Elu mõisates

Vastemõisa Krüdener

Vastemõisa parun Krüdeneri aeg leidnud puuraiujad Vastemõisa metsas puujuurika all karu pesa. Läinud kohe mõisa teatama. Mõisahärra käsk olnud, et kes karu leiab ja piiri sisse saab, sellele antakse viis rubla vaevatasu. Juhtunud nii, et härrat pole sel ajal kodus olnud, kuid püssid ja muud jahiriistad olnud küll kodus. Nüüd pidanud mõisakokk toapoisiga nõu, et "lähme tapame karu ära." Läinud siis juhiga metsa, juht näitab karupesa, et seal ta on, ja läheb ise minema, kuna kütid jahti algavad. Kokk ees, seab ennast valmis, toapoisiga taga, ka püss käes, aga lasta ei oska. Kokk ütleb: "Ma panen paugu. Ole sina valmis, kui korda ei lähe, võtan sinu käest püssi, annan teise paugu."

Saanud kahekesi karu lähikonda, kokk laseb, karu kukub maha, aga ei ole surnud vaid hakkab rabelema. Kokk pöörab end ümber et teise püssi võtta - aga toapoissi pole kuskil. Kokal hirm nahas, et kui karu veel võim sees, siis tõuseb üles ja tuleb kallale. Kokk ruttab toapoisi jälgi mööda verst maad, vaatab - toapoiss kuuse otsas. Kokk teda hurjutama ja noomima. Toapoiss vastab haleda häälega: "Mis sinul viga. Aga katsu, kuidas minu püksid on verd täis." Vaesel olnud püksid pärasoolika vedelikku täis. Tema jooksnud tulise rutuga koka eest, arvates, et karu teda taga ajab.

Vändra majori aeg olnud Kabala mõisas üks teine major, selle nimi olnud rahva suus "Must-Major". Tema armastanud üksildast elu. Kui juhtunud mõni külaline tulema, siis andnud ta kokale käsu: "Pane aga musta rukkijahu pudru pada tulele! Muidu, kui ma võõrast hästi söödan, tuleb ta varsti jälle."

Iga mõisnik tohtinud tol ajal ainult niimitme hobusega sõita, kui tema seisus ja ametiteenistuse aunimi seda lubanud. Maantee läheb Kabala mõisa õuest läbi. Kui nüüd Must-major näinud, et keegi mõisnik, kel seaduse järele selleks mitte luba ei olnud, kolme hobusega tema mõisa õuest läbi sõitnud, lasknud ta sõitja kinni pidada ja äärmise hobuse jala liikmest läbi lõigata, öeldes: "Kui juba niisugune kolme hobusega sõidab, mitu siis mina pean laskma ette rakendada."

Pilistveres olnud Mustamajori aeg üks Naak või Knaak kirikuõpetaja. See olnud õige käre mees. Kui näiteks keegi vader tulnud last ristima, siis küsinud Naak kohe: "Kas lugeda oskad?" Kui vader ei ole lugeda osanud, võtnud õpetaja varnast kantsiku ja rihmanud ta läbi. Must-major ja õpetaja olnud vingamehed (Just vinga-, mitte vingumehed. Ving, vingu, on suitsuving. Ving, vinga, on salaviha). Kui Must-major kirikusse tulnud, siis lasknud õpetaja kogudust põrguvalu laulu laulda. Must-major saanud aru, et see tema kohta käib, turtsunud küll aga ei ole võinud midagi parata.

Vallarahvaga saanud Must-major hästi läbi. Jaani päeval maksnud peremehed oma suvemaksud ära, seal olnud lõjad, kotid ja muud asjad. Siis lasknud major nendele õues viina anda ja ajanud nendega sõbralikult juttu. Peetud aru sellest, et kas ehk varsti sõda tuleb. Must-major öelnud: "Ärge kartke, nüüd veel sõda ei tule. Kui naisterahvaste hõbeasjad ära kaovad, teed kõrgeks ja rabad kuivaks tehakse, siis tuleb sõda."

Mustal majoril olnud üks jääger. Kord läinud see jääger vara kevadel Kallissaare rappa jahile. Õhtul kuulanud, mõtusemängu aeg olnud juba möödas. Jääger teinud tule maha ja tahtnud tule äärde magama heita. Enne kui tal uni peale tulnud, kuulnud ta, kuidas üks hääl hakanud kaugel tumeda bassihäälega karjuma: "Must tölpsaba härg maa sees, höll-öll-öll." Keegi tulnud rabavett mööda sulps-sulps-sulps ikka lähemale. Jääger aimanud, et see lähenev võõras keegi muu ei ole kui vanatont ise. Ta olnud kaval mees ja teadnud, kuidas end tondi vastu kaitsta: tõmmanud raud riistaga kolm ringi enda ümber. Tont tulnud päris tule lähedale, teinud enesega ümisedes juttu, tulnud kahest ringist üle aga kolmandast ringist pole julgenud üle astuda. Hoidnud ühe jala peos, karanud teise peale ja öelnud kargamise taktis: "Vat seda viisi. Vat seda viisi." Et juttu teha, küsinud jääger tondi käest: "Külamees, kas sealpool linde ka oli?" Tont vastanud: "Oli ka - ei oln'd ühti." Ei tea, kuidas tont viimaks ka kolmandast kriipsust üle saanud. Ta võtnud jäägri käed ja pistnud oma perse. Perse olnud külm nagu lumehang.

Paide linn olnud Mäo mõisa krundile ehitatud. Mäo mõisa junkrud viinud mõisa linad Paide, et linnanaised nad ära ketraksid. Naistele pole see mõisaorjus meeldinud, nad hakanud vastu. Lõpuks lahendatud tüliasi sellega, et Mäo mõisa omanik Paide linna krundi eest Ollepa (Olleva) mõisa omale saanud. Olleva oli pärast Kabala mõisa karjamõis.