Selle Oisu härra juurde anti Albert peale polütehnikumi lõpetamist praktikale, et elus nii ihaldusväärilist kunsti selgeks saada, kuidas osav tegelinski, kasutades soodsat momenti, ruttu ja kerge vaevaga ajab raha kokku, mida kohmetud mehed pika aja jooksul peavad töö ja vaevaga teenima. Oisu mõisas elas paruni proua oma lastega. Parun ise elas kas Tallinnas, kus ta ühevahe oli aktsiisi ametnik, või sõitis ümber, nagu kitsaroopalise raudtee ehitamise ajal, kasulikke ärioperatsioone läbi viies. Ühe raudteeharu ehitamise kontsessiooni Lätimaal andis üle Kärevere Albertile 10 tuhande rubla eest. Saadud rahaga tuli parun koju ja hakkas seal ehitama, öeldes: "Nüüd, lapsukesed, on jälle raha, nüüd võime ehitada."

Oma Oisu mõisa andis parun enne pooletera peale, pärast rendile. Rentniku Heimbergiga tegi ta lepingu 12 aasta peale selle tingimusega, et kui rentnik enne lepinguaja lõpule jõudmist taganeb, siis peab ta kogu 12 aasta rendi parunile välja maksma. Parunil oli kaks rehte. Üks vana, teine uuem. Nad olid omaniku poolt kõrge hinna all tule vastu kindlustatud ja põlesid teineteise järel maha. Üks neist isegi kaks korda. Nii sai parun tulekahjudest kasu. Rentnik aga, kelle põhk ja muu kraam oli tule vastu kindlustamata, kannatas suurt kahju. Kuid rendileping hoidis teda paigal, nii et ta ka ei pääsenud ära minema.

Oli põhjusi arvata, et kolmest tulekahjust kaks ei tekkinud mitte paruni usaldusmehe kaasabita. Kui parun pärast tulekahju koju tuli, ütles ta rentnikule: "Vaata, mis mats matsile teeb!" tahtes sellega mõista anda, et keegi eesti soost vihamees olla rentnikule, kes ka oli eestlane, kättemaksuks rehe põlema süüdanud. Nii segati osavasti rebasesabaga jälgi.

Ühevahe katsus Oisu parun suurt äri turvastega. Ta tellis Saksamaalt turba-pressi, millega turbaid brikettideks pressiti. Eriteadlasena oli tal selle juures abiks keegi Johanson. Sama isik, kes Kärevere Albertile Monte-Carlosse saatis kojusõiduraha. Kui Oisu turbatööstus oli hästi sisse seatud, võttis parun Türi paberivabriku kütmise enda peale. Oodatud kasu asemel saanud ta seal aga kahju. Oma turbapressi andis ta pärast üle Kärevere Albertile.

Kui kitsaroopaline raudtee oli valmis, siis pidas Oisu parun selle valitsuses mingit ametit. Oli see tee ju Balti aadli käes. Ka arendanud ta ühes Tallinna lähedases soos riigi turbatööstust, mille alal teda juba kogenud spetsialistiks peeti. Tallinnas tegutsedes puutus parun harva kokku oma perekonnaga. Oma proua vastu olnud ta kaunis toores. Kui ta aga Kärevere Albertiga linnas asju ajas, siis olnud neil preilisid ümber lipitsemas küllalt.

Üks kapitalistide rühm tegi Oisu parunile ülesandeks riigivalitsuselt välja nõutada kontsessiooni uuele raudteele, otse Moskvast Tallinna. Oisu parun oli sääraseis asjus juba oma osavust näidanud ja teda peeti sellepärast kõige kohasemaks meheks, kes asjaga toime tuleb. Tasuks lubati temale pool miljonit kuldrubla.

Parun hakkas, vaeva ja kulu kartmata, energiliselt peale, sest lubatud tasu oli liig ahvatlev. Igasuguseid vahendeid kasutades saanud tarmukas mees oma nõusse kõiki isikuid, kellest asi ära rippus. Ainult Kokovzev jäänud veel võita, kuid see toetanud sõrad tugevasti vastu. Tema olnud sunnitud vastu panema, sest lesk keisrinna Maarja Feodorovna olnud oma kapitali paigutanud Rõibinski-Vindava raudtee aktsiatesse ja nüüd oli karta, et uue raudtee avamise puhul võiksid Rõibinski-Vindava raudtee aktsiad hinnas langeda. See oli Kokovzevi kangekaelsuse põhjuseks. Ei aidanud ka see midagi, et kontsessiooni paluja seletas, kui suur strateegiline tähtsus uuel raudteel on. Kokovzev jäi kõigile põhjendustele kurdiks. Oisu parun jutustanud pärast turtsudes seda lugu: "Küll ma teda söötsin ja jootsin. Pakkusin talle suurt altkäemaksu, vedasin talle kõige paremat sorti litsisid, kuid kuradist võitu ei saanud."

See äpardus andis parunile suure paugu. Tagakihutatud suurest saagilootusest, julgustatud oma esialgsetest edusammudest, oli parun kõik kaardile pannud ja kõik kaotanud. Kogu selle mängu tagajärjel siples ta nüüd suurtes võlgades. Ta laskis oma mõisa ääremaad väiksemateks kohtadeks välja planeerida ja müüs nad võlgade katteks ära. Selleläbi päästis ta mõisasüdame ühes hoonetega oma õele, kellele pärandusosa veel oli välja maksmata. Muretsedes ja kahjatsusest piinatud hakkas parun morfiumi tarvitama. Kui talle veel teatavaks sai, et üks tema armuke oli talle truudust murdnud, võttis ta nii suure annuse morfiumi sisse, et igaveseks uinus.

Tema õde ja lesk proua elavad praegu Oisu mõisas. Ta vanem poeg on autoomanik ja juht, kes, keeli osates, enamasti välismaalastest turiste sõidutab. Poeg tänab kadunud isat järele, et see tema, kui ta ei viitsinud koolis õppida, oli pannud lukussepa juurde. Seal omandatud oskused minevat talle nüüd hädasti vaja. Ta kosinud endale Tallinnas eesti soost abikaasa. Noorem vend elavat Saksamaal, ka autojuhina, kuid kehvemais oludes, kui vanem vend Eestis.