Testa Peetril olnud ka üks nõiaraamat. Selle raamatu saanud ta Suure-Jaani kirikuõpetaja Gutsleffi tütarde käest. Üks kunsttükk, mis ta sellest raamatust teistele rääkinud, olnud järgmine: Kui poiss ühe tüdruku nõidusega paneb enda järele jooksma, siis joogu tüdruk, et vaevast lahti saada, kolm oma pahema pastla nina täit vett ära. See aitavat kohe.

Selle jutu rääkija, Saeveski vana "bassa", lisas juure, et tema olla sama abinõu ühe noormehe, oma sugulase, juures tarvitanud, kes ühest tüdrukust lahti ei saanud. Noormehe pahema pastla ninaga võtnud ta kolm korda vett, keerutanud pastelt veega kolm korda vastu päeva ümber pudeli kaela, kallanud vee pudelisse ja andnud noormehele juua, ilma et see oleks nõidusest teadnud. Rohi aidanud kohe, kuna enne kõik manitsused ja hurjutused sugulaste ja sõprade poolt asjata olnud.

Tüdruk, kellest siin jutt on, oli kindral Larka onutütar. Arvatakse, et ta kättemaksuks oma endise armsama heinaküüni põlema pistnud selle pulma ajal ühe teisega. Tüdruk teeninud Lubjaahjul ning visanud silma naabritalu noorele peremehele, kes olnud tema vastu ükskõikne. Kord pakkunud tüdruk talle muna. Noormees võtnud muna, pannud ta kännule, et teda rondiga lömaks lüüa. Söönud siiski muna ära, arvates, et "mis ta mulle ikka võib teha." Sest ajast hakanud ta tüdruku järele jooksma, kes peale käinud, et teda laulatusele viidaks. Nad määranud päeva, millal kirikumõisa lugema minna. Noormees pööranud teelt viis korda tagasi, kuues kord läinud ometi tüdruku juure, kuid õhtul, kui juba aeg oli hiljaks jäänud kirikumõisa sõita. Nüüd saadetud tüdruk Tallinna ja noormeest hakatud arstima jutustatud viisil.

Pärast läinud Peeter oma nõiaraamatuga rahutuks ja olnud viirastuste kimpus. Kord tulnud üks must teder Peetri magamistuppa, jooksnud mitu ringi ja kudrutanud vurinal. Vennapoeg Jahu-Jüri, kes tol ajal veel poisike olnud ja seda ka näinud, küsinud: "Kuule, taat, mis see on?" Peeter vastanud: "Tõmba aga, poeg, riie üle pea." Siis hakanud ka teised peale käima, et ta nõia-raamatu käest ära annaks. Peeter teinud seda viimaks. Kui Jahu-Jüri pärast seda raamatut järele pärinud, öelnud Peeter: "Öö - mis sa va' vennapoeg, - öö - sest raamatust enam taga pärid - öö - see sai Vaskjala kangru kätte - öö."