Mina, Paul Kuldkepp, olen sündinud 10. augustil 1934. a. Viljandimaal Kabala vallas Villevere külas renditalupidaja peres teise ja ühtlasi viimase lapsena. Minu vanaisa, kes võttis naise jõukast Sellimäe talust, sai kaasavaraks 3 ha rendimaad, mille eest tuli aga suveti talus tööpäevi teha. Sellele maatükile ehitas vanaisa väikese maja koos lauda ja kuuriga. Vanaisa ja vanaema surid aga noorena, vanaisa vägivaldsesse surma ja vanaema tiisikusse. Nii tuli minu isal alustada iseseisvat elu noore poisina. Isa abiellus minu emaga, kes töötas Muriku talus teenijatüdrukuna, 1925 a. ja nad elasid aastaid lasteta. Vanemad teenisid väikese talu kõrvalt elatist: isa juhutöölisena, ema käsitöölisena. Saatuse tahtel sündisid minu vanemate perre pojad: vend Arnold 1933 ja mina 1934 aastal. Minul koos perega oli võimalus nautida õnnelikku Eesti Vabariigi aegset rahulikku lapsepõlve kuni suure sõjani. Isa ja ema töökus oli andnud neile võimaluse muretseda perre kudumismasinad, millega ema perele igapäevast leiba teenis. Isa aga oli jõudnud selleks ajaks varsa osta, kellest ta kavatses hobuse kasvatada, et metsatöödel kergema vaevaga raha teenida Nii veeres meie elu ülesmäge ja mul oleks neist esimestest lapsepõlveaastatest jäänud vaid helged mälestused, kui neid tundeid ei varjutaks üks sünge unenägu ja sellele järgnenud raskeid katsumusi täis aastad. Viieaastase poisina nägin unes, kuidas meie kodu nagu suur laev koos meiega kõikudes vee alla vajus, mille peale ma hirmununa ärkasin. Nutust ja hirmust rahunesin alles siis, kui kuulsin oma kõrval ema rahustuvat häält.

Unenäost ei olnud möödunud kuudki, kui algas Teine Maailmasõda, mis tõi kaasa ootamatusi igas eluvaldkonnas. Minu tädi (ema õde) põgenes 1939. a. sügisel koos oma viie lapse ja saksa soost abikaasaga venelaste eest Saksamaale. Venelased saabusid 1940. aastal ja Eestis kehtestati Nõukogude võim. Isast sai uusmaasaaja. Ta sai selle 3 ha suuruse maatüki omanikuks, mille eest ta oli senini talule pidanud tööpäevi tegema Isa valiti rahva poolt ka piimaühistu juhatusse ning määrati kassapidajaks. Kui suur sõda jõudis meieni ja vene väed olid sunnitud taanduma, organiseeris Kabala valla konstaabel Elmar Paju 1941. a. kohapeal Eesti Omakaitse üksuse, kes hakkas vallas Nõukogude võimu poolt soosituid likvideerima. Oli alanud metsik vennatapp ehk n.n. "Kabala tragöödia", mille tulemusena mõrvati 1941. a. suve teisel poolel Elmar Paju ja tema poolt värvatud abipolitseinike käe läbi ilma kohtuta perekonniti üle neljakümne mehe, naise, lapse ja vanakese. Mõrvatute hulgas oli isegi vabadussõja invaliide, kes langesid isikliku viha ja kättemaksu ohvriteks. Ka minu isa ja meie perekond oli määratud likvideerimisele.

See oli 3. augusti hommik aastal 1941, kui isa asutas minema Villevere meiereisse, kuhu ta oli kutsutud piimaühistu kassat üle andma. Asi tundus kahtlane, sest jutud metsikutest mõrvatöödest olid jõudnud ka meie pereni. Ema keelitas isa sinna mitte minema, kuid isa oli öelnud, et mul ei ole ühtki süüd ja kui meid tahetakse mõrvata, siis tullakse mulle koju järele ja meid tapetakse siis kõiki. Vaatasime veel kaua isale järele, kui ta kodust jalgrattaga oma viimasele teekonnale läks. Villevere meiereisse oli kutsutud teisigi likvideerimisele määratud mehi. Sealt oli kamandatud mehed Võhmasse ülekuulamisele, kuhu tuli minna jalgsi läbi metsa. Nüüd oli asi juba niivõrd läbipaistev, et mehed sellele teele enam vabatahtlikult ei asunud. Nad arreteeriti ja viidi metsateele juba püssimeeste saatel, kus nad selja tagant ootamatult tulistatuna maha lasti. Minu isa oli saanud aga õlavarrest haavata ja oli püüdnud põgeneda. Suure verekaotuse tõttu oli ta aga umbes 1 km kaugusel tulistamispaigast langenud taas mõrtsukate kätte, kus ta abituna surnuks tulistati ja mõrtsukate poolt samas koera kombel maha maeti. Tema põrm puhkab teadmata mahalaskmispaiga lähedal hauas tänaseni, sest selle otsijaid ähvardati mahalaskmisega kohapeal.

Peale surmale määratud meeste mahalaskmist järgnes mõrvatute perekondade likvideerimise periood. Meie pere, ema ja kaks alaealist last, pääsesime kindlast surmast õnneliku juhuse läbi. Kui meile järele tuldi, et meid metsa mahalaskmisele viia, oli ema kodust ära. Mõrtsukate küsimusele, kus ema on, vastasime vennaga siiralt, et ema läks hobusega Jäleveresse sugulase matustele ja tuleb hilja. Nii olid abipolitseinikest mõrtsukad oodanud ema tulekut Tõrvaaugu ja Vaki vahelisel sillal kuni keskööni, kust ema pidi tagasitulles hobuvankriga tingimata üle sõitma. Saatuse tahtel käis ema veel peale matuseid Paemurus oma venda külastamas ja tuli seetõttu tagasi hoopis teist so. pikemat teed kaudu.

Rääkinud emale "võõraste onude" külaskäigust, taipas ema kohe, mis eesmärgil meid taga otsitakse. Ema otsus oli, et peame kodust ära minema ja kusagil varju otsima. Kahjuks polnud meil aga kusagile minna, sest keegi poleks ju külas julgenud surmamõistetutele oma kodus varjupaika anda. Nii otsustas ema koos oma väikeste lastega lauda lakka peitu minna, kus ta meid vennaga heinte alla peitis. Ema ise aga jäi valvama, millal püssimehed meile järele tulevad. Kui kell oli tiksunud kaugelt üle kesköö, olidki abipolitseinikud õues ja klopisid närviliselt maja uksele. Kui keegi ust avama ei tulnud, oli üks abipolitseinikest öelnud, paneme maja põlema, las kärvavad koos majaga! Teised aga olid öelnud, aga varandus! Siis oli meid otsitud kuurist ja ka lakast, õnneks pealiskaudselt! Ema oli kartnud kõige rohkem, et keegi meist lastest nutma hakkab või kasvõi ainult köhatab. Seekord oli saatus meie poolt ja me olime seekord pääsenud kindlast surmast.

Isa mahalaskmisest ei rääkinud meile keegi, küll aga räägiti isa põgenemisest ja pääsemisest. Nii ootasime isa kojutulekut nädalaid ja kuid, isegi aastaid, kuigi see oli väheusutav. Ootamine andis aga lootust ja jõudu edasi elamiseks. Ka ei lubatud saksa okupatsiooni ajal minna metsa isa hauda otsima, ähvardati kohapeal mahalaskmisega. Olen mõelnud, kas tõesti see maatükike, mis isa uusmaasaajana sai, oli surmanuhtlust väärt või ei meeldinud mõnele see, et üks vaene talupoeg valitakse piimaühistu juhatusse. Veelgi segasemaks teeb nende mõrvatööde ideoloogia fakt, et mõrvatute hulgas oli ka minu isaga koos mahalastud Andres Leier, kes oli kaotanud oma käe Vabadussõjas. Minu hinge närib tänaseni teadmine, et mõrtsukateks olid eestlased, oma küla mehed! Kas tõesti ahnus, rikkus ja isiklik põhjendamatu viha võivad viia inimeselt mõistuse ja halastuse.?!

Mõned kuud peale isa vägivaldset surma juhtus emaga veel suur õnnetus. Kodus käsitööd tehes torkas ta toolile istudes omale heegelnõela jalga, mille tulemusena tekkis veremürgitus ja seejärel luupõletik, mis oleks äärepealt lõppenud jala amputeerimisega. Tal tuli üle kolme kuu viibida Viljandi haiglas. Meil vennaga tuli aga seetõttu jääda pikaks ajaks ka ilma emata. Meie naabrid ega ka meie läheduses elavad sugulased ei julgenud meid aidata, peeti ju meid kommunistide lasteks. Seepärast laskis ema meile Võhmast palgata ühe võõra tädi, kes meie eest pidi hoolitsema ja venda kooli saatma. See tädi oli meie juures aga vaid mõned nädalad ehk seni, kuni jõudis meid paljaks varastada. Seejärel algas minu lapsepõlve kõige raskem periood. Tänu sellele, et meil olid ka mõned loomad (noor hobune, paar lehma ja ka mullikas), käis neid poolsalaja talitamas naabriperenaine, kes jättis igal hommikul kööki lauale ka kannuga värskelt lüpstud piima ja mõne viilu kodust kaasavõetud leiba. Vend, kes käis esimeses klassis, läks hommikul omapead kooli, mina aga jäin nukralt uksepakule istuma ja venda koolist koju ootama. Nii möödusid minu päevad üksinduses pooltühja kõhu ja nutetud silmadega. Kevadel, kui loomad karjamaale läksid, oli mul vahelduseks nende karjatamine.

Ei mäleta kuupäeva, aga see oli vist maikuu (vend oli veel koolis) kui meile tuli külla minu isa onupoeg, ka Jaan Kuldkepp, kes leidis mind eest kasimatuna, määrdunud riietes ning nutetud ja kinnipaistetanud silmadega trepil istumas. Nähes mind sellises olukorras oli tema otsus, et mind tuleb kõigepealt kiiresti arsti juurde viia. Ta võttis mind kohe kaasa ja nüüd tuli vennal mõneks ajaks päris üksi jääda. Mina aga sõitsin oma tulevase kasuisaga umbes 10 km kaugusel asuvasse Mäo külla, Kalda tallu, mis asus samuti Kabala vallas. Seal pesti mind puhtaks ja viidi silmade pärast Võhmasse arsti juurde. Silmade põletik oli aga arenenud nii kaugele, et oli muutunud juba krooniliseks ega allunud enam ravile. Selle haiguse tagajärgi on tulnud mul kaasas kanda kogu elu. Ühekülgne ja korrapäratu toitumine ning sagedane nälgimine oli teinud minust rahhiiti põdeva ja kõhna kehaehitusega armetu poisi, mille tõttu mind esimestel kooliaastatel sageli pilgati ja tihti tuli taluda ka kooli vägivalda.

