Saki Jüri nõiakunst

ESILEHT	SISUKORD

Saki Jüri nõiakunst

Saki Jüri oli omal ajal kuulus nõid, rahvaarst, kirmirikkuja ja loomade kohitseja. Kui naisterahvastel soovimata titehäda kätte jõudnud, siis rutanud nad salaja Jüri juure abi otsima. Saeveski Aadu küsinud kord Jüri käest, kas te ei karda, et tal teises ilmas oma nõiduse ja naiste tohterdamise eest tuleb vastutust anda. Jüri vastanud: "Noh, egas' jumal juut pole. Aga kui ta ka nuhtleb, eks kannatama peab ikka. Kust ma siis raha ja viina saan, kui ma ei lase rahvast enda juures käia?"

Kirmirikkumine

Kirmirikkumine oli vanemal ajal rahva seas tähtis arstimiseviis, nagu kupu- ja aadrilaskmine. Kui inimesel oli veretung pähe ning sagedased peavalud, siis öeldi: tal on "kirmid", ja ta saadeti kirmirikkuja juure. Kuid ka kõiksugu muid haigusi, mis olid ühenduses peavaluga ja millele muud nime ei leitud, tembeldati "kirmideks." Kirmirikkujal oli puupulga otsas väike terav raud ja teine liht puupulk. Haige pidi suu lahti ajama, kirmirikkuja pistis talle pahema käega puupulga hammaste vahele, et ta vast valu tundes ei hakkaks hambaid kinni pigistama ja oma kirmirauaga paremas käes tõmbas ta mõned korrad, mitte sügavasti mööda suulage, nii et veri hakkas jooksma. Siis kummardus haige ettepoole ja laskis mõni aeg verd joosta, kuni see pärast iseenesest kinni jäi. Arvati, et see haigele kergendust toob ja mõnikord tõi ka.

Lastel lasti sagedasti kirme rikkuda, kuid lapsed muidugi kartsid seda. Oli ju valus ja jooksev veri hirmutas neid. Seda laste kartust kasutasid vanemad ja ähvardasid kirmirikkujat kutsuda, kui lapsed liig vallatuks läksid. Pahajänese kõrtsis oli kõrtsmik ja hobusejaama pidaja "Juks" (õige nimega Masing) väike, käbe mees, pudeda keelega. Kui ta lapsed tikkusid kelmistükke tegema, siis hüüdis isa kohe: "Pulk suhu, pulk suhu."

Pärassaare Andres Kuldkepi poeg Jüri oli ka kirmirikkuja. Kord tulnud tema juure Tartust üks rikas ema oma langetõbise pojaga. Ema olnud kuulnud, et haige pannakse Pärassaare õues kuhugi teatud kivile istuma, kui tal kirme rikutakse. Tema palunud tungivalt, et ka tema poeg samale kivile istuma pannaks. Jüri öelnud küll, et siin mingit nõidust ei ole ja ükstapuha on, kus haige kirmirikkumise ajal istub. Ema pealekäimisel pandud poiss ometi just sinna kivile istuma, kus keegi teine haige oli enne istunud, kes Jüri kirmirikkumise läbi terveks saanud. Aasta pärast tulnud sama ema tänuga ja suurte kingitustega Pärassaarde. Ta pakkunud Jürile 100 rubla, et ta langetõbine poeg olla terveks saanud. Igaks juhuks lasknud poisil veel kord kirme rikkuda. Jüri võtnud harilikult oma vaeva eest ainult 10 kopikat.

Imerohi

Abiotsija inimene tõi Saki Jürile pudeliga viina, Jüri kallas viina välja enda tarvitamiseks ja täitis pudeli Saki kaevuveega. Siis tõi pudeli tuppa, pani tõsise, tähtsa näoga pudeli enda ette ja pomises inimese nähes oma salasõnad vee peale. Pani siis ruttu korgi kõvasti pudeli peale ja raputas pudelit, et nõiasõnad veega hästi segamini läheksid. Nii oli kange rohi valmis. Jüri ise ütles oma arstimisviisi kohta, et kui aga abiotsijal inimesel kindel usk on, siis mõjub tema rohi suurepäraselt. Teinekord, kui ta parajasti vintis oli, kiitis ta ka: "Küll on Saki kaevu vesi palju inimesi aidanud." Tuli sarnasel puhul mõni tüdruk titehädas tema juure, siis käskis ta tüdruku käpakile maha heita ja nii neljatöllakil kord ühele poole, kord teisele poole joosta, siis ülesse tõusta ja rahuga oma teed minna.

