Järgmiste lugude üleskirjutaja ei ole taotlenud muid eesmärke, kui aga seda, et neid jutte, mis ta lapsepõlves ja hiljemini vanemate sugulaste suust kuulis, mis teda nii väga huvitasid ja talle lõbu pakkusid, võimalikult muutmatul kujul tulevale põlvele alal hoida. Sellepärast ei ole ta püüdnud arvustaja osa mängida, tõtt luulest, naljast ja liialdusist lahutades. Tähtsad teated vanast ajast, vigurtükid, vigurjutud, rahvajuttudele omased mahlakad jämedused, jahiseiklused, tondilood, ebausu kombed, nõidused ja rahvaarstimise viisid - ühe sõnaga: terad ja pahn, kõik on esialgsel naiivsel kujul edasi antud, ilma omalt poolt midagi juure lisamata. Autor ei või mitte tagada, et see kõik oleks tõsi, mida siin jutustatakse, küll aga seda, et ta kõike seda tõesti jutustajate suust kuulnud. Meelega on keel mitmes kohas jäetud algvormi kohaselt silumatuks ja karedaks. Ise nagu kõrvale pugedes, laseb lugude ülestähendaja vanema aja inimesed ette astuda ja neid nende oma ilmavaate kohaselt omal viisil jutustada. Need [-2-] jutustajad olid aga: autori isa Leisu papa Jüri Kuldkepp tema vennas Taevere Jaan, Vakina Andres ja iseäranis Saeveski Aadu, rahva mälestuses vana "bassa" nime all tuttav. Teistest jutustajais olgu veel nimetatud vanatädi Kärt, kes Jääratsil mehel oli ja keda vanade lugude kõige paremaks teadjaks peeti. Kui mõne muistse loo üle ehk vaielus tekkis, siis hüüdis Jäärats kohe: "Kus Kärt? Kus Kärt? Eks Kärt teab kõik asjad ära." Ainus, kes Kärdile mõnikord julges vastu vaielda, oli tema vend Saki Jüri, omal ajal kuulus nõid, kirmirikkuja ja rahvaarst. Pärast tuli lisa veel mitmelt poolt Pärassaare, Saki ja Muriku Kuldkeppide poolt, eriti Uuesauna Mardi järeltulija, rahvamuusika kontsertidel tuttavaks saanud Peeter Kuldkepi vennalt Jürilt, kes Suure-Jaani alevis elab. Nüüdsed jutustajad kahetsevad, et ei olnud üks inimpõlv varemini neid asju uuritud, kui jutustajate vanemad veel elus olid, kes neid lugusid paremini teadnud.
Keda siin jutustatud sündmuste kohad huvitavad, see leiab nad Viljandimaalt Suure-Jaanist kui ka naabrusesolevatest kihelkondadest.
Kui nende juttude ülestähendaja poisikesepõlves Sagevere koolis käis, soovitas tolleaegne Sagevere koolmeister [-3-] Hans Gerretz (Jäärats) tungivalt, et need lood saaksid unustusest päästetud. Pärast õhutas ja edendas seda asja omalt poolt kirjutaja kadunud vend Hans. Tema armsale mälestusele olgu nad ka pühendatud.
Mis puutub 1905/1906 ja 1918. aasta sündmusisse, siis on püütud võimalikult tõetruud pilti anda noist ajust ja asjust, niivõrd kui see autorile selgus tolle aja sündmusist osavõtjate ja pealtvaatajate mälestusist. Kes säärast tööd on teinud, see teab, kui palju vaeva ja kannatust ta nõuab tegijalt.
Kui Leisu papa Jüri Kuldkepp veel väike poisike olnud, siis rääkinud mõned õige vanad inimesed, et nemad olla oma lapsepõlves Arkma külas Kabala vallas üht vana halli rauka näinud, kes oma noores eas tolleaegse kibeda elu pärast siin Liivimaal oli kahe teise seltsilisega Rootsis käinud kuninga käest abi ja armu palumas siit-maa mõisnikkude ülekohtu vastu. Teine tema seltsiline on üks Steingetter või Steingitter Kurlast olnud; kolmanda nime rahvas ei mäleta.
Jõudnud mehed Stokholmi, lastud nad ka ilusasti kuninga ette ja kuningas lubanud armulikult nende asja järele kuulata. [-4-] Kuninga kantseleist antud igale mehele hoolega kinnipitseeritud kiri ligi ja keelatud kõvasti neid kirju kellelegi enne näidata kui Tallinnas ülemusele.
Kui meestel kirjad taskus ja nad mõtlevad juba koju sõita, tuleb Stokholmi uulitsal keegi härra neile vastu, kuuleb nende kõnelemist üksteisega ja küsib selges eesti keeles: "Noh, Liivimaa mehed, mis teie siin pool käite?" Mehed ütlevad: "Käisime kuninga juures abi ja armu palumas, sest meile tehakse väga palju ülekohut. Kuningas laskis meile oma kantseleist kirjad ligi anda, mis meie koju viime. Öeldi, et kellelegi ei tohi enne näidata, kui aga kodus." Võõras hakkas peale ajama: "Näidake ometi vähe. Ega ma sealt midagi ää võtta saa." Mehed kahtlevad esiti küll, aga enestel ka himu teada saada, mis kirjades seisab ja annavad viimaks järele. Võõras võtab kirjad lahti, loeb, kahvatab ja ütleb: "Tänage Jumalat, et teie õigel ajal võite teada saada, mis teil kodus oodata. Sest nende kirjade järel ootab teid kodus surm ja hukatus ees. Üks teist saab Tallinna linna värava ees risti poodud, teine turul härgade vahel lõhki kistud, kolmas Toompeal raudnaeltega läbi löödud, vaadi sisse pandud ja mäest alla veeretatud."
Mehed hirmu täis, ilma nõuta. Võõras annab neile head [-5-] nõu, et kui kuningas teisel päeval sauna läheb - ta nimetanud ka tunniaja ja juhatanud uulitsa, kust kuningas läbi sõidab - siis mingu nad sinna uulitsale, oodaku kuninga tulekut, laskugu teda nähes põlvili ja pangu kirjad oma pea peale. Küll kuningas näeb ja laseb kirjad ära võtta.
Nõnda see sündinudki. Kuningas näeb ja küsib: "Noh eesti mehed, mis te jälle käite? Ma käskisin teile kirjad anda, kas teie ei saanud neid kätte?" Mehed vastavad: "Kõige armulisem kuningas, meie saime küll, aga nad on ju meie hukatus." "Kuidas nii?" küsib kuningas. Mehed paluvad kirju vaadata. Kuningas laseb kirjad ära võtta, loeb nad läbi, saab hirmus vihaseks ja ütleb: "Kui juba minu lähedal juletakse nõnda teha, mis siis veel kaugemal?" Laseb jala pealt need kolm kirjutaja isandat, kes kuninga nimel võltsitud kirjad valmistanud, meestega ühes Tallinnasse saata ja nendega täpselt seda teha, mida nad olid eesti meeste jaoks kirja pannud.
Eesti talurahvas leidis selle juhtumuse läbi palju kergitust ja parandust Rootsi valitsuse poolt, aga see kestis lühikese aja, sest suur Põhjasõda läks varsti lahti.
Mõni hea aasta pärast seda lugu, kui Tuudelepp juba [-6-] vana rauk olnud, nõudnud keegi saks, kes Arkmalt läbi sõitnud ja Arkma kõrtsi ees peatunud, teda näha. Vanamees toodud kepi najal tuigerdades ette. Saks vaadanud teda, kõngutanud pead ja öelnud: "Mis sa, vana, nüüd veel oled. Aga kas sa mäletad, kuidas sinu, kuradi, pärast kolm noorhärrat hirmsat surma said?" Andnud talle ühe hõberubla ja sõitnud edasi.
Põhja sõja lõppedes ei olla rootsi Baltimaid mitte jäädavalt Venele andnud, vaid teinud rahulepingu saja aasta peale. Venelased unustanud selle lepingupunkti ära, rootslased aga pidanud meeles. Kui sada aastat möödunud, siis ilmunud Tallinna ette üks Rootsi sõjalaev ja lasknud kolm kahuripauku linna peale meeldetuletuseks, et Rootsi oma vanast õigusest Baltimaadele ei loobu.
Rootsi (Põhja) sõja aeg hulkunud vene sissikud (Dr. Loorits tuletab "sissid" ühest leedu keele sõnast, kuid Suure-Jaanis ei öelda "sissid", vaid "sissikud", mis enam sarnaneb vene sõnale "sõštšiki") meie maal rahvast riisumas. Mõnikord ajanud nad ka rahvast karjakaupa Venemaale. Rahvas ise pidanud oma vara ühes kandma, nõnda pole siis röövlitel vedamiskulu kanda olnud. Ükskord ulatanud rahvarong Vanaõue silla otsast Vihiküla [-7-] söödini, umbes kaks versta. Teise jutu järele olnud üks rongiots Kaansoos, teine Vihiküla söödil - ilmne liialdus, sest seda maad oleks umbes 11 versta. Saatjaid sissikuid olnud ainult kaks: üks neist sõitnud ratsa rahvarongi ees, teine taga otsas, mõlemad meesterahva riietes. Keegi polnud julgenud neile vastu hakata, kõik läinu nuttes Venemaa poole.
Käru vallas on Kõrbja karjamõis, enne olnud seal Kõrbja talud. Kõrbjal elanud üks vahva mees - Kõrbja Jaan, kes kütiametit pidanud. Tema juhtunud jutustatud loo ajal lähedal metsas olema ja näinud, et rongis rahvast olnud nii palju ja sissikuid nii vähe. Ta võtnud südame rindu ja lasknud ees sõitva sissiku maha. Läinud sissiku jalast saabast kiskuma ja näinud, et ta on naisterahvas (jutustaja ütleb otsekohe: näinud, et olnud va' vitu). Siis saanud rongirahvas ka julgust, löönud taga sõitja sissiku maha - ka seal olnud naisterahvas meeste riides - ja pööranud sedakorda oma kraamiga kodu poole tagasi.
Käru vallas maganud kord 50 vene soldatit ühe talu rehetoas. Vaht tukkunud üleval, katusenurgas, valge rätik kaelas. Seesama kütt, kellest enne jutt oli (Kõrbja Jaan), roomanud ööhämaruses kuivatsehunniku tagant maja lähedale [-8-] ja saatnud, valge rätiku peale sihtides, vahile laengu. Vaht kukkunud kobisedes katust mööda maha, ei olla karjatanudki. Mees kuulanud nüüd natukese aja, kas kõik vagusi jääb. Läinud siis kikivarvul tasakesi toa juure. Toa eeskojas seisnud soldatite püssid hakkis, need kandnud mees ettevaatlikult välja. Vanasti ei olnud mitte hingedega, vaid põõnadega uksed, kinni ja lahti lükata. Mees sidunud ukse praokile, nii et valgusekuma natuke sisse paistab, aga ust päris lahti teha ei saa. Hakanud siis püssiga ukseprao vahelt rehetuppa kõmmutama. Unised soldatid ärganud ja jooksnud üksteise kannul ähmiga valge poole oma püsse võtma. Kes siis uksest pea pistnud, see mehe käest vopsu saanud. Nõnda tapnud ta ükshaaval peaaegu terve toa-täie venelasi ära. Ainult kaks soldatit pääsenud eluga jooksma. Õue all olnud jõgi, sealt purdest püüdnud nad üle minna, aga mees lükanud nad jõkke ja uputanud ära, et nad mitte ei saaks teistele teatust viia. Siis pistnud rehetoa põlema ja põletanud ühes kõigi surnukehadega ära. Seda nimetanud ta kärbeste kõrvetamiseks.
Käru ja Vastemõisa vallas näidatakse praegugi veel kohti, mis rahvas "vene sõõrdudeks" nimetab. Need sõõrud tehtud nõndaviisi: Kus mõni tee metsa sisse viinud, sõjaaegse [-9-] rahva pelgupaiga poole, seal nuuskinud vene sissikud ümber. Sellepärast lasknud rahvas parajal kohal mõlemal pool tee kõrvas suured puud üksteise kuklasse maha, see olnud siis vene sõõr, ehk sissikute lõks. Sõõru eesmine ots olnud ka õige jämedate puudega kinni pandud. Tagumine ots, kust röövlid sisse läinud, jäetud lahti, kuid puud olnud pooleni läbi saetud. Kui nüüd sissikute salgast viimsed sõõru jõudnud, lasknud vahid nende tagant ka puud maha ja pannud niiviisi lõksu kinni. Siis hakanud rahvas puude peidust venelaste peale laskma ja kes sõõrust püüdnud välja põgeneda, see saanud nuiaga pähe. Nii tapetud neist viimne kui mees ära.
Kõrbja Jaan teinud ka niisuguseid vene sõõrde ja tapnud sissikuid, mille juures tal ta kaks poega abiks olnud. Kord olnud sissikuid õige palju. Pojad, kes eespool sõõru otsas neid pidanud vastu võtma, kartnud, et nad kõik lõksu ei mahu ja hakanud enne tuld andma, kui isa tagant oleks sõõru kinni pannud ja neile märku andnud. Selle läbi pääsenud sissikute salgast viimased, kes väljas olnud, jooksma ja saanud teistele teatust viia. Vanamees kukkunud oma poegade peale nii hirmus vihaseks, et ähvardanud neid ka ära tappa. Pojad pidanud ta juurest põgenema. Enne surma jäänud vanamees nagu peast nõdraks, ta pole kusagil rahu [-10-] leidnud. Hirmuga hüüdnud ta ühtepuhku: "Venelased tulevad! Venelased tulevad!"
Kõnnust loode poole on kaks Kibaru talu (Kiviaru). Seal olnud rahvas rootsi sõja aegu röövlite eest metsas peljus. Vahid olnud väljas sissikuid valvamas. Neli vene soldatit, kes kõik teised kohad juba läbi nuuskinud, saanud ühe vahi kätte, see olnud lootsikuga jõe ääres. Venelased tikkunud lootsikusse ja käskinud endid sinna viia, kus rahvas oma varaga peidus on. Vaht täitnud nende soovi ja hakanud sõudma. Kui ta lootsikuga rahva pelgupaiga lähedale jõudnud, koopsinud ta neli korda mõlaga vastu lootsiku äärt. See olnud teistele kokkuräägitud täheks, et tal on neli sissikut lootsikus. Nüüd tulnud mehed appi ja tapnud sissikud ära. Üks venelane saanud jooksma, jooksnud kaheksa versta, eesti mehed ikka kannul. Viimaks saanud ta ometi kätte.
Sarnane lugu, Saeveski Aadu suust kuuldud. Vastemõisa valla Riisa ja Tõramaa küla rahvas olnud oma varaga vene sissikute eest metsas varjul. Üks Tõramaa mees öelnud: "Ma lähen lootsikuga koju vaatama, vast on sissikud kõik juba ära läinud, siis võime oma küladesse tagasi pöörduda." Saanud oma talutuppa, aga seal olnud kuus sissikut parajasti [-11-] ees, need võtnud mehe kinni ja nõudnud kurja ähvardusega, et ta peab neid sinna viima, kus vara varjul on. Mees võtnud röövlid lootsikusse ja sõudnud jõge mööda metsa poole. Ta rääkinud aga enne teistega kokku, et: "Kuulake, mitu korda ma mõlaga vastu lootsiku äärt koopsin, nii mitu venelast on mul ühes; siis olge valmis neid maha materdama." Nõnda olnud ka eesti mehed valvel. Saanud ta siis lootsikuga sügava jõehaua kohale, siis koopsinud kuus korda ja löönud lootsiku ümber. Neli sissikut uppunud ära, kaks aga osanud ujuda. Ühe neist tapnud eestlased vees ära, teine saanud kaldale ja jooksma. Jooksnud üle Riisa raba kuni Vändra Võievere küla Anikoorma talu juure, hakanud seal tõkkest üle minema, siis saanud eesti mehed ta rihvliga (kuulipüssiga) maha tõmmata.
Üks Saarisu mees läinud kord püssiga teed mööda Suure-Jaani poole. Näinud - kaks sissikut tulnud Vändra poolt tasa sõites järele. Mõlemail olnud hobused hõbeasju ja rahasid täis. Mees karanud ruttu teel kõrva ja heitnud maoli künka taha. Üks röövel näinud ta ometi ära ja lasknud püssiga tema peale, kuid kuul läinud, teda trehvamata, mättasse. Mees tõusnud nüüd üles ja lasknud ise venelase maha, enne [-12-] kui see sai püssi laadida. Sissiku hobune sõitnud kõige raha ja varaga teise seltsimehe järele, kes edasi kihutanud. Mees läinud surnud röövli jalast saabast kiskuma, näinud, et ta naine olnud, sülitanud ja läinud oma teed.
Rootsi sõja aeg põgenenud Viivle mõisa härra Saarisusse, mis oli ümbritsetud suurte metsadega. Maanteed tol ajal seal ei olnud ning röövlid ei pääsenud kergesti järele. Vallarahvas toonud ka tema varanduse sinna. Ta raha olla Saarisus praegugi kusagil maa sees.
Navesti mõisa asub kingul. Sealt vaadates näinud sissikud, et soode ja rabade tagant tõusnud suitsu. Nad märganud, et jõe taga on kuskil metsas rahvas varjul. Küll nad otsinud mitu korda hoolega, aga rahva pelgupaika ei ole üles leidnud. Üks niisugune Põhja sõja aegne rahva leeriase olnud ka Villevere ja Vaki vahel. Seal on keset sood kink, kus vanad koopad praegugi näha. Muistne pakkudest tee viib pelgupaigast läbi soo välja.
Pärassaares on (praegu Jaan Kuressoni päralt olev) Kivisööda talu, mida ka Papileeri ja Hiirekulli taluks hüütakse. Seal on põllu sees kaks kivi: üks suurem, arvata kuus jalga ratasringi, pealt tasane; temast 8-9 jalga loode poole [-13-] on teine, väiksem, kuid teravam ja kõrgem. Rahvajutu järgi olnud Põhja sõja ajal seal Suure-Jaani kirikuõpetaja Markus oma kogudusega leeris, sellest tulnud see Papileeri nimi. Vanemal ajal kasvanud seal tihe kuusemets, mida Papileeri metsaks nimetatud. Õpetaja pidanud nende kivide juures jumalateenistust, kusjuures tal suurem kivi altari ja väiksem kantsli aset täitnud.
Nii jutustab rahvasuu. Kuid Suure-Jaani õpetajate seas ei ole Markuse nimelist õpetajat olnud, nagu praegune Suure-Jaani õpetaja mulle teatas. Need vanad jutud võivad käia ainult Suure-Jaani õpetaja Magnus de Moulin'i kohta, kes Põhja sõja ajal tõeste oma kogudusega Vändra piiril metsades varjul olnud. Rahval oli Magnuse nimi natuke võõras, sellepärast tegi jutt Magnusest Markuse, milline nimi eestlasele palju tuttavam oli.
Magnus de Moulin'i kuju on üks liigutavamaid eesti kiriku- ja kirjandusloos. Pilistvere piiblikonverentsil võitles ta ühes Hornungiga, Verginiuse ja Bengt Forseeliusega piibli keele uuendamise eest vanameelse Stahli partei vastu. Mitu korda pidi ta sõja-ajal oma kogudusega põgenema ja kogudusest lahkuma, kuid ikka pöördus ta esimesel võimalusel truu karjasena oma karja juurde tagasi, kuni katk ta kannatusrikkale elule otsa tegi [-14-] (lähemalt selle üle vaata: V. Reiman, "Pildid Põhja sõjast", Sirvilauad 1902, lk.12).
Uue-Vända maa sees, tee ääres, mis Rassilt, Kabelimäest ja Orikülamäest üle Oriküla poole läheb, on keskhommiku pool tee kaldal "Papi haud." Jutt on ühest katoliku ülempapist. Tema elanud Jaagupi kiriku juures, kuna ta all olla ka Suure-Jaani ja Pilistvere papid olnud. Siin tee kõrval, kus ta haud on, varitsenud teda röövlid, kui ta kutsari ja kahe hobusega Vändra poole sõitnud. Nad teadnud, et ta on rikas mees ja tapnud ta ära. Siia maetud ta ka esiotsa maha. Kuid tema sugulased lasknud ta pärast välja võtta ja Jaagupi kiriku aeda matta, kus ta praegu puhkab. Vändra kirikuõpetaja Sokolovski kuulnud seda Vändra meeste juttu ja käinud papihauda vaatamas. Selle metsa nimi on Papiristi mets, ehk küll nüüd seal risti ega kivi ei ole.
Vana, põline tee käib Vanaõue mägedest üle, altpoolt Kabeli raba, Kabeli mäest üle, üle Saarjõe, allpool Särgahaua talu, allpool Oriküla (Roosa rüütli) Aru talu, üle Vändra jõe, Pere talust läbi Mädari külasse välja. Saarjõe lähedal on tee ääres noor männik, männikus kink, mis "Kuninga tooliks" nimetatakse. Vana rahva jutt räägib, et Rootsi kuningas Kaarel lasknud siin mulda kokku [-15-] kuhjata endale ja oma kindralitele puhkepaigaks.
Ka Prantsuse sõja aeg hulkunud meie maal vene sissikud ümber ja riisunud rahvast. Nende hirmul läinud Vakilt perekond kõige loomadega metsa ja asunud suurde rappa laagrisse. Peremees Mihkel, Saki Jüri Kuldkepi äi, läinud kord kodust jahukotiga laagri poole. Jõudnud Kaera-ale otsa peale, seal kuulnud selja taga samme. Vaadanud tagasi - üks venelane olnud palja mõõgaga talle valmis pähe löömas. Mihkel lasknud koti ruttu maha, rabanud venelase käest kinni ja nii võidelnud nad kaua elu ja surma peale. Kumbki ei julge appi karjuda, ei tea ju kas omad mehed või vaenlased lähemal on. Venelase jalge all juhtunud mätas olema, selle taha komistanud ta, kukkunud maha, Mihkel peale. Mihkel saanud nüüd venelase käest mõõga ära kiskuda, raiunud sellega tal pea maha ja matnud sissiku Kaera-ale otsa peale, võitluse kohale maha. Vaki mees, Karja-Mart kuulnud küll nende võitlemist, aga pole julgenud peremehele appi minna. Mihkli käest saanud ta selle eest pärast valjusti noomida. Selle võitluse tagajärjel jäänud Mihkel põdema ja surnudki.
Eelnimetatud Karja-Mart sõitnud esmaspäeva hommikul Kabala mõisa teole. Üle Vaki sillasoo kuni Sellimäe otsa [-16-] peale käinud puupakkudest tee, mille jäänuseid võib veel praegu näha. Tee viib, nagu enne sai jutustatud, vanarahva sõjaaegse leeriaseme juure soo keskel kingul, kus ka vanad koopad veel tunda. Mart pannud tähele, et üks venelane Sellimäe otsa peal midagi maha matnud. Tal pole aga tol korral aega olnud asja lähemalt uurida. Laupäeval teolt tagasi sõites peatunud ta seal kohal, kaevanud augu lahti ja leidnud maa seest suure tammepuust tünni pooleni hõbedat täis. Mart veeretanud raske tünni puude peale ja neid mööda oma ratastele, viinud Vakki välja ja matnud ülejõe metsa maha. Ei ole sellest aga kellelegi rääkinud. Pärast Tallinna teel jäänud Mart raskesti haigeks ja surnudki seal. Enne surma juhatanud Vaki inimestele: "Vaki toast välja minna, ülejõe metsa peale vaadata, seal kasvavad kaks pikka kuuske, nende vahele on raha-tünn maetud, kämmal mulda peal ja sammal kõige peal." Vaki rahvas otsinud küll, aga juhatatud aset pole nad kusagil leidnud. Jutustaja arvates võiks sügava künniga selle tünni peale juhtuda. [-17-]
Rootsi sõja järel olnud Eestis hirmus katk ehk "must surm." Katk tulnud lootsikuga Vormsi saarelt meie maale. Tema hulkunud ümber kord musta mehe või vanamoori, kord kitse või koera kujul. Katk teinud maa inimestest nii tühjaks, et kui üks inimene teise jalajälgi näinud, siis andnud ta neile suud ja nutnud rõõmu pärast.
Ühes talus olnud laupäeva õhtul palav leem laual. Inimestest pole kedagi muud toas olnud, kui aga vanaisa parsil. Vanamees näinud kuidas kits kepseldes uksest sisse tulnud, liuast katsunud ja öelnud: "Oi imet, keeva süüakse ja keedet juuakse." Vanamees vastanud parsilt: "Oi imet, kilo keeletu ja ise räägib." Katk näinud, et teda ära tuntud ja läinud sedakorda ilma kellelegi kurja tegemata oma teed.
Tamme külas Taevere vallas murdnud katk hirmus palju inimesi maha. Üks vanapoiss vedanud surnuid Vihiküla poole kalmeteisse. Tema ei ole katku kartnud; kui surnuga läinud, siis ajanud haledat laulujoru. Saanud ta surnu maha matnud, siis rüübanud pudelist porujommi ja sõitnud huigates kodu poole. Sedaviisi läinud asi, kuni viimne inimene Tammekülas ära surnud ja maha maetud oli. Siis jäänud vanapoiss ise ka [-18-] katkutõppe ja surnud ära.
Märkus: Katkuaja surnute matja ladinakeelne nimi oli "mortus." Kas sest sõnast ei ole tulnud eesti mütoloogia "Mardus", kes metsanurgas nutab ja laanekaisus kaebab ning surnuid taga leinab? Vaata Kalevipoja sissejuhatust.
Tori valla Aesoo külas olnud üks vana Jaan. Tema matnud oma kõrvi ruunaga katku aeg kahe küla surnuid. Inimesi jäänud vähemaks, kuid Jaanil pole viga olnud; ruun söönud aga vilja ja Jaanil endal olnud ka toitu küllalt. Kui viimati kõik inimesed ümbruses ära surnud teinud Jaan endale ka tee äärde haua valmis. Mõelnud, et kui ma suren, siis heidan hauaäärele; mõni hea inimene ehk juhtub mööda minema, lükkab mu surnukeha hauda ja ajab mulla peale. Aga ei ole ühti surnud.
Ükskord sõitnud ta ratsa oma kõrvi ruuna seljas loodepoolt jõe kallast mööda Tori poole. Leidnud inimese palja jala jäljed, karanud kohe hobuse seljast maha ja andnud jälgedele suud. Siis sõitnud jälgi mööda edasi kuni Muraka külasse, seal leidnud ühe naisterahva, see olnud tüdruk, tema aga vanapoiss. Nad läinud paari ja hakanud ilusasti elama.
Sürgaveres Kälisti külas käinud katk musta inimese näol ümber. Teinud öösi ühe toaukse lahti ja hüüdnud sisse: "Juhkamit [-19-] parema reie külge!" Juhkam hakanud oigama, talle löönud muhk parema reie sisse ja varsti olnud mees surnud. Kusagil teises kohas tulnud katk musta vanamoori kujul rehetuppa, kus rahvas põhul maganud. Torganud järgemööda igaühte kepiga ja lausunud igakord: "Küps, küps." Viimaks puudutanud kepiga kaheksakümne-aastast vanaeite, kes parsil maganud ja kelle jalg parte vahelt alla rippunud, ja öelnud: "Toores." Need, kes all maganud ja keda katk küpseks tunnistanud, jäänud haigeks ja surnud ära. Vanaeit jäänud aga ellu. Tal olnud sinine plekk surmani reie küljes, kuhu katk kepiga puudutanud.
Ühte tallu tulnud õhtul võõras mees ja palunud öömaja. Majarahvas vastanud: "Meie ei või sind vastu võtta. Võib olla, et oleme hommikul kõik katku kätte surnud." Külaline öelnud, et asi polegi nii paha, kui nad aga tema nõu järele teevad. Nad pidanud kõik valged särgid selga panema ja siis rehetuppa põrandale magama heitma. Igaühe peatsis pidanud kolm küünalt põlema. Neile olnud keeldud midagi rääkida või end liigutada, mida nad ka öösel näeksid. Öösel tulnud üks väike koer uksest sisse ja nuusutanud igaühte. Kõik pidanud võõra õpetust meeles, ei ole rääkinud ega ennast liigutanud. Ainult üks vanaeit tõusnud hirmul istukile ja laotanud käsi. See [-20-] langenud tagasi asemele, hakanud oigama ja surnud ära. Teised kõik jäänud terveks.
Üks mees sõitnud maanteed mööda ja näinud maantee kõrvas liiva-augus poisikest, kes seal üksi olnud. Mees peatanud hobuse ja küsinud lahkesti poisikeselt, mis ta seal teeb. Poisike olnud aga katk. Et mees temaga sõbralikult ümber käinud, siis andnud ta head nõu, kuidas ennast katkutõve eest kaitsta. Selle nõu järele pidanud mees oma perega külast ära minema kusagile üksildasesse metsa elama ning sinna jääma, "kuni mets hakkab teda vihkama." Mees kolinud ka suvel oma perekonnaga metsa, kuna kõik muu rahvas külasse jäänud ja tema üle naernud, et ta kibedal tööajal ära metsa läheb. Mees veetnud suve metsas, sügisel hakanud hundid ja karud tema karja kallale tikkuma. Sest saanud mees aru, et "mets teda nüüd vihkab." Ta tulnud perega külla tagasi, seal olnud aga kõik elanikud katku kätte surnud. Tema koristanud teiste viljad kokku ja elanud oma perega edasi.
Sürgavere vallas on viimati peaaegu kõik inimesed katku kätte surnud. Ainult kolm Anne jäänud veel elusse: Tässa, Toosi ja Känsa Ann. Nemad läinud mõisaväljale vilja lõikama. Opmani poeg sõitnud ratsa nende juurde, hakanud neid [-21-] piitsaga lööma ja sõimama, et "lõikate, häbematud, mõisa vilja, lehmad karjuvad õues lüpsmata, udarad paistetanud." Anned võtnud opmani poja kinni ja peksnud ta kere täis. Poiss sõitnud koju, jäänud sest peksust, hirmust ja vihastamisest ka katku kätte haigeks ja surnud ära. Anned jäänud elama ja saanud pärast taluperenaisteks.
Rassil olnud peres kaks poega ja kaks miniat. Vanad keelanud kõvasti, et kui keegi neist katku näeb, siis ei tohi sellest teistele rääkida. Kord jooksnud üks minia üsna kohkunud näoga tuppa. Teised saanud aru, et ta katku näinud, ja hoiatanud: "Ära räägi!" Katk aga sõitnud nelja valge täkuga veiselauta. Inimestel olnud aru käes, mis võõras see on. Nad ajanud karjad välja Lepskatku nõmmele, loomad surnud sinna ja maetud mäe sisse. Aga inimestesse ei olla katk seekord Rassil puutunud.
Inimesed peitnud end katku eest toomingametsa või ülepea kohtadesse, kus laanepuud kõrki lõhna andnud. Katk otsinud neid metsa mööda taga, ümisenud ise viltu keelega: "Immi (inimeste) haisu - toomi (toomingate) haisu, - ei tunne kahte kumbatki.
Katk läinud viimaks lootsikuga Roogussaarele. Üks naisterahvas tulnud talle saarel vastu, tundnud ta ära, öelnud: "Tere [-22-] tulemast! Jumalale tänu, et sa ometi ükskord siia said. Küll meie sind kaua ootasime." Katk pole niisugust lahket teretamist enne kuulnud ega ka siin oodanud. Häbi ja kohmetusega karanud ta merre, sinna uppunudki.
Rootsi sõja aeg elanud Sürgaveres Mudisti külas kaks venda: Kobina Aadu ja Peetri Hans, mõlemad suured jõumehed. Mudisti kõrts oli puust ehitatud palgihoone. Kui Peetri Hans, kes kehvapoolne mees olnud, kõrtsi tulnud ja napsi tahtnud, siis teinud ta mõnikord järgmise tüki: tõstnud kõrtsi nurga üles ja pistnud mõne külamehe lähedal oleva hobuse saba sinna alla. Hobuse peremees tuleb kõrtsist välja, näeb mis sündinud, hakkab kära tegema. Kutsub teised mehed appi, katsuvad mitmekesi kõrtsinurka üles tõsta, et hobuse saba selle alt päästa - ei jõua kogunisti. Külamees kirub, otsib süüdlast, keda kerge leida, sest rahvas teab, et ainult Peetri Hans saab niisuguse asjaga hakkama. Hans kuulab hobuse peremehe sõimamist vagusi pealt, ütleb viimaks rahulikult: "Mis sa'nd nõnda kisendad. Osta poole kopika eest viina, eks ma lase jälle lahti." Külamehel ei jää muud üle, kui Hansule napsi osta.
Vanasti oli pulmades see pruuk, et iga tugevam mees [-23-] püüdis teiste pulmaliste ees oma jõudu ja vahvust üles näidata. Mõni mees haaras näiteks ühe käega looga otsast kinni ja viskas, tagaspidi seistes, looga üle pulmamaja katuse. Selle vägitükiga ei saanud igaüks hakkama. Ühel pulmapeol, kus teised looki üle katuse visanud, olnud ka Peetri Hans. Ta näinud, et õues olnud tühjaks joodud õllevaadid tuule käes tahenemas. Hans võtnud ühe suurema vaadi, pistnud kaks sõrme punniaugust sisse ja visanud vaadi mis ulub üle katuse.
Härjavankri tiislist võtnud Hans ühe käega kinni ja viristanud vankrit enda ümber nii et mitte üks ratas pole maha puutunud.
Sõja ajal olnud üks vene soldatite salk Mudisti väljal laagris. Nad teinud parajasti tuld. Peetri Hans tahtnud neid narrida, ta ajanud suure raudkivi müraka kotti, võtnud koti selga ja jooksnud väljaäärt mööda lepavõsa varjus küürakil, nagu püüaks end varjata, aga parajasti nõnda, et soldatite kätte ära paistab. Venelased vaadanud, et näe, seal see suur varakoorem läheb. Kohe karanud neli meest ratsahobuste selga ja kihutanud Hansu järele. Saavad Hansu lähedale, Hans viskab koti seljast maha, kotisuu alaspidi, ise jookseb eemale. Soldatid tulevad, katsuvad neljakesi kotisuud ülespidi [-24-] pöörata, et vaadata, mis seal sees on, aga ei jõua kotti liigutadagi. Viimaks lõiganud üks neist mõõgaga koti katki, näeb - sees ei ole muud midagi, kui üks suur raudkivi mürakas. Sülitanud mehed ja sõitnud tule äärde tagasi. Peetri Hans tuleb jälle, võtab koorma selga ja jookseb sörkides edasi. Venelased näidanud käega sinna poole ja öelnud: "Sort, sort", et see on ju kurat, ega see inimene pole.
Ükskord vedanud Peetri Hans Sürgavere mõisa opmaniga kihla, et tema viib seljas neli vakka talinisu kotiga Sürgavere mõisast Võistre kõrtsi juure - rohkem kui viis versta maad - ilma, et ta korra kehitaks. Võidab ta kihlveo, siis saab selle nisu endale. Hans läinud kotiga ees, opman ratsahobuse seljas järele. Jõudnud juba oja ääre, mis Võistre kõrtsi ligidal, seal küsinud opman: "Kas sa veel ei kehita?" Hans vastu: "Karga ise ka otsa." Opman andnud kotile piitsaga plaks, öelnud: "Kui sa oled söönud, siis söö peale." Pööranud ümber ja sõitnud mõisa tagasi.
Need olid vanaaegsed jõumehed. Meie ajal leidub sääraseid harva. Rahva arvamise järele minevat aga inimeste sugu ikka nõrgemaks ja nõrgemaks. Viimaks jäävat inimesed nii väetiks, et mees kukke ei jõua sabast kinni pidada ja kaks meest peavad kangidega kanamuna veeretama. [-25-]
Vanal ajal olnud varastel hirmus kanged karistused. Kes teise põllult midagi varastanud, see pandud kaelani maa sisse ja siis küntud seanina adraga (puusahaga) ta pea otsast ära. Kui veskivaras kätte saadud, siis lõigatud ta naba lahti, soolikaots löödud naelaga veskivõlli külge kinni ja veski lastud jooksma. Võll keerutanud soolikad ja sisikonnad enda ümber. Mesipuude varas kistud alasti, siis võetud mesipuudel põhjad ära ja lastud mesilinnud varga surnuks nõelata. See karistus peetud kõige hirmsamaks. Kui rootsi sõja aeg kõik ära röövitud, jäänud mesipuud ometi igal pool puutumata.
Saarisu Metsaõuest viib metsavaheline hagudega täidetud tee Kaera-aasast üle Navesti jõe, Kuuseaasalt läbi Vändra poole. Sinna teele ilmunud vanemal ajal üks tige tont, see peksnud igaühe läbi, kes öö-ajal katsunud seda teed sõita. Mida kiirem sõit olnud, seda ägedamalt peksnud ka tont. Inimesed pole lõpuks enam julgenud õudset tonditeed tarvitada. Üks vahva mees sõitnud kord ometi jälle sealt kardetavast kohast läbi. Tont hakanud teda harjunud viisil peksma. Mees peatanud hobuse, et järele vaadata, mis [-26-] imeelukas see peksja õieti on. See olnud üks kõver kuusehaga, mis sõitja rattakodarate vahele kinni jäänud ja seal ümber keerutades sõitjat peksnud.
Kõo mõisa ja Venevere küla vahel on mets, mida nimetatakse Liivassaare metsaks. Enne olnud ta nimi Küüni mets. Rootsiaegsete sõdade ja katku aeg elanud seal metsas üks mees. Kord näinud ta puude vahel vilksatavat naisterahvast, kes kartlikult, nagu hirv, kohe tihnikusse kadunud. Mees pugenud naisterahva jalgraja lähedale hagude hunnikusse ning jäänud varitsema. Kui naisterahvas jälle seda rada mööda tulnud, püüdnud mees ta kinni. Nad olnud mõlemad üksikud ja läinud paari. Mees ehitanud Pilistvere jõele, siinpool Loopret, veski; seda kutsutakse Käosaare veskiks.
Rootsi sõdade ajal venelaste ja poolakatega teinud sõjad ja katkud meie maa inimestest nii tühjaks, et kuskil kuke-laulu ega koera-haukumist pole kuulda olnud. Ainult varjulistes metsanurkades jäänud mõned inimesed veel elama, need olnud suuremalt jaolt naisterahvad. Ruumi oli nüüd küll ja Rootsi valitsuse aeg asunud mitmed rootslased siia elama, võtnud eesti naised ja nende järeltulev [-27-] sugu muutunud eestlasteks. Niisugused rootslased olnud näiteks Kuldkeppide, Rasside, Rõukude, Koikide, Köstide, Köslerite, Köstnerite ja muude esivanemad.
Vända jõe ääres, allpool Kurgjat on Oriküla. Selle küla elanikud on ilusad, saledad, enamasti ruuged inimesed. Neid nimetatakse "roosarüütliteks." Rahva arvamise järele tähendavat see "rootsi rüütlid." Leetva küla elanikud erinevad ka välimuse poolest teistest eestlastest, nad on mustjad, kõhna poole inimesed. Arvatavasti on nad Poola valitsuse ajal Leedumaalt siia asunud. Teetsovid teavad ka, et nende esivanem olnud poolakas.
Kuldkeppide esivanema kohta käib vanarahva jutt järgmiselt: Rootsi ajal olnud kord väga külm talv, nii et ka Läänemeri kinni külmunud. Nii külmad talved tulevad aastasajas kord või kaks ette. Kuldkeppide esivanem, kes tol ajal noor mees olnud ja Rootsis elanud, sidunud endale uisud jalga ja jooksnud libedal jääl üle mere Eestimaale. Ta jõudnud Pärnu linna. Varsti selle järele tulnud sula ilm ja torm lõhkunud jää ära, nii et noormees pole enam saanud uiskudel tagasi kodumaale pöörduda. Ta jäänud Pärnumaale elama ja võtnud eesti naise. Tema nimi olnud Jüri.
Nii jutustas Kärdi-tädi, [-28-] kui ta õige vana ja nende juttude üleskirjutaja noor poisike oli. Autori isa ja onu teadsid küll, et Kuldkeppide esivanem rootslane olnud, kuid sellest uiskudega üle mere jooksmisest ei olnud nad kuulnud. Hilisemad jutustajad Pärassaarest, nagu rahvamuusika kontsertidel tuttavaks saanud Peeter Kuldkepp ja tema vennad, kinnitasid aga jälle, et ka nemad seda Kuldkeppide esivanema uiskudel üle mere jooksmist olid oma vanematelt kuulnud. Kuidas esimene Kuldkepp Eestis elanud, ei ole lähemalt teada. Rahvas mäletab temast selgesti ainult üht juhtumist, nimelt kuidas teda hakatud Kuldkepiks hüüdma.
Kui sõdade järele rahulisem aeg tulnud, siis lasknud Rootsi maavalitseja ehk tadoldar (võrdle saksa Statthalter), nagu rahvajutt teda nimetab, harvad rahvariismed kokku kutsuda ja need üles kirjutada. Teiste seas tulnud kehvas riides, liht toki najal ka üks vanamees ette. Tadoldar küsinud talt, kas ta on abielumees, kas ja kui palju tal on lapsi. Vanamees vastanud, et on abielumees ja tal on kaksteistkümmend elus last. Tadoldar küsinud edasi, mitu poega ja mitu tütart tal on. Vanamees teatanud, et tal tütreid ei ole, vaid kõik 12 last pojad.
Rootsis (ja ka Saksamaal) oli see vana seadus, et kui kellelgi seitsmes poeg [-29-] sündis ja kõik seitse elus olid, siis temal õigus oli kuningat oma viimase poja vaderiks kutsuda. Kuningas võttis niisugused kutsed vastu ja saatis oma ristipojale kauni kingituse. Arusaadav, et noil sõjarikkail ajul poisslapsi kui tulevasi sõjamehi kõrgelt hinnati. Kui nüüd tadoldar kuulnud, et vanamehel on 12 poega, siis öelnud ta: "Kui kuningas seda kuulda saaks, siis ei käiks sa mitte selle liht tokiga, vaid kuldkepp oleks sul käes olema." Rahvas kuulnud tadoldari sõna ja hakanud sest ajast saadik vanameest ja tema järeltulevat sugu "Kuldkeppideks" nimetama.
Saki, Pärassaare ja Muriku Kuldkeppide käest hiljem saadud teadete järele olla esimene Kuldkepp oma poegadega ka sõdadest osa võtnud ja nimelt isa mitte lihtsõdurina, vaid ohvitserina. Ta olla vahva mees olnud. Nii näib tadoldari sõna käivat mitte ainult esimese Kuldkepi poegade rohkuse, vaid ka tema vahvuse ning teenete kohta sõjas. Üksikasju selle kohta aga praegu keegi ei tea.
Kui pärast, mitu põlve edasi, juba Vene ajal, eesti rahva revisjon olnud ja talurahvas pidanud endale perekonna ehk liiginimed valima, siis olnud Jahu-Jüri, kes Vastemõisast kaugel metsas elas, taluperemeestest viimne mõisa minemas. Kirjutaja Amberg küsinud talt, missuguse nime ta endale [-30-] tahab valida. Et Jahu-Jüri metsanurga mees ja kütt oli, siis nimetanud ta mitmed metsloomade ja lindude nimed, kuid Amberg vastanud, et kõik on juba ära võetud.
Kui Jüri nüüd mõttesse jäänud ja pead süganud, siis küsinud kirjutaja, kas temal ja ta suguseltsil rahva suus vast mõnda nime ei ole, mille võiks perekonnanimeks võtta. Olid ju enne revisjoni ja ka pärast mitmel omad "spitznamen" ja paljudel suguvõsadel on need perekonnanimeks jäänud. Jüri ütelnud siis, et "meie suguseltsil on küll üks vana nimi, nimelt "Kuldkepp", mis te sest arvate?" Amberg vastanud: "See on ju väga ilus nimi, kõige kallim üle valla." Sedaviisi saanud Pärassaare rahvas Kuldkepi nime omale perekonnanimeks.
Jahu-Jüri oli suur vigurimees, naljahammas ja pilkaja. Tema rääkinud mõisast nimevõtmiselt koju tulles, et kui Amberg küsinud, kas Pärassaare rahval inimeste suus mitte mõnd nagu sõimunime ei ole, siis tema vastanud, et on küll. Pärassaare rahvast olla Vändras kirjulitsideks sõimatud, vast ehk võiks selle nime võtta. Kirjutaja hakanud vastu seisma, et see ikkagi ei kõlba. Siis alles tulnud Jahu-Jüril Kuldkepi nimi meelde. Arvatavasti puhus Jüri seda lõbusas tujus, et Pärassaare rahvast nokkida ja narrida ja teiselt poolt neile heameelt teha, et nad säärasest hädaohust pääsenud. [-31-]
Rootsi tadoldari sõna Kuldkeppide esivanemale: "...siis ei käiks sa selle lihtsa tokiga", muudeti vist rahvapärasemaks niiviisi: "...siis ei käiks sa selle sita tokiga." Sellepärast nimetatakse Kuldkeppisid naljatades ja nöögates ka "Sitatokkideks".
Kus nimede võtmise aeg mõisakirjutajaks oli mõni võrukael, seal tehti inetuid tempe. Kabalas tulnud Villiverest keegi rauk endale nime valima. "Missugust nime sa tahad?" küsib kirjutaja. Vana tudike vastab: "Mis nime minul veel vaja on. Ei mina tea midagi." "Panen siis sulle nimeks "Kitseputs"", pilkab kirjutaja. "Olgu peale," vastab vanamees ja läheb. Tema järeltulijad läinud vene usku ja vene papp muutnud selle nime ära. Kurlas oli üks saanud perekonnanimeks Vesivitt ja teine Munn. Pilistvere õpetaja Mickwitz muutis esimese Roosileheks ja teise Raagaks mehe talu nime järele.
Kuhu esimene Kuldkepp oma 12 pojaga jäänud, sellest ei teadnud vanarahvas midagi kindlat jutustada. Niipalju on teada, et esimesed Kuldkepid Suure-Jaani kihelkonnas on Taevere vallas Navesti jõe ääres Jiraval (Hiirehaual, Hiireaugul) elanud. Kui Vihikülast Suure-Jaani kiriku poole [-32-] minna, siis viib maantee läbi Siimu soo. Loode pool Siimu sood põllukingul on Sillaotsa talu, enne Vastemõisa, nüüd Taevere valda kuuluv. Selle talu maa sees on veel üks vana (talu)ahervare näha, mis endisest talumajast järele jäänud. Ses majas elanud vanasti Sillaotsa Mart oma naise Annega. Tema oli üks esimese Kuldkepi järeltulijaid. Tema on see teatav Kuldkeppide tüvi, kellest jutt nüüd katkemata edasi käib. Vana katku aeg olnud ta 6-aastane laps (vana katk 1657?).
Tamme talus, mis teinepool maanteed Navesti jõe ääres Vanaõue silla lähedal, elanud Mardi vend. Selle poeg olnud lühike, paks, ülitugev mees. Teda nimetatud "Tamme poesuks" ehk "Kaera poesuks". Need olnud praeguste Tamme Köslerite esivanemad.
Sillaotsa Mardil olnud neli poega: Hans, Jüri, Mäeltsauna Mihkel ja Testa Peeter. Rahvas olnud tol ajal väga kehv. Kui mõni vaene peremees pole omaga välja saanud, siis tehtud talle oksjon, saadetud ta talust minema ja pandud teine, jõukam asemele. Sillaotsa Mart pidanud Vastemõisa kroonumõisa valitseja käsul vägisi minema oma talust metsanurka Pärassaare elama, mis tol ajal tühi olnud. Enne teda olnud Pärassaares vana Naan, kes Kibarult (Kiviarult) sinna tulnud. [-33-]
Pärassaarest Vändra poole ulatunud suured metsad, kus kindlat piiri ei olnud. Kui Naan oma talu piiri Vändra poole tahtnud kindlaks määrata, siis tehtud see niiviisi: Naan läinud Pärassaarest metsa mööda Vändra poole ja samal ajal tulnud Orikülast üks Vändra mees talle vastu. Huigates liikunud mehed suures laanes teineteise poole. Kus nad kokku saanud, seal pannud Naan ühe männi peale piirimärgiks risti. Seda mändi kutsuti Naanu risti männiks. Kaua oli see mänd alles ja pärast ta känd näha. Nüüd teda enam ei ole ja praegune piir käib sest männi kohast kaugel Vändra pool. Ülepea võisid metsanurga mehed tol ajal puid ära märkida ja oma piirid nii kaugele ajada, kui aga soovisid.
Naanu poeg, Metsa-Jaak jätnud Pärassaare koha laokile, teda sunnitud sealt lahkuma ja ta kolinud üle Pärassaare naabruses olevasse Metsaõue tallu. Ära minnes sittunud ta veel Pärasaare ukse lävele ja öelnud: "Sitta saab siin süüa ja mitte leiba teha."
Sillaotsa Mart aga hakanud Pärassaares õige jõukalt elama. Metsad olnud põtru ja muid loomi täis. Kui Mardi väikesed pojad Vitsranna pajurägastikus ümber jooksnud, näinud nad ühes karjas seitse põtra, kes poisikesi sugugi ei kartnud. Poisid ei teadnud, mis loomad need on, tulnud koju ja rääkinud: [-34-] "Vahtisid, silmad punnis peas, suured sarved, ise ka päratu suured ja mitu tükki, sõid pajuoksi."
Sillaotsa Mardi järel jäänud tema vanem poeg Hans Pärassaare peremeheks. Hans käinud Suure-Jaani õpetaja Gutsleffi (rahvas ütleb Gutslepi) poegadega Tartus koolis ja jäi eluaeg nende sõbraks. Hansu naine Mall oli Rassi Vana-Jaani tütar.
Rassi tõug olla ka Rootsimaalt välja tulnud. Üks Rootsi soldat võtnud Lepakosest Vastemõisa vallast eesti naise. Nad läinud kahekesi Kabala valda Rassile, leidnud sealt jõed, ojad ja aasad ja suurte mändide vahelt ka roikatükid, mis endiste inimeste elust seal märki andnud, aga inimesi ei ole nad mitte enam ees leidnud. Selle abielupaari järeltulijaid kutsunud rahvas Koikideks ja küla kandnud Koigissaare nime. Kui revisjoni aeg pandi perekonnanimesid ja nimepanejad Koigissaare talutuppa astunud, ajanud väike laps parajasti põrandal prussakat taga, näidanud tema peale sõrmega ja öelnud: "Näe, rass, rass." Nimepanijad kuulnud seda, naernud ja pannudki talu rahvale nimeks "Rass". Kes sealt enne revisjoni välja läinud, neile jäänud Koigi nimi. Sellesama suguvõsa kolmas haru on "Rõugud", need on enne revisjoni Rassilt Vakki välja läinud. [-35-]
Pärassaare Hans nõudis nn. "teoraamatu" välja, mille järele mõisa temale ei võinud teoorjust peale panna, vaid ta maksis raharenti. Põhjuseks tõi ta ette, et Pärassaare talu on Vastemõisast 35 versta eemal ja teel kaks suurt jõge ilma sildadeta ees. Kui teoraamat käes oli, tuli ta koju ja suri seitsmendal päeval villisurma. Hansul lapsi ei olnud, sellepärast sai Pärassaare talu tema noorema venna kätte. See oli vana Pärassaare Jüri, ehk lühidalt "Vana-Jüri". Tema sündis viis aastat peale suurt katku. Kalendri järele katk 1710, järelikult Jüri sündimise aasta 1715. Hansu lesk Mall sai uuesti mehele ja mõtles Pärassaarest ära minnes: "Mis mul sest teoraamatust kasu on? Põletan ta ära." Jüri aga ei lasknud seda sündida, vaid ostis raamatu 2.5 rubla panko eest endale. Seda raamatut hoiti Pärassaares kaua alal. Ta oli kaitseks, kui ahned Vastemõisa rentnikud tahtsid Pärassaare rahvale teoorjust peale panna. Pärassaare peremehe Jahu-Jüri poja Andrese aeg põletas Vastemõisa pidaja Ratlef ta ometi ära. Aga sellest tuleb jutt hiljemini.
"Panko" raha seletuseks järgmist: Prantsuse ja Krimmi sõja aegu oli Vene riigi rahanduse inflatsioon. Liikvel oli viimaks ainult paberraha, mis pankorahaks nimetati, saksa keele [-36-] "Banknoten" järele. Mitte ainult riigivalitsus ei trükkinud paberraha, vaid ka üksikutele jõukatele isikutele ja isikute gruppidele, näit: pankadele, kes olid teatud suurema summa hädaajal kroonule sisse maksnud, anti luba paberraha trükkida ja liikvele lasta. Kaubajuudid hulkusid siis talusid mööda ja tegid oma sehvti, küsides järele, kas kusagil leidub veel vana "hõbedat." Pärast Krimmi sõda löödi jälle metallraha, mis oli kõrgema väärtusega. Sellepärast oli ühe kopika metallraha nimetus vanema põlve vene rahva suus "trješnik", see tähendab, kolm kopikat. Kahe kop. metallraha eest saadi 7 kop. pankoraha. "Semišnik" oli sellepärast kahe kopika ja "grivna" kolme kopika metallraha nimetus. "Grivennik" pärastine harilik kümne kopika nimetus.
Jüri naine Mari oli pärit Vändrast Lüüste külast Abi talust. Abi talu nimi olla nüüd Uuetoa talu. Nende esimesed lapsed surid ära. Mari läks targa käest nõu küsima, kuidas seda õnnetust edaspidi ära hoida. Tark ütles: "pane oma lapsele niisugune nime, mis selle suguseltsi seas enne ei ole olnud, siis jääb ta elama." Mari pani oma järgmisele pojale nime Mangel. Mangel ja järgmised lapsed jäidki elama. Jüri ja Mari lapsed olid: Nässu Mangel, Uuesauna Mart, Jahu-Jüri, Kangru Andres, Mari ja vist veel üks tütar, kes Kootsi Bakhofile [-37-] sai ja mehega Jüriõue läks.
Vana-Jüri oli suur, tugev, valju õhuga mees. Oma noores eas, kui ta õhtul töölt koju tuli, näitas ta mõnikord teistele oma jõudu: raius tee kõrvalt paraja noore lepa, mis peosse mahtus ja pitsitas teda nii, et vesi sirinal otsast välja jooksis. Niisugune jõuproov oli vanal ajal ka teiste rahvaste juures kombeks. Näiteks jutustab Poola kirjanik Senkievitš ühes oma romaanis ("Ristisõjad"), et tema jutu kangelane Sbõško sama jõuproovi teinud. Jüri noorema venna Mäeltsauna Mihkli tugevusest annab tunnistust karujaht, mida pärast jutustame. Vana Jüri lapsed olid ka tugevad, vahvad inimesed, kuid isaga võistelda nad ei võinud, nad olid enam emasse tulnud. Isa vaatas neid mõnikord, kui nad asjaga hakkama ei saanud, mis temal enesel kerge oli, siis ütles ta nende kohta: "Ega need minu lapsed pole; va' Vändra tõug."
Vana Jüri naise Mari isa-isa olnud Murru-Mikk. Tema elanud oma venna Aeduga Murrussaares. Neist arvatud, et nad on suured nõiad ja võivad end ka tuulispasaks ja hundiks moondada. Kui hunt Rassi karja tulnud või karjased tuulispaska näinud, siis hurjutanud nad: "Murru-Mikk, Murru-Mikk! Aet, Aet, Aet!"
Murrussaare talu oli Kabala valda kuuluv, Rassi Saaresiimu [-38-] talu lähedal, Vändra piiril. Tema naabruses oli Mikussaare koht. Need mõlemad kohad on nüüd metsa all Vaki metsaringkonnas. Kingul on veel Mikussaare õuekoht tunda kaevuga, mille ümber lepad kasvavad, nagu oleksid nad sinna istutatud.
Murru Mikk elanud tol ajal, kui Eesti- ja Liivimaal suur nälg valitsenud. Olnud õige vilu ja vihmane suvi, varane külm ja hallatis sügisel võtnud ka selle viljanatukese ära, mis metsanurgas Murrussaare põldudel kasvanud. Kartuleid tol ajal meie maal veel keegi ei tundnud. Kartuleid toodud alles pärast seda Pärnust ja soovitatud rahvale öeldes, et kui inimene päevas ka kolm kartulit ära sööb, siis tema ikkagi nälga ei sure. Sügisel pole Murrussaares enam toidu suutäitki olnud.