Minu ja ka minu venna olukord tegi meie isa onupoja nii härdaks, et ta otsustas meid hüljatuid oma kasulasteks võtta ja meist mehed kasvatada. Ta jättiski mind juba oma juurde ja hakkas minu eest hoolitsema. See ei meeldinud aga tema tolleaegsele abikaasale, kes üsna pea tema juurest jalga laskis. Kui vend Villevere koolis esimese klassi lõpetas ja ema haiglast välja pääses, kolisid ka nemad mulle sinna Kalda tallu järele. Nüüd oli pere jälle koos ja uus lootusrikas elu kasuisa juures võis taas alata. Kuigi kasuisale oli meile peavarju andmise ja "kommunisti" laste hoolitsemise eest mõne jõukama naabri poolt lubatud kerepeale anda, ei jätnud ta meid, kui oma lähedasi sugulasi, abita. Pealegi oli kasuisa edumeelne ja tark põllumees. Talus oli üle 30 ha haritavat maad, 10-väljaline külvikord, jõudluskontrolli all olev Eesti maakari jne. Ta oli ühtlasi ka pedantselt täpne ja korda nõudev peremees. Emal tuli taas harjuda suure talutöö koormusega ja ka kasuisa pedantsustega, mida ta oli lapsena kogenud teenijatüdrukuna taludes töötades. Ka meile vennaga oli muretu lapsepõlv möödas. Kogu vaba aeg kulus suure talu töödele, kasuisa ja ema aitamisele kõikidel töödel, kaasa arvatud lehmalüps ja hobustega maa maa harimine.

1942. a. septembris algas minu koolitee, astusin Kabala 6 kl. Algkooli esimesse klassi. Sõja ajal töötas kool katkendlikult. Koolimaja kasutati vahepeal väeosade majutamiseks, 1944. a. oli koolimajas koguni saksa sõjaväehaigla. Peale Nõukogude võimu taaskehtestamist 1944/45 muudeti meie kool seitsmeklassiliseks ja nimetati ümber Kabala Mittetäielikuks Keskkooliks, mille ma lõpetasin 1949. aastal. Kabala koolis paistsin ma silma oma väikese kasvu, kidura kehaehituse, kuid kärsitu iseloomu poolest. Mind terroriseeriti ja ma sattusin sageli kooli vägivalla ohvriks. Kõik see kasvatas minus tahtejõudu ja sisemist meelekindlust eluraskuste ületamiseks. Nägin väljapääsu spordis. Mäletan, et ema sundis mind klaveritunde võtma, mina aga põgenesin nii klaveri kui ka koorilaulu tundidest õue jalgpalli mängima, mille mälestusena on mul viienda klassi tunnistusel laulmise hinne "kaks". Seitsmendas klassis oli aga käitumise hinne alandatud suitsetamise ja sõnakuulmatuse pärast. Kuigi ma suitsumees polnud, piisas suitsumeeste kambas viibimisest ja ühe mahvi proovimisest, mis kohe direktorile ette kanti. Olles koolis väikese kasvu ja kidura kehaehituse tõttu teiste õpilaste mõnitada ja tõugata, kasvas minu sisemuses soov, saada sama tugevaks või veelgi tugevamaks, kui teised omataolised poisid, kes oma üleolekut igal võimalikul hetkel püüdsid. näidata. Selle eelduseks oli mul arvatavasti kaasasündinud visadus, millest andis tunnistust kahel viimasel algkooliaastal (6. ja 7. kl.) võidetud sügisesed jooksukrossid. Ka males tulin kooli esivõistlustel 6. kl. poisina oma venna järel teisele ja aasta hiljem (7. kl). esikohale. Kooli lõpetamisel kingiti mulle kooli direktori allkirjaga raamat, kuhu oli sisse kirjutatud: "Kabala MTK parimale sportlasele". See tunnustus tiivustas mind veelgi rohkem spordist lugu pidama.

Peale Kabala MTK lõpetamist 1949. a. polnud mul võimalust õpingute jätkamiseks. Nõukogude võim oli täielikult keelanud võõra tööjõu kasutamise taludes ja kuna minu kasuisal oli suur talu, tuli kõik tööd ära teha oma jõududega. Nii toimiti ka minu vennaga, kes oli lõpetanud Kabala MTK aasta varem. Olnud aasta talutööl, lubati vennal jätkata õpinguid Olustvere Põllumajandustehnikumis, minul aga tuli üle võtta venna sulasetöö talus. Kasuisal oli plaanis koolitada minu vanemast vennast õpetatud põllumees, kes võtaks temalt üle talu juhtimise, mille ta oli saanud vabadussõjas osalemise eest ja viiks selle majandamise eesrindlikule tasemele. Minule aga lubati järgmisel aastal jätkata õpinguid Tallinna Kehakultuuritehnikumis teades, et minu unistuseks oli saada heaks sportlaseks.

1949. a. suvel, kui olin talutööl, tabas meie kodu majapidamist aga marutaud. Haigestusid ja surid järgemööda koer, hobune, kass ja kolm lehma. Ka meie olime nakatunud marutaudi, kuid süstimiseks vaktsiini sõjajärgsel perioodil kusagilt saada polnud. Oli veel jäänud üks lootus, meie kasuisa õetütre mees Karl Tähnas (hilisem veterinaariadoktor) oli tookord Tartus veterinaariatudeng ja nii tuli vanemal vennal sõita jalgrattaga Tartusse rohtu hankima. Jäime kõik koju oma saatust ootama. Mäletan, et miski töö ei laabunud, istusin tundide kaupa ikka lauda otsas kivil ja mustad mõtted uitasid taas peas. Tulid meelde lapsepõlve sünged päevad sünnikodus Sellimäel, kus trepil istudes ootasin samuti venda koju. Vend saabus Tartust tagasi alles ülejärgmisel päeval. Rõõm oli suur, ta tuli koos rohtudega. Nüüd tuli meil kogu perega käia iga päev Võhma Haiglas marutaudi vastu süstimas ja seda tervelt 30 päeva järjest. See ei olnud enam ületamatu probleem, sest järjekordne hirm oli taas üle elatud ja me olime järjekordsest surmaohust pääsenud. Kasuisa arvates oli sellel marutaudil ka üks hea omadus, 1949. aastal. massiliselt alanud sunniviisiline kolhoosi astumine lükkus aasta võrra edasi.

Minu päevad möödusid kodutalus rasket talutööd tehes ja spordialast kirjandust lugedes. Eriti meeldisid mulle need lood, kus kirjutati meie maadlejate suurvõitudest, nende treeningutest ja vägitegudest. Vend, kes oli sügisel asunud Olustvere Põllumajandustehnikumi õppima, rääkis nädalavahetustel koju tulles alati põnevaid koolimuljeid ja õpetas ka mulle mõningaid maadlusvõtteid, mida ta maadlustreeningutel oli õppinud. Mulle oli mõistmatu, kuidas saab keegi mind selili panna, kui mina ei lase seda teha ja hakkan vastu. Ütlesin vennale, näita mulle seda. nippi. Läksimegi küüni heinakantsi otsa ja maadlus läks lahti. Vend võttis mulle käevarreluku sisse ja surus minu õlgu vaikselt aga järjekindlalt heinakantsi suunas. See esialgu vihastas mind, kuidas ma olen nii pude vend, et lasen ennast vaikselt aga kindlalt selili suruda. Asja üle rahulikult järele mõeldes taipasin, et peale jõu ja tahtmise on maadluse juures veel ka vaja võtteid osata. Nüüd täienes minu võtete arsenal iga venna koduskäiguga ja mul kogunes neid juba nii palju, et neid tuli hakata lausa üles kirjutama.

Kui lumi maha tuli, hakkasin vastupidavuse arendamiseks iga päev suusatama. Olin ajakirjast "Kehakultuur" lugenud, et treeningkoormust tuleb pidevalt suurendada, muidu arengut ei toimu. Nii ma siis suusatasingi iga päevaga ikka rohkem ja rohkem. Oli kuues veebruar, kui kasuisa ütles mulle, mis sa niisama siin nende suuskadega uhad, käi parem Saarjõe ääres ära ja vaata, kas suvel tehtud heinakuhi on veel alles. Nii ma siis järgmisel päeval läksingi, sinna oli umbes 15 km maad. 30 km ots oleks pidanud mulle tegelikult jõukohane olema. Eesmärgi tegi aga raskeks asjaolu, et puudus ju suusarada, ka ilm oli tuisune ja kiskus sulale. Suusk ei libisenud, ka tuul oli tagasiteel vastu. Koduni jäi veel 5 km, kui jõud oli otsas. Läksin Ollepa kauplusesse ja ostsin paki halvaad, rohkem raha kaasas ei olnud, teepeal sõin lund peale ja nii jõudsin lõpuks koju. Järgmine päev oli rinnus tugev valu ja mul tuli minna arsti juurde. Olin teinud südamele liiga! Arst kirjutas rohtu ja teatas, et sportimisega pead küll jätma igavesti hüvasti. See oli minu jaoks nii talumatu sõnum, sest kogu elu perspektiiv oli korrapealt kustunud. Asi oli tõsine, isegi puid ei jõudnud saagida. Igasugune füüsiline töö võttis südame kohe peksma. Tasapisi harjusin oma saatusega ja püüdsin kõik füüsilised pingutused unustada.

Saabus 1950. aasta. kevad. Algasid igaaastased põllutööd ja süda laskis ka minul imekombel kõigis töödes jõudumööda kaasa lüüa. Salamahti käisin külapoistega küüni taga karjamaal isegi jõudu katsumas. Vahel sai maadeldud päikese loojanguni nii, et maa oli must. Tundsin ennast üha paremini ja kui mõni poiss rebenenud pintsaku käisega või lõhkise püksitagumikuga kodu poole läks, oli see minu töö, sest rüsinas järeleandmist ei tuntud.

Kuna võõrast tööjõudu kasutada ei tohtinud, venis kevadiste külvitööde lõpetamine kodutalus 1950. a. kevadel juuni algusesse. Mäletan, et kartulipanek toimus alles 11. juunil. See oli pühapäev ja vend oli ka abiks kartulipanekut lõpetamas. Ema triikis veel enne venna Olustveresse minekut kiiresti tema pükstele viigid sisse ja kuulsin veel kuidas vend selle eest tänas,öeldes: "Küll sa oled ikka hea ema!" Need olid venna viimased sõnad emale ja ta lahkus meist nagu isagi - jalgrattal, kadudes igavikku.

Kõik see juhtus 16. juunil 1950. a. Oli reede, kõrvetava päikesega kuum ilm. Olime kasuisaga Vaki metsast Saarjõe äärest hobustega palke toomas, kui tagasiteel hakkas mul süda millegipärast vaevama ja oli ärev olek. Pidasime Villevere poe juures korraks hobused kinni ja jõime limonaadi. Sellele vaatamata see vaevaline olek järele ei andnud. Koju saabudes ei jõudnudki me veel tuppa minna, kui Kabala poe kaupmees sõitis jalgrattaga õue, tuues meile Olustverest saabunud telegrammi, kus teatati, et vend Arnold Kuldkepp on õnnetult surma saanud. Ta oli uppunud botaanika praktika ajal Jaska järve! Kõik hakkas peas kumisema, hele päikesevalgus kadus, kogu maailm muutus minu ümber pimedaks. Otsisime mõlemad emaga teineteiselt tuge, aga seda me ei leidnud. Mul oli emast nii kahju, miks pidi saatus meid järjekordselt nii rängalt karistama! Olime kaotanud taas ühe oma pere liikmetest, ema oma 17 aastase poja, keda ta läbi nii suurte raskuste oli peaaegu meheks kasvatanud, mina aga oma ainsa venna, kellega rasketel lapsepõlveaastatel nii palju rõõme ja muresid olime koos jaganud. Mis parata, tuli endas leida jõudu, et sellest järjekordsest löögist toibuda ja edasi elada. Vahetult peale venna matuseid teatasid ajalehed, et taas on alanud sõda, seekord küll. Koreas. Kuigi see sõda oli meie jaoks kaugel, kujutasin lihtsameelse lapse mõistusega ette, et meil tuleb taas asuda läbielama kõiki neid veel mõned aastad tagasi kogetud sõjakoledusi.