Kunst ja teadus

Oli aeg, kus hakati Tartu Ülikoolis teadusmeeste poolt rahvameditsiini vastu huvi tundma ja seal tarvitusel olevaid abinõusid uurima. Arstiteaduse üliõpilased, nende seas ka kadunud Peeter Hellat, reisisid suvel ümber, rahvaarste usutlemas. Hellat jutustas mõnikord lõbusasti, kuidas tema, noor ja tugev mees, mingit haigust teeseldes tarkade juures käinud abi otsimas, et nende vigureid, pettusi ja rumalust paljastada. Hellati õhutusel läks ka nende lugude kirjutaja Saki Jüri juure kuulama, missugused arstirohud ja arstimisviisid temal olemas on. Jüri oli siis oma poja Mihkli juures Lubjaahjul. Ristluist halvatud, lamas vana rauk voodis. Tema halvatuse kohta ütlesid inimesed: "Noh, eks ta ole oma noores eas küllalt hulle tükke teinud."

Jüri ei hakanud mulle oma arstimise kunsti seletama, küsis ainult kavalasti naeratades: "Kas õpetatud mehed peaksid niisugust asja uskuma?" Ma olin ühe asja ära unustanud, nimelt et nõiad oma saladusi kõige suurema hoolega enda teada hoiavad ega igale uudishimulisele välja ei lobise. Sest kui nad välja räägivad, siis arvavad nad, et need sõnad nende endi käes enam ei mõju. Aga enne surma peavad nad oma salatarkuse kellelegi üle andma, muidu ei saa nad rahulikult surra.

Nõiakunsti_käsiraamat

See esimene äpardunud katse ei vähendanud nende lugude ülestähendaja huvi vanade ebausukommete ja rahvatarkade saladuste vastu. Kuldkeppide ja mõnede muude isikute käest läks korda sellest vallast ka mõningaid teateid hankida. Neid tuli ennegi siin juttudes ette. Vana Saki Jüri, selle Kuldkeppide suguvõsast võrsunud kuulsaima nõia, mälestuseks järgnegu siin veel mõned kirjus reas.

Kui sulle võõras koer tuuakse, siis võta talt üks karvatutt ja pista seina vahele. Koer nüüd enam ei tiku ära minema.
Kui ostetud mullikas ei taha jääda, siis vea kolm korda ümber kindla asja: posti, kuhja või kaevu jne., siis jääb.
Kui võõra looma ostad, siis andku endine peremees talle lahkumisel veel hoobi, siis loom tagasi ei igatse.
Kui võetakse endise peremehe käest tükk leiba või tutt heinu ja antakse uues kodus loomale sisse, siis ta ei kurda enam endist kodu järele.
Ostad põrsa, siis võta tema pesast pahna ühes.
Kui emis oma poegi põlgab, võta loputa peale sööki liuad ja lusikad ning anna loputusvesi emisele sisse, siis hakkab põrsaid armastama.
Hobusel on mõnikord rabandus ehk "lendva." Rohtu tehakse talle üks sorokovka ehk kortli täis, 1 või 2 muna, lihasoolavett 2 supilusikatäit, püssirohtu laengu osa, sinna juure mett ja rõõska piima, noaotsaga kuldväävlit (mitte kollast, vaid veripunast) ja glauberi soola. Antakse 1 kord, paari tunni järele teine kord ja 6-7 tunni järele kolmas kord. Loom väriseb, hakkab veel enam värisema, kui rohtu sisse antakse. Hoia soola looma nina ees, kui hakkab puristama, siis saab terveks. Kui ta 9 päeva jooksul ei parane, siis sureb.
Kui ostad võõra looma ja ta ei taha uude kohta jääda, siis võta leivatükk, lase oma loomade suust läbi käia, et ilaseks saab, siis anna võõrale loomale sisse. Ta ei tunne pärast seda enam igatsust endise kodu järele.

