ESILEHT SISUKORD



Koolmeister Rumm

Koolmeister Rumm oli Saksamaa mees, Leipzigi linnast pärit. Kui Napoleon Saksamaal möllas ja riisus, siis põgenesid mitmed sakslased väljamaale. Sel ajal tuli ka Rumm Tallinna ja sai seal kohtukirjutajaks. Ei tea, mitu aastat ta seda ametit pidas. Joomise pärast ta sai sealt lahti. Siis oli ta Säreveres Väikejõel metsaisandaks. Seal oli ta eesti keele üsna selgeks õppinud. Pärassaare mehed olid kütid ja nagu Väikejõgi on metsanurgas, siis said nad Rummiga tuttavaks. Rumm võttis Särevere Väike-Riinu kõrtsi oma kätte, hakkas vana viisi jooma ja kaotas jälle koha. Peale seda kadus ta siitnurgast, ei tea kuhu.

Kaks-kolm aastat läksid mööda. Ükskord tuleb Rumm oma sõprade juure Pärassaare ja jutustab oma haledat lugu: emand ja lapsed olla tal surnud, tema üksi jäänud ellu, hakatust ei leia kuskil. Siis ta hakkas ise ennast pakkuma, et tema koolitaks Pärassaares lapsi, oleks talu ülespidamisega rahul ja muud palka ei nõuaks. Pidasid siis nõu: minu isa, esimene, Määru Jaan ja Leetva Mari, et nemad panevad oma pojad Rummi juure kooli. Pärassaare uues elumajas oli ruum lahe, seal võis hästi kooli pidada.

Hiljem võttis selleaegne Vastemõisa rentnik Tiit Sander mu isa soovitusel Rummi mõisakirjutajaks vastu. Sai Rumm Vastemõisa, siis laskis naise ja lapsed järele tulla. Kui ta Pärassaare külla tuli, küsis minu isa: "Kas pole ime asi. Kuidas nad elusse said? Nad olid ju surnud." Rumm naeratab, kehitab õlgu. Aastat kaks elas Rumm Vastemõisas, siis läks jälle joomisega raisku ja kaotas koha. Peale seda kadus ta ära, ei tea kuhu jäi. Räägiti, et ta olla Tartumaal end üles poonud.



SISUKORD ESILEHT