Peale venna õnnetut surma oli kasuisa otsus järgmine: "Nüüd pead sina, Paul, jätkama venna poolelijäänud teed, et saada õpetatud põllumeheks ja nüüd pead sina saama Kalda talu peremeheks, kes jätkaks minu unistuste täitumist - kujundada Kalda talust eeskujulik talu." Kasuisa ei olnud lootust kaotanud. Ta uskus, et kolhoosikord on ajutine ja talude aeg tuleb tagasi. Nii saigi minust kasuisa tahtel 1950. aasta sügisel Olustvere Põllumajandustehnikumi esimese kursuse õpilane. Mul oli südamest soe tunne, jätkates venna poolelijäänud õpinguid Olustveres. Väga südamlikult soe tunne oli veel ka seepärast, et kõik õpetajad ning ka venna kursusekaaslased, arvatavasti kaastundest, minusse väga suure tähelepanu ja lugupidamisega suhtusid. Ka mina püüdsin kõigele heale vastata samaga ja nii kujunesid Olustvere kooliaastad mulle nii armsateks, et austus selle kooli vastu on ilmselt ülev kuni surmani.

Olustveres algas ka minu tõeline ja pikaks veninud sportlastee. Esialgu maadlustreeningud, siis ettevaatlikult tõstekangi sikutamine, kehalise kasvatuse õpetaja soosingul ka riistvõimlemine jne. Regulaarseks treeninguks võib pidada ka iganädalast kojusõitu jalgrattaga, mille kasuisa mulle aastase talutöö eest oli ostnud. Suur osa talutöödest oli ka õpingute ajal endiselt minu õlgadel, seetõttu tuli iga koolist vaba hetk kojusõiduks ära kasutada Õnneks oli kodu lähedal, koolist jalgrattaga ainult poole tunni tee ehk 18 km kaugusel.

Suur oli minu rõõm kui 1950. a. sügisel arstlik kontroll mind terveks tunnistas ja südamekahjustuse kohta ütles vaid, et süda on küll veidi laienenud, aga selline pidigi sportlase süda olema. See teadmine tõstis treeninguindu ja usku tulevikku. Meelde on jäänud minu esimene võistlus maadlusmatil, mis toimus 26. novembril 1950. Olid kooli meistrivõistlused ja mina maadlesin helveskaalus. See oli kõige väiksem kehakaalu kategooria (kuni 52 kg) ja seal mul vastast ei olnud. Mulle öeldi, et muidu meistritiitlit ei saa, kui pean maadlema järgmise s.o. raskema kaalu võitjaga. Loomulikult võtsin kutse vastu, kuid kogemuste puudumisel kaotasin. Sellele vaatamata oli helveskaalu meistritiitel minu. Järgnevatel võistlustel tuli mulle juba rajooni meistritiitel ja seejärel minu esimesed Eesti meistrivõistlused täiskasvanutele 1951. a. aprillis Valgas. Muidugi seal peeti mind poisikeseks ja arvati, mis on piimahabemel meeste sekka asja. Ka ise tundsin, et kõik vastased on hirmuäratavalt tugevad. Kolmandas ringis, enne seda oli mul üks võit ja üks kaotus, läksin kokku võistluste favoriidiks peetud Viljandi vägilase J: Lapp'iga, kes oli korpulentse ülakehaga, kuid peenikeste jalgade ja alakehaga. Matš algas nii, et Juku (nii kutsusid teda võistluskaaslased) pigistas minu pea oma kaenla alla nii kõvasti kokku, et pea hakkas kumisema ja ma pidin ennast valu pärast kohe hakkama selili laskma. Siis aga tundsin, kuidas pea hakkas vaikselt Juku kaenla alt välja libisema ja kui pea vabanes järgnes kohe minu välkkiire nupuvõte ning Juku oli selili! Aega oli kulunud 45 sekundit. See võit tegi minust kohe tehtud mehe, eriti Viljandi vägilaste hulgas. See sai mulle aga saatuslikuks 23. juunil, kui Lõhaveres Lembitu linnamäel peeti Jaaniõhtut. Sinna oli rahva lõbustamiseks kohale kutsutud ka kõik Viljandi kuulsamad jõumehed (kaasa arvatud ka mina!), kes esinesid maadlusdemonstratsiooniga ning näitasid muid jõu- ja ilunumbreid. Nüüd oli Jukule saabunud tasumise tund. Ma sain nüüd teada, et maadlemine ei ole meelakkumine ja veel enamatki. Peale etteasteid kutsuti mind ka jõumeeste seltskonda lõdvestuma. Esialgu liikusid ringi õlled, seejärel ka mõned nalivkad ja lõpuks veel ka valge viin. Ma ei tahtnud ka "päris jõumeestest" viletsam olla ja ei saanud seetõttu ühestki pakkumisest ära öelda. Asi lõppes minu jaoks väga kurvalt. Ma mäletan vaid seda, kuidas ma linnuselt alla veeresin, aga kuidas ma omal jalal Olustveresse jõudsin, ei tea. Ärkasin ühikas siis, kui päike oli üsna kõrgel. Hakkasin meenutama, mis oli juhtunud ja kus on minu jalgratas? Olin ju Lembitu linnamäele sõitnud jalgrattaga. Nüüd polnud enam aega, ruttu riidesse ja jalgratast otsima. Kuus kilomeetrit meeleheitlikku jooksu ja olingi peoplatsil. Mis ma nägin! Siili Jüri (nii hüüti isehakanud jalgrataste valvurit, kes sellega metsapidudel raha teenis) kõnnib päikese säras Lembitu linnusel minu jalgratas käekõrval. Kui ma jalgrattaga peale nende sündmuste õnnelikku lõppu väsinuna ja valutava peaga Olustvere poole sõitsin, tõotasin ma endale, et alkoholist tuleb elus eemale hoida ja seda ma olen ka suutnud teha siiani. Seega ei õppinud ma Olustveres ainult põllumajandust ja ei teinud ainult sporti, vaid õppisin ka elutõdesid tundma ja neid väärikalt hindama.

Nende maadlusega seotud sündmuste vahele mahtusid aga veel sündmused, mis minu noort hinge ootamatult rabasid. Need sündmused olid seotud minu koduga. Vaatamata sellele, et seoses 1949. aastal alanud kollektiviseerimisega olid peaaegu kõik talunikud astunud kolhoosi, oli kasuisa otsustanud, vabatahtlikult sinna mitte minna. Nüüd algas kasuisa süstemaatiline tagakiusamine, mis lõppes 30. mail 1951 Kalda talu kulaklikuks majapidamiseks tunnistamisega. Sellega kaasnes ebareaalselt suur põllumajandusmaks (50 000 rbl) ja selle mittetasumisele järgnenud koduse vara üleskirjutamine ning kohtu alla andmine. Ka meie vaeslaste vara kirjutati üles, kuigi meie olime kasuisa juures kirjas eraldi perekonnana. Ema protesteeris selle vastu. 17. juulil 1951 Türi Rahvakohtus, et meie vara aresti alt vabastada, kuid otsus jäeti jõusse. Peale kohtuotsuse ettelugemist oli ema kohtus kokku kukkunud. Kudumismasinad, mille ostmiseks ema oli pikki aastaid koos ilmsüütult mõrvatud isaga ränka tööd rüganud, otsustati kommunistide poolt ära võtta. Nüüd mõistsin ka mina ja olen korduvalt kogenud ka edaspidi, et õigust siit maailmast otsida pole mõtet, eriti kui kasusaamise eesmärgil on tegemist mingite varanduslike või ka poliitiliste jõumängudega. Ka nüüd pensionärina, kui meil valitseb oma demokraatlik vabariik, pole mul õnnestunud saada seadusega ettenähtud tööstaaži nende aastate eest, mil pidin kasuisa kodus lapsena rohkem kui aasta tegema rasket talutööd.

Paide rajooni rahvakohtu otsusega 24. aprillist 1952. a. mõisteti kasuisa kulakumaksu mittetasumise eest süüdi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega koos ettenähtud õiguste äravõtmisega ning väljasaatmisega viieks aastaks koos maksuvõla katteks kogu üleskirjutatud vara konfiskeerimisega. Peale kasuisa vangistamist astus ema kolhoosi liikmeks ja asus tööle karjatalitajana. Meie kodu suur karjalaut sobis noorkarja pidamiseks suurepäraselt.

Järgnevalt meenub mulle see päev, kui tuldi hobustega järele üleskirjutatud varandusele. Kõik meie vara, kaasaarvatud ema kudumismasinad ja õmblusmasin, millega ta oma perele meie sünnikodus leiba oli teeninud, tõsteti vankritele ja viidi minema. Ema nuttis ja oli meeleheitel, visates neile ka veel kapsaraua vankrile ning öeldes, võtke ka see! Püüdsin ema rahustada ja lohutada, küll me muretseme jälle, mis elamiseks vaja. Meile jäeti vaid seljariided, söögilaud ja kaks taburetti. Ka minu kahepuudane pomm, millega olin kodus jõudu harjutanud, visati vankrile ja viidi rahvamaja hoovile, kus ta aastaid kasutult vedeles.

Järgmisel päeval teatati meile ka veel, et kahe nädala jooksul tuleb vabastada eluruumid, kus me momendil elame, sest meie kodu oli kuulutatud miilitsatöötaja ametkorteriks. Olime ka selleks katsumuseks valmis, kuid miilitsatöötaja, kes oma ametkorterit vaatama tuli, oli kaastundlik inimene ja lubas emal esialgu kodus edasi elada. Meile jäeti üks tuba neljatoalisest korterist koos köögi kasutamise võimalusega.

Sügisel, kui taas kool algas, kuulsin koolivendadelt, et tehnikumis on õpilaste hulgas käimas kõva puhastustöö. Mitmed kahtlase elemendi (nii nimetati kulakuid ja teisi rahvavaenlasi) lapsed on visatud juba koolist välja ja ka minu kohta on esildis selleks tehtud. Ei tea tänini, kes või miks minu peale halastati. Oli siin mängus õpetajaskonna kaastunne mulle venna õnnetu surma puhul või isa ilmsüütu hukkamine 1941. a. fašistide käsilaste poolt. Igal juhul anti mulle võimalus jätkata õpinguid Olustvere Põllumajandustehnikumis, kuigi olin kuulutatud kulaku pojaks.