Hans Kannelaual Kõunoja saares olnud üks väga hea põdrakoer. Riiner (võibolla Grüner) ostnud selle koera ära, kuid loom ei taha kuidagi viisi uue peremehega ühes minna, põrmitseb ja uriseb vastu. Vaja olnud siin küttide kunsti tarvitada. Riiner võtnud leivatüki, vedanud kolm korda vastu päeva ümber oma higise ihu, hõõrunud teda ka higises kaenla-augus, keerutanud kolm korda ümber koera pea ja andnud ta siis koerale süüa. Peale seda tulnud koer ilusasti järele, uue peremehe jälgedes käies.

Loomadel on mõnikord maoajajad. Ajavad maos ja soolikats libled ära. Anna neile koipuru jahuga või veega sisse, see aitab.
Haudunud jalgadele on hea kuum vesi. Pärast riidega kuivatada ja mageda võiga üle määrida.
Kui tiine hobune või mõni muu tiine loom viga saab ja sa kardad, et ta äkki poja ära viskab, siis võta niit nõela taha kahekordselt, nii et mõlemad niidiotsad ühepikkused on ja seo 9 sõlme sisse. Siis võta kolm leivatükki, igast tükist pista see niidiga nõel, silm ees, kolm korda läbi. Nüüd võta nõel ära ja anna leivatükid loomale sisse. Sealjuures loe südamest Issameie palvet. Siis aitab.

Vennakesed Kuldkepid sõitnud kord Paide laadalt kodu poole. Teel Kuivassaarest Soomeniidu poole sattunud nende tiine mära teekraavi, nii et vankri aiski murdunud katki. Nad kartnud, et mära viskab nüüd varsa ära. Aga nendega ühes sõitnud ka Kopa saunamehe poeg Hans Rösler, see teadnud abi. Mära aidatud kraavist välja, Rösler tõmmanud teda sabast kolm korda niks-niks-niks ja tutist ka kolm korda niks-niks-niks. Hobune jäänud veata ja toonud õigel ajal ilusa varsa.

Pärassaare Kivistiku talus jäänud loomad järsku haigeks. Kolm neist kärvanud laudanurgas ära. See haigus olnud "läbilööja" ehk "lendva." Kutsutud vana Rösler arstima. Rösler öelnud: "Pole viga, küll ma tulen vaatan järele." Ta tulnud, raiunud ühe kärvanud looma katki ja võtnud südame seest välja. Looma enese matnud karjaaia värava alla, kust teised loomad üle käivad. Südame pannud vana rattarummu sisse, pihlakapunnid ette. Rattarumm pandud kodaraauku pidi teivasse. Siis laetud püss hobuse rautamise naela neetidega ja vana hõbedaga ning lastud tagaspidi üle pahema õla kolm pauku rattarummu pihta. Nüüd tehtud tuli kadakaist ja pihlakaist ning põletatud rattarumm ära ühes looma südamega. See pidanud hävitavalt mõjuma kurjategija südame peale, kes loomadele haiguse saatnud. Lõpuks riputatud sinna, kus haiged loomad laudas seisnud, lupja ja vitrioli. Siis kadunud taud. Loomaarst Raska, kes pärast seal käinud, ütelnud, et muud midagi poleks vaja olnud teha kui seda viimast, nimelt lupja ja vitrioli riputada haigete loomade kohta.

