Vana Jüri naise Mari isa-isa olnud Murru-Mikk. Tema elanud oma venna Aeduga Murrussaares. Neist arvatud, et nad on suured nõiad ja võivad end ka tuulispasaks ja hundiks moondada. Kui hunt Rassi karja tulnud või karjased tuulispaska näinud, siis hurjutanud nad: "Murru-Mikk, Murru-Mikk! Aet, Aet, Aet!"

Murrussaare talu oli Kabala valda kuuluv, Rassi Saaresiimu talu lähedal, Vändra piiril. Tema naabruses oli Mikussaare koht. Need mõlemad kohad on nüüd metsa all Vaki metsaringkonnas. Kingul on veel Mikussaare õuekoht tunda kaevuga, mille ümber lepad kasvavad, nagu oleksid nad sinna istutatud.

Suur nälg

Murru Mikk elanud tol ajal, kui Eesti- ja Liivimaal suur nälg valitsenud. Olnud õige vilu ja vihmane suvi, varane külm ja hallatis sügisel võtnud ka selle viljanatukese ära, mis metsanurgas Murrussaare põldudel kasvanud. Kartuleid tol ajal meie maal veel keegi ei tundnud. Kartuleid toodud alles pärast seda Pärnust ja soovitatud rahvale öeldes, et kui inimene päevas ka kolm kartulit ära sööb, siis tema ikkagi nälga ei sure. Sügisel pole Murrussaares enam toidu suutäitki olnud.

Mikul olnud hale meel vaadata, kuidas tema naine ja lapsed nälga surevad. Tal olnud veel natukene püssirohtu ja kuulisid, ta võtnud püssi õlale ja läinud Ropsoja poole metsa hulkuma, mõeldes, et surema peame muidugi; parem suren metsas üksipäini ära. Olnud just Pärtlipäev, põtrade jooksuaeg. Mikk juhtunud üht isapõtra kahe lehmaga silmama ja lasknud ühe lehma maha. Pull saanud selle üle vihaseks, jooksnud küti kallale ja tahtnud teda maha tallata.

Põdrad on muidu arad loomad, kes inimeste eest kõrvale hoiduvad, kuid jooksuajal võivad pullid õige julgeks ja tigedaks minna, kui nad oma lehmi kaitsevad. Miku lähedal olnud õnneks üks suur kuusk, tormist ümber visatud. Ta pugenud ruttu selle alla. Põder hüpanud mitu korda üle puu ühelt poolt teise poole, aga kütti kätte ei saa. Mikul olnud puu all veel nii palju julgust, et ta oma püssi laadinud. Põder läinud viimaks natuke eemale, seisatanud, pööranud pea ümber ja vaadanud tagasi. Mikk sihtinud ja lasknud ka pulli maha. Siis läinud koju, võtnud naise kaasa, nad nülginud kahe tapetud põdra nahad seljast, viinud nahad Pärnu, ostnud nende eest soola, mis tol a'al kallis olnud, soolanud, tahetanud ja kuivatanud põdraliha, keetnud teda jänesekapsaste ja muude metsarohtudega ja juurikatega ning Miku perekond toitnud end sellega, kuni teisel aastal uus vili jälle lõikust andnud. Nõndaviisi jäänud nad kõik elusse.

Ükskord vahtinud Mikk öösel karu, keda ta oodanud hobusesööda kallale tulema, kuid karu asemel tulnud hunt. Kuna see tahtnud hakata hobust sööma, kuuldunud üks hääl, nagu vana mõtuse lennu hääl, ja must kogu liikunud sealt mööda. Hunt tõmmanud pea selga, saba selga, jätnud hobuse ja pistnud jooksma kogu järele. Kogu kiladi-koladi ees, hunt volkadi-volkadi järel Murrussaarest Kibaru poole. Seda vahet on 15 versta. Kibaru perenaine lüpsnud päikese tõusu aeg lehmi ja näinud, kuidas must kogu ees ja hunt järel temast mööda suure raba poole kihutanud ja seal ära kadunud. Mis elukas see olnud ja miks hunt teda nii vihaselt taga ajanud, seda nad pole teadnud.

Pärast läinud Mikk Murrussaarest kibeda orjuse eest Vändrasse ja võtnud Lüüstes Abi talu. Seal saanud ta õige vanaks. Kord näinud ta laanes kõrge kuuse otsas ohutaja kulli pesa. Et vana kull mitte pole kodus olnud, siis tekkinud vanamehel himu kullipojad pesast ära viia, nagu ta noores põlves seda enne mitu korda teinud. Ta tikkunud üles, aga kuna ta pesast poegi võtnud, jõudnud vana kull koju ja löönud küüned Mikule näkku. Miku käed läinud valuga lahti, ta kukkunud kõrgelt maha ja olnudki surnud.