Esialgu oli kasuisa Viljandi vanglas ja tema külastamine oli suhteliselt mugav, kodust 40 km, Olustverest isegi vaid 22 km kaugusel. Peale kohtuotsust viidi kasuisa aga Sillamäe vanglasse, kus temale paki viimine oli hoopis raskem. Mulle meenub esimene reis Sillamäele. Startisin kodust (s.o. Võhma lähedalt Kabalast) 16. juulil 1952. a. jalgrattaga, mille pakiraamil oli 20 kg pakk kasuisale. Rakveres aga eksisin teelt ja sõitsin hoopis Jõhvi asemel Peipsi äärde Rannapungerjasse. Sealt Jõhvi oli aga veel 50 km ja nii tuligi mul esimene öö veeta ühes tühjas heinaküünis 220 km jalgrattasõitu selja taga. Järgmisel päeval jõudsin aga varakult Sillamäele kasuisa juurde. Kokkusaamiseks oli lubatud vaid üks tund ja nii sain asuda juba keskpäeval tagasi koduteele. Tühja pakiraami tõttu tundus kodutee algus kergena. Õhtuks jõudsin Rakvere lähistele, kus sättisin end ühte teeäärsesse laudalakka puhkama. Hommikul vara ärkasin perenaise sõimu peale, kes oli tulnud lauta lehmi lüpsma. Kartsin, et peale lüpsi tuleb see tige naine lakast heinu võtma ja nii tuli mul poole une pealt kiiresti lakast põgeneda ning taas koduteed jätkama. Kodutee viimane lõpp tuli sõita paduvihmas, mis tegi tolleaegse kruusatee nii pehmeks, et jalgratta rehvid olid poolenisti pori sees. Selliste katsumustega lõppes minu rohkem kui 500 km pikkune "matk", mille läbisin kolme päevaga. Peale üheaastast vangistust viidi kasuisa viieks aastaks sundasumisele Läti NSV-sse Strenzi lähedale Sedaskudra turbarappa, kus tal oli võimalus laadimistööde eest ka veidi raha teenida. Ka sinna sõitsin kasuisale külla jalgrattaga. Nii tuli jalgrattal tahtmatult palju kilomeetreid läbi sõita ja esimeseks spordialaks, kus täitsin esimese spordijärgu oligi seetõttu jalgrattasport, mitte maadlus nagu paljud arvavad.

Olustveres elasin läbi ka esimese tõsisema kiindumuse, kui mitte armastuse, ühesse neiusse. Oli neljanda kursuse kevad (30. mai 1954), tulin Tallinnast, kus võtsin osa Eesti meistrivõistlustest vabamaadluses. Teades, et minu väljavalitul oli just sünnipäev, ostsin talle pealinnast kaasa ka meelepärase kingituse. Jõudes Olustveresse ruttasin lossi, kus käis parasjagu traditsiooniline tantsuõhtu. Minu Urvekene oli seal aga tantsuhoos ühe Leningradi sõjakoolist tagasitulnud vanema kursuse poisiga. Nähes mind, varjas ta oma pilku minu eest. Ma ei saanud teda ka tantsima võtta, sest see poiss seisis üsna tema kõrval ja jõudis alati enne mind sihile! Kui tuli tütarlaste valik, läks minu Urvekene taas oma ohvitserist poisiga tantsima. Nüüd mõistsin, et mind oli hüljatud ja Urvele ostetud kink seisab minu kapis tänini. Sellega oli Olustverest kaasa saadud ka teine valus elukogemus. Kartusest järjekordselt petetud saada ja niigi rasketel lapsepõlveaastatel läbielatule lisaks ennast mitte enam selliste südamevaludega koormata, otsustasin tüdrukutest mööda vaadata ja end veelgi tõsisemalt spordile ning õppimisele pühendada.

1954. aasta augustis lõpetasin Olustvere Põllumajandustehnikumi kiitusega ja mind arvati ainukesena selle 5% hulka, kellele anti kooli õppenõukogu poolt õigus kohe jätkata õpinguid Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Kiitusega lõpetajaid võeti seekord vastu ilma eksamiteta ja nii sai minust 1. septembril 1954 EPA agronoomiateaduskonna esimese kursuse tudeng. Kuna tehnikumi poolt antud iseloomustuses olid kirjas ka minu sportlikud saavutused (näiteks olin juba vabariigi spordiühingu "Kolhoosnik" ja ka Pärnu oblasti meister vabamaadluses) pandi mind spordilembelise haldusprorektori Eduard Hundi soosingul elama sportlaste ühikasse, mis asus Komsomoli (praegu Kroonuaia) tänaval. Ühikad olid ülemajutatud ja esimesed kaks kuud tuli mul elada söögitoas. Minu voodi oli söögilaua ääres ja magama sain minna alles siis, kui kõik poisid olid õhtuse, mõnikord ka öise, söömise lõpetanud. Sellele vaatamata olin eluga väga rahul, sest sain elada ja treenida koos mitmete tolleaegsete spordikuulsustega nagu Feliks Pirts, Valentin Sepp, Uno Essenson, Raul Kruuk jt.

Õppimine ja sport käsikäes, nii möödusid minu tudengiaastad. Eksamite ja arvestustega ei olnud raskusi, kui mitte meenutada koduloomade anatoomia ja füsioloogia hindelist arvestust prof. Tehveri juures. Olin puudunud paar korda tema loengutelt ning ütlesin vabanduseks, et mul oli selleks dekanaadi luba. Mind oli esimest korda arvatud Eesti koondvõistkonda sõpruskohtumiseks Leningradi maadlejatega ja ma ei saanud sellest kuidagi loobuda, seetõttu puudusingi. Ma ei julgenud professorile muidugi puudumise põhjust öelda teades, et ta vihkas sportlasi. Minu põhjenduse peale vastas prof. Tehver imestunult: "Esimest korda kuulen, et dekaanil on õigus lubada üliõpilasel minu loengult puududa!" Minu etteaste arvestusel prof. Tehveri juures venis tavalisest mitu korda pikemaks, kuid tulemus oli siiski positiivne.

Ka maadlusmatil tuli üliõpilaspäevil mõningaid tagasilööke. Minu sportlikud saavutused ei läinud ladusalt ülesmäge. Edasiminek vilunud treeneri Osvald Laane käe all oli esialgu kiire. Juba esimese aastaga (1955) jõudsin kreeka-rooma maadluses Eesti koondvõistkonda ja võidud tulid järgemööda. Siis aga kaotasin Tartu linna meistrivõistlustel ühele teise järgu maadlejale seljaga, õigemini läksin oma võttest ise selili. Kirusin oma "peaehitust" ja elasin seda nii raskelt üle, et otsustasin maadlusest loobuda. Läksin järgmisel nädalal riistvõimlemise trenni, kus mind rõõmuga vastu võeti. Olin ju üliõpilasena tulnud ka riistvõimlemises VSÜ "Kalev" vabariiklikel meistrivõistlustel kaks korda pronksmedalile ja seda võimlemistreener teadis. Olles paar nädalat võimlemistrennis käinud, jäin ühel õhtul õppetöö tõttu veidike trenni hiljaks, mille peale treener Sahva ütles järsult, meil hilinemist ei tunta ja viskas mind trennist välja. Läksin nukral sammul tolleaegse TRÜ võimla koridori mööda riietusruumi poole, et koju kõmpida. Ootamatult rabas mind selja tagant maadlustreener O. Laan, kes küsis, kuhu sa Paul oled kadunud, miks sa enam trenni pole tulnud. Ütlesin, et minust head maadlejat nagunii ei saa ja mis ma ilmaaegu aega viidan. Treener lohutas mind ja ütles, et ka olümpiavõitjad ja teised kõvad mehed on omast võttest selili läinud. Kui sa aga oskad sellest õppetunnist õiged järeldused teha, saab ka sinust kõva mees. Nii me astusimegi treeneriga koos märkamatult maadlusruumi poole. Treeningud maadlusmatil jätkusid veelgi suurema hooga ja tulemusedki ei lasknud kaua oodata. Ka õppimises suutsin alates teise kursuse talvest õppida ainult "väga headele", mis võimaldas saada 25% kõrgemat stipendiumi ja veidikegi leevendada majanduslikult rasket olukorda. Ema elas ikka miilitsatöötajale üle antud kodus ning saades kolhoosis tehtud töö eest vaid normipäevi, iga normipäeva eest aga vaid mõned kopikad raha ja ka paarsada grammi vilja.

Hea õppeedukuse ja silmapaistvate sportlike saavutuste eest pandi mind esialgu EPA ja hiljem ka Tartu linna autahvlile. Nagu öeldakse, pole head ilma halvata ja nii see juhtus ka minuga. Ühel päeval kutsuti mind ootamatult EKP EPA Komiteesse ja hakati mind parteisse värbama põhjendusega, et just selliseid mehi ongi sinna vaja. Mina aga keerutasin, et olen veel selleks liiga noor ja et ka aega pole poliitikaga tegeleda jne. Kui aga mind rahule ei jäetud, võtsin südame rindu ja rääkisin, mida see kommunistlik partei on mulle ja mu emale teinud ja ütlesin lõpuks, et minu südametunnistus ei luba astuda sellisesse parteisse, kes on mu kodu röövli kombel hävitanud. Mind jäeti rahule.

1957. a. oli minu kodule taas sündmusterohke aasta. Seoses miilitsatöötaja vahetusega sai ema 30. aprillil taas Türi rajooni Miilitsaosakonnalt kirja, et hiljemalt kahe nädala jooksul tuleb vabastada miilitsatöötajale kuuluvad eluruumid koos märkusega, et kolhoos varustab teid vajaliku elamispinnaga. Varem oli ema ja ka kasuisa teinud mitmeid palvekirju kodu tagasisaamiseks. Vahetult enne ärakolimise tähtaja lõppu s.o. 14 mail tuli aga ENSV Ministrite Nõukogust teade, et meie majapidamine on kustutatud kulaklike majapidamiste nimekirjast ja selle põhjal oli kohtulike menetluste käigus võimalik tühistada ka kriminaalkohtu otsus kasuisa süüdimõistmise ja vara äravõtmise kohta. Selle tulemusena oli meie kodu päästetud ja kasuisa võis taas asumiselt kodumaale tagasi pöörduda ning oma koju elama asuda. Mina aga tähistasin neid rõõmsaid sündmusi oma suurima sportliku unistuse täitumisega. 1957. a. juulis tulin NSVL üliõpilastšempioniks ja täitsin ühtlasi meistersportlase normi kreeka-rooma maadluses.

1959. a. märtsis lõpetasin Eesti Põllumajanduse Akadeemia õpetatud agronoomina ja mind suunati tööle Tartu rajooni Sootaga sovhoosi osakonnajuhatajaks. Kuna ma olin töölemääramise komisjoni ette astujate pingereas (koostatud õppe- ja ühiskondliku töö tulemuslikkuse põhjal) esimene, oli mul võimalus valida ka sobivaimat töökohta. Sootaga sovhoosi kasuks langes otsus seetõttu, et ta asus Tartu lähedal ja mul oli sellega lootus jätkata maadlustreeninguid treener Osvald Laane käe all. Maadluskarjääri soovisin jätkata aga seetõttu, et veel oli realiseerimata elu teine unistus, tulla Eesti meistriks.