Magenaru talus elanud peremees Jaan, kes lapsepõlves oli Jannseniga koos karjas käinud. See mees teadnud ussisõnu. Kord nõelanud uss Pärassaare Peeter Kuldkeppi, rahvamuusika kontsertidel esineva viiuli- ja sarvemängija, hobust. See olnud kaheaastane täkk, teda leitud karjamaalt üleni paistetanud, hinge vaakumas. Toodud loom vankril koju ja pandud lauta. Siis saadetud Magenaru Jaani järele. Jaan tulnud ja kiitnud, et nad looma mitte ei olnud viinud "tulihoonesse", s.o. niisugusesse hoonesse, kus ahjud sees on. Tulihoonesse ei tohi ussi nõelatud looma ega inimest viia, muidu on ta kadunud.

Jaan läinud lauta, võtnud taskust kolm tükki, nagu põlenud kondist, herneterasuurused, pannud nad oma suhu, võtnud mütsi peast, pannud käed kokku nagu palveks, laskunud põlvili, näoga nurga poole, siis lugenud midagi salasosinal. Peale seda tõmmanud hinge sügavasti, nagu ohates, tagasi. Nii kordunud see palvelugemine ja ohkamine kolm korda. Siis võtnud Jaan taskust tuppe. Seal olnud nartsu sisse mässitud must, kiiskav mutinahk. (Mutinahk võeti enne jüripäeva looma seljast). Selle peale sülitanud kolm korda, keeranud ta kokku ja pühkinud temaga seda kohta, mis arvatavasti oli nõelatud, nimelt täku mokki, 3 korda. Siis keeranud lapi teisepidi, sülitanud 3 korda peale ja pühkinud jälle 3 korda ja veel kolmas kord teinud niisama. Siis öelnud: "Pange heinad ette. Lähme tuppa, poole tunni pärast tuleme vaatama, kas sööb; kui ei söö, siis arstin uuesti." Läinudki tuppa.

Poole tunni pärast öelnud Jaan: "Minge nüüd vaatama, kuidas hobusega lugu on." Mehed läinud, näevad: hobune tõusnud püsti, sööb heinu. Teisel hommikul olnud paistetus ära alanenud. Hobuse omaniku vend Hans, selle loo pealtnägija ja jutustaja, palunud Jaani, et ta temale ussisõnu ütleks. Kuid Jaan vastanud: "Enne ma ei räägi, kui viimasel surmatunnil." Jaan saanud ligi 90 aastat vanaks, kuid surmatunnil ei saanudki rääkida.

Testa Hansu, nüüdse Hansu vanaisa, hobust nõelanud ka uss ja Magenoja Jaan käinud teda arstimas. Kuid seal ei ole tema kunst mõjunud, hobune kärvanud ära.

Vana Rösleri laps jäänud haigeks. Arvatud kohe, et ta on nõiutud. Rösler võtnud püssi ja läinud neljapäeva õhtul, kui kuu hakkab kahanema, ristteele. Seal lasknud püssi üle õla tagasi. Samal ajal aga juhtunud üht teed mööda noor poiss Kuresson tulema, laeng oleks peaaegu tema pihta läinud. Rösler saanud selle eest kiruda ja hurjutada. Kas ta laps pärast terveks saanud, seda ma ei tea. Kui laeng lahti ei lähe, siis ei aitavat säärane arstimine ülepea mitte.

Kusta Laas, rahvasuus ka Aru Kusta nime all tuttav, elanud oma saunas Lepakose arumaal. Tema olnud joodik. Ükskord purjutanud ta Pilistvere Loopre kõrtsis. Üks võõras mees tulnud sisse, Kusta kohe peale käima: "Osta viina!" Võõras vastu: "Mina ei tunne sind, mis viina ma sulle ostan?" Kusta ostnud ise ja pakkunud võõrale: "Rüüpa ka." Pärast hakanud võõrast haugutama: "Sina ei ostnud, aga minu viina jood. Sa pead punast kusema." Kustal olnud joobunud peaga see harilik sõna. Lugu olnud kevadest talvet. Rukkilõikuseaeg tulnud sama võõras mees Kustat taga otsima ja tema käest abi paluma. Ta kusnud kevadest saadik tõesti punast.

