Saeveski Hans ja Rassi Vana-Jaan olid vennapojad. Nad olid mõlemad kõvad usumehed ja käisid tihti metsa mööda vaimulikke laule lauldes. Rassi rahvas oli juba vanasti kuulus oma rikkuse tõttu, ehk küll jõukuse poolest talude vahel oli ka vahe. Jaani talus laulnud kukk: "Meie rikas rahvas." Mihkli talus vastanud teine kukk: "Sinna rinda meiegi ajame." Peedi talu kukk hüüdnud omalt poolt: "Vaesel leiba kah."

Vanasti oli Rassil nimetatud kolm talu. Et aga aegamööda metsamaalt uudismaid juure tehti nagu Pärassaareski, siis on nüüd juba Rassi küla. Ta koosneb Saaresiimu taluga kokku üheksast talust.

Jaani talu

Rassi Jaani talus oli kuusteistkümmend Jaani üksteise järele peremeesteks olnud, sellest ka mainitud talu nimetus. Nüüdne peremees on Jüri, nüüd pole ka endisest rikkusest suurt kuulda.

Mustlased

Teinekord olnud mustlaste leer Rassi kalme peal. Eks üks mustlane võtnud teise mustlase naise ära. Mahajäetud mees läinud, kaevanud silmaveega oma häda vana Rassi Jaanile. Jaan võtnud kepi kätte, läinud trampides mustlasega nende leeri, küsinud õige valju näoga: "Kus su naine on?" Mustlane näidanud: "Halle kullakene, näe, seal ta on." Jaan põrutanud kepiga ja käratanud naisele: "Võta oma mehe käest kinni!" Naine pole julgenud niisugusele võimsa mehe kõvale käsule vastu panna. Võtnud mehe käest kinni ja nad läinud mehega Vändra poole nagu noorpaar kunagi.

Töökus ja kokkuhoid

Liha ja soola tarvitamine Rassil oli äärmiselt piiratud. Soola ostuks ei raatsitud raha kulutada, soola toodi tol ajal Pärnust ja ta näis Rassi peremeestele, eriti Krimmi sõja aeg, liig kallis olema. Perele anti, ja seda tehti erilistel juhtudel - näiteks suurtel pühadel - liha, mis terve aasta oli soolas seisnud. Rassi Vana-Jaan (üheksas Jaan esimesest Rassi Jaanist rehkendada) kiitnud Saeveskil: "Muku, muku, mul on veel tunamullust liha, mis sünnib suhu pista." Et aga soola liig vähe pandi, läks niisugune liha mõnikord läppima ja sai hapuks, nii et teda ainult Rassi rahvas võis oksendamata "suhu pista."

Rassil olnud see vana komme, et iga inimene sööma ajal ainult ühe räime söönud. Kui poiss liig sagedasti leiba silgusoolavette kastnud, saanud ta peremehelt ka selle eest noomida. Oma vennapoja Saeveski Hansu kohta öelnud Vana Jaan pahandades: "Vaata logardit. Toob igal kevadel rannast koorma räime. Mina saan aastas ühe pütiga läbi küll."

Vana Jaani ämm tulnud Tammelt Rassile külla. Toodud leemevaagen lauale, selle kõrval olnud kausis liha. Ämm tahtnud söögi aeg leeme kõrvale ka liha võtta, kohe teinud väimees märkuse: "Või näpuga liha külge! Kas leem pole hea küll?"

Kui Vana Jaani naine, Tamme Kösleri tütar, suremas haige olnud, palunud ta endale kilet keeta. Vana Jaan saanud kurjaks ja ütelnud: "Muku, muku, kaerajahujuuk - vaat see peab veel su hinge sees hoidma." Ei ole lasknud kilet taha.

Nende tütar saanud Saaresiimu Kaarlile mehele. Oma uues kodus pidanud ta kõvasti isatalus külgeharjunud kokkuhoidlikkusest kinni. Kord söönud pererahvas. Nendega ühes ka rätsep. Kastetud kartulilõikeid noa otsas vedela piima sisse. Kartuli külge pole piimast midagi jäänud. Peremees öelnud rätsepale: "Eks võta piima ka lusikaga, kartuli külge ei jää midagi." Perenaine kohkunud, hoiatanud: "Või lusikaga! Vaata kui ma taadile kaeban!"

Midagi Rassil ei ostetud, mida vähegi võidi kodus valmistada. Kehakate ja jalavarjud olnud muidugi kõik oma tehtud, ühes arvatud ka nööbid, mis puust lõigatud, või nahksõlmed olnud. Et mitte tuletikkude ostuks raha kulutada, kandnud Mihkli talus talutütar pangega ahjust hõõguvaid süsi piibu süütamiseks taadile, kes väljal kündnud. Rassi vana Jaan manitsenud nooremaid: "Kui tahad rahameheks saada, siis osta omale nii vähe kui võimalik, ja mõni aeg ole üsna ilma."

