi venna, Mihkli, poeg Jaak.

Mart abiellub

Tamme ja Leetva talude vahelised tihedad sidemed nähtuvad kasvõi asjaolust, et Leetva Tiit, kes oli Mardi onu (või onupoeg), abiellus Tamme Jüri tütre Mariga, ning vastavalt Kroonikale: "Tamme talus, mis teinepool maanteed Navesti jõe ääres Vanaõue silla lähedal, elanud Mardi vend. Selle poeg olnud lühike, paks, ülitugev mees. Teda nimetatud "Tamme poesuks" ehk "Kaera poesuks". Need olnud praeguste Tamme Köslerite esivanemad."

Nii või teisiti, Mart kohtas Anne, kes oli Tamme Jüri juures tüdrukuks, ning 1718. aasta detsembris nad abiellusid. See abielu panigi aluse tulevasele Kuldkeppide sugupuule - nii palju, kui teada, on kõik elavad ja elanud Kuldkeppid selle paari järeltulijad.

Pärast abiellumist kolis Mart oma naise juurde ning alustas uut elu Tamme Jüri sulasena. 1720. aastal sündis neil esimene laps - Jüri, kes hiljem sai tuntuks kui "Vana-Jüri", selliste tuntud isikute, nagu Mart Saar, J. V. Jannsen, Lydia Koidula ja A. H. Tammsaare esiisa. 1722. aastal sündis Mihkel, kes rahva mällu on jäänud Mäeltsauna Mihklina. 1725. aastal sündis Ello, kuid tema suri juba 3 aastasena.

Kes oli Tõnis?

1713. aastal abiellusid Tamme Jüri sulane Tõnis ning Herma Tõnise ümmardaja Reet ning aasta pärast sündis neil poeg Jüri. Tõnis ehitas Tamme naabrusse, kohta, mis sai nimeks Sillaotsa, omale uue kodu. 1725. aastast võib leida Sillaotsa Tõnise nime ühe lapse vaderite hulgast, kuid juba 1726. aastal Tõnis suri, jättes Reeda leseks. Tundub, et Kuldkeppide esiisal, Mardil, oli selle paariga mingi eriline side, sest peatselt pärast Tõnise surma kolib Mart oma kolme väikese lpsega Sillaotsale. Tundub, et Reet ei saanud üksi majapidamisega hakkama.

Kes oli aga see varasurnud Tõnis? On's võimalik, et ta oli Mardi vend? On teada, et Leetva Hansul oli Tõnise nimeline poeg või vend, kuid see Tõnis abiellus juba 1690. aastal ning tal oli palju lapsi. Samas on selgusetu, mis sai sellest Tõnisest hiljem. See küsimus vajab alles põhjalikumat uurimist, nagu ka küsimus sellest, kas ta ei olnud äkki Tamme Köslerite esiisa.

Elu Sillaotsal

Kroonika väidab: "Kui Vihikülast Suure-Jaani kiriku poole minna, siis viib maantee läbi Siimu soo. Loode pool Siimu sood, põllukingul, on Sillaotsa talu, enne Vastemõisa, nüüd Taevere valda kuuluv. Selle talu maa sees on veel üks vana (talu)ahervare näha, mis endisest talumajast järele jäänud. Ses majas elanud vanasti Sillaotsa Mart oma naise Annega. Tema oli üks esimese Kuldkeppi järeltulijaid." Sillaotsal sündis 1728. aastal Mari. Samal aastal suri seal Ello.

On veidi imelik, et Marti hakati kutsuma "Sillaotsa Mardiks", sest tema viibimine Sillaotsal jäi üpris lühiajaliseks. Ta saabus sinna umbes aastail 1726-27, kuid igal juhul mitte hiljem, kui 1728. aasta veebruaris, kuid juba hiljemalt 1730. aasta novembris kolis ta Pärassaarde. Miks?

Mart suundub Pärassaarde

Vastavalt Kroonikale: "Rahvas olnud tol ajal väga kehv. Kui mõni vaene peremees pole omaga välja saanud, siis tehtud talle oksjon, saadetud ta talust minema ja pandud teine, jõukam asemele. Sillaotsa Mart pidanud Vastemõisa kroonumõisa valitseja käsul vägisi minema oma talust metsanurka, Pärassaarde, elama, mis tol ajal tühi olnud. Enne teda olnud Pärassaares vana Naan, kes Kibarult (Kiviarult) sinna tulnud." Tõsi, meetrikaraamatute andmetel elasid Naanu sugulased sel ajav veel endiselt Pärassaares, kuid on võimalik, et selle all mõeldi ka Metsaõue kohta, kus Naanu sugulased tõepoolest elasid.

Samas viitavad teised pajatused Kroonikas, et uustulnukate ja Naanu sugulaste vahel puhkes mõningane tüli: "Metsa-Jaak, kes seal naabruses Metsaõues elanud, vaadanud kadeda silmaga oma asemele tulijate kosumist Pärassaares. Ta ise olnud Metsaõues niisama saamatu kui Pärassaares ja hakanud nüüd teiste poolt korda seatud Pärassaare talu tagasi nõudma. Esiotsa läinud see talle ka korda. Jüri jahvatanud veskis, kui tulnud kohtu käsk, et peab talust välja minema. Jüri löönud kohe veski kinni ja võtnud protsessi uuesti üles. Ta sõitnud ise Tartu "tadoldari kohtu" ette, visanud 40 hõberubla "nii mis lörisenud" (Jüri sõnad) kohtulauale. Siis tehtud otsus: Jaak lõhkugu oma hooned maha ja mingu talust välja. Maa jäänud Jürile ja on sest saadik metsa all. Kui palju Jaak enne oli maksnud, et esimene otsus ka tema kasuks tehti, seda ei tea. Ära minnes vandunud Jaak Pärassaare ukse peal põlvili, ta tahtnud kogu Pärassaare tõu pimedaks ja vigaseks vanduda. Pärassaare rahvas vastanud: "Ära vannu ühti, see tuleb kõik su enda kätte". Jaagu järeltulevas suguseltsis olla ka mitmed pimedad ja vigased. Mõned neist elavad Kabalas, nende perekonnanimi on Jaagu isa Naanu järele Naanelsonid."

Siin mainitud Metsa-Jaak on tõenäoliselt segu vähemalt kahest isikust, Pärassaare Jaanist ja Jaagust, kuid see nõuab veel täiendavat uurimist. Selge on aga see, et Sillaotsa Mart ja tema pere võitsid lahingu ning teised olid sunnitud lahkuma.

Pöördume tagasi Sillaotsa Mardi juurde. 1730. aastal sündis Peeter, kes hiljem sai tuntuks kui Testa Peeter. 1733. aastal järgnes Hans, keda hiljem kutsuti Pärassaare Hansuks. 1735. aastal sündis Tõnis, kuid suri peatselt. Ann sündis 1738. aastal. Kroonika kirjutab: "Sillaotsa Mart aga hakanud Pärassaares õige jõukalt elama. Metsad olnud põtru ja muid loomi täis. Kui Mardi väikesed pojad Vitsranna pajurägastikus ümber jooksnud, näinud nad ühes karjas seitse põtra, kes poisikesi sugugi ei kartnud. Poisid ei teadnud, mis loomad need on, tulnud koju ja rääkinud: "Vahtisid, silmad punnis peas, suured sarved, ise ka päratu suured ja mitu tükki, sõid pajuoksi".""

Kuldkeppide pere oli tõusuteel...