Leetva Hans Liinson ja Tiit Letner vedanud Vastemõisa Murru metsast palke Viljandisse kaubamaja Lang & Petersonile. Liinson ostnud linnast uue sae ja andnud selle Letneri kätte koju viia. Ise olnud tugevasti vintis. Letner olnud ka auru all ja jäänud reel magama, hobune viinud ta koduteelt kõrvale Ristse kõrtsi juure, mis Vastemõisast kolm versta Kõpu poole. Letner ärganud, läinud kõrtsi sisse teed küsima, tulnud välja, näinud, et uus saag olnud reelt kadunud. Mees pöördunud kõrtsi tagasi, kaevanud kõrtsimehele oma kahju ja lisanud juure: "Ma sülitasin kolm korda sae peale. Kes võttis selle keha jääb ummuksesse. Homme hommikul saada kas väike poiss järele, et välja kisuks." Üks noormees kõrtsis kuulnud seda, tulnud Letneri juure juttu tegema ja pakkunud talle viina. Letner vastanud: "Joo ise oma hinge õnnistuseks, mina su viina ei võta." Noormees jäänud nii kurvaks, kadunud kõrtsist ära. Letner läinud ka natukese aja pärast kõrtsist välja, saag olnud reele tagasi pandud.

Kui varga jäljed leiad, siis võta kolme jälje seest mulda või lund jne. kuusekoore peale ja viska küdevasse ahju. Siis saab kohe kuulda, kus varas on. Kui viid selle puru, paned torni kirikukella alla, siis on kogu kihelkond seda kola täis.
Et saksaga heas vahekorras olla, püüti saksa, ülemust (kiltrit või kubjast) enne näha, kui saks sind näeb ja järgmised "saksasõnad" endale ette lugeda: "Siin ma seisan su ees kui üks müür, hõbe hõlmas, kuld karmanis. Aamen, aamen, aamen."
Nõiduda saadi seda, kel pastlad või viisud jalas olid. Mõisnikku ei saanud naljalt nõiduda, sest tal olid kõrgete kontsadega saapad jalas, millede alt õhk läbi käis.
Et tüdrukule armu peale panna, võta oma küljest, kõige parem "armu kohast" karv nõela taha ja õmble tüdruku riide külge. Kui abielupaar on nõidusega kokku pandud, siis hakkavad nad pärast teineteist vihkama. Et seda nõidust "tagasi teha", loe tagaspidi laulatuse sõnad leiva või saia peale ja anna neile sisse, ilma et nad seda teaksid.
Rabanduse vastu loe kolm korda ühe hingega Issameie viina pudeli peale ja pane ruttu kork peale. Kui nüüd seda juua annad, siis aitab.

Kulliõue Juhan Kuldkepi noorem vend Mihkel olnud kusagil Põltsamaa pool Külmoja veskil. Veski omaniku naine õpetanud teda: "Kui tahad oma tulevast pruuti näha, siis mine jõululaupäeva õhtul üksipäini tuppa, istu südaööl seljaga ukse poole, sea endale peegel ette ja loe Moosese raamatut (Kust kohast, seda jutustaja ei tea, võibolla ükskõik kust kohast)." Mihkel teinudki nõnda. Kuulnud - uks lõksatanud. Mees löönud kartma, puhunud tule ära. Proua küsinud pärast: "Kas nägid oma pruuti?" Mihkel: "Hakkasin kartma, lõin enneaegu raamatu kinni."

Lutikate ja prussakate kaotamine. Ahvatle nad mingi neile meelepärase sööda abil nõusse, ära aga puutu käega. Kui kuu hakkab kahanema, siis vii nad neljapäeva õhtul peale päevaloodet ristteele, puista nad sinna välja ja ütle: "Minge, saksad!" Siis kaovad majast ka ära.
Tuleb ette, et mõni luu oma harilikust õigest seisukohast otsapidi välja tikub. Seda nimetatakse "kooljaluuks." Tema arstimiseks vali kusagilt maast üheksa asja, kõige parem, üheksa surnud inimese või looma luud. Iga luuga vaota kolm korda oma kooljaluule ja pane ta oma endisele kohale maha, just nii nagu ta enne lamas. Siis hakkab su kooljaluu kaduma.
Roosi ehk elitingi vastu tarvitatakse konnakudet. Seda korjatakse varakult kevadel musta villase riide peale ja lastakse seal kuivada, kuni ta nagu liimkorraks muutub. Siis mässitakse roosile.
Kõige lihtsam roosi ehk elitingi arstimine oli see, et tema juures Issameie palve loeti ja öeldi: "Tagane, saadan."