Mikul olnud hale meel vaadata, kuidas tema naine ja lapsed nälga surevad. Tal olnud veel natukene püssirohtu ja kuulisid, ta võtnud püssi õlale ja läinud Ropsoja poole metsa hulkuma, mõeldes, et surema peame muidugi; parem suren metsas üksipäini ära. Olnud just Pärtlipäev, põtrade jooksuaeg. Mikk juhtunud üht isapõtra kahe lehmaga silmama ja lasknud ühe lehma maha. Pull saanud selle üle vihaseks, jooksnud küti kallale ja tahtnud teda maha tallata.
Põdrad on muidu arad loomad, kes inimeste eest kõrvale hoiduvad, kuid jooksuajal [-39-] võivad pullid õige julgeks ja tigedaks minna, kui nad oma lehmi kaitsevad. Miku lähedal olnud õnneks üks suur kuusk, tormist ümber visatud. Ta pugenud ruttu selle alla. Põder hüpanud mitu korda üle puu ühelt poolt teise poole, aga kütti kätte ei saa. Mikul olnud puu all veel nii palju julgust, et ta oma püssi laadinud. Põder läinud viimaks natuke eemale, seisatanud, pööranud pea ümber ja vaadanud tagasi. Mikk sihtinud ja lasknud ka pulli maha. Siis läinud koju, võtnud naise kaasa, nad nülginud kahe tapetud põdra nahad seljast, viinud nahad Pärnu, ostnud nende eest soola, mis tol a'al kallis olnud, soolanud, tahetanud ja kuivatanud põdraliha, keetnud teda jänesekapsaste ja muude metsarohtudega ja juurikatega ning Miku perekond toitnud end sellega, kuni teisel aastal uus vili jälle lõikust andnud. Nõndaviisi jäänud nad kõik elusse.
Ükskord vahtinud Mikk öösel karu, keda ta oodanud hobusesööda kallale tulema, kuid karu asemel tulnud hunt. Kuna see tahtnud hakata hobust sööma, kuuldunud üks hääl, nagu vana mõtuse lennu hääl, ja must kogu liikunud sealt mööda. Hunt tõmmanud pea selga, saba selga, jätnud hobuse ja pistnud jooksma kogu järele. Kogu kiladi-koladi ees, hunt volkadi-volkadi [-40-] järel Murrussaarest Kibaru poole. Seda vahet on 15 versta. Kibaru perenaine lüpsnud päikese tõusu aeg lehmi ja näinud, kuidas must kogu ees ja hunt järel temast mööda suure raba poole kihutanud ja seal ära kadunud. Mis elukas see olnud ja miks hunt teda nii vihaselt taga ajanud, seda nad pole teadnud.
Pärast läinud Mikk Murrussaarest kibeda orjuse eest Vändrasse ja võtnud Lüüstes Abi talu. Seal saanud ta õige vanaks. Kord näinud ta laanes kõrge kuuse otsas ohutaja kulli pesa. Et vana kull mitte pole kodus olnud, siis tekkinud vanamehel himu kullipojad pesast ära viia, nagu ta noores põlves seda enne mitu korda teinud. Ta tikkunud üles, aga kuna ta pesast poegi võtnud, jõudnud vana kull koju ja löönud küüned Mikule näkku. Miku käed läinud valuga lahti, ta kukkunud kõrgelt maha ja olnudki surnud.
Vana Jüri elanud Pärassaares niisama priskelt, nagu enne ta isa Mart ja vanem vend Hans. Ta ehitanud endale veski Magenoja peale, mis Saar-jõkke jookseb, kuna Saarjõgi ise saarisu talu juures Navesti jõkke suubub. Jüri veskit ei ole ammu enam olemas, kuid Pärassaares näidatakse veel selle vana veski kahte jahvatuskivi.
Metsa-Jaak, kes seal naabruses Metsaõues elanud, vaadanud [-41-] kadeda silmaga oma asemele tulijate kosumist Pärassaares. Ta ise olnud Metsaõues niisama saamatu kui Pärassaares ja hakanud nüüd teiste poolt korda seatud Pärassaare talu tagasi nõudma. Esiotsa läinud see talle ka korda. Jüri jahvatanud veskis, kui tulnud kohtu käsk, et peab talust välja minema. Jüri löönud kohe veski kinni ja võtnud protsessi uuesti üles. Ta sõitnud ise Tartu "tadoldari kohtu" ette, visanud 40 hõberubla "nii mis lörisenud" (Jüri sõnad) kohtulauale. Siis tehtud otsus: Jaak lõhkugu oma hooned maha ja mingu talust välja. Maa jäänud Jürile ja on sest saadik metsa all. Kui palju Jaak enne oli maksnud, et esimene otsus ka tema kasuks tehti, seda ei tea. Ära minnes vandunud Jaak Pärassaare ukse peal põlvili, ta tahtnud kogu Pärassaare tõu pimedaks ja vigaseks vanduda. Pärassaare rahvas vastanud: "Ära vannu ühti, see tuleb kõik su enda kätte." Jaagu järeltulevas suguseltsis olla ka mitmed pimedad ja vigased. Mõned neist elavad Kabalas, nende perekonnanimi on Jaagu isa Naanu järele Naanelsonid. Pärassaare tõus on ka mõned vanas eas pimedaks jäänud, näit. Jahu-Jüri, tema noorem poeg Andres ja tütar Kärt, kes juba pimedana neid lugusid jutustas.
Magenoja ääres on ümberringi soo-laan (Pärassaares ei öelda mitte "laas" vaid "laan", niisama ka mitte "männipuu", [-42-] vaid "männapuu"), suurus kindlasti üks ruutverst. Kes sinna laande läheb, see eksib ära. Eksitaja vaim olla seal Soolaane Jaak. Tema naabruses teine haldja sorti elukas - Sütemetsa memm.
Rassi kalmeti juurest jookseb Kalmeti oja. Selle oja ääres, Saeveski pool Tagametsa sauna, all lohus, olla veel praegu (jutustatud aastal 1898) üks tugev kuusekänd näha. Enne kasvanud seal suur, pikk puu. Natuke maad eemal olnud Tagametsa saunamehe kaera-aed. Kord läinud Vana Jüri sinna karu vahtima, kes öösiti kaeras käinud. Jüri tikkunud selle suure kuuse otsa ja oodanud kaua - karu ei tule. Kesköö paiku kuulnud ta kärbist, mida mööda ta üles roninud, nagisema. Jüri vaadanud alla, kuupaistel välguvad inimese luud, tulevad kärbist mööda üles. Pea olnud paljas nagu kapsanui, silmad nagu rusikaaugud. Jüri pööranud püssiotsa tondi lagipea vastu, luud pööranud kalmeti poole tagasi. Mõne aja pärast kuulnud Jüri jälle kärbist nagisema, luud tikkunud teist korda üles. Jälle päästnud püss küti kimbatusest. Kolmandat korda kuulnud Jüri luid enese taga okste sees sabisevat. Taeva äärel olnud juba koidukuma näha. Rassi hobused tulnud kaera. Ilma tagasivaatamata tikkunud Jüri puu otsast maha ja läinud Pärassaare poole. Tee kõrval kuulnud ta kiiksumist ja vilet. Selle jutu juure tähendas nende lugude autori isa: "Jüri [-43-] oli julge mees ja mitte nii ebausklik, kui teised tema aegsed mehed, aga kui sest loost rääkimine tulnud, öelnud ta: "Mis see muud võis olla, kui mõni vana kalmuline tunnistas mind üles."
Kas siin ei olnud tegemist suure öökulliga, kelle pesa võis lähedal olla ja keda Jüri fantaasia kuuvalge hämaruses suurendas ja täiendas kalmuliseks? Igatahes oli Jüri ses usus, et ta midagi sellesarnast näinud. Pärast tuleb veel sarnane lugu umbes samal kohal Uuesauna Mardiga.
Ükskord küsinud Vana Jüri Vastemõisa parun Krüdeneri käest: "Mõisas on mitut sorti mehi: junkrud, pulgajunkrud, opmanid, kiltrid, kupjad jne. Ütelge ometi, kes neist kõige ülem peaks olema?" Krüdener vastanud: "Kuule, Jüri, kas sa lased sitta või peeretad, see on üks puha kõik."
Vana Jüri elas 96 aastat. Hambad olid tal veel viimsel eluaastal nii head, et ta pähkleid võis närida, mis karjased koju tõid. Silmanägemine oli tal surmani terav: ta võis ilma prillideta lugeda. Tema surm tuli niiviisi: Kootsil oli pulm ja kui nooremad Pärassaarest sinna pulma läksid, tahtis haiglane vanamees ka ligi sõita. Poeg Jahu-Jüri ütles: "Isa, siis jätke aga kõik aiateibad Jumalaga, ega teie neid enam elus näha saa." Pulmas anti vanamehele kanget õlut, ta [-44-] jäi uimaseks ja heitis rehe-ahjule magama. Kui naised tule ahju tegid, siis ei pannud nad tähele, et vanataat seal ahju peal magab. Reheahi oli ju lai, nii et inimene ahju pealt kergesti silma ei paistnud. Oli muidugi suitsutuba ilma korstnata. Pärast mindi vaatama, Vana Jüri oli surnud. Suits ja ving oli ta ära lämmatanud.
Krüdeneri aeg leidnud puuraiujad Vastemõisa metsas puujuurika all karu pesa. Läinud kohe mõisa teatama. Mõisahärra käsk olnud, et kes karu leiab ja piiri sisse saab, sellele antakse viis rubla vaevatasu. Juhtunud nii, et härrat pole sel ajal kodus olnud, kuid püssid ja muud jahiriistad olnud küll kodus. Nüüd pidanud mõisakokk toapoisiga nõu, et "lähme tapame karu ära." Läinud siis juhiga metsa, juht näitab karupesa, et seal ta on, ja läheb ise minema, kuna kütid jahti algavad. Kokk ees, seab ennast valmis, toapoisiga taga, ka püss käes, aga lasta ei oska. Kokk ütleb: "Ma panen paugu. Ole sina valmis, kui korda ei lähe, võtan sinu käest püssi, annan teise paugu."
Saanud kahekesi karu lähikonda, kokk laseb, karu kukub maha, aga ei ole surnud vaid hakkab rabelema. Kokk pöörab end ümber et teise püssi võtta - aga toapoissi pole kuskil. Kokal hirm nahas, et kui karu veel võim sees, siis tõuseb üles ja tuleb kallale. Kokk ruttab toapoisi jälgi mööda verst maad, vaatab - [-45-] toapoiss kuuse otsas. Kokk teda hurjutama ja noomima. Toapoiss vastab haleda häälega: "Mis sinul viga. Aga katsu, kuidas minu püksid on verd täis." Vaesel olnud püksid pärasoolika vedelikku täis. Tema jooksnud tulise rutuga koka eest, arvates, et karu teda taga ajab.
Vana Jüri aeg olnud Vändra mõisa ühe kaardiväe majori käes, nimega Meier. Tema käinud Pärassaare meestega läbi, pidanud nendega jahti ja söönud oma jahiseltsilistega sama silku-leiba. Kord tulnud ta oma kahe tütrega Pärassaare külla. Toodud külalistele musta aganaleiba lauale, muud paremat ju talurahval tol ajal ei olnud. Major sööb pererahvaga, tütred vaatavad kõrvalt, kärtsutavad nina, ei taha ühti võtta. Isa näeb seda ja ütleb: "Teie häbematud mõisa lagastajad, kas te' ka häda teate? Mina olen sõja-ajal hädaga ka seda söönud, mis teise tagant maha kukub."
Pärast major Meierit sai Vändra mõis Ditmari kätte. Ditmar oli Meieri väimees ja pidas, nagu ta äigi, Vändra kroonumõisat esiotsa rendil. Keisriproua Katarina kinkinud pärast selle mõisa Ditmarile kahe valge hurda eest päriseks. Lugu olnud nii: Katarinal olnud jahipargis üks vana jänes, kaval ja osav, keda keegi koer ei ole kätte saanud. See jänes olnud kuulus. Kaugelt käinud mõisnikud oma paremate [-46-] hurtadega õnne katsumas, kuid jänes pääsenud nende käest ikka ära. Ditmar sõitnud ka oma kahe valge hurdaga Peterburi. Ditmari hurdad saanud jänese kätte. Keisrinna Katarina öelnud: "Aga nüüd on need hurdad minu." Ditmar vastanud: "Aulik keisrinna, ma mõtlesin, et nad ikka minu pidid olema!" Katarina öelnud selle peale: "Valige endale nende hurtade eest missugune mõis teie tahate, aga hurdad jäävad minule." Ditmar mõelnud järele ja et just Vändra mõis tema käes rendil olnud, siis valinud ta endale selle mõisa. Nii saanud Ditmar Vändra pärishärraks. Ise jäänud Vana-Vändrasse ja Uue-Vändra andnud oma vennale.
Vändra majori aeg olnud Kabala mõisas üks teine major, selle nimi olnud rahva suus "Must-Major". Tema armastanud üksildast elu. Kui juhtunud mõni külaline tulema, siis andnud ta kokale käsu: "Pane aga musta rukkijahu pudru pada tulele! Muidu, kui ma võõrast hästi söödan, tuleb ta varsti jälle."
Iga mõisnik tohtinud tol ajal ainult niimitme hobusega sõita, kui tema seisus ja ametiteenistuse aunimi seda lubanud. Maantee läheb Kabala mõisa õuest läbi. Kui nüüd Must-major näinud, et keegi mõisnik, kel seaduse järele selleks mitte luba ei olnud, kolme hobusega tema mõisa õuest läbi sõitnud, lasknud ta sõitja kinni pidada ja äärmise hobuse jala liikmest läbi lõigata, öeldes: "Kui juba niisugune kolme [-47-] hobusega sõidab, mitu siis mina pean laskma ette rakendada."
Pilistveres olnud Mustamajori aeg üks Naak või Knaak kirikuõpetaja. See olnud õige käre mees. Kui näiteks keegi vader tulnud last ristima, siis küsinud Naak kohe: "Kas lugeda oskad?" Kui vader ei ole lugeda osanud, võtnud õpetaja varnast kantsiku ja rihmanud ta läbi. Must-major ja õpetaja olnud vingamehed (Just vinga-, mitte vingumehed. Ving, vingu, on suitsuving. Ving, vinga, on salaviha). Kui Must-major kirikusse tulnud, siis lasknud õpetaja kogudust põrguvalu laulu laulda. Must-major saanud aru, et see tema kohta käib, turtsunud küll aga ei ole võinud midagi parata.
Vallarahvaga saanud Must-major hästi läbi. Jaani päeval maksnud peremehed oma suvemaksud ära, seal olnud lõjad, kotid ja muud asjad. Siis lasknud major nendele õues viina anda ja ajanud nendega sõbralikult juttu. Peetud aru sellest, et kas ehk varsti sõda tuleb. Must-major öelnud: "Ärge kartke, nüüd veel sõda ei tule. Kui naisterahvaste hõbeasjad ära kaovad, teed kõrgeks ja rabad kuivaks tehakse, siis tuleb sõda."
Paide linn olnud Mäo mõisa krundile ehitatud. Mäo mõisa junkrud viinud mõisa linad Paide, et linnanaised nad ära ketraksid. Naistele pole see mõisaorjus meeldinud, nad hakanud [-48-] vastu. Lõpuks lahendatud tüliasi sellega, et Mäo mõisa omanik Paide linna krundi eest Ollepa (Olleva) mõisa omale saanud. Olleva oli pärast Kabala mõisa karjamõis.
Mustal majoril olnud üks jääger. Kord läinud see jääger vara kevadel Kallissaare rappa jahile. Õhtul kuulanud, mõtusemängu aeg olnud juba möödas. Jääger teinud tule maha ja tahtnud tule äärde magama heita. Enne kui tal uni peale tulnud, kuulnud ta, kuidas üks hääl hakanud kaugel tumeda bassihäälega karjuma: "Must tölpsaba härg maa sees, höll-öll-öll." Keegi tulnud rabavett mööda sulps-sulps-sulps ikka lähemale. Jääger aimanud, et see lähenev võõras keegi muu ei ole kui vanatont ise. Ta olnud kaval mees ja teadnud, kuidas end tondi vastu kaitsta: tõmmanud raud riistaga kolm ringi enda ümber. Tont tulnud päris tule lähedale, teinud enesega ümisedes juttu, tulnud kahest ringist üle aga kolmandast ringist pole julgenud üle astuda. Hoidnud ühe jala peos, karanud teise peale ja öelnud kargamise taktis: "Vat seda viisi. Vat seda viisi." Et juttu teha, küsinud jääger tondi käest: "Külamees, kas sealpool linde ka oli?" Tont vastanud: "Oli ka - ei oln'd ühti." Ei tea, kuidas tont viimaks ka kolmandast kriipsust üle saanud. Ta võtnud jäägri käed ja pistnud oma perse. Perse olnud külm nagu lumehang. [-49-]
See jääger pole aga Musta-majorile peaaegu kunagi linde toonud metsast. Kui major selle üle nurisenud, ütelnud jääger: "Ma ei saa, teised tapavad linnud eest ära. Ühe käest võtsin täna püssi ära." "Kelle käest?" küsinud Must-major. Jääger vastu: "Määru Mihkli käest." Määru Mihkel olnud metsavaht. Major saanud seda kuuldes vihaseks, öelnud: "Määru Mihkel on mulle alati linde toonud, sinu raipe käest pole ma kunagi saanud. Pange ta lurjus vankrile ja viige Kabala piirist välja. Andke talle veel mõni hea jutt piitsaga, et ta ei vedele, vaid leiba teenib."
Kolmas Sillaotsa Mardi poeg oli Mäeltsauna Mihkel. Tema võttis Metsa-Jaagu tütre naiseks. Vastemõisa parun Krüdener tahtnud teda Epra külasse saata, kuid Jürist venna palve peale jäetud ta Pärassaarde. Krüdener öelnud selle juures Jürile: "Nüüd on ta pisike ja vaga lammas, pärast ta läheb ehk nii suureks nagu karu. Hoia ennast, et ta sind ära ei murra." Metsa-Jaagu ässitamise peale tahtnudki Mihkel pärast Jüri käest Pärassaare talu ära võtta.
Seal, kus Mihkli saun seisis ja Mihkel endale metsamaast põldu tegi, on nüüd Pärassaare Kivistiku talu. Pärassaares oli esiti kaks suuremat talu: Jüri talu ja Testa-Peetri talu. Pärast asutati sinna teisi talusid juure, nii et neid, [-50-] ühes Haua taluga Pärassaare ja Saeveski vahel, on üheksa (popsiseaduse läbiviimise järel nüüd juba 16). Pärassaare mehed raiusid metsa maha, niipalju kui soovisid, tegid okstest alet ja ilma, et nad oleksid kännud üles kaalunud, purustasid karuäkkega maakamara kändude vahel ning külisid sinna viljaseemne. Nii tegi ka Rassi ja muu Metsanurga rahvas. Kui põld oli lahjaks jäänud, jäeti ta metsa alla ja valiti põldudeks uued kohad.
Pärassaarest Allekäära (Alakäära) pool jookseb Repna oja. Seal Repna oja ääres olnud tol ajal kaera-aed, nüüd on seal Peetri-Hansu karjamaa. No üks karu teinud kaeras suurt kahju: nagu karu on ahne, sööb kahe hobuse vastu ja sõtkub veel enama maha. Mihkel võtnud püssi ja läinud sinna kaeraaia juure kõrge kuuse otsa öösi karu vahtima. Karu tulnud ka, Mihkel pannud talle "rihvliga" paugu (rihvel = saksa keeles Reifel, inglise keeles rifle, suur püss mitte sileda, vaid joonetatud rauaga). Karu kukkunud matsti, kuusikusse. Kütt nüüd puu otsast maha ja käpuga hämarusse karu otsima. Juhtunudki karu peale, kuid see pole olnud veel surnud, vaid haavatud, ta karanud püsti. Mihkel rabanud ta käppudega kinni ja nüüd püüdnud nad teineteist maha väända. Kuid mõlemad tugevad, kumbki ei saa võitu. Mihkli taga olnud aga üks känd, ta komistanud selle kännu vastu ja kukkunud selili. [-51-] Karu mehe peale ja ajanud lõuad laiali, et hammustada. Mihkel pistnud kohe oma käe karu kõrisse, rabanud ta keelest kinni ja hakanud oma kahte karukoera, kes tal koju jäänud, appi kutsuma. Koerad kuulnud, pannud kohe jooksma, aga kaera-aed verst maad Pärassaarest eemal, läinud tükk aega ära, enne kui nad appi jõudnud, ja selle aja sees pidanud Mihkel üksi karu all oma elu eest võitlema. Viimaks saanud koerad sinna, karanud karu persest kinni, nüüd olnud Mihklil kerge asi vastasest jagu saada. Karu käpa kriipsud aga jäänud tal eluajaks rinna peale.
Mäeltsauna Mihkli lapsed olid: Mäeltsauna Jaak, Männiku Mihkel, Juhan, Ann.
Mäeltsauna Jaak jäi, nagu ta nimi ütleb, isa asemele koha peale. Tema oli üks õiglane, sõnapidaja, aga iseäralise tuuriga ja omapäraste kommetega mees. Mesilasi pidas ta palju ja nad läksid tal hästi korda.
Mesilaste õnne saanud Jaak järgmise kunstiga. Tema juure tulnud kord mustlase-puhkem sisse. Jaak pannud neile suure külimituse puuliua peale mesikärgi ette. Ise olnud juures, vemmal käes, ja sundinud mustlasi liua tühjaks sööma. Ei tea, kas ta neid selle peale ka kurjaga sundis oma mesipuid õnnistama, aga [-52-] asi läinud tal pärast mesilastega hästi. Mitmed mesilaste pered olnud tal ka metsades õõnsate puude sees laiali. Sealt vast on tulnud mesipuu nimi "taru" = staroe derevo. Kuidas Määru Jaan ühe neist ära lõhkunud, sellest jutustame hiljemini.
Oma väikest põllulapikest suurendanud Jaak sellega, et ümbruses metsad maha raiunud ja kütist teinud. Kaks aastat põletanud ja määndanud põldu, vedanud sõnnikut, puru ja prügi sinna peale, siis saanud pärast rukist küll mitme aasta leivaks.
Kätel olnud tal märgid, mida vaadates nõid öelnud, et tal ei olevat hobuse-õnne. Jaak kündnud, vedanud ja sõitnud sellepärast härgadega. Härgadega sõitnud ta ka kiriku ja hakanud mõnikord hobusemeestega võidu ajama. Härg aga ei märka kõrvale hoida, jookseb juhmilt edasi, sarved laiali peas, hobused kardavad ei julge mööda sõita. Sedaviisi jäänud võit ikka Jaagu poole.
Kord olnud tal üks õige vastik härg. Jaak maatsinud härga malgaga, et küll saanud, ja rääkinud pärast: "Ma peksin teda nõnda nagu Jeruusalimmas pekseti." Tema arvanud, et Jeruusalemmas see kõige hirmsam peksukoht olnud.
Oma öeldud sõnast, tehtud otsusest pidanud Jaak kangekaelselt [-53-] kinni. Kord kaubelnud lihunik tema härga. Jaak nõudnud 50 rubla, lihunik pakub 55. Jaak aga jäänud oma hinna juure kindlaks. Lihunik naernud ja öelnud: "Saa ometi aru, ma pakun sulle 5 rubla rohkem." Jaak saanud äkiliseks, pööritanud silmi ja vastanud: "Sina hull inimene, pista oma 5 rubla perse. Mina olen ammugi välja arvanud, et see härg enam väärt ei ole kui 50 rubla." Lihunik pidanud järele andma.
Teinekord olnud tal valge lehm. Jaak vaadanud, et lehm paistab kaugele metsa ära. Öelnud, et: "sihukest looma ei või pidada, ta paistab kaugele huntide ja karude kätte, need panevad ta nahka." Jaak tapnud ja söönud ise oma perega lehma ära.
Kord olnud tal jälle üks õige rammus härg. Mitu korda käinud lihunikud seda härga kauplemas. Jaak ei müü teda miski hinna eest. Oma poja varrudeks tapnud ta viimaks härja ära ja öelnud joodulistele: "Sööge nüüd va' sõbrad ja sugulased. Katsuge kui magus liha tal õige on. Kes teda nägi, see teda tahtis. Või mina annan oma kallist toitu maailma koerte kätte."
Pärassaares olnud üks teenija tüdruk Elts. Mäeltsauna Jaak pole Eltsuga hästi läbi saanud, alati tulnud nende [-54-] vahel vaidlusi ja nägelemisi ette. Kui Jaak juba 47 aastat vana olnud hakanud ta naisevõtmise peale mõtlema. Pannud endale uue kuue selga. Kuuel olnud seljatagune sile ja kahel pool kõrvas voldid nagu mulgi särgil. Kuuenööbid olnud samast riidest tehtud punnid, neid kutsutud "sõlmedeks."
Jaak olnud suure kasvuga mees. Pikk kaelakott kaelas, läinud ta tõsiselt ja pühalikult talutuppa Eltsule kosja. Astunud sisse, istunud pingile, vaadanud vaikides Eltsu ja ütelnud siis rabedasti ja valjusti nagu pooleldi vihane: "Elts, ma võtan su ää." Elts kostnud: "Ma ei või sulle tulla, sa oled kuri." Jaak kähvanud vastu: "Sina hull inimene, siis kakkuge mu kuuesõlmed maha, kui ma kuri olen; mina kuri ei ole." Viimaks saanud Eltsuga kaubad kokku.
Kõik pannud imeks, et niisugused alalised tülitsejad paari läinud. Nad elanud kaunis kenasti. Elts olnud Jaagul üks hea südamega naine. Alati käinud ta meega (mett oli Jaagul rohkesti) tittesid vaatamas. Esimene poeg olnud neil Jüri. Jaak olnud esiotsa väga rõõmus ja õnnelik, mänginud oma pojaga ja ütelnud: "Hull inimene, kes naist ei võta." Pärast aga, kui poiss teda pahandanud, võtnud teise jalust kinni, vedanud lehmasitast läbi, viinud siis Eltsu kätte: "Säh, puhasta ära. Hull inimene, kes naise võtab." [-55-]
Pärast olnud Jaagul karjast tarvis, ta pidanud Vändrasse minema karjast otsima. Teised kuulnud, kuidas ta teed mööda minnes valju iseendaga rääkinud: "No eks ma öelnud: Elts, ära kisu end kõverasse! Vaata, nüüd pean ilma mööda seda sita lapsepuru otsima."
Ühel Pärassaare peol saanud Mäeltsauna Jaak liig palju õlut. Ta oianud ja karjunud pärast, mis hirmus. Elts hakanud teda parastama, et mis sa nii palju jood? Jaak vastanud: "Ära räägi, sa hull inimene. See on saadud häda (nakkushaigus), see on surmatõbi."
Jaak saanud 86 aastat vanaks. Vanas eas käinud ta püksata karjas, pikk takune särk seljas ja rääkinud sagedasti valju iseendaga.
Kui Jaagul pojapoeg sündinud, siis soovitanud keegi talle vanaisa nimi Jaak panna. Teised vaielnud kohe vastu, et kui talle Jaagu nimi anda, siis saab tast "hull inimene."
Mäeltsauna Jaagu poeg Hans ja Kulliõue (Kivisöödi) Juhani isa Mihkel sõitnud kord talvel tuisanud teega Pärnust kodu poole. Taali mõisa väljal sõitnud neile üks saks kahe hobusega järele. Saks käratanud, et nad tõmmaku oma hobune kõrvale ja andku teed. Mehed ei taha aga hobusega kõrvale lumehangedesse minna. Härra öelnud kutsarile: "Anna [-56-] neile piitsaga!" Kui kutsar pole julgenud seda teha, rabanud härra ise ta käest piitsa ja rihmanud sellega mehi. Mäeltsauna Hans ütelnud siis: "Mihkel, kurat, kas meil piisa ei ole?" Nad andnud piitsaga palju tugevamini saksale vastu ja hakanud hobusega tuhatnelja kihutama, nii et saks maha jäänud.
Tori vallamaja juures pööranud nad suurelt postmaanteelt ära jõele, järsu kalda taha. Saks kihutanud neile järele ja sõitnud suurt teed mööda, neid tähele panemata, kuni Tori kõrtsi juure. Seal peatunud ja oodanud, et mehed järele tulevad, siis laseb kummalegi 100 vitsahoopi anda. Kõrtsis jutustanud ärritatult seda lugu, kuidas üks häbematu mees ütelnud: "Mihkel, kurat, kas meil piitsa ei ole?" Kõrtsiliste seas juhtunud aga ka Kulliõue Juhan olema, see saanud aru, et jutt on tema isast Mihklist ja selle kaaslasest. Ta sõitnud kõrtsist ära ja viinud oma mehed kõrvulist Kuiearu teed mööda koju, kuna saks neid veel kaua kõrtsis oodanud.
Jaagu noorem vend Männiku Mihkel olnud kuulus lusikameister. Kõik ümberkaudsed inimesed ostnud tema käest lusikaid. Iga lusikas maksnud kaks kopikat hõbedat. Juhtunud üks lusikas raisku minema, siis vandunud Mihkel kaks päeva naisega seda äpardust järele.
Kootsi Jaan olnud kord oma tädipoja Saeveski Hansu (nende [-57-] juttude kirjutaja vanaisa) juures külas. Mõlemad võtnud viina ja hakanud ennast kiitma. Saeveski perenaine ütelnud sekka Jaanile: "O-oh, mis sa ennast ka kiidad? Sa pole ju mulle üht lusikatki teinud." Kootsi Jaan vastu: "Kuule hullu! Mis komejant see Männiku Mihkel siis on, kui mina ise pean lusikaid tegema?" Nagu oleks see Männiku Mihkli kohus olnud kõigile lusikad kätte muretseda.
Mihkli lusikad olnud kämblalaiused. Üks Pärnu isand kuulnud neist lusikaist ja tulnud Mihkli juure neid vaatama. Ta pakkunud Mihklile kaks kopikat ainult vaatamise eest. Mihkel võtnud raha vastu, nõudnud nüüd aga kindlasti, et isand ka ühe lusika ligi võtab.
Männiku Mihkli poeg saatnud ühel laupäeva õhtul oma isa metsast hobust ära tooma. Hobune olnud kolm versta kaugel laanes "söötade asemel", kus enne karu söödad olnud. Vanamees pole tahtnud minna. Viimati läinud ometi paha meelega urisedes. Sääski olnud nii palju, et tahtnud vanamehe silmad peast ära süüa. Mihkel kukkunud hobuse juures vanduma, siis tulnud keegi lotskulli näol vurisedes hobuse nina ette maha, seal muutunud nagu lapseks. Mihkel karanud hobuse selga ja hakanud ratsa last taga ajama. Laps jooksnud ikka ees, hüpanud veeloikudest üle. Mihkel kihutanud kõigest väest ta [-58-] järele, öelnud: "Mis korrat sul on, et ma sind kätte ei saa." Jõudnud teelahkmele, kust tee Mihkli kodu poole kõrva pööranud, seal jooksnud laps otseteed edasi. Mihkel öelnud: "Mine aga peale, kui tahad, mina sinu korradi järele enam ei sõida!" Koju jõudes lõõtsutanud Mihkli hobune, olnud üleni porine. Mihkel jutustanud kodustele seda lugu, öelnud: "Oleks ma ta korradi kätte saanud, ma oleks ta teile näha toonud, mis nägu ta on." Jutustaja toonitab, et Mihkel ei olla öelnud Pärassaare murdes "saand" ja "toond", vaid "saanud" ja "toonud." Mihklil võis tegemist olla kuuvalgel ööl hobuse varjuga, mis tee pöördel vanamehe silmist kadus.
Sillaotsa Mardi neljas poeg oli Peeter. Tema oli punase peaga. Ta ehitas endale Pärassaares "Testa" (s.o. teise pere) talu. See talu on praegu Peetri järeltulijate käes, on Pärassaare taludest kõige suurem ja ta hooned on kõige paremini ehitatud. Peetri tõug on esiisa sarnaselt punased.
Testa Peeter võtnud Kaabaka Anne naiseks. Lugu olnud Kaabaka Annega nõnda. Ta olnud Tallinnamaalt Kuusalust pärit. Kord olnud ta teise tüdrukuga mõisas midagi süüdi teinud. Nad pandud ööseks aita kinni, et hommikul peksule viia. Öösi aga kiskunud tüdrukud aida põrandalauad üles ja põgenenud ära. Jahu-Jüri naise vanaisa tulnud Tallinnast tammelauakoormaga ja leidnud tüdrukud Laiuselt. Ta pannud nad lauakoorma otsa ja viinud Pärassaare. Teine tüdruk olnud terane inimene, ta saanud Sürgavere valda jõuka talu perenaiseks.
Kaabakas Ann olnud napakas, kuid hoolas inimene. Kui näiteks teised rehepeksjad sööma läinud, siis koristanud Ann nende rehad [-59-] rehe alt kokku ja pannud nurka hunnikusse. Testa Peetrile meeldinud sihuke hoolikus ja ta võtnud Anne naiseks. Peetri ja Anne lapsed olid: Ülejõe Jüri, Testa Hans ja Mari. Kaabakas Ann lubanud siis oma vanemaid vaatama minna, kui ta vanem poeg oskab juba hobust ette rakendada, aga ta surnud enne ära.
Peetri teine naine oli Vändrast Käära Aadu tütar, ta suri lasteta.
Üks Käära Aadu vaenlane nõidunud hundi tema karja kallale. Aadu läinud teise nõia käest abi otsima. Nõid küsinud: "Mis sa tahad, et ma pean tegema?" Käära Aadu vastanud: "Mis muud, kui pane hunt ta enese kallale." Nõid teinud ka nõnda. Hunt varitsenud uksel, mees pole julgenud ahjult maha tulla.
Testa Peetril olnud ka üks nõia-raamat. Selle raamatu saanud ta Suure-Jaani kirikuõpetaja Gutsleffi tütarde käest. Üks kunsttükk, mis ta sellest raamatust teistele rääkinud, olnud järgmine: Kui poiss ühe tüdruku nõidusega paneb enda järele jooksma, siis joogu tüdruk, et vaevast lahti saada, kolm oma pahema pastla nina täit vett ära. See aitavat kohe.
Selle jutu rääkija, Saeveski vana "bassa", lisas juure, et tema olla sama abinõu ühe noormehe, oma sugulase, juures tarvitanud, kes ühest tüdrukust lahti ei saanud. Noormehe [-60-] pahema pastla ninaga võtnud ta kolm korda vett, keerutanud pastelt veega kolm korda vastu päeva ümber pudeli kaela, kallanud vee pudelisse ja andnud noormehele juua, ilma et see oleks nõidusest teadnud. Rohi aidanud kohe, kuna enne kõik manitsused ja hurjutused sugulaste ja sõprade poolt asjata olnud.
Tüdruk, kellest siin jutt on, oli kindral Larka onutütar. Arvatakse, et ta kättemaksuks oma endise armsama heinaküüni põlema pistnud selle pulma ajal ühe teisega. Tüdruk teeninud Lubjaahjul ning visanud silma naabritalu noorele peremehele, kes olnud tema vastu ükskõikne. Kord pakkunud tüdruk talle muna. Noormees võtnud muna, pannud ta kännule, et teda rondiga lömaks lüüa. Söönud siiski muna ära, arvates, et "mis ta mulle ikka võib teha." Sest ajast hakanud ta tüdruku järele jooksma, kes peale käinud, et teda laulatusele viidaks. Nad määranud päeva, millal kirikumõisa lugema minna. Noormees pööranud teelt viis korda tagasi, kuues kord läinud ometi tüdruku juure, kuid õhtul, kui juba aeg oli hiljaks jäänud kirikumõisa sõita. Nüüd saadetud tüdruk Tallinna ja noormeest hakatud arstima jutustatud viisil.
Testa Peeter olnud õige raske unega. Kord kündnud ta väljal, jätnud hobuse seisma ja heitnud ise tukastama. Naine leidnud [-61-] ta magamas ja viinud hobuse koju. Peeter maganud kaks päeva ja ööd järgemööda, siis ärganud ja pannud imeks, et hobune olnud adra eest kadunud. Tema arvates tukkunud ta ainult tunnikese.
Pärast läinud Peeter oma nõiaraamatuga rahutuks ja olnud viirastuste kimpus. Kord tulnud üks must teder Peetri magamistuppa, jooksnud mitu ringi ja kudrutanud vurinal. Vennapoeg Jahu-Jüri, kes tol ajal veel poisike olnud ja seda ka näinud, küsinud: "Kuule, taat, mis see on?" Peeter vastanud: "Tõmba aga, poeg, riie üle pea." Siis hakanud ka teised peale käima, et ta nõia-raamatu käest ära annaks. Peeter teinud seda viimaks. Kui Jahu-Jüri pärast seda raamatut järele pärinud, öelnud Peeter: "Öö - mis sa va' vennapoeg, - öö - sest raamatust enam taga pärid - öö - see sai Vaskjala kangru kätetöö."
Mis raamat see võis olla? Ta oli muidugi eestikeelne raamat, vist käega kirjutatud, mitte trükitud. Vähemalt ei ole kirjandusloos säärane trükitud raamat tuttav. Mustkunst oli salakunst, ka Fausti nõiaraamat, mille abil ta Mephistophelese välja kutsus, oli ... "von Nostradamus eig'ner Hand." Igatahes tõendab see raamatulugu, et Peeter samuti lugeda mõistis, kui ta vend Jüri. Ja kui see oli käega kirjutatud raamat, siis oskasid nad [-62-] ka kirjutada.
Testa Peetri pojad Jüri ja Hans olid emasse tulnud ning kaunis kasina vaimuga mehed, kuid nende järeltulevas soos ei ole seda puudust enam märgata. Järgmised emad tõid sinna uut, värsket verd, kuid üks punase peaga Kuldkepp, arvatavasti Testa Peetri järeltulijaid, olnud nõdrameelne.
Jüri ehitas endale sauna teine poole jõge. Sellepärast hüüti teda Ülejõe-Jüriks. Tema pojad olid Muriku Mihkel ja Peeter.
Vennad Mihkel ja Peeter kiskunud kord Põikjõe keeles, seal, kus Rassi jõgi teise jõega kokku voolab, lõhmuseniidi. Öö tulnud kätte, vennad teinud tule üles ja heitnud sinna metsa kõrvuti magama. Mõne aja pärast ärganud Mihkel ja leidnud, et ta on üksi. Peeter olnud kadunud. Kaugelt kuuldunud kisa ja hüüdmist. Mihkel hakanud hääle peale minema, leidnud oma venna järskude kallastega jõe taga laane all mädamaa sees jalgupidi kinni. Ei tea vaene isegi, kuidas ta sinna saanud.
Hakanud vennad kahekesi tagasi minema, keegi visanud jõesuhu suure kivi, nii et vesi pursanud puude ladvust kõrgemale. Jões olnud sulpsakut ja [-63-] nagu rakikoera haukumist kuulda. Muriku Kuldkepid mälestavad ja jutustavad nüüdki seda lugu, mis nad oma esivanemate käest kuulnud. Püüavad seletada seda salapärast juhtumist niiviisi, et vend, kes öösel teise venna juurest ära kadunud, olnud kuutõbine. Üht okslikku kuuske mööda roninud ta jõest üle. Mihkel aga kinnitanud vandega, et säärast kuuske pole seal olnud.
Pistame teise seda laadi lookese siia üles. Arvata 50 aastat tagasi juhtunud ühel Särevere mehel, Hansul, niisugune lugu. Tema purjutanud laupäeval Särevere Saunaaugu kõrtsis ja hakanud õhtu pimedas koju minema. Pühapäeva hommikul, umbes pruukosti aeg, ärganud üles, leidnud end 7 versta kõrtsist kaugel Seinapalu soos heinakuhja all. Kõrtsi ja kuhja vahel on suured mädasood, aga Hansu pastlad-rätikud olnud puhtad ja kuivad. Arvatud, et vanapagan ise teda sinna kandnud. Selle juhtumi pärast kutsutud teda "Vanakuradi-Hansuks"
Testa Peetri teine poeg Hans jäi Testa talusse peremeheks. Testa talu peremeeste nimed on enamasti Peetrid ja Hansud. Sellepärast nimetatakse seda ka Peetri või Hansu taluks. Et eelpool nimetatud Testa Hans kohmetu mehike olnud, näitab järgmine lugu. Kord kaotanud ta aida võtme [-64-] ära. Läinud Saeveski Hansult nõu ja abi paluma. Ahastanud oma häda: "Oi vennike, mis nüüd teha? Mul on aidaukse ees tugev Kootsi Jüri tehtud lukk ja võti kadunud. Aidas on kallid peenikesed viinad, kuidas nad sealt nüüd kätte saame? Kes võtab selle kange Kootsi Jüri tehtud luku lahti?" Saeveski Hans läinud sinna, võtnud tubakakotioraga aidaukse lahti. Küll on Testa Hans seda imeks pannud ja hüüdnud: "Oi vennike, ei ma oleks uskunud, et see kuulsa Kootsi Jüri tehtud lukk nii hõlpsasti pidi lahti tulema."
Pöörame nüüd Sillaotsa Mardi teise poja, vana Pärassaare Jüri juure tagasi ja räägime tema lastest. Nagu enne öeldud, olid need: Nässu Mangel, Uuesauna Mart, Jahu-Jüri, Kangru-Andres, Mari ja vist ka Kadri. Tuletame meelde, et Mangelile oli ema "targa nõu" järele selle nime pannud, mis Kuldkeppide suguseltsis enne ette ei tulnud, et laps elusse jääks. Mangel läks pärast Pärassaare lähedale Nässu tallu elama, milline talu praegugi on tema järeltulijate käes.
Uuesauna Mart ehitas omale elamuks uue sauna sinna, kus nüüd on Pärassaare Kivistiku talu. Ta olnud õige vahva kütt, oma elus tapnud ta 42 karu ja 28 põtra ära. [-65-] Ükskord murdnud karu Rassi hobuse maha, söönud ise ning hundid ja koerad aidanud ka, varsti jäänud ainult luud järele. Mart mõelnud, ehk tuleb karu veel kord tagasi luude juure, sidunud luud toomingavitsaga puu külge kinni, et karu siis enam rabinat teeks, kui ta neid hakkab närima. Ise pannud neli harki püsti, kaks latti peale ja oma püssi laskevalmis lattide peale. Tal olnud tulelukuga püss, mis 14 naela kaalunud ja millesse laenguks pool kortlit püssirohtu kallatud. Nõnda jäänud Mart sügisööl valvama.
Karu tulnud ka luude juure. Mart saatnud laengu, kuulanud - kõik jäänud vagusi. Tema pole läbenud hommikuni oodata, läinud pimedas sinna juure, katsunud käpuga, karu olnud surnud. Siis saanud seda head karuliha kõigile. Saeveski Aadu, tol ajal veel väike püksata poiss, mäletas vanas eas selgesti, kuidas Mart oma põlvedel talle saaretaldrikult värsket karupraadi pakkunud.
Uuesauna Marti tahetud Prantsuse sõja ajal soldatiks võtta. Tema põgenenud metsa ja hoidnud end seal 14 päeva varjus. Öösiti käinud ta kodust leiba toomas, liha nõutanud endale püssiga metsas. Tulekiviga löönud tuld. Esiti olnud ta Kolu ja Lokuti metsades, pärast Rassi kalmeti metsas, kus ta nelja kuuse vahele kõrgemale roikad sidunud ja nendele [-66-] kuuseokstest magamisaseme teinud. Oma vana hobuseraisa vedanud ta ka sinna ja pannud karule söödaks pakkude alla, et kui karu öösi hakkab pakke veeretama, siis nad kolisevad ja ta kuuleb. Karu sööb elusloomi, aga ka mädanenud liha. Ta ronib lageda, mitte aga oksliku puu otsa.
Esimesel ööl ei ole midagi erilist juhtunud. Järgmisel ööl olnud vaikne ilm, Mart oma magamisasemel kuulnud, kuidas kärbis, mida mööda ta üles roninud, teinud nakk-nakk-nakk. Mart vaadanud - üks luukere suurte silmaaukudega tikkunud kärbist mööda üles tema aseme jalutsi poolt. Mart hoidnud oma püssiotsa talle vastu, tont läinud tagasi. Natukese aja pärast tikkunud tont uuesti peatsi poolt üles. Mart pööranud jälle püssirauaotsa talle vastu ja tont pidanud taganema. Rassi kuked laulnud juba, Mardil hakanud hommiku poole jahe, ta tulnud oma asemelt maha ja läinud Rassi Jaani talusse ahjule ennast soojendama.
Kolmandal ööl läinud Mart jälle endisele kohale karu vahtima. Tulnud isakaru, veeretanud pakud sööda pealt laiali ja hakanud teda sööma. Mardil olnud vana-aegne jäme püss, ta lasknud ühe kuuliga karule pihta, ei ole tahtnud teist laengut raisata, lõiganud pussnoaga madjaka, läinud pimedas karu juure ja andnud talle kolm mõrakat pähe. Karu ei olnud aga mitte surnud, ta ajanud end [-67-] püsti, kiskunud Mardi nahkpüksid lõhki ja kriimustanud kintsu. Mart põrganud kõrvale, aga püss kukkunud käest maha ja jäänud karu juure, kes jämeda kuuse kõrva maha langenud ja oianud. Kuidas nüüd püssi kätte saada? Mart sirutanud tasakesi kuuse tagant käe karu poole, võtnud püssi, laadinud ja lasknud kuuli läbi pea. Karu jäänud siis surnult maha.
Uuesauna Mardi minia Ann oli Aadam Jannseni äia Kangru-Andrese käest õppinud kunstkangaid kuduma. Ka Andrese teljed jäid tema kätte. Andrese suga olla praegugi veel Pärassaares alles. Kord kudunud Ann ilusa kanga ja pannud ta välja pleekima. Üks naine, Pommari Mall, lõiganud öösi sirbiga pool kangast ära ja läinud oma saagiga minema. Mart kuulnud seda varguselugu hommikul, öelnud: "Ärge minge jälgede peale enne mind kanga juure." Siis võtnud suure pussnoa, läinud ise sinna, piiranud kolm korda noa ümber pea ja pistnud ta lõigatud kanga otsa keskelt maa sisse. Seal juures öelnud: "Nüüd, kus see varas on, seal ta peab seisma, enam edasi ei saa."
Umbes kümne versta pärast Pärassaarest on Tamme talu. Tamme karjased olnud hommikul heinaküüni juures karja hoidmas. Vaadanud, et üks võõras naisterahvas magab küünis, kangas kuivamas penni peal. Nemad kisanud ja käranud, magaja inimene üles ei ärka. Jooksnud siis koju jutustama seda [-68-] imelikku asja. Mehed läinud küüni, katsunud magajat äratada, kuid asjata. Vedanud ta küünist välja veeloigust läbi - siis ärganud üles. Rääkinud, et korraga tundnud, nagu tina olnud jalgades, ta ei ole enam edasi saanud, pidanud küüni magama heitma. Ei oska ise selle nähtuse põhjust seletada. Tamme rahvas vaadanud, et sihukest kunstkangast ei võidud mujal kududa kui Pärassaares. Saadetud keskhommikul teade Pärassaarde. Mart tulnud, viinud kanga ära, andnud vargale veel malgaga kolm reekamit mööda tagumikku.
Jüri tütar Mari sai Kibaru (Kiviaru) Toomale mehele. Oli pärisorjuse aeg, neid kingiti Kilingi-Saarde valda. Pärast, vabaduse ajal, tulid nad sealt jälle Vastemõisa valda tagasi. Kibaru Toomas ja Leetva Jaak, kes ka Kuldkeppide suguvõssa kuulunud, olnud head tuttavad. Kord tulnud Toomas Jaagule külla. Jaaku pole aga kodus olnud. Perenaine keetnud külalisele pajatäie suppi. Külamees sööb, supp hakkab lõpma. Külamees ütleb: "Ei ühti, pane aga teine pajatäis keema, ei sest saanud hakatagi." Perenaisel häbi silmad täis, keedab teise pajatäie. Toomas paneb kõik nahka ja läheb koju. Kui Jaak koju tulnud, ahastanud naine oma lugu. Jaak vastanud: "Ole aga rahul naisuke. Küll ma lähen, söön jälle kätte." Teinud siis karvapealt niisama kui Toomas. Koju tulles [-69-] öelnud naisele: "Ära enam nurise, nüüd on tasutud."
Saeveski Hans (nende lugude üleskirjutaja vanaisa) olnud ka tubli sööja. Männiku Mihkli poja Jüriga, kes Saeveskil poisiks olnud, söönud nad suure külimituse liua täie kilet tühjaks, kui võid ka silmas olnud. Puudunud või, siis naljatanud Hans mõnikord oma naisele: "Meie olime Jüriga muidu õige tublid poisid sööma, tegime selle kopatäie alati tühjaks, no nüüd ei taha vastu saada. Siin peab vist üks sõnaviga (s.t. nõiasõna) juures olema."
Leetva Jaak oli Leetval karjapoisiks. Ükskord lasknud ta karja Põhjaka meeste heinamaale minna. Põhjaka mehed tulnud karja kinni võtma. Jaak näinud kinnivõtjaid ja hakanud karja Leetva poole ajama. Üks härg jäänud tal aga mädamaasse kinni. Jaak võtnud härjal sarvist kinni ja vedanud ta lusinal välja kõvale maale. Seda nähes kohkunud kinnivõtjad ja pannud plagama.
Teinekord tulnud harjulased-voorimehed Kaansoo kõrtsi ja jäänud sinna öömajale. Nende seas olnud üks vahva poiss, "kolme küla pull", kes kõik teised maadlemises maha pannud. Kolme küla pull toorustanud ja ärbelnud mis hirmus; ei ole temale vastast leitud. Viimati toodud ka Leetva Jaak ette. Jaak lasknud end maadlemisel kaks korda maha panna. Siis ütelnud läbi nina: "Kuule, külamees, senini kestis sinu mäng, [-70-] nüüd algab minu mäng." Võtnud siis oma vastase õlgadest kinni ja põrutanud ta maha, nii et poisi põlvesooned puruks läinud ja ta eluaegseks sandiks jäänud. Pärast rääkinud Jaak selle loo kohta: "Mis nemad minust küll esiti võisid arvata. Mind viidi ette just kui tilluke teolas's."
Maadlemine ja kiskumine olnud tol ajal kõrtsides väga moes. Viin olnud odav, poole kopika hõbeda eest antud hea lõuatäis, mis mehele ei tahtnud suhu mahtuda. Kolme kopika eest saadud vaskkortli täis, s.o. 0.25 toopi. Viie kopika eest võinud mees end purju juua. Suure-Jaani kirikukõrtsi sõitnud mehed ratsahobustel kokku purjutama ja kiskuma. Üks Päraküla mees, Ruusika Rits, kogeleja, öelnud ükskord: "Seal k-kisti k-k-k-kuue paariga ja mina olid s-s-s-seitsmes sekka minemas." Rahvas hakanud teda sest saadik "seitsmendaks" nimetama. Tema suguvõsal on praegu Seitsmes perekonnanimeks.
Viina põletati tol ajal mõisates palju. Keiser Pauli aeg olnud riigivalitsuse poolt järelepärimine, kui palju keegi viina põletab. Äratatud lootust, et need, kes kõige enam viina ajavad, saavad keisri poolt kiitust ja kingitust. Mõisnikud andnud siis õige ohtrasti üles. Sedasama teinud ka kirikuõpetajad, vist ka Suure-Jaani ja Pilistvere õpetajad, kellel viinakööki ei olnudki. Paul käskinud aga pärast [-71-] kõigile viinapõletajaile tubli maksu peale panna, sellejärele, kuidas keegi omalt poolt põletatud viina hulka oli üles andnud.
Vana Pärassaare Jüri kõige noorem poeg Andres oli koolitatud ja välja õppinud kunstkangruks, mispärast teda ka Kangru Andreseks nimetati. Pärassaare talu õue ehitati talle uus maja tolle aja kohta suurte kambritega ja klaasakendega, kus ta oma kangruametit pidas. Ta jäi noorelt leseks ja elas pärast oma tütre Malle juures. Vanas eas hakkas ta purjutama ja surigi viina kätte ära. Andrese kirjutusekasti tarvitas pärast nende lugude kirjutaja isa, kui ta poisikese põlves õppis kirjutama, niisama hiljemini ka tema lapsed. Nende lugude kirjutaja hoiab veel praegu seda kasti alles mälestusesemena.
Kangru Andrese ainus laps, tütar Mall, sai Vändra mehele Aadam Jannsenile. Mall olnud valget verd, ilus lahke iseloomuga jutukas neiu. Ta laulnud heameelega rahvalaule ja improviseerinud neid ise. Kord saadetud ta terakottidega Vändrasse veskil. Veskilisi olnud palju, Mall pidanud korda ootama kuni järgmise päevani. Ootajate seas olnud ka Särghaua talu tütar. Mölder Aadam Jannseni ema pannud mõlemad neiud ajaviiteks seelikut ehk körtsikut õmblema. Malle töö olnud korralik, sile, Särghaua tütre õmblus kiskunud mõned kohad kortsu. Ka olnud Mall teisest neiust ilusam ning meeldinud möldri emale enam. Ema andnud Aadamale nõu Malle kosida.
Kui Mall öösi kottide vahel maganud, pistnud mölder
talle salaja siidrätiku põue. See olnud kosimise algus.
Enne kui Mall jahukottidega koju sõitnud, olnud nad Aadama ja ta
emaga juba kosja-asjad jutti ajanud ning käed kokku
löönud. Kui Mall koju tagasi tulnud ja lauta läinud
loomi talitama, siis laulnud heleda häälega: [-72-]
| "Mina möldri minia, |
| jahvataja Jaani naine. |
| Kivi keerutab kosja, |
| mina taarun toassa." |
Teised kuulnud ja küsinud Mallelt, mis see laul tähendavat ja kust ta selle võtnud. Mall vastanud naerdes: "Küll saate varsti teada, mis see laul tähendab." Varsti tulnudki Jannsen Mallele kosja. Malle mehe eesnimi olnud Aadam. Selle asemel tarvitab Mall oma laulus Jaani nime, võib olla alliteratsiooni, assonantsi ja värsimõõdu pärast, võib olla ka sellepärast, et ta ei tahtnud kohe täit saladust teistele avaldada.
Jannseni esiisa olnud taanlane. Ta tulnud Taanimaalt Eestisse veskimeistriks ja ehitanud Vändras esimesed veskid. Tema järeltulijad langevad kahte harusse: Jannsenid ja Jensenid.
Malle mehe Aadam Jannseni käes olid rendil Vändra kõrts ja veski. Nende poeg oli pärastine kirjanik J. V. Jannsen. J. V. Jannseni ristiisa oli Vändra mõisa härra Ditmar. Aadam Jannsen suri noorelt, ta poeg jäi vaeslapseks ja pidi sugulaste juures karjas käima. Ühevahe oli ta Vändra metsavahi Magenaru Jüri juures karjaseks. Magenaru talu on Pärassaarest [-73-] kaks versta kaugel, sealt jookseb ka Magenoja välja, mis Saarjõkke suubub. Nüüd seda talu enam ei ole. Naabruses oleva Hauamäe talu peremees, metropoliit Aleksandri vend, ostis Magenaru koha, lõhkus hooned maha ja liitis maa oma taluga. Nende lugude kirjutaja isa Jüri Kuldkepp oli 1818a. samas Pärassaare talus sündinud, kust Jannseni ema Mall pärit oli. Jüri Kuldkepi isa Hans, pärastine Saeveski metsavaht ja Mall olid vennaste lapsed: Hans - Jahu-Jüri poeg, Mall - Kangru-Andrese tütar. Jüri Kuldkepp oli noores eas, kui ta Pärassaares karjas käis, sagedasti Jannseniga karjad kokku ajanud ja mängides temaga aega viitnud. Kui nende lugude kirjutaja läks Tartu seminari õppima, siis külastasid ta vanemad Jannsenit kui sugulast ja tuletasid meele noorepõlve seiklusi.
Leske Malle hakkas Vändra mõisa aidamees kosima. See
oli Magenaru Jüri vend
Solkoja Jaan. Solkoja on talu
nimi, see talu olla praegu veel alles. Jaan lootis vist Mallega
kõrtsi ja veski enda kätte saada. Ta oli libe ja kerge
mees, nii kui elavhõbe, kes kuskil paigal ei seisnud. Oma
libedusega võitis ta Malle südame, Mall läks talle
mehele. Pulm peeti Pärassaares.