Suunatud töökohta saabudes selgus, et mulle määratud osakonnajuhataja koht oli momendil täidetud ja mulle oli võimalus pakkuda vaid põllubrigadiri kohta. Võtsin selle protestreerimata vastu ning sellega oli loodud ka vastastikkune usaldusväärne ja üksteistmõistev vahekord sovhoosi juhtkonnaga. Pealegi oli mul mais ees võistlusreis Ungari Rahvavabariiki, Rahvaste Spartakiaad augustis Moskvas ja sellele eelnev treeninglaager Tallinnas. Seega sain tõsiselt tööle asuda alles augustis. Põllubrigadirina laabus mul töö edukalt, sest olin seda ametit pidanud juba Kohila sovhoosi Purila osakonnas tehnikumi ajal menetluspraktikandina terve suve ja ühel suvel ka Olustveres aiandusbrigadirina. Olles võitnud juhtkonna usalduse, edutati mind 1. jaanuarist 1960. a. osakonnajuhatajaks. Meeldiv töökoht ja spordilembeline kollektiiv sobisid mulle nii hästi, et ma sain Sootagal töötades realiseerida ka oma sportlikud eesmärgid maadlusmatil, tulles nii 1959 kui ka 1960 aastal Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses. Töötades kohakaasluse korras neil aastatel ka Lähte Keskkoolis tootmisõpetuse õpetajana, muretseti minu initsiatiivil kooli veel maadlusmatt ja nii tuli mul ühiskondlikus korras läbi viia ka maadlustreeninguid. Kahjuks ei kestnud need toredalt alanud tööaastad Sootagal kaua. Ühel päeval kutsuti mind ootamatult Tallinnasse Sovhooside Ministeeriumi, kus minister tegi mulle ettepaneku asuda tööle Nõgiaru sovhoosi direktori ametikohale. Keerutasin, mis ma keerutasin, aga õiget põhjust äraütlemiseks ei leidnud, palusin vaid järelmõtlemise aega, mida anti üks kuu. Olin ministrile silma jäänud ühel Tallinas toimunud nõupidamisel, kus arutati hobu- ja käsitööde tolleaegsete normide sobivust. Kuna mina olin selles komisjonis ainuke põllubrigadirina töötanud mees, teised olid kõik kõrged ülemused, oli mul nende normide reaalsemaks muutmisel kõige rohkem ettepanekuid ja see saigi mulle tookord saatuslikuks. Minu töökoha vahetuse tegi mõnevõrra vastumeelseks aga asjaolu, et olin suvel karjabrigadiriks tööle võtnud ühe Saaremaalt pärit noore neiu Maie Krinali. Ta oli lõpetanud Vana-Võidu Loomakasvatustehnikumi ja üritanud tulla edasiõppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, kus ta aga keemia eksamil läbi oli kukkunud. Tema sooviks oli järgmisel aastal tingimata õpinguid jätkata ja seetõttu otsis ta töökohta Tartu lähedale. Noorel neiul oli esialgu raske alustada, tal ei olnud raha isegi söögi muretsemiseks. Aitasin tal elujärjele saada ja ei tea praeguseni, kas kaastundest või tema armastusväärsest olemisest, kiindusin temasse. Ühel tantsuõhtul, kui kohalikud poisid tema peale "võidu jooksid", haarasin tal käest ja küsisin, kas ma tohin teda koju saata. Tema nõustus ja nii jäimegi kokku. Me abiellusime veel enne Sootagalt lahkumist.

Ei arvanud, et kevad 1961 kujuneb mulle raskete katsumuste aastaks, seda nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt. Kõigepealt arenes konflikt Sootaga osakonna üleandmisel, kus selgus, et minu osakonnas on suur silo ja heina puudujääk. See aga polnud tekkinud minu lohakusest, vaid peazootehniku taktikast, kelle väitel ei tohtinud talvekuudel (I kvartalis) sööta vastavalt kuludele maha kanda, mis oleks talvise madala piimatoodangu tõttu viinud piima omahinna kõrgeks ja selle eest oleks kvartali preemiad juhtkonnal jäänud saamata. Õige sööda mahakandmise aeg oli zootehniku väitel II kvartal (aprill, mai) kui lehmad on poeginud ja piimatoodang kõrge. Minu äraminek aga langes seetõttu just sellele ajale, kui osa kasutatud sööta oli seetõttu maha kandmata. Seda kombinatsiooni polnud ju tehtud minu huvides vaid sovhoosi kui terviku huvides. Mind küll kohtu alla ei antud, aga 1960. aastal vabariigi sovhooside sotsialistliku võistluse võitmise eest saadud preemiast jäeti mind ilma, kuigi olin sovhoosis töötanud kogu 1960. a. ja osakond, mida olin juhtinud, võitis majandisisese sotsialistliku võistluse Mul oli uue elu alustamiseks oi kuidas seda raha vaja. Sellele vaatamata mõjus mulle hoopis rohkem selle asja teine külg. Sain jälle ühe elukogemuse võrra rikkamaks. Töölt lahkumisel poriga loopimist on tulnud mul kogeda ka edaspidi. Paar päeva enne pulmi elasime mõlemad üle ka autoavarii, õnneks pääsesime kriimudeta.

Nõgiarus ootas mind ees lai tööpõld koos suurte probleemidega. Eelmine direktor oli koondanud peazootehniku, sead surid laudas sulgude kaupa, majand oli suures kahjumis. Tartu Rajooni Parteikomitee toetus mulle esialgu puudus. Sain üsna varsti teada, et rajooni juhtkonnal oli oma kandidaat Nõgiaru sovhoosi direktori ametikohale, Tallinn aga surus läbi minu kandidatuuri. Minust sai seekord kõige noorem sovhoosi direktor Eestimaal, pealegi parteitu. Kohe kevadel täitsin eelmise direktori poolt koondatud peazootehniku koha, tuues sellesse ametisse noore kogemustega zootehniku, kes töötas Ülenurme sovhoosis zootehnik-selektsionäärina. Nõgiaru sovhoosi juhtkonna eeliseks sai noorus ja üksmeel. Vaid peaveterinaararst A. Priks oli meist veidi vanem ja kogenum, olles omakorda toeks noorele juhtkonnale. Abikaasa leidis tööd lasteaias kasvatajana ja meil sündis 1961. a. sügisel tütar Anneli.

Sovhoosi edasiviimiseks tuli alustada sigade suremuse põhjuste likvideerimisest. Üks põhjustest oli riknenud vilja söötmine, mis tulenes viljakuivatite väikesest võimsusest. Kombainist tulnud söödavilja oli hoitud enne kuivatamist vahel isegi mitu nädalat muldpõrandaga garaažides, kus ta lohaka segamise tõttu riknes. Selle probleemi lahendamiseks ehitasime keskusesse uue sundventilatsiooniga kuivati, mille võimsus oli 25 tonni ööpäevas. Kahjuks ei olnud tookord kusagilt kuivati plekki saada ja nii tuli väikestelt endiste talude kuivatitelt (võimsusega 0,2 tonni ööpäevas) võtta ära plekk suure kuivati ehituse lõpetamiseks. Viljakoristuseks valmisoleku aruandes oli nüüd korrasolevate kuivatite arv viieteistkümne kuivati võrra väiksem, kuigi kuivatite koguvõimsus oli suurenenud üle 20 tonni ööpäevas. Korrasolevate kuivatite arvu nii suure vähenemise tõttu kutsuti mind EKP Rajoonikomitee büroole aru andma. Kui püüdsin põhjendada oma teguviisi kuivatite koguvõimsuse suurendamisega, millest nagu keegi ei tahtnudki aru saada, julgesin küsida:"Kuidas siis teie oleksite minu asemel selle probleemi lahendanud?" Selle peale käratas eesistuja: "Teie ei küsi! Meie küsime!" Astusin parteikomitee uksest välja noruspäi. Minu esimene tööaasta direktorina oli alanud väljateenimatu noomitusega. Vastuolud jätkusid ka tootmisplaanide koostamisel. Toon vaid ühe näite. See oli 60-ndate algul, kui kolm aastat järjest olid olnud soodsad talivilja aastad. Talivili oli andnud nendel aastatel suviviljast mõnevõrra rohkem saaki ja seetõttu oli kõrgemal pool otsustatud taliteraviljade külvipinda järgmisel aastal otsustavalt suurendada. Mina aga selle kampaaniaga kaasa minna ei soovinud. Sain jälle peapesu. Ei aidanud ka minu põhjendus, et kui juba on kolm soodsat aastat järjest olnud, siis tuleb järgmine suure tõenäosusega ebasoodne. Nii juhtuski ja kõik külvatud talivilja põllud tuli kevadel üles künda ning suvivili asemele külvata.

Minu tööle andsid positiivseid emotsioone aga kohaliku sporditöö ja muu ühiskondliku töö edusammud. Ka edasiminek tootmistöös ei jäänud tulemata. Nõgiaru sovhoos tõusis nii piima kui ka liha tootmise intensiivsuselt vabariigi kolme parema majandi hulka.

Kuigi tippspordis tuli majandis valitseva tööpinge tõttu üle elada mõningast sportliku vormi langust, olin endiselt asendamatu mees veel Eesti maaspordiühingu "Jõud" koondises. Mulle meenuvad NSV Liidu maanoorte meistrivõistlused 1961. a. Vitebskis, kus sobitegemise vältimiseks tuli kõigil osavõtjatel personaalselt läbi käia mandaatkomisionist, kus kontrolliti iga võistleja sidet maa tööga. Näiteks kontrolliti dokumentide järgi traktoristina töötavate meeste käsi. Kui need olid liiga pehmed ja puhtad, siis oli komisjoni arvates tegu võltsinguga. Kui mina oma kaaluvõtmise tõttu nälginud näoga ja 63 kg kehakaaluga komisjoni palge ette ilmusin ning dokumentidest selgus, et töötan sovhoosi direktorina, hakkas grusiinlasest mandaatkomisjoni esimees suure häälega naerma ja hõikas grusiini aktsendiga vene keeles: "Posmatriite kakoi hudenki direktor, ah-ah-a!" Sellele mõnitamisele järgnesid komisjonipoolsed ristküsimused sovhoosi tootmistegevuse kohta ja ainult veenvad vastused suutsid komisjoni uskuma panna minu dokumentide õigsuses. Mind lubati võistlema! Sellest seigast sain aga teada, et mul on selle ameti jaoks üks oluline puudus - puudub direktori välimus. Üha enam tundsin end ebamugavalt kohtades, kus pidin esinema direktorina.

Mulle meeldis suhtlemine lihtsate tööinimestega ja noortega, eriti nendega, kes armastasid sporti. Meenub üks viljakoristuseaegne päikesepaisteline nädalavahetus, kus kombainist tulnud vili oli nii kuiv, et teraviljasalv võttis selle vastu otse põllult, ilma kuivatamata. Kõik spordimehed ja sporti armastavad töömehed tulid minu üleskutsega kaasa ja olid nõus rabama selle nimel kaks pikka puhkepäeva, et kogu sovhoosile määratud riiklik viljanorm saaks täidetud. Esmaspäeval, kui kõik kombainid vihma tõttu töökoja hoovil seisid, oli meil kõigil hea meel, et olime selle päikesepaistelise nädalavahetuse maksimaalselt ära kasutanud. Aga oh häda, asi pöörati poliitiliseks! EKP Keskkomitee esimene sekretär J. Käbin isiklikult saatis meie kollektiivile õnnitlustelegrammi riiklike kohustuste ennetähtaegse täitmise puhul. Mõned päevad hiljem ilmus Nõgiarusse ka EKP Rajoonikomitee instruktor, kes oli hoopis sõbralikuma olemisega, kui eelnevatel külaskäikudel. Ka jutu teema oli teine. Varem algas jutt küsimustega, mis tuginesid sovhoosi sõjaveteranidest sõpradega koos viinaklaasi juures hangitud informatsioonile. Näiteks kunagi pidin ma seltsimees instruktori järelpärimisele üksikasjalikult vastama, miks ma teen märgsilo hunniku maa peale ümmarguse, mitte pikliku, nagu kõik teised teevad jne. Nüüd aga oli teemaks kommunistliku partei ridadesse astumine. Seltsimees instruktor põhjendas, et sovhoosi peab juhtima kommunist. Mina küsisin naiivselt, kas ma siis polegi kommunist. Ma olen koolis sooritanud eksamid NLKP ajaloos, marksismi-leninismi filosoofias jne., olen relvastatud nende teooriatega ja kas sellest on veel vähe, et olla kommunist. Tema selgitas, et kommunistiks saab alles siis kui taskus on partei pilet. Sellega seekord see jutt lõppes. Järgmistel kordadel vaidlus sel teemal jätkus, kuid mõnevõrra kõrgemal tasemel, sest ta oli vahepeal oma teadmisi ja taktikat täiendanud ning püüdis läheneda asjale teisest küljest. Lõpuks ta leidiski selle taktika, kus minu põikpäisus järele andis. Ta püüdis lausa tegudega sovhoosi juhtimise allutada kohalikule parteiorganisatsioonile, kus valdav enamus olid hariduseta sõjaveteranid. Asja päästmiseks tuligi mul järele anda ja ma kirjutasin 1963. a. kevadel avalduse NLKP liikmekandidaadiks astumiseks. Pealegi oli alanud ka nn. Hrustšovi "sula aeg" ehk Stalini isikukultuse perioodi hukkamõistu aeg. Seekord ma ei teadnudki kahjuks veel, et samal aastal loobun või vähemalt püüan loobuda omal soovil direktori ametist üritades astuda aspirantuuri.

Esmakordselt tegi mulle aspirantuuri astumiseks ettepaneku põllumajandusdoktor Arnold Piho, kes kutsus mind Kuusiku katsejaama oma juurde teadust tegema. Kuusiku oli Tartust liiga kaugel ja ma vastasin sellele eitavalt. 1963. a. juhtus aga sovhoosis traagiline õnnetus, mis sundis mind tuleviku üle sügavamalt järele mõtlema. Olin õnnetuse päeval Käreveres Emajõe luhal heinatöid organiseerimas, kui koju jõudes sain teada, et Nõo raudteejaamas jõusööda vaguni tühjakslaadimisel on surma saanud üks Nõgiaru sovhoosi töötaja, kes oli jäänud ootamatult tagurpidi liikuma hakanud auto ja vaguni vahele. See traagiline sündmus ning sellele järgnenud ohutustehnika jt. kontrollkomisjonide lõpmatud visiidid viisid mind mõttele, kas see direktori amet on ikka minu jaoks kõige õigem koht ja kas tasub sellest elu lõpuni kinni hoida. Selliste mõtetega peas kohtasin ma kord juhuslikult Tartus tolleaegset EPA mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhatajat prof. Osvald Hallikut, kes mäletas mind tudengiajast, kui ma tema juhitava kateedri juures mullateaduse erialal diplomitööd koostasin ja ka seda edukalt kaitsesin. Tema teatas, et nende kateedrile on 1963. a. eraldatud üks aspirantuuri koht ja ta tahaks mind väga näha ühe kandidaadina sellele kohale. Andsin talle lootust ja palusin veidi mõtlemisaega. Otsustamise tegi raskemaks asjaolu, et sellele kohale oli kolm kandidaati ja aspirantuuri pääses vaid konkurssi korras üks. EPA lõpetamisest oli möödas juba ligi viis aastat ja sisseastumiseksamite edukas sooritamine töö kõrvalt tundus esialgu ebareaalsena. Abikaasaga nõu pidanud, julgustas ta mind seda ikka tegema, sest see oli ainus väljapääs sellest tänamatust ametist väärikalt lahkuda. Abikaasa, kes oli end näidanud Nõgiaru sovhoosi komsomolisekretärina võimeka komsomolitöötajana, oli vahepeal edutatud tööle ELKNÜ Tartu Rajoonikomitee teiseks sekretäriks.

Sooritanud 1963. a. märtsis konkurssi korras edukalt sisseastumiseksamid aspirantuuri, esitasin põllumajandusvalitsusse avalduse sovhoosi direktori kohalt lahkumiseks. Tolleaegse põllumajandusvalitsuse juhataja esialgne reageering oli, ei tule kõne allagi. Keelitati mind avaldust tagasi võtma küll heaga küll kurjaga. Isegi parteidistsipliini tuletati meelde, mille peale ma vastasin, kuidas saab partei takistada seltsimeest, kes riigile suurema kasu toomise eesmärgil soovib minna edasi õppima. Sellele vaatamata venis minu vabastamine lootusetult pikale. Aasta lõpp lähenes, mis tähendas mulle sisseastumiseksamite kehtivuse lõppu ja ka aspirantuurist väljajäämist. Pöördusin abipalvega EKP EPA Komitee poole, kelle abiga minu aspirantuuri astumiseks vajalikud dokumendid vormistati 1963 aasta viimastel päevadel, sovhoosi üleandmine jäi aga 1964. a. kevadesse.

Meie õnneks oli minu asemel Nõgiarusse tööle asunud direktoril Tartus oma maja ning seetõttu ta elamispinda Nõgiarus ei vajanud. Tänu sellele võimaldati meie perele Nõgiarus direktori ametikorteris edasi elada. 1965. a. märtsis sündis meie perre ka poeg, kelle nimeks sai Paul. Tänu sellele, et laste eest hoolitses abikaasa ema, kes elas juba mitmendat aastat meie juures, oli meil abikaasaga võimalik iga päev Tartusse tööle käia.

Aspirantuuriaastad möödusid töiselt. Minu uurimisteema "Tolmjate lubiväetiste efektiivsusest karbonaatsel moreenil kujunenud muldadel" eeldas katsete rajamist rohkem Kesk-Eesti vähemhappelistele muldadele. Tänu isikliku sõiduauto olemasolule sain rajada katsed Sürgaveresse ja ka kodukanti Kabalasse oma kasuisa endistele talumaadele. Katsetööde korraldamine kodukandi põldudel võimaldas mul ka aspirandi tööülesandeid ja ema abistamise missiooni mõningal määral paremini ühildada ja pere kokkuhoiu tunnet säilitada. Ka lapsed olid suveti sageli maal vanaema juures, õppides seal jõudumööda ka maatööd tegema.

Aspirantuuriaastatel jätkasin ma ka maadlustreeninguid Tartus ja 1965. a. täitsin meistersportlase normi ka vabamaadluses, tulles ühtlasi kahel korral Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses pronksmedalile. Ka kreeka-rooma maadluses püsisin endiselt vabariigi paremikus.

Kolmeaastane aspirantuuriaeg lõppes 1966. aasta lõpus ja mind vormistati tööle assistendina. 100 rbl. stipendiumi asemel hakkasin nüüd saama palka 105 rbl. kuus, millest läksid aga maha maksud ja netopalgaks kujunes vaid 86 rbl kuus. Vahepeal oli ka abikaasa oma poolelijäänud haridusteed asunud jätkama TRÜ õigusteaduskonnas. Need olid meie perele majanduslikult üsna rasked aastad. Kodust kolhoosnikest ema ja kasuisa majapidamisest tuleva toetuse kõrval tuli ka nädalavahetustel käia Tartu lähedal asuvates kolhoosides sügisestel koristustöödel lisa teenimas. Olime noored ja kõik ettevõtmised laabusid häireteta. Majanduslikust ummikust väljatulemiseks oli teadagi ainus tee, võimalikult kiire teaduskraadi kaitsmine. Kahjuks läks minu esimene juhendaja prof Osvald Hallik 1964. a. detsembris manalateele ja minu uus juhendaja oli arvamusel, et kolm aastat kestnud katsetest on vähe, tuleb veel neljas aasta andmeid koguda, siis võib alles dissertatsiooniitöö kokkukirjutamisele mõelda. Seega jätkus põldkatsetelt eksperimentaalsete andmete kogumine dissertatsioonitöö jaoks ka pärast ametliku aspirantuuriaja (dets. 1966) lõppemist täie hooga ja töö kaitsmine lükkus seetõttu veel mitme aasta võrra edasi.

Suurem pööre meie pere elus paremuse poole toimus 1967. a. kevadel, kui Tartu rajooni TSN Täitevkomitee eraldas meie perele neljatoalise korteri Tartu linnas. See parandas märgatavalt meie pere töötingimusi ja andis mulle ka võimaluse taas alustada regulaarseid maadlustreeninguid ning edu maadlusmatil ei tulnud kaua oodata. 1967. a. suvel tulin taas Eesti meistriks ja mind tunnistati nende võistluste parimaks maadlejaks. Eesti koondvõistkonda NSV Liidu Rahvaste Spartakiaadiks mind aga vanuse tõttu, olin tookord 32 aastane, ei arvatud. Kindlasti lubati mulle aga kindlustada koht Eesti koondises maavõistluseks Soomega, mis pidi toimuma peale Rahvaste Spartakiaadi Helsingis. Kahjuks kuulsin selle maavõistluse lõpptulemust vaid raadiost. Selline käitumine minuga kui ausa spordimeheg sundis mind veelgi tõsisemalt harjutama, et ülekohtu eest kätte maksta. 1968. a. kevadel, kui toimus Soome-Eesti maavõistlus Eestis, usaldati mulle koht Eesti teises võistkonnas. Minule astus Soome poolt vastu nende üks nimekam mees, mitmekordne EM ja MM medalimees ning Mehhiko eelolümpiamängude võitja Martti Laakso. Võitsin, oma nimekat vastast kindlalt ja minu võit jäi ka ainukeseks võiduks eestlastele sellel maavõistlusel. Nii ülekohtu eest kättemaks kui ka nimeka mehe üle saavutatud võit pakkusid mulle suurt rahuldust ja treeningud jätkusid endise hooga. Vahetult enne maavõistlust soomlastega olin võitnud ka rahvusvahelise turniiri Poolas.

1969. a. aprillis kaitsesin lõpuks oma esimese ja ühtlasi ka viimase väitekirja, mille põhjal omistati mulle põllumajandusteaduste kandidaadi kraad taimekasvatuse erialal. See kinnitati VAK-i poolt 1969. a. suvel ja mind edutati selle põhjal 1970 aastal mullateaduse ja agrokeemia kateedri vanemõpetajaks agrokeemia erialal.

1971. aastal. valiti mind dotsendi kohusetäitjaks ja sellesse seisusesse jäin ma kuni 1973. aastani, mil mind valiti sama kateedri dotsendi kohale. Suur tõus minu ametiredelil toimus aga 1972. a. jaanuaris, kui mind koos tolleaegse Agronoomiateaduskonna dekaani E. Reimetsaga kutsuti tolleaegse õppeprorektori A. Eenlaid'i poolt ootamatult "Volga" restorani. Esialgu telliti kõvad praed ja väikesed napsid ning alles siis selgus põhjus, miks see sündmus pidi nii pidulikus õhkkonnas toimuma. Mulle öeldi pidulikult, et praegune dekaan on juba kuus aastat sellel ametikohal rabelenud ning on sellest ametist tüdinenud ehk viisakamalt öeldes väsinud ja sinul Kuldkepp tuleb see amet vastu võtta. Ma proovisin seda ettepanekut tagasi lükata väitega, et mul pole ju teaduskonna juhtimise kogemust, selleks peaks olema vähemalt kateedrijuhataja kogemus, seda mul ju polnud. Sain aru, et minu kohalepanek oli kõrgemal pool juba ära otsustatud ja minu puiklemisel polnud mõtet. Arvan, et see oli noore rektori A. Rüütli valik, kellega me alles hiljuti olime koos töötanud naabermajandite (Nõgiaru ja Tartu NS) direktoritena ja ilmselt sellest siis tuli minu usaldamine sellele kõrgele ametikohale.

