• Jahu-Jüri kõige noorem poeg Andres pannud oma püssi, kui see rikki läinud, uksepaku ääre alla sissepoole külge ja kui inimesed ilma tähelepanemata tast 24 tundi üle astunud, siis olnud püss jälle terve.
• Kui lindu lased ja püss lahti ei lähe või laeng mööda läheb, siis hakka hammastega püssiraua otsast kinni ja ütle: "Mis kurat sul oli, et sa lahti ei läinud või mööda lasksid?" Siis tõmba püss kolm korda vastupäeva pahema jala kintsu vahelt läbi ja püss laseb jälle hästi.
• Heaks püssi-arstimise rohuks peeti haput kalja. Teda valati püssirauda, pandi punn ette, lasti nii kolm päeva olla, siis puhastati tropiga raud ära, puhastus võttis rooste lahti, pandi uus laeng sisse ja leiti, et püss laseb jälle korralikult.
• Kuu- ja päikesevarjutuse aeg haljastasid ja küürisid kütid oma jahi- ja kalapüügi riistu. Seeläbi loodeti jahi- ja kalapüügi õnne saada.
• Ühe kaabaka püss pole hästi saaki tabanud. Liinoja papa Peet Leetvast, kelle tütar Haua Kuldkepi perenaiseks sai, õpetanud kaabakat, kuidas seda viga arstida: "Pane püss maha, lükka oma püksid ka maha, lase "kahe mäe vaiku" üle püssi, pista siis sealt vasaku käe pika sõrmega mokka ehk pruugi kõik ära, seda parem."

Kargussaare Taavit Kiivikas olnud suur kütt. Küttimine olnud tal nagu haiguseks saanud. Talutöö kodus jätnud ta teiste hooleks. Kubu viiske seljas, läinud ta terveks nädalaks metsa jahile. Kui püss pole enam oma kohust täitnud, siis läinud Taavit Puiatusse teda arstima. Seal olnud üks puu, ülevalt ja alt kokku kasvanud, aga keskelt rangimoodi haraline. Kolm korda tõmmanud ta sealt vahelt oma püssi läbi, siis olnud jahiriist jälle korras.

See puu olnud küttidel kaugelt tuttav ja kuulus. Taavit näinud seal palju teiste küttide jälgi. Taavit käinud püssiga ka nõia juures. Nõid arstinud püssi välja, kuid hoiatanud: "Ära püssi nüüd teiste kätte anna, muidu sünnib õnnetus." Kord võtnud poeg Voldemar selle püssi, pannud kapsakoorma peale, et vareseid hirmutada. Voldemar käinud ise vankri kõrval, noorem vend Hans istunud koorma otsas. Voldemar hakanud püssi võtma, püss läinud lahti, tapnud Hansu ära. Taavit tuletanud siis nõia hoiatussõnu meele.

Pärassaare saunamees Kopa Jüri olnud suur nõid, aga pole tahtnud palvete ja meelituste peale vaatamata kellelegi oma nõiasõnu välja rääkida. Pärassaare poisid viinud ta kord Kaansoo kõrtsi, jootnud seal joobnuks, nii et vanamees ise pole jõudnud jalal seista, siis hakanud teda eneste vahel ja najal läbi metsa kodu poole viima. Üks poistest moonutanud end röövliks: suur puujuurikas peos, kargab tihnikust välja, teise poisid nagu ehmatavad, panevad plagama, jätavad Kopa-Jüri üksi mõrtsuka kätte. Röövel ähvardab Jüri pea lõhki lüüa, kui ta rabandusesõnu välja ei räägi. Jüri punnib vastu: "Ei tohi rääkida, muidu nad pärast ei aita." Röövel aga kisub Jüri pead mätta poole, et seal teda paremini lömaks lüüa. Jüri hüüab surma-hirmus: "Jumal issa pojuke, mis sa kurat inimest tapad?" Aga röövel ei mõtlegi armu heita, Jüri peab viimases hädas rabanduse sõnad ära lugema ja kolm korda kordama. Teised poisid kuulavad põõsa taga. Nüüd läheb röövel oma teed ja Pärassaare poisid tulevad viivad vanameest edasi. Natukese aja pärast kargab röövel uuesti nende kallale. Poisid, arad, põgenevad, Jüri peab oma elu päästmiseks veresõnad ette lugema. Saanud nad Pärassaarde, siis olnud poistel ka kõik Kopa-Jüri nikatse-, ussi- ja muud nõiasõnad käes.

Kopa-Jüri laenanud Jahu-Jüri poja Andrese käest kolm paari pastlaid. Pärast läinud Andres Jürilt nõudma, et "maksa ära." Jüri vastu: "Oot, oot, küll ma tahan sulle pastlaid anda!" Järgmisel hommikul olnud Andresel kolm mullikat haiged. Andres pidanud nüüd Kopa-Jüri juure ruttama palvega, et ta mullikad terveks teeks. Kopa-Jüri kiidelnud enesest: "Kui puhun läbi putke, siis on häda käes. Kui puhun läbi pilliroo, siis suurem häda. Kui puhun läbi õlekõrre, siis on loom vaga", s.o. loom, keda tahab ära nõiduda on kärvanud.

Jahu-Jüri aeg toonud Pärassaare sulane Tiit kalitsas mõned kartulid Pärnust koju. Külinud need maha, saanud sõelatäie. Katsunud toorelt süüa, nagu õunu, nad pole hästi maitsenud. Küpsetanud siis neid tuha sees, leidnud, et õige hea, magusa lõhnaga toit. Tiidu käest saanud ka teised kartuleid, nõnda hakanud nad ümberkaudu levima.

Esimesi kompvekke toonud J. V. Jannsen Pärassaare. Enne seda kaupa Pärassaares ei tuntud.