Saeveski Hans oli Malle pulmast
osa võtnud ja mäletas väga hästi. Peiupoisiks
oli Kaansoo saunamees Hannus, kes Pärassaares tööl
käis. Hannus oli kergete kontidega [-74-] mees, suur latatara ja
paraski. Tal oli hea kõri. Kaansoo kõrtsis oli ta
lärmajate seas alati pealik. Pulmarongi ees sõitis ta ratsa
ja laulis:
| Ahven-Hannus, särjesoomus, |
| kullamoon ja kaalukell. |
Ahven-Hannuseks kutsuti teda sellepärast, et ta oli kihlveol neli naela tooreid ahvenaid ära söönud. Särjesoomus tähendab tema kirjut pulmaülikonda. Pulmarong jõudis Pärassaare õue. Pea viltu, teeb vänna-vänna, mõõk käes, sõitis Hannus väikese hobuse seljas säkati-säkati läbi õuepori Pärassaare vanatoa juure, ropsis kolm korda mõõgaga räästasse, ütles ka omad pulmakombekohased sõnad ära ja sõitis siis uuetoa juure, kus päris pulm peeti. Vanasti pidi pulmas peiupoiss kolm korda ratsa ümber langude toa sõitma, igakord ukse ees kolm korda mõõgaga räästasse ropsima ja kolm korda ütlema: "Tere, langud." Sellejuures ajasid langude poolt mehed peiupoissi taga, kes ennast pidi hoidma, et nad teda kätte ei saa. Söögiaeg istus Hannus lauaotsas ja lõikas mõõgaga pulmalistele liha ette säoh ja säoh. Noorikurautamised ja muud vanad pulmakombed tehti kõik läbi.
Malle teine abielu oli vaevaline. Kõrts ja veski võeti käest ära. Mall elas pärast oma poja J. V. Jannseni juures. Tema võtnud vanas eas tublisti viina, selle tagajärjel [-75-] juhtunud ühe lapsega suur õnnetus. Üks tema tütar, vist teisest abielust, elanud kehvasti ja surnud Vändras vaestemajas.
J. V. Jannsen oli noorpõlves erk ja terane poiss. Kui ema Pärassaares külas käis, siis jutustas ta sagedasti oma poja teravusest ja osavusest. Koerustükke teinud ta mõnikord ka. Kord supelnud salk tüdrukuid jões. Poiss näinud seda, jooksnud sinna juure, kahmanud kaldalt nende riided sülle ja pannud plagama. Tüdrukud karjuma, kiljuma, ei tea, mis teha. Üks vanem tüdruk tulnud aga veest välja, lipanud poisi järele, võtnud ta käest riided ära ja sugenud jõmpsika läbi.
Kui J. V. Jannsen 14 aastat vanaks saanud, siis olnud ta Särghaual karjaseks. Ta teinud seal ka lennukatset. Valmistanud endale kasetohust tiivad, läinud madala kuuri mätastest katusele ja püüdnud vahvasti tiibu lehvitades lendu tõusta. Katse ei olla hästi õnnestunud, poiss pidanud oma plaanidest loobuma.
Kord tikkunud ta kuuse otsa linnupesa otsima. Õrnasti linnumune hoides juhtunud tal käed lahti minema, ta kukkunud, aga mitte otse maha, vaid kõrval kasvava kase kahe haru vahele, mis teda nagu pihtide vahele pitsitanud. Poiss olnud seal lõksus nii kõvasti, et pole kuidagi viisi lahti [-76-] saanud. Teine karjapoiss toonud sae, saaginud kase läbi ja lasknud oma seltsilise kõige kasega maha.
Särghaual olnud tõke jõest läbi tehtud ja tõkke avauste taha kalamõrrad paigutatud. Jannsen varastanud kord ühest mõrrast kalu, siis aga hakanud kohe südametunnistus teda piinama, et ta metsa läinud ja seal männitüükal põlvili Jumalat palunud, et Jumal talle patuteo andeks annaks. Vist oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa."
Kui Karl Körber, kes oli Võnnu kihelkonna õpetaja poeg ja sünni poolest sakslane, Vändrasse sai õpetajaks, siis rääkis ta eesti keelt Tartu murrakus, nagu ta oma kodukohas oli kuulnud, kuna Tallinna murrak ja kirjakeel oli talle kaunis võõras. Ta kuulas järele, kas ei leiduks Vändra nurgas noormeest, keda ta võiks enda juure võtta, et tema käest selget Tallinna murret kuulda ja seda ära õppida. Särghaua peremees Aadu Peterson soovitas kihelkonna konvendi koosolekul siis Körberile Jannsenit kui vaest, aga anderikast poissi. Körber võttis Jannseni oma juure ja õppis tema käest Tallinna murde nii selgeks, et ta pärast kaunis ladusas, rahvalikus keeles võis raamatuid välja anda, näiteks piltidega "Maailma ajaraamat" ja vist [-77-] ka "Õndsa mehe Gotthold Skrieveri tähelepanekud." Omaltpoolt haris tema tasuks Jannsenit, õpetas talle saksa keelt ja muusikat, nii et Jannsen võis pärast Vändras kihelkonnakooliõpetaja- ja köstriametit pidada.
Esiotsa saanud Jannsen Körberiga väga hästi läbi. Körber laskis Jannsenit oma eestikeelsed raamatud, mis ta tahtis trükki anda, enne läbi vaadata ja keele poolest parandada. Jannsen sai sealjuures saksa rahvalikkude kirjanikkude, nagu Joh. Peter Hebeli, teostega (Hebels "Schatzkästlein") tuttavaks, mida Körber kavatses eesti keelde tõlkida. Jannsen taipas, et tõlketöö tal enesel paremini korda läks kui Körberil ja kasutas neid samu jutte oma "Sannumetojas." See Körberile ei meeldinud, õpetaja ja köster läksid riidu ning põlgasid viimati koguni teineteist. Körber ütelnud Jannseni kohta: "See mees on mulle enam kahju teinud, kui 12 hobuse koormaga jõuad välja vedada."
Nagu vingamehed kunagi, püüdnud Jannsen ja Körber jonnida ning teineteist kiusata. Köstri põldudel olnud aiad ees, õpetaja pole aga lasknud oma põldudele aidu ümber teha. Jannseni loomad juhtunud Körberi vilja minema. Körber lasknud nad kinni võtta ja nõudnud Jannsenilt trahvi. Nüüd võtnud Jannsen mõnest kohast ka omad aiad maha, nii et Körberi loomad tema vilja pääsenud. Siis võtnud Jannsen need loomad kinni ja [-78-] nõudnud ka Körberi käest kahjutasu.
Jannseni koerad jooksnud õpetaja õues ümber, mänginud ja haukunud. See tülitanud Körberit ja ta käskinud Jannsenil oma koerad ära koristada. Jannsen öelnud: "Mul on koerad hädasti tarvis, kuhu ma nad panen?" Körber vastanud: "Minupärast topi nad kas kotti." Jannsen ajanud koerad kotti ja saatnud nad Körberile. Körber naernud selle üle ja lasknud koerad lahti.
Körber kirjutanud ametlikus aruandes, et vaestekassasse olla 40 rubla sisse tulnud. Jannsen lugenud seda ja pannud salaja rahasummale veel ühe nulli juure, teinud nii siis neljakümnest nelisada. Körber saatnud paha aimamata oma aruande ära. Pärast olnud kimpus, et maksa kas omast taskust puuduvad 360 rubla.
Jannsen pidanud viimaks paremaks Vändrast lahkuda. Rahvajutu
järele ei olla ta Vändrast mitte otsekohe Pärnu
läinud, nagu harilikult kirjutatakse, vaid kolinud esiti Taali
valda, kus ta kaks aastat kooliõpetaja ametit pidanud Taali
härra niinimetatud "siidi vabrikus." Oma lahkumise puhul
Vändrast luuletanud ta laulu, mis omal ajal rahva seas laialt
tuttav oli. See kaunis pikk laul algas nõnda:
| Ma tahan maha jätta teid, |
| Vändra köstrimaad, |
| ja tahan Taali minna, |
| kus lapsed kasvavad. |
[-79-] Ehk viimase rea teine variant:
| Kus head heinamaad. |
Seda laulu lauleti tuttaval kirikulaulu viisil.
Nagu teada, pidas Jannsen Pärnus kooliõpetaja ametit ja andis Bormi kirjastusel ilmuvat "Perno Postimeest" välja. Iga numbri kirjutamise eest maksis Borm talle 50 kopikat.
On jutt kord Körberist tulnud, siis tähendame veel mõned teised tükid üles, mis rahvas vanemal ajal armastas sellest algupärasest isikust rääkida ja seda mitte ainult Vändras, vaid ka naaberkihelkondades.
Kadunud Suure-Jaani köster Joosep Kapp jutustas. Tema olnud ühel pühapäeva-hommikul õige vara veel voodis, kui keegi ukse pihta koputanud. Sisse tulnud üks väikese kasvuga, kaunis kuivetanud võõras mees, kes end Vändra õpetajana tutvustanud. Tema olnud kutsutud Suure-Jaani kirikus jutlust pidama, aga et aeg varajane olnud, pole ta kohe tahtnud kirikumõisa minna õpetajat Schnelli tülitama, vaid pööranud enne köstri poole sisse. Kergel sammul toas edasi-tagasi kõndides küsinud ta, kuidas köstri nimi on. Kuuldes Kapi nime öelnud ta: "Kapp - Körber, meie mõlemate nimed algavad k-ga, küll me teineteisega korda saame." Kantslis hakanud ta oma jutlust nõnda peale: "Vaadake, kirikul on kolm ust, kirikulae peal läigib kuldne kolmnurk [-80-] ja täna on kolmainu Jumala püha. Selle järele pidanud ta õige vaimustatud jutluse. Märkus: Nende lugude kirjutaja nägi veel lapsepõlves seda kuldset kolmnurka kirikulae keskel. Nüüd uuel lael seda enam ei ole.
Ükskord pidanud Körber Viljandi kirikus sakslastele jutlust. Mõisnikke olnud palju kuulamas, nende hulgas ka Kõpu Stryk. Körber ütelnud mõisnikkudele näkku: "Kas sa sedaviisi loodad õndsaks saada? Sa ei hoolitse mitte selle eest, et rahvas seda eluleiba saaks (sealjuures näidanud käega piibliraamatu peale, mis tal ees olnud), vaid joodad neile kihvti. Piinad vaeseid liigtööga, ehitad lakekohad üles, ahvatled seal kehvade käest viimase kopika välja. Ise elad nagu rikas mees evangeeliumis, sõidad uhkes tõllas mitme hobusega. Kisu lakekohad maha, müü tõllad ära, jaga raha abiks vaestele, võta kepp kätte, käi jala. Siis saad sa taevariiki." Mõisnikud saanud tulist viha täis, nii et püsti karanud. Kõpu Stryk jooksnud käärkambri Körberi järele, ise punane nagu keedetud vähk, näidanud näpuga kiriku viinakarika peale ja karjunud: "Ist das Giftbecher? Ist das Giftbecher?"
Mõisnikud andnud kindralkubernerile Körberi peale kaebuse sisse, et ta olla oma jutluses auväärt rüütliseisust teotanud. Körberile saadetud Riiast käsk, ta pidavat nimetatud päeval [-81-] seal olema enda eest kostmas. Mõisnikud sõitnud varaselt ära, et õigel ajal oma kaebusi Riias toetada. Körber jäänud meelega hiljaks. Sõitnud posthobustega kuni viimase jaamani Riia ees, seal võtnud Piibli kaenlasse, kepi kätte ja patseerinud jala Riia linna sisse. Tulnud kindralkuberneri juure, küsitud: "Kuidas Teie nii hiljaks jäite? Teie peale kaebajad on juba kolme päeva eest tagasi sõitnud." Körber vastanud, et tema on vaene õpetaja, tulnud jala, tee pikk, ei ole varemini kohale jõudnud." Küsitud: "Mis põhjal jutlust tegite?" Körber lööb piibli lahti, näitab sõnad ette, seletab ära. Jeesus ja apostlid on ka vaesuses elanud ja jalgsi käinud. Körberi vastus õige, kindralkuberner jääb rahule, ütleb Körberile: "Kuhu Teid kutsutakse, seal pidage jutlust selgel pühakirja põhjal. Kuhu Teid ei kutsuta, seal ärge tehke asja." Sel ajal tulnud kindralkuberneri proua, hakanud oma mehega prantsuse keeli rääkima. Körber ütelnud ka prantsuse keeli sekka, sedamoodi saanud pikema jutu peale. Kindralkuberneri proua kiitnud, et Baltimaal olla ta esimene kord nii selget prantsuse keelt kuulnud, kui Körber räägib (Körberil olnud nooruses isamajas prantsuse kasvataja).
Körber mõistetud süüst lahti, kutsutud veel kindralkuberneri juure lõunasöögile ja ta tulnud rahuga tagasi. Sürgavere kõrtsis rääkinud ta tagasisõidul seda lugu ja öelnud: "Nad tahtsid [-82-] minu küll ära puua, aga pitsita angerjas peosse..." Teine kord öelnud Körber: "Kui kakskümmend pastlameest minu poolt on, siis ei tee sada saapameest mulle midagi."
Mõisnikud jäänud sest ajast muidugi Körberi verivaenlasteks ja otsinud juhust, kuidas talle kätte maksta. Körber käinud aegajalt Kärus, Vändra abikirikus, jumalateenistust pidamas. Käru mõisa rentniku Suckny juures söönud ta hariliult pärast jumalateenistust lõunat. Rahvajutt nimetab Sucknyt Käru pärishärra Suhknaks. Suhknal olnud majas sohinaine ja sellega lapsi. Körber küsinud lõunalaual, mis naisterahvas ja kelle lapsed need on. Teada saades, kuidas lood on, hakanud ta Suhknat valjusti noomima. Suhkna saanud kurjaks ja visanud Körberi välja. Peale seda vedanud Suhkna teiste mõisnikkudega kihla, et tema peksab Körberi läbi.
Asi arenenud järgmiselt edasi. Ükskord saab Körber Suhkna käest kirja, et tema on raskesti haige, Körber tulgu talle Jumala armu andma. Jannsen ja teised hoiatanud Körberit Käru mõisa minemast. Nad aimanud, et seal on Körberile lõks valmistatud. Körber aga vastanud: "Ärge kartke, mina lähen ja teen oma seadused läbi ja tulen puhtalt tagasi." Suhkna kutsunud seks ajaks ka teisi mõisnikke kokku nalja pealt vaatama, kuidas Körber tema käest peksa saab. Körber sõitnud Kärusse, astunud tuppa näeb - Suhkna mängib rõõmsas seltskonnas kaarte. Körber [-83-] teretab, ütleb: "Teie pidite ju kangesti haige olema." Suhkna vastab: "Jah, olin haige, aga nüüd olen jälle paremaks saanud. Ma soovin ometi, et te mulle Jumala armu annaksite." Õpetaja tahab seda kõigi nähes teha, aga Suhkna ütleb: "Ei mitte. Ma tahan nelja silma all teile oma patud südame pealt üles tunnistada." Suhkna viib õpetaja üksikusse kambri, keerab ukse lukku, võti tasku. Siis võtab varnast kantsiku ja ütleb: "Mina tahan sinu ihust verd välja peksta, nagu Mooses kaljust vett." Körber sirutab käisest talle püstoli vastu ja ütleb: "Näe, siin on Aaroni suitsetamise-pann." Siis käseb Suhknat põlvili heita ja hakkab manitsema. Manitsus olnud nii vägev, et Suhkna viimaks nutma hakanud. Teised mõisnikud kuulanud ukse tagant, millas Körber hakkab karjuma. Kuulevad - Suhkna nutab. Körber andnud Suhknale Jumala armu ja tulnud rahuga ära.
Körber jäänud haigeks; tema vingamehed ja laimajad tulnud nüüd oma süüd temalt andeks paluma. Körber öelnud: "Ma annan teile küll andeks, kui teie ühe minu palve täidate." "Küll täidame heameelega," vastanud teised, "seletage aga, mis palve see on." Haige ütelnud: "Võtke see udusule-padi mu pea alt, minge kirikutorni ja puistake sealt seest suled ülevalt aknast välja." Andekspalujad teinud ka nõnda, kuidas Körber neid käskinud. Tulnud siis tagasi ja öelnud: "Nüüd on suled välja puistatud, [-84-] nüüd palume, et te meile ka meie süüd andeks annate." Körber vastanud: "Küll annan andeks, kui te veel ühe teise minu palve täidate. Minge nüüd ja korjake need väljapuistatud suled kokku ja pange nad jälle patja tagasi." Andekspalujad ütelnud: "Need udusuled on mööda ilma laiali lennanud, kust meie neid enam kätte saame. Seda teie soovi ei või me mitte täita." Körber vastanud: "Siis ei või ka mina teile andeks anda, sest teie laimujutud on veel kaugemale maailma laiali läinud, kui need udusuled kirikutornist. Neid ei või teie ka mitte enam kokku korjata ja ära hävitada."
Eelolev lugu on Kärdi-tädi poja Jääratsi Jüri jutustatud. See on aga üks mõistujutt, mida Körber arvatavasti oma jutluses tarvitas. Rahvas teadis, et Körberil palju vaenlasi oli, tundis ka Körberi teravmeelsust ning mõtles, et Körber selle loo oma isiklikust elust jutustab. See jutt leidub Caspari saksakeelses mõistukõnede ja õpetlikkude juttude raamatus.
Ükskord noominud Körber kantslist naisi, kes keelt peksavad ja oma ligimesi laimavad. Ta ähvardanud muuseas nõnda: "Kui see tuline kurat oma tuliste tangidega teie tulised keeled lõuge vahelt välja kisub, küll te siis lõugutamise unetate."
Körber näinud kord kantslist kirikus üht siidkuues härrat istuvat. Ta näidanud näpuga härra poole ja ütelnud: "Sina, kes [-85-] sa seal siidkuues istud, pead ükskord põrgus põlema."
Kui keiser Nikolai I ajal vene papid tulid eestlasi ristima ja rahvas näljahädas abi lootes suurel hulgal nende juure voolas, siis ei tohtinud keegi luteri usu õpetaja, ka mitte erajutuajamisel, midagi vene usu vastu ütelda. Körber aga vedanud kihla, et tema laidab kantslist avalikult vene usku ja venelased ei või temale midagi teha. Sellepeale pidanud Körber jutlust uskude väärtuste üle ja öelnud: "Mõned kiidavad ka vene usku, aga mina ütlen - vene usk, see on sitt, see on sitt, see on sitt." Rahvas kirikus kohkunud ja kahelnud, et kas Körber on hulluks läinud. Nad teadnud ju, et vene nuuskureid kirikus küll on kuulamas. Aga Körber seletanud edasi: "Teate ju, kuidas üks vene ka väikese tuule käes kiigub ja õõtsub. Mis kindlust võib usul ühe niisuguse vene sisse olla? Aga kreeka õigeusk, noh, see on riigiusk, seda peame meie ikka austama." Rahvas puhkenud naerma. Pärast, kui Aleksander III ajal jälle suur venestus ja vene usu levitamine vägivaldsete abinõudega tuli, olla Vändra õpetaja Sokolovski seda Körberi nalja kantslist korranud.
Körberil olnud veel üks suur protsess mõisnikkudega. Selle asja lahendamiseks sõitnud mõisnikud ja konsistooriumi liikmed Vana-Vändra mõisa. Ülekuulaja olnud kindralsuperintendent. Mõisnikkude [-86-] poolt kantud kaebus ette ja kutsutud Körber vastust andma. Körber istunud teises toas, mänginud klaverit, läinud aeg-ajalt kohtusaali uksele ja andnud tema asja harutajaile niisuguse ässa ette, et neil pool päeva kulunud selle kallal pead murda. Viimaks mõistetud Körber ometi ilmsüütuks. Peab arvama, et Körber oma õpetajaameti kõrval ka täiesti väljaõppinud advokaat olnud, nagu ta seda ka ise öelnud.
Viimati tüdinenud Körber neist alalistest sekeldustest mõisnikkudega. Ta leppinud nendega kokku nelja tuhande rubla peale, et selle summa eest annab õpetajaameti käest ära. Mõisnikud maksnud raha välja lootes, et Körberist lahti saavad. Körber aga lasknud lepingusse kirjutada, et temal õigus on Vändra kiriku poolt 4000 rubla pensioni saada. Selle sõna põhjal nõudnud iga aasta Vändra kiriku poolt 4000 rubla. Tema järeltulija pastor Sokolovski olnud temaga päris hädas. Ta olnud rõõmus, kui Körber 1000 rublaga aastas leppinud, milline summa talle iga aasta kuni surmani välja makstud.
Oma vanas eas elas Körber Tartus ja oli üliõpilaste keskel kui korporatsiooni vilistlane ja pidudest osavõtja oma teravate naljadega ja iseäraliste elukommetega väga populaarne. Teda kuulutati ebanormaalseks, mispärast teda ka seadusevastaste kõnede eest vastutusele ei võetud. Tartus oli tol ajal ülikooli lähedal haritlaste poolt eelistatud Hladiku [-87-] restoran. Ükskord, kõige kardetavamal poliitilisel ajal, kui atentaat oli olnud keiser Aleksander II elu vastu, astus Körber Hladiku restorani, kus rahvast õige palju oli ja tegi endale lõbu valjusti hüüdes: "Alexander der Zweite ist ein Hundsfott."
Rattamaa talu peremees Sürgaveres, kelle maa sees vana ohvrihiis mäekingul on ja dr. J. Luiga arvamise järele ka Lembitu haud olla, jutustas Körberist veel paar anekdooti. Körberil olnud umbusklik kutsar, kes oma härrale usuasjus mõnikord vastu vaielnud ja kinnitanud, et tema midagi ei usu. Et teda usu poole pöörata, näidanud kord Körber talle üht kõrget kuuske ja öelnud: "Vaata sinna kuuse otsa, mida sa seal näed?" Kutsar vaadanud ja vastanud: "Ma ei näe sael midagi." "Vaata hästi, ehk näed midagi," ütelnud Körber. Kutsar vahtinud, vahtinud, raputanud pead ja teatanud endist viisi: "Ei näe ikka midagi." "Noh," öelnud Körber, "sa ei näinud küll midagi, aga sa uskusid ometi, et seal midagi on, ega sa muidu poleks sinna üles vahtinud. Tähendab, umbusklik sa ei ole."
Körber sõitnud kord Pärsti mõisast läbi. Pärsti järve kaldal olnud mõisasakste suplemismajake riiete ja riietuse tarvis. Et ilm ilus ja soe olnud, lasknud Körber hobused peatada, võtnud end suplemismajas riidest lahti ja supelnud järves. Siis pöördunud majakesse tagasi. Samal ajal tulnud aga ka mõisa koolipreili lastega sinna suplema, ilma et tal võõrast suplejast meesterahvast oleks aimu olnud. Körberil pole muud [-88-] jäänud, kui astunud ihualasti preili ette ja jalad harkis, pea natuke viltu, lahke naeratus huultel, vabandanud end õige kavaleri viisakusega, et tema, võõras mees, ilma sellekohase loata julgenud ujumismajakest kasutada. Preili kohkunud ja pistnud lastega plagama.
Körberil olnud üks väga hea tuttav naisterahvas, nimega
Eeva. Millegi pärast hüpanud see Eeva Vana-Vändra
jõe sillalt alla ja uputanud enda ära. Selle surma üle
olnud Körber õige kurb ja luuletanud Eeva mälestuseks
troostilaulu:
| See ihu kukub silla pealt, |
| Kuid Jeesus võtab vastu sealt. |
| See ihu jääb küll veesse, |
| Kuid hing läheb üles taevasse. |
Vändra mehed kuulnud Körberilt, et maa on ümmargune ja keerleb enda ümber. Mehed raputanud pead ja arvanud, et see küll ei või tõsi olla. Sest kui maa enda ümber keerleks, siis peaks ta ju mõnikord kummuli olema ja kaevudest jookseks vesi välja ja mõnikord peaksid ka majauksed teise poole pööratud olema.
Nüüd tuleb jutt Vana Pärassaare Jüri pojast Jahu-Jürist, kes isa asemele Pärassaare peremeheks sai. See talu on praegune [-89-] Pärassaare nr.1 talu. Et ta enne Jüride käes oli ja ka praegune peremees Jüri on, siis nimetatakse seda ka Jüri taluks. Jahu-Jüri oli see, kes nime valimise aeg endale ja oma sugulastele, Sillaotsa Mardi järeltulijatele "Kuldkepp" nimeks võttis, nagu see enne sai jutustatud. Leisu papa Jüri, kes Jahu-Jüri poja-poeg oli, rääkis, et tema üks aasta enne seda kui ta Saeveskilt Leisule tuli, oma 83-aastase vanaisa hauda saatnud. Sellejärele oli siis Jahu-Jüri sündinud 1766 aastal ja surnud 1849. aastal.
Tema oli keskmise kasvuga, jämeda, laia luuga mees. Silmad olid tal hallid. Juuksed läksid keskeas halliks, aga pea paljaks ei läinud. Jahu-Jüri ehitas Saarejõele veski, kust ta sagedasti jahuse kuuega Kaansoo kõrtsis purjutamas käis. Sellest saigi ta Jahu-Jüri nime. Iseäranis narrinud teda selle nimega Pugal-Peet, lollakas mees, kange meele ja ägeda südamega, kes Pärassaares päiliseks oli. Ükskord, kui nad jälle üle jõe vaielnud ja Peet teda Jahu-Jüriks sõimanud, läinud Jüri üle jõe ja sugenud Peedi naha täis, siis jäänud poiss vaiksemaks.
Kui Jahu-Jüri olnud 72 aastat vana, siis kasvanud temale veel uus hammas suhu. Ta nägu läinud palju nooremaks, priskemaks kui enne. See oli arvatavasti tema kolmas noorus. Teine noorus algab harilikult siis kui, inimene on 48 aasta vanune. [-90-]
Jahu-Jüri veski ase on praeguse Pärassaare (Veski) Andrese nr. 2 talu maa sees näha. Kaks veskikivi olla seal alles. Peale Jahu-Jüri olnud Pärassaares veel üks õige kähara peaga Jüri, keda Kahu-Jüriks nimetatud. Nii olnud siis Pärassaares ühel ajal Jahu-Jüri ja Kahu-Jüri.
Jahu-Jüri noores põlves oli Vastemõisa ühevahe
Knorringi all, kelle käest Tallinnamaal ka Seljaküla,
Oruküla ja Vaeda mõisa olid. Knorrinig saatis
Jahu-Jüri ja tema venna Mangeli
Seljaküla mõisa telliskive tegema. Seal õppis
Jüri Järvamaa rahvalaule ja laulis neid käheda
häälega, kui ta parajasti purjus oli. Värsside vahele
käis ikka refrään:
| Ä'- ä'-äiu väiu väi, |
| Aidu vaidu vaidu vai. |
Oma väikest pojapoega Jürit armastas ta väga, laulis talle laule ja mängis vilispillil, mis tal alati voodipeatsis oli, lapsele lugusid ette.
Jahu-Jüri oli viinasõber. Mõnikord purjutas ta Kaansoo kõrtsis nädalakaupa ja naine viis kodust leivakoti järele. Kord tulnud Jüri purjus peaga tuikudes ja taarudes kodu poole ja sõidelnud teel oma varju: "Tagane, saadan, mis sul minuga asja on?" Hakanud kitsast veskitammist üle tikkuma. Teised teisel pool kaldal keelavad küll, aga Jüri ei hooli sest, astub trampides natuke maad edasi ja - üle kaela vette. Saanud teised ta veest välja aidanud, siis öelnud [-91-] Jüri: "Nüüd ta vanaraip (vanatont) ei saanud mulle muud teha, kui lükkas vette."
Teine sarnane lugu. Leisu papa, kui ta
noorpõlves veel Saeveskil elas, tulnud Kaansoo kõrtsist
üle Magenoja kodu poole. Leidnud purjus Kuusiku Mihkli Magenojas
vee sees rabelemas. Küsinud: "No kuidas sina, vanamees, siia
said?" Mihkel vastanud: "Jah, ma hakkasin põrguvalu-laulu laulma:
| Küll mitu vaeva ilma sees |
| Käib meie elu peale. |
Ta, kurivaim, tõmbas mu jalad alt ära, ma ei saa enam välja." See Kuusiku Mihkel, jäme, lai mees, olnud ka tugev sööja. Ta rääkinud, et ta suiste esimese püha roog olla: kaks nisu rõõska (=leiba), 50 kanamuna, hea karbitäis võid ja kaks pütitäit piima.
Pärast Knorringit valitsenud Vastemõisat üks
"prigadeeride ülem" (võib olla brigaadi ülem ehk
brigadir), kes Jahu-Jürile tahtnud orjust peale panna, ehk
küll ju vanasti oli määratud, et Pärassaare talud
pidid teoorjusest vabad olema. Jahu-Jüri käis selle asja
pärast viis korda viitsekuberneri juures, ei saanud õigust.
Üks klubi-isand Getz Viljandis tegi talle viimaks palvekirja,
sellega läks Jüri kindralkuberneri juure. Kindralkuberner
öelnud talle: Mis sa temast (prigadeerist) veel kiusad? Enne kui
sa koju saad, on tema mõisast väljas." [-92-] Jüri
tulnud tagasi Vastemõisa, prigadeeride ülema kraam olnud
juba koormatesse pakitud, hobused sõidu valmis, ta ise istunud
parajasti tõlda. Jüri laulnud talle järele:
| Tuul sull' persse puhugu, |
| Aiateivas auku mingu. |
Prigadeeride ülem löönud käega, öelnud kutsarile: "Lase sõita!"
Vist seesama prigadeeri härra tahtnud Saarisu taludest karjamõisat asutada. Saarisu peremees Hans Hansen, nende lugude kirjutaja ema isa, pole hädas muud nõu teadnud, kui viinud Pärnu vanapapile nuumhärja kingituseks. Papp kirjutanud palve, kuhu vaja, siis olnud uus rehi, mis sinna karjamõisa tarvis juba valmis tehtud, korraga nagu ära pühitud.
Selle prigadeeride ülema all olnud ka Reegoli, Arutsaare, Käo ja Välgita mõisad. Kui ta ükskord raskesti haigeks jäänud, kinkinud ta Pilistvere vaeste heaks ühe kapitali, mille protsendid pidanud iga aasta välja makstud saama, nii kaua kui kirik seisab. Esiotsa makstud ka need protsendid välja rahvale, sellejärele kuidas kellegi vaesus olnud. Aga kui Mickwitz Pilistvere õpetajaks saanud, näidanud ta, et mõned vaesed saadud rahaga kõrtsi läinud ja raha läbi joonud. Sest ajast saadik ei anta mainitud kapitalist vaestele enam midagi ja ei tea, kuhu see kapital on jäänud. Selle jutu rääkija on [-93-] Virtsjärve küla vana koolmeister Peeter. Peeter tahtnud ikka Mickwitza käest küsida, kuidas lugu selle kapitaliga on, aga asi jäänud niisamuti. Peeter on surnud.
Sõjaajal, kevade poole suid, toonud rikas Auksi "onu" (Auksmann Sürgaverest) oma rahakasti Pärassaare Jahu-Jüri kätte hoiule. Kas see Auksi onu tõeste lihane onu olnud, või nimetatud teda kui head tuttavat lastele onuks, seda ei teata lähemalt. Igatahes on ta Jahu-Jüri kõige noorema poja Andrese ristiisa olnud. Kast olnud suur, 6 jalga pikk, 4 jalga lai ja 4 jalga kõrge, 1,5 tollistest laudadest tehtud, nurkadest tapitud, tugevasti rautatud, pruuniks värvitud, kumera kaanega. Ees olnud tal ümmargune puu-nups kastikaane ülestõstmiseks. Kasti sisemine ruum olnud kolme ossa jaotatud: üks, kõige suurem osa, vase, teine vähem, hõbeda ja kolmas, kõige väiksem, vist kulla tarvis. Kuid kulda ei ole kastis olnud, ainult vaske ja hõbedat. Auksmanni kaks hobust vedanud kasti kuni Pärassaare jõe orgu, kuid ei ole enam edasi jõudnud teda mäkke vedada, sest suur kast olnud raha täis ja mäekallak järsk. Jahu-Jüri saatnud oma 16-aastase poja Andrese kahe tugeva ruunaga appi. Nii vedanud nad nelja hobusega raske rahakasti Pärassaare õue. Auksi onu tahtnud aitajale, noorele Andresele, [-94-] tänulik olla, öelnud: "Ega ma ristipoega ilma jäta." Andnud talle 5 kopikat vaske.
Umbes kaks aastat olnud see kast rahaga Pärassaares Jahu-Jüri hoole all. Suiks maetud ta maa sisse. Seda kohta nimetatakse praegu "Kirstulohuks." Lohk on tal ümber, keskel kink, millel paks kuusik kasvas. Talvel olnud kirst Jahu-Jüri kitsas magamistoas voodi jalutsis põiki. Kardetud, et kaabakad raha ära varastavad, sellepärast tehtud kuulujutt välja, et kaabakad olla juba raha ära varastanud. Jutt ulatunud Auksi onu kõrvu ja see sõitnud hirmuga Pärassaare järele pärima, kuidas lugu tema rahaga on. Seal vaigistatud teda, et raha on alles. Pärast viinud ta oma raha kottides ära. Kirst on praegu Pärassaares alles. Vana, mädanenud põhja asemele on uus alla tehtud. Teda tarvitatakse nisu salveks. Sisse mahub 10 vakka.
Mäeltsauna Jaagul, kellest enne jutt oli, olnud palju mesilaste tarusid ka metsas. Üks neist olnud õõnsas männis Saeveski metsas Koosa heinamaa taga Kabeli rabas, pealpool Nõmmista oja. Männirood olnud hiljuti veel alles. Määru Jaan lõhkunud selle taru ära. Jaak saanud Jaani kuriteo üle hirmus vihaseks ja võtnud nõuks Jaani pimedaks nõiduda ja kutsunud oma onupoja Jahu-Jüri appi. Aga nõiduse juures pidanud üks hing vanatondile tema abi [-95-] eest pandiks lubatud saama. Mäeltsauna Jaak oli õige otsekohene, sõnakas mees, ta tahtnud selle asja oma hinge peale võtta. Aga Vana-Jüri, kes veel elus olnud, öelnud: "Kaua's mina enam elan? Eks ma võta selle asja oma hinge peale." Sest sõnast on näha, et nende arvamise järele vanatont ainult siin maailmas enne inimese surma talt võib tasu nõuda, surmaga aga kõik arved lõpetatud. Jahu-Jüri viinud püssirauad metsa sipelgapessa ja käinud nõia õpetuse järele kaks neljapäeva õhtut seal tembutamas ja posisemas. Nemad otsinud varga poolt imetud vahad, pannud püssi sisse haavlite asemele, tropp peale, siis lasknud öösel Põhjanaela poole sihtides ja sealjuures kurja nimetades. Pihlaka- ja kadakamahladega (ülepea niisuguste puude mahladega, milledel ristid marjade ja õite otsas on) - 9 puu vitsad köidetud ühte kimpu - peksnud nad lõhutud taru.
Kolmandal neljapäeva õhtul, kui selle nõiduse lõpp pidanud tulema, heitnud Jahu-Jüri päikeseveeruaeg enne metsaminekut kodus sängis magama. Ärganud natukese aja pärast üles, kuulnud, kuidas üks hääl ütelnud: "Jüri, Jüri, eks sa tule. Mis sa mind petad?" Jüri avanud silmad, must kole kogu, kollased pikad hambad nagu rehapulgad suus, seisnud tema sängi ees. Jüri pööranud end kummuli, hakanud hirmul Issameie palvet edasi-tagasi lugema. Kui ta jälle selili pööranud, olnud viirastus kadunud. Jüri pole enam julgenud sinna sipelgapesa [-96-] juure minna, jätnud nõidumise katki. Määru-Jaan jäänud selle peale ühe silmaga. Ta ütelnud Pärassaare meeste kohta: "Ära tahtsid silma peast võtta."
Pärassaare mehed irvitasid ja pilkasid nõidu ja nõiduse ebausku, kuid nad ise nõidusid ja posisid kõik ning tundsid mõndagi salakunsti. Sagedasti oli neil, kui küttidel, tegemist püssiga, kui see mitte ei tahtnud oma kohuseid täita.
Pärassaare saunamees Kopa Jüri olnud suur nõid, aga pole tahtnud palvete ja meelituste peale vaatamata kellelegi oma nõiasõnu välja rääkida. Pärassaare poisid viinud ta kord Kaansoo kõrtsi, jootnud seal joobnuks, nii et vanamees ise pole jõudnud jalal seista, siis hakanud teda eneste vahel ja najal läbi metsa kodu poole viima. Üks poistest moonutanud end röövliks: suur puujuurikas peos, kargab tihnikust välja, teise poisid nagu ehmatavad, panevad plagama, jätavad Kopa-Jüri üksi mõrtsuka kätte. Röövel ähvardab Jüri pea lõhki lüüa, kui ta rabandusesõnu välja ei räägi. Jüri punnib vastu: "Ei tohi rääkida, muidu nad pärast ei aita." Röövel aga kisub Jüri pead mätta poole, et seal teda paremini lömaks lüüa. Jüri hüüab surma-hirmus: "Jumal issa pojuke, mis sa kurat inimest tapad?" Aga röövel ei mõtlegi armu heita, Jüri peab viimases hädas rabanduse sõnad ära lugema ja kolm korda kordama. Teised poisid kuulavad põõsa taga. Nüüd läheb röövel oma teed ja Pärassaare poisid tulevad viivad vanameest edasi. Natukese aja pärast kargab röövel uuesti nende kallale. Poisid, arad, põgenevad, [-98-] Jüri peab oma elu päästmiseks veresõnad ette lugema. Saanud nad Pärassaarde, siis olnud poistel ka kõik Kopa-Jüri nikatse-, ussi- ja muud nõiasõnad käes.
Kopa-Jüri laenanud Jahu-Jüri poja Andrese käest kolm paari pastlaid. Pärast läinud Andres Jürilt nõudma, et "maksa ära." Jüri vastu: "Oot, oot, küll ma tahan sulle pastlaid anda!" Järgmisel hommikul olnud Andresel kolm mullikat haiged. Andres pidanud nüüd Kopa-Jüri juure ruttama palvega, et ta mullikad terveks teeks. Kopa-Jüri kiidelnud enesest: "Kui puhun läbi putke, siis on häda käes. Kui puhun läbi pilliroo, siis suurem häda. Kui puhun läbi õlekõrre, siis on loom vaga", s.o. loom, keda tahab ära nõiduda on kärvanud.
Jahu-Jüri aeg toonud Pärassaare sulane Tiit kalitsas mõned kartulid Pärnust koju. Külinud need maha, saanud sõelatäie. Katsunud toorelt süüa, nagu õunu, nad pole hästi maitsenud. Küpsetanud siis neid tuha sees, leidnud, et õige hea, magusa lõhnaga toit. Tiidu käest saanud ka teised kartuleid, nõnda hakanud nad ümberkaudu levima.
Esimesi kompvekke toonud J. V. Jannsen Pärassaare. Enne seda kaupa Pärassaares ei tuntud.
Jahu-Jüri aeg olnud Pärassaares, Rassil ja mujal metsanurgas palju kaabakaid. Mõned neist jooksnud soldatihirmu eest [-99-] ära. Vanal ajal ei läinud väeteenistuse kohuslased ise end üles andmas, vaid valitsuse poolt määratud mehed käinud talusid mööda ümber, kus teatud noormehi olema, et neid vägisi kinni võtta ja komisjoni viia. Iga valla pealt nõutud kindel arv nekruteid. Et aga väeteeistus väga raske olnud ja kaua kestnud - enne 35, pärast 25 aastat - siis püüdnud noormehed kõrvale hoida, kuidas keegi saanud. Nende lugude üleskirjutaja nägi Venemaal üht endist alamohvitseri, kes keiser Nikolai I ajal oli sõjaväes teeninud. Ühe paraadi järel kutsunud kord keiser alamohvitserid enda ette, ja paljastatud mõõk käes, pidanud müriseva häälega neile kõnet, manitsenud neid, et nad õppusel noorte soldatite vastu õige valjud oleksid. "Kas tapke üheksa ära, kümnendast, kes ellu jääb, saab siis tubli soldat, nii et ta mul kõik kümme meest väärt on." Soldatite mundrid, mis ladudest välja antud, olnud kõik ühesuurused, nii et mõnele suuremale mehele mundrit selga tõmmates, vaja olnud põlvega mehe rindade peale vajutada.
Enamasti olnud aga kaabakad Tallinnamaa mehed, kellel elu tigedate Tallinnamaa mõisnikkude juures nii kibedaks läinud, et nad pidanud ära põgenema. Oli see ju pärisorjuse aeg. Suur osa Pärassaare kaabakaist olnud pärit Aru külast Laupa vallast. Kui Pärassaares kellelgi talla-alune nii tuliseks läinud, [-100-] et ta pidanud kaabakaks kargama, siis peitnud ta end sagedamini Aru külas. Metsanurga põllumeestele olnud kaabakad odavaks tööjõuks. Nad saanud päevatöö eest, peale söögi, vana (panko) raha järele 5 kopikat, s.o. uue metallraha järele 1.5 kopikat. Laubane päev orjanud nad ilma palgata pühapäevase söögi eest. Pärassaare mehed ise armastasid enam jahil käia ja kalu püüda, kui põllutööd teha.
Pärast leppinud mõisnikud kokku, et keegi neist ei tohi lubada oma valla piirides peremeestel kaabakaid pidada. Iga mõisnik pidanud selle järele valvama ja selle eest vastutama, et seda mitte ei sünniks. Muidu nõutud tema käest suurt trahvi. Kaabakad ise naernud selle keelu üle ja öelnud: "Ennem lõpeb suvivilja seeme, kui kaabakad metsanurgast."
Jahu-Jüri juurest leitud pärast üks kaabakas, kes oma süü üles tunnistanud. Kabala mõisahärra pidanud selle eest 1000 rubla trahvi maksma ja Jahu-Jüri saanud Suure-Jaani kirikusambas nuhelda. See olnud üks punane sammas kahe raud rõngaga käte jaoks. Muidu ta vedelenud ukse ees. Aga kui mõni mees nuhelda olnud, siis viidud ta kirikuukse ette, pandud sinna püsti maa sisse, või lastud talvel lumelobjaka sisse külmata. Nuhtlusalune pandud püsti samba juure seisma, nägu posti poole, käed rõngastesse. Ta võetud niueteni paljaks ja peale jumalateenistust nuheldud teda [-101-] vitsadega. Kiriku vöörmünder olnud lööja. Jahu-Jüri jutustanud pärast: "Sest löömisest polnud midagi, muudkui aga see häbi." Viimane, kes Suure-Jaani kirikusambas nuhelda saanud olnud üks Lõhavere mees. See nuhtlusviis kaotatud ära, sellepärast, et mitmed rasedad naised kirikust välja tulles ja seda peksu nähes ehmatanud ja suurt viga saanud.
Sohinaistele olnud tol ajal kiriku eeskojas häbipingid. Keisrinna Katarina lasknud, inimese liha nõrkust tundes, need häbipingid kaotada. Nii jutustab rahvas. Aga need pingid olnud veel palju hilisemal ajal alles. Nende lugude üleskirjutaja nägi ka nooruses neid pinke, kuid siis istusid neil kihelkonna vaesed, kellele kirikuskäijad armuande jagasid. Kui kaabakate aeg mööda oli, jutustati kaua veel Pärassaares neist lugusid.
Pärasaares ehitatud uut elumaja. Maja olnud peaaegu valmis. Nii et inimesed seal maganud. Ainult üks kaabakas, Tasa-Aadu, käinud vanatare parsil magamas. Kord kuulnud Jahu-Jüri vennad Mart ja Mangel keskööl karjumise ja appihüüdmise häält ning mõelnud: "No nüüd on vanamehele vist mõni palk pähe kukkunud." Karanud kohe asemelt üles ja jooksnud püksata sinna. Küsinud: "Mis sul, vanamees, viga on?" Tasa-Aadu ümisenud vastu: "Minge peale tagasi, mul pole viga ühti. Va' luupainaja tuli peale, ma rabasin tal jalast kinni - nüüd saan aru, et [-102-] oma va' seljasoone ots peos."
Pärassaares olnud köök natuke maad toast eemal. Taariastja seisnud suvel köögis. Kord saadetud tüdruk õhtu pimedas sealt taari tooma. Tüdruk olnud arg, pole tahtnud minna, punninud vastu. Sellevahel läinud üks kaabakas salaja kööki ette, tikkunud tühja tõrre alla. Tüdruk tulnud viimaks värisedes, võtnud köögi-ukse lahti, öelnud mahedasti: "Kulla pimedake, ää mind ilmis ära võta." Kaabakas kostnud tühja tõrre alt koleda häälega: "Ega ma sind enam ei jäta." Tüdruk jooksnud, julkade sadu taga, karjudes ja kiljudes toa juure tagasi.
Üks kaabakas tahtnud üle Saarjõe lennata. Saaresiimu Kaarel olnud tal seal juures juhatajaks ja avitajaks. Nad vaadanud koha valmis, kus kaks kuuske kummaltki poolt kaldalt teine teise vastu längus seisnud. Seal võtnud kaabakas nõuks lennates ühe puu otsast teise otsa minna. Tikkunud üles, võtnud ühe viha paremasse, teise pahemasse kätte, kolmanda olnud endale sabaks sidunud. Nõnda hakanud kaabakas lendama, kuid kukkunud ülekaela vette. Saaresiimu Kaarel öelnud: "Sa ei plehutanud hästi vihtadega, sellepärast sa alla kukkusid." Ta läinud ise vahvamini katset tegema, kuid tagajärg olnud ikka seesama.
Üks tüdruk läinud talveõhtul leternaga laudile, et sealt [-103-] lammastele heinu tuua. Tikkunud redelit mööda üles, pööranud aga varsti hirmuga tagasi ja jutustanud teistele, kui imelikku looma ta laudil näinud: hirmus paksud mokad, pikk keel suust väljas. See olnud aga kaabakas laudi põhul puhkamas, ta lasknud püksid maha ja näidanud tüdrukule oma paljast tagumikku.
Üks kaabakas Pärassaares käinud pühade-aeg mäel saunikkude juures külas. Seal turgutatud teda ohtrasti õlle ja viinaga. Ta pidanud läbi pori aiaäärt mööda talutoa juure tagasi minema. Mehike pole suutnud jalul seista, kahmanud käpuga aiast kinni ja vedanud keha nagu lootsikut läbi pori järele. Ise tundnud end purjus peaga üliõnneliku, tulitarga olema ja öelnud: "Oh annaks Jumal, et ma alati nii tark oleksin, kui nüüd!"
Üks kaabakas tahtnud end üles puua. Sidunud nööriotsa parre külge, teise oma kaela ümber. Nöör olnud aga pude, katkenud poomisel. Kaabakas kukkunud maha kõvale põrandale, sülitanud ja pahandanud: "Ära tahtis põrutada." Selle valu pärast jätnud poomisenõu maha. Aga harilikult olnud poojatega lugu nii: kui esimene katse äpardunud, tulnud kohe jälle himu teis ja kolmandat katset teha. Poomine ei olla sugugi nii valus olnud, et neid oleks ära hirmutanud. Ainus mõjuv abinõu poomistõve vastu olnud, kui poojale hea palav keretäis vitsu antud. Siis jätnud ta poomise järele. [-104-]
Vanal ajal oli kuulus oma seiklustega üks kaabakas, nimega Lõmps-Jaan. Ta olnud "lõmps" oma kõnega, sellest saanud ka oma nime. Ta õige perekonnanimi olnud Kuresson. Lõmps-Jaan varjanud end väeteenistuse eest, mis tol ajal 25 aastat kestnud. Kinnipüüdjaid kartes, pidanud ta ühest metsanurga kohast teise hulkuma. Kui ta kündnud, siis lohisenud suur madjakas nööri otsas järel, et kui keegi ootamatult tuleks teda töö juures tabama, siis tal kohe oleks kaitseriist käepärast.
Kord õnnestunud tagaajajail Lõmps-Jaani ühes teise kuulsa kaabakaga Hannusega Kuusekäära metsavahi talus kinni püüda ja nende käed kõvasti nööriga seljale siduda. Et hiline õhtu käes olnud, siis pidanud vahid ühes vangidega ööks metsavahi juure jääma. Vangid öelnud: "Kui tahate näha, siis teeme jänest ka." Vahid pole sest sõnast hästi aru saanud või pidanud põgenemist koguni võimatuks. Kaabakad aga nokitsenud salaja keermekaupa oma nöörid katki, karanud ööpimeduses järsku püsti, tõuganud peaga vastu akent, purustanud akna, hüpanud välja ja olnudki jänestena metsa kadunud.
Teinekord võtnud tagaajajad jälle Kuusekääras Lõmps-Jaani kinni. Jaan pidanud vahtidega ühes minema ja jõudnud nendega Kuusekäära jõe äärde. Seal andnud Jaan järsku ühele vahile tugeva võmmaku, vaht kukkunud maha, Jaan ise karanud jõkke. [-105-] Jõgi olnud sel kohal sügav, vahid maismaamehed, ei julge Jaanile järele vette karata. Nii pääsenud ta teisele kaldale, öelnud: "Visake mulle natuke kuiva tubakat. Mu oma tubakas on märjaks saanud."
Hannus raidunud kord Kuusekäära metsas puid, kui püüdjad üks Kabala ja teine Mallemardi mees, talle peale juhtunud. Hannus pistnud põgenema, mehed ajanud hobusega talle järele. Kui nad lähedale jõudnud, haaranud Hannus maast palgikangi ja öelnud: "Kui tulete, siis löön. Ega mul muud üle ei jää." Kabala mees tahtnud ennast nõiana näidata ja öelnud: "Kui lööd, siis lööd iseennast." Hannus vastu: "Ei löö iseennast." Mehed kihutanud ikka Hannuse järele. Hannus pööranud järsku ümber, löönud tagaajajate hobuse maha ja ise jälle jooksma. Mehed polegi teda kätte saanud.
Kord tulnud nekrutiotsijad salaja keskööl (vist Saarisu) rehetuppa, kus Lõmps-Jaan varjul olnud. Vahid jäänud toaukse ette. Otsijad ütelnud Lõmps-Jaanile, kes parsil maganud: "Oled sa ennast küll hoidnud, aga nüüd ei pääse." Jaan paljajalu, särgiväel, tuleb parsilt maha ja vastab: "Kuhu ma nüüd enam pääsen." Pakub otsijale tubakat ja hakkab nendega rahulikult juttu ajama. Parajal silmapilgul aga põrutab jalaga vahealuse ukse välja, volksatab sealt rehe alla, kisub kärmi rehealuse [-106-] värava tagantpoolt lahti (seda oli kerge teha - poisid, kes öösi laudile tikkusid tüdrukute juure, teadsid seda kunsti väga hästi) ja pistab putkama. Teised kih-kah hobusega järele. Vändra soos saanud juba ligidale. Lõmps-Jaan rabanud kuiva männi kätte, löönud tagaajajate hobusele otse pähe, ise lipanud edasi. Nõnda jooksnud ta särgi väel, paljajalu käreda talve külma käes läbi lume 7 versta kuni Vändra veski kõrtsi. Seal pannud verised jalad kohe piiritusesse. Pole mehel pärast midagi häda olnud. Teda püütud veel mitu korda, aga väeteenistusse ei olla teda saanudki. Lõmps-Jaani taolisi väeteenistuse eest varjajaid püütud sellepärast hoolega, et püüdjad ise olnud ka väeteenistusse minejad. Jooksiku tabamise läbi päästnud nad oma naha ning võinud koju jääda.
Sagedasti tuletati vanal ajal meelde ka Lutsu-Mardi tükke. Tema olnud Tapiku mees Tallinnamaalt. Ta peksnud kord oma mõisa kubjast. Selle eest pandud ta viljaaita kinni. Mart kühveldanud salvedes kõik seemneviljad segamini. Siis tõstnud ühe laua üles, pugenud välja ja pannud laua jälle vanale asemele, et keegi aru ei saaks, kust tema välja pääsenud. Ise läinud Aava Kõrtsi-Mardi juure purjutama. Kõrtsi-Mart andnud talle soolanartsu sakste viha vastu. Arvatud, et ega Marti nüüd keegi enam seal mail näha saa.
Kubjas tulnud hommikul kõrtsi juure, küsinud, kas keegi on Marti näinud. Mart [-107-] purjus, tuleb ise lällutades kupjale vastu. Kubjas viinud ta härra juure ja jutustanud härrale, missuguse kelmusega Mart aidas hakkama saanud. Härra öelnud: "Kui suurt kahju oled sa mulle teinud! Mis sest viljast nüüd veel saab?" Mart vastanud pudeda keelega: "Härra, eks viina saab ikki." Soolanarts aidanud: Mart pääsenud ilma nuhtluseta.
Orjadel, keda sagedasti peksti, olnud ka vitsasõnad peksmise valu vähendamiseks. Need alanud nii: "Kurat, sa kuulus kuningas, mässi kuub kuuekorra, kasukas kaheksakorra kaitseks mu tagumiku ette" jne. Viimased sõnad olnud: "Päri mu hing." Siis võidud peksa, nii palju kui tahetud, peksualusel pole midagi häda olnud.
Aga sakslased teadnud seda nõidust, neil olnud jälle oma kunst, kuidas vitsasõnu mõjutuks teha. Näiteks Audru parun Pilar von Pilchau lasknud vitsad enne peksmist külma vette kasta ja pahema jala alt läbi tõmmata, siis pole orja nõidus aidanud.
Kui kellelgi saksa juure asja olnud, siis pidanud ta valvel olema, et tema enne saksa näeb, kui saks teda, siis läinud ta asi hästi.
Kes kohtus protsessinud, see hoidnud endal ussi-pea taskus, siis lõpnud kohus tema kasuks.
Aga räägime Lutsu-Mardist edasi. Tema andnud teinekord ka [-108-] mõisa junkrule keretäie. Nüüd pandud ta aita kinni, kus võipütid sees olnud. Mart saanud puu kätte, teinud kõige suurema püti keskele või sisse augu, nagu teibaga maasse ja roojastanud augu sisse. Selle eest tahetud teda kõvasti nuhelda, kuid pekstud junkur hakkas ise tema eest paluma: "Kui te teda veel peksate, ta tapab mu ära." Lutsu-Mart karanud siis kaabakasse ja tulnud ära metsanurka.
Kaabakad teeninud metsanurgas enamasti kaks aastat. Kolmandal aastal olnud himu täis ja nad kadunud ära. Rassil olnud suilisteks sagedasti ka kaabakad. Et nad sügisel salaja ära läinud, nagu ära kadunud, siis tehtud jutt välja, et Rassi peremees Jaan nad ise maha tapnud ja nende käest röövitud töörahaga rikkaks saanud.
Ära minnes varastanud kaabakad peremehe järelt ka mõne hea asja, mille ühes viinud. Lutsu-Mart varastanud ära joostes Jahu-Jüri kõige parema püssi. Jahu-Jüri leidnud Mardi jäljed purdelt, kust põgenik üle jõe läinud. Jälgi aimates läinud ta Mardile järele Tallinnamaale kuni Vaida valda. Astunud talu rehetuppa, Lutsu-Mart maganud üleval parsil lootsikus, mis sinna kuivama pandud. Jüri öelnud: "Tere hommikust, Mart." Mart vastu: "No kes sind kuradit siia juhatas?" Jüri jälle pilgates: "Eks ma öelnud sulle, kui sa varastad, siis varasta minult, mitte teistelt. Anna püss siia." Jüri saanud oma püssi [-109-] kätte ja toonud Pärassaare tagasi. Kõik olnud nüüd arvamisel, et Jüri on nõid ja "kunstimees", ta "midagi teab."
Pärast prigadeeride ülemat olnud Vastemõisa ühe härra von Hogeni (välja rääkida Hoogeni) käes. Pärassaares oli tol ajal kaks talu: Jüri ja Peetri talu. Kumbki talu maksis siis üks rubla renti. Ja et peremehed oma rendiga välja tuleksid, oli neil luba soovi järgi riigi metsast palke raiuda ja jõge mööda Pärnu parvetada. Leetva küla tõi Hogenile metslinde, Riisa küla kalu teatud määral. Muud renti neil ei olnud.