Ühel Kuusekäära poisil olnud roos küljes rindade kõrgusel. See mädanenud nii, et juba augud olnud sees. Mingi abinõu ei ole aidanud. Üks rändav kaupmees õpetanud teda. Võta must lambanahk, kõrveta vill pruunikaks ja pane siis nahk roosi peale. Poiss teinud nii ja saanud terveks.

Abinõuks roosi vastu võetakse ka, ilma mingisuguste nõiasõnadeta, sinine paber, hõõrutakse see suure tisleri pliiatsiga ära ja tehakse sama paberi keskpaika viienurgaline täht. Ka tarvitatakse roosi vastu tsinkveissi, mida sinisele paberile riputatakse.

Kui tahad soolatüükast lahti saada, siis hõõru teda soolaga, seo sama sool nartsu sisse ja viska, seljaga küdeva ahju poole seistes, ta üle pahema õla tulle. Tagasi ei tohi sellejuures vaadata. Jookse ruttu ära, et praginat ei kuule. Muidu ei aita. Sama abinõu tarvitatakse ka koeranaela vastu.

Kui nende lugude kirjutaja koolis käis, oli ühel tema kõrval istujal kaasõpilasel käed soolatüükaid täis. Varsti ilmusid soolatüükad ka nende lugude kirjutaja kätele. Tuletikuotsaga põletamine, piibutuha üleriputamine ja selle tuha sissehõõrumine, noaga lõikamine ja niidiga ümbersidumine ei aidanud: ühe ära hävitatud käsna kõrvale tekkis rohkem uusi. Keegi andis poisikesele järgmist nõu. Kui suvel äikese ajal vihmavesi katuseräästast maha jookseb, siis mine põhjapoole räästa alla ja pese selle vihmaveega oma käsi. Poisike tegi seda ükskord ja järgmise nädala jooksul kadusid kõik käsnad tema kätelt. Nad ei ole enam tagasi tulnud.

Teatud nahahaigust nimetab rahvas "maalisteks." Arvatakse, et inimene on kuskil paha koha peal lamanud, seal end pesnud või pesuvee sinna välja valanud. Saunast saadakse kergesti maalisi. Abinõuks nende vastu võta kolm peopesa suurust paksu paberitükki, pane igaühe sisse soola, lõika ka punast lõnga sinna peale ja kaabi hõbedat juure. Siis loe pakikeste peale maaliste sõnad (missugused, seda jutustaja ei tea). Nüüd seo paberipakikesed kinni, keeruta neid 9 korda enda ümbr ja vajuta 9 korda enda külge, ülevalt alates allapoole, eriti neile kohtadele, kus maalised on. Siis viska üks pakike sinna, kus oled lamanud või end pesnud, teine sinna, kuhu oled pesuvee välja valanud ja kolmas pakk vii surnuaiale, viska teiste tähelepanemata värskesse hauda, kuhu surnu peale maetakse. Olgu maalised ka kümme aastat kallal olnud, nad kaovad selle arstimise järele. Ja kui nad ei kao, siis ei ole nad maalised.

Kui inimene kadeda pilguga teise inimese või mõne ligimese looma peale vaatab, teda kadestades kiidab, siis võib ta teda ära "kaetseda." Kaetsetud inimene või loom ei kosu enam, tal juhtuvad äpardused, ta jääb kängu. Mõnel inimesel olla eriti kade, kahjutoov silm, mille eest end peab hoidma. Mida tuleb "kaetsemise" vastu teha? Kui keegi näiteks on su siga vaadanud ja teda kiites ära kaetsenud, siis võta 9 tulist sütt, riputa nendele puru sealt kohalt, kus kaetseja on seisnud. Selle suitsuga suitseta siga, 9 korda ta ümber keerutades, siis saab ta terveks.

