Järgmiste lugude üleskirjutaja ei ole taotlenud muid eesmärke, kui aga seda, et neid jutte, mis ta lapsepõlves ja hiljemini vanemate sugulaste suust kuulis, mis teda nii väga huvitasid ja talle lõbu pakkusid, võimalikult muutmatul kujul tulevale põlvele alal hoida. Sellepärast ei ole ta püüdnud arvustaja osa mängida, tõtt luulest, naljast ja liialdusist lahutades. Tähtsad teated vanast ajast, vigurtükid, vigurjutud, rahvajuttudele omased mahlakad jämedused, jahiseiklused, tondilood, ebausu kombed, nõidused ja rahvaarstimise viisid - ühe sõnaga: terad ja pahn, kõik on esialgsel naiivsel kujul edasi antud, ilma omalt poolt midagi juure lisamata. Autor ei või mitte tagada, et see kõik oleks tõsi, mida siin jutustatakse, küll aga seda, et ta kõike seda tõesti jutustajate suust kuulnud. Meelega on keel mitmes kohas jäetud algvormi kohaselt silumatuks ja karedaks. Ise nagu kõrvale pugedes, laseb lugude ülestähendaja vanema aja inimesed ette astuda ja neid nende oma ilmavaate kohaselt omal viisil jutustada. Need jutustajad olid aga: autori isa Leisu papa Jüri Kuldkepp tema vennas Taevere Jaan, Vakina Andres ja iseäranis Saeveski Aadu, rahva mälestuses vana "bassa" nime all tuttav. Teistest jutustajais olgu veel nimetatud vanatädi Kärt, kes Jääratsil mehel oli ja keda vanade lugude kõige paremaks teadjaks peeti. Kui mõne muistse loo üle ehk vaielus tekkis, siis hüüdis Jäärats kohe: "Kus Kärt? Kus Kärt? Eks Kärt teab kõik asjad ära." Ainus, kes Kärdile mõnikord julges vastu vaielda, oli tema vend Saki Jüri, omal ajal kuulus nõid, kirmirikkuja ja rahvaarst. Pärast tuli lisa veel mitmelt poolt Pärassaare, Saki ja Muriku Kuldkeppide poolt, eriti Uuesauna Mardi järeltulija, rahvamuusika kontsertidel tuttavaks saanud Peeter Kuldkepi vennalt Jürilt, kes Suure-Jaani alevis elab. Nüüdsed jutustajad kahetsevad, et ei olnud üks inimpõlv varemini neid asju uuritud, kui jutustajate vanemad veel elus olid, kes neid lugusid paremini teadnud.
Keda siin jutustatud sündmuste kohad huvitavad, see leiab nad Viljandimaalt Suure-Jaanist kui ka naabrusesolevatest kihelkondadest.
Kui nende juttude ülestähendaja poisikesepõlves Sagevere koolis käis, soovitas tolleaegne Sagevere koolmeister Hans Gerretz (Jäärats) tungivalt, et need lood saaksid unustusest päästetud. Pärast õhutas ja edendas seda asja omalt poolt kirjutaja kadunud vend Hans. Tema armsale mälestusele olgu nad ka pühendatud.
Mis puutub 1905/1906 ja 1918. aasta sündmusisse, siis on püütud võimalikult tõetruud pilti anda noist ajust ja asjust, niivõrd kui see autorile selgus tolle aja sündmusist osavõtjate ja pealtvaatajate mälestusist. Kes säärast tööd on teinud, see teab, kui palju vaeva ja kannatust ta nõuab tegijalt.
Kuldkeppide kroonika autor Jaan Kuldkepp