Kummalegi Pärassaare talule tahtnud Hogen veel üks rubla renti juure panna. Aga Jahu-Jüri saatnud oma vanema poja Hansu Tartu ühe kõrgema ametniku juure, keda jutt Rootsi aja järgi "tadolariks" nimetab, ehk küll see lugu vene ajal sündis. Seal mõistetud temale õigus, Hogen pidanud oma vana rendiga leppima. Et aga õigust saada, maksnud Hans kohtule vist 25 rubla.
Siis tahtnud Hogen Jahu-Jüri veski peale renti panna. Jüri läinud mõisa asja seletama ja rääkinud Hogenile, et jää ja suurvesi kevadel lõhkunud temal veski ära. Veskikivi läinud mis müranud jõge mööda alla-poole, tema rabanud äkke-aisa kätte, jooksnud kivi järele. Allekäära (Alakäära) ninas, s.o. 1.5 versta allpool Pärassaart, saanud aisakonksu veskikivi silma lüüa, kiskunud kivi kaldale. Valla mehed [-110-] kuulanud seda Jahu-Jüri hullu juttu, mis ta Hogenile tõsise näoga puhub, kõhutanud naerda ja oodanud, mis Hogen vastab. Hogen aga jäänud Jüri seletustega ilusti rahule ja pole enam talt veskirenti nõudnud.
See härra von Hogen olnud omal ajal väga rikas mees, salanõunik ja hirmus rahva nuhtleja. Kui mõni mees läinud tema peale kaebama, siis olnud igas kohas Hogen ise jälle ees kohut mõistmas.
Rikkust kandnud talle tulihänd kokku. Tolleaegses Jääravere külas (nüüd on see küla kadunud) olnud Lellepi talus Pärt, suur nõid ja Hogeni sõber. Ükskord öelnud Hogen Pärdile: "Tiku Jüri-Matsi talu kuuse otsa ja oota mind seal veerand tundi peale päevaloodet." Pärt oodanud. Hogen tulnud tulihänna lootsikuga läbi õhu sõudes, võtnud Pärdi lootsikusse, kinnitanud aga kõvasti: "Mis sa ka näed, ära midagi räägi." Nüüd hakanud Hogen sõudma, tõmmanud korra mõlaga mööda lootsikuäärt, Pärdil käinud tulesädemed suu ja silmad täis. Pärt öelnud hirmuga: "Issa, pojuke." Siis kukkunud mõlemad lootsikuga kapragati kuuse alla maha. Teisel päeval kutsunud Hogen Pärdi mõisa, lasknud talle 35 nübelikku anda ja öelnud: "Sa kurat ei jõudnud suud pidada, ma oleksin su õnnelikuks teinud, aga mis nüüd? Nüüd olen ise ristluist ära."
Üks mees tulnd Hogeni käest nisu ostma. Hogen öelnud aidamehele: [-111-] "Mine, anna talle." Aidamees vastu: "Meil nisu aidas ei ole." Aga nisu olnud küll, kuid aidamees pole seda teadnud. Hogen käinud enne seda toapoisiga kratina üle Olustvere luha Kõo mõisa aidast suure viinatõrrega nisu toomas. Toapoiss juhtunud kord lennul ütlema: "Issa, pojuke." Siis kukkunud nad kohe ülevalt maha. Pärast tõusnud oma noosiga jälle õhku.
Hogeni enda peale pole teiste nõidus hakanud. Tal olnud kõrgete kontsadega saapad, nii et tuul talla alt läbi käinud, abinõuks nõiduse vastu. Ta teadnud kõik ära, mis teorahvas temast mõelnud.
Hogen moondanud end vahel kulliks, istunud kuuse otsas ja valvanud teomehi. Tema käskinud ka teomehi püssiga kulli lasta. Teomehed lasknud. Kull muudkui lehvitanud tiibu, ei tee väljagi. Vana Kaarli-Prits Kabina külast Vastemõisa vallast pannud püssi palgesse, siis ehmatanud kull ja kisendanud: "Ära lase, ära lase!" Pritsul olnud kuulide asemel hõbevalge püssilaenguks.
Hogenil olnud üks kuiva kerega kubjas, kes kergesti teorahva järele jooksnud. Üks kaval tööline öelnud: "Küll ma tean, mida talle kuradile teha." Ta lasknud ussi laetud püssiraua sisse minna, lasknud siis laenguga ussi välja. Esimene lind, kes peale seda pauku püssiga maha lastud, viidud kupjale kingituseks, et ta sööks ja paksuks läheks. Kubjas läinudki rasva. Ei ole [-112-] jala enam kusagile saanud, pidanud ratsa sõitma, kui tahtnud teomehi üle vaadata. Et hobuse selga istuda, või sealt maha tulla, pannud hobuse kuhugi auku seisma.
Hogen ei ole lasknud töölisi väljalt ka "asjale" minna. Naisterahvas pidanud väljal riided üles siduma, et neid põie või kõhu pakitsemise korral mitte roojaseks teha. Kui pärast Hogeni surma töörahva elu tikkus kitsikuks minema, siis õhati: "No nüüd on jälle Hogeni põli käes."
Enne surma tahtnud täid Hogeni elusalt ära süüa. Ta vahetanud päevas kuus särki. Iga särk, mis seljast võetud, olnud päris täihunnik. Jahu-Jüri läinud mõisa haiget Hogenit vaatama. Tüdruk olnud härra ukse juures, tapnud täia. Jüri soovinud tõbisele tervist. Hogen vastanud: "Kuule, vana, ei saa enam terveks." Ära minnes ütelnud Jüri üle õla tagasi: "No küll oleks ka kahju, kui sihuke tont veel terveks saaks. Täid ja ussid söögu su, kuradi, sinna paika!" Hogen surnudki täide kätte. Aga kuhu on ta pärast surma saanud?
Tamme talu peremees Jaan Kösler räägib, kui teda küsitakse, kuidas ta nii jõukaks saanud, järgmist juttu. Tal pole raha olnud renti maksta, ta võtnud kirve kaenlasse ja läinud ühel talisel hommikul teed mööda Suure-Jaani poole. Siimu soo sillal (see oli soosild, puupakkudest mädamaasse tehtud) tulnud talle üks vanamees vastu ja küsinud kuhu ta läheb. [-113-] Kösler seletanud, et nii ja nii, rahapuudus suur, lähen teenistust otsima. Vanamees tellinud teda kolmeks päevaks omale puid raiuma ja vedama. Iga sülla eest lubanud talle sada rubla. Tema raiunud esimesel päeval ühe sülla puid ja vedanud nad vanamehe musta täkuga talle koju. Selle eest maksetud talle 100 rubla välja. Teisel päeval raiunud 2 sülda puid, ladunud nad reele ja must täkk vedanud nad suure vaevaga vanamehe koju. Antud 200 rubla palka kätte. Kolmandal päeval raiunud kolm sülda puid ja pannud nad kõik korraga reele. Aga nüüd pole must täkk enam jõudnud vedada, ehk küll Kösler teda vitsaga löönud.
Must täkk vaadanud viimaks tagasi lööja poole, ütelnud haleda häälega: "Kas sa mind ei tunne? Mina olen härra von Hogen." Kui Kösler seda kuulis, siis mõelnud ta: "Kuradi päralt, ma tahan sulle jalad alla teha." Toonud tubli sitke malga ja hakanud sellega õige mehemoodi täkku materdama. Siis tulnud täkule elu sisse, ta viinud, nii et lumi keenud, oma kolmesüllase puukoorma vanamehe õue. Raiujale antud 300 rubla kätte. Ta maksnud teenitud rahaga rendivõla ära, ehitanud endale veski ja saanud nõnda jõukaks meheks.
Jahu-Jüri naine oli Saeveski Hansu tütar. Saeveski Hans ja Rassi Vana-Jaan olid vennapojad. Nad olid mõlemad kõvad usumehed ja käisid tihti metsa mööda vaimulikke laule lauldes. Rassi rahvas oli juba vanasti kuulus oma rikkuse [-114-] tõttu, ehk küll jõukuse poolest talude vahel oli ka vahe. Jaani talus laulnud kukk: "Meie rikas rahvas." Mihkli talus vastanud teine kukk: "Sinna rinda meiegi ajame." Peedi talu kukk hüüdnud omalt poolt: "Vaesel leiba kah."
Vanasti oli Rassil nimetatud kolm talu. Et aga aegamööda metsamaalt uudismaid juure tehti nagu Pärassaareski, siis on nüüd juba Rassi küla. Ta koosneb Saaresiimu taluga kokku üheksast talust.
Rassi Jaani talus oli kuusteistkümmend Jaani üksteise järele peremeesteks olnud, sellest ka mainitud talu nimetus. Nüüdne peremees on Jüri, nüüd pole ka endisest rikkusest suurt kuulda.
Rassi kuulsa Jaani talu peremehega läbikäimist pidanud ka mustlased endale suureks auks. Kord läinud Suure-Jaani kirikukõrtsis kaks mustlast tülli. Üks neist öelnud oma vastasele: "Ära sa, vend, mind teota. Mina ei ole kuskil oma au pillanud. Halle kullakene, mina olen Rassi vana Jaaniga ühes lauas istunud."
Teinekord olnud mustlaste leer Rassi kalme peal. Eks üks mustlane võtnud teise mustlase naise ära. Mahajäetud mees läinud, kaevanud silmaveega oma häda vana Rassi Jaanile. Jaan võtnud kepi kätte, läinud trampides mustlasega nende leeri, küsinud õige valju näoga: "Kus su naine on?" Mustlane näidanud: [-115-] "Halle kullakene, näe, seal ta on." Jaan põrutanud kepiga ja käratanud naisele: "Võta oma mehe käest kinni!" Naine pole julgenud niisugusele võimsa mehe kõvale käsule vastu panna. Võtnud mehe käest kinni ja nad läinud mehega Vändra poole nagu noorpaar kunagi.
Rikkaks saanud Rassi rahvas oma ütlemata visa tööga ja äärmise kokkuhoiuga. Rassi mehel pole palju aega olnud süüa ega puhata. Varasest hommikust kuni poole ööni veninud ta tasa kündes oma härja järel. Tol ajal küntud Rassi ikka härgadega. Rassi metsanurga maad on lahjad, liivased. Ilma kõige hoolikama harimiseta nad head saaki ei anna. Sellest arenenud välja ka rassilaste põline töökus ja kokkuhoidmise kirg.
Reheööl maganud peremees toaesises, pea uksepakul, et aegsasti üles ärkaks. Sui keskhommikul unele heites pannud peremees jalad ülestikku teine-teise otsa, ühe jala kanna teise jala varvastele, et kui silmad natuke ripatavad, siis pealmine jalg maha kukuks ja peremees kohe ärkaks. Rassi Nõmme Peedil olnud üks poiss, suur vigurimees, nimega Punder. See tõstnud kord, kui peremees natuke tukastanud, tasakesi ta ülema jala maha. Nõmme Peet maganud pool söögivahet ja temaga ühes ka pere. Viimaks ärganud üles, ehmunud ja kirunud: "Oh sa saadan, oh sa saadan! Oh sa Pundre saadan!" Olnud laupäev, neil olnud [-116-] parajasti kuiv loog maas. Oma pikema uinaku peale vaatamata saanud nad loo ilusti õhtuks üles.
Liha ja soola tarvitamine Rassil oli äärmiselt piiratud. Soola ostuks ei raatsitud raha kulutada, soola toodi tol ajal Pärnust ja ta näis Rassi peremeestele, eriti Krimmi sõja aeg, liig kallis olema. Perele anti, ja seda tehti erilistel juhtudel - näiteks suurtel pühadel - liha, mis terve aasta oli soolas seisnud. Rassi Vana-Jaan (üheksas Jaan esimesest Rassi Jaanist rehkendada) kiitnud Saeveskil: "Muku, muku, mul on veel tunamullust liha, mis sünnib suhu pista." Et aga soola liig vähe pandi, läks niisugune liha mõnikord läppima ja sai hapuks, nii et teda ainult Rassi rahvas võis oksendamata "suhu pista."
Rassil olnud see vana komme, et iga inimene sööma ajal ainult ühe räime söönud. Kui poiss liig sagedasti leiba silgusoolavette kastnud, saanud ta peremehelt ka selle eest noomida. Oma vennapoja Saeveski Hansu kohta öelnud Vana Jaan pahandades: "Vaata logardit. Toob igal kevadel rannast koorma räime. Mina saan aastas ühe pütiga läbi küll."
Vana Jaani ämm tulnud Tammelt Rassile külla. Toodud leemevaagen lauale, selle kõrval olnud kausis liha. Ämm tahtnud söögi aeg leeme kõrvale ka liha võtta, kohe teinud väimees märkuse: "Või näpuga liha külge! Kas leem pole hea küll?"
Kui Vana Jaani [-117-] naine, Tamme Kösleri tütar, suremas haige olnud, palunud ta endale kilet keeta. Vana Jaan saanud kurjaks ja ütelnud: "Muku, muku, kaerajahujuuk - vaat see peab veel su hinge sees hoidma." Ei ole lasknud kilet taha.
Nende tütar saanud Saaresiimu Kaarlile mehele. Oma uues kodus pidanud ta kõvasti isatalus külgeharjunud kokkuhoidlikkusest kinni. Kord söönud pererahvas. Nendega ühes ka rätsep. Kastetud kartulilõikeid noa otsas vedela piima sisse. Kartuli külge pole piimast midagi jäänud. Peremees öelnud rätsepale: "Eks võta piima ka lusikaga, kartuli külge ei jää midagi." Perenaine kohkunud, hoiatanud: "Või lusikaga! Vaata kui ma taadile kaeban!"
Midagi Rassil ei ostetud, mida vähegi võidi kodus valmistada. Kehakate ja jalavarjud olnud muidugi kõik oma tehtud, ühes arvatud ka nööbid, mis puust lõigatud, või nahksõlmed olnud. Et mitte tuletikkude ostuks raha kulutada, kandnud Mihkli talus talutütar pangega ahjust hõõguvaid süsi piibu süütamiseks taadile, kes väljal kündnud. Rassi vana Jaan manitsenud nooremaid: "Kui tahad rahameheks saada, siis osta omale nii vähe kui võimalik, ja mõni aeg ole üsna ilma."
Rassi Peedil oli kaks poega: Peedi Jüri ja Valge Tõnis. Peedi Jüri oli kütt ja nagu kütid enamasti ikka, hea [-118-] jutumees ja suur luiskaja. Tema olnud kord Muraka rabas mõtuse mängul. Püüdnud sinna ligidale saada, kus mõtus laulnud. Mõtus on õige ergu kuulmisega lind. Ainult kui ta laulab, siis ta ei kuule midagi. Sellest ka ta venekeelne nimi "gluhar." Kütt peab just mõtuse lauluaeg katsuma talle mõni samm lähemale karata, laulu vaheajal aga vagusi paigal seisma. Varasel kevadel, soo külmas vees, kord edasi karata, kord paigal seista, ei ole kuigi lõbus ega tervisele kasulik asi. Aga mis ei tee ja kannata õige kütt kõik ära. Jüri saanudki mõtuse mänguplatsi lähedale. Vaadanud kahe silmaga olnud üks mõtus. Vaadanud ühe silmaga olnud kaks. Sihtinud sinna kahe vahele, lasknud ja raputanud veel tagant püssi, kuulnud: mits, mats, müts. Olnud kolm mõtust maas. Tema pole viitsinud neid võtma minna, läinud otsekohe koju.
Teinekord tulnud Peedi Jüri ühes naisega sügise õhtu aeg Pilistvere kirikust. Saanud nad Liivoja silla juure, seal lennanud üks tont musta linnu kujul tema kohale puuoksa, öelnud kareda, krooksuva häälega: "No a-a-a-kkame." Jüri rabanud maast rondi kätte, millega paras tonti visata, ja tulnud edasi Veskiaru otsa peale. Tont jälle järele, ütleb: "A-a-akkame." Jüri läinud edasi, saanud Kullkaika oja ääre, tont maha ei jää. Jüri arvanud, et siin on paras koht tondiga võidelda. [-119-] Kui häda kätte tuleb ja vaja appi hüüda, siis Saaresiimu rahvas kuulevad (jutustaja ütleb "kuulevad", mitte "kuuleb") ja Rassil on ka kuulda. Tont öelnud jälle: "A-a-akkame." Jüri südilt vastu: "No hakkame siis ka!" Visanud rondiga tondile pihta. Tondist jäänud paljalt lai saba järele, nagu talv.
Peedi Jüri tõendas, et hundid niisama üksteisega räägivad nagu inimesed. Tema olnud kord Lepskatku oja ääres peljus sellepärast, et oma vana onu oli ära purustanud. Seal ta kuulnud, kuidas ühed teekraavis nõu pidanud, et "hakkame üsna uluma, siis Rassi rahvas mõtlevad, et hundid uluvad." Tema arvanud, et need Pärassaare poisid on vigurit tegemas. Ta karanud maast üles, läinud sinna juure, hundid pannud volkadi-volkadi minema, nii mis võsa keenud.
Peedi Jüri vend oli Valge Tõnis. Valgeks Tõniseks hüüti teda sellepärast, et tal helevalged juuksed olid. Ka Rassi vana Jaani, kellest enne jutt oli, järeltulev sugu olnud valget verd, sest nende ema, Tamme Kösleri tütar, olnud linalakk naisterahvas. Valge Tõnis olnud noores eas jaamapoiss Tallinnamaal, kus ta oma laulud õppinud. Hakkas ta Villevere külakupja käsuga Rassilt läbi metsa Saeveski poole tulema, siis teadsid Saeveski mehed juba mõne versta tagant ta lauluhelist ära, et käsk tuleb. Üks vanamees, kes Saeveskil töös oli, [-120-] hakkas alati sülitama, kui ta kaugelt Tõnise laulu kuulis, ja turtsus: "No vaata vedelejat, kõige kibedama töö ajal temal küll aega oma joru ajada. Ime, et niisugune ula inimene süüa on ikka suanud..."
Alati Tõnis laulis, kuid teised ei pannud neid laule
tähele, ei kirjutanud üles, nõnda läksid nad
kaduma. Isegi oma poegade käest, kes vennaste seltsis liikmed
olid, sai ta nende eest noomida. Ükskord kuulnud
Saeveski Aadu, kui ta veel karjapoisike olnud,
kuidas Tõnis läbi metsa tulles laulnud. See olnud tema
kuuldes üks padramine, millest ta muud pole aru saanud kui aga
viimased värsid:
| Siit mina raid'sin rattapuida, |
| koputasin kodarapuida, |
| 2 isa härja ikke'eida, |
| 1 venna ruuna rangipuida |
See algupärane laul on alles hoidnud Hurda "Vanas kandles." Tema
algus on:
| Tere, tere, tetematsi |
("Vana kannel" 11, lk. 368).
Teised Valge Tõnise laulu riismed:
| 1. Lähme kojuda, vennakene, |
| taadi tapesta ihuma, |
| venna vestu haljastama. |
See kõlab nagu mõni sõjalaul algus. Ei tea, kas ta
on kusagil üles kirjutatud. [-121-]
| 2. Meie Ann oli allitralli, |
| ei tema võtnud lehma-võida, |
| lehm oli härjasta aetud. |
| hoop-opp. |
| Meie Ann oli allitralli, |
| ei tema katsund kanamuna, |
| kana oli kukest kannustatud. |
| hoop-opp. |
Viimasel laulul, olgu see küll üks nalja- ja pilkelaul, on seesama motiiv, mis ka "Kalevala" lõpplaulus Marjatta, häbeliku neitsi loos ette tuleb.
Rassi Jaani vend Nõmme Jüri oli "Talitaja" nime all tuttav. Tema tütar sai mehele Pärassaare Kulliõue Juhanile (ka Kuldkepp). Kui nad uue koha asutanud, siis läinud Jüri ja Juhan Taga-Valga-targa käest oma kohale õnne nõutama. Targa nimi olnud Sarapuu Kaarel. Nad jõudnud Tündri kõrtsi ja küsinud seal, kus see kuulus nõid Sarapuu Kaarel elab. Kõrtsis naerdud nende üle. Mehed aga sõitnud edasi ja leidnud viimaks Sarapuu Kaarli üles. See elanud pisikeses, kehvas onnikössis. Ta tulnud ise kasukaräbalais sisse - tükk nahka, tükk ihu. Toas pole muud olnud ümber näha, kui üks vana sõelakere, purika lõualuu ja vana määrdunud leht. Nõid kraapinud luuga [-122-] mööda sõela äärt, posisenud ise sääl juures: "Püha papi raamatu nimel," ja lõpetanud sõnadega: "üttesakümmend üttessa - aamen." Andnud neile pudelitäie vedelikku, käskinud kodu õueväravale riputada.
Nad pidanud oodatava õnne eest tondile selle lubama, kes neile kodus esimesena vastu tuleb. Juhan arvanud, et kes muu mulle vastu tuleb, kui mu erk õuekoer. Talle tulnud, aga ta raskejalgne naine vastu. Suurt õnne ei ole mehed sest nõidusest saanud. Talitaja surnud varsti peale seda järsku ära. Tema tütar olnud haige lapsevoodis, ta jõudnud end vaevalt liigutada. Kui aga teised kord välja läinud, tõusnud ta nagu imejõuga järsku üles, võtnud kõrgest laetala vahelt pudeli lõngaõliga ja joonud tühjaks. See olnud ta surm.
Kui vene usu tuhin eestlaste sekka tuli, siis läksid ka mõned Rassi mehed vene usku, nende seas Mihkli Hans. Kord sõitnud Suure-Jaani õpetaja Schnell Rassilt läbi. Mihkli Hans olnud lähedal, näinud õpetajat, võtnud ta eest tänavavärava lahti ja teretanud teda viisakalt. Schnell vaadanud uurivalt ta otsa ja küsinud: "Kas sa oled see Peedi Jüri?" Hans vastanud: "Ei, ma olen see Mihkli Hans." Selle jutu juure lisas Hans: "Õpetaja ei lausunud küll midagi, aga ta näost oli kohe aru saada, et ta minu peale vaadates mõtles: "Venelane lits jah." [-123-]
Jahu-Jüri lapsed olid: Hans, Jüri, Mari, Kärt, Madli ja Rõõt. Nende seast olid Hans ja Mari kõige suuremad ja tugevamad. Mari sai Leetvasse Vanatoa Letnerile mehele. Leetvas elavad praegu ta lapselapsed. Poeg Juhan on surnud, selle poeg peab nüüd kohta. Ka oli Maril neli tütart: Anu, Tiina, Eeva ja Ann. Mari oli nii tugev, et ta kerge vaevaga kuus külimittu rukkeid maast selga tõstis, Pärnus ostnud ta kord tünni soola, mis 10 puuda kaalunud. Kaupmees näinud, et ta tugev naisterahvas on ja naljatanud, et kui Mari üksipäini oma jõuga soolatünni vankrile tõstab, siis saab selle hinnata endale. Mari tõstnudki tünni vankrile ja kaupmehel tulnud oma sõna pidada. Vett kandes olnud Maril pangede asemel toobrid kaelakookude otsas. Kui ta hakanud särke pesema, siis söönud ta iga särgi jaoks enne ühe räime ära. Kui Mari juba Leetval olnud, siis juhtunud tal kaheaastane härg mädamaasse jääma. Mari võtnud ohjadega härja selga, viinud koju.
Jahu-Jüri esimene poeg Hans läks Kabala valda Saeveskile metsavahiks. Saeveskil olnud enne Rassi Jaani vend Jüri, teda nimetatud Saeveski vanataadiks. Saeveski vanataat läinud kord metsa mööda ja laulnud vaimulikku laulu. Korraga joosnud tema juure üks tütarlaps. See rääkinud, et tont varastanud teda vanemailt ja kannud teda seitse aastat kättpidi seljas. Nemad hulkunud mööda maailma ümber ja näinud kõik, [-124-] aga keegi pole neid näinud. Kui mõni inimene piimapüti või leemeliuaga läinud, pannud tont talle jala ette. Inimene komistanud ja läigutanud piima või leent maha. Kui ta sealjuures jumala nime nimetanud, siis pole tont sealt midagi osa saanud ega lapsele võinud anda. Hakanud ta aga kiruma, et: "mis kurat siin ees oli," siis öelnud tont lapsele: "Söö julgesti, nüüd on meie oma." Teomees vandunud kord hobust, millega töötanud ja laps öelnud: "Kuule, taat, ta lubab hobuse meile." Tont vastanud: "Va teo sitt, kas sel ka hobust on?" Teinekord vandunud joobunud mees tee ääres. Laps öelnud: "Näe, see on ka meie mees." Tont hoiatanud: "Ära puutu! Joobunud mees on julge."
Ükskord võtnud tont jälle lapse selga. Laps hakanud nutma, et: "ma olen väsinud, tahan magada." Tont öelnud: "Nüüd on väga rutuline aeg," pannud lapse seakünale, võtnud küna õlale ja joosnud Väike Maarja poole, kus mehed kõrtsis parajasti kiskunud. Seal pannud tont lapse maha ja hakanud kiskujaile veel enam hoogu andma. Üks mees löödud maha, ta hing tulnud liblika näol ninast välja. Tondil olnud toos juures, ta püüdnud liblika toosi, pannud punni peale. Siis hakanud teisi riidlejaid üksteise kallale hässitama. Laps vaadanud, et tondi toosis olnud kolm elavat liblikat. Ta võtnud salaja punni pealt ära, liblikad tulnud välja. Kaks lendanud ära, kolmas läinud surnuks löödud mehe ninast jälle sisse, mees hakanud toibuma. [-125-]
Peale seda läinud tont lapsega kõrtsist ära ja heitnud metsa magama. Ta olnud tülitsejaid taga kihutamast väga väsinud. Lapsele öelnud: "Valva sina, kui Vanakõu põrutab, siis ärata mind kohe üles." Piksepilv tõusnud, müristanud korra, laps pole ühti tonti äratanud. Müristanud teise korra, laps lasknud tonti ikka edasi magada. Aga kui kolmas kärgatus käinud, siis jäänud tondist paljalt natuke sinist suitsu järele. Laps eksinud nüüd metsas, ei ole teadnud, kuhu poole minna. Seal kuulnud ta Saeveski taadi vaimulikku laulu ja lauluhääle peale tulnud ta taadi juure. Nõnda saanud tütarlaps päästetud. Ta pahem käsi, mispidi tont teda seljas kannud, kuivanud ära.
Selle tondiloo jutustamisel tuleb paar teist naljakat tondilugu meele. Ühe pere rahvas läinud kõrtsi vastlaõhtut pidama. Vist olnud see Kurla kõrtsis Kabala vallas. Joodud viina, lauldud ja tantsitud. Väike laps, kes nendega ühes olnud, rääkinud pärast, et tema näinud kõrtsis oma inimeste seas kolm võõrast musta meest. Üks neist aidanud kõrtsmikule viina kallata, teine olnud torupillimängijal abiks lugu löömas, kolmandal olnud hark käes, millega ta tantsijaid ergutanud. Laps öelnud: "Kui ta oma hargiga meie Marile saba alla sahmas, siis tahtis Mari tantsides lakke karata ja kiljus heleda häälega: "ii-ii-ii-ihtsahtsah." [-126-] (Kui leiduks kunstnik, kes selle loo pildile maaliks.)
Mees teinud üksinda heina, tööd palju, ta väsinud ära ja õhanud: "Keegi tont ka ei tule mulle appi." Üks noor tondike, kelle Vanapagan esimest korda välja saatnud inimeste hingi püüdma, olnud lähikonnas, kuulnud seda ja pakkunud end mehele heinatööl abiliseks, kui aga mees töö eest oma hinge temale lubab. Mees lubanud ka, istunud siis maha ja vaadanud pealt, kuidas noor tont südilt peale hakanud ja lühikese ajaga töö ära teinud. Nüüd tulnud palgamaksmine. Mees käskinud tonti selili maha heita ja suu lahti teha, ajanud oma püksid maha ja lasknud tagant oma sooleauru tondile suhu. Küsinud siis: "No kas on hing suus?" Tont pole võinud vastuseandmiseks suud lahti teha, et saak mitte välja ei pääseks, noogutanud ainult peaga ja ümisenud: "mm-mm-mm." Karanud siis üles ja joosnud rõõmuga kodu poole taadile inimhinge suus kätte viima.
Saeveski vanataadi Jüri järele sai tema poeg Hans sinna metsavahiks. See oli, nagu enne jutustasime, Jahu-Jüri äi. Tol ajal olnud seal Saarjõel üks saeveski, millest koht oma nime on saanud. Praegu ei ole seal mingit veskit. Enne olnud selle metsavahi koha nimi Anni koht. Kabala teomehed pidanud Saeveskil käima laudu eest ära võtmas, koristamas ja vedamas. Vallarahval [-127-] olnud väga tülikas asi kaugelt mööda vaevalisi metsateid sinna kokku käia. Pühapäeva õhtul pidanud teomehed hobustega juba Saeveskil koos olema ja sealt lauakoorma ligi võtma, muidu pole neid esmaspäeva hommikul mõisas tööle vastu võetud. Harilikult ei ole teomehed sel reisil mitte väga kurvad olnud. Jõudnud nad Rassi Andemäe juure, siis võtnud hobused lahti, pannud kammitsasse sööma, võtnud torupillid välja ja tants alanud. Tol ajal kasutanud veoloomadeks ka hobueesleid, kes head mädamaas käijad olnud. Mõnikord aga, liiati vihmastel aegadel, olnud teomeeste südamed selle tülika lauaveo pärast küll täis. Üks neist pannud veski põlema, sest ajast saadik seal veskit enam ei ole. Süütaja saadud pärast kätte, aga jutustaja ei mäleta, mis temaga tehtud.
Metsavaht Hans pidanud kohalt ära minema, talle tehtud pärast oksjon, sest ta pidanud üht kaabakat. Asi tulnud välja, Kabala mõisa härra Liphart maksnud tema eest üle tuhande rubla trahvi. Hansu järele saanud Prii-Mihkel Saeveski metsavahiks. See pidanud varsti salajase metsamüümise pärast Saeveskilt lahkuma. Prii-Mihkli järeltulija olnud Nurga-Jüri. See olnud enne Meossaares karjameheks, sealt saadetud ta metsavahiks. Ta pole kütiametit sugugi õppind, muudkui teinud metsa teesid ja müünud vargsi veel enam puid, kui Prii-Mihkel. Ka ei ole ta nii palju linde mõisa saatnud. Sellevahel [-128-] oli Kabala pärishärra Liphart surnud ja mõisa sai tema väimehe parun Vietinghoffile. Asjatalitus oli mõisas Vendebrcki käes, kelle Vietinghoff Tartumaalt Kabala mõisa valitsejaks tõi. Jahu-Jüri vanem poeg Hans läks Vendebrcki juure, lubas rohkem linnurenti kui Nurga-Jüri ja sai metsavahi koha omale.
Liphart ostnud Kabala mõisa parun Üksküla käest. Mõisa müüdud ühes kraamiga. Peale ostuhinna kättesaamist pidanud endine omanik kepi kätte võtma ja jala mõisaväravast välja minema. Mõisa hind olnud, jutustaja ei mäleta kindlasti, mitu vakka hõberaha. Maksutärmin olnud väga lühike. Parun Üksküla olnud enne juba mitmele teisele samade tingimustega oma mõisat müünud, kuid ostjad kukkunud sisse - pole jõudnud tärmini pidada ning jäänud käsirahast ilma. Üksküla lootnud ka Liphartit sisse vedada, aga Liphart olnud väga rikas mees, tal olnud 16 mõisat, ta maksnud raha enne tärminit välja ja Kabala mõisa jäänud kõige kraamiga temale. Üksküla pidanud kaubalepingu järele kepi kätte võtma ja jala mõisa väravast välja minema. Siis tulnud tagasi, ostnud Lipharti käest tõlla ja hobused ning sõitnud oma teed. Lipharti ajal olnud Kabala valla rahval kaunis hea elu. Magasiait olnud vilja täis. Rahvas pole teda palju tarvitanud, vili läinud mädanema, veetud viimaks põllule.
Lipharti aeg olnud vana Steingetter Kabala mõisa opman. [-129-] Tema kirjutanud üles, kui palju päevi keegi teomees teinud. Kes kupjaga sõber olnud ja talle peosse pistnud, saanud alati oma päevad täis, kuna teised sagedasti kimpu jäänud. Steingetter öelnud kord: "Jah, mina saab küll aru: kes tark ja terane, see seisa ja maga ja saa ikka oma päeva kätte. Rumala ja kohmetu, see orja ööd ja päeva, saa peksa veel pealegi ja päevast ka ilma."
Liphartil olnud üks toapoiss, Toa-Juhan. See arvanud kord, et härra temale ülekohut teeb. Ta ähvardanud härrat kohtusse kaevata. Liphart öelnud talle: "Kuule, Juhan, ära hakka minuga kohut käima. Kui sinul ka viie tuhande rubla eest õigus oleks ja minul viie tuhande rubla eest süüdi, siis saab see kohtus kõik ümber muudetud: sinul jääb viie tuhande rubla eest süüdi ja mina jään õigeks. Ära kuluta ilmaaegu oma kopikat."
Liphart tahtnud Kabala piiriseid laiendada ja tellinud selleks Rootsist kolmesaja rubla eest vana kaardi. Savi-Madis olnud tal ustav kubjas ja nõuandja. Liphart näidanud Madisele oma kaarti ja öelnud: "Nüüd võtan hulk Taevere ja Vastemõisa maad ära sinnamaale, kust saadik vanasti Kabala piir on käinud. Näe, vana piir läheb Pilliroo veski pealt Koosanõmme kaudu Koerakabeli mägedele, sealt Piksekose hauast üle, Tõrva laanest läbi, tulevad vastu Härja muhk ja Lehma lohk. [-130-] Madis öelnud vahele: "Oh, härra, see piir tuleb ju sügavasse meie maa sisse." Liphart süganud seda kuuldes pead, öelnud: "Siis olen mina need kolmsada rubla maha visanud." Ta toppinud kaardi tuleahju ja kinnitanud Madisele: "Ära sina sest räägi, ka mitte oma naisele ja mina ei räägi sest ka oma naisele."
Parun Vietinghoff võttis Lipharti noorema tütre ära ja sai Kabala mõisa oma proua kaasavaraks. Tema läks joomisega hukka. Kardeti, et niiviisi ta lastele midagi ei jää, vöörmündrid asusid vahele, lahutasid Vietinghoffi ja tema proua ära, et teine peab teisal elama. Pärast lahutust elas Vietinghoff Saksamaal, lõi iga aasta kuuskümmend tuhat rubla läbi, müüs oma suure Luupani mõisa Lätimaal ära. Suri kahe aasta pärast Saksamaal.
Kui Vietingoffi proua oma mehest lahus elas, oli Kabala mõisas kümnik Christiani. Tema oli kõige suurem rahva nülija. Pärast tuleb temast pikemalt jutt. Imelik, et niisugune ülekohtune rahvasööja lilli ja puid armastas. Christiani laskis metsavahid lilli ja kõiksugu väikesi puid korjata, milledel ilusad õied on ja mis harvemalt ette tulevad, nagu kibuvitsad ja lodjapuud. Nendega istutas ta suure platsi oma elumaja ees täis. Kui noor Vietinghoff Kabalasse tuli, laskis ta [-131-] kohe selle platsi tühjaks teha. Christiani pidi pealt vaatama kuidas tema hoolitsetud kasud välja visati.
Pöördume nüüd Jahu-Jüri vanema poja Hansu, Saeveski metsavahi juure tagasi. See oli nende lugude üleskirjutaja vanaisa. Tema oli suure kasvuga, täis, tugev mees, lühikeste jalgadega, jämeda, pika karukehaga. Niisuguse kehaplaaniga mehi armastas ta ja kiitis neid. Pikkade koivadega meestest rääkis ta põlgusega. Vägikaika vedamisel oli ta oma noores põlves selja ära venitanud ja pidi vanas eas sellest palju valu kannatama. Kesk meheeas läks ta rehepeksul sagedasti palavast rehetoast välja, kargas Saarjõkke, tuli märja särgiga tagasi ja peksis niiviisi rehte edasi. Tema oli suur naljahammas, otsekohest juttu ta palju ei rääkinud. Tema languga, Saarisu Hans Hannseniga, neil jutt enamasti ei sobinud. Üks neist oli suur vigurijutu puhuja, teine äärmiselt otsekohene, tõsine, arukas mees, kelle kohta Vastemõisa Ratleff oli öelnud, et niisuguseid tarku mehi aastasajas vähe ette tuleb.
Saeveski Hansust oli juba enne jutt, kuidas ta J. V. Jannseni ema pulmi näinud, Männiku Mihkli poja Jüriga vahvasti kilet söönud ja tubakakotioraga kuulsa Kootsi Jüri tehtud aidaluku lahti võtnud. Jutustame nüüd veel mõned kentsakad lood tema elust.
Saeveski Hans, olles veel noor poissmees, söötnud õitsis hobuseid. [-132-] Hobustel olnud kellad kaelas. Hans toppinud hobuse kella kinni, istunud hobuse selga ja sõitnud ehale Tamme Kösleri tütarde juure. Tema kosis pärast Kösleri tütre Kadri omale naiseks. Kadri õdedest sai üks Rassi Jaanile, teine Jüriõue Bakhofile, kolmas Vanaõue Kiivikale.
Tamme talu on 11 versta Pärassaarest kaugel, tee soine ja halb. Hansu hobune olnud hommikul muidugi väsinud ja kurnatud. Testa Peeter märganud poisi tempu ja juhtinud Jahu-Jüri tähelepanu sellele, rääkinud kaudselt ja vigurdades. Jahu-Jüri öelnud Hansule: "Sa, poeg, söödad küll hobust, kuid see ei aita. Ta on hommikuti märg, vist käib tal luupainaja peal." Hans vastanud: "Pole viga, küll ma selle vastu rohtu leian. Vaadake, kas ta teisel hommikul veel märg on." Järgmisel ööl pole ta ehale sõitnud, hommikul olnud hobune kuiv ja erk. Isa rõõmustanud ja kiitnud poega: "Vaata kärnkonna, kui tark ta on! Kohe leidis abi luupainaja vastu."
Saeveski Hans, Kootsi Jaan ja Kootsi Moorits sõitnud ükskord kevadel Pärnu randa räime tooma. Tori Selja kõrtsi juures jäänud nad öömajale. Seal olnud ilus rohumaa, kus hobused süüa saanud. Mehed teinud omale tule maha ja ajanud seal tule ääres juttu. Eks üks Türi köstri poiss, kes ka Pärnu poole sõitnud, pidanud nendega ühes öömaja. Köstri poisil olnud sinised [-133-] hantvärgi riided seljas ning ta pidanud ka end suureks saksaks. Tema hakanud oma isandat, Türi köstrit, kiitma, et see köster on nii vägev mees, ta külib kas sohu või rappa, vili kasvab ikka. Saeveski Hans öelnud: "Minu vana ruun on palju targem kui sinu peremees." Ruun oli vana hobune, kui oma inimene hakkas rääkima, siis öhötas ta kohe vastu. Ta oli harjunud ikka midagi saama.
Türi mees tahtnud Hansu uskuma panna, et tema ise on ka vägev nõid, ta ähvardanud: "Paari tunni pärast peab sinu ruun otsas olema." Eks Saeveski Hans võtnud ähvardaja mütsi peast ja toppinud ruuna saba alla. No kus teine saanud tulist viha täis, ning tahtnud Saeveski Hansu juba lüüa. Aga Hans võtnud mehe kaenlasse ja pistnud ta kõige ta targa peaga ruuna p. juure. Seda võib arvata, missugune pahandus seal tuli selle Türi isanda poolt. Ta rakendanud kohe oma hobuse ette ja sõitnud Pärnu poole suure ähvardamisega, et tema läheb Pärnu kohtusse Hansu peale kaebama.
Teisel hommikul hakkab Saeveski Hans oma seltsilistega ka Pärnu poole sõitma. Saavad Pärnu, näevad: Türi isand tuleb teisest uulitsast ka sinna suurele uulitsale välja, kus nemad on. Saeveski Hans ütleb käredasti oma seltsimeestele: "Vaadake tema järele, et ta ära ei pääse. Ma käisin praegu kohtus, kästi vaadata, kus raeteenrid on, et nad ta silmapilk keldrisse viivad." Kus Türi saterkuue-mehe [-134-] hingest lõikab see ähvardus läbi, mis kohtu looga tahetakse temale teha. Siis pole muud olnud, kui ta annud ühtepuhku piitsaga hobusele pihta, et niisugusest kardetavast mehest eemale saada. Hobuse saba keenud aga kõrges ja varsti kadunud sinisekuusaks silmist. Saeveski Hans naernud, öelnud Kootsi meestele: "Teie usute nõida. Vaadake, kus nõid läheb." Nemad käinud pärast rannaäärt mööda edasi tagasi, aga Türi isandaga pole nad enam kokku puutunud. Saeveski Hans ütles kodus, seda lugu jutustades: "Kus põrgu tema ometi puges, et teda kusagil teiste seas nähe ei olnud?"
Teinekord sõitnud Saeveski Hans ilma seltsilisteta räimekoormaga Pärnust kodu poole. Vändra kõrtsi juures tõmmanud hobuse hoovi, et natuke puhata. Seal olnud ka teisi rannamehi ja palju muud rahvast. Rannamehed olnud väsinud, kuid keegi ei julge oma koormal magada, nad teadnud, et seal küll ka niisuguseid inimesi on, kes just luuravad, et parajal ajal magaja räimekoorma kallale minna vargile. Sellepärast pidanud rannamehed tukuvaeva kannatama ja hoolega ümber vahtima. Saeveski Hans aga võtnud kõik oma kottide suud lahti, seadnud iga koti suhu räimed viisnurgaks kokku. Ka vankripõhja all olnud räimedest viisnurk. Viisnurk on saladuslik nõiatäht ja Hans teadnud, kui kangesti Vändra rahvas nõidust kardab. Siis [-135-] heitnud ise magama ja norsanud muretult. Vändra mehi käinud sealt mööda küll. Möödaminejad vaadanud võrki magaja mehe, tema lahtiste räimekottide ja kardetavate viisnurkade peale. Nad katsunud, et hirmuga eemale saanud, kellelgi pole julgust olnud Hansu räimekottidesse puutuda. Niiviisi maganud Hans rahulisti oma une välja ja ta räimekotid olnud kõik terved.
Teised rannamehed küsinud talt pärast: "No kuis' sa ometi julgesid magada? Teadsid ju, kui palju siin vargaid on." Hans teinud saladusliku näo ja ütelnud: "Kes oleks minu räime võtnud, see oleks siia seisma jäänud." Mehed vaadelnud viisnurke, kiitnud: "Vaata, mis ta ära teinud! Kuradi tark mees."
Ükskord tulnud Rassi Jaan oma pererahvaga heinamaalt koju, vaatab - rahakast, mis tal tagakambris seisis, on ära... Kodus olnud ainult üks vana naine, see pole näinud ega kuulnud, millas vargad toavundamendi kivid välja kiskunud ja rahakasti ära viinud. Rassi rahvas arvanud kohe, et kes see muu võis olla kui Jüri Palmeos, üks Reegoldi mees. Tema hulkunud seal metsanurgas ümber, teinud Rassil puutööd ja näinud ka seda rahakasti. Teine hulgus, kelle süüks ka see tegu arvatud, olnud Kööka Tõnis.
Rassi mehed saanud Tõnise kätte, sidunud nööridega ta käed kinni, peksnud teda mehemoodi ja usutanud kõvasti. [-136-] Tõnis teeb end vagaks ja pühaks, et tema hing on puhas, vargusest ta midagi ei tea. Tõnise käed, mis nööridega kinni tõmmatud, olnud paistetanud nagu pillid, aga midagi ülestunnistamist Rassi mehed ta käest ei saa. Eks siis Rassi Jaan tulnud Saeveskile oma kälimehe Hansu juure (neil mõlemail olid Tamme Kösleri tütred naiseks) ja öelnud: "Tule, va' kälimees, appi. Meie saame aru, et tema käes on, aga ta ei tunnista üles, me oleme teda küll piinanud."
Saeveski Hans läheb ka sinna. Kööka Tõnis näeb teda, ütleb: "Vaata nüüd, mu vana leivaisa, kudas mind ilmsüütut piinatakse. Aga ma olen nii puhas, et võin kasvõi täna altari ette minna." Saeveski Hans ütleb: "Mis sa nüüd niisugust juttu ajad. Teie viisite ikka Jüriga kasti välja. Ega sina vaene saanud midagi, Jüri sööb selle raha nahka. Mis sul sest kasu on, et sa piina kannatad?" Tõnis ajab ikka endist viisi vastu. Siis ütleb Saeveski Hans: "Kas sa mäletad, kui teie Jüriga Pärassaare poole tulite? Teie hoidsite Ülenõmme teed, et teid Saeveskilt ei nähtaks. Tulite Kabelimäge mööda edasi sellel jalgrajal, mis mööda mäeseljakut käib. Sul on ju meeles, kuidas teie sellele männipakule istusite, mis seal risti tee peal on. Seal tegite nõu kindlaks ja Jüri ütles sinule: "Küllap' me kasti kätte saame, aga kas sina ka jõuad suu pidada?" Aga mis sina ütlesid? "Oh-oh, hoia aga sina ise oma lõuad, ära minu ette karda." Jüri paneb [-137-] ikka selle raha kõik nahka, sinule andis ainult näpuvalget."
Tõnis kuulab, ohkab ja ütleb: "Mis see enam maksab vastu ajada. Võtke käed lahti. Ta on ju nõid. Ta on seal juures olnud." Eks siis saatnud Rassi mehed Niinemäele, võtnud ka Jüri kinni ja läinud raha otsima. Raha olnud nelja või viide kohta maha maetud. Saeveski Hans oli sest saadik kuulus tark ja nõid, kes kõik ära teab, mida ta ise pole näinud.
Saeveskil teeninud üks Sürgavere valla tüdruk. Hans läinud Sürgaverest tüdrukule passi tooma. Sürgaveres olnud tol ajal üks tige küürakas opman. Opman pole tahtnud mingil põhjusel passi anda. Saeveski Hans käinud peale, nad läinud tülli. Vihane opman võtnud ukse lahti, käskinud Hansu välja minna. Hans öelnud: "Oh, mispärast opmani härra nõnda palju vaeva näeb ja mulle au teeb. Ma oleksin isegi ukse lahti võtnud."
Seesama küürakas opman tahtnud mõnikord süüdlast teomeest peksta. Aga kuidas küürakas teomehe enda alla saab? Opman visanud kepi maha ja käratanud teomehele: "Anna kepp kätte!" Teomees kummardanud maha keppi võtma, siis saanud opman ta turjast kinni.
Jüriõue vihusaunas elas Saks-Jüri, üks kohtlane, otsekohene, tõsise jutuga mees. Kord olnud Jüriõues joodud, varruliste seas olnud ka Saeveski Hans ja Saks-Jüri. Saeveski Hans armastas alati naljatada ja vigurijuttu puhuda. [-138-] Ta öelnud, otsekohe pudelist viina rüübates, nagu see vanemal ajal kombeks oli, ja nähes, kui jõudsasti see märjuke kahaneb: "Meie aja pudelid viina ei pea." Saks-Jüri ajanud silmad jõlli ja hakanud vastu vaidlema: "Minul on üks vana laevapudel, see peab küll viina kinni." Hans irvitab, ei anna järele. Saks-Jüri aga kinnitab ühtepuhku, et tema vanast laevapudelist viin välja ei pääse. Vaidlevad edasi. Jüriõue peremees kuulab pealt, ütleb viimaks Jürile: "Tohho sõge, sa võtad ju punni pealt ära, eks ta siis pääseb ikka välja, olgugi vana laevapudel."
Üks Alliku valla mees olnud Kabalas karujahil. Ta rääkinud, missugune õnnetus tal kord karujahil juhtunud. Ta olnud karuajajate seas. Vigaseks lastud karu tõmmanud küüntega tagant ta kuue, püksid ja p-kannika lõhki. Saeveski Hans öelnud selle jutu peale: "Kahju jah, et kuue ja püksid lõhki tõmmas, aga persekannikast ei maksa rääkidagi, see kasvab ilma kuluta terveks." Alliku mees vaadanud Hansule otsa ja öelnud: "Küll sa ikka seda litsi puhud."
Saeveski Hans leidnud tagant Muraka rabast karupesa, tapnud ema maha ja toonud pojad koju. Ta kasvatanud neid ja üks neist saanud nii taltsaks, et nagu koerakutsikas mööda tuba joosnud. Kui Hans pikali sängi heitnud ja hõiganud: "Poesu, kus [-139-] sa oled?" Siis tikkunud karupoeg ka sängi Hansu kaissu. Ükskord magades norisenud Hans valjusti. Poesu kuulanud, kuulanud ja viimaks präuh, küüntega vanamehe näkku. Hans ärganud ja visanud meelepahaga ta nagu nuustiku põrandale. Noor karu karanud uksest õue ja kadunud kui tina tuhka. Teisel hommikul leiavad kambri otsas suure hunniku õlgi maha pillutatud. Õled olnud koo kõrvale üles lattidele seatud, aga katus alles tegemata. Viimaks vaadanud üles, näevad: poesu istub nagu nunn üleval harjal. Küll meelitanud ja kutsunud teist maha, aga poesu ei tulnud enam, plaganud metsa.
Saeveski Hans rääkinud kord kodus oma targa jahikoera kuuldes, kuidas tema ajanud Muraka rabas ühte mõtust taga. Koer pannud teravasti seda juttu tähele, kadunud siis kodunt ära ja Hans näinud teisel päeval koera jälist, et ta kõik need kohad ja puud oli üles otsinud ja läbi käinud, mis vanamees jutu ajal oli nimetanud.
Saeveski Hans otsinud vanas eas kord oma piipu. Pahandanud ja kärkinud, et teised olla tema piibu ei tea kuhu pannud. Teised juhtinud ta tähelepanu sellele, et piip olnud tal endal suus.
Saeveski Hans põdes mitu aastat enne surma, sest ta oli kui jõumees kõige tugevamate vastastega vägikaigast vedades [-140-] oma selja ära katkestanud. Suvel oli ta kaunis kraps mees, käis väljas töölgi, aga talvel lamas enamasti ägades voodis või soojendas oma haiget selga ahjutule paistel. Istmelt ülestõusmine oli tal raske ja vanamees ohkas seal juures pool sosistades: "Kulla Jeesuke, püha ristike." Hans suri seitsmekümne aastases vanaduses veetõppe.
Hansu noorem vend Jüri, keda pärast ta teise elukohta järele Saki Jüriks kutsuti, oli lühema kasvuga ja Hansust nõrgem, aga teistega kiskudes jäi ta enamasti võitjaks. Kiskumine tekkis sagedasti siis, kui talvel sügava lume ajal kaks voori teel juhtusid teine teise vastu tulema. Raske koormaga teelt kõrvale pööramine oli ju õige tülikas asi. Seda tuli nõrgemail teha. Mõnikord vaatasid seltsilised naerdes pealt, kuidas Jüri üksipäini pika vastutuleva voori läbi kiskus ja neistki võitu sai, kes temast palju tugevamad olid. Jüri ise ütles: "Ega kiskumisel jõudu tarvis pole, peaasi on osavus ja kärmus. Katsu aga, et sa vastase kõrisõlme kätte saad, siis jäävad ta käed kohe võimetuks."
Noores põlves õppis Jüri vana soldati Lusivan'ka (služiven'kii = soldat) juures rätsepaametit ja vene keelt. Ta pidas end suureks vene keele tundjaks ja vene keel oli temal nagu ta vanemal vennal Hansulgi, üsna sorav, kui ta parajasti vintis oli. Kaine peaga asi nii ladusalt ei läinud. Kord olid [-141-] Smolenski kubermangu venelased Kabala metsas laudu saagimas ja kümnik Christiani saatis Jüri, kui vene keele tundja, neile üht asja seletama. Venelased ei võinud Jüri keelest hästi aru saada ja asi ei edenenud. Jüri pahandas pärast: "Kudas sa nendega korda saad? Nad, sitad, ei mõistagi õiget vene keelt."
Esiotsa jäi Jüri Pärassaare elama ja tegi veel rätsepatööd. Vanemad ütlesid: "Kuhu sa lähed. Siin saab elada küll. Meil jätkub sinu jaoks leiba." Kui Jüri Vakist naise võttis, siis aitas vend Hans, kes ise juba Kabala vallas Saeveskil metsavahiks oli, et Jüri sai Määru metsavahi koha. Pärast võttis ta Kallissaare koha ja pidi selle eest teatud aeg Kabala mõisas kupjana teenima.
Mõisas oli kaks viinakööki, need olid ka tema, kui kupja, ülevaate all. Seal oli Jüril viina ilma maksuta saada küll. Varsti pidas ta harilikku viina liig nõrgaks ja hakkas puhast piiritust jooma. Ja kuna tal sügisel mõisa minnes paksud juuksed olid, oli kevadel pea paljas kui kaal, ainult ümberringi oli harv juustevõre jäänud. Jüri rääkis ise alati noorematele, et ta just ühetalvise piirituse-joomise läbi oma ilusad juuksed kaotanud. Aga isa joomine mõjus ka laste juustele: ta lastel ja mõnedel lastelastel, kes joodikud ei ole, kaovad juuksed enneaegu peast.
Kuidas tolle aja mehed ülepea võisid juua, näitab järgmine [-142-] lugu, mis Kabala mõisas sündinud. Üks viinavoorimees tulnud viinakööki, kus viinameister ise juhtunud ees olema. See küsinud mehelt, kas ta ka viina soovib. Mees teinud maheda näo ja vastanud: "Kes head asja ära põlgab?" Viinameister kallanud pool toopi piiritust täis ja annud mehe kätte. Mees joonud ta ühe sõõmuga tühjaks. Viinameister küsinud, kas ta ehk veel tahab. Mees vastanud: "Eks kuluks ää küll." Viinameister täitnud teinekord pool toopi piiritusega ja ulatanud jälle mehele. Mees tahtnud ka selle korraga tühjaks juua. Viinameister karanud hirmuga ta käest kinni ja öelnud: "Tohho hull, sa kukud ju siinsamas surnult maha." Mees saanud pahaseks, sülitanud ja öelnud: "Isand ise pakub ja nüüd hakkab hurjutama. Mis see tilk peaks mehele tegema?"
Piiritus veeti suurtes aamides Riiga. Tee oli pikk, kuid sõit lõbus. Nupukad vooripoisid puurisid peenikesed augud vaadilaudadest läbi kohtadel, kus see mitte hästi silma ei paistnud, - näiteks vaadivitsa all, mis natuke kõrvale nihutati ja pärast oma kohale pandi ja imesid õlekõrre läbi nii palju piiritust, kui soovisid. Pärast punniti auk kinni ja maskeeriti osavasti.
Räägime nüüd Saki Jürist edasi. Õhtuti käis Jüri, kui ta kubjas oli, Kabala mõisa kümniku Vendebrücki juures oma ametiasjus [-143-] aru andmas. Kümnik oli mõisavalitseja, kes 1/10 mõisa sissetulekust omale palgaks sai. Jüri läks Vendebrückiga tülli ja kiskuma. Ükskord andis köögis nelja silma all kümnikule niisuguse müraku, et see p-seli veetoobrisse kukkus. Ja kui Vendebrück jälle ta kallale tikkus, tõmbas ta vastase enda peale maha ja peksis ta armetult läbi, seal juures appi karjudes, nagu saaks ta ise peksa. Siis jooksis kihelkonna-kohtusse kaebama, ta olevat kümniku käest peksa saanud ja ei võivat enam mõisas teenida. Jüri rääkis pärast naerdes seda kohtulugu: "Ime, et Vendebrück kohtulaua ees päris vait oli; ei hakanud vastu ajama ega mind süüdistama." Nii jäi kümnik süüdlaseks ja Jüri sai kupja ametist lahti.