Kui tahad, et loomale kellegi kaetseja kuri silm ei pea kahju tooma, siis võta looma enda alt põhku, riputa 9 tulise söe peale ja sellega suitseta looma.
Kui tahad oma maja inimesi ja loomi kaetamise eest kaitsta, siis võta kolmest kohast väravate või uste alt puru, riputa 9 hõõguva söe peale ja suitseta sellega oma ruume. Selle tarkuse õpetaja lisab juure: "Näe, lihtne asi, aga aitab."
Kasekännu, kuivanud või elus kase küljes ksvab eriline käsna liik - "kõbjas." Tema on tumepruun kuni must, kuiv, kõva, kore, vormitu mass, millel mitte kuju ei ole. Seda kogutakse, kuivatatakse, jahvatatakse kohviveskil peeneks ja keedetakse tast kohvitaoline vedelik, mõru, viha, vastiku maitsega. Teda juuakse arstirohuna vähjatõve vast, kui see algab.
Kuidas arstida joomarit? Kui leiad rotipesa, siis võta 9 noort, pimedat rotipoega, tapa nad ära, kalla kaussi nende peale viina ja viin kalla pärast pudelisse. Seda viina anna joodikule juua. Igakord, kui ta pärast hakkab viina võtma, ajab viin ta oksele.

Piibuvargus

Vanemal ajal kui meie maal veel raudteesid ei olnud, sõitnud kaks noormeest talvel saaniga Pärnust Riiga. Nad peatunud Kiisa kõrtsi ees, sidunud oma uhke täku puu külge kinni, laotanud teki ilusasti saani üle ja üks neist visanud ka oma ilusa "hõbevaskedega" piibu saanitekile. Paremat sorti piibul ja ta varrel on ju vaskvõrud. Kõige kallimatel piipudel on need võrud hõbedast ja säärast piipu nimetati hõbevaskedega piibuks. Piibuomaniku seltsiline hoiatanud: "Ära jäta oma piipu siia, mõni võtab ehk ära." Teine vastu: "Katsugu keegi kurat mu piipu võtta, küll ma ta kätte saan." Nad läinud kõrtsi ja natukese aja pärast tulnud salk mehi kõrtsist välja. Üks neist näinud seda piipu ja öelnud: "Näe, kui tore piip, vaja ta ära võtta." Teised keelama: "Ära võta, ega see nii lihtne mees polegi, kes oma piibu siia ula jätnud." Piibu himustaja vastu: "Mis kurat mina sest küsin, kes piibu siia jätnud. Viin ta ära." Mees läinud sammu kümme saanist eemale, pööranud oma tagumiku saani poole, lasknud oma püksid maha ja läinud nii tagurpidi töllakil saani juure, sirutanud reite vahelt oma käe tahapoole ja võtnud piibu ära. Siis läinud ilma tagasi vaatamata saani juurest piibuga oma teed.

Mõne aja pärast tulnud ka mõlemad Riiga sõitjad noormehed kõrtsist välja. Näevad - piip kadunud. Ütleb nüüd piibu peremees: "Või ära varastatud! Oot, oot, küll ma selle kuradi varga kätte saan." Läinud kõrtsi tagasi, tellinud pool kortlit viina, posisenud midagi viina peale, loksutanud teda ja hakanud sealt piibuvarast vaatama. Siis aga teinud pika näo ja ütelnud: "Olen mina küll kaval mees, aga see kurat on veel kavalam. Tulge, vaadake!" Teised tulnud, vaadanud: viinas pole muud näha olnud, kui kellegi paljas tagumik solkuva munakotiga. Mees jäänud oma tarkuse peale vaatamata piibust ilma.

Taga Valga targad

Taga Valga targad olid rahva seas suures kuulsuses. Tark elanud 20 versta Valgast, 4 versta Koitküla raudtee jaamast eemal. Mitmed käisid nende juurest abi otsimas. Üks tütarlaps põdes 9 aastat juba luuroosi. Haigus ei tahtnud lahkuda. Kui üks paise välja mädanes, siis tekkisid uued asemele. Tütarlaps sõitis viimati oma õega, kes silmahaige oli, õemehe saatel Taga-Valga targa juure. Targa majakeses olnud kaks tuba, ühes elanud tark ise oma naise ja lastega, teine tuba olnud haigeid täis, kes abi oodanud. Tark pole õhtul aga end näidanud, ehk küll ta õel väike naine just kui rautsikas teda sõimanud ja üles torkinud. Tark pidanud aga igast viinapudelist, mis talle toodud, ise katsuma ja siis viina vägevaks arstirohuks nõiduma. Nii olnud ta õhtul purjus ja pole saanud välja tulla. Hommikust ööd, umbes kella kahe aeg, ärganud ta ja hakanud haigeid ravima. Tark olnud suure kasvuga mees.

Esimene, kelle ta ette võtnud, olnud üks noor naine, kes karkudel käinud ja ööl valu pärast sugugi rahu ei saanud. Tark pannud ta toolile istuma. Võtnud ta särgi niueteni maha, katsunud ja silitanud ta keha seljast ja ristluist, midagi seal juures "lausudes." Pärast käskinud naist üles tõusta ja minna. Naise valud olnud kadunud ja ta võinud ilma karkudeta ära minna, end natuke käega seina vastu toetades.

Siis võtnud tark haige jalaga tütarlapse ette. Katsunud ja pigistanud jala haiget kohta korduvalt ja lausunud: "Kinnita liha, luud ja verd." Kallanud pudelist viina õlleklaasi, võtnud kolm tuletikku üksteise järele, süüdanud iga tiku põlema ja pigistanud ta põleva otsaga klaasi viina sisse. Tikuots jäänud põhja, tikk aga seisnud viinas püstloodis. Siis kallanud selle nõiutud viina pudelisse tagasi, andnud searasva, käskinud haiget jalga esiti rasvaga määrida, siis viinaga pealt hõõruda. Kolmekuninga püha aeg käinud nad nõia juures, pärast tulnud õige palju mäda välja. Jaanipäeval olnud jalg täiesti terve ja on siiamaani (20 aastat) terveks jäänud.

Tema õde, kelle silmad kuupuhastuse aeg alati punetanud ja valutanud, pidanud nõia käsul ise kaevule minema ja sealt pudeliga vett tooma. Selle vee sisse ei ole nõid omalt poolt midagi pannud. Võib olla, küll sõnu sinna juurde posisenud. Vee viinud silmahaigust põdeja naine koju ja teinud tarbekorral selle veega silmadele kompressi. Silmad saanud päris terveks. Vesi muutunud päris paksuks läbipaistvaks süldiks. Tark rääkinud, et tema oma tarkuse võtab 7. Moosese raamatust.

Silmahaige naisterahvas kaevanud talle veel, et neil kodus on äpardus loomadega: lehma piim hakkab suvel venima ja vasikad on täia täis. Tark küsinud: "Mitu looma teil on?" Naine vastanud: "Kuus." Tark pannud kolm esimest sõrme kokku, koputanud nendega altpoolt laua pihta ja öelnud naeratades: "Kuus jah. Seitsmes on veel liig tilluke, seda teie arvesse ei võta." Naisel tulnud siis meele, et neil hiljuti lehm toonud vasika - seitsmenda looma. Tark rääkinud edasi: "Teil on laudas paremal pool ukse kõrvas mustakirju lehm. Selle piim hakkab venima ja rikub ka teiste lehmade piima ära. Üks "laiapükstega" inimene (s.o. naisterahvas) on selle looma kiusaja." Naisel olnud ka tõeste paremal pool ukse kõrvas laudas mustakirju lehm. Naine saanud targa käest nartsu sees soola, lehmale ja vasikale sisse anda. Sest saadik ei ole ta lehmade piim enam veninud ega vasikate selga täisid tekkinud.
Jutt on jutt. Za čto kupil, za to i prodal.

SISUKORD	ESILEHT