Lipharti aeg Kabalas

Liphart ostnud Kabala mõisa parun Üksküla käest. Mõisa müüdud ühes kraamiga. Peale ostuhinna kättesaamist pidanud endine omanik kepi kätte võtma ja jala mõisaväravast välja minema. Mõisa hind olnud, jutustaja ei mäleta kindlasti, mitu vakka hõberaha. Maksutärmin olnud väga lühike. Parun Üksküla olnud enne juba mitmele teisele samade tingimustega oma mõisat müünud, kuid ostjad kukkunud sisse - pole jõudnud tärmini pidada ning jäänud käsirahast ilma. Üksküla lootnud ka Liphartit sisse vedada, aga Liphart olnud väga rikas mees, tal olnud 16 mõisat, ta maksnud raha enne tärminit välja ja Kabala mõisa jäänud kõige kraamiga temale. Üksküla pidanud kaubalepingu järele kepi kätte võtma ja jala mõisa väravast välja minema. Siis tulnud tagasi, ostnud Lipharti käest tõlla ja hobused ning sõitnud oma teed. Lipharti ajal olnud Kabala valla rahval kaunis hea elu. Magasiait olnud vilja täis. Rahvas pole teda palju tarvitanud, vili läinud mädanema, veetud viimaks põllule.

Lipharti aeg olnud vana Steingetter Kabala mõisa opman. Tema kirjutanud üles, kui palju päevi keegi teomees teinud. Kes kupjaga sõber olnud ja talle peosse pistnud, saanud alati oma päevad täis, kuna teised sagedasti kimpu jäänud. Steingetter öelnud kord: "Jah, mina saab küll aru: kes tark ja terane, see seisa ja maga ja saa ikka oma päeva kätte. Rumala ja kohmetu, see orja ööd ja päeva, saa peksa veel pealegi ja päevast ka ilma."

Liphartil olnud üks toapoiss, Toa-Juhan. See arvanud kord, et härra temale ülekohut teeb. Ta ähvardanud härrat kohtusse kaevata. Liphart öelnud talle: "Kuule, Juhan, ära hakka minuga kohut käima. Kui sinul ka viie tuhande rubla eest õigus oleks ja minul viie tuhande rubla eest süüdi, siis saab see kohtus kõik ümber muudetud: sinul jääb viie tuhande rubla eest süüdi ja mina jään õigeks. Ära kuluta ilmaaegu oma kopikat."

Liphart tahtnud Kabala piiriseid laiendada ja tellinud selleks Rootsist kolmesaja rubla eest vana kaardi. Savi-Madis olnud tal ustav kubjas ja nõuandja. Liphart näidanud Madisele oma kaarti ja öelnud: "Nüüd võtan hulk Taevere ja Vastemõisa maad ära sinnamaale, kust saadik vanasti Kabala piir on käinud. Näe, vana piir läheb Pilliroo veski pealt Koosanõmme kaudu Koerakabeli mägedele, sealt Piksekose hauast üle, Tõrva laanest läbi, tulevad vastu Härja muhk ja Lehma lohk. Madis öelnud vahele: "Oh, härra, see piir tuleb ju sügavasse meie maa sisse." Liphart süganud seda kuuldes pead, öelnud: "Siis olen mina need kolmsada rubla maha visanud." Ta toppinud kaardi tuleahju ja kinnitanud Madisele: "Ära sina sest räägi, ka mitte oma naisele ja mina ei räägi sest ka oma naisele."

Parun Vietinghoff võttis Lipharti noorema tütre ära ja sai Kabala mõisa oma proua kaasavaraks. Tema läks joomisega hukka. Kardeti, et niiviisi ta lastele midagi ei jää, vöörmündrid asusid vahele, lahutasid Vietinghoffi ja tema proua ära, et teine peab teisal elama. Pärast lahutust elas Vietinghoff Saksamaal, lõi iga aasta kuuskümmend tuhat rubla läbi, müüs oma suure Luupani mõisa Lätimaal ära. Suri kahe aasta pärast Saksamaal.

Kui Vietingoffi proua oma mehest lahus elas, oli Kabala mõisas kümnik Christiani. Tema oli kõige suurem rahva nülija. Pärast tuleb temast pikemalt jutt. Imelik, et niisugune ülekohtune rahvasööja lilli ja puid armastas. Christiani laskis metsavahid lilli ja kõiksugu väikesi puid korjata, milledel ilusad õied on ja mis harvemalt ette tulevad, nagu kibuvitsad ja lodjapuud. Nendega istutas ta suure platsi oma elumaja ees täis. Kui noor Vietinghoff Kabalasse tuli, laskis ta kohe selle platsi tühjaks teha. Christiani pidi pealt vaatama kuidas tema hoolitsetud kasud välja visati.