Jüri armastas purjutada kuni vanaduse päevini. Mõnikord jõi ta viirastusteni. Kord sõitnud ta Testa Jüri ja Tölpt Tõnisega ühel vankril Saarisu poolt Suure-Jaani kaudu Vastemõisa magasimaksusid õiendama. Päike olnud selgesti looja läinud, tulnud juba videvik. Nemad olnud maanteel Lahmuselt üle Puhkruoja Suure-Jaani poole. Seltsimehed istunud nägudega ettepoole, Jüri, aga tahapoole, s.t. päikese loode poole. Kõik kolm olnud hästi vintis.
Omaette vaadates näinud Jüri, et korraga üks päratu suur must hobune nende vankri järele joosnud ja nagu temale kallale tahtnud tikkuda. Taeva all olnud raudketi kõlisemist [-144-] kuulda. Jüri näidanud pealetükkivat hobust oma kaaslastele ja tahtnud talle rusikaga pähe anda. Seltsimees hoiatanud teda: "Ära puutu temasse, las tema puutub enne sinusse." Hobune ei ole aga Jürile midagi viga teinud, vaid muutunud varsti suureks heinasaoks, mis lohinal nende järel liikunud. Sellepeale saanud ta verstapostiks, lõpuks taganenud maanteelt kõrvale Puhkruoja ääre pajupõõsasse. Sealt karjunud nääksuva häälega: "Jaan" ja "Jaan." Jüri öelnud: "Mis Jaani sa seal karjud? Siin Jaani ei ole, siin on kaks Jürit ja üks Tõnis."
Üks naine tulnud neile vastu, nad küsinud sellelt, kas ta põõsas midagi näeb ja seal midagi kuuleb. Naine ei olla midagi näinud ega kuulnud. Ka Jüri seltsimehed salgasid selle nägemuse maha, kui neilt pärast küsiti. Kuid Jüri ise jutustas seda lugu sagedasti.
Olles metsavaht ja kütt, teadis Saki Jüri ka palju jahiseiklusi jutustada. Kui ta noores eas veel Pärassaares elas, läks ta Saeveskilt oma venna Hansu juurest talvel Vaki metsa karujahile. Teda saadeti karu sisse piirama. Kütt leidis karujäljed, ei läinud aga neid mööda karu järele, vaid pöördus kõrvale, tegi suurema ringi ja tuli teisest küljest endisele kohale karujälile tagasi. Kui ta sel ringkäigul enam kuskil karujälgi ei näinud, siis oli karu piiri sees. Läksid karujäljed piirist välja, [-145-] siis pidi ta uue ringi tegema. Jüri saanudki karu piiri sisse. Jaht võinud alata. Karu lastud maha ja viidud Vaki ülejõe sauna. Sinna tulnud Vaki peretütred tapetud mesikäppa vaatama. Neil sobinud sellejuures tutvus ja sõprus Jüriga ning Jüri kosis ühe Vaki tütre endale naiseks.
Kord läinud Jüri kevadel üksipäini Saeveski metsa Linnumängi nõmme mõtusejahile. Leidnud sealt eest Mäeküla vana küti. Nad korjanud õhtul metsast kuivi puid, et tuld teha. Teinud tule üles, puud hakanud hästi magusasti põlema, mehed soojendanud end seal juures. Õhtust ööd ilmunud metsast üks saksa naisterahvas tule ääre, tõmmanud saba :ules, hakanud oma reisi soojendama. Jüri võtnud tasakesti sarvest püssirohtu ja visanud tulle. Võõra naisterahva sabaalune olnud korraga tuld täis. Ta joosnud metsa, nii et puud ragisenud ja kiununud.
Mäeküla vanamees öelnud: "Oh, poeg, ega see asi sedasi ei jää, täna saame veel palju näha. Kas sul "saavel" ehk jahinuga ligi on?" Jüri käest saadud saavliga tõmmanud vanamees kolm kriipsu endi mõlemate ümber: esimese lähedale, teise kaugemale ja kolmanda nii kaugele, kui käega ulatanud. Kinnitanud veel Jürile, et mis nad ka näevad või kuulevad, nad peavad vaikima ja ei tohi, kui neid küsitakse, kellelegi vastata.
Tulnud siis varsti sugulasi ja sõpru metsast välja neilt küsima, mis nad seal teevad. Kuid mehed vaikinud. Pärast muutunud [-146-] need külalised sigadeks ja sikkudeks, kes tule ümber tantsinud, nii et tuletukid keenud, tantsinud kahest kriipsust üle, aga meestele kõige lähemast üle ei saa. Rassi kuked laulnud hommikupoole, siis kadunud kogu see imelik seltskond ära.
Teinekord olnud Jüri jälle Linnumägi nõmmes üksipäini jahil. Ühe tuulemurtud puu ehk "rampe" ääres teinud ta õhtul tule üles ja heitnud ise rampe ääre magama. Niipea kui ta natuke tukastanud, püüdnud keegi teda rampe alt läbi kiskuda teisele poole. Jüri öelnud: "Kui siin sinu tee on, siis lähen ma ära teise kohta." Ta heitnud teinepoole tule ääre ja võtnud kasuka üle. Natukese aja pärast tundnud, et keegi tõstnud kasuka äärt, piilunud alla. See olnud vanasarvik ise, hambad suured nagu rehapulgad. Jüri teinud näo, nagu magaks vagusasti. Tont naeratanud, võtnud küti käed, surunud kokku ja pistnud küünarnukist saadik oma p-sse. see olnud külm nagu lumehang.
Nagu eelmistest lugudest näha, hulgub küttide kogemuste järele laanes küllalt tondilasi, kuid seal olla ka teise iseloomuga saladuslikke elukaid, nagu järgmine seiklus näitab.
Leetva külas teeninud üks mustaverd Sürgavere valla tüdruk, keda Mustaks Anneks hüütud. See läinud Liinoja perenaise Ann Liinsoniga kord kevadel Leetva Kuresoo ääre Lehtmetsa arusse pajudelt viisuniini (Vändra murdes "sugasi") kiskuma. Vanemal [-147-] ajal käis ju maarahvas harilikult viiskudes ja need kulusid ruttu, neid oli palju tarvis. Pajusid koorides kadunud naistel päev kiiresti. Päike olnud juba looja minemas. Koju Leetvasse minna olnud hulk maad ja nad otsustanud ööks metsa jääda. Puhkepaigaks valinud endale kõrgema koha raba serval, väikese oja ääres, kus üks üleaasta väike heinakuhi olnud. Sinna teinud tule üles ja hakanud õhtut sööma.
Liinoja perenaine öelnud: "Vaat, kui ilus vaikne koht on siin inimeste elamutest kaugel. Ainult lage raba ümberringi, nii kaugele kui silm ulatub vaatama. Ka õhtu nii selge ja vaikne. Ma hõikan õige korra, saab kuulda, kas metsas kajab hästi vastu." Must Ann keelama: "Ära huika, päike juba loojas." "Miks mitte huigata?" küsib Liinoja perenaine ja huikab: "Uhuui!" Aga vaevalt vaikib huikaja häälekaja, kui kaugelt keegi naisterahva häälega vastu huikab: "Uhuui!" Must Ann ütleb: "Kas ma ei keelanud pärast päevaloodet huikamast! Viimaks ehk tulevad rabahaldjad ja "metsavõekad" meie tule juure." Liinoja Ann aga huiganud veel kaks korda ja mõlemal korral huiganud keegi vastu. Ta hääl kõlanud ikka lähemal. Lõpuks ilmunud laanest nende juure kena näoga mustlasetüdruk. See küsinud: "Kas tohin ka teie seltsis tule ääres selle öö viibida?" Leetva naised andnud talle luba.
Mustlasetüdrukul olnud riidekomps ligi, ta istunud tule ääre, võtnud oma kompsust mõned koogid välja ja [-148-] söönud nende nähes ära. Andnud ka nendele kummalegi ühe koogi. Must Ann pistnud oma koogi põue hommikuks. Liinoja Ann söönud oma koogi kohe ära. Olnud odrajahu-kook ja hea maitsega. Peale sööki läinud nad ja heitnud kuhjamao alla magama.
Natukese aja pärast ütleb mustlasetüdruk: "Pean endale parema aseme tegema, ma pole üksi. Mul sünnib varsti laps." Ta läheb ja kraabib sammalt ja rohukulu aseme jaoks. Must Ann vaatab võõra askeldamist ja ütleb: "Eks võta kuhjast ka heinu natuke endale külje alla. Need on kuivad ja pehmed." Aga mustlane vastab: "Ei mina ei võta. Sel kuhjal on "vöö" ümber aetud. Võtke teie." Vanal ajal, kui kuhi oli valmis saanud, siis käidi kuhja ümber ja suruti mõlema käe laialisirutatud sõrmedega rinnakõrguses kuhjamao sisse. See oli "vöö" ja seda tehti selleks, et keegi siis heinu ei võta. Must Ann võtnud heinu ja aidanud mustlastüdrukul aseme valmis teha.
Varsti olnudki tal laps ära. Olnud tütar. Must Ann ütleb: "No mis nüüd teha? Siin pole talusid ligidal ja meie ei saa titte äragi pesta." Aga mustlane vastab: "Ooh, pole midagi." Võtnud oma kompsust riidetükke ja lappisid, mis igate karva olnud ja mässinud oma lapse sinna sisse. Laps pugisenud ja kägisenud nagu määrimata vanker, kuid päris nuttu pole kuulda olnud.
Koidul tõusnud mustlane üles, võtnud lapse ja riidekompsu ning öelnud: "Ma pean minema." Anned teda keelama, et kuhu sa [-149-] lähed." Mustlane vastu: "Ei või kauemini jääda, muidu tuleb päike ennemini välja, kui sinna saan, kuhu ma pean minema." Nemad pärinud veel, et "kust sa siis tulid ja kuhu lähed?" Mustlane öelnud: "Mis te sest pärite? Metsast tulin ja metsa lähen." Läinudki sinna poole, kust ta õhtul tulnud.
Hommikul Anned arutavad öösist lugu. Mustal Annel tuleb meelde õhtune kook ja ta ütleb: "Vaatan õige valges, mis kook see on, mis mustlane mulle andis." Pistab käe põue, kook on aga muutunud vanaks pärnakoorest viiskrajakaks. Must Ann visanud ta raba-laukasse, kus ta vee peal ujuma jäänud. Koju tulles rääkinud naised seda lugu Liinoja vanale Hansule. Hans öelnud: "Need poolvaimud, poolinimesed käivad laialist rada. Ega nad paha ei tee kellelegi. Kust nad tulevad ja kuhu nad lähevad, seda ei tea keegi."
Kallissaarest kolis Jüri üle Otsapeedile. Aga temale meeldis enam suur, hea Saki metsavahi koht. Seal oli tol ajal üks metsavaht Aadu ja Jüri sepitses plaane, kuidas Aadu asemele saada. Ta läks, kooris salaja Saki metsas hulk kuuski ära ja ruttas ise Kabala mõisa seda kahju üles andma ja Aadu peale kaebama. Aadu tehti ametist lahti ja Jüri sai Saki koha endale. Seal elas ta kauemat aega ja sai nii jõukaks, et ostis oma poegadele naabruses olevad talud: Mihklile Lubjaahju ja Jürile Saare (Kivistiku) talu, kuna ta poeg Andrese isa asemele Sakile jäi. Sakil ja Lubjaahjul elab praegugi tema järeltulev [-150-] sugu.
Oma vanad päevad elas Jüri oma poegade juures. Tal oli nende talude vahele metsamaale oma saun ehitatud. Ta oli kaks korda abielus ja tal oli palju lapsi. Kord kiidelnud Jüri Navesti kõrtsis oma lasterohkusega: tal olnud 15 last. Seda kuulnud kingsepp Hermann, Olustvere krahvi vana jäägri Reinoti poeg ja hakanud Jürit hurjutama: "Oh sa häbemata inimene, 25 last!" Jüri ajab vastu, tema ei olla öelnud 25, vaid 15 last. Hermann ei kuula seda sugugi, hurjutab ja häbistab vanameest senikaua, kui vanamees hakkab viimati nutma.
Saki Jüri oli omal ajal kuulus nõid, rahvaarst, kirmirikkuja ja loomade kohitseja. Kui naisterahvastel soovimata titehäda kätte jõudnud, siis rutanud nad salaja Jüri juure abi otsima. Saeveski Aadu küsinud kord Jüri käest, kas te ei karda, et tal teises ilmas oma nõiduse ja naiste tohterdamise eest tuleb vastutust anda. Jüri vastanud: "Noh, egas' jumal juut pole. Aga kui ta ka nuhtleb, eks kannatama peab ikka. Kust ma siis raha ja viina saan, kui ma ei lase rahvast enda juures käia?"
Kirmirikkumine oli vanemal ajal rahva seas tähtis arstimiseviis, nagu kupu- ja aadrilaskmine. Kui inimesel oli veretung pähe ning sagedased peavalud, siis öeldi: tal on "kirmid", ja ta saadeti kirmirikkuja juure. Kuid ka kõiksugu muid haigusi, mis olid ühenduses peavaluga ja millele muud nime ei [-151-] leitud, tembeldati "kirmideks." Kirmirikkujal oli puupulga otsas väike terav raud ja teine liht puupulk. Haige pidi suu lahti ajama, kirmirikkuja pistis talle pahema käega puupulga hammaste vahele, et ta vast valu tundes ei hakkaks hambaid kinni pigistama ja oma kirmirauaga paremas käes tõmbas ta mõned korrad, mitte sügavasti mööda suulage, nii et veri hakkas jooksma. Siis kummardus haige ettepoole ja laskis mõni aeg verd joosta, kuni see pärast iseenesest kinni jäi. Arvati, et see haigele kergendust toob ja mõnikord tõi ka.
Lastel lasti sagedasti kirme rikkuda, kuid lapsed muidugi kartsid seda. Oli ju valus ja jooksev veri hirmutas neid. Seda laste kartust kasutasid vanemad ja ähvardasid kirmirikkujat kutsuda, kui lapsed liig vallatuks läksid. Pahajänese kõrtsis oli kõrtsmik ja hobusejaama pidaja "Juks" (õige nimega Masing) väike, käbe mees, pudeda keelega. Kui ta lapsed tikkusid kelmistükke tegema, siis hüüdis isa kohe: "Pulk suhu, pulk suhu."
Abiotsija inimene tõi Saki Jürile pudeliga viina, Jüri kallas viina välja enda tarvitamiseks ja täitis pudeli Saki kaevuveega. Siis tõi pudeli tuppa, pani tõsise, tähtsa näoga pudeli enda ette ja pomises inimese nähes oma salasõnad vee peale. Pani siis ruttu korgi kõvasti pudeli peale ja raputas pudelit, et nõiasõnad veega hästi segamini läheksid. Nii oli [-152-] kange rohi valmis. Jüri ise ütles oma arstimisviisi kohta, et kui aga abiotsijal inimesel kindel usk on, siis mõjub tema rohi suurepäraselt. Teinekord, kui ta parajasti vintis oli, kiitis ta ka: "Küll on Saki kaevu vesi palju inimesi aidanud." Tuli sarnasel puhul mõni tüdruk titehädas tema juure, siis käskis ta tüdruku käpakile maha heita ja nii neljatöllakil kord ühele poole, kord teisele poole joosta, siis ülesse tõusta ja rahuga oma teed minna.
Oli aeg, kus hakati Tartu Ülikoolis teadusmeeste poolt rahvameditsiini vastu huvi tundma ja seal tarvitusel olevaid abinõusid uurima. Arstiteaduse üliõpilased, nende seas ka kadunud Peeter Hellat, reisisid suvel ümber, rahvaarste usutlemas. Hellat jutustas mõnikord lõbusasti, kuidas tema, noor ja tugev mees, mingit haigust teeseldes tarkade juures käinud abi otsimas, et nende vigureid, pettusi ja rumalust paljastada. Hellati õhutusel läks ka nende lugude kirjutaja Saki Jüri juure kuulama, missugused arstirohud ja arstimisviisid temal olemas on. Jüri oli siis oma poja Mihkli juures Lubjaahjul. Ristluist halvatud, lamas vana rauk voodis. Tema halvatuse kohta ütlesid inimesed: "Noh, eks ta ole oma noores eas küllalt hulle tükke teinud."
Jüri ei hakanud mulle oma arstimise kunsti seletama, küsis ainult kavalasti naeratades: "Kas õpetatud mehed peaksid niisugust asja uskuma?" [-153-] Ma olin ühe asja ära unustanud, nimelt et nõiad oma saladusi kõige suurema hoolega enda teada hoiavad ega igale uudishimulisele välja ei lobise. Sest kui nad välja räägivad, siis arvavad nad, et need sõnad nende endi käes enam ei mõju. Aga enne surma peavad nad oma salatarkuse kellelegi üle andma, muidu ei saa nad rahulikult surra.
See esimene äpardunud katse ei vähendanud nende lugude ülestähendaja huvi vanade ebausukommete ja rahvatarkade saladuste vastu. Kuldkeppide ja mõnede muude isikute käest läks korda sellest vallast ka mõningaid teateid hankida. Neid tuli ennegi siin juttudes ette. Vana Saki Jüri, selle Kuldkeppide suguvõsast võrsunud kuulsaima nõia, mälestuseks järgnegu siin veel mõned kirjus reas.
Hans Kannelaual Kõunoja saares olnud üks väga hea põdrakoer. Riiner (võibolla Grüner) ostnud selle koera ära, kuid loom ei taha kuidagi viisi uue peremehega ühes minna, põrmitseb ja uriseb vastu. Vaja olnud siin küttide kunsti tarvitada. Riiner võtnud leivatüki, vedanud kolm korda vastu päeva ümber oma higise ihu, hõõrunud teda ka higises kaenla-augus, keerutanud kolm korda ümber koera pea ja andnud ta siis koerale [-155-] süüa. Peale seda tulnud koer ilusasti järele, uue peremehe jälgedes käies.
Vennakesed Kuldkepid sõitnud kord Paide laadalt kodu poole. Teel Kuivassaarest Soomeniidu poole sattunud nende tiine mära teekraavi, nii et vankri aiski murdunud katki. Nad kartnud, et mära viskab nüüd varsa ära. Aga nendega ühes sõitnud ka Kopa saunamehe poeg Hans Rösler, see teadnud abi. Mära aidatud kraavist välja, Rösler tõmmanud teda sabast kolm korda niks-niks-niks ja tutist ka kolm korda niks-niks-niks. Hobune jäänud veata ja toonud õigel ajal ilusa varsa.
Pärassaare Kivistiku talus jäänud loomad järsku haigeks. Kolm neist kärvanud laudanurgas ära. See haigus olnud [-156-] "läbilööja" ehk "lendva." Kutsutud vana Rösler arstima. Rösler öelnud: "Pole viga, küll ma tulen vaatan järele." Ta tulnud, raiunud ühe kärvanud looma katki ja võtnud südame seest välja. Looma enese matnud karjaaia värava alla, kust teised loomad üle käivad. Südame pannud vana rattarummu sisse, pihlakapunnid ette. Rattarumm pandud kodaraauku pidi teivasse. Siis laetud püss hobuse rautamise naela neetidega ja vana hõbedaga ning lastud tagaspidi üle pahema õla kolm pauku rattarummu pihta. Nüüd tehtud tuli kadakaist ja pihlakaist ning põletatud rattarumm ära ühes looma südamega. See pidanud hävitavalt mõjuma kurjategija südame peale, kes loomadele haiguse saatnud. Lõpuks riputatud sinna, kus haiged loomad laudas seisnud, lupja ja vitrioli. Siis kadunud taud. Loomaarst Raska, kes pärast seal käinud, ütelnud, et muud midagi poleks vaja olnud teha kui seda viimast, nimelt lupja ja vitrioli riputada haigete loomade kohta.
Magenaru talus elanud peremees Jaan, kes lapsepõlves oli Jannseniga koos karjas käinud. See mees teadnud ussisõnu. Kord nõelanud uss Pärassaare Peeter Kuldkeppi, rahvamuusika kontsertidel esineva viiuli- ja sarvemängija, hobust. See olnud kaheaastane täkk, teda leitud karjamaalt üleni paistetanud, hinge vaakumas. Toodud loom vankril koju ja pandud lauta. Siis saadetud Magenaru Jaani järele. Jaan tulnud ja kiitnud, [-157-] et nad looma mitte ei olnud viinud "tulihoonesse", s.o. niisugusesse hoonesse, kus ahjud sees on. Tulihoonesse ei tohi ussi nõelatud looma ega inimest viia, muidu on ta kadunud.
Jaan läinud lauta, võtnud taskust kolm tükki, nagu põlenud kondist, herneterasuurused, pannud nad oma suhu, võtnud mütsi peast, pannud käed kokku nagu palveks, laskunud põlvili, näoga nurga poole, siis lugenud midagi salasosinal. Peale seda tõmmanud hinge sügavasti, nagu ohates, tagasi. Nii kordunud see palvelugemine ja ohkamine kolm korda. (Ussihammustuse vastu loetakse Issameiet ühe hingetõmbega, hinge kinni hoides, edaspidi ja tagaspidi. Kas ei ole siin eesti nõidadel india jogiinide võtted? Jogiinidel mängivad hingamised, kauaaegsed hinge kinnipidamised õige tähtsat osa) Siis võtnud Jaan taskust tuppe. Seal olnud nartsu sisse mässitud must, kiiskav mutinahk. (Mutinahk võeti enne jüripäeva looma seljast). Selle peale sülitanud kolm korda, keeranud ta kokku ja pühkinud temaga seda kohta, mis arvatavasti oli nõelatud, nimelt täku mokki, 3 korda. Siis keeranud lapi teisepidi, sülitanud 3 korda peale ja pühkinud jälle 3 korda ja veel kolmas kord teinud niisama. Siis öelnud: "Pange heinad ette. Lähme tuppa, poole tunni pärast tuleme vaatama, kas sööb; kui ei söö, siis arstin uuesti." Läinudki tuppa.
Poole tunni pärast öelnud Jaan: "Minge nüüd vaatama, kuidas hobusega lugu on." Mehed läinud, näevad: hobune tõusnud [-158-] püsti, sööb heinu. Teisel hommikul olnud paistetus ära alanenud. Hobuse omaniku vend Hans, selle loo pealtnägija ja jutustaja, palunud Jaani, et ta temale ussisõnu ütleks. Kuid Jaan vastanud: "Enne ma ei räägi, kui viimasel surmatunnil." Jaan saanud ligi 90 aastat vanaks, kuid surmatunnil ei saanudki rääkida.
Testa Hansu, nüüdse Hansu vanaisa, hobust nõelanud ka uss ja Magenoja Jaan käinud teda arstimas. Kuid seal ei ole tema kunst mõjunud, hobune kärvanud ära.
Vana Rösleri laps jäänud haigeks. Arvatud kohe, et ta on nõiutud. Rösler võtnud püssi ja läinud neljapäeva õhtul, kui kuu hakkab kahanema, ristteele. Seal lasknud püssi üle õla tagasi. Samal ajal aga juhtunud üht teed mööda noor poiss Kuresson tulema, laeng oleks peaaegu tema pihta läinud. Rösler saanud selle eest kiruda ja hurjutada. Kas ta laps pärast terveks saanud, seda ma ei tea. Kui laeng lahti ei lähe, siis ei aitavat säärane arstimine ülepea mitte.
Kargussaare Taavit Kiivikas olnud suur kütt. Küttimine olnud tal nagu haiguseks saanud. Talutöö kodus jätnud ta teiste hooleks. Kubu viiske seljas, läinud ta terveks nädalaks metsa jahile. Kui püss pole enam oma kohust täitnud, siis läinud Taavit Puiatusse teda arstima. Seal olnud üks puu, ülevalt ja alt kokku kasvanud, aga keskelt rangimoodi haraline. Kolm [-159-] korda tõmmanud ta sealt vahelt oma püssi läbi, siis olnud jahiriist jälle korras.
See puu olnud küttidel kaugelt tuttav ja kuulus. Taavit näinud seal palju teiste küttide jälgi. Taavit käinud püssiga ka nõia juures. Nõid arstinud püssi välja, kuid hoiatanud: "Ära püssi nüüd teiste kätte anna, muidu sünnib õnnetus." Kord võtnud poeg Voldemar selle püssi, pannud kapsakoorma peale, et vareseid hirmutada. Voldemar käinud ise vankri kõrval, noorem vend Hans istunud koorma otsas. Voldemar hakanud püssi võtma, püss läinud lahti, tapnud Hansu ära. Taavit tuletanud siis nõia hoiatussõnu meele.
Kusta Laas, rahvasuus ka Aru Kusta nime all tuttav, elanud oma saunas Lepakose arumaal. Tema olnud joodik. Ükskord purjutanud ta Pilistvere Loopre kõrtsis. Üks võõras mees tulnud sisse, Kusta kohe peale käima: "Osta viina!" Võõras vastu: "Mina ei tunne sind, mis viina ma sulle ostan?" Kusta ostnud ise ja pakkunud võõrale: "Rüüpa ka." Pärast hakanud võõrast haugutama: "Sina ei ostnud, aga minu viina jood. Sa pead punast kusema." Kustal olnud joobunud peaga see harilik sõna. Lugu olnud kevadest talvet. Rukkilõikuseaeg tulnud sama võõras mees Kustat taga otsima ja tema käest abi paluma. Ta kusnud kevadest saadik tõesti punast.
Leetva Hans Liinson ja Tiit Letner vedanud Vastemõisa Murru metsast palke Viljandisse kaubamaja Lang & Petersonile. [-160-] Liinson ostnud linnast uue sae ja andnud selle Letneri kätte koju viia. Ise olnud tugevasti vintis. Letner olnud ka auru all ja jäänud reel magama, hobune viinud ta koduteelt kõrvale Ristse kõrtsi juure, mis Vastemõisast kolm versta Kõpu poole. Letner ärganud, läinud kõrtsi sisse teed küsima, tulnud välja, näinud, et uus saag olnud reelt kadunud. Mees pöördunud kõrtsi tagasi, kaevanud kõrtsimehele oma kahju ja lisanud juure: "Ma sülitasin kolm korda sae peale. Kes võttis selle keha jääb ummuksesse. Homme hommikul saada kas väike poiss järele, et välja kisuks." Üks noormees kõrtsis kuulnud seda, tulnud Letneri juure juttu tegema ja pakkunud talle viina. Letner vastanud: "Joo ise oma hinge õnnistuseks, mina su viina ei võta." Noormees jäänud nii kurvaks, kadunud kõrtsist ära. Letner läinud ka natukese aja pärast kõrtsist välja, saag olnud reele tagasi pandud.
Kulliõue Juhan Kuldkepi noorem vend Mihkel olnud kusagil Põltsamaa pool Külmoja veskil. Veski omaniku naine õpetanud teda: "Kui tahad oma tulevast pruuti näha, siis mine jõululaupäeva õhtul üksipäini tuppa, istu südaööl seljaga ukse poole, sea endale peegel ette ja loe Moosese raamatut (Kust kohast, seda jutustaja ei tea, võibolla ükskõik kust kohast)." Mihkel teinudki nõnda. Kuulnud - uks lõksatanud. Mees löönud kartma, puhunud tule ära. Proua küsinud pärast: "Kas nägid oma pruuti?" [-162-] Mihkel: "Hakkasin kartma, lõin enneaegu raamatu kinni."
Pärassaare Andres Kuldkepi poeg Jüri oli ka kirmirikkuja. Kord tulnud tema juure Tartust üks rikas ema oma langetõbise pojaga. Ema olnud kuulnud, et haige pannakse Pärassaare õues kuhugi teatud kivile istuma, kui tal kirme rikutakse. Tema palunud tungivalt, et ka tema poeg samale kivile istuma pannaks. Jüri öelnud küll, et siin mingit nõidust ei ole ja ükstapuha on, kus haige kirmirikkumise ajal istub. Ema pealekäimisel pandud poiss ometi just sinna kivile istuma, kus keegi teine haige oli enne istunud, kes Jüri kirmirikkumise läbi terveks saanud. Aasta pärast tulnud sama ema tänuga ja suurte kingitustega [-163-] Pärassaarde. Ta pakkunud Jürile 100 rubla, et ta langetõbine poeg olla terveks saanud. Igaks juhuks lasknud poisil veel kord kirme rikkuda. Jüri võtnud harilikult oma vaeva eest ainult 10 kopikat.
Ühel Kuusekäära poisil olnud roos küljes rindade kõrgusel. See mädanenud nii, et juba augud olnud sees. Mingi abinõu ei ole aidanud. Üks rändav kaupmees õpetanud teda. Võta must lambanahk, kõrveta vill pruunikaks ja pane siis nahk roosi peale. Poiss teinud nii ja saanud terveks.
Abinõuks roosi vastu võetakse ka, ilma mingisuguste nõiasõnadeta, sinine paber, hõõrutakse see suure tisleri pliiatsiga ära ja tehakse sama paberi keskpaika viienurgaline täht. Ka tarvitatakse roosi vastu tsinkveissi, mida sinisele paberile riputatakse.
Kui nende lugude kirjutaja koolis käis, oli ühel tema kõrval [-164-] istujal kaasõpilasel käed soolatüükaid täis. Varsti ilmusid soolatüükad ka nende lugude kirjutaja kätele. Tuletikuotsaga põletamine, piibutuha üleriputamine ja selle tuha sissehõõrumine, noaga lõikamine ja niidiga ümbersidumine ei aidanud: ühe ära hävitatud käsna kõrvale tekkis rohkem uusi. Keegi andis poisikesele järgmist nõu. Kui suvel äikese ajal vihmavesi katuseräästast maha jookseb, siis mine põhjapoole räästa alla ja pese selle vihmaveega oma käsi. Poisike tegi seda ükskord ja järgmise nädala jooksul kadusid kõik käsnad tema kätelt. Nad ei ole enam tagasi tulnud.
Teatud nahahaigust nimetab rahvas "maalisteks." Arvatakse, et inimene on kuskil paha koha peal lamanud, seal end pesnud või pesuvee sinna välja valanud. Saunast saadakse kergesti maalisi. Abinõuks nende vastu võta kolm peopesa suurust paksu paberitükki, pane igaühe sisse soola, lõika ka punast lõnga sinna peale ja kaabi hõbedat juure. Siis loe pakikeste peale maaliste sõnad (missugused, seda jutustaja ei tea). Nüüd seo paberipakikesed kinni, keeruta neid 9 korda enda ümbr ja vajuta 9 korda enda külge, ülevalt alates allapoole, eriti neile kohtadele, kus maalised on. Siis viska üks pakike sinna, kus oled lamanud või end pesnud, teine sinna, kuhu oled pesuvee välja valanud ja kolmas pakk vii surnuaiale, viska teiste tähelepanemata värskesse hauda, kuhu surnu peale maetakse. Olgu maalised ka kümme aastat [-165-] kallal olnud, nad kaovad selle arstimise järele. Ja kui nad ei kao, siis ei ole nad maalised.
Kui inimene kadeda pilguga teise inimese või mõne ligimese looma peale vaatab, teda kadestades kiidab, siis võib ta teda ära "kaetseda." Kaetsetud inimene või loom ei kosu enam, tal juhtuvad äpardused, ta jääb kängu. Mõnel inimesel olla eriti kade, kahjutoov silm, mille eest end peab hoidma. Mida tuleb "kaetsemise" vastu teha? Kui keegi näiteks on su siga vaadanud ja teda kiites ära kaetsenud, siis võta 9 tulist sütt, riputa nendele puru sealt kohalt, kus kaetseja on seisnud. Selle suitsuga suitseta siga, 9 korda ta ümber keerutades, siis saab ta terveks.
Vanemal ajal kui meie maal veel raudteesid ei olnud, sõitnud kaks noormeest talvel saaniga Pärnust Riiga. Nad peatunud Kiisa kõrtsi ees, sidunud oma uhke täku puu külge kinni, laotanud teki ilusasti saani üle ja üks neist visanud ka oma ilusa "hõbevaskedega" piibu saanitekile. Paremat sorti piibul ja ta varrel on ju vaskvõrud. Kõige kallimatel piipudel on need võrud hõbedast ja säärast piipu nimetati hõbevaskedega piibuks. Piibuomaniku seltsiline hoiatanud: "Ära jäta oma piipu siia, mõni võtab ehk ära." Teine vastu: "Katsugu keegi kurat mu piipu võtta, küll ma ta kätte saan." Nad läinud kõrtsi ja natukese aja pärast tulnud salk mehi kõrtsist välja. Üks neist näinud seda piipu ja öelnud: "Näe, kui tore piip, vaja ta ära võtta." Teised keelama: "Ära võta, ega see nii lihtne mees polegi, kes oma piibu siia ula jätnud." Piibu himustaja vastu: "Mis kurat mina sest küsin, kes piibu siia jätnud. Viin ta ära." Mees läinud sammu kümme saanist eemale, pööranud oma tagumiku saani poole, lasknud oma püksid maha ja läinud nii tagurpidi töllakil [-167-] saani juure, sirutanud reite vahelt oma käe tahapoole ja võtnud piibu ära. Siis läinud ilma tagasi vaatamata saani juurest piibuga oma teed.
Mõne aja pärast tulnud ka mõlemad Riiga sõitjad noormehed kõrtsist välja. Näevad - piip kadunud. Ütleb nüüd piibu peremees: "Või ära varastatud! Oot, oot, küll ma selle kuradi varga kätte saan." Läinud kõrtsi tagasi, tellinud pool kortlit viina, posisenud midagi viina peale, loksutanud teda ja hakanud sealt piibuvarast vaatama. Siis aga teinud pika näo ja ütelnud: "Olen mina küll kaval mees, aga see kurat on veel kavalam. Tulge, vaadake!" Teised tulnud, vaadanud: viinas pole muud näha olnud, kui kellegi paljas tagumik solkuva munakotiga. Mees jäänud oma tarkuse peale vaatamata piibust ilma.
Taga Valga targad olid rahva seas suures kuulsuses. Tark elanud 20 versta Valgast, 4 versta Koitküla raudtee jaamast eemal. Mitmed käisid nende juurest abi otsimas. Üks tütarlaps põdes 9 aastat juba luuroosi. Haigus ei tahtnud lahkuda. Kui üks paise välja mädanes, siis tekkisid uued asemele. Tütarlaps sõitis viimati oma õega, kes silmahaige oli, õemehe saatel Taga-Valga targa juure. Targa majakeses olnud kaks tuba, ühes elanud tark ise oma naise ja lastega, teine tuba olnud haigeid täis, kes abi oodanud. Tark pole õhtul aga end näidanud, ehk küll ta õel väike naine just kui rautsikas teda sõimanud ja üles torkinud. [-168-] Tark pidanud aga igast viinapudelist, mis talle toodud, ise katsuma ja siis viina vägevaks arstirohuks nõiduma. Nii olnud ta õhtul purjus ja pole saanud välja tulla. Hommikust ööd, umbes kella kahe aeg, ärganud ta ja hakanud haigeid ravima. Tark olnud suure kasvuga mees.
Esimene, kelle ta ette võtnud, olnud üks noor naine, kes karkudel käinud ja ööl valu pärast sugugi rahu ei saanud. Tark pannud ta toolile istuma. Võtnud ta särgi niueteni maha, katsunud ja silitanud ta keha seljast ja ristluist, midagi seal juures "lausudes." Pärast käskinud naist üles tõusta ja minna. Naise valud olnud kadunud ja ta võinud ilma karkudeta ära minna, end natuke käega seina vastu toetades.
Siis võtnud tark haige jalaga tütarlapse ette. Katsunud ja pigistanud jala haiget kohta korduvalt ja lausunud: "Kinnita liha, luud ja verd." Kallanud pudelist viina õlleklaasi, võtnud kolm tuletikku üksteise järele, süüdanud iga tiku põlema ja pigistanud ta põleva otsaga klaasi viina sisse. Tikuots jäänud põhja, tikk aga seisnud viinas püstloodis. Siis kallanud selle nõiutud viina pudelisse tagasi, andnud searasva, käskinud haiget jalga esiti rasvaga määrida, siis viinaga pealt hõõruda. Kolmekuninga püha aeg käinud nad nõia juures, pärast tulnud õige palju mäda välja. Jaanipäeval olnud jalg täiesti terve ja on siiamaani (20 aastat) terveks jäänud.
Tema õde, kelle silmad kuupuhastuse aeg alati punetanud ja valutanud, pidanud nõia käsul ise kaevule [-169-] minema ja sealt pudeliga vett tooma. Selle vee sisse ei ole nõid omalt poolt midagi pannud. Võib olla, küll sõnu sinna juurde posisenud. Vee viinud silmahaigust põdeja naine koju ja teinud tarbekorral selle veega silmadele kompressi. Silmad saanud päris terveks. Vesi muutunud päris paksuks läbipaistvaks süldiks. Tark rääkinud, et tema oma tarkuse võtab 7. Moosese raamatust.
Silmahaige naisterahvas kaevanud talle veel, et neil kodus on
äpardus loomadega: lehma piim hakkab suvel venima ja vasikad on
täia täis. Tark küsinud: "Mitu looma teil on?" Naine
vastanud: "Kuus." Tark pannud kolm esimest sõrme kokku,
koputanud nendega altpoolt laua pihta ja öelnud naeratades: "Kuus
jah. Seitsmes on veel liig tilluke, seda teie arvesse ei võta."
Naisel tulnud siis meele, et neil hiljuti lehm toonud vasika -
seitsmenda looma. Tark rääkinud edasi: "Teil on laudas
paremal pool ukse kõrvas mustakirju lehm. Selle piim hakkab
venima ja rikub ka teiste lehmade piima ära. Üks
"laiapükstega" inimene (s.o. naisterahvas) on selle looma
kiusaja." Naisel olnud ka tõeste paremal pool ukse kõrvas
laudas mustakirju lehm. Naine saanud targa käest nartsu sees
soola, lehmale ja vasikale sisse anda. Sest saadik ei ole ta lehmade
piim enam veninud ega vasikate selga täisid tekkinud.
Jutt on jutt. Za čto kupil, za to i prodal. [-170-]
Jahu-Jüri poegadest oli kõige noorem Andres. Tema oli isatalu pärija. Ta isa oli vanas eas umbes 10 aastat pime. Andres, siis veel poisikeseohtu, pidi isa ümber talle abiks olema ja piipu toppima. Sealjuures tegi ta mõnikord vigureid ja narris pimedat rauka. Vanaduses tabas teda ennast isa saatus: ta jäi ka pimedaks ja veetis kustunud silmadega mitu aastat.
Andres kosis naiseks Sürgaverest Mikalai tütre. Ta oli ilusat neiut leeris näinud ja see meeldis talle nii, et ta õpetaja kantseleisse läks ja sealt neiu aadressi järele uuris. Nende esimene poeg Juhan oli lollakas ja suri noorelt ära. Järgmised lapsed: kolm poega ja kuus tütart elasid kaua. Neist tuleb edaspidi juttu.
Vastemõisa oli Andrese aeg rendil Ratlefi (ta kirjutas end Rathlef) käes. Andres püüdis mõisasakstega hästi läbi ajada ja tõi neile sagedasti vabatahtliku kingitusena metslinde. Teoorjusest olid aga Pärassaare talud vabad. Sillaotsa Mardi vanem poeg Hans oli selleks Rootsi "passid" välja nõudnud. Sest oli juba enne jutt. Kui Ratlef jälle Andresega Pärassaare meeste teoorjusest juttu teinud, toetanud Andres oma õigusi mainitud Rootsi passile.
Ratlef käskinud endale seda passi näha tuua. Andres viinud passi mõisa ja annud Ratlefi kätte. Pass oli rootsi keeles kirjutatud. Ratlefi esivanemad olid ka Rootsist pärit, kuid Ratlef [-171-] juba rootsi keelt ei mõistnud. Ta andnud Andrese passi oma õele vaadata. Kas seegi passist aru saanud, ei tea. Õde seletanud vennale midagi saksa keeles ja annud paberi talle tagasi. Siis öelnud Ratlef Andresele: "Nüüd on teine valitsus ja teised seadused. See pass nüüd enam ei maksa." Nemad olnud just küdeva ahju juures ja Ratlef visanud Andrese passi tulle.
Ratlef oli täie kasvuga mees ja suur naiste armastaja. Ilusamad neiud ja naised oma vallarahva seast valis ta endale armukesteks. Kui armuke teda juba ära tüütas või sellele titehäda juhtus tulema, siis sokutas Ratlef ta mõnele oma valla poisile naiseks, andes kaasavaraks mõne talu või kõrtsi rendile. Ja kui mõni mees katsus vastu punnida, siis oli Ratlefil abinõusid küll, et teda sundida. Üks tema endistest hooradest olnud Vanaõue kõrtsinaine Riiu (Triinu), kellest ka mujal paaril korral juttu tuleb. Ratlefi proua oli ilus, terve, paks naisterahvas. Tal oli aga ainult üks tütar. Kui küsiti, miks tal nii vähe lapsi on, siis vastas ta, et "härra oma jõu teiste naiste pääle ära kulutanud, sellepärast mina enam lapsi ei saa."
Ratlefi toatüdruk Liisa jäänud härrast rasedaks. Kutsutud kärneripoiss Baum sinna ja Ratlef käratanud: "Pead kohe Liisa kosima. Kas oled nõus?" Arglik poiss vastanud: "Kuidas härra käseb." Ja Ratlef põrutanud edasi: "Ja laps, kes tal sünnib, on SINU laps." Ratlef ostnud Säreverest [-172-] 7 ruutversta metsa, sinna saatnud Baumi metsaisandaks, lasknud seal asutada suure Soomeniidu talu, kuhu Liisa poeg jäänud pärast metsaisandaks ja oma sohilapsi edasi teistele sokutanud.
Ratlef ei olnd naiste suhtes mõisnikkude seas erand. Suurem hulk mõisnikke tegi niikaua, kui neil sugulist jõudu oli, samuti. Tabavalt ütles Suure-Jaani kiriku kõrtsimees Pärna: "Mõisnik on uhkust täis, lihtrahvaga ei taha palju tegemist teha. Kuid meeste käest raha ja naiste käest nussi võtab ta vastu küll."
Ratlefi aeg oli Taevere mõisa Wahli käes, kes samasugune sugutäkk oli, kui Ratlef. Tulnud Wahli juure üks tema armukestest - vist olnud ta nimi Leenu - ja teatanud, et tal olla laps tulemas. Wahl öelnud: "Mis häda sest on. Vali endale poiss, keda sa tahad, ja ma panen su ilma pikema jututa mehele. Tule homme ja ütle, kes sulle meeldib."
Tüdruk tulnud teisel päeval. Wahl küsinud: "Noh, kellele tahad minna?" Tüdruk öelnud: " Ruusiaugu Jaanile Pärakülast." Wahl vastanud: "Seda sa ei saa, see on valla puusepp ja on väeteenistusest muidugi vaba. Vali teine, keda võib soldatiks saata."
Järgmisel päeval tulnud tüdruk jälle ja öelnud: "Tahan Kõnnu Joosepit." Selle perekonnanimi oli Sääsk, ta oli Taevere metsavahi poiss. "Hea", öelnud Wahl, "teda võid saada." Kutsutud poiss kohe sinna ja öeldud: "Kas tahad soldatiks minna [-173-] või võtad Leenu ära?" Poiss leppinud Wahli hooraga. Nad pole Wahli käest mingit kohtagi saanud Leenu kaasavaraks.
Esimese öö õigust tarvitanud mõisnikud veel nende lugude kirjutaja vanaisa ajal. Ühes mõisas läinud abielumees oma noorikuga laulatuselt tulles paruni juure, et see seaduse järele tema naiselt esimest matti võtaks. Parun olnud just heinamaal heinaliste juures. Noorik pidanud sealsamas heinte peale heitma ja parun tikkunud talle ligi nagu kult emisele otsa, kuna mees kaugemal seistes ja toimingut pealt vaadates piipu popsitanud. Noorik tahtnud nüüd üles tõusta, aga parun öelnud: "Jää põhule. Mina jalutab ja koinib veel kord."
Viimane jus primae noctis tarvitaja olnud üks must Tuglas Tallinnamaal. Aga üks noorik valmistanud noa, et kui teda pruudiööks mõisa viiakse, siis ta tapab Tuglase ära. Tuglas saanud nooriku kavatsustest enne kuulda, löönud kartma ja jätnud sest ajast saadik oma õiguse kasutamata.
Kirikukantslist müristati rahva hooraelu vastu, kiriku eeskojas olid sohinaistele häbipingid. Kuid selle vastu, mis mõisnikud naistega tegid, keegi häält ei tõstnud. Niisuguseid kihvamehi nagu Vändra õpetaja Karl Körber teisi ei olnud.
Jätkame juttu Andres Kuldkepist. Nagu kõik Pärassaare mehed, oli ka Andres innukas kütt, teadis küttide saladusi, pidas nende [-174-] ebausukommetest kinni ja jutustas oma jahiseiklusi.
Tedre jahil tarvitati tedrekujusid. Nimelt tehti ematedre kujud, pandi nad puudele nähtavale kohale ja kütt aimas nende häälitsust järele isatedre juuremeelituseks. Et suuremat jahiõnne saavutada, pidi oskama häid tedrekujusid valmistada. Andresel oli see kunst selga ja ta õpetas teisigi: "Kaabi kividelt seente ja reejalase jälgi, võta vargsi teiste inimeste lävede juurest rämpsu ning topi tedrekujude pea sisse. Lisa sinna ka suure vee ajal oja või jõe kaldale jäänud kõrkja- ja muud rämpsu. Südame kohta topi kõige paremini mustlaste laagrisse mahajäänud narusid. Kujud kata musta riidega või määri nad tahma ja rasva seguga mustaks. Siis suitsuta neid hõõguvaile sütele paigutatud narudega. Tee seda kõik kuuvarjutuse aeg, siis on sul kõige parem tedreõnn."
Andres leidnud kord Kabala metsas Rammasaare paigus Saarjõel saarma. Olnud sügiseaeg, jõeääres juba paks jää, keskelt aga jõgi veel lahti. Jääl olnud saarma jälgi näha. Andresel olnud väike kirves ligi, nagu seda kütid rihma vahel kannavad, kui tõhkude ja määrade pesi otsivad. Ta hakanud kirvega saarma urka sissekäiku lahti raiuma. Juba olnud saarma saba ja jalad näha, kuid kirvega ei või looma lüüa, muidu rikud ilusa naha ära. Andres haaranud saarma sabast kinni, et teda urkast välja tirida. Aga [-175-] saarma saba on ülilibe ja sabakonts palju jämedam kui sabaots, sellepärast on väga raske saarmat sabast kinni hoida. Andres tõmmanud kaua saarma saba, nagu sõõrutaks lehmanisa. Viimaks saanud saarma ometi kätte, keerutanud looma hooga enda ümber, peksnud ta pead vastu kallast ja jääd kuni tapnud oma saagi ära.
Ilveseid on meie metsades kahte liiki, ühed on huntilvesed, hundisuurused. Nad on kirjumad ja neid nimetatakse sellepärast ka "kirivasteks." Nende jäljed on nagu kaheaastase sälu jäljed. Vanad isased kirivased võivad ka inimestele kardetavaks saada, liiati, kui nende peale jahti peetakse ja neid haavatakse. Teine liik ilveseid on väiksem ja nõrgem. See kardab inimest. Ilves kuulub kaslaste sugukonda. Tema käik on väga kerge ja sammud täiesti kuulmatud. Kui jänes söödal on ja kütt kahekümne sammu kaugusel käsi tõstab, et püssi palgesse panna, siis kuuleb jänes seda ja pistab putkama. Aga ilves võib jänesele läheneda kolme sammu peale, ilma et jänes seda kuuleks.
Andres läinud kord Saarisu Metsaõue oja äärt mööda Jüriõue poole. Väike tõhukoer olnud tal ligi. Sädeme metsas leidnud lumes värsked jänesejäljed, pärast ühes nendega ka rebasejäljed, kes jänest taga ajanud. Jõudnud kohale, kus rebane olnud jänese ära murdnud ja ta pead närinud. Seal leidnud ta veel ilvese jäljed, kes rebast taga ajanud. Jäljed juhtinud Andrest edasi [-176-] sinna, kus rebane ilvese saagiks langenud. Ilves murdnud rebase maha, kuid jätnud tervelt sinna paika ja jätkanud oma teed. Andrese koer leidnud ka ilvese üles, see olnud ühe pika, lageda männi otsas. Andres võtnud püssi, lasknud ja ilves kukkunud, kuid mitte maha, vaid kahe männiharu vahele. Sinna jäänud ripnema.
Mis nüüd teha? Suurt, lagedat mändi mööda üles ronida ei saa. Andres viinud oma endise saagi, jänese ja rebase, Jüriõue välja. Sealt palunud sae ja Jüriõue peremees läinud ka ise appi. Nad saaginud männi maha, mille otsa ilves rippuma jäänud. Nüüd rakendanud Jüriõue peremees hobuse ette, viinud Andrese kogu ta saagiga Pärassaare. Pärasaares näinud ta Andrese tütart ja hakanud teda soovitama oma pojale. Nii saanud Andrese tütar Mari Jüriõue perenaiseks.
Vanem tütar Anu sai Sagevere Reinu Koigile, järgmine tütar Kadri Pärassaare Testa talu perenaiseks. Tema meest nimetati Vene Hansuks, sest ta oli vene usku läinud. Nende poeg Jüri võttis Väljaotsa Madis Jääratsi tütre naiseks. See oli tubli tugev naisterahvas. Noores eas käis ta Õunapuuaia Bakhofi juures karjas. Andrese tütar Ann sai Kabala külasse Vaheväljale, nende perekonnanimi on Roosa. Viies tütar sai Kibaru Pikasöödi tallu Vastemõisa vallas, kümmekond versta Pärassaarest. Kuues tütar Madli sai mehele Põhjaka külasse Reinu [-177-] tallu Ventselile.
Teinekord olnud Andresel Saeveski metsas ilvesejahil suur äpardus. Ta lasknud ilvese maha, aga kui ta selle juure läinud, karanud surija loom ta jalasäärest kinni, ja nii kõvasti, et Andres pole kuidagi viisi saanud ta lõugu lahti kangutada. Looma lõuad kangestunud surmas ja jäänudki nii. Hirmsas valus hakanud Andres kisendama. Saeveski metsavaht Hans kuulnud, läinud ja päästnud ta jala vaevaga lahti surnud ilvese lõuge vahelt. Siis läinud Hans koju, rakendanud suiaeg hobuse ree ette, et vähem vapustust ja põrutust oleks ja viinud haavatud onu Saeveskile. Andres pidanud sellejärele kaua voodis lamama ja võinud pärast pikema aja jooksul ainult tooli abil toas liikuda.
Põhjaka küla Käärdi talus elanud Hans Pärtmann, keda ka "Kärdi karuks" kutsutud ta jämeda, käreda, mõmiseva karuhääle pärast. Kord oli pihlakapunn talle kurku lennanud ja ta hääle jäädavalt ära rikkunud. Lugu olnud nii. Nemad läinud Pärassaare Andres Kuldkepiga Muraka rappa mõtusemängile (Pärassaares öeldakse "mängile", mitte "mängule"). Lasknud mõlemad, aga linde kätte ei saa, ikka pauk läheb mööda. Andres öelnud: "Püssid on "magedad" ei lase linnule pihta. Kas sa ei kuulnud, mis Vändra pool tehti?"
Kui taheti teise küti püss [-178-] jäädavalt ära rikkuda, siis, kui püssipauku kuuldi, anti kirvesilmaga vastu palgiotsa ja öeldi: "Kivi kotti ja lind metsa." Nemad kuulnud, Vändra pool löönud keegi kõlks, kõlks, kõlks.
Nüüd olnud vaja püsse arstida. Kütid teinud tule maha, võtnud püssidest laengud välja, kusnud sisse ja pannud ka lumelobjakat sinna juure, siis tagunud pihlakapunnid ette ja et kindlam oleks, mässinud pulga ümber veel kasetohtu. Hoidnud siis püssiraua teised otsad tulle, pihlakapunnid oma poole. Andres hoidnud punni viltu kõrvale, Hans aga otse suhu. Korraga käinud kange pauk, punn lennanud Hansule suhu, keeva vedelikku tagant juure, rikkunud Hansu kurgu eluks ajaks ära.
Andres oli osav lehepilli mängija. Võttis kase- või haavalehe ümberpöördud äärega huulte vahele ja laskis keerulisi lugusid.
Andres pidas põdrapraest lugu ja tappis põtru, kui salaja sai. Avalikult põdrajahti pidada oli seadusega kõvasti keelatud. Meie metsades leidub nüüd kahte liiki põtru: mustjad, madalamad ja valkjad, kõrgemad. Nad on umbes hobuse suurused. Sarved on mõlemal liigil ümmarguste harudega. Laudsarvedega põtru nüüd Pärassaare ümbruses ei leidu. Enne on neid aga olnud. Hans Kuldkepp Pärassaares leidnud Hundimurru talu ukse alt paku äärest maa seest suured põdrasarved. Need [-179-] olnud laiad, labidakujulised. Niisugused sarved olla põdrapullil siis, kui ta 6 aastat vanaks saab. Nüüd aga ei lase salakütid neid enam nii vanaks saada.
Pärassaares pestud jões lambaid. Seal leitud suur loomasarv. Esiti arvatud, et see on suur puujuurikas. Tol olnud läbi mõõta kuus tolli. Leidjad viinud selle sarve oma peremehe Testa Hansule. See müünud ta Kabala metsahärrale ning viimane saatnud ta muuseumi.
Vastemõisa ligidal on Kobruvere küla, Vändras Kobra küla. Need külad saanud oma nimed sellest, et vanasti seal jões koprad elutsenud.
Harvasti leidub meie suuremates metsades lendavaid oravaid, lühikeste, karvadega kaetud lennunahaga eesmiste ja tagumiste jalgade vahel, kes idapoolt siia rändavad.
Harvati tulevad ka lõunapoolt metssead meie metsadesse. Pärassaare Hiiemäel, kus nüüd kasvab kaasik, olnud enne põld. Kord seisnud seal hilissügisel kaerarõugud. Olnud juba natuke lund sadanud, aga jõed veel lahti. Inimesed märganud, et keegi loom kaerarõukude kallal käinud. Arvati esiti, et kes see muu võis olla kui karu. Kuusiku Mihkel võtnud püssi ja läinud karauulima. Rõugu juure tulnud karu asemel suur metskult. Mihkel lasknud, haavanud siga, see joosnud karjudes üle Saarjõe Saarisu [-180-] poole, Metsaõue ojasuu juures üle Navesti jõe, siis Jüriõue ojast üle Oksajõe poole ja sealt ka üle. Pärassaare kütid ajanud teda taga jälgi mööda kuni Kõpu ehk Kuusekäära jõeni. Sealt ka ujunud siga läbi. Et jõgi sügav ja ülesaamine raske olnud, siis pöördunud kütid sealt tagasi.
Mina olen sündinud jõuluööl 1818. aastal Pärassaares oma vanaisa Jahu-Jüri talus. Pärassaares saatsin ma oma lapsepõlve mööda kuni 11. eluaastani. Kui ma seitsme aastane olid, võttis isa mulle koolmeistri. Koolmeistri nimi oli Rumm.
Tema oli Saksamaa mees, Leipzigi linnast pärit. Kui Napoleon Saksamaal möllas ja riisus, siis põgenesid mitmed sakslased väljamaale. Sel ajal tuli ka Rumm Tallinna ja sai seal kohtukirjutajaks. Ei tea, mitu aastat ta seda ametit pidas. Joomise pärast ta sai sealt lahti. Siis oli ta Säreveres Väikejõel metsaisandaks. Seal oli ta eesti keele üsna selgeks õppinud. Pärassaare mehed olid kütid ja nagu Väikejõgi on metsanurgas, siis said nad Rummiga tuttavaks. Rumm võttis Särevere Väike-Riinu kõrtsi oma kätte, hakkas vana viisi jooma ja kaotas jälle koha. Peale seda kadus ta siitnurgast, ei tea kuhu.
Kaks-kolm aastat läksid mööda. Ükskord tuleb Rumm oma sõprade juure Pärassaare [-181-] ja jutustab oma haledat lugu: emand ja lapsed olla tal surnud, tema üksi jäänud ellu, hakatust ei leia kuskil. Siis ta hakkas ise ennast pakkuma, et tema koolitaks Pärassaares lapsi, oleks talu ülespidamisega rahul ja muud palka ei nõuaks. Pidasid siis nõu: minu isa, esimene, Määru Jaan ja Leetva Mari, et nemad panevad oma pojad Rummi juure kooli. Pärassaare uues elumajas oli ruum lahe, seal võis hästi kooli pidada.
