Isa oli koduse testamendi teinud selle kohta, kuidas peale tema surma asi ta varandusega peab jääma. Kuulu järgi olnud selle testamendi sisu üldjoontes järgmine: lesknaine pidanud oma surmani mehe varandust valitsema, mis alles pärast naise surma tuleks jagamisele laste vahel. Kärevere mõis oli poja Alberti nimele ostetud kohustusega, et ta õdedele teatud summa selle pealt välja maksaks. Albert nurises, et tema mõis olla pärandustombus liiga kõrgelt hinnatud. Võhma talu ja kaubakoha oli naine oma isalt pärinud ja kavatses selle oma lonkavale tütrele Allale (Alviinale) jätta. Kaks vanemat tütart: tohter Tannebaumi abikaasa Marie Tallinnas ja loomaarsti Raska abikaasa Nelly Viljandis, olid suure osa oma pärandusest juba meheleminekueas kaasavarana kätte saanud.

Testament hoiti ühes koduse rahaga kapis. Vana Kuldkepp öelnud, et igaüks tema neljast lapsest saab päranduseks 20 tuhat rubla. Pärast isa surma oli aga kapp tühi: raha ja testament olid kadunud... Õed süüdistasid venda Albertit raha omandamises ja testamendi hävitamises, mis oli tema huvides. Nad annud selle asja kohtu-uurija kätte Põltsamaal ja ähvardanud Alberti Siberisse saata. Kindlate tunnistuste puudumisel aga lõpetanud kohtu-uurija selle asja.

Onupoeg Vakina Hans Kuldkeppi taheti tunnistajaks kutsuda. Et aga kadunud testamendist temale Taeveres üldjoontes oli ainult räägitud, testamenti ennast ta ei olnud näinud, ega selle kadumisest midagi lähemat ei teadnud, siis keeldus ta minemast. Pärast ütles Albert Hansule irvitades: "Hea, et sa ei läinud. Mida sa oleks võinud selle testamendi kohta seletada? See on ammugi ahju läinud." Seda jutustas Vakina Hans ise nende lugude kirjutajale.

Kuna Kärevere mõis oli Alberti nimele ostetud, jäi õdedele ema pärandus, nimelt Võhma kaubakoht ja talu jagada. Vanemad õed ei astunud mitte nooremate kasuks tagasi. Raska Nellile näiteks oli isa Viljandis maja ostnud ja selle eest vist 20 tuhat rubla maksnud. Kui ta mehele sai, ei lasknud ta endale pulmi teha, vaid palus, et isa annaks pulmaraha ka talle kaasavaraks. Nüüd nõudis ta Võhma kaubakohast samat osa kui teisedki. Ta ähvardanud nooremete õdede, Alla ja Ella, veimekirstudki läbi sorida, et näha, kas seal mitte ei leidu vanemate vaskkastruleid. Võhma kaubakoht ja talu jäigi loomaarst Raska kätte, kes teistele õdedele nende osad välja maksis. See pärandustomp hinnatud 11 tuhande rubla peale.

Loomaarst Raska lesk Nelly oli nooreseas ilus, terve näoga neiu. Tema õemees dr. Tannebaum ütles tema kohta: "Ein kerngesundes Mädchen." Nüüd on ta juba mitu aastat peaaegu kurt. Vist ei ole tal elus kõik õnnestunud, sest ta ütlevat mõnikord õhates: "Minu elutöö on kaduma läinud."

Isa oli sihiajajate inseneeridega kitsaroopalise raudtee ehitamisel mehkeldanud, et nad sihi tingimata Võhmast läbi ajaksid. Ta lootis, et seeläbi tema kaubakoha väärtus Võhmas suuresti tõuseb. Ka kavatses ta tema krundis leiduva turbaga head äri ajada ja laskis seal turbakuure ehitada. Veel oma viimses haiguses vaeveldes öelnud ta: "Enne ma ei sure, kui turbakuurid on valmis." Surm tuli siiski varemalt ja kuurid olid nii laiad ehitatud, et tuul mitte vabalt läbi ei puhunud ja turbad hästi ei kuivanud. Kuurid kõdunesid ja lagunesid tarvitamata ja oodatud kasu turvastest jäi tulemata.