Peedi talu

Rassi Peedil oli kaks poega: Peedi Jüri ja Valge Tõnis.

Peedi Jüri

Peedi Jüri tõendas, et hundid niisama üksteisega räägivad nagu inimesed. Tema olnud kord Lepskatku oja ääres peljus sellepärast, et oma vana onu oli ära purustanud. Seal ta kuulnud, kuidas ühed teekraavis nõu pidanud, et "hakkame üsna uluma, siis Rassi rahvas mõtlevad, et hundid uluvad." Tema arvanud, et need Pärassaare poisid on vigurit tegemas. Ta karanud maast üles, läinud sinna juure, hundid pannud volkadi-volkadi minema, nii mis võsa keenud.

Valge Tõnis

Alati Tõnis laulis, kuid teised ei pannud neid laule tähele, ei kirjutanud üles, nõnda läksid nad kaduma. Isegi oma poegade käest, kes vennaste seltsis liikmed olid, sai ta nende eest noomida. Ükskord kuulnud Saeveski Aadu, kui ta veel karjapoisike olnud, kuidas Tõnis läbi metsa tulles laulnud. See olnud tema kuuldes üks padramine, millest ta muud pole aru saanud kui aga viimased värsid:

Siit mina raid'sin rattapuida,

koputasin kodarapuida,

2 isa härja ikke'eida,

1 venna ruuna rangipuida

See algupärane laul on alles hoidnud Hurda "Vanas kandles." Tema algus on:

Tere, tere, tetematsi

("Vana kannel" 11, lk. 368).
Teised Valge Tõnise laulu riismed:

1. Lähme kojuda, vennakene,

taadi tapesta ihuma,

venna vestu haljastama.

See kõlab nagu mõni sõjalaul algus. Ei tea, kas ta on kusagil üles kirjutatud.

2. Meie Ann oli allitralli,

ei tema võtnud lehma-võida,

lehm oli härjasta aetud.

hoop-opp.

Meie Ann oli allitralli,

ei tema katsund kanamuna,

kana oli kukest kannustatud.

hoop-opp.

Viimasel laulul, olgu see küll üks nalja- ja pilkelaul, on seesama motiiv, mis ka "Kalevala" lõpplaulus Marjatta, häbeliku neitsi loos ette tuleb.

Mihkli talu

Kui vene usu tuhin eestlaste sekka tuli, siis läksid ka mõned Rassi mehed vene usku, nende seas Mihkli Hans. Kord sõitnud Suure-Jaani õpetaja Schnell Rassilt läbi. Mihkli Hans olnud lähedal, näinud õpetajat, võtnud ta eest tänavavärava lahti ja teretanud teda viisakalt. Schnell vaadanud uurivalt ta otsa ja küsinud: "Kas sa oled see Peedi Jüri?" Hans vastanud: "Ei, ma olen see Mihkli Hans." Selle jutu juure lisas Hans: "Õpetaja ei lausunud küll midagi, aga ta näost oli kohe aru saada, et ta minu peale vaadates mõtles: "Venelane lits jah."

Nõmme Jüri

Rassi Jaani vend Nõmme Jüri oli "Talitaja" nime all tuttav. Tema tütar sai mehele Pärassaare Kulliõue Juhanile (ka Kuldkepp). Kui nad uue koha asutanud, siis läinud Jüri ja Juhan Taga-Valga-targa käest oma kohale õnne nõutama. Targa nimi olnud Sarapuu Kaarel. Nad jõudnud Tündri kõrtsi ja küsinud seal, kus see kuulus nõid Sarapuu Kaarel elab. Kõrtsis naerdud nende üle. Mehed aga sõitnud edasi ja leidnud viimaks Sarapuu Kaarli üles. See elanud pisikeses, kehvas onnikössis. Ta tulnud ise kasukaräbalais sisse - tükk nahka, tükk ihu. Toas pole muud olnud ümber näha, kui üks vana sõelakere, purika lõualuu ja vana määrdunud leht. Nõid kraapinud luuga mööda sõela äärt, posisenud ise sääl juures: "Püha papi raamatu nimel," ja lõpetanud sõnadega: "üttesakümmend üttessa - aamen." Andnud neile pudelitäie vedelikku, käskinud kodu õueväravale riputada.

Nad pidanud oodatava õnne eest tondile selle lubama, kes neile kodus esimesena vastu tuleb. Juhan arvanud, et kes muu mulle vastu tuleb, kui mu erk õuekoer. Talle tulnud, aga ta raskejalgne naine vastu. Suurt õnne ei ole mehed sest nõidusest saanud. Talitaja surnud varsti peale seda järsku ära. Tema tütar olnud haige lapsevoodis, ta jõudnud end vaevalt liigutada. Kui aga teised kord välja läinud, tõusnud ta nagu imejõuga järsku üles, võtnud kõrgest laetala vahelt pudeli lõngaõliga ja joonud tühjaks. See olnud ta surm.