Meid oli kolm koolipoissi: mina, seitsmeaastane, Määru Peeter, niisama vana, ja Leetve Peet, natuke vanem. Esiti paar nädalat läks asi õige ilusasti, aga sai kolmas nädal, siis tulid pahandused. Määru Peeter oli tuhm, koolmeister nurises temaga. Peetri isa ei kannatanud välja, võttis poja koolist ära. Leetva Mari võttis oma poja ka ära, et "mis neist koolitatud poistest ikka välja tuleb." Minu isal läks siis raskeks üksi koolmeistrit pidada, nõnda kestis see kool kõigest neli nädalat.
Selleaegne Vastemõisa rentnik Tiit Sander võttis mu isa soovitusel Rummi mõisakirjutajaks vastu. Sai Rumm Vastemõisa, siis laskis naise ja lapsed järele tulla. Kui ta Pärassaare külla tuli, küsis minu isa: "Kas pole ime asi. Kuidas nad elusse said? Nad olid ju surnud." Rumm naeratab, kehitab õlgu. Aastat kaks elas Rumm Vastemõisas, siis läks jälle joomisega raisku ja kaotas koha. Peale seda kadus ta ära, ei tea kuhu jäi. Räägiti, et ta olla [-182-] Tartumaal end üles poonud.
Ma unustasin varsti ära mis ma Rummi juures õppinud. Õppimise sundust vanemate poolt ei olnud. Nad arvasid, et ma olla tark küll. Isa kiitis alati teistele, et tema poeg on saksa koolis koolitatud. Suure-Jaani kiriku juure asutati kihelkonnakool. Teised isad panid sinna oma pojad õppima. Minu isa lubas mind ka panna ja arvas, et kui poiss seal paar nädalat õpib, siis on ta tark küllalt. Aga see jäi paljaks lubamiseks.
Kui me Saeveskile ümber kolisime, siis hakkasin ise meele tuletama, mis ma enne Pärassaares olin õppinud. Suvel käisin karjas, talvel oli aega küll. Tegin ise endale kirjutuslaua, kirjutuskast oli Kangru Andresest, Jannseni ema isast, minu kätte jäänud. (NB!: Nende lugude kirjutaja on selle kirjutuskasti siiamaani alles hoidnud). Korjasin rongasulgi, teritasin neid, võtsin vanad kirjatähed. ette. Hakasin nende järele torkima ja õppima, et tähtedest võiksin sõnu kokku seada. Siis läksin Laeva koolmeistri vana Peet Jääratsi juure. Jäärats oli armuline mees, kirjutas mulle mõned laulusalmid ette, nende järele õppisin ma nagu oma häbi katteks kirjutama.
Mind vaevas see mõte, et teised, koolitatud mehed mind mustaks, rumalaks peavad. See tegi õppimise-himu ja ma õppisin, et võiksin [-183-] pärast ka teiste sekka välja minna. Õppisin hoolega, sain teiste järele, mõnes tükis teadsin enam, kui selleaegses kihelkonnakoolis õpetati. Koolmeistrid, kellele ma oma harjutusi näitasin, kiitsid mind. Pookstavid olid mul ilusad, ma kirjutasin pärast trükitud raamatu järele ja viimaks ilma eeskirjata. Hiljem läks see kirjaoskus mul metsavahi- ja vallavanemaametis väga vaja. Kus kirjutamist tarvis oli, seal võeti mind ette.
Rehkendust mulle Rummi koolis ei õpetatud. Minu tädipoeg Tõnu Rass käis Viljandi elementaarkoolis. Sui, kui koolid lahti olid, elas ta Rassil. Meie käisime läbi, vaatasime teineteise kirjutusi. Tema juures leidsin Masingi väikese rehkenduse raamatu. Hakkasin seda raamatut lugema, nägin, kui lihtsalt ta algab ja last õpetab aru saama. Mul tekkis himu ja ma küsisin Tõnult: "Kuule, tädipoeg, anna see raamat minu kätte, sul ei ole muidugi teda suvel tarvis." Tema vastab: "Ega ma keela, aga mis sa temast saad? Minul koolmeister seljataga ja ma ei suuda siiski hästi aru saada. Kuidas sina ilma abita temast võid õppida?" Mina ütlesin: "Ära karda, ega ma su raamatut ära kuluta." Nõnda sain rehkendusraamatu oma kätte.
Tuli sügis, Tõnu läks jälle Viljandi kooli. Mina viisin tema raamatu talle tagasi ja ütlesin: "Sa ei arvanud sest tembust midagi, et ma [-184-] su käest raamatu võtsin. Aga näe, ma tegin selle raamatu läbi. Küsi kust tahad." Tema katsub ka mind, naerab ja ütleb viimaks: "Vaata, koer, mis sa mulle selle raamatu eest peaksid maksma; kui palju oled temast tarkust juure saanud." Mina naersin vastu: "Minul oleks õigus sinu käest kiituskirja nõuda, et ma tema nii lühikese ajaga olen läbi teinud ja ilma õpetajata."
Tõnu sai pärast Kabala paruni kokaks ja elas vanas eas Tartus, kus tal Emajõe kaldal, puusilla lähedal, maja oli.
Noores põlves õpetasid seltsilised mind kaarte mängima. Mängisime ajaviiteks, mitte raha peale. Kui ma viimati arvasin, et mul on kaardimäng päris selge, siis tegin teiste pealekäimisel kord katset raha peale mängida. Mängisin ühe kopika peale ja andsin endale tõotuse, et kui nüüd võidan, siis hakkan ka edaspidi raha peale mängima. Kui selle kopika kaotan, siis ei lase ma enam iial end raha peale mängimisele ahvatleda. Ma kaotasin kopika ja olen sest saadik sõna pidanud: raha peale ei ole ma enam kaarte mänginud. Minu vanaisal Jahu-Jüril olnud sama lugu: ta andnud samasuguse tõotuse endale, kaotanud järgimööda kolm kopikat ja jätnud sest ajast saadik raha peale kaartimängimise sootuks maha.
Ükskord olin Jüriõue talgul. Seal olid ka Hüpassaare pojad Mihkel, Tõnis ja Jaagup. Jaagup läks pärast Nõmmitsale vana [-185-] "tata" asemele metsavahiks. Tema poeg Peet kosis Saeveski Aadu tütre Tiina. Hüpassaare poisid olid kottides viiulid ligi toonud ja hakkasid talgu lõpul muusikat tegema, kolme viiuliga kokku mängima. Mina kuulasin nende mängu läbi ukse ja see vaimustas mind nii, et ma koju tulles kohe hakkasin endale viiulit meisterdama. Kui lambatapmine oli, siis palusin õdesid, et nad soolikad mulle jätaksid ja tegin neist oma viiulile keeled. Õppisin mängima ja mängisin Hüpassaare poistega ühes. Käisime Villevere meistri Jaan Köbleri juures endid harjutamas. Pärast oli meil koorijuhatajaks Laeva koolmeister Peet Jäärats, kes meid õpetas nelja häälega kirikulaule mängima (NB!: Hüpassaarest on pärit eesti helilooja Mart Saar).
Minu isa oli Saeveskil metsavaht. Enne oli Kabalas viis metsavahti, pärast kuus. Siis anti üks tükk metsa minu hooleks vahtida. Ma sain mõisast moona ja elasin isa juures korteris. Isa oli peremees, pidas kohta, mina vahtisin meie mõlemi metsatükid ära. Sain 26-aastaseks, võtsin vanemate pealekäimisel naise.
Siis tuli vene usu mäss, mis rahva keema ajas. Mõisnikkude ja kirikhärrade valitsus oli rahva elu liig kibedaks teinud. Kõige raskem põli ei olnud rahval siis, kui ta mõisnikkude päris oli; mõistlik pärishärra pidas enda huvides oma orjade [-186-] eest hoolt, nagu tubli peremees oma tööloomade eest. Kõige hirmsam piin tuli alles siis, kui rahvale oli priius kuulutatud. Seadus andis inimestele küll luba sealt ära minna, kus ta elu liig kibedaks läks, aga mõisnikud olid nõu kokku pidanud, et ükski neist ei tohtinud rahvale paremat põlve pakkuda kui teine. Kes nüüd ühest vallast teise läks, see sattus enamasti vihma käest räästa alla.
Kabala vald oli vanasti üks kõige viletsamaid. Tallinnas avatud aknad, et Kabala raabakat näha, kui mõni neist harva juhtus linna tulema. Vitsanuhtlus oli Kabalas harilik asi. Kutsuti mees mõisa, ta aimab juba, et head oodata ei ole. Läheb ühest maanteeäärest teise taarudes ja õhkab: "Kes teab, mis suab." Enamasti ei saanud aga muud, kui anti talli taga palav keretäis kätte. Nüüd tuleb mees pooljoostes tagasi. Teised teel küsima: "No mis seal siis sai?" Mees lööb käega: "Sai, mis sai. Mis te sest enam küsite," ja ruttab edasi.
Inimesed elasid suitsuses rehetoas. Aknaluugid olid väiksed, mõnel pool ei olnud neid sugugi. Inimesed olid harjunud ilma nendeta läbi saama. Rootsi sõjast saadik, kui akende peale ränk lihamaks pandi. Siis oli lihapuudus nii suur, et ka kassid ja koerad ära söödi. Kui ilma korstnata reheahi küdemas ja tuba suitsu ning vingu täis oli, läksid inimesed talvel lammaste lauta, et sooja saada. Seal pidid ka naised [-187-] ja tüdrukud ketrama. Tulid nad tuppa tagasi, siis oli mullapõrand külmetanud, sest suitsu väljalaskmiseks hoiti uks kaua lahti. Pärast, kui uks kinni pandi, hakkas põrand sulama ja niisket auru üles ajama. Inimestel ei jäänud muud, kui laiale reheahjule või parsile tikkuda. Valguse puudusest ja kibedast vingust jäid mitmed vanas eas pimedaks. Rumalad emad, kes lastehällid pimedas toas vastu valguseluuki seadsid, tegid oma lapse viltuvaatajaiks.
Söök oli enamasti sõelumata odrajahu kört ja hapud silgud. Silgud läksid aga sellepärast hapuks, et sool oli kallis ja iga peremees ei jõudnud või ei raatsinud teda osta. Eriti kalliks läks sool Krimmi sõja aeg. Rassi rahvas olnud kord söömas. Supp olnud mage, rahvas olnud sellega harjunud. Kõik vaikinud sellepärast ja leppinud paratamatusega. Ainult peremehe lollakas poeg, karjapoiss, öelnud: "Soola tahaks." Peremees, Rassi Vana Jaan, saab äkiliseks ja käratab: "Või soola, jah soola! Kas see sool on õege muast võetud, või suab teda Pärnust ilma kopakata?" Lihakauss toodi suurtel pühadel leemevaagna kõrva maja auks lauale. Kuid pere sõi ikka leent ja ei tohtinud liha puutuda. Peremees ja perenaine sõid pärast kahekesi liha ära.
Rahvas püüdis ülepea end nii kitsalt läbi aidata, kui vähe võimalik. Vanamõisa Juhkam käinud harilikult Tallinna tee [-188-] ära, ilma et oleks kopikatki kulutanud. Kord pidanud ta ometi kolm kopikat maksma kõrtsimehele pange eest, millega hobust joota. Oma pang, mis harilikult ligi võeti ja vankri taga rippus, oli millegipärast seekord koju jäetud ja kõrtsimehe käest muidu pange ei saa, kui osta midagi ta käest või maksa pange eest kolm kopikut. Eluaeg seisnud see Juhkamil meeles, kui suur kulu seekord Tallinna teel olnud. Noil nälja ja piina ajul oli ainult säärastel vigurimeestel lahedam elu, nagu vanapagana poiss Hans ja Suure-Jaani kirikumõisa rehepapp Sea Jüri.
Muidugi mõista oli rahvas tulist viha täis mõisnikkude vastu ja kui ta elus ei saanud neile midagi teha, siis saatis ta oma juttudes neid, nagu härr von Hogenit, ometi pärast surma vanapaganat teenima.
Ma olin kord Vändra Suurejõe veskil jahvatamas. Sinna käis rahvast kaugelt kokku, sellepärast pidid jahvatajad sagedasti korda ootama. Üks Tori mees sai oma jahvatusega valmis ja sõitis ära. Teine, tema tuttav, jäi korda ootama. Tuleb üks Tori mees teradega veskile, nüüd küsib see, kes korda ootab: "Kas sa sedak-sedak meest nägid kuskil vastu tulema?" See tulija, kellelt küsitakse, vastab: "Just seal põrguhaua ukse kohal tuli vastu." Põrguhaua ukseks nimetas ta Vändra mõisasakste matusekabelit. Olgugi, et Vändra Ditmarid olid võrdlemisi paremaid mõisnikke.
Kiriku jutluses oli enamasti ainus manitsus rahvale: "Iga [-189-] hing heitku ülemate alla, sest ülemad ep' ole mitte muidu kui Jumalast." Kabalas oli üks Kubja-Peet, suur joodik ja teomeeste peksja. Mõned, keda ta pool vigaseks peksnud, läksid Pilistvere õpetaja von Mickwitzile oma häda kaebama. Õpetaja pidas sellepeale kantslist jutlust ja ütles: "Oh teie tuimad, tuimad loomad! Nurisete ilmaliku valitsuse vastu, et ta teid nuhtleb. Kui ülem sind karistab, ega ta sind oma vitsaga löö. See on Jeesuse kepp, mis tal käes. Ta karistab su ihu, aga peastab su hinge hukatusest." Vana Saki Jüri oli ka kirikuliste seas seda jutlust kuulamas. Ta tuli turtsudes kirikust välja ja pahandas: "Kas pole hull asi! Va' joobund Kubja-Peedil peab nüüd Jeesuse kepp käes olema!"
Ükskord tulid lapsed koolist koju. Laeva küla pops Roometi Mart parandas sel a'al parajasti tänava-aeda ja küsis: "Noh, head lapsukesed, mis täna ka koolmeistrile vastasite?" Lapsed ütlevad: "Eks ikki vanast seadusest." Mart näitab kurja nägu ja ütleb: "Oh teie karvandid, kas teie võite ka teada, mis vana seadus on? Mind küsige, mina tean, mis vana seadus oli. Heida maha ja võta kolmkümmend (vitsahoopi) vastu - vaat, see oli meie vana seadus."
Kirikuõpetajail oli suuremaks hooleks see, et aga kirikumaksud, ja neid oli õige mitmesuguseid: rahaga, asjadega, tööga, [-190-] saaksid ära makstud. Saeveski rahvas käis enne Suure-Jaanis armulaual. Nüüd pidid nad oma lauakirja Pilistveresse viima, ehk küll Pilistvere kihelkonna kirik Saeveskilt palju kaugemal on. Põhjuseks oli see, et vana seaduse järele kogu Kabala valla maa-ala Pilistvere kihelkonda kuulub ja sinna peab kirikumaksud maksma. Esiplaanil ei olnud mitte rahva, vaid kirikuisanda kasu. Kõige selle häda juure tulid veel ikalduse aastad 1842-1845. Viimasel aastal oli suur põud. Kus paene maapõhi oli, seal olid kaevud nii kuivad, et veetilka ei olnud oma silme loputamise jaoks.
Siis lagunes jutt eestlaste seas laiali, et lätlased (vennaste seltsi liikmed) käinud Riias vene piiskopi juures abi otsimas. Piiskop öelnud neile: "Teie olete teise usu inimesed. Kui te' vene usku tuleksite, siis võiksin küll teid aidata." Lätlased lasknud end salvida abi lootes. Eestlaste seas läks kärin õige suureks, et kes vene usku läheb, see saab kroonu poolt abi. Kirikuõpetajad olla ka enne riigivalitsusele kaevanud, et nende kogudused lähevad liig suureks, nemad ei jõua enam kõiki ära õiendada. siis keiser Nikolai I saatis neile vene papid abiks. Rumalal rahval oli õnn lahti.
Esiti oli vene usku minemine pitsikuse all. Kes läks vene usku vastu võtma, pidi mõisast tähe tooma, et kõik maksud on makstud. Inimesed [-191-] pidid Kabala mõisa teopuid raiuma ja vedama. Mina, kui metsavaht, andsin tähe, et kõik on korras. Tähega läks mees mõisa ja mõisast papi juure. Puude raiumine oli lumemineku aeg. Siis oli vene usu kärin õige lahti. Suured salgad jooksid Kabalast, Saeveskilt läbi, Pärnu poole, et ennast salvida lasta. Suurem hulk neist olid naisterahvad. Kõigil olid valged rätikud peas. Eemalt vaadata võis arvata, et seal liigub mõni luigeparv või lumepilv. Mitmed, kes olid juba ära käinud, kiitsid oma õnne ja andsid teistele hoogu. Mina vaidlesin nendega järjesti, aga tuhin oli nii suur, et minu sõnad vähe mõjusid. Öeldi, et kes ei võta seda kuulda, mis kroonu ette paneb, selle palk on "mustad tangud ja hallid oad" (s.o. püssirohi ja kuulid).
Esiti pidid need, kes end ülesse kirjutanud, kohe laskma salvida. Pärast määrati kuus kuud mõtlemise aega. Oleks kõik, kes end lasksid üles kirjutada ka tõesti vene usku läinud, siis ei oleks siin maal peaaegu midagi luteri usust järele jäänud. Pärast pandi ka politsei sinna juure, et rahvast ei saaks suurte lubadustega petetud. Selles andis end tunda Balti mõisnikkude mõju keisrile. Aga vene köstrid sosistanud ikka uste taga rahvale kõrvu, et "võtke usk vastu, küll kroonu headus ja kingitus tuleb pärast. Meie ei tohi nüüd avalikult [-192-] lubada, olge aga kärmed, papid lähevad varsti ära."
Piiskop oli Riiast kaks pappi siia saatnud ristima (rahvas ütleb just "ristima", mitte salvima, pidades vist salvimist uueks ristimiseks.) Papid tegutsesid esialgu Pärnus, pärast ka maal. Pärassaarest läksid mõned vene usku, näiteks Testa peremees Hans, keda sellepärast "Vene Hansuks" hüüti. Minu isa oli esiti ka vene usu nõus. Teised vennad tulid tema juure aru pidama ja aega määrama, millas minna. Isa oli mulle pahane, et ma vastu seisin, ägedasti vaidlesin ja nende asja ära rikkusin. Kui mina eestoas vaidlesin, läks isa tahakambri, lõi ukse enda tagant kinni ja ütles turtsudes: "Ärge rääkige! Minu poeg on liig tark." Pärast sai ta asjast aru ja hakkas teisigi hurjutama: "Hullud, läksid kroonu käest moonavakka otsima, no mis te narrid olete saanud?"
Näljahädas tulnud üks lesknaine papi juure, lubanud end lasta salvida, kui temale ja ta lapsukesele jahu antaks. Papp vastanud: "Sinu jahu ei saa, sinu saab õige usu." Näljane naine ohanud: "Kui jahu ei saa, siis pole ka õiget usku vaja."
Vene usku minejad olid suuremalt jaolt kehvad, maata inimesed, kes omast pesast unistasid. Alguses jagati mõned kroonumõisad veneusulistele ära, et teisi ahvatleda, neile hoogu anda. Nimetame siin näiteks Reegoldi ja Arutsaare mõisat, [-193-] esimene Suure-Jaani, teine Pilistvere kihelkonnas. Kes pärast vene usku läks, pidi suu puhtaks pühkima ja põhjendatud kadedusega neid vahtima, kes olid usuvahetuse läbi maalapikeste peremeesteks saanud.
Missugused elukad pappide seas olid, näitab järgmine lugu. Läksin kord Vanaõue kõrtsi sisse. Kõrtsinaine Riinu, endine Ratlefi armuke, räägib, et üks vene papp pidanud seal ööd. Papp soovinud, et kõrtsitüdruk temaga ühes magaks. Tüdruk ei taha, punnib vastu. Kõrtsinaise sundimisel läinud ta lõpuks ometi papi kaissu. Kõrtsinaine kiitis nüüd: "Tüdruk üsna rõõmus. Sai papilt öö eest kolm rubla."
Kui kirikuõpetajad nägid, et rahvas nende meelevalla alt ära läheb ja tal on, kuhu minna, hakkasid nad oma heldust üles näitama. Andsid luba, et igaüks võib jälle seal armulaual käia, kus ta soovib ja kus tal kõige lühem on. Mina läksin Kabala mõisa metslinde viima. Sõitsin ratsahobusega siis mõisast Pilistvere poole, oma lauatähte sealt ära tooma ja Suure-Jaani tagasi viima. Salvijad papid olid siis lähemale küladesse ja Põltsamaale tulnud. Pool versta maad mõisast ära sõites nägin, et kaks tuttavat meest: vana Jaan Jooneratas ja teine vana Vormi Jaan, kes seal mõisa kraavi lõikasid, parajasti oma risu-raksu [-194-] kohmivad. Mina küsin: "Kuhu te lähete?" Nemad ütlevad: "Peakohtumees Niinemetsa Jaan rääkis enne, et vaatke, kui mina lähen, siis on paras aeg. Jaan läks täna vara hommikul Põltsamaale papi juure end üles kirjutama. Mida me siis nüüd veel peaksime ootama?" Mina ütlesin selle peale: "See võib olla, et tema ka on petetud. Näete, siin on rehi. Kui ta põleks ja Jaan sisse jookseks, kas te ka tema järele läheks? Aga see tuli seal Põltsamaal on nägematu." Rääkisin veel mõned sõnad ja sõitsin edasi. Pärast tulin kirikust sedasama teed tagasi. Vaatan, vana Jooneratas koobitseb üksi oma kraavis. Küsin, kuhu vana Vorm jäi? Tema vastab: "Vorm läks Põltsamaa poole." Küsin, miks tema siis ei läinud. Vastab: "Ma hakkasin su jutu pärast värisema, ei olnud julgust minna."
Siin tuleb teine naljakas lugu meele. Vastemõisa kõrtsi tulnud kord õhtul suur naiste ja tüdrukute parv ning jäänud sinna öömajale. Nad läinud kõik Pärnu vene usku vastu võtma. Eks üks poiss olnud samal ajal kaubakambris ukse kõrval, see näinud tüdrukuteparve ja hakanud oma sõbrale rääkima, mis imet tema Pärnus näinud. Poiss ei ole tüdrukutega asja teinud, ta ajanud ainult oma sõbraga tasakesi juttu, aga parajasti nõnda, et iga sõna läbi kõrtsi tüdrukute kätte kostab. Jutustanud, et tema käinud vooriga Pärnus ja näinud seal nahksillal väga haledat [-195-] lugu. Seletuseks sõbrale lisanud juure, et ega see nahast sild pole, vaid on puust ehitatud ja kannab voorisid küll. Nahksillaks nimetatakse teda sellepärast, et ta veel ujub ja vesi teda kannab nagu parve.
Jutustanud siis edasi: "Eks mina läksin ka sinna vaatama, kui ristimise-kord tuli. Sild oli puupüsti inimesi täis, soldatid püssidega, piikidega ees ja taga silla otsas. Papp keset silda, köster kõrvas. Papp võttis inimesed ükshaaval jalust kinni ja kastis peadpidi vette. Mõne jalad olid libedaks läinud, lipsasid ristija käest lahti. Seal polnud papil muud, kui ütles: "Tsort vosmi", s.o. mine kuradi kätte. Siis vaatas poolviltu tagasi ja köster andis talle jälle teise kätte. Küll oli minul hale vaadata, mis seal tehti. Aga kuhu sa pääsed. Ära joosta ei saa, soldatid mõlemal pool sõjariistadega ees."
Kelm jutupuhuja olnud ise ka vene usu poiss. Tüdrukud kuulanud teravasti seda juttu, hakanud üksteisega sosistama. Hommikul läinud kõik kodupoole tagasi nagu kured kevadeaeg. Kõigil olnud ristimise himu kadunud.
Nojah, see veneusu tuhin tuli vahele, nüüd räägin oma kodust asja edasi. Mõisa moon sai isa kätte. Mina talu küljest muud ei võtnud kui hobusemoona. Isale tikkus see raskeks minema. Olin naisemees, ämma ja minia vahel tuli segadus. Järgmine asi tõi aga kõige enam pahandust.
Minul oli püssilaskmisest haigus [-196-] sõrmedes, nii et ei võinud kusagile liikuda. Isa pidi oma metsatükki ise vahtima. Vanaduse nõrkus ja seljahaigus takistasid ka teda kaugemale liikumast. Siis olid tuttavad inimesed, Taevere valla mehed, ilma metsavahi teadmata metsa läinud, Pärdi Taavit oli omapead hulk kasemetsa maha laganud. Teised sõbrad, nagu Rassi Mats, olid selle asja metsaisandale üles annud. Metsaisand pidi järele vaatama, see oli tema kohus. Varsti peale seda olin ma tema juures. Tema räägib mulle seda asja ja ähvardab kurjasti. Mina hakkasin paluma, ütlesin: "Eks te või järele anda ja asja pehmemaks muuta. Ega kaebustega teda enam parandada ei saa." Metsaisand tegi lahkema näo ja ütles: "Ikka SINA räägid, vanamees ise ei tule välja." Mina kuulasin veel järele, et metsaisand pidi teisel päeval Kullirannas olema ja lubasin isa sinna saata.
Koju tulles rääkisin isale ette, mis mõtted metsaisandal on. Isa hakkab kohe kohutama: "Või tema tahab minu peale keavata! No küll ma katsun, mis mees tema õige on." Mina andsin isale nõu enne paluda ja kui palve ei aita, siis vast ähvardada. Isa läks. Metsaisand Reich rääkis pärast: "Mina olid tule ääres. Näen, vanamees tuleb. Minu süda langes sees üsna ära; mõtlen, vanad oleme mõlemad, Jumal teab, kuidas see viimne ots meil läheb. Ta väeti tuleb toki najal, kui ta mulle mõne hea sõna ütleb, on see asi lõpetatud. Aga vanamees [-197-] jõuab ligidale ja hakkab: "Ah, kas sina tahad mind lahti teha? Oot, oot, ma tahan sulle näidata." Need olid need palvesõnad. Minu süda kargas täis, et peame nüüd katsuma, kas langed sina või langen mina.
Reich kaebas Kabala mõisa kümnikule Christianile. Kutsuti ette, räägiti süüd. Isa pööras selle peale, et tema on vana. Siis öeldi: "Sina ei või mitte metsavaht olla. Sina oled selleks, nagu ise ütled, liig vana. Sinu poeg saab su asemele pandud."
Nõnda sai mõisavalitsuse poolt Saeveski metsavahikoht minule arvatud (Märkus: "Saab pandud", "Sai arvatud" - passivi vormid, mis jutustaja tarvitas, on muutmata jäetud). Asi ei tuurinud aga pikemalt kui üks aasta. Christian visati ametist lahti, noor parun Vietinghoff tuli ise Kabala mõisat valitsema. Metsaisand Reich läks ära. Isa hakkas uute valitsejatega läbi käima. Kinkis uuele mõisaisandale lehma, opmanile võipütid ja meekirnud, et metsavahikohta endale tagasi saada. Valet puhus ta minu kohta nii ilusal viisil, et teised pidid seda uskuma ja ta nõusse lööma.
Jüripäeval olime meie, metsavahid, mõisas koos. Isal ei olnud käskugi, kuid ta tuli sinna minu peale kaebama. Kaebus ei mõjunud. Ei jäänud vanamees ka seekord rahule. Ema kihutas taga, et teistkord sisse kaevata ja paari nädala pärast kutsuti meid jälle ette. Ülemad pidid pooleldi uskuma: ega vanem muidu ei kaeba, siis peab laps suur [-198-] süüdlane olema. Vanamees kaebab põlvili paruni ees, näha, et häda on õige suur. Küsiti minu käest, ma seletasin lühikese sõnaga ära.
Isa kaebab jälle omalt poolt ja opman Raudit ütleb mulle: "Sina koer, vaata, kuidas sa oled isaga teinud!" Mina ütlesin: "Mina ei tea midagi ülekohut olevat teinud. Aga see on loodusseadus, et vanemal lapse vastu peab õigus jääma. Mina pole ise kohtusse tulnud, minu isa on mind siia vedanud. Teie usute ja peategi uskuma, mis tema räägib. Mina isa vastu minna ei taha, küll pärast saate isegi tunda, kes minu isa on." Opman ja parun jäid sellepeale tõsiseks ja mõtlema. Tehti otsus, et mina saan kohast lahti ja isa võib noorema poja Aadu enda asemele metsavahiks võtta (Autori märkus: Minu ema lisas oma mälestustest selle loo juure, et kui Jüri ja Adu tagasi tulid mõisast, kus Jüri oli oma ameti üle annud Aadule, siis Aadu nuttis ja Jüri naeris).
Lühikese ajaga oli isal ka Aadust himu täis. Ta läks jälle mõisa opmani juure kaebama, et selle hulluga ei saa keegi läbi. Kuid siis oli noomida saanud opmani käest: "Sina ei oska kellegagi elada. Jüri on meil nüüd kõige targem mees üle Kabala valla. Sina ei saanud temaga läbi. Kasi välja."
Kui mind metsavahi ametist lahti lasti, siis hingasin kergendatult, et kodused pahandused ja tülid olid lõppenud. Aga mul [-199-] oli nüüd kibedasti vaja selle peale mõtelda, kuidas ennast ja oma perekonda edaspidi toita. Isa käis ümber, rääkis minu üle paha, kõik ilm oli käsinat täis. Mulle öeldi suu sisse: "Sa oled küll selle isa poeg, aga ega sul isa tarkust pole." Pean aga sel puhul jälle ütlema, nagu ma alati oma elus olen tähele pannud, et kiusajad ei ole mulle iial saanud paha teha, vaid saatus on nende paha alati heaks pööranud.
Ma tahtsin teise valda elama asuda ja läksin mõisa, et sealt tunnistus välja võtta. Siis küsis mult opman Raudit: "Kas Kabalas ruumi ei ole, et sa tahad ära minna?" Mina vastasin: "Ma otsin koha, mis renti maksab, et vagusamalt elada võiksin. Teoorjuse kohta ma ei taha, sellega ma pole lapsest saadik harjunud. Ka metsavahiamet on mind ära tüüdanud." Raudit ütles: "Vali omale Kabala vallast koht välja, mis sulle meeldib, see peab sulle saama."
Mulle tuli meele Metsa-Leisu koht, mida ma olin metsaisandaga vaatamas käinud. Koht oli lagunemas. Vana peremees Leisu Tõnn oli lasknud Kõo ja Arutsaare mehed metsa ära vedada, see asi tuli kaebtuse alla. Hooned ja aiad olid kõik maha kukkumas. Anti käsk, et Tõnu peab välja minema, ja mina sain koha omale. Mina ei võtnud meelega niisugust kohta, mis teine oli ehitanud, et kellelgi ei oleks põhjust nuriseda, et ma olevat talle ülekohut teinud. Tahtsin parem kõik ise ehitada. Kui ma Saeveskilt lahkusin, [-200-] ütles isa pahaselt: "Ega mina sind enam vaatama tule." Mina jätsin lahkelt jumalaga ja vastasin: "Küll te, taat, tulete." Sain natuke aega uuel kohal elanud, oligi vanamees varsti järel ja ei rääkinud endistest segadustest enam midagi.
Venna Aadu naine oli ükskord kuulnud, kuidas minu isa ja ema tagatoas tasakesi teineteisega rääkinud: Isa öelnud emale ette heites: "Minu kõige parema pojaga ajasid sa mind tülli." Kui minia sisse astudes küsinud: "Mis te seal räägite?" öelnud isa: "Ei ühti," ja jäänud vait.
(Märkus: Kui Leisu Jüri Kuldkepi noorem vend Taevere Jaan kuulis, et see tüliasi isa ja poja vahel oli üles kirjutatud, siis ütles ta: "Jah, see oli küll kõik nõnda, kuid kustutage see asi parem maha, sest isal on ka teisi lapsi, kes ei soovi, et ta saaks alal hoitud." Kui nende lugude kirjutaja oma isat palus, et ta oma elulugu jutustaks, ei tahtnud isa seda esiotsa mitte teha, öeldes: "Noh, kuidas ma oma elu jutustan? See käiks minu isa au vastu." Niisiis pidas tema seda tülilugu üheks oluliseks ja õige tähtsaks sündmuseks oma elus, ilma milleta ta ei võinud endale oma elulugu ette kujutada. Sellepärast ei arvanud nende lugude kirjutaja endal õiguse olevat selle tüliloo üle kriipsu tõmmata).
Aga minu lootus uuel kohal vagusamat elu leida ei läinud [-201-] mitte täide. Oli vesine sui olnud, kus võimata oli heina teha, ja minul tuli põhupuudus. Sõitsime naisega Saarisusse äia juure, et sealt põhku muretseda. Just sel kevadel oli Kabalas kohtumehe valimine ja mina ei läinud meelega sinna, et nad mulle mitte kohtumehe rangid kaela ei pane. Tuleme Saarisust heinakimpudega, käsk ees - mind on kohtumeheks arvatud. Läksin Rauditi juure, kaebasin: "Te olete mind jälle kammitsasse pannud." Tema vastab: "Ära seda looda, et sa lahti saad. Teeni kolm aastat ära." Said kolm aastat täis, siis ütlesin Rauditile, nüüd on aeg täis, nüüd laske mind lahti, et ma puhata saan. Raudit vastab: "Nüüd saad peakohtumeheks, vald on sind valinud. Varsti tuleb kihelkonna kohtumehe valimine, ära lase ennast valida. Parun maksab sulle kihelkonnakohtumehe palga 25 rubla. Valla poolt saad ka seaduse järele." Põhjuseks, miks mind vallaametitest lahti ei lastud oli see, et ma kirjaoskaja ja sellega ühes ka talurahvaseaduse tundja olin, mispärast kerge ei olnud mind mõne teisega asendada. Nii pidasin Kabalas ühte järgi 15 aastat peakohtumehe ametit. Mulle anti selle eest ka auraha. Pärast, kui vallavanemate valimine tuli olin veel kolm aastat vallavanem.
Selle aja sees, kui ma peakohtumees olin, tuli mul protsessida Kabala endise kümniku Christianiga. Asi seisis järgmises: [-202-] ühel nälja-aastal, kui magasiait ja vallalaegas tühjad olid, pidi Kabala vald kroonu käest abiraha paluma. Pärast maksis iga hing pearaha kõrval veel 50 kopikat selle kroonuvõla intressi katteks.
Kui Christiani teist või kolmandat aastat Kabalas kümnik oli, tuli õnnistuseaasta ja magasiait oli vilja täis. Christiani oli siis kohtumeestega nõu pidanud, et vaja osa vilja ära müüa ja raha tarvitada kroonu käest võetud võla vähendamiseks. Kümnikul oli suur võim ja kohtumehed pidid tema käsku täitma. Nii saatis siis Christian 53 koormat rukkeid magasiaidast Tallinnasse.
Kui mina peakohtumeheks sain, oli ait jälle tühi. Kroonuvõla protsente maksis vald endises suuruses edasi. Mina küsisin kirjutajalt: "Kust see tuleb, et valla rukiste eest saadud raha kroonuvõlga sugugi ei ole vähendanud?" Tema ütleb: "Ma olen kõik raamatud läbi vaadanud, seda raha ei ole kusagil üles märgitud."
Et nüüd kõik vastutus minu, kui peakohtumehe, peal oli ja mina valla varanduse üle pidin aru andma, kartsin ma, et seda raha vahest minu käest hakatakse nõudma. Ma andsin kirjutajale kaks nädalat aega, et ta kõik arveraamatud veelkord hoolega läbi vaataks. Sain kahe nädala pärast temalt sama vastuse: Raha raamatute järgi kusagil ei leidu. Mul oli nüüd selge, et pean hakkama protsessima. Aga et iga eksituse vastu julge olla, käskisin kirjutajat veel kolmas kord oma raamatud läbi vaadata. [-203-] Kahe nädala pärast pidin tema poolt sedasama kuulma: ei ole kuskil näha, kuhu see raha jäänud.
Siis sai kaebus kirjutatud Christiani peale ja kihelkonnakohtusse sisse antud. Kohus kutsus mind ja needsamad vanad kohtumehed ette, kelle aeg valla vili oli müüdud. Mehed vabandasid end ja ütlesid, et nemad asjast lähemalt ei tea. Christiani olnud suur aulik härra, nemad usaldanud teda, et mis tema teeb, on muidugi õige. Magasi vöörmünder ütles, tema olla põdur inimene, olla palju aadrit lasknud, mälestus peast ära, ta ei võivat midagi seletada.
Kihelkonnakohus pidi siis Christiani Kabalasse ette kutsuma. Meie ilmusime esimese kohtukäsu peale. Christian ei tulnud, ei võidud siis mingit otsust teha ja Christiani kutsuti teistkord ette. Ka seekord ei näidanud end Christiani. Kolmanda kutse peale oli ta viimaks ilmunud. Kohus pärib tema käest aru, kuhu see valla rukiste eest saadud raha on ära tarvitatud. Christiani näitab esiteks tunnistuse ette, mis talle Kabalast antud, et kõik tema arved on selged ja midagi tema käest enam ei ole nõuda. Teiseks seletab, et kui nälja-aastal 1845 poole Kabala valla elanikud pole jõudnud oma pearaha ära maksta, siis olla tema selle viljaraha nende eest maksnud. Sellega rehknung puhas.
Nüüd oli nagu kõik otsas ja meil hakatust ei kuskil enam. Aga Raudit oli terane mees niisuguseid [-204-] asju arvama ja ütles: "Christiani on tahtnud lühidalt ja kergesti rahu teha, kuid sellega on ta ennast köitnud. Nüüd võtke kätte, andke kõigile, kes sel ajal pearaha maksid, käsk kätte, et nad oma pearahakviitungid kokku toovad. Kui üks või kaks kviitungit rohkem leiame, kui Christiani näitab, siis on tema rehnung võlts ning saab tühjaks mõistetud."
Nõnda sai käsk antud, et kviitungid toodagu kokku. Vaesemad, kellel mitte igakord ei olnud raha maksta, olid oma kviitungid alles hoidnud, kartes et ehk tullakse neilt teinekord nõudma. Aga kes alati korralikult maksid, need ei viitsinud ka kviitungeid alles hoida. Nad olid julged, et nende käest uut nõudmist ei ole. Meie saime ometi kaks korda enam kviitungeid kätte, kui Christiani arve näitas. Kviitungid aeti nööri sisse ja saadeti kihelkonnakohtu. Kohus mõistis siis, et Christiani peab tervelt kapitali välja maksma ja veel intressi intressid selle aja eest, kui summa on tema käes seisnud.
Christiani ei olnud selle otsusega rahul vaid kaebas keisrikohtu, kus kihelkonnakohtu otsus kinnitati. Nüüd saatis Christiani edasikaebuse Riia hoovikohtu. Hoovikohus oli tema vastu nii armuline et ta kohustas välja maksma ainult kapitali, kuna protsendid kingiti talle. Meie oleksime selle otsusega peaaegu rahule jäänud ja parun [-205-] Vietinghoff ütles ka: "Teie olete selle asjaga küll mässanud, parem jääge nüüd rahule." Meie jäimegi vagusi. Aga ükskord tuleb parun Tartust tagasi ja ütleb: "Aga kuulge, Christiani on kindralkuberneri juures käinud ja edasi kaebanud. Nüüd ei või teie rahule jääda. Tema on hantvärgi seisusest, kindralkuberneril on ühtepuhku suured asjad ees, visatakse tema kaebtus kõrvale ja võibolla seisab sääl kümme aastat, enne kui ette tuleb. Nüüd võtke kätte ja sõitke kindralkuberneri juurde, kuna aeg veel pole hiljaks jäänud. Võta üks teine mõistlik mees, keda sa soovid, ligi, muidu on nagu näotu üksi niisuguse suure tüki peale välja minna."
Valisin siis endale seltsiliseks Reinu Jüri Koigi ja meie sõitsime Riiga. Siis oli Suvorov kindralkuberner. Meil oli aga see koht tundmata, kus tema vastu võtab. Seal lossis on mitu kohtuasutust ja kuberner on ka seal. Lossi ees juhtusime ühe Pärnu linna prouaga kokku. See rääkis selgesti eesti keelt ja juhatas meid otsekohe kindralkuberneri ukse taha. Meie tahtsime sisse tikkuda, aga vahisoldat ees, ei lase, tõrjub tagasi, räägib ainult vene keelt. Mina vaatasin teravamalt ta otsa, ta naeratab. Ma ütlesin: "Mis tükki siin mängite, olete ju päris eesti mees." Tema vastab: "Te saate ju karvast aru", aga juhatab meid ühe teise ukse juure: "Sealt peate enne läbi käima, muidu kindralkuberneri [-206-] juure ei saa."
No läksime sinna. Seal oli 34 kirjutajat laudade ümber. Meil oli kiri ka ligi, ma näitasin seda kirja, siis astus nende seast eesti keele mees kohe välja, vaatab kirja, mis asi meil on ja ütleb: "Oodake natuke, te saate varsti ette." Noh, siis saime ka ette. Viitsekuberner (see oli selge eesti keele mees) küsib, mis asja pärast me tulnud. Siis seletab, et Christiani olla järgmist sisse kaebanud: Kabala valla rahvas olnud näljas ja otsas. Tema toitnud neid omal kulul nii ja nii kaua. Kehvemaid inimesi lasknud ta tõrvasepuid raiuda, maksnud selle eest jahu ja muu moonaga ning kandnud ise kogu seda kulu.
Mina ütlesin: "See on väga hea, et Christiani seda on kaebanud. Mina olin sel ajal metsavaht ja just nende puude mõõtja ning vastuvõtja. Ma tean, et Christiani andis ainult 0.25 vakka jahu ühe sülla tõrvasepuu eest, mis kõik pidid olema lõhutud ja linki laotud." Selle minu seletuse peale ütles viitsekuberner (Suvorov oli ka juures), et preagu, lapsed, ei või me teile midagi öelda. Vaja enne nende kohtute protokollid, kust see asi läbi käis, välja nõuda ja läbi vaadata. Küll me siis aru teeme.
Siis mina kaebasin jälle hoovikohtu otsuse peale, et seal olid Christianile intressid ja intresside intressid maha jäetud. Juhtisin tähelepanu sellele, et Kabala rahvas oma võla eest, mis ta nälja-aastatel riigivalitsuselt [-207-] sai, peab intressid ja intresside intressid maksma. Nii oli ministri poolt käsk. Aga hoovikohus on Christianile, kes valla raha varastanud, armulikult intressid kinkinud.
Meie tulime nüüd koju. See oli kaks nädalat enne Jaani. Kohtuasi jäi üsna vagusi ja ootamise peale, et saab näha, mis Riiast tuleb. Nii kestis see kuni Tartu laadani kolmekuningapüha ja küünlapäeva vahel. Siis tuli Tartu keisrikohtust kiri Kabalasse. Christiani elas nimelt sel ajal oma Kabina mõisas Tartu lähedal. Meid kutsuti Tartu raha vastu võtma, mis Christiani oli kohtusse sisse maksnud. Selle kuuesaja rubla eest, mis meie Christiani käest nõudsime, saime me kõigi protsentidega 1045 rubla kätte.
Hoovikohus oli omalt poolt kihelkonna kohtule seletanud, et kihelkonnakohus ei olevat hoovikohtu otsusest aru saanud, kui ta arvanud, et hoovikohus protsendid kingib. Mina naersin selle pääle ja ütlesin kohtuhärrale: "Katsuge siis teie õnne, saatke see hoovikohtu otsus kindralkuberneri kätte, tema ehk saab aru." Kohtuhärra lõi käega: "Mine niisugustega jahtima. Teie olete oma kätte saanud ja jääme nüüd üsna vagusi."
See protsess oli seitse aastat kestnud. Christiani oli protsessi kestes öelnud: "Mis nemad minust vanast inimesest veel vintsutavad, ega nad minu käest ikkagi midagi ei saa." [-208-] Aga näe, saime ometi. Kabala vald oli selle protsessi läbi kuulsaks saanud. Siis saime pärast ka mõned teised, väiksemad summad vallaraha kätte, mille olemasolu meile teadmata oli ja mille üle muidu vist oleks vaikitud. Kord laskis Pajusi Wahl mind enda juure kutsuda ja teatas, et seal mitu aastat juba üks suur summa Kabala valla raha seisvat. See makseti mulle välja.
Kroonu võla maksime nüüd nelja aastaga ära. Kroonu jättis meile sest võlast 900 rubla maha. Meie aga ei teadnud seda ette, sellepärast võtsime nii palju vilja sisse ja müüsime ära, et terve võlg oleks tasa. Sellepeale tuli veel üks kena nali. Ühel magasipäeval olin mina teiste kohtumeestega aidas. Rahvast oli paksu koos. Nüüd ei tahtnud teised kohtumehed, kui nad pidid ära minema, veel aidauksi kinni panna, et muidu peaksid mõned asjad täna õiendamata jääma. Kohtumehed andsid oma kaks võtit minu kätte. Kolmas oli juba enne minu taskus. Mina pidin kohtu käsul, ma ei mäleta kui palju raha, ega seda palju ei olnud välja maksma. Läksime kirjutajaga kahekesi, võtsime leaka lahti. Selsamal ajal juhtus Raudit toast välja tulema ja leidis meid laeka kallal olemas. Ei ta lausunud midagi.
Tulevaks kohtupäevaks saime käsu laekavõtmed ligi võtta ja nõnda sai ka tehtud. Eks siis tuli parun ja ütles: "Tehke laegas [-209-] lahti, ma tahan järele vaadata, kas kõik on korras." Vaatas enne kirjad, siis laekaraha läbi ja ütles: "Hea küll, pange jälle laegas kinni." Mina küsisin: "Paruni härra, kas nüüd on kassa üle vaadatud ja asi selge?" Tema vastas: "Jah, on korras kõik." Siis ütlesin ma: "Noh, kui ma tahaksin varas olla, siis saaksin palju saaki ja kiitust veel päälegi." Parun pärib: "Kas teil veel mujal raha on?" Mina võtsin siis paki välja, mis oli üle loetud ja kokku pandud, seal sees oli täpselt 1000 rubla. Parun nõuab seletust: "Kust teie selle raha võtsite?" Mina vastan: "Ega meie teda pole varastanud, vargust meie poleks vallalaekasse toonud. See raha oli meil vallarahva käest kokku võetud, enne kui me teada saime, et kroonu meile 900 rubla võlga kingib." Sest saadik ei tulnud parun minu ametiajal mitte enam vallalaegast üle vaatama.
Mina vallalaekast mitte ühte kopikat enda kasuks ei tarvitanud. Aga kui ma vallaametist lahkusin, siis peeti mind rikkaks ja arvati, et mu rikkus vallalaekast tulnud. Vend Vakina Andres, jõukas mees, haugutas mind mõnikord selle eest: "No mis sa sest said, et end puhta hoidsid ja kehvust kannatad? Ega rahvas ikkagi sinu õigemeelsusesse ei usu, pead ometi varga nime kandma. See on sulle ka paras; ei märganud võtta, kui sul kõik käe all oli." [-210-]
Leisu Jüri Kuldkepp oli natuke alla keskmise kasvuga, aga õige suure peaga, nii et tal raske oli poest endale valmis mütsi saada. Silmad olid tal suured, sinised, juuksed tihedad, mustjad, noorepõlves käharad. Need läksid vanas eas hallikaks, kuid pea paljaks ei läinud. Jüri oli elava iseloomuga, töö peale südi, kokkuhoidlik, korraarmastaja. Jutt oli tal enamasti terava naljaga vürtsitatud. Vaidluses oli ta õige osav. Ta oli närvilise iseloomuga ja õige äkiline, sealjuures, kaastundliku südamega. Oma lapsi kasvatas ta hoolega ja valjusega, kuid vitsa ei tarvitanud, ei löönud ka käega.
Mälu oli tal imehea ja ta tõreles sagedasti lastega, kes ei jõudnud kõike meeles pidada nii hästi kui ta ise. Oma elulugu ja palju muid siin ülestähendatud lugusid jutustas ta üks aasta enne surma, kui ta oli 80 aastat vana. Üksikasjus ei olnud tal midagi ära ununenud. Lugeda ja õppida armastas ta kuni kõrge vanaduseni. Kui ta mõne uue hea raamatu sai või värskeid ajalehti toodi, siis luges ta ööd läbi. Körberi, Masingi, Kreutzwaldi, Freundlichi raamatud, Jannseni Sõnumitoojad ja Siioni kandled, Pärnu ja Eesti Postimehe numbrid olid tal kõik olemas ja kummuti kastides alal hoitud.
Et Jüri oskas lugeda, kirjutada, rehkendada, laulda ja viiulit mängida, siis soovinud ta noores eas Kurla külakoolmeistri kohale asuda. Kuid Pilistvere õpetaja Mickwitzile, kes külakoolmeistreid ametisse saatis, [-211-] pole ta sellepärast meeldinud, et tal tore piibuvars vaskkettidega olnud. Arvatavasti kahtles ta, kas noorel koolmeistriameti kandidaadil ka küllalt alandust jätkub kiriku ülemuse vastu.
Pühapäeva hommikuti pidas Jüri alati perekonnaga kodujumalateenistust vaimulikke laule lauldes ja jutluseraamatut ette lugedes. Pühakirjast olid tal Saalomoni ja Siiraki salmid hästi meeles ja alati käespärast, kui ta neid vajas oma arvamise kinnitamiseks. Nõidust ja nõidu ei uskunud ta ega sallinud silma otsas.
Rahvalaulud omade vanade pikendatud sõnalõppudega olid
talle vastumeelt. Ta mäletas pahandades, kudas külapoisid
hoobeldes laulnud:
| Kootsile mind kutsutie, |
| Pärassaare päritie, |
s.o. kosilaseks. Jüri oli, nagu ka Jannsen omal ajal, ses arvamises, et rahvalaulus paremat ei leidugi. Kui pojad dr. Hurda õhutusel rahvalaule korjasid, siis pidid nad seda isa seljataga pool salaja tegema. Viiulil mängis Jüri hea meelega vaimulikke laule, aga lõõtsapilli ja tantsulugusid ei võinud ta kannatada.
Teine vastuolu isa ja poegade vahel oli poliitilise iseloomuga: isa austas Jannsenit, oma sugulast, kellega teda head lapsepõlve mälestused sidusid. Poegi vaimustas enam tuline Jakobson.
Riiete uhkust ta ei sallinud. Ülikond oli tal alati lihtne. [-212-] Pühapäeva hommikul end kirikusse kohmides nurises ta sagedasti, et teised riietusega nii ruttu valmis ei saanud kui tema.
Olles valla ametites jõi ta viina ja õlut, mis tolle aja kombe järele talle igalt poolt pakuti, kuid joodikuks ei saanud. Tema kohta öeldi: "Leisu Jüri võtab viina ja õlut, kuid peab oma aru." Pärast ametist lahtisaamist elas ta kainet, vaikist elu. Viimasel kümnel eluaastal tikkus veetõbi talle kallale. Kuna ta noores ja meheeas mõnikord pahur oli, oli ta haiguse ajal tusane ja kannatlik nagu tuvi. Poeg Hans pidas ta eest haiguse ajal nii hästi hoolt, et isa ainus nurin oli, miks lapsed tema pärast nii palju vaeva näevad. Oma haiguse ajal ta surma ei kartnud ning oli alati valmis minemas. "Kui ma suren," ütles ta, "siis laulge lapsed mind saates seda salmi: "Suur himu on mul minna siit ilmast rõõmuga.""
Saeveski Hansu teine poeg Aadu jäi Saeveskile isa asemele metsavahiks, nagu sellest enne jutt oli. Kui teda poisikesepõlves kodus lugema õpetati ja sealjuures aabitsa järel katekismust tarvitati, tuli Aadul palju vaeva näha, sest ta oli visa saamisega. Sagedasti tuletati talle meelde, et ta jälle raamatu kätte võtaks ja õpiks.
Kord maganud ta rehetoa nurgas. Kui tuli ahju tehtud ja suits sisse tulnud, hakanud vanem vend Jüri, kes [-213-] talle lugemise õpetajaks oli, teda üles ajama, et ta välja läheks. Poisike tõusnud poolunes istukile ja arvanud, et teda jälle sunnitakse katekismust lugema. Ta hoidnud endal oma peopesa lahtiselt raamatu asemel ees, vaadanud õige tõsisel sinna peale ja lugenud: "Kes - pattu - vihkab - see - läheb - korda." Jüri hakanud naerma: "No miks see korda ei lähe," tõstnud unise poisikese üles ja viinud suitsu seest välja.
Kui Aadu oli juba täiskasvanud noormees, kuulis ta, et Õuetäie Matsil (nende lugude kirjutaja ristiisal Navesti vallas) on ilus tütar Mari ja tahtis sellele kosja minna. Oma noore sugulase, Lubjaahju Mihkli võttis ta kaasa, sest ta ei teadnud, et Mihkel ise ka oli Õuetäie Marisse armunud. Astusid sisse. Aadu nägi, kuidas Mihkel värises. Pani käe ta rinnale ja ütles: "Oi vennas, kuidas su süda valjuste põksub!" Aadu ise oli südim. Võeti viinapudel välja ja aeti majarahvaga juttu ikka ääriveeri mööda, nagu see eesti kosilastel moeks. Sest asjast hakkasid mõlemad noormehed Õuetäiel käima.
Aadu kartis, et Mihkel, kes küll natuke kohmakas oli, aga seal lähemal elas ja ennast sagedamini Matsi juures võis näidata, Mari tema nina eest ära napsab. Ta läks Mihkli isa, kuulsa nõia Saki Jüri juure, turgutas teda hästi napsiga ja kaebas, et Mihkel olevat "kunstiga" pannud Õuetäie Mari enda järele jooksma, et mis nüüd selle vastu teha. Nõid teadis head [-214-] nõu ja õpetas: "Pole viga. Võta heinakott ja varitse, kui Mihkel Õuetäiele läheb, siis vea kott tema ees üle tee."
Aadu tahtnud küll selle nõu järele teha, kuid löönud kartma, et Mihklil on ehk püss ligi ja annab tuld. Sellepärast sidunud koti pika nööri otsa, kükitanud ise paksu puu taha, nööriots peos. Kui Mihkel õhtuvidevikul tulnud, hakanud ta vastane varjul nööriga heinakotti üle tee tõmbama. Mihkel näinud, läinud selle kummalise nähtuse juures araks ja pööranud Õuetäie teelt tagasi. Ta pole sest ajast enam julgenud Õuetäiel käia. Aadu oli südim ja ettevõtlikum, nii sai ta Mari omale. Lubjaahju Mihkliga jäid nad selle kosjaloo pärast eluaeg natuke vingameesteks.
Aadu oli suur vigurijutuajaja ja viguritükkide väljamõtleja. Teistele oskas ja armastas ta toredaid plaane anda, kui nad rasketes olukordades tema poole pöördusid. Pulmadel oli tema see, kes oma kometitega külalistele nalja ja lõbu tegi. Tee ääres, Pärassaare veski talust Nõmmitsa orelitegija Toru Jaani sauna poole, kasvas üks madal kolmeharuline kuusk, mille latv pealt ära kuivanud. Pärassaarest Saeveskile tulles olla Aadu sagedasti nende kolme haru vahel istunud ja piipu popsitanud. Seal olla ta ka suure hulga oma viguritükke ja vigurijutte välja mõelnud. Nüüd seda puud seal enam ei ole. Ta võeti 1928. aastal maha. [-215-]
Vene-Türgi sõja ajal sai ajalehtede kaudu Türgi "bassa" nimi rahvale tuttavaks. Aadu armastas teda tarvitada. Sõja ajal tulnud üks hunt kusagilt Pärassaare metsa, sealt Saeveski metsa, edasi Kabelimäest üle Lepskatku poole. Aadu saanud ta piiri sisse. Kutsutud mehed kokku ja mindud hundijahile. Säärma Peeter Pärassaarest (praegu pime vanamees, elus) lasknud hundi maha. Olnud haruldaselt suur loom. Aadu, kaunis vintis, tulnud tapetud looma juure, annud talle jalaga pähe, öelnud: "Aga nüüd on ometi vana "bassa" siin maas." Pärast hakati Aadut ennast selle nimega nimetama. Aadu kuulis seda heameelega ja uhkustas oma bassa-nimega.