Kuigi dekaani ametikoht oli valitav ja see toimus Agronoomiateaduskonna Nõukogus, ei olnud ka seal keegi vastu, et selline kogemusteta mees saab dekaaniks. Nii saigi minust 1972. a. kevadsemestri algusest peale EPA agronoomiateaduskonna dekaan ja sellele ametikohale tuli mul jääda pikaks ajaks, ligi kümneks aastaks. Need olid minu elu ühed töörohkemad ja ühtlasi ka väsitavad, kuid huvitavad tööaastad. Õppetöö organiseerimise kõrval pöörasin suurt tähelepanu üliõpilaste vaba aja sisustamisele ja eriti sporditöö organiseerimisele, mille osas olid mul suured kogemused juba Olustvere Põllumajandustehnikumist ja ka eelmistest töökohtadest Sootagalt ja Nõgiarust olemas. Ka ise lõin sporditöös veel agaralt kaasa., tulles 1974. a. NSV Liidu põllumajanduslike kõrgkoolide meistrivõistlustel esimesele kohale. Nende võistluste finaalmatš oli minu pika sporditee 1000-s ja ma otsustasin seejärel maadlusvõistlustel osalemisest loobuda. Sellele otsusele vaatamata tuli mul veel 12 korda käia maadlusmatil, et kaitsta koos üliõpilastega agronoomiateaduskonna spordiau EPA spartakiaadidel. Viimase ametliku maadlusmatši pidasin 1982. a. kui olin 48 aastat vana. Minu teeneks saab lugeda ka tollajal teaduskonnas traditsiooniliste Eerika mängude ja suusamaratonide korraldamist. Minu üheks suureks hobiks kujunes samuti agronoomide kutsealavõistluste organiseerimine mitte üksnes teaduskonnas, vaid ka kogu vabariigis. Agronoomide mitmevõistluses selgitati võitjaid teaduskonnas alates 1975. aastast. ja see traditsioon kestis kuni 1989. aastani. Minu algatusel loodi teaduskonnas ka tollel ajal populaarseks saanud Noorte Põllumeeste Klubi, kelle eesmärgiks oli korraldada kohtumisõhtuid tuntud agronoomidega ja ka väljapaistvate põllumajandusteadlastega. Kuigi kõigi nende loetletud ettevõtmiste eesmärk ei olnud poliitiline, vaid noorte tervislike eluviiside ja kollektiivsustunde kasvatamine, samuti erialaste teadmiste ja oskuste täiendamine, tõsteti mind esile ja anti mulle aukirju noore põlvkonna kommunistliku kasvatamise eest, autasustati isegi Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga, mida loeti kõige kõrgemaks autasuks tookordses Eestis.

Töö mida ma tegin dekaanina oli lõputu ja ka närvesööv. Kõigi eest tuli vastutada, mida kõike ka üliõpilased korda saatsid. Ka puhkust ei antud suvekuudel, sest siis toimus uute üliõpilaste vastuvõtt ja kõigi üliõpilaskandidaatidega tuli siis dekaanil ka isiklikult vestelda.

Lõiv, mida selle töö eest tuli mul maksta sai olema ränk. Insuldi tagajärjel raskesti haigestunud kasuisa suri 1976. a. Ema oli ligi 80 aastat vana ja vajas suuremat hoolt. Seetõttu palusin rektorilt mind mitte enam kolmandaks ringiks dekaaniks tagasi valida, kuna minu teise ringi ümbervalimise tähtaeg pidi ametlikult lõppema 1978. aastal. Enne selle tähtaja saabumist aga muudeti dekaanide ümbervalimise tsüklit viiele aastale ja nii lükkus minu vabanemine sellest ametist kahe aasta võrra kaugemale. Palju sellest tööst, mida ma olin dekaanina pidanud rabama, oli toimunud ilmselt perekonna ja laste arvelt. Sellele viitavad järgmised sündmused minu ja minu pere elus.

Saabus 04. juuli 1979, kui minu 14 aastane poeg asutas Tallinnasse minema. Küsisin temalt, miks on sul vaja Tallinnasse hulkuma minna. Kui veenvat vastust ei tulnud ja ta ei kavatsenud minu keeldu ka kuulata, ütlesin ägestunult, et kui sa minu sõna ei kuula, siis ära mind oma isaks enam pea. Seda kuulis minu abikaasa, kes oli köögis ja käratas omakorda: "Pole vajagi, tal on juba ammu uus isa olemas!" Ja nii selguski abikaasa hilisematest kommentaaridest, et tal on juba viis aastat teine olnud, kes on minust palju noorem ja kellega on tal tõeline armastus. Kõik see maailm minu ümber hakkas taas pöörlema, pea kumisema ja tulid taas meelde rasked läbielamised lapsepõlveaastatest. Väljusin uksest ja seadsin sammud meie kodu lähedal asunud Anne kanali poole, kus ma ikka hommikuti jooksmas olin käinud. Ei, ma ei läinud sinna plaaniga ennast uputada. Lootsin abi saada füüsilisest pingutusest, mida ma ikka suure vaimse pinge korral olin kasutanud. Nii ma jooksingi vist mitu tundi, kuni surmväsinuna koju tagasi jõudsin. Kodu, kuhu ma tagasi pöördusin, oli korrapealt muutunud kõledaks, kodusoojus kadunud. Olin korrapealt kaotanud oma armsa abikaasa, kellega me olime rõõme ja muresid üle 18 aasta koos jaganud. Olin olnud naiivne ja usaldanud teda. Isegi pikkadelt komsomoliüritustelt ja saunapidudelt, kus ta oma tööülesannete tõttu pidi sageli viibima, tihti hommikuhämaruses koju jõudes, ei osanud ma aimatagi, et mind on juba aastaid petetud. Nüüd selgus, et olime elanud juba aastaid üksteisest mööda. Läbielatust toibunud, palusin abikaasat laste nimel meie kooselu jätkata, muidugi tingimusel, et ta loobuks oma armukesest. Ta lubaski esialgu seda ja nii me üritasimegi kooselu jätkata. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja, sest nende kokkusaamine ja suhtlemine ühise töökollektiivi tõttu kestis edasi. Nii piinasin ma ennast asjatult veel kaks aastat, enne kui nõustusin abielulahutuse avaldusele alla kirjutama.

Need aastad (1979 - 1981) mõjusid minu töövõimele sedavõrd, et püüdsin iga hinna eest vabaneda dekaani ametikohast, kus mind ikka väevõimuga kinni hoiti. Ilma kauplemiseta dekaaniametist vabanemiseks avanes mul võimalus alles 1981. a. kevadel, kui kuulutati välja konkurss minu dotsendi ametikoha ümbervalimiseks. Otsustasin sellele kohale enam mitte kandideerida ja sel teel lahkuda ka üldse EPA teenistusest. Mulle pakuti kohta põllumajandusministeeriumis.

Abielu purunemine viis mind isegi selleni, et tuli abi otsida psühhoneuroloogia haiglast. Maadluskaaslasest doktori Ants Laansalu abiga sain selgeks, et väljapääs on ainult üks, tuleb unustada või vähemalt püüda unustada oma endine abielu ja alustada uut elu, uute lootuste ja eesmärkidega. Pidasin seda esialgu utoopiaks. Olin juba 48 aastat vana, kuid siiski üksikuna edasielamiseks oli raske stiimulit leida. Selliste mõtetega peas kohtasin kord üht oma teaduskonna endist üliõpilast, EPA suusakoondise tüdrukut Maie Kimaskit. Olin kunagi aidanud tema väljavalitule sõjaväest tagasitulekuks töökohta otsida ja seetõttu julgesin küsida, et kuidas elu läheb. Tema vastas, et suures üksinduses. Mina ütlesin, et ka mul on sama seis. Lubasin mõnikord teda üles otsida ja nii ma ka tegin. Kuigi meie suhted muutusid üha lähedasemaks, ei julgenud ma sellest unistadagi, et meist võiks saada abielupaar. Oli ta ju minust 15 aastat noorem. Minu endine abielu lahutati ametlikult 1981. a. sügisel. Minu ema rasked üleelamised meie perekonna purunemise tõttu halvendasid tema tervislikku seisundit sedavõrd, et ta tuli paigutada haiglasse. Ema haigestumise tõttu tuli ka vanematekodu kiiresti likvideerida ja kasuisa poolt minule pärandatud maja maha müüa Nende tegemiste juures oli mulle suureks toeks Maie Kimask, kellega me abiellusime ametlikult 13. märtsil 1982. Enne seda toimus minu elus aga veel üks oluline sündmus. Saades teada, et EKP Keskkomitee ei olnud mingil põhjusel kinnitanud minu kandidatuuri ENSV Põllumajandusministeeriumi maaviljeluse peavalitsuse juhataja ametikohale ning kuna mind oli juba pidulikult pikaajalise ja kohusetundliku töö eest koos kingituste ning tänukirjadega EPA-st ametlikult ära saadetud, kõndisin ma 04. septembril 1981 noruspäi oma lõpparvet EPA peahoone kassast välja võtma. Koridoris kohtus minuga aga tolleaegne prorektor Kalju Tein, kes oli üllatunud minu lahkumisest ja küsis, miks sa lahkud, on sul midagi EPA vastu. Selgitasin üksikasjalikult oma olukorda, millesse ma olin sattunud ning lisasin, et EPA vastu pole mul midagi. Ta võttis mind käevangu ja viis mind otse rektori juurde, kus meie jutuajamine lõppes sellega, et minu vabastamise käskkiri tühistati ja mind määrati käskkirjaga alates 1. septembrist üheks aastaks vakantseks jäänud dotsendi kohale, kuhu ei olnud minu õnneks laekunud ühtegi avaldust. Töö õppejõuna EPA-s võis jätkuda katkematu reana.

Minu moraalne allakäik oli lõppenud ja ma otsustasin ka spordi juurde tagasi pöörduda. Mulle kui endisele maadlejale sobis hästi suusatamine ja ka VTK mitmevõistlus, mis sellel ajal rahvaspordina väga moes oli. Tegelesime nende aladega mõlemad abikaasaga ja tõime vabariiklikelt maanoorte meistrivõistlustelt ning ka Tartu linna meistrivõistlustelt medaleid. 1984. aastal tulin ma ka veel Eesti meistriks VTK talvises mitmevõistluses. 1982. aastal sündis meie perre poeg Meelis, kes on praegu Audentes Mainor Ülikooli tudeng ja 1985. aastal poeg Paavo, kes õpib praegu Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Esimesest abielust tütar Anneli õppis Tartu Miina Härma nim. II Keskkoolis, mille lõpetamise järel (1980) astus EPA agronoomiateaduskonda ja lõpetas selle õpetatud agronoomina 1985. aastal. Peale seda töötas ta Sõrve sovhoosis agronoomina ja taasiseseisvumisaastatel Salme Vallavalitsuses maanõunikuna. Tervise halvenedes oli ta mõned aastad töötu. Praegu töötab Anneli Kuressaare haiglas masseerijana. ja kasvatab kahte last: tütart Marilid (s. 1985) ja poega Sanderit (s. 1987).

Esimesest abielust poeg Paul lõpetas 1983 aastal Tartu I keskkooli ja teenis seejärel kaks aastat (1985 - 1987) Pihkvas aega NA dessantväelasena. Kuna Pauli suur unistus oli saada näitlejaks, oli tal peale sõjaväeteenistust suur soov jätkata õpinguid Tallinna Konservatooriumis lavakunsti erialal. Sellele unistusele tõmbas esialgu kriipsu peale Jõuludeaegne "hüppes käimine" Tartus, mille kohta komandör oli peale vahelejäämist öelnud, et kartsa me sind ei pane, aga viimasena lähed demoppi küll. Sisseastumise katsed algasid mais, viimane demobilisatsioon toimus aga alles juulis. Olukorra päästis aga ootamatu situatsioon. Komandör oli sõitnud oma "Moskvitši" mõlki ja kui ta Pauli juhuslikult kasarmute vahel kohtas (mõlemad kurbade nägudega) ning peale rutiinset sõjaväelist tervitust teineteisest möödusid, pöördus ta ootamatult tagasi ja küsis Paulilt, et ega isal Tartus mõnda tuttavat auto üleslööjat pole. Kiire telefonikõne Tartusse lahendas selle probleemi komanörile positiivselt. Kui ülemus oma üleslöödud autole aprillis koos Pauliga Tartusse järele tuli, oli tal varuks suur üllatus. Paul jäeti koju ning kästi kuu aja pärast "demopi" dokumentidele väeossa järele tulla! Nii oligi Paul üks esimesi "demoppi" minejaid ja sisseastumiskatsetele ning ka -eksamitele minekuks uks valla. Tugevas konkurentsis ERK-i lavakunsti erialale sissesaanuna valiti (või õigemini määrati) Paul kohe kursusevanemaks. Siin oli oma teene ka dessantvägede komandöril, kes oli Paulile sõjaväest kaasa andnud nii vägeva iseloomustuse, et selle järgi oli temast ustavamat "kodumaa poega" raske leida. Vähe sellest, et temast kursusevanem tehti, temast pidi KGB ettekujutusel saama ka nende ustav agent ja pealekaebaja. Tüütutest värbamiskatsetest tüdinenuna lükkas Paul järjekordsel selleteemalisel vestlusel või õigemini töötlemisel laua, mille taga vestlus toimus, koos tuhatoosi ja suitsupakiga värbajale sülle ning kõndis uksest välja. Selline käitumine vajas tasumist. Nii juhtuski! Sellest ei olnud möödunud nädalatki, kui poisid teise kursuse talvise eksamisessiooni ajal ühelt eksamilt tulles poti õlut olid joonud ning bussipeatuses bussi oodates neid miilitsa poolt ootamatult kinni nabiti. Miilitsa väide oli, et te olete purjus ja poisid viidi kainestusmajja. Teised kursusekaaslased jätkasid õpinguid, Paul aga eksmatrikuleeriti kainestusmajja sattumise eest. Mõne nädala pärast tuli ka kutse sõjaväe kordusõppustele, mis tähendas Tšernobõli tuumajaama päästetöödele saatmist. KGB kättemaks oli vilja kandnud!

Nüüd tegutses Paul "dessantväelase" kiiruse ja täpsusega. Hankides küllakutse USA-st, sai ta sissesõiduks loa juba märtsis. Oh häda, kõik lennupiletid USA-sse olid aga väljamüüdud kuni sügiseni. Nii kaua aga oodata ei saanud, sest sõjaväe kordusõppuste kutseid olid juba kõik Pauli võimalike asukohtadega seotud postkastid täis, ka Tartus. Ime, et teda polnud veel tagaotsitavaks kuulutatud. Olukorrast väljapääsuks kauples Paul ennast ühele kaubalaevale madruseks ja juba kahe nädala pärast tuli koju telegramm, mis teatas Pauli saabumisest ühte Ameerika sadamasse. Nii oli Paul päästetud ja varjupaigana uus kodumaa leitud, kus ta elab tänaseni.

Vabanenud dekaaniametist ja asunud tööle dotsendina, oli mul võimalus taas hakata tõsisemalt tegelema teadustööga. Kuna orgaaniliste väetiste kasutamises ehk nn. sõnnikumajanduses oli tollajal palju lahendamist vajavaid probleeme, otsustasin süveneda sellealasesse uurimistöösse ning selle teema juurde ma olen jäänud ka tänaseni. Rajanud 1985. a. pikaajalise põldkatse, kus asusin selgitama erinevate orgaanilise väetise liikide mõju ja järelmõju põllukultuuridele, lootuses pikemas perspektiivis pühenduda tõsisemalt teadustööle. Kahjuks tõmbas sellele plaanile vähemalt mõneks aastaks kriipsu peale ootamatu olukord EKP EPA Komitees, kus 1986. a. eelmise sekretäri edutamise järel prorektori ametikohale ei leitud temale väärilist asendajat EPA parteikomitees. Kaks varem esitatud kandidaati ei olnud mingitel põhjustel leidnud toetust EKP Keskkomitees ja olukorra lahendamiseks pöörduti minu poole suure palvega, see amet vastu võtta. Põiklesin vastu, kuid nõustusin minema sellel teemal vestlema EKP Tartu Linnakomitee sekretäriga. Seal aga osati mulle läheneda nii, et ma otsustasin päästa EPA sellest kriitilisest situatsioonist. Pealegi oli alanud "perestroika" ehk nn. uus "sula aeg" ja mind ahvatles lootus võimaluse üle, sellel ametipostil midagi asjalikku korda saata. Kahjuks need lootused jäid täitumata. Küll aga sain kogemuse, kuidas käis asjaajamine EKP kõrgemates sfäärides. Meenub minu ametisse kinnitamise protseduur Karl Vaino juures. See oli nagu kuninga palge ette minek. Mind valmistati kõrvalruumis terve meeskonna poolt ette. Õpetati, kuidas käituda, mida vastata ja paluti rääkida ainult vene keeles. Kahjuks minu vene keele oskuse demonstreerimine jäi ära, sest K. Vaino alustas ise juttu eesti keeles. Olles kaks aastat töötanud sellel rohkem vastikust kui rõõmu pakkunud ametikohal, kus põhiline töö seisnes igasuguste abinõuplaanide väljatöötamises, kaebekirjade lahendamises jne., vabanesin. sellest tööst 1988. a. seoses valimistähtaja lõppemisega. Õnneks tuli mul seda ametit pidada dotsendi ametikoha kõrvalt ja õppetöö üliõpilastega pakkus mulle endiselt suurt rahuldust. Ka rajatud katsepõllul jätkus teadustöö edasi, kuigi ajapuudusel poole võimsusega. Selle uurimistöö pikaajalisena rajatud katsepõllul lõpetas aga talumaade tagastamise seadus, mille alusel katsepõllu all olev maa tagastati endisele peremehele 1991. aastal.

Olles juba varem teadlik talumaadele rajatud katsepõllu perspektiivituses, avanes mul 1989. a. võimalus osalemiseks Rahvusvahelise Mullateadlaste Seltsi mullaviljakuse uurimisgrupi pikaajalises programmis ehk nn. IOSDV projektis. Kuna selle projektiga olid haaratud 23 katsejaama Euroopas, mis paiknesid 16 erinevas riigis ja uurimistöö koordinaatoriks olid Saksamaa teadlased, oli ametlikuks töökeeleks siin saksa keel. Kahjuks olin koolis õppinud võõrkeelena vaid inglise keelt ja seetõttu tuli mul sellest huvitavast tööst osavõtmiseks veel vanas eas asuda õppima saksa keelt. Seega oli koos Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega avanenud meeldiv võimalus rahvusvaheliseks koostööks, mida toetas nii moraalselt kui ka materiaalselt tolleaegne Berliini Tehnikaülikooli prof. dr. Paul Limberg (Tartu Ülikoolis õppinud ja 1939. a. Saksamaale emigreerunud Balti sakslane). Koostöö tulemusena rajasime 1989. a. Tartu lähedale Eerikale uue pikaalalise kolmeväljalise külvikorrakatse, mis on olnud minu juhitud Eesti uurimisgrupi teadustöö baasiks kuni tänaseni. Rahvusvaheline koostöö on võimaldanud mul ja minu juhendamisel olnud magistrandidel ning doktorantidel osaleda paljudel rahvusvahelistel konverentsidel ja avaldada teadusartikleid rahvusvahelistes väljaannetes. 1995. aastal viisime Tartus läbi ka rahvusvahelise teaduskonverentsi koos Eestimaa muldi tutvustava mitmepäevase ekskursiooniga ning toimetasime saksakeelse teaduskogumiku. Selle töö eest valiti mind 1995. aastal EPMÜ mullateaduse ja agrokeemia instituudi korralise professori ametikohale, kus ma töötasin kuni 1999 aastani, mil mind 65. aastaseks saamisel emeriitprofessorina pensionile saadeti.

Rahvusvaheline koostöö ja lähedased kontaktid saksa teadlastega andsid mulle võimaluse juba 1989. a. leida üles ja saada ühendust seni kadunud, enne sõda (1939. a.) Saksamaale evakueerunud, tädi lastega, kelledest kaks (Ruth ja Ester) elavad oma peredega Saksamaal Bremerhavenis ja kolm (Linda, Lydia ja Johannes) USA-s. Kahjuks jõudis minu ema üks aasta enne oma vanema õe laste leidmist minna 90. aasta vanuselt manalateele ja üks tema unistustest, saada teateid oma õe pere kohta, jäi seetõttu täitumata. Mina aga olen praegu kõigi oma tädi lastega pidevas kirjavahetuses ja mul on ka võimalus olnud neid kõiki külastada, Saksamaal elavaid täditütreid ja nende peresid isegi korduvalt.

Kuigi minu elutee, nagu paljudel minu eakaaslastel, ei ole olnud kerge, tunnen rahuldust sellest, et olen üles kasvatanud neli last, olen olnud üle 35 aasta kõrgkooli õppejõud ja lugenud agronoomidele põhiainena agrokeemiat üle kolmekümne aasta, juhendanud 85 üliõpilase diplomitööd, minu juhendamisel või kaasjuhendamisel on kaitstud neli magistritööd ja kaks doktoritöö, mind on peetud küll kommunisti, küll kulaku pojaks, punaparuniks ning punateadlaseks, kuid mind ei ole veel peetud eesti rahva patrioodiks, kellena ma oma sisemuses olen kogu oma teadliku elu püüdnud elada.

Maadlusmatil on mul olnud võimalus kaitsta Eesti spordiau rahvusvahelistel võistlustel 16 aasta (1955 - 1971) jooksul 52 korda, millest Eesti koondises - 23, VSÜ "Kalev" koondises - 8 ja VS "Jõud" koondises - 21 korda. Olen tulnud Eesti meistriks neli korda.

Minu eluteel on kurbus ja rõõm ning õnn ja õnnetused käinud käsikäes, ikka nii nagu paljudes teisteski peredes. Olen õnnelik, et mulle on osaks saanud õnn elada ja isegi töötada kuni legendaarse sajandivahetuseni, mis oli lapsena minu suurimaks unistuseks. Pean igat üle sajandivahetuse elatud tööaastat suureks kingituseks.

Olen õnnelik, et olin oma elu- ja tööaastatel pikka aega vajalik persoon nii mitmetel vastutusrikastel tööpostidel kui ka maadlusmatil ja samuti paljudel teistel spordivõistlustel kaitsmaks oma vabariigi, linna, rajooni, kooli või lihtsalt ka töökollektiivi spordiau. Etteheide, et ma nõukogude võimu ajal usinalt ja silmapaistvalt töötasin ning sellega alandlikult võimulolevat režiimi teenisin, ei ole põhjendatud. Minule andis saatus elada just sellel ajal ja selle võimu all. Kodust kaasa saadud tööarmastus ning distsipliin sundisid mind, nii nagu igat korralikku inimest, töötama maksimaalselt hästi mitte niivõrd riigivõimu autoriteedi, kui iseenda eneseteostuse vajadusest ja perekonna heaolu huvidest lähtuvalt.