Poe Mardi tapmise ajal tegutses Võhmas kaupmees Jüri Martinson. Tema isa oli enne Taevere mõisas karjameheks, pärast elas oma poja juurs. Tema ema oli Kärdu tädi tütar Ann. Kärdu-tädil oli nimelt kaks poega: Jüri ja Hans ja kuus tütart: Rõõt, Anu, Ann, Mari, Madli ja Kadri. Jüri Martinson oli Paide kaheklassilise kreisikooli läbi teinud ja pidas Võhmas poodi, majas, mis Taevere Kuldkepi äi, endine kaupmees Miller, oli endale ehitanud.

Martinson läinud tapetud Mardi kasuvanemate juure ja öelnud: "Mardi raha teie Pärnu pangast kätte ei saa, sest seaduse järgi ei ole vanemad laste varanduse pärijad. Tulevad Mardi õed ja vennad ning saavad raha endale. Aga kinnitage mind Mardi asemele oma kasupojaks, siis olen ma Mardile kõige lähedasem, saan selle raha kätte ja annan teile." Mardi kasuvanemad olnud sellega nõus. Martinson läinud siis Pärnu, võtnud Mardi raha pangast välja, ei ole aga selle annud kasuvanemaile, vaid hakanud saadud rahaga suuremaid ärioperatsioone ette võtma. Oma kaupluse Võhmas jätnud ta nüüd enamasti sellide hooleks, ise sõitnud ümber, ostnud linu, vilja ja metsalankisid. Teda peeti osavaks, jõukaks ärimeheks, ta kuulsus kasvas ja hea meelega usaldati oma raha tema kätte.

Martinson oli nooremas eas mõistlik, viisakas, kaine, kokkuhoidlik, õige mees. Pärast, kui sugulased intriigide abil olid tema naisevõtmise nurja ajanud ja ta oli tapetud Mardi raha kätte saanud, näis, nagu oleks üks teine võõras vaim tema kehasse asunud. Ta hakkas purjutama, kaarte mängima, naistega lõbutsema, pidusid mööda sõitma ja jättis oma koduse äri lohakusse.

1905. aastal oli ta punane agitaator, kes rahvale kõrtsis ja mujal seletas, et Jumalat pole olemas (ta enda sõnade järgi hakanud ta Jumala olemasolus kahtlema juba, kui ta 15-aastane olnud), kirikuid ja vaimulikke, neid rahva petiseid, pole tarvis, kauplemine peab vaba olema, ilma mingisuguste patentideta jne. Kui Besobrasovi karistussalgast püüdjad teda tahtsid kinni nabida, siis leidis ta kaitset ja eestkostmist Taevere mõisa rentniku Jaan Kuldkepi poja Alberti poolt, kes oli Kärevere mõisa omanik ja tegutses üksmeelselt teiste mõisnikega revolutsionääride vastu. Sellepärast oli Alberti sõnal mõju, kui ta tahtis Martinsoni päästa, kes oli oma ema poolt tema sugulane ja tema vanemate poe rentnik Võhmas.

Selle abi eest pidi aga Martinson oma päästjale 12 tuhat rubla laenuks andma. Albert jäi pankrotti ja Martinson oma rahast ilma. Seda oli Õunapuuaia vana Bakhof tema enda suust kuulnud. Martinsonil oli enne kavatsus olnud oma ärid likvideerida ja korjatud kapitaliga rahulikult elada. Aga suurema osa kapitali kaotus Alberti süü läbi ja mõned muud enne seletatud põhjused mõjusid temale nii, et ta enam ei mõelnud sipelgausinusega raha korjamisele ja kokkuhoidmisele. Pidudel käis ta sagedasti, purjutas ise ja maksis arved kinni oma joomakaaslastel, kes tema ümber lipitsesid ja teda austades "isaks" hüüdsid. Kodus oma kauplustes näitas ta end ikka harvemini.

Viimati oli ta Tallinna üleüldisel laulupeol nädal otsa lõbutsenud. Võhmasse tagasi jõudes rakendanud nad joomakaaslase Vaasmanniga kaks hobust kalessi ette ja läinud edasi pidutsema. Sealt tagasi tulles tundis Martinson nii suurt valu selja sees, et ei võinud voodist üles tõusta. Pilistvere tohter Loorberg ennustas talle pikaldast haigust ja pidas vajalikuks kõige hoolsamat ravimist. See aga Martinsonile sugugi ei meeldinud, oli ta ju oma elu lõbudele pühendanud. Nende lugude kirjutaja vennale, kes teda siis külastas, ütles ta: "See pole kellegi elu, nii vaevelda." Võttis padja alt revolvri, pani selle otsa oma meelekohta ja ähvardas: "Kui asi varsti ei parane, siis pole muud vaja kui üks plõks ja on kõik lõpetatud." Kuuljal käisid judinad üle keha, kui ta mäletas, missuguse tõsise ilmavaatega mees Martinson enne oli olnud ja mis ta nüüd suust välja ajas.

Kutsuti külast vanamoor, kes Martinsoni pidi palju rutem terveks tegema kui tohter. Vanaeit ütles, et vaja kuppu lasta. Ta oli kupulaskja ja muid abinõusid tal polnudki soovitada. Martinson oli kõhn, verevaene mees, nüüd pandi talle kupud seljale. Need muidugi ei aidanud. Saadeti uuesti vanamoori järele. See leidis, et esimesed kupud mõjunud liiga nõrgalt, peab teine kord veel kuppu laskma. Peale teist kupulaskmist oli Martinson halvatud. Nüüd tal enam meele ei tulnud ühe plõksuga kannatustele lõppu teha. Aju, mis seda oli enne mõelnud, keel, mis seda enne oli öelnud, käsi, mis seda oli tahtnud täide viia, olid halvatud.

Martinsoni poe uksed pitseeris kohtupristav kinni krediiterite nõudel, kuid oli tähelepanemata jäetud, et ta poe laes oli luuk, kust salaja võidi kaupa välja viia. Oksjonipäevaks oli poodi enamalt jaolt tühja rämpsu jäetud, mille eest kuigi palju hinda ei saadud. Martinsoni sellid olid siis praegune Peetri Ilves ja Võhma kaupmees Jaanson.

Mõned aastad kandis õnnetu halvatud mees oma risti, olles koormaks endale ja sugulastele, kes enne olid lootnud tema kui vanapoisi rikkust pärida, nüüd aga pidid sandi eest hoolitsema, mida nad kuigi hea meelega ega kuigi hoolsasti ei teinud, kuni surm ta peale halastas. Oma suuga oli ta punaseil päevil jutustanud, et Jumalat ei ole. Oma kurva saatusega pidi ta vastupidist tõestama.