Ükskord olnud kõle talveaeg, lund olnud vähe, rahvas pääsnud kerge vaevaga mõisametsa varastama. Metsavahil olnud raske kõigi järele valvata ning vargaid kätte saada. Sel ajal oli "Postimehes" lühike teade, et Riia loomaaiast põgenenud üks orangutang ära. Rahva hirmutuseks, et nad omapead ei julgeks metsa minna, jutustanud Aadu neile, et "rangu-tang" või "tang-urang", nagu rahvas teda ümber ristinud, Saeveski metsas ümber hulkuvat. Ja et inimesed hakkaksid ka juttu uskuma, pannud ta endale imeliku torbiku pähe, võtnud pikad palakad ümber ja kõndinud kõrgetel karkudel metsas puude vahel, kus inimesed võinud teda kaugelt näha. Üheksa jalga [-216-] olnud ainult käsi pikk. Rajadega teinud ta suure tee ääre imelikke jälgi.
Rassi valge hobune kärvanud ära. Aadu võtnud hobuseliha, kasukanahatükke, veriseid narusid ja riputanud metsa laiali. Ise teinud jutu välja, et orang-utang olla juba ühe juudi ära murdnud. Inimesed olnud nüüd hirmu täis, pole julgenud üksikult metsa minna. Saki saunamees vana Tõnis Kukk pole julgenud enam ka oma saunas magada. Aadul olnud aga muretu elu, ta võinud sagedamini metsas tule ääres sirukil olla ja nalja heita. Siis oli seda jutuhelinat kõik Suure-Jaani ja Pilistvere kihelkond täis. Kui teada saadi, et Aadu selle viguritüki oli välja mõelnud, kutsunud parun Vietinghoff ta oma juure ja hakanud teda noomima. Aadu naernud ja seletanud asja ära, et ta niisuguse tüki pidanud välja mõtlema mõisa metsa kaitseks.
Mustlased hulkusid sagedasti metsanurgas ümber, tulid Vändrast ka Rassile ja Saeveskile. Üks mustlane tulnud suvel, kui mustikad valmis olnud, Kabeli mäge mööda Saeveski poole. Ta kaks last olnud kahepoolse kotiga hobuse selga seotud. Üks neist rippunud ühele, teine teisele poole. Mustlane jätnud hobuse lastega teele, ise läinud metsa mustikile. Aadu juhtunud seltsilistega seda teed tulema. Näinud mustlase hobust ja lapsi kottides, pead väljas. Öelnud: "Oot, oot, teeme [-217-] siin väike vingerpuss."
Ta leidnud maast männikäbi lahtiste teravate soomustega, pistnud selle hobusele saba alla ja löönud veel rusikaga peale. Oi sa jeeber! Hobune hakanud tulist valu tundes koledasti kargama, lapsed karjuma. Mustlane joosnud metsast välja, pillanud mustikad maha ja püüdnud suure vaevaga peruks läinud hobuse kinni. Ta öelnud: "Sitt hobune, näe, kardab vapsikaid. Vaja laadale viia ja ära müüa." Aadu naernud, et küll saanud.
Seltsimees hakanud teda noomima, et asi oleks võinud pahasti lõppeda. Mustlase lapsed oleks ehk maha kukkunud ja elu kaotanud, kaks hinge otsa saanud. Aadu vastanud: "Tühja kah. Kas mustlase lapsel hinge on? Ilmarahva leivaga üles kasvatatud, kellele nende elu kasu või surm kahju tooks?"
Aadul olnud ükskord odrad maha tehtud. Odrad hakanud juba idanema, kuid põllu lähedal kuuse otsas olnud varesepesa. Emavares haudunud mune ja karjunud vahest näljase häälega: "Nääks-nääks!" Isavares kandnud talle idanenud odrateri pessa kätte nälja kustutuseks. Aadu kohutanud isavarest mitu korda põllult, kuid paha lind tulnud natukese aja pärast jälle tagasi, et oma abikaasat pehme, magusa toiduga kostitada. Aadu öelnud siis poisile: "Mine, koputa natuke kuuse pihta!" Poiss koputanud ja emavares tõusnud kohkudes lendu. [-218-] Aadu poisile jälle: "Tiku puu otsa, too munad pesast maha."
Aadu ise olnud pehmet vaiku korjanud, sellega määrinud mahatoodud munad üle. Käskinud siis poisile nad pessa tagasi viia. Emavares tulnud varstigi mune hauduma. Nüüd pidanud poiss uuesti kuuse külge koputama. Vares tõusnud lendu, kuid vaigused munad tal kõhusulgede küljes kinni. Aadu saanud nüüd poisiga nalja näha, kuidas ehmunud vares siia ja sinna, üles ja alla lendanud, ikka kael konksus oma mune vahtides ja hirmuga kraaksudes. Sest ajast saadik kadunud mõlemad varesed ära ning Aadu olnud odravarastest lahti.
Aadul olnud lapsed koolis. Isa viinud neile iga nädal leiba ja liha kodust järele. Ta pidanud Suure Jaanist läbi sõitma. Seal peatanud, ajanud hobuse kirikukõrtsi hoovi, leivakott ja lihapütt jäänud saani, ta ise astunud kõrtsi suitsetama ja napsi võtma. Kuna ta nii kõrtsis aega viitnud, läinud kabajantsikud kõrtsist välja, leidnud Aadu lihapüti ja söönud pooleni tühjaks. Aadu pidanud pahandades lastele lihamoona juure ostma.
Kord juhtunud peale seda, et Aadu vana hundi maha lasknud. Ta öelnud naisele: "Mari, keeda hundiliha üsna tümaks." naine punninud vastu, et "mis pöörane mõte sul pähe tuli?" kuid pidanud käsku täitma. Aadu pannud siis püti põhja hundikäpad ja peale hundiliha, kuni pütt ilusasti [-219-] täis saanud. Nüüd sõitnud pütiga Suure-Jaani ja läinud nagu ennegi kõrtsi. Kabajantsikud jälle õnnega koos, tikuvad Aadu lihapüti kallale ja söövad kõhud täis. Aadu läinud siis välja, võtnud pütipõhjast hundikäpad, viinud kõrtsi lauale ja hakanud kõrtsitäie rahva hulgas lihavargaid hurjutama, kes hundiliha söönud. Teinud seal kola ja müra, et küll saanud. Sest ajast peale pole enam keegi julgenud Aadu lihapüti kallale minna.
Metsavahid käinud sagedasti metsaisanda juures oma ametiasjus aru andmas. Metsaisandal olnud üks lollakas poiss Hans, kes metsavahtide käest tubakat norinud. Ta pidanud end mingiks mõjumeheks, kellele metsavahid ei julge ära öelda. Aadu mõelnud vigurtüki välja, kuidas tubakamangujast lahti saada. Ta korjanud kodus kukesitta, kuivatanud selle ilusasti ära, hõõrunud peenikeseks pulbriks ja seganud oma tubakaga. Metsaisanda juures tulnud Hans kohe jälle oma harjunud tubakamatti võtma. Aadu andnud talle tubli piibutäie. Hans tõmmanud ja öelnud: "On sul ka kange tubakas!" Aadu vastu: "Saksa asi, ega ma muidu poleks ta eest kõrget hinda maksnud." Hans hakanud seda kallist saksatubakat veel ahnemalt suitsetama, läinud kahvatuks ja jäänud pärast keeletuks. Kardetud, et viskab hinge välja. Toibunud viimaks suure vaevaga. [-220-] Sest ajast pole ta enam tulnud Aadu käest tubakat norima.
Aadul olnud kaks kitse, kes veistekarjaga ühes metsas käinud. Koju tulles pidanud kari Saarijõest madalast kohast läbi minema. Natuke eemal kitsama, aga sügavama koha peal palk üle jõe pandud. Kitsed pole tahtnud veistega jõest läbi minna ja seal oma sõrgu, mis nagu viksitud saksa kingad läikinud, märjaks teha. Nad läinud meelsamalt ringi ja tikkunud teine teise järgi purdest üle. Aadul kohe vigur välja mõeldud: ta taob purde-palgisse keset jõge hea talva, ise peidab end lähedale võssa nalja vaatama.
Kitsed tulevad karjaga ja pööravad harjunud kombel jälle purdele. Saavad vaia lähedale, Aadu hakkab põõsas oma jahitaskut rabistama ja passkuulidega robistama. "Oh sa jeeber!", nagu Aadu armastas ütelda, kitsed ehmunud ja kukkunud talva juurest ülekaela vette, kust nad üleni märgadena kaldale jõudnud. Sest saadik pole nad enam purdele tikkunud, vaid tulnud ühes veistega jõest läbi.
Kui Aadu reht peksnud, pidanud karjapoiss öösel metsast hobused koju tooma, et neid lasta pahna sõtkuda. Unine poiss pole aga tahtnud üles tõusta ja jäänud ka metsas hobuste juures kauemaks tukkuma, enne kui nendega koju tulnud. Aadu [-221-] nurisemine ja noomimine pole aidanud. Poiss vabandanud end sellega, et aeg kulunud tal ära pimedas hobuseid otsides. Kord võtnud Aadu vana hobusepealuu ja tuliseid süsi ning läinud salaja poisi järele. Leidnud poisi jälle hobuste juurest tukkumas. Pannud siis hõõguvad söed hobusepealuu aukudesse, peitnud end tihedate, kõrgete sõnajalgade keskele, sirutanud sealt pika teiba otsas hobusepealuu välja poisi poole ja käratanud koleda tondihäälega: "Ma kägistan su, karvandi ära, kui sa siit kohe hobustega ei kasi!" Ehmunud poiss pannud hoostega plehku, aga et tal tulnud ringi sõita, olnud Aadu enne teda otseteed koju jõudnud ja kuulanud vabiseja poisi juttu, kuidas poiss suure hädaga koleda tondi käest pääsnud. Sest ajast pole poisil metsast rehehobuseid tuues enam tukk peale tulnud.
Pilistvere mehed tulnud Kabala metsast puid tooma. Peale lubatud puude võtnud nad ka salaja ilma metsavahi teadmata lisa. Asi toodud Aadu ette. Varaste seas olnud Pilistvere koolmeister, kes Aadu vastu veel jämedaks läinud. Aadu öelnud: "Mina olen härr von Vietinghoff," ja mõistnud koolmeistrile 25 vitsahoopi. Tuttavad saanud Aadu käest viina, et koolmeistrile keretäis kätte anda. Metsas võetud mees käsile. Iga viie hoobi järel peetud pausi. Aadu ise seisnud, käed [-222-] puusas, eemal puude vahel ning vaadanud pealt. Koolmeister kaevanud pärast Aadu kohtusse, aga peksjad ja tunnistajad olnud ühekülje mehed, need seganud selle asja ära. Aadu salanud samuti, et Pilistvere mehed olla üheskoos metsa varastanud ja üksteisega tülitsenud. Tema selle üle lähemat ei tea. Kohus mõistnud Aadu õigeks.
Olnud kindel komme, ehk nagu kirjutamata seadus, et kes mõisa metsast läinud puid saama, see viinud metsavahile meeleheaks vähemalt sorokovka viina. Selle eest olnud ka metsavaht paruni kulul puude saajale mõnda viisi vastutulelik. Kui Aadu kellelegi hea noosi annud, siis kinnitanud sealjuures, et mees peab teda kõrtsis suure suuga kiruma ja ütlema: "No selle sindri käest ei saa keegi midagi."
Aadul olnud niiviisi viina küll. Mida pole jõudnud korraga ära juua, selle matnud oma teada metsa puujuurte alla. Kui pärast himu tulnud üksi või mõne sõbraga juua, siis toonud pudelid peidupaigast välja. Mõned napsisõbrad saanud aga haisu ninasse ja valvanud, kuhu vana bassa napsipudeli paneb. Selle varastanud tema järelt ja joonud tühjaks. Bassa ei olnud aga mehike, kes ennast laseb karistamata narrida. Ta kusnud poolikusse viinapudelisse, pannud pilpaga ka natuke "paksu" sinna juure ja matnud niiviisi tembitud märjukese puujuurte [-223-] alla, nõnda, et vargad võinud peitmise toimetamist näha. Pärast, kui pudel ära kadunud, olnud tal hea irvitada ja napsinäppajaid häbistada. See olnud vana bassa "goldwassersnaps."
Bassa käest saanud sedasi narrida ka Saare-Siimu Kaarel Rõuk, kellest paar korda ennemini jutt oli. See oli pikk, inetu mehekolask, paksude, väljapoole keeratud mokkadega, mispärast ta pole saanud selgesti rääkida. Ta ise öelnud enda kohta: "Mokad kiarivad, ei sua hästi riakida." Säärast murrakut, kus pikad vokaalid diftongideks muudetakse, räägitud vanasti kogu Kabala vallas. Nüüd on see murrak Kabalast kadunud, teda kuuleb veel mõnel pool Kõo vallas.
Kaarel oli Rassi Jaani väimees. Jaani tütar pole tahtnud Kaarlile minna, et ta on inetu, laisk, joodik, ulakas, varas. Kui valla mehed talvel läinud Tõrvaaugu metsa puid maha võtma, jätnud nad oma leivakotid Saaresiimule. Kaarel, kelle hoole alla kotid antud, olnud suur sööja ja käinud ise neist meeste kottidest oma koduse toidu juure lisa võtmas. Kui tütar tõrkunud Kaarlile minemast, saanud Rassi Jaan pahaseks ja öelnud: "Kes sind sitta võtab, kui sa Kaarlile ei lähe?" Tütar olnud nimelt madala kasvuga. Ta olnud nii sunnitud Saaresiimu perenaiseks minema. Neil olnud mõned lapsed. Siis aga pole naine enam tahtnud lapsi saada ja pole meest oma ligi [-224-] lasknud. Niiviisi läinud 15 aastat mööda. Kord võtnud naine tagatoas särgi seljast, et kirpe otsida. Töölised näinud seda ja sosistanud Kaarlile kõrvu, et "mine tahatuppa, nüüd saad." Kaarel läinudki ja teinud endale veel tubli poja, kes jõuka naise võttis ja praegu on Türil kaupmees.
Kabala mäe otsast käib risttee mööda, kust puudevedajad talvel metsa ja metsast tagasi sõidavad. Risttee ääres Kabeli mäe otsa peal tegid Saeveski, Rassi, Määru ja Vakiaru metsavahid tule üles ja viitsid seal aega, sest seal oli neil hea puudevedajaid üle vaadata. Arusaadavalt pidid puudevedajad metsavahtidega sõbrustama ja neile viina pakkuma. Üks Reegoldi mees sõitnud iga päev mööda, tuliuus valge pikk katmata kasukas seljas, metsavahtidega tegemist ei tee, suuniisutust ei paku. Bassa nõu järele veeretanud metsavahid ühe kivi tulle ja pidanud teda seal, kuni Reegoldi mees metsast puukoormaga tulnud. Määru metsavaht olnud valvamas; niipea kui valge kasukas kaugelt paistnud, veeretanud nad kivi tulest välja. Siis kutsunud lähedale-jõudnud mehe tule ääre ja palunud teda kivil aset võtta. Mees istunud kivil, kuni kuumus juba läbi kärssu kõrvenud kasuka pükstesse tunginud...
Metsavahtide tule lähedal olnud üsna tee kõrvas üks okslik [-225-] kuusk. Möödasõitjad kirvemehed proovinud selle kuuse kallal oma kirvesete kõvadust ja teravust. Kirvejäljed kuuse küljes aga kihutanud igat möödasõitjat seda tegema, mis teised enne teinud. Ilma hoopi andmata pole keegi tihanud kuusest mööda sõita. Vana bassat pahandanud see komme. Ta tagunud salaja kuuse koorealuse vanu äkkepulki, roostetanud naelu ja pajatükke täis.
Tulnud üks Taevere mees, kiitnud kangesti oma uut kirvest, see olla kuulsa Suure-Jaani sepa tehtud. Bassa andnud nõu: "Eks mine sinna kuuse juure, katsu, kas oksa võtab." Mees andnud kõigest jõust hoobi, uuest kirveterast kukkunud suur lahmakas välja.
Murrussaare metsas, Vakiaru vahtkonnas, saaginud Villivere poisid Siimeoni Mihkel ja Nahkru Mats suure männi maha, naistele kanga-peergudeks. Metsavaht Saki Andres (Kuldkepp) võtnud nad kinni ja pidanud Saeveski vana bassaga nõu, et kas neid Tõrvaauku saata metsaisanda Waldmanni juure, kus neil tuleks 25 rubla trahvi maksta, sest mänd olnud kasvama jäetud just seemnepuuks. Bassa löönud käega, et pole vaja metsaisandale teatada. Las parem kumbki poiss annab oma seltsimehele vibalikuga 10 head jutti ja siis las lähevad koju. Poistele tehtud ettepanek, nad olnud sellega nõus. Mihkel hakanud Matsile hoope jagama, kuid teinud seda liig pehmelt. [-226-] Bassa võtnud tasakesti tema käest vibaliku ja andnud Matsile tagant kaks viimast hoopi õige soolaselt. Mats saanud vihaseks ja peksnud Mihkelt ka pärast kõigest jõust. Ära minnes hakanud poisid teineteisele etteheiteid tegema valusate hoopide pärast. Siis alles selgunud nende eksitus, kui Mats teada saanud, et oma viimased tulised jutid ta polnud mitte Mihkli, vaid vana bassa käest saanud.
Metsaisand Löffler olnud vana bassaga hammast vastu. Sakslasele ei meeldinud see, et bassa Bismargist põlgavalt rääkis. Metsa revideerimisel juhtunud Löffler ühe kännu juure, kust vargad hiljuti puu ära viinud. Metsaisand käratanud bassa peale, et miks tema nii hooletu on ja laseb puid varastada. Asi juhtunud sel ajal, kui keiser Aleksander II tapeti (1881. a.). Bassa öelnud Löfflerile: "Kui kõikvõimsa keisri ihukaitsjad ei suutnud ära hoida oma valitseja tapmist, kuidas mina siis võin iga puu eest metsas hea seista, et teda mitte ära ei varastata?"
Bassa armastas ka teiste viguritükke jutustada. Juttude hulgas ei puudunud rasvaseid anekdoote, mille üle aga kuulajad ei nurisenud.
Rassi Jaani talu tüdruk käinud mõisas teol. Orjus
olnud raske: päeval olnud tal parmud ja palav, öösi
sääsed ja poisid kallal. Nii pole tüdruk saanud end
välja magada. Pühapäeva hommikul [-227-] pidanud ta
vara üles tõusma ja lehmi lüpsma. Tukkunud,
lüpsnud ja laulnud:
| "Sõõru, sõõru, sõge lehma. |
| Anna piima, hangud sarved." |
Poiss näinud tüdrukut lüpstes tukkuvat, nihutanud lehma eest ära ja pistnud oma "nisa" asemele. Tüdruk pole aru saanud ühti, kastnud sõrme ja sõõrutanud, aga piima ei tule, muudkui "nisa" läheb ikka suuremaks.
See poiss, Andres Lukk, olnud lollakas, sealjuures aga ulakas tükimees. Ta hoidnud sagedasti oma kepi flööte kombel suu juures, löönud tantsulugusid ja tantsinud kepeldes teiste lõbuks. Kord tulnud ta Tallinnast koju südaöösel, kui kõik pererahvas raskesti maganud. Tüdruk maganud laia sooja reheahju peal, harud laiali ja paljad. Poiss tikkunud tasakesi ta peale. Tüdruk hakanud all rabelema ja karjuma. Poiss viidud mõisa ja seal mõistetud talle selle kuriteo eest 25 vitsahoopi. Kui ta üles tõusnud ja pükse kohendanud, karjunud ta: "Ai, ai, valus, valus. Aga pole sest kedagi, magusat nussi sain ikki."
Harva leidub niisugust ladusat jutumeest, kui vana bassa oli. Suu jooksis tal vahetpidamata nagu tatraveski. Kuulajad hüüdsid sagedasti: "On sel mehel ka lõuad!" Naljatamise, lõõpimise ja luiskamise sekka poetas ta ootamata tähtsaid tõsise tarkuseteri, mis nagu mõnelt teiselt isikult tulid ja näitasid, et vigurijutupuhujal ometi tõsine, sügav iseloom oli. Suur hulk [-228-] siin kroonikas leiduvaid jutte on temalt üles kirjutatud.
Aadu vendadel ja õdedel oli see komme, et nad sagedasti jaanipäevaks Saeveskile, oma endisesse kodupessa, kokku sõitsid, kus Aadu ja ta abikaasa neid alati sõbralikult vastu võtsid. Nende juttude kirjutaja sõitis mõnikord ka ühes ja need külaskäigud kuuluvad tema kõige armsamate mälestuste hulka.
Aadu oli õige iseteadlik, seda näitas juba tema eriline nõtkuv kõnnak. Isa taltsutamatu loomus tuli temas mõnikord nähtavale. Et tal viina igalt poolt ja muidu külluses saada oli, siis hakkas ta vanemas eas tugevasti purjutama. Kui karta oli, et teda sellepärast ametist lahti lastakse, püüdsid vennad teda hoiatada. Aadut see aga pahandas ja tegi teda kangekaelsemaks. Vend Taevere Jaan öelnud talle kord: "Kuule, vend, jäta see liigjoomine üsna maha. ma kingin sulle siis 25 rubla." Aadu vastanud naerdes: "Ei ma seda rüübet küll ei jäta." Teinekord, kui Aadu Jaani noomimise üle irvitanud, küsinud Jaan: "Kas sina siis kellegi nõu vastu ei võta?" Aadu vastanud: "Ei võta, ma olen ise tark küll." Kui Kabala parun teda hoiatanud ja talle soovitanud, et ta oma vanema venna Jüri sõna kuulda võtaks, vastanud Aadu trotslikult: "Mina seda meest ei tunne. Mis insener see on, et mina peaksin tema sõna järele tegema?"
Nii läks asi nõnda kaugele, et vana bassa metsavahi ametist lahti [-229-] lasti. Kui ta vintis oli, siis kaebas ta kõigile, et ta oma vendade kiusu pärast pidanud Saeveskilt lahkuma, et vennad püüavad seda kohta endale. Venna Jaani käest laenas ta 300 rubla ja ta vanem poeg Hans 1000 rubla. See võlg jäi tasumata. Peale selle kinnitas Aadu kõigile, et Jaan talle ülekohut tegevat. Riius nimetas ta Jaani "kapusta krahviks", sest Jaan oli, kui aednik, kapsastega äri teinud ja pidas hiljem Taevere mõisat rendil.
Oma vanaduspäevad elas Aadu sugulaste juures, suuruselt osalt oma tütre Tiina ja väimehe Peet Saare juures Nõmmitsa metsavahikohal. Tervis oli tal kõrge vanaduseni hea, hambad tugevad suus. Läbisaamine väimehega ei olnud kõige parem, sest tütar Tiina oli vastu vanemate tahtmist mehele läinud, mis pahandust tõi noorte ja vanade vahele. Kui Aadu Saeveskilt lahkus, pidi ta põlatud väimehe juures peavarju otsima. Väimees haugutas talle nüüd purjuspäi vanu tüliasju kätte. Aadu tahtnud ka viguriga oma südant kergitada. Ta maganud parsil, kus kaerad kuivanud. Seal kusnud ta kaertesse ja öelnud väimehele: "Peremees, vaja on katust ja lagi parandada, nad lasevad vihma läbi. Mine, katsu, kaerad on märjad."
Pärassaare ja Saeveski vahel Saarjõe ääras on Mardihaua ehk [-230-] lihtsalt Haua talu. Ta on Kuldkeppide käes. Need on Nässu Mangli järeltulijad. Haua Mardi poeg, noor Mart teeninud Krimmi sõja aeg 8 aastat Rotermanni kontoris Tallinnas. Mart olnud tugev poiss, vahva tööle, korralik ja täpne. Kui Määraaugu sepp hobusega Tallinnast käinud rauda toomas, kiitnud Rotermann talle Marti ja teisi Vastemõisa poisse. Neid olnud tal Kaansoo poolt neli. Sepp öelnud: "Kui te, härra, näeksite Märdi isa. See on üks imelik mees. Võõra jutu pääle ütleb ta alati: "Vaat, see ju tõsi.""
Rotermann saatnud vanale Mardile sõna, et ta tulgu linna. Olla vaja temaga poja pärast rääkida. Mart sõitnud Tallinna, Rotermann võtnud ta lahkesti vastu, andnud hästi süüa ja juua ja ajanud vanamehega juttu. Kiitnud, et ta poeg olla tubli töömees, täitvat käsud alati hoolega. Mart vastanud alati: "Vaat, see ju tõsi, härra." Sekka ka: "Tõsi, tõsi, härra."
Rotermann iseendas mõtlema, kas ta iga jutu peale peaks järele kiites ütlema: "Vaat, see ju tõsi."? Jätkanud juttu siis niiviisi: "Sinu poeg on küll tubli ja aus töömees, aga ega ta Hauale küll enam tagasi tule. Mina olen järele mõelnud, et ma lasen ta vist ära tappa." Mart jäänud väheseks ajaks vait, siis kostnud pead raputades: "Ei, härra, see või küll tõsi olla. Ärge seda tehke, milles ta siis süüdi on?"
Rotermann naernud, silitanud Mardi halli pead ja öelnud: "Ei ole su poeg midagi kurja teinud. Ma [-231-] tahtsin ainult katsuda, kas sa selle peale ka ütled: "Vaat, see ju tõsi, härra. Tõsi, tõsi, härra."" Mart aga kostnud kohe: "Vaat, see ju tõsi, härra. Tõsi, tõsi, härra." Rotermann löönud kahte kätt kokku ja korranud tagantjärgi: "Vaat see ju tõsi, Mart. Tõsi, tõsi, Mart. Sinu poega ei tohi keegi ära tappa."
Poeg Mart tulnud pärast Rotermanni juurest isakodu Mardihauale elama, kus ta poissmehe põlve pidanud, harilikult küttimise ja kalapüüdmisega tegemist tehes, mesilasi pidades ja ajuti ka põldu harides. Peremeheks Haual oli ta vanem vend Peeter.
Üht nurjaläinud jahilkäiku jutustas Mart sagedasti. Tema läinud kord Kabala metsa Muraka rappa mõtusemängule. Et veel varajane laupäeva õhtupoolik olnud, hakanud ta laanepüüsid laskma. Esimene püü, keda Mart lasknud, jäänud sulgedest päris puhtaks, kuid lendanud siiski ära. Mart pannud imeks, et linnul suled maha jäänud, ta ise aga eluga pääsenud. Laadinud püssi uuesti, astunud laane all mõni samm, näinud jälle üht püüd. Tema muudkui püss palge ja kõmm. Aga ei paremat ühti, sulgi kõik kuuseoksad täis, kuid lind läheb minema.
Mart mõelnud: laengud maksavad raha, mis ma neist ilmaaegu püüde peale raiskan. Katsun õnne mõne suurema loomaga. Keegi on vist minu püssi "sonind." Püüde laskmine näitas, et ta on "mage."
Mart läheb natuke maad edasi, näeb, seal paras ilus koht istumiseks. Istub kännu otsa, [-232-] millele veidi sammalt peale kasvanud. Vaatab oma püssi, et mis imelugu see oli püssiga? Alati oli ta enne kui parem käsi, ei "valetanud" iialgi, nüüd püüsid ei võta.
Nii aru pidades näeb Mart, kuidas üks jänes tuleb kööpadi, kööpadi umbes kahekümne viie sammu kaugusel jääb ühe pajupõõsa äärde kakõks seisma. Mart mõtleb: "No poiss, nüüd oled mu kotis." Ja silmapilk käib vali pauk, nii mis mets kohab. Mart ei tõuse kännult üleski, ootab, et kui püssirohusuits lahtub, siis lähen võtan jänese ära. Kuid näeb - jänes tõusnud kahe jala peale istuma ja vaatab nagu kõrgemale, et mis kõrvetanud hais see küll on ja mis hirmus kärsak see oli? Siis läheb pikkamööda kööpadi, kööpadi oma endist rada mööda tagasi.
Mart laeb uuesti kähku püssi ja vaevalt ta saab laengu sisse tonganud, vaja veel lender otsa panna, näe - juba jänes tuleb kööpadi, kööpadi ja istub kakõks sinnasamasse, kus istus esimene jänes. See juba ärritab Mardi vihale, ta sihib hästi ja jälle käib tümm! Kui suits lahtub, näeb Mart, et jänes nagu ennegi läheb tuldud teed tagasi.
Nii lasknud Mart kuus korda sinna pajupõõsa ääre. Jänes hakanud iga kord ikka kiiremalt tulema, nii et Mardil polnud tema ilmudes veel leang püssiski. Mart mõelnud siis: "Vahest oli mul hõbeprees särgi ees, nüüd ei ole seda ka. Muidu katsuksin hõbedat püssi panna. Hõbe peab ju vanatondi peale hakkama." Mart näinud, et seal, kus jänes [-233-] istus ja kuhu ta kuus korda laskis, olnud kogu pajupõõsas puruks lastud nagu näru, kuid jänes läinud ikka kööpadi, kööpadi metsa tagasi.
Mart tõusnud siis kännult üles ja tulnud ilma tagasi vaatamata koju. Seda lugu jutustades ütles Mart nooremaile küttidele: "Ei lähe mina sest saadik enam laupäevaõhtu küttima. Ärgu tehku seda ka keegi teine, see on suur patt." Koju tulles pannud Mart püssi haput taari täis, lasknud teda ahju taga nurgas kolm ööpäeva liguneda, siis nühkinud püssi kuivaks.
Kord olnud Mart Kaansoo kõrtsis oma sõpradega purjutamas. Seal küsinud talt Leetva küla mees Liinoja Peet: "Mardihaua Mart, kuidas on, kas põdraliha ka on?" Mart vastanud: "Miks ei ole? On, on. Siin mul ligi küll ei ole. Aga sa oled ju ise sama suur jahimees, kudas siis minult põdraliha küsid?" Peet ütlema: "Kütt olen küll, kuid põdraliha pole ma eluajal söönud." Mart jälle: "Tule minu poole, lähme metsa, küll me põtru leiame. Siis võid ise mõne maha tappa."
Peet läinudki Mardiga ühes Kabala metsa. Mart öelnud: "Muidu ma metsa ei lähe, toop viina olgu mul nahkjahikotis." Mart oli kõva viina-võtja, viina tagavara oli tal alati kodus. Läinud siis kahekesi Saarjõe kallast mööda kuni palgimetsa sihini. Mart teadnud seal põtrade asukoha olema. Neil olnud põdra-ajaja koer nööriotsas. Nad istunud ühele tuulest maha murtud puule, et vähe jalga puhata ja [-234-] aru pidada, mis nüüd teha. Korraga kuulevad - paksu kuusetihniku all prõks. Mehed pööravad end sinna poole, näevad, kaks põtra tulevad peaaegu kõrvuti. Üks vanem, kuueharuliste sarvedega, teine noorem ja väiksem, umbes aastane. Mart sosistab Peedile kõrvu: "Üks sinu, teine minu; lase sa suuremat."
Põdrad sammuvad otse küttide poole ja peaaegu korraga kõlab kaks pauku. Mart seltsimehele: "Võta viinapudel kotist välja. Näed, me peame kodust hobuse tooma, et neid ära viia." Astuvad põtrade juure. Mart ütleb: "Näe, kui ilus mokk sel noorel põdral, küll saab tast hea viina sakuska." Aga põdrad maas värisevad kangesti, Mart pole seda ennem näinud. Mart läheb, lõikab suure toore kasemalga, et sellega põdra kõrvajuurika peale lüüa. Lasta enam ei julge, sest pauku kuuldes võib metsavaht peale tulla. Mart lööb esimese korra, põder ajab enda kahe jala peale. Lööb teise korra, põder tõuseb üles ja hakkab minema. Teine põder hakkab ka tõusma, ajab esimese otsa püsti. Koer kargab põdra kõrvast kinni, aga põder läheb mis rüsinal laane alla ja kaob teisega meeste silmist metsa.
Nüüd tulevad meestel püssid meele, kuid need
mõlemad tühjad. Vaatavad veel metsa all jälgi ja
verelaike, aga punaseid haavalehti palju maas, ei saa midagi aru. Mart
sõnab Liinoja Peedile: "Eks ole see va' Toru-Jaani
(Nõmmitsa orelitegija Jaan Saare) temp? Temal on kuri silm. Ta
oli põllu ääres aeda [-235-] kohendamas ja nägi,
kui me tulime. Ta on suur nõid, ise küll ka kütt, kuid
ei salli, et me põdrajahile tulime." Rahvale oli aga laul
järele jäänud sest põdrajahist algusega:
| Kaks põtra olid maha lastud, |
| just palgi metsa sihi peal. |
Pärassaare Uuetoa Jüri jahikoer haukunud kord oktoobrikuu ööl metsas öö läbi. Haua Mart kuulnud seda ja hoiatanud oma pererahvast: "Olge valvel, hunt on metsas, ega koer muidu haugu. Hommikul olnudki talu kuus hane hundi murtud, kes nad maha jätnud vist sellepärast, et tal kõht täis olnud. Mart kaevanud siis hundiaugu ja pannud ühe murtud hane põhja söödaks. Hommikul olnud auguäär hundijälgi täis, kuid auku ei ole hunt läinud. Mart arvas, sellepärast, et ta mitte elus, vaid surnud hane oli auku pannud (Märkus: Nähtavasti ei osanud Mart õiget hundiauku teha. Augu keskele pannakse tulp ja tulba otsa söödaks hani või part. Pealt kaetakse auk nõrkade okstega kinni, et kui hunt tuleb tulbalt lindu püüdma, langeb alla sügavusse).
Mart tegi metsas ka hundiaedu, nagu neid Siberis tehakse. Kaks tugevatest püstteivastes tihedat ringaeda ehitatakse teineteise ümber, nende vahe on nii kitsas, et hunt seal saab edasi liikuda, mitte aga end ümber pöörda. Välimises aias on uks, mis sisse poole lahti käib ja praokile jäetakse, et hunt aedade [-236-] vahele pääseks. Sisemises aias ust ei ole. Sisemisse aeda pannakse ööseks kits ja mõlemad aiad kaetakse pealt kinni. Kits kardab ööseks jääda ja hakkab mökerdama ning ahvatleb sellega hundi ligidale, kes lahtisest uksest aedade vahele läheb, seal ringi käies ja ahnesti kitse vahtides ukse juure jõuab ja selle ise kinni lükkab, et edasi pääseda, millepeale ta vangis on.
Kord sõitnud Haua Mart Tallinnast kodu poole. Astunud Saku kõrtsi sisse, küsinud kõrtsmikult üks kortel paremat viina. Kõrtsmik vastanud, et tal ei ole. Ka topelköömelt ja piiritust ei ole olnud. Harjumaa rahvas olla vaene, joovat ainult karjajaaku, paremat ei nõua. Mineva-aastal seisnud üks pudel paremat viina terve aasta riiuli, keegi pole teda küsinud. Praegu olnud seal kõrtsis üks mees oma terve aasta palka - 25 rubla - maha joomas. Kõrtsmik öelnud: "Oleks niisuguseid rikkaid mehi enam, mis siis oleks viga kõrtsi pidada." Mart sekka: "Ah 25 rubla, on see mõni rikkus? Oleks 25 sada (rubla), see oleks juba rikkus." Kõrtsmik kahmab kähku mütsi peast, küsib: "Kust poolt paruni härra on?" Mart vastab: "Pange aga müts pähe, ma ei olegi parun, olen Riiamaa mees Mart Kuldkepp."
Mart tuleb kõrtsist välja, samal ajal sõidab neljahobuse-tõld kõrtsi ette. Kõik võtavad mütsid saksa ees maha, Mart ei liigutagi oma peakatet. Saksale [-237-] pole see meeldinud, ta küsinud Mardilt, kes ta on ja miks ta mütsi maha ei võta. Mart seletanud, et ta on Riiamaa mees Viljandi kreisist, tulnud praegu Tallinnast Rotermanni kontorist. Saks öelnud: "Ma tiap kill, et Riiamaa miis ei vötap paruni härra ees müts maha. Viljandimaa mehe olema keik mulgi." Saks - see olnud Valtre mõisa noor parun Pilar von Pilchau - astunud tõlda ning sõitnud edasi.
Mart läinud kord palgiparvega jõge mööda Pärnu. Papiniidu all kaldas pannud nad Turmanni Jaaguga parve kinni ja läinud linna vaatama. Ehitatud parajasti raudteed. Vedur sõitnud nelja vaguniga, mis liiva täis olnud. Mart vaatab, ütleb: "No küll on ka härg, tugev nagu vanapagan ise. Ta peab seest vist puhast tina täis olema." "Miks just tina?" küsivad teised. "Noh, muidu jookseksid ta rattad ju lihva," ütleb Mart. Jaak näeb ka esimest korda seda elukat, ütleb: "Mardil on õigus, sel on jõudu, see veab mitu penikoormat ära." Tema arvas, et penikoorem on mõni üliraske kaal.
Mardil oli Haua talu maa peal mesipuuaias väike ait, kus ta harilikult elas. Ainult talvel kange külmaga läks ta talutuppa. Mesipuid oli tal palju. Esimese mesilaspere püüdnud ta metsast, kuna ta kärgedega mesipuu oli kõrge kuuse otsa pannud. Rahva arvamise järgi ei tohtinud mesilasi osta ega müüa. [-238-] Ostetud mesilaste kohta ütles Mart: "Need ei ole mesilased, neil pole õnne." Ja kui ta ükskord ometi, oma parema teadmise vastu, ühe pere ära müünud, siis olnud tal ka mesilaste õnn otsas.
Mesipuud jäid tal talveks aeda. Pärastpoole mattis ta nad sügisel maa sisse, kust õhuauk välja käis. Kevadel olid pered terved. Mart kaebas ainult, et talvel hiired mesipuude kallale tikuvad.
Varas viinud talt kord kõige parema pere ära. Seda pidanud Mart Toru-Jaani süüks. Ta läinud Jaani juure ähvardusega, et kui see teda rahule ei jäta, siis paneb ta Jaani loomadele sajajalgsed selga. See ähvardus mõjunud. Mardi mesilasi ei ole pärast enam puudutatud.
Teinekord viinud vargad Mardi aidast ta paremad tööriistad ja riided ära. Mart lasknud Vanaõue sepa Siimu oma plaani järele raudvedru sissepoole aita teha, mis vargal, kes sisse astub, mõlemad jalad alt ära lööb. Küla mööda rääkinud ta, et kes nüüd tema äraoleku ajal tuleb aidast varastama, sel on "massid maas." Pole aga keegi julgenud tulla oma massisid jätma. Sinna aidaesisele surnudki Mart viimaks südamerabandusse ära. [-239-]
Leetva Mari Letneril, nende lugude kirjutaja vanatädil, oli kaks poega: Peet ja Mihkel. Peet jäi peremeheks isatallu, see oli Leetva Vanatalu. Mihkel ehitas endale Kaansoo kõrtsi lähedale poe. Teda nimetati millegipärast Hunt-Mihkliks. Ta oli suurte silmadega, laia näoga, suur naljahammas, üldiselt, välimuse ja iseloomu poolest sarnane oma onu Saeveski Hansuga. Mihkel võttis naise, kui ta oli juba vana mees. Lapsi nad ei saanud. Mihkli onu Pärassaare Andres Kuldkepi kõige noorem poeg Mart tuli neile kasupojaks. Mart sai seal kuidagi viisi jõukaks meheks. Ta kiitis kõigile, et "mul on kapitaal" (tugeva rõhuga viimasel silbil) ja pilkas neid, kellel ta arvas seda puuduvat. Räägiti, et temal olnud ühes Pärnu pangas 5000 rubla.
Kord tuli Mart Pärnust äriasju ajamast ja heitis oma toas poe kõrval magama. Aeg suvine, kasuvanemad magasid üleval pööningul. Hommikul leiti, et Mart oli tapetud: talle oli kirvega sügav haav meelekohta löödud ja veel nöör ümber kaela tõmmatud. Mardi lähedal teises toas maganud teenija tüdruk. See olnud raske unega, ei olnud öösist sündmustest midagi näinud ega kuulnud. Toauks olnud hommikul niisama lukus nagu ta õhtul oli. Ukselukk olnud küll viletsavõitu. Mõrtsukad jäid avastamata. Arvatavasti saanud nad saagiks 60 rubla Mardi raha.
Mardi poe läheduses, [-240-] Viidika talus ehitati samal ajal uut elumaja ja raha olnud ehitajail napilt. Viidika perenaine öelnud pärast Mardi tapmist oma onupojale Andres Kõrgele, kes Õunapuuaia Bakhofi juures oli poisiks: "Maja ikkagi ilma võlgadeta valmis ei saanud; parem oleks võinud Mart elama jääda." See teade on vanalt Bakhofilt saadud. Mart oli tugeva tervisega, paks mees, kõige paremas eas, kui ta tapeti.
Tol ajal oli Võhmas kaupmees Jüri Martinson. Tema isa oli enne Taevere mõisas karjameheks, pärast elas oma poja juurs. Tema ema oli Kärdu tädi tütar Ann. Kärdu-tädil oli nimelt kaks poega: Jüri ja Hans ja kuus tütart: Rõõt, Anu, Ann, Mari, Madli ja Kadri. Jüri Martinson oli Paide kaheklassilise kreisikooli läbi teinud ja pidas Võhmas poodi, majas, mis Taevere Kuldkepi äi, endine kaupmees Miller, oli endale ehitanud.
Martinson läinud tapetud Mardi kasuvanemate juure ja öelnud: "Mardi raha teie Pärnu pangast kätte ei saa, sest seaduse järgi ei ole vanemad laste varanduse pärijad. Tulevad Mardi õed ja vennad ning saavad raha endale. Aga kinnitage mind Mardi asemele oma kasupojaks, siis olen ma Mardile kõige lähedasem, saan selle raha kätte ja annan teile." Mardi kasuvanemad olnud sellega nõus. Martinson läinud siis Pärnu, võtnud Mardi raha pangast [-241-] välja, ei ole aga selle annud kasuvanemaile, vaid hakanud saadud rahaga suuremaid ärioperatsioone ette võtma. Oma kaupluse Võhmas jätnud ta nüüd enamasti sellide hooleks, ise sõitnud ümber, ostnud linu, vilja ja metsalankisid. Teda peeti osavaks, jõukaks ärimeheks, ta kuulsus kasvas ja hea meelega usaldati oma raha tema kätte.
Martinson oli nooremas eas mõistlik, viisakas, kaine, kokkuhoidlik, õige mees. Pärast, kui sugulased intriigide abil olid tema naisevõtmise nurja ajanud ja ta oli tapetud Mardi raha kätte saanud, näis, nagu oleks üks teine võõras vaim tema kehasse asunud. Ta hakkas purjutama, kaarte mängima, naistega lõbutsema, pidusid mööda sõitma ja jättis oma koduse äri lohakusse.
1905. aastal oli ta punane agitaator, kes rahvale kõrtsis ja mujal seletas, et Jumalat pole olemas (ta enda sõnade järgi hakanud ta Jumala olemasolus kahtlema juba, kui ta 15-aastane olnud), kirikuid ja vaimulikke, neid rahva petiseid, pole tarvis, kauplemine peab vaba olema, ilma mingisuguste patentideta jne. Kui Besobrasovi karistussalgast püüdjad teda tahtsid kinni nabida, siis leidis ta kaitset ja eestkostmist Taevere mõisa rentniku Jaan Kuldkepi poja Alberti poolt, kes oli Kärevere mõisa omanik ja tegutses üksmeelselt teiste mõisnikega revolutsionääride vastu. Sellepärast oli Alberti sõnal mõju, kui [-242-] ta tahtis Martinsoni päästa, kes oli oma ema poolt tema sugulane ja tema vanemate poe rentnik Võhmas.
Mainitud Taevere Jaan Kuldkepp oli nende lugude kirjutaja onu. Isa andis ta poisikesena Lahmuse mõisa Rathlefi juure kärneripoisiks. Rathlef laskis ta Riias ühes suuremas äris kunstkärneriks õppida. Noormehena pidas ta mõisates aedniku ja juustniku kohta. Teenides sellega raha ja saades raha ka oma naise, Võhma kaupmehe Milleri tütre, kaasavarana, mõtles ta juba mõne suurema ettevõtte peale. Kui tolleaegne Taevere mõisa rentnik von Bunge selle mõisa käest ära andis, võttis Kuldkepp, alguses Kurikoffiga koos, Taevere mõisa ja valla enda kätte rendile ja jäi sinna varsti, kui Kurikoff üle kolis Vastemõisa, ainukeseks rentnikuks.
Keiser Paul oli selle mõisa ja valla sissetulekud kinkinud millegipärast ühe von Lipharti perekonnale jäädavaks tarvitamiseks. Kuldkepi aeg oli juba 40 isikut, kelle vahel rendiraha ära jaotati. Igaüks neist sai aastas 300 rubla, katsus aga sellega ära elada, pidades endale, kui aristokraadi võsule, ebakohaseks ja alandavaks, kuhugile teenima minna. Jaan Kuldkepp oskas selle perekonna hooldajaga endale kasulikku kaupa sobitada, sai mõisa ja valla enda kätte rendile esiti 12, siis 24 aasta peale. Viimane rendiaeg küll lühendati ja lepingu tingimused muudeti uue hooldaja Friedensteini [-243-] pealekäimisel.
Valla talude rendi tõstis Kuldkepp nii kõrgele, et vald maksis kogu rendi ära ning mõis jäi temale ilma rendita kätte. Ka riigimaksud oskas ta isiklike "läbirääkimiste" abil asja korraldavate ametnikega valla peale veeretada. Vallas tekitas see nurinat ja kohtuskäimist, kuid Kuldkepi leping oli vormilisest küljest nii seadusega kooskõlas, et ei harilik kohus ega senator Manasseini revisjon millestki ei saanud kinni haarata. Jaan Kuldkepp elas vanaduseni Taeveres ja suri seal.
Taevere Kuldkepp oli omal ajal kaugel tuntud isik. Teda peeti targaks meheks ja ta ise oskas ennast hinnata. Oma asju ajas ta osavasti, ettevaatlikult, tagajärjekalt. Hoides ülepea end seaduslikkuse piirides, ei sattunud ta kohtuvõimudega vastuollu, vaid protsessid lõppesid enamasti alati tema kasuks. Protsessidega oli ta nii harjunud, et ütles: "Minul on ükskõik, kas ma istun kõrtsilauas või kohtulauas." Ta pidas end aumeheks ja kuuldes süüdistust, et ta olla ülekohtusel teel jõukaks saanud, hüüdis ta pahaselt: "Tulgu ometi üks inimene ette, kes võiks tõeks teha, et mina olen ülekohtuga midagi temal ära võtnud."
Ta selfmademani iseteadvus ei näidanud end tõusiku upsakusena, ta kokkuhoidlikkus ei läinud kitsinduseni. Mõisnikest pidas ta lugu, seadis neid mõnes asjas endale eeskujuks. [-244-] Püüdis neilt õppida oma majapidamise korraldamist, ilma nende seltskonda tikkumata, ilma nende ees end alandamata. Tundes end eestlasena eesti seltskonnas koduselt, ei olnud tal siiski opositsioonimeeleolu sakslaste vastu. Oma lastele andis ta saksa hariduse. Ta nägi meeleldi, et nad sakslastega sõbrustasid, saksa seltskonnas liikusid. Tal polnud midagi selle vastu, kui nad seal assimileerusid. Teiselt poolt oli ta sõbralikus vahekorras C. R. Jakobsoniga ja andis sellele mõnigi kord rahalist abi "Sakala" väljaandmisel. Kadunud Jakobsoni võlgu ei nõudnud ta tema pärijailt tagasi.
Muidu ta väga heldekäega ohverdaja ei olnud. Ta oli kuulnud, kuidas mõisnikud, eriti vana Navesti "Jin" (parun Hoeningen-Huene), oma kitsiduse vabandamiseks harilikult ütles: "Kui ma millegi kasuks raha ohverdan, siis varastan seda oma laste taskust." Seda Jini sõna kordas Kuldkepp irooniliselt natuke naeratades, kuid mitte hukka mõistes. Tema abikaasa suust oli seda sentensi sagedamini ja heakskiitvalt kuulda. Oma sugulaste vastu oli Taevere Kuldkepp lahke ja heasoovlik, mida talle mõnikord küll tänamatusega tasuti. Nende lugude kirjutaja isiklikult mäletab teda ja tema abikaasat heaga.
Kuldkepi abikaasa oli mehest palju noorem. Kui ta mees, olles üle 70 aasta vana, jäi põduraks ja ta hingamine oli veresoonte [-245-] lubjastumise tagajärjel nii raskendatud, et ta harilikult pehmes, ratastega leentoolis istus ja seal magas, kartes voodis lämbuda, siis õhkas naine: "Peaks ta veel kolmgi aastat minu seltsis elama!" Ta ise tundis end tervena ja ta elulõpp näis olevat kaugel.
Ükskord oli neil kellegi nende pereliikme sünnipäevapidu. Koosolejate tuju oli kõige parem. Isegi haige isa, keda leentoolis teiste sekka veeretati, võttis nooremate lõbust osa. Korraga nägi nende kõige noorem tütar Ella, et üks nagu valges vahariides pikk inimkuju tuli teisest toast läbi lahtise ukse sisse, pööris oma näo koosolejate poole ja kadus siis. Teiste jutustajate järele seisnud see kummaline kuju Ella enda voodi juures.
Neiu kahvatas seda viirastust nähes. Ta küsis toatüdrukult, kas see olla ka midagi näinud, sai aga eitava vastuse. Üks nädal peale seda, kui nende perekond istus söögilauas, perenaine oli õige lõbusas tujus, naljatas palju ja laskis viimaks sisse kutsuda ühe jutuka vanaeide Võhmast, Tooma Liisa, et selle naljatusi kuuldes saaks enam naerda - tundis ta, et temal üks jalg, siis varsti ka teine jalg hakkas nagu surema. See tunne kerkis ikka ülemale poole kehasse. Ta käskis oma jalga hõõruda, mis aga ei aidanud. Ta tõsteti toolilt üles, et voodi viia. "Nüüd ei ole enam nalja," õhkas ta voodi heites, kus ta varsti suri. [-246-]
Vapustatud naise ootamatust surmast, ütles ta haige mees: "Kui tema on surnud, siis mina ka enam ei ela." Tõesti, nädalapäevad peale seda suri ta ka ise. Üks halastajaõde Viljandist, kes oli kutsutud haige eest hoolitsema ja viibis surmatunnil tema juures, jutustas pärast, et nii õudset surma ei ole ta enne oma eluajal näinud. Haige olnud deliiriumis, soninud ikka kohtust, näinud kuradit ja näidanud teistele: "Näe, näe, seal ta seisab." Surija viimne hääl ei olla mitte inimese, vaid nagu hirmus vali pasuna hääl olnud.
Oma ainsa poja Alberti laskis Taevere Kuldkepp Riia polütehnikumis agronoomiks studeerida ja ostis talle Kärevere mõisa vallaga. See mõis oli seal, kus nüüd on kitsaroopalise raudtee Kärevere jaam. Tema koosnes kahest väiksevõitu mõisast. Üht neist nimetas rahvas enne "Kärevitu", teist "Vansi" mõisaks. Vansi on vist võetud saksakeele sõnast Schwanz. Arvatavasti on üks mõis olnud kellegi naisterahva, teine kellegi meesterahva käes. Nende ebaseaduspärasest armastusvahekorrast on vist rahvas põhjust saanud mõisatele pilkenimed anda, mis pärast Kärevereks muudeti.
Kuldkepp oskas talud nii hea hinnaga ära müüa, et mõis talle peaaegu hinnata kätte jäi. Sinna ehitas ta uue, soliidse elumaja, seadis teised hooned korda, asutas sinna ka hea viljapuuaia, milleks Taevere mõisast laskis paremad [-247-] puud ja põõsad viia.
Vanemate, eriti ema, soov oli, et pojast saaks päris mõisnik, kes teiste "vonnidega" oleks üheväärne. Albert pidi sellepärast Viljandi aadligümnaasiumist ja Riia polütehnikumi korporatsioonidest alates noorte mõisnikega läbi käima ning nendega sõprust sobitama. Ja et need tõusikut eneste sekka võtaksid, pidi ta ohtrasti raha välja puistama.
Isa tundis oma poega ja tal ei olnud poja vastu mitte suurt usaldust. Kui nende lugude kirjutaja vend Hans kord Taeveres onu juures külas oli ja jutt tuli Albertist, kes tol ajal veel polütehnikumis studeeris, siis ütles isa murelikult: "Jumal teab, mis minu pojast saab." Tõusis sellejärel ruttu üles ja läks teise tuppa. Kui ta tagasi tuli, olid tal silmad punased, nagu nutetud.
Seda enam aga hindas ja hellitas ema oma ainust poega. Ta öelnud kord söögilauas mehele valju näoga: "Albertile pead sa teise, parema mõisa ostma, kui Kärevere on." Mees teinud tõsise näo, vaadanud selja taha ja vastanud: "Ma vaatan õige, kust see raha siis teise, parema mõisa ostmiseks peab tulema."
Isa oli koduse testamendi teinud selle kohta, kuidas peale tema surma asi ta varandusega peab jääma. Kuulu järgi olnud selle testamendi sisu üldjoontes järgmine: lesknaine pidanud oma surmani mehe varandust valitsema, mis alles pärast naise [-248-] surma tuleks jagamisele laste vahel. Kärevere mõis oli poja Alberti nimele ostetud kohustusega, et ta õdedele teatud summa selle pealt välja maksaks. Albert nurises, et tema mõis olla pärandustombus liiga kõrgelt hinnatud. Võhma talu ja kaubakoha oli naine oma isalt pärinud ja kavatses selle oma lonkavale tütrele Allale (Alviinale) jätta. Kaks vanemat tütart: tohter Tannebaumi abikaasa Marie Tallinnas ja loomaarsti Raska abikaasa Nelly Viljandis, olid suure osa oma pärandusest juba meheleminekueas kaasavarana kätte saanud.
Testament hoiti ühes koduse rahaga kapis. Vana Kuldkepp öelnud, et igaüks tema neljast lapsest saab päranduseks 20 tuhat rubla. Pärast isa surma oli aga kapp tühi: raha ja testament olid kadunud... Õed süüdistasid venda Albertit raha omandamises ja testamendi hävitamises, mis oli tema huvides. Nad annud selle asja kohtu-uurija kätte Põltsamaal ja ähvardanud Alberti Siberisse saata. Kindlate tunnistuste puudumisel aga lõpetanud kohtu-uurija selle asja.
Onupoeg Vakina Hans Kuldkeppi taheti tunnistajaks kutsuda. Et aga kadunud testamendist temale Taeveres üldjoontes oli ainult räägitud, testamenti ennast ta ei olnud näinud, ega selle kadumisest midagi lähemat ei teadnud, siis keeldus ta minemast. Pärast ütles Albert Hansule irvitades: "Hea, et sa ei läinud. Mida sa oleks võinud selle testamendi [-249-] kohta seletada? See on ammugi ahju läinud." Seda jutustas Vakina Hans ise nende lugude kirjutajale.
Kuna Kärevere mõis oli Alberti nimele ostetud, jäi õdedele ema pärandus, nimelt Võhma kaubakoht ja talu jagada. Vanemad õed ei astunud mitte nooremate kasuks tagasi. Raska Nellile näiteks oli isa Viljandis maja ostnud ja selle eest vist 20 tuhat rubla maksnud. Kui ta mehele sai, ei lasknud ta endale pulmi teha, vaid palus, et isa annaks pulmaraha ka talle kaasavaraks. Nüüd nõudis ta Võhma kaubakohast samat osa kui teisedki. Ta ähvardanud nooremete õdede, Alla ja Ella, veimekirstudki läbi sorida, et näha, kas seal mitte ei leidu vanemate vaskkastruleid. Võhma kaubakoht ja talu jäigi loomaarst Raska kätte, kes teistele õdedele nende osad välja maksis. See pärandustomp hinnatud 11 tuhande rubla peale.
Loomaarst Raska lesk Nelly oli nooreseas ilus, terve näoga neiu. Tema õemees dr. Tannebaum ütles tema kohta: "Ein kerngesundes Mädchen." Nüüd on ta juba mitu aastat peaaegu kurt. Vist ei ole tal elus kõik õnnestunud, sest ta ütlevat mõnikord õhates: "Minu elutöö on kaduma läinud."
Isa oli sihiajajate insineeridega kitsaroopalise raudtee ehitamisel mehkeldanud, et nad sihi tingimata Võhmast läbi ajaksid. Ta lootis, et seeläbi tema kaubakoha väärtus Võhmas [-250-] suuresti tõuseb. Ka kavatses ta tema krundis leiduva turbaga head äri ajada ja laskis seal turbakuure ehitada. Veel oma viimses haiguses vaeveldes öelnud ta: "Enne ma ei sure, kui turbakuurid on valmis." Surm tuli siiski varemalt ja kuurid olid nii laiad ehitatud, et tuul mitte vabalt läbi ei puhunud ja turbad hästi ei kuivanud. Kuurid kõdunesid ja lagunesid tarvitamata ja oodatud kasu turvastest jäi tulemata.
Pärast isa surma andis Albert Taevere mõisa käest ära. Endine ülitulutoov rendileping oli nii muudetud, et rentnikul tulnuks omast taskust mõisale juure maksta. Vald, kes enne ühes ka mõisa rendi ära maksis, oli nüüd mõisast lahutatud ja teda pügada enam ei saanud.
Albert oli Suure-Jaani tuletõrjeseltsi asutajaid, on vist praegugi selle seltsi auliige, kuid äpardusi või ebaõnnestumisi tulega juhtus tal elus enam kui üks kord. Enne ta lahkumist Taeverest põles mõisa härrastemaja maha. Nooremad õed olid oma veimekirstud, mis enne seisid Võhmas, tulekahju ees toonud ka Taeveresse. Kelle nimel olid mõisahooned tulekassas kindlustatud ja kas õdede kirstud ka olid tulekassasse üles võetud, seda ei tea.
Pärast tulekahju Albertil ja ta õdedel nähtavasti rahapuudust [-251-] ei olnud. Ella sõitis Berliini, et sealses konservatooriumis lauljannaks õppida ja ta õde Alla läks ühes. Albert hakkas Kärevere mõisat pidama. Võlgu tal mõisa peal ei olnud. Isa oli hooned täiesti korda seadnud. Ilus palgimets tõstis mõisa väärtust.
Albert ei olnud lihtsa, kokkuhoidliku elu, visa, kestva töö ja selle tagajärgede kannatliku äraootamise harrastaja. Ta tahtis ruttu, kergesti, leidlike kombinatsioonide abil haljale oksale tõusta ja seal lõbusasti õõtsuda. Ta arendas oma mõisas turba-tööstust, ehitas endale turbaküttega jahu- ja saeveski, mille juures tal Oisu härra osanikuks või abiliseks olnud. Vist oli Albert ühevahe ka Viljandi maakonna agronoomi ametis. Maamõõduasjad näiteks olid tema kontrollida. Kabala mõisas tegi ta kaks korda aastas parun Taubele inventuuri.
Tema sõber Eistvere von zur Mühlen ütleb, Albert olnud tark mees, kuid teda hukutanud liig suur mängimisekirg. Kord kaotanud ta õhtul kaardimängus Mühlenile 20 tuhat rubla ning olnud hommikul õige tusane. Mühlen öelnud talle: "Ära karda, ega ma sinult ei hakka seda raha nõudma. Kui ma sulle oleks kaotanud, ma poleks ka maksnud." Võib olla, et Mühlen tookord talle mänguvõla kinkis, kuid Kärevere mõisa ilus mets olevat viimati ikka ära müüdud just Alberti kaardimängu võlgade eest Mühlenile. [-252-] Albert käis ka korduvalt, kui tal olid suuremad summad raha, Monte Carlos mängimas.
Huvi ja indu eesti rahvaelu arenemise vastu Albert ei näidanud. Kord oli ta lubanud Viljandi põllumeeste seltsis kõnega esineda. Pärast oli ajalehes muuseas selle koosoleku kohta märkus: "Et Albert Kuldkepp ei olnud ilmunud lubatud kõnet pidama, siis loeti selle asemel koosolijatele midagi raamatust ette."
Albert kosis ühe kindral von Enteli tütre. Tema äia peeti rikkaks meheks, kellelt tütar oli suurt kaasavara loota. Alberti proua oli Peterburis üles kasvanud. Maaelu võõra rahva seas ei võinud talle meeldida. Kodumajapidamiseks ei olnud ta võimeline, ei teinud sellega tegemist. Muidu olnud ta heasüdameline, lahke inimene, kes aga eesti keelt sugugi ei rääkinud. Mees pidi oma prouale mitu teenijat pidama ja igapidi tema seisusekohase elumugavuse eest hoolitsema. Üks teenijatüdruk saadeti kohe Tallinna "Kuld lõvi" hotelli peente söökide valmistamise ja õiget härraste passimise kunsti õppima. Värsket liha ja muud vajalikku toidukraami toodi Käreveresse iga päev Paidest raudteega, sest tolleaegses väikeses Türi alevikus ei olnud kõike soovitavat saada. Kodune elu oli aristokraatlikult sisse seatud. Kui härrased sõid, oli söögilaual [-253-] kelluke, mille nupule vajutati, kui kedagi teenijat vajati. Ühe korra helistamise peale ilmus üks tüdruk, kahe korra peale teine jne.
Albertil tuli mõisnike seltskonnas pöörelda. Ta ei võinud seal "lump" olla vaid pidi "anständig" elama, kulude peale vaatamata. Tõusik pidi pärismõisnike seas eriti helde käega raha välja puistama, et teised teda, vähemalt väliselt, kui endaväärilist kohtleksid. Eistvere von zur Mühleni jutu järgi maksnud Albert kogu arve kinni, kui ta teiste mõisnikega koos Tallinna paremas hotellis mõne lõbusa olengu pidanud. Noored mõisnikud käisid küll Alberti juures pidutsemas, kaarte mängimas, eriti veel sügiseajal Kärevere metsas jahil. Kui aga Albert soovis, et nad teda aurahukohtuniku kandidaadiks üles seaksid, siis kukkus ta läbi.
Alberti võlad hakkasid kasvama. Tema noorik ei võinud, mehe püüetele vaatamata, igavat maaelu väikeses mõisas välja kannatada. Sagedasti elati Tallinnas ja Peterburis. Käreveres käidi nagu enam suvitamas. Lõpuks otsustas noorpaar Kärevere päris maha jätta ja linna elama asuda. Kärevere härrastemaja, mis isa oli ehitanud ja 5000 rubla eest tulekassas kindlustanud, suurendas Albert ja tõstis kindlustussuma 16 tuhande [-254-] peale. Proua lapsega oli juba ära sõitnud, Albert üksinda veel kodus end ka ärasõidu vastu valmistamas. Seal puhkes tuli lahti, sahvrist alates, ja mõisa elumaja põles põhjani maha. Albertile maksis kindlustusselts 16 tuhat rubla kahjutasu välja. Oma äialt saanud ta umbes samal ajal 80 tuhat rubla naise kaasavaraks. Selle summaga sõitis ta kohe Monte Carlosse mängima, kus ta ka enne oli käinud. Kui palju raha ta sealt tagasi tõi, on teadmata.
Albertil oli poeg ja vanaisa von Entel oli poisi nimele pannud panka 30 tuhat rubla, kui äi suri, tahtis Albert seda raha kätte saada, kuid ilma proua nõusolekuta ei olnud seks võimalust. Proua nõusoleku saanud ta niiviisi, et ta prouale ühe paberi pannud allakirjutamiseks, öeldes, et see olla volitus, millega ta minevat postile üht proua nimele saadetud pakki vastu võtma. Saanud oma poja päranduse kätte, sõitis ta jälle Monte Carlosse õnne katsuma. Õnn aga ei naeratanud seegi kord talle.
Monte Carlost telegrafeeris ta ühele tuttavale, nimega Johanson, kes turbaasjanduses oli tema abiline ja nõuandja olnud, et ta olla end päris paljaks mänginud. Sõber saatku talle raha kojusõiduks. Johansoni kulul sõitiski ta tagasi. Siin oli ta enne kogu oma vallasvara [-255-] Scheeli pangale pantinud. Pärast katsunud ta panka tüssata, kirjutades oma vallasvara äia nimele, kuid see number pole läbi läinud. Kärevere mõis oli panditud Krediitpangale (mõni räägib, et Riia kaubanduspangale) ja pangast palju suurem summa raha välja võetud, kui oli mõisa väärtus. Viimasel ajal pole Albertil töövankreidki olnud. Vili veetud sügisel palja maa ajal regedega rehte.
Siis tuli Peterburist teade: Albert olla end maha lasknud. Ta kuulutati surnuks, pank jagas Kärevere mõisa asundustaludeks ja müüs nad maha, et osagi laenuks antud kapitalist tagasi saada. Teised Alberti krediitorid jäid oma rahast ilma. Kui Kärevere mõisa naaber, Oisu härra parun Rausch von Traubenberg kuulis, et Albert osanud oma varanduse peale nii suured võlad teha, siis kiitnud ta: "Kuradi tark mees!"
See Oisu härra oli huvitav isik, sihvakas, ilus, terve mees, osav, kaval, ülilibeda keelega, talurahva vastu õige ladna ja lahke, kui tema huvid seda nõudsid. Kui kitsaroopalist Pärnu-Tallinna raudteed ehitati, oli tema kokkuleppe sobitaja tasu suhtes nende talumeestega, kelle maad raudtee alla võõrandati. Võhmas kirus teda mõni mees ja ei lubanud koguni mitte kokkuleppele alla kirjutada, sest parun pakkuvat liig madalat hinda, [-256-] andis aga siiski varsti oma allkirja. Küsijale, miks ta oma sõnale truuks ei jäänud, seletas mees pärast: "Ma ei tahtnud küll alla kirjutada, kuid ta võitis oma libeda keelega mu südame ära."
Kui nende lugude kirjutaja vend, kes rääkis kaunis hästi saksa keelt, samas asjas pöördus Oisu härra poole saksa keeles, vastas härra temale ka saksa keeles, kuid sellises, millel natuke "Oberpalse Wreindsafti" maiku juures oli ja kus igas saksakeelses lauses eestikeelseid sõnu juure võeti, nagu kartes, et mats muidu härra kõnest aru ei saa. Näiteks "Ich bin ein nõuandja", "Der Mann hat dort seine linaligud," jne. Juuresoleva inseneriga rääkis parun puhast saksa keelt.
Selle Oisu härra juurde anti Albert peale polütehnikumi lõpetamist praktikale, et elus nii ihaldusväärilist kunsti selgeks saada, kuidas osav tegelinski, kasutades soodsat momenti, ruttu ja kerge vaevaga ajab raha kokku, mida kohmetud mehed pika aja jooksul peavad töö ja vaevaga teenima. Oisu mõisas elas paruni proua oma lastega. Parun ise elas kas Tallinnas, kus ta ühevahe oli aktsiisi ametnik, või sõitis ümber, nagu kitsaroopalise raudtee ehitamise ajal, kasulikke ärioperatsioone läbi viies. Ühe raudteeharu ehitamise kontsessiooni Lätimaal andis üle Kärevere Albertile 10 tuhande rubla eest. Saadud rahaga tuli parun koju ja hakkas seal [-257-] ehitama, öeldes: "Nüüd, lapsukesed, on jälle raha, nüüd võime ehitada."
Oma Oisu mõisa andis parun enne pooletera peale, pärast rendile. Rentniku Heimbergiga tegi ta lepingu 12 aasta peale selle tingimusega, et kui rentnik enne lepinguaja lõpule jõudmist taganeb, siis peab ta kogu 12 aasta rendi parunile välja maksma. Parunil oli kaks rehte. Üks vana, teine uuem. Nad olid omaniku poolt kõrge hinna all tule vastu kindlustatud ja põlesid teineteise järel maha. Üks neist isegi kaks korda. Nii sai parun tulekahjudest kasu. Rentnik aga, kelle põhk ja muu kraam oli tule vastu kindlustamata, kannatas suurt kahju. Kuid rendileping hoidis teda paigal, nii et ta ka ei pääsenud ära minema.
Oli põhjusi arvata, et kolmest tulekahjust kaks ei tekkinud mitte paruni usaldusmehe kaasabita. Kui parun pärast tulekahju koju tuli, ütles ta rentnikule: "Vaata, mis mats matsile teeb!" tahtes sellega mõista anda, et keegi eesti soost vihamees olla rentnikule, kes ka oli eestlane, kättemaksuks rehe põlema süüdanud. Nii segati osavasti rebasesabaga jälgi.
Ühevahe katsus Oisu parun suurt äri turvastega. Ta tellis Saksamaalt turba-pressi, millega turbaid brikettideks pressiti. Eriteadlasena oli tal selle juures abiks keegi Johanson. [-258-] Sama isik, kes Kärevere Albertile Monte-Carlosse saatis kojusõiduraha. Kui Oisu turbatööstus oli hästi sisse seatud, võttis parun Türi paberivabriku kütmise enda peale. Oodatud kasu asemel saanud ta seal aga kahju. Oma turbapressi andis ta pärast üle Kärevere Albertile.
Kui kitsaroopaline raudtee oli valmis, siis pidas Oisu parun selle valitsuses mingit ametit. Oli see tee ju Balti aadli käes. Ka arendanud ta ühes Tallinna lähedases soos riigi turbatööstust, mille alal teda juba kogenud spetsialistiks peeti. Tallinnas tegutsedes puutus parun harva kokku oma perekonnaga. Oma proua vastu olnud ta kaunis toores. Kui ta aga Kärevere Albertiga linnas asju ajas, siis olnud neil preilisid ümber lipitsemas küllalt.
Üks kapitalistide rühm tegi Oisu parunile ülesandeks riigivalitsuselt välja nõutada kontsessiooni uuele raudteele, otse Moskvast Tallinna. Oisu parun oli sääraseis asjus juba oma osavust näidanud ja teda peeti sellepärast kõige kohasemaks meheks, kes asjaga toime tuleb. Tasuks lubati temale pool miljonit kuldrubla.
Parun hakkas, vaeva ja kulu kartmata, energiliselt peale, sest lubatud tasu oli liig ahvatlev. Igasuguseid vahendeid kasutades saanud tarmukas mees oma nõusse kõiki isikuid, kellest asi ära rippus. Ainult Kokovzev jäänud veel võita, kuid see toetanud sõrad tugevasti vastu. Tema olnud sunnitud vastu panema, sest lesk keisrinna Maarja Feodorovna olnud [-259-] oma kapitali paigutanud Rõibinski-Vindava raudtee aktsiatesse ja nüüd oli karta, et uue raudtee avamise puhul võiksid Rõibinski-Vindava raudtee aktsiad hinnas langeda. See oli Kokovzevi kangekaelsuse põhjuseks. Ei aidanud ka see midagi, et kontsessiooni paluja seletas, kui suur strateegiline tähtsus uuel raudteel on. Kokovzev jäi kõigile põhjendustele kurdiks. Oisu parun jutustanud pärast turtsudes seda lugu: "Küll ma teda söötsin ja jootsin. Pakkusin talle suurt altkäemaksu, vedasin talle kõige paremat sorti litsisid, kuid kuradist võitu ei saanud."
See äpardus andis parunile suure paugu. Tagakihutatud suurest saagilootusest, julgustatud oma esialgsetest edusammudest, oli parun kõik kaardile pannud ja kõik kaotanud. Kogu selle mängu tagajärjel siples ta nüüd suurtes võlgades. Ta laskis oma mõisa ääremaad väiksemateks kohtadeks välja planeerida ja müüs nad võlgade katteks ära. Selleläbi päästis ta mõisasüdame ühes hoonetega oma õele, kellele pärandusosa veel oli välja maksmata. Muretsedes ja kahjatsusest piinatud hakkas parun morfiumi tarvitama. Kui talle veel teatavaks sai, et üks tema armuke oli talle truudust murdnud, võttis ta nii suure annuse morfiumi sisse, et igaveseks uinus.
Tema õde ja lesk proua elavad praegu Oisu mõisas. Ta vanem poeg on autoomanik ja juht, kes, keeli [-260-] osates, enamasti välismaalastest turiste sõidutab. Poeg tänab kadunud isat järele, et see tema, kui ta ei viitsinud koolis õppida, oli pannud lukussepa juurde. Seal omandatud oskused minevat talle nüüd hädasti vaja. Ta kosinud endale Tallinnas eesti soost abikaasa. Noorem vend elavat Saksamaal, ka autojuhina, kuid kehvemais oludes, kui vanem vend Eestis.
Aga jutt Võhma kaupmehest Martinsonist jäi pooleli. Pöördume nüüd tema juure tagasi. Kärevere Albert Kuldkepp, kes 1905. a. mõisnikega ühel meelel tegutses, ning kelle sõnal mõju oli, päästis ta Besobrasovi karistussalga käest, nagu enne sai jutustatud. Selle abi eest pidi aga Martinson oma päästjale 12 tuhat rubla laenuks andma. Teatavasti jäi Albert pankrotti ja Martinson oma rahast ilma. Seda oli Õunapuuaia vana Bakhof tema enda suust kuulnud. Martinsonil oli enne kavatsus olnud oma ärid likvideerida ja korjatud kapitaliga rahulikult elada. Aga suurema osa kapitali kaotus Alberti süü läbi ja mõned muud enne seletatud põhjused mõjusid temale nii, et ta enam ei mõelnud sipelgausinusega raha korjamisele ja kokkuhoidmisele. Pidudel käis ta sagedasti, purjutas ise ja maksis arved kinni oma joomakaaslastel, kes tema ümber lipitsesid ja teda austades "isaks" hüüdsid. Kodus oma kauplustes näitas [-261-] ta end ikka harvemini.
Viimati oli ta Tallinna üleüldisel laulupeol nädal otsa lõbutsenud. Võhmasse tagasi jõudes rakendanud nad joomakaaslase Vaasmanniga kaks hobust kalessi ette ja läinud edasi pidutsema. Sealt tagasi tulles tundis Martinson nii suurt valu selja sees, et ei võinud voodist üles tõusta. Pilistvere tohter Loorberg ennustas talle pikaldast haigust ja pidas vajalikuks kõige hoolsamat ravimist. See aga Martinsonile sugugi ei meeldinud, oli ta ju oma elu lõbudele pühendanud. Nende lugude kirjutaja vennale, kes teda siis külastas, ütles ta: "See pole kellegi elu, nii vaevelda." Võttis padja alt revolvri, pani selle otsa oma meelekohta ja ähvardas: "Kui asi varsti ei parane, siis pole muud vaja kui üks plõks ja on kõik lõpetatud." Kuuljal käisid judinad üle keha, kui ta mäletas, missuguse tõsise ilmavaatega mees Martinson enne oli olnud ja mis ta nüüd suust välja ajas.
Kutsuti külast vanamoor, kes Martinsoni pidi palju rutem terveks tegema kui tohter. Vanaeit ütles, et vaja kuppu lasta. Ta oli kupulaskja ja muid abinõusid tal polnudki soovitada. Martinson oli kõhn, verevaene mees, nüüd pandi talle kupud seljale. Need muidugi ei aidanud. Saadeti uuesti vanamoori järele. See leidis, et esimesed kupud mõjunud liiga nõrgalt, [-262-] peab teine kord veel kuppu laskma. Peale teist kupulaskmist oli Martinson halvatud. Nüüd tal enam meele ei tulnud ühe plõksuga kannatustele lõppu teha. Aju, mis seda oli enne mõelnud, keel, mis seda enne oli öelnud, käsi, mis seda oli tahtnud täide viia, olid halvatud.
Martinsoni poe uksed pitseeris kohtupristav kinni krediiterite nõudel, kuid oli tähelepanemata jäetud, et ta poe laes oli luuk, kust salaja võidi kaupa välja viia. Oksjonipäevaks oli poodi enamalt jaolt tühja rämpsu jäetud, mille eest kuigi palju hinda ei saadud. Martinsoni sellid olid siis praegune Peetri Ilves ja Võhma kaupmees Jaanson.
Mõned aastad kandis õnnetu halvatud mees oma risti, olles koormaks endale ja sugulastele, kes enne olid lootnud tema kui vanapoisi rikkust pärida, nüüd aga pidid sandi eest hoolitsema, mida nad kuigi hea meelega ega kuigi hoolsasti ei teinud, kuni surm ta peale halastas. Oma suuga oli ta punaseil päevil jutustanud, et Jumalat ei ole. Oma kurva saatusega pidi ta vastupidist tõestama.
Möödusid mitmed aastad sellest, kui Kärevere Albert oli surnuks kuulutatud. Tema poeg vist suri ja ta lesk läks teisele mehele. Ootamata sai siis Eistvere von zur Mühlen, Alberti endine sõber, Albertilt Saksamaalt kirja, et ta elab Frankfurtis suures viletsuses, palub Mühlenilt abi, mis talle ka [-263-] saadeti. Pärast kirjutas Albert ka oma sugulastele ja käis Tallinnas oma õepoja, advokaat Tannebaumi juures, kellele see visiit suurt ei meeldinud. Enda mahalaskmist Peterburis oli ta simuleerinud. Juudid viinud ta kastis salaja üle piiri välja. Nüüd elavat Albert ikka Saksamaal ja teenivat ühes vabrikus. Ta olla võtnud teise naise, kes teda vaos hoiab, nii et ta käsi käivat nüüd paremini.
Varemini näis, nagu kihutaks teda mõni deemon taga. Ta ei leidnud enne rahu, kui vanemailt päritud varandus oli põhjani läbi löödud. Kordus siin see vana nähtus, tõestus see moraalse maailmakorra seadus, et kui üks põlv, abinõudest hoolimata, järgmise jaoks varandust kokku kraabib, see järgmine põlv siis vastupanemata vajadust tunneb sest varandusest lahti saada, otsekui põletaks see teda.
Alberti õed Ella ja Alla elavad Berliinis. Vennaga nad läbi ei käi. Ella sai ühe lese saksa kaupmehe naiseks, sellel olevat põllutööriistade ja masinate äri. Mõne aasta eest, kui Ella Eestis käis oma sugulasi vaatamas, oli ta ilus, paks, pealt näha õige terve inimene. Nüüd käivat talle nõdrameelsuse hood peale. Alla peab oma igapäevast leiba ise teenima. Ta elas enne bonnena perekondades, nüüd olevat ta Ella juures. Õemees ostnud talle õmblusmasina, millega ta töötab [-264-].
Tuletame siin veel mõnda iseäralikku metsanurga meest meele, kes Kuldkeppidega lähemalt kokku puutusid ja kelledest lugusid jutustati.
Kaansoos oli üks vabadik "Puurmanni Mart". Tema päris nime oli Letner. Järgmine lugu põhjustas, et teda hakati Puurmanni Mardiks hüüdma. Ükskord läinud Puurmani meeste voor talvel kaertega Pärnu ja jäänud Kaansoo kõrtsi ööseks. Seal lõhkunud üks Puurmani mees öö läbi torupilli mängida. Torupillimehe regi olla aga teel katki läinud ja Mart Letner, kes ka kõrtsis olnud ja seda pillimängu kuulnud, laenanud talle tema palve peale oma puuree. Puurmanni mees lubanud Pärnust tagasi tulles Mardile ree kätte anda. Sellevahel läinud aga ilm sulale, voor pöördunud teist teed koju ja Mart jäänud reest ilma. Ree laenaja torupillilugu jäänud tal aga eluksajaks meele. Ta mängis seda lugu sagedasti ja sai selleläbi kuulsaks. Mart ütles: "Mina ei kahetse sugugi oma rege taga. Selle looga olen mitu rege peale teeninud." Kui ta natuke auru oli pähe saanud, siis oli lugu lahti. Ta mängis oma Puurmani lugu suuga, ilma pillita. Iseäranis vägevasti kõlas vahetevahel passtoru.
Kord olnud rahvas koos Kaansoo mõisa juures linu harimas. Seal kiidelnud üks Leetva poiss, et tema lööb selle loo sama [-265-] hästi välja kui Puurmann ise. Kaansoo valitseja Hansen, nende lugude kirjutaja vanaisa, pannud siis Leetva poisi ja Puurmani Mardi võidu, rahva lõbuks seda lugu lööma. Võitjale lubanud tasuks 0.5 toopi viina. Võit jäänud vanale Puurmannile. Ta öelnud pärast võiduliiku juues oma vastase kohta: "Jah, lits oleks küll välja saanud, kui ma oleksin oma lugu vana viisi löönud. Aga ma lõin uued köndid sisse, ta ei saanud ligigi."
Puurmanni Mart võttis Pärassaarest ühe Kuldkepi tütre naiseks. Nad läksid Villeveresse, võtsid Aukame koha. Neil oli ainus poeg Jüri. Ema hellitas Jürit ja unistas sellest, kudas pojast saksa teha. Ta arvas, et väga ilus oleks, kui poeg ka saksa keelt oskaks ja hommikuti oskaks emale "gut morja" öelda. Saksa haridusest jäi Jüri küll ilma, aga armastas saksa mängida, kui Aukame talu pidas. Tema tükkidest mäletatakse järgmist:
Jüri lasknud endale ilusa uue kasuka teha. Läinud siis Võhma kõrtsi ja riputanud oma kasuka ukse kõrva varna otsa kõigi kõrtsiliste nähtavale. Ise kõndinud mööda kõrtsi edasi-tagasi. Inimesed aimanud, mispärast see kasukas seal ripub. Nad tulnud üksteise järele, vaadanud, imestanud kasukat ja küsinud, kelle ometi see tore kasukas peaks olema. Teised kohe seletama, et näe, selle saksa päralt seal. Helde saks muudkui korranud: [-266-] "Kõrtsipapa, kallake jälle üks pool." Nii saanud terve kõrtsitäis rahvast viina Aukame Jüri kulul ja tema auks.
Teinekord olnud Jüril uus saksamoodi palitu. Ta läinud sellega Pahajänese kõrtsi saksakambri, tellinud endale peenikesi napsisid, poogna kirjutuspaberit ja pliiatsi, seletades, et tal olla arveid vaja kokku võtta. Oma uhke palitu pannud ta kõrva toolileenile. Istunud laua ääres, kritseldanud seal juures "tousend" ja "tousend."
Üks teine teekäija juhtunud ka sinna saksakambri astuma. Jüri pööritanud silmi ja küsinud karmilt: "Kes sulle luba andis siia tulla?" Teekäija vastanud: "Ma ei teadnud, et see on keelatud. Eks ma lähe ära." Jüri jälle: "Või lähed ära! Aga kes sind laseb ära minna?" Võõras pidanud Jüri käsul toolile istuma. Jüri kostitanud teda kallite napsidega ja noominud kanges saksa murrakus, näidates oma palitu peale toolileenil: "Sina häbenneb see palituu."
Kord käinud Jüri Sindi vabriku juures kaeru ostmas. Tagasi tulles jäänud ta Lahmuse kõrtsi juure peatuma, ajanud hobuse hoovi, ise läinud kõrtsi sisse. Rääkinud kõrtsimehele, et tema käinud Sindi vabrikut endale kauplemas. Küsitud 12 miljoni rubla, tema pakkunud kuus. Seekord jäänud sellepärast veel kaup katki.
Rahvast olnud Lahmuse kõrtsis palju, Jüri [-267-] vaadanud neid, annud kõrtsimehele 3 rubla, käskinud rahvale juua anda, et mis rahvas siin muidu seisab ja vahib. Ise läinud saksakambri ja kuulanud sääl, kuidas rahvas heldet saksa kiidab.
Üks Villevere mees juhtunud samal ajal sinna kõrtsi tulema, see soovinud rikast saksa näha, kes Sindi vabrikut käinud endale kauplemas ja nüüd kõrtsilisi joodab. Lükanud saksakambri ukse lahti, näeb, päris omakandi mees, va' Aukame Jüri. Teretanud teda, hakanud irvitama. Jüri kahminud mütsi pähe, rutanud hoovi, karanud hobusele ja sõitma. Saksa kometimäng olnud seekord mokas.
Jüri oli naisemees ja laste isa. Tema naine oli Haua Kuldkepi tütar. Oma tempudega viis Jüri asja nii kaugele, et ta Aukame talu pidi käest ära andma. Oma vanaduspäevad elas ta oma perekonnaga popsina Aukame saunas.
Türmann olnud Purmanni poolvenda, nad võrsunud Leetva saunikkude perekonnast. Türmanni pärisnimi oli Hans Mielberg. Türmanniks hakkas rahvas teda sellepärast kutsuma, et ta oli mõni aasta saksa tisleri Türmanni juures tisleriametit õppimas. See sakslane Türmann töötas Vastemõisas Ratlefi juures [-268-] Mielbergiga koos tegid nad Ratlefi ühe hobusega ümberveetava veski ja ühe väga kunstliku kapi. Kapi meisterdamiseks kulus neil kolm aastat ära. Õpipoisil pidi aga liim alati sula käepärast olema. Sest kapist sai ka kolme aasta järel niisugune kunstivärk, et teist sarnast ei leidu. Kui uksed lahti tõmmati, siis läksid nad kohe veedrite peal kapiselja taha. Saksa Türmanni õpipoisist sai puumeister ja alt metsanurga tisler. Tegi väga head tööd, kui himu ja huvi oli. Lõppis aga tahtmine, siis tuli kõik ülepeakaela, ligadi-logadi.
Õpilase aastaist mäletas Türmann sagedasti oma saksa meistri kombeid püha ja puhkepäevadel. Siis võttis meister piibli või lauluraamatu kätte ja hakkas valjusti pahandama, ise särgiväel ja paljajalu. Õpipoiss pani imeks, kui liikuv peanahk sakslasel oli. Kui ta silmad üles tõstis, nagu ühel jutustajal ette tuleb, siis jooksid kõik juuksed pea pealt taha kuklasse. Lõi ta aga silmad maha, siis tulid juuksed jälle nina peale.
Meie eesti Türmann oli hea südamega inimene. Armastas Saeveski poegadega ühes tedre- ja mõtusejahil käia. Olles leplik ja järeleandlik, hoolitses ta öösi metsas tuletegemise eest, nii et teised võisid muretult magada. Vähem meeldis [-269-] küttidele see, et kui nemad peale öiseid jahiseiklusi oleks võinud pühapäevahommikul sooja päikese paistel rahulikult põõnutata, Türmann neile rahu ei andnud. Teda huvitas üliväga nõmmelõokese laul ja mäng. Ta soovis, et teised ka seda näeksid, mis tema tähele pani.
Nõmmelõokesel on see komme, et ta muidu ei mõista laulda, kui "türts" ja "türts" häälitsedes kõrgele taeva alla lennata ja siis suure lauluga siristada, jalad, tiivad sorakil, nagu liugu lastes, alla tulla. Teistel küttidel magus uni, Türmann tongib aga ikka pihta: "Vaadake ometi, kudas ta selle liuga nüüd tuleb! Säh, oli küll oksa valmis vaadanud, mille peale liugu lasta, aga näe, nüüd juhtus mööda ja ülepeakaela "parts" alla." Uniseid kütte ei vaimustanud see linnu mäng nii väga, nad hakkasid vastu urisema.
Türmann armastas kõiki jahtisid, ehk tal küll suurt jahisaagi õnne ei olnud. Tema armsam ajaviide oli siiski oravajaht. Juhtus ta oravat mõnikord, eriti pühapäev, mõne kitsiku koha pääl silmama, kus suurt paksu metsa lähedal ei olnud, siis ajas ta Pärassaare ümberkaudu jõmpsikad oravajahile. Mitte orava kättesaamine, vaid tema tagaajamine ja vaatlemine, kuidas, osav, tark loom, oskab kitsikuses end hoida ja hädaohust pääseda, see huvitas teda kõige enam.
Kord olnud Saeveski mehed, Määru Peeter ja mõned teised [-270-] Rassi mail jänesejahil. Türmann leiab aga Rassi nõmmes lagedal kohal, kolme üksiku männi otsas, orava. Jäetakse jänesejaht katki, saadetakse mõned seltsilised puude otsa, oravale järele teda sealt maha ajama. teised jälle malkadega ja hangudega teda all vastu võtmas. Sealt kolme männi poolt käinud üks vana aia-ase suure metsa poole. Orav pannud ka viimases kitsikuses seda tähele ja lootnud end teda mööda päästa. Kui orav maha hüpanud, andnud Määru Peeter, kes seal haoga ees olnud, talle niisuguse maraku, et loom pikali paigale jäänud. Türmann hakanud hurjutama: "No mis sa hull nüüd tegid! Nüüd on meie ilus jaht kõik rikutud."
Üks teine oravajaht tuleb siin ka meele. Kootsi Jaan ja tema perenaine ootavad kord suvel - kari ei tule lõunaks koju. Näevad viimaks, et kari seisab ülejõel ja karjased kilkavad oravajahil. Vanamees võtab hea viblaku ja ütleb: "Ma tahan neile pärandustele näidata! Või jätavad oma oravajahiga täna lehmad lüpsmata." Läheb vihtudes sinna, näeb aga et oravas on parajasti ühe hullu kitsiku koha peal, unustab karjuste karistamise ja hakkab nendega ühel nõul oravat taga ajama. Teevad jahti kuni õhtuni. Lehmad vaesed jäänudki sel lõunaajal lüpsmata. [-271-]
Türmanni poisikesepõlves juhtus veel niisugune nali, et ta vibupüssi noolega oli orava sabatpidi puu külge kinni lasknud. Veider olnud vaadata, kuidas oravas siis tuudervassi löönud. Teinekord juhtunud oravas Türmanni linnupaela minema. Pael löönud keskelt ümber kere kokku ja Türmann näitas kätega ümber sõudes, kui ta seda lugu jutustas, kuidas vaene orav õhus rippudes käppudega asjata ümber kabanud.
Nende juttude kirjutaja nägi ka ükskord, kui ta veel poisike oli, Türmanni, kellest ta oli palju kuulnud. Poisike sõitis isaga Suure-Jaanist alla Saeveski poole. Isa peatas hobust Lahmuse kõrtsi ees. Seal teretas teda üks mees pikas mustas kuues. Ja kui nad mõne aja olid teineteisega juttu ajanud, vaatas võõras poisikest vankril, tegi naeratava näo ja ütles: "Jah, sa poeg oled küll siin, aga kus see vibupüss?"
Türmanni vend Peeter Mielberg sai Pärassaare väimeheks. Ta võttis Andres Kuldkepi tütre Rõõda naiseks. Neil oli esiti Pärassaares väikesed vabadikumaad. Tahtsid aga talupidajateks saada ning võitsid Kabala vallast Villevere saarest talukoha.
Rõõt armastas alati värsket liha süüa, ei kasvatanud sellepärast vasikaid üles, vaid laskis nad ära tappa. Iga tapetud vasika juures vabandas oma teguviisi: "Ega see sõge poleks elanud, oli süda ja kops teisel vigane."
Nende [-272-] Mielbergide järeltulijaist studeeris üks astronoomiat ja oli pärast Tifliisi observatooriumi direktoriks. Teine Mielberg olnud ka ülikooli haridusega keeleteadlane. Lähemad teated nende üle puuduvad.
Andes käinud Saaresiimult Kabala mõisas puutööd tegemas. Kord tulnud ta öösi üksipäini mõisast kodu poole, Vakist läbi Pika peale. Püss olnud tal ka juures. Ta istunud maha, puhanud käsipõsakile, rüübanud napsi. Seal kuulnud ta tagantjärele kõminat. Ühed rääkinud eneste keskes: "Enne ei võinud siit minna, va' Vaki Mihkel hulkus siin ümber, temal oli alati püss ligi. Aga nüüd läks Saaresiimu Andres siit läbi. Tema mõisa ori, ega tal viletsal püssi pole." Kõrvad hakanud juba paistma. Andres näinud reas hulga hunte. Aga ta tõmmanud siis roodu mööda paugu. Hundid karanud metsa, mits-mats vastu puid. Küsiti Rõugult: "Kas hundid siis eesti keelt rääkisid?" Rõuk vastu: "Noh, ega mina muud keelt ju ei oska."
Karu käinud kolm ööd Saaresiimu Andrese kaeraaias söömas ja sõtkumas. Andres pole teadnud, kuidas kurjast loomast lahti saada. Ta palunud Püha Jüri kutsikaid appi. Karu olnud peale seda jälle aias, eks Vaki poolt tulnud kuus hunti ta kallale. [-273-] Karu tahtnud üle aia karata, kukkunud kõige aiaga maha. Teine pool aida olnud männik, karu põgenenud sinna, hundid ikka kannul. Karu rabanud käpaga ühest männist kinni ja võidelnud seal tükk aega Püha Jüri kutsikatega. Karvu ja paska olnud kõik kohad täis. Viimaks põgenenud karu ära suurde metsa. Hundid sönkinud tuldud teed mööda Vaki poole tagasi. Pärast pole karu enam ennast kearaaias näidanud.
Saaresiimu Rõuk ehitanud Mäos (Kabala karjamõisas) kõrget lauta. Puuvärk saanud juba valmis. Valitseja Jäädas istunud seal juures kivil. Müristamise-pilv tõusnud üles. Vaevalt läinud Jäädas kivilt ära, siis käinud pikseplaks madala kivi pihta, mitte aga kõrge lauda pihta. Rõuk arvas, et ju seal ikka mõni tont Jäädase hinge varitses. Jäädas poonud end varsti peale seda trahteri ukselingi külge üles.
Sea Jüri oli saunamees Suure-Jaani kirikuvallas. Tema elas praost Schnelli aeg, see oli viimase õpetaja Schelli vanaisa. Schnellid (von Schnellid) said oma perekonnanime vist sellest, et nad närviliselt ruttu rääkisid. Sõnu nagu varises suust välja. Nende lugude üleskirjutaja kuulis pisukese poisina kellegi matuse puhul Schnelli kõnet ja mäletab tema [-274-] paristamist. Sea-Jüri saun seisis Suure-Jaanist Mudiste poole pöörava tee ääres, Olustvere ja Mudiste teelahkme lähedal männikus, mida kaua pärast ikka Sea-Jüri männikuks nimetati. Nüüd seda männikut enam ei ole. Suure-Jaani õpetaja Rosenberg laskis männipalgid maha võtta, kui ta endale Viljandis maja ehitas.
Sea Jüri oli väike, kuivetu mehike, mustade silmadega, sassis juustega, enamasti ka räpase näoga, ülepea veidra välimusega ja veidrate elukommetega. Tal oli naine ja tütar. Tütar sai Saarisusse mehele Jaan Helmile. Sea Jüri armastas end narrina näidata, et teisi narrida. Eriti palju tükke tegi ta praost Schnellile. Neist vigureist teab Suure-Jaani rahvas praegugi veel mõnda jutustada.
Sea-Jüri olnud kirikumõisas rehepapiks. Kui vilja tuulutatud siis varastanud ta õpetaja viljast ka enda jaoks. Kord pannud ta tuulutatud viljast jälle omale 4-5 vakase koti vilja täis. Kott seisnud püsti rehealuse uksesamba kõrvas. Vana Schnell juhtunud sinna tulema, näinud seda kotti ja küsinud: "Kuule, Jüri, mis viljakott siin püsti on?" Jüri vastu: "Härra nuriseb ikka, et ei saa vilja küllalt, tõin kodust oma natukese ka siia. Saab näha, kas nüüd saab härra himu täis." Õpetaja öelnud: "Kuule, kuule Jüri, kas minul sinu viljanatukest [-275-] vaja on? Vii oma kott siit ära." Sea Jüri võinud nüüd õigusega ja avalikult varastatud vilja koju viia.
Sea Jüri vedanud kirikumõisa vilja rehte. Olnud kord oma koormaga rehe juures ja kirikumõisa valitseja, üks sakslane, käskinud koorma ümber lükata. Jüri ei lükka, käib koorma ümber, valitseja tagant järele. Saanud valitseja parajasti koorma ja seina vahele, siis lükanud Jüri korraga talle koorma selga. Valitseja hakanud karjuma ja poolikus eesti keeles Jürit noomima. Jüri vastu: "Oih, aus isand, see oli kogemata." Valitseja urisenud veel, jäänud aga varsti vaiksemaks ja öelnud: "Ah, aber kogi..."
Kord olnud Sea-Jüri parajasti Nuutre külas pulmapeol torupilli mängimas. Tulnud õpetaja poolt käsk, et Jüri pangu end kohe valmis: õpetajal olla üks rutuline kiri Kolga-Jaani saata. See pole Jürile sugugi meeldinud, ta katsunud viguriga end õpetaja käsu täitmisest kõrvale puigelda. Joosnud - see olnud talvel - särgiväel, palja peaga, räpase näoga kirikumõisa uksest sisse ja küsinud: "Mis õpetaja härra tahab?" Õpetaja vaadanud teda ja öelnud: "Sina roojane, keda sa tulid hirmutama? Kasi välja!" Seda Sea Jüri just soovinud; ta läinud naerdes tagasi pulma torupilli mängima.
Õpetaja manitsenud jutluses: Tee tööd ja palu Jumalat. [-276-] Sea-Jüri kündnud pärast seda väljal, näinud õpetajat tulemas. Laotanud kohe oma kuue maha, ise põlvili peale, käed risti. Õpetaja seisatanud, küsinud: "Miks sa, Jüri, ei künna?" Jüri vastu: "Sa käskisid ju tööd teha ja Jumalat paluda. Ma palun nüüd Jumalat."
Teinekord sõitnud õpetaja sealt, kus Sea-Jüri kündnud, mööda Viljandi poole. Jüri lasknud oma setuka künnil õige pikkamisi venida. Õpetaja hüüdnud teelt, et Jüri lasku hobune rutemini käia. Ise sõitnud peatamata edasi. Jüri viinud endist viisi kündes vao rehe juurde välja ja pööranud niisama tigusammul maantee poole tagasi. Siis võtnud hobuse adra eest lahti, istunud ratsa selga ja kihutanud õpetajale järele. Et õpetaja tõlla ees kaks hobust olnud, siis jõudnud Jüri alles Viljandi lähedal talle järele, hobune üleni vahus. Ta küsinud Schnellilt: "Mis õpetaja härra ennist ütles?"
Üks osa õpetaja heinamaid oli Kaansoos Varessaare talu juures. Seal on suur kivi, mille juure kokku käivad Vana- ja Uue-Vändra, Vastemõisa, Tori, Sürgavere ja Taevere valla piirid. Sea-Jüri käis seal heina tegemas ja joogiks anti talle õpetaja majapidamisest lähkritäis piimavedelikku ligi. See olnud niisugune piimasegu, mis juba kodus ei kõlbanud ja heinamaal palava ilmaga veel hullemaks läks, nii et teda heameelega [-277-] ei joonud ja mis üle jäi, see kallati enne kojusõitu maha.
Ühel laupäeval sõitnud Schnell Kaansoosse heinategemist vaatama. Ta pannud tähele, et lähkris olnud piimavedelikku kaunis hästi. Sea-Jüri ei võinud nüüd harjunud kombel lähkrit tühjaks lasta ja teadis ka, et kodus ei raatsita teda tühjendada, vaid kallatakse uut piimavedelikku peale, mis niisama kibedaks läheb kui vana solk. Siin võinud ainult vigur aidata.
Õhtul sõitnud Jüri koju, õpetaja sõitnud järel. Jüri nõtkutanud tasakesi teel lähkripunni eest ära ja õpetaja näinud, kudas piim hakanud maha jooksma. Ta hõiganud Jürile: "Jüri ae, piimbutter jookseb." Jüri aga vaadanud üles taeva poole ja annud hobusele ühtepuhku piitsa, senikaua kui lähker tühjaks saanud. Kui õpetaja viimaks Jürile järele jõudnud, küsinud ta pahaselt: "Kas sa ei kuulnud, kudas ma sulle hõikasin, et piimbutter jookseb?" Jüri vastanud: "Mina mõtlesin, härra ütleb, et paks pilv tõuseb; anna hobusele pihta, et kiiremini koju saame."
Märkus: Õpetaja ei öelnud vist "piimbutter", vaid "butterpiim"=buttermilch, s.o. petipiim. Eestlane käib aga saksa keele sõnade järjekorraga õige vabalt ümber. Kui nende lugude kirjutaja poisikesepõlves saksa koolis käis ja laupäeviti [-278-] koolist koju läks, siis õrritasid teda mõnikord teel vastutulijad poisid, talle hüüdes: "Insikomm, insikomm." See oli tuletatud saksa keele kõnekäänust: "Kommen Sie."
Kui Sea-Jüri Kaansoos heina tegi, oli tal seal varsaga mära ligi. Varsale pannud ta suure krapi kaela. Inimesed küsinud, mispärast varsal krapp kaelas, ega ta ju juurest ei tiku ära kaduma. Jüri vastanud: "Vana hobu peab teenima ja vaeva nägema, varsal pole muud teha kui, kanna aga krappi."
Määra-augu sepp Andres Birk tulnud kord sealt mööda, kus Sea-Jüri heina niitnud. Ta pannud tähele, et Jüri vanker olnud köiega kõvasti kahe männi vahele kinni seotud. Birk küsinud, mispärast Jüri oma vankri nii tugevasti vangistanud. Jüri vastanud: "Eks ta ole veereja loom. Mine tea, mis tujud tal võivad tulla. Kui hakkab vurama ja plehku paneb, kes teda siis veel kinni püüab. Parem juba aegsasti ettevaatlik olla."
Sea Jüri purjutanud kord Kaansoo kõrtsis. Samal ajal juhtunud sinna tulema ka üks major. Olles tugevasti auru all, hakanud Jüri majoriga tüli norima. Ta toorustanud, et tema ise on ka major. Ta olla ratasnina väe peal (s.o. seakarjas) end üles teeninud majoriks. Major jäänud rahulikuks ja hoidnud riiukukest eemale. See andnud Jürile veel enam julgust ja hoogu. Ta löönud majorit üks kord ja veel [-279-] teine kord ja kolmas kord. Nüüd öelnud major: "Oleks sa mind ainult kaks korda löönud, siis oleks sa nuhtluseta jäänud ja oleks võinud teistele kiidelda, et oled majorit löönud. Aga et sa mind veel kolmandat korda lõid, siis võta nüüd palk vastu." Major andnud talle hea keretäie ja visanud ta kõrtsist välja. Pärast kaineks saies ja tagumikul kipitavat valu tundes, oianud ja õhanud Jüri: "Jah, eks tark p. peab ikka selle eest vastutama, mis hull joobunud pea on kurja teinud."
Sea-Jüri vedanud õpetaja heinu Kaansoost Suure-Jaani. Kord külmal talvel tulnud ta suure koormaga ja kuulnud Kaansoo ja Kootsi vahel kellahelinat, et keegi saks sõidab vastu. Saarjõe mäe otsast näinud, et saksal mitu hobust saani ees. Mis nüüd teha? Komme nõuab, et talumees peab saksa eest kõrvale tõmbama, kuid sügava lume pärast on seda võimatu teha. Läheb koorem ümber, oled üksipäini teel suures kimbatuses. Ega saks aitama tule.
Jüri võtnud ruttu kuued-kasukad seljast, pannud hobuse peale, kepelnud ise särgiväel koorma ees, lõõtsutanud, lõuad laiali ja ähkinud: "Oih, kange palav, kange palav." Saks vaadanud kahtluse ja imestusega seda lugu, öelnud siis kutsarile: "Tõmba kõrvale, näe, see ju hull inimene."
Sea-Jüri näind õpetaja õues üht vana rattarummu vedelemas. [-280-] Ta s-nud sinna sisse ja pannud mõlemale poole otsa punnid ette. Kui õpetaja sead haisu tunnud, joosnud nad kui pöörased rattarummu juure kokku, keerutanud teda, tülitsenud ja röökinud. Õpetaja arvanud, et need pahad vaimud, mis Jeesus vanal ajal haigetest välja ajanud, olla nüüd tema sigade sisse tikkunud.
Sea-Jüri sõitnud suvel kiriku reega, millel väikesed rattad all olnud. Oma enda kolme jalaga iste olnud tal kirikus alati ligi. Kui õpetaja kord kirikust välja tulles ja Sea-Jürit jälle istmega nähes märkuse teinud: " Jüri, sul ikka oma iste ligi." Vastanud Jüri: "Ega ma härra käest otsima tule."
Laulmise aeg olnud tal aabits vastuoksa põlvedel, ise laulnud kõvasti sealt seest. Kui kogudus laulusalmi lõpetanud, lasknud Jüri veel oma joru - las kõik kuulevad, et Sea-Jüri on ka kirikus.
Ühel pühapäeval näinud Sea-Jüri kirikuõuest välja tulles, kuidas parv noori neidusid ilusasti riides end keerutanud, et oma ilu ja ehteid poistele näidata. Jüri astunud oma sassis pea ja räpase näoga kõige toredama neiu ette, löönud jalad harki ja küsinud oma rabeda, pudeda keelega: "Kas ta'ad mulle tulla? Ma võtan su ä'ä." Tüdruk ehmunud niisugust hernehirmutist nähes, hüüdnud: "Oih, Jeesuke," ja pugenud teiste varju. Jüri [-281-] hüüdnud talle järele: "No mina olen su Jeesus jah."
Sea Jüri naine olnud surnud. Jüri läinud õpetajat paluma, et "tulge, andke mu surijale naisele jumalaarmu." Õpetaja tulnud, näinud et naine end ei liiguta, tõstnud paksud riided ta pealt ära ja öelnud: "Armas Jüri, see inimene on ju surnud." Jüri vastanud: "Ei, õpetaja härra, katsuge, ta on ikka veel soe." Õpetaja arvanud, Jüri on arust ära ja läinud minema.
Nii teinud Sea-Jüri veel palju tükke. Enne surma hakanud ta aga oma tempe järele kahetsema. Ta öelnud õhates: "Kui see kõik mulle süüks arvataks, mis ma olen teinud, siis ei ole pääsmist loota."
Umbes samal ajal olnud Suure-Jaani köstril üks teenija poiss Villem, kes ka armastanud vigureid teha oma isandale. Kord pahandanud ta kelmustükkidega köstri nii ära, et köster talle käsitsi kallale kippunud. Villem lasknud end rabelemisel maha panna. Köstri proua kuulnud nende maadelmise müdinat ja rutanud oma mehele appi. Aga, et köster Villemi peal olnud ning end võidukaks pidanud, siis keelanud ta prouat: "Ära sega end vahele, las kaks kanget meest katsuvad." Villem hakanud, köstrit enda peal kõvasti kinni hoides, tasakesi alt üles tõusma. Tõusnud püsti ja, et nad just järve kaldal olnud visanud oma vastase vette. [-282-]
Vändras ja Kaansoos oli omal ajal peaaegu igas talus oma tõnnivakk. Tõnni teeniti hoolsasti, sest temalt loodeti õnne ja abi. Teda kardeti aga ka pahandada, et ta mitte õnnetust kaela ei saadaks.
Jahu-Jüri küsinud kord Suure-Jaani õpetajalt Carlblomilt: "Mis tõnn see peaks olema, keda rahvas nii austab?" Õpetaja vastanud: "See on üks "pühha Tonnis" olnud, kellest rahvas on suurt lugu pidanud ja kelle kui vägeva abimehe peale nad pärast surma on hakanud lootma." Muidugi mõtles Carlblom siin egiptuse munga Antoonius Suure peale, keda katoliiklased kui imetegijat suure au sees peavad ja kelle nimepäeva - tõnisepäeva - 17. jaanuaril pühitsetakse.
Vändras kujunenud Tõnni austus päris krati ehk tondi teenistuseks. Kes kord hakanud Tõnni teenima, see pole tast mitte enam kergesti lahti saanud. Tõnn olnud tige ja kättemaksuhimuline. Kui keegi teinud, mis tõnnil vastumeelt olnud, või teda pole küllalt hoolsasti orjanud, siis tulnud tal kohe häda kätte.
Kui noorikud pulmarongis sõitnud, siis pidanud nad õige ettevaatlikud olema, et mitte kuidagi viisi Tõnni pahandada. Kaansoo Viidikalt olnud noorpaar Suure-Jaani kirikus laulatusel. Sõidavad koju, kodus hakkab noorik seest valu karjuma. Peavad tagasi sõitma Katku Mardi juure, kes elab Suure-Jaani kiriku lähedal, [-283-] Sea-Jüri männikus, küsima, mis noorikul viga. Mart seletab, et nad olla tõnnivakast mööda sõitnud, ilma, et oleksid Tõnnile andeid andnud. Küsitud: "Mis Tõnn tahab?" Mart vastu: "Tahab särgi saada."
Saadetud suure mehe särk Kaansoo Tõnise tallu, kus tõnnivakk olnud, kuid nooriku valud läinud ägedamaks. Nad pidanud uuesti Mardi juure sõitma oma häda kaebama. Mart küsinud: "Missuguse särgi te andsite?" Vastatud: "Mehe särgi!" Mart jälle: "Ei, ei, vaid niisugune särk, millel pöial sisse pääseb. Suur särk on Tõnni veel enam vihastanud." Viidud siis tõnnile väike särk ja noorik saanud terveks. Vändras olnud erilised "kaalunaised," kes igakord välja kaalunud, missuguseid andeid Tõnn nõuab.
Kui aga Tõnn mõnes kohas liig üle-käte läinud, siis kutsutud Kaansoost Riisa küla mees Andres Birk appi. Sel olnud niisugune püss, mis kõik Tõnnid maha võtnud. Perenaised kostitanud sellepärast Birki suure auga ja teinud talle rohkesti kingitusi, kui nad soovinud tüütust Tõnnist lahti saada. Saeveski vana bassa, kes Birkiga hea sõber olnud, vaadanud seda püssi ja öelnud: "Küll see on ka üks kibe püss; kui mitu tonti ta on ära tapnud!" Birk naernud, et kõht vabisenud.
Tõnnivakk olnud ümargune, lõhmusekoorest või
kasetohust tehtud. Kingitused ehk ohvrid vakas olnud õige
pisikesed [-284-] kindad, sukad, särgid, püksid, vaskrahad ja
muud asjad, sellejärele, kudas keegi abipaluja Tõnnile
tõotanud. Tõnisepäevaks tehtud õlut, tapetud
lammas või mõni muu loom ära, et värsket liha
saada. Söögisse ja joogisse ei tohtinud aga keegi enne
puutuda, kui mitte Tõnn ei olnud oma osa saanud. Õllest
riputatud juba virret tõnnivaka peale. Kardetud, et mõni
edev inimene ehk mekib enneaegu salajas ja toob sellega kogu talule
suurt õnnetust kaela. Tõnnivakale õlut riputades
lauldud:
| Tere, mereisakene, |
| tere, mäemaa-emakene. |
| Kui sa kuuled kukelaulu, |
| kukelaulu, kanakõõru - |
| võta kinni, too ära. |
| Härjaluiku, lehma-ammu - |
| võta kinni, too ära. |
| Täkuhirnu, märahinku - |
| võta kinni, too ära. |
Sest laulust ja neist kommetest nähtub, et Vändra Tõnn on igivana paganausu kratt. Kui katoliku usk tuli, suruti kratiteenistus maha ja kiideti kui imetegijat püha Antooniust, kes aegamööda krati funktsioonid üle võttis. Rahva fantaasia sulatas mõlemad kujud kokku, nii kujunes Vändra Tõnn.
Vanadel [-285-] roomlastel oli paganausu ajal lugematuid jumalaid. Rahva fantaasia oli nad loonud, rahvas oli neisse kiindunud, nii et kuidagi viisi ilma nendeta läbi ei saanud. Ristiusu kuulutajail ei jäänud muud üle, kui tühjuse täitmiseks ebajumalaid oma pühakutega asendada. Nimed tulid uued, asja oluline külg jäi aga endiseks. Rahvas rahunes ja leppis uue usuga. Jumalanna Veenuse tempel muudeti ristiusu kirikuks sellega, et seinad üle võõbati ja uuele krohvile jumalanna kuju asemele ristiusu sisuga pildid maaliti. Varsti tekkis ka püha Veenuse legend ja asi oli korras senikauaks, kui hakati kiriku kapitaalremondi juures vana krohvi maha võtma ja selle alt "kuldne Afrodiite" välja vaatas. Vändra õpetaja Körber noominud oma jutluses rahvast valjusti tõnniteenistuse pärast ja manitsenud neid, et nad oma tõnnivakad ära hävitaksid. See pole aga suurt aidanud, sest ebausklik rahvas pole julgenud end Tõnnist lahti öelda, kartes tema kättemaksmist.
Körberi aeg olnud Vändra mõisas üks junkur Roos, läti mees, siniste silmadega ja kollaste, käherate juustega. Tema olnud üks ülekohtune, jumalakartmata mees ja hoorajääger. Meeste teopäevi pidanud tulema naised üles kirjutama, mehi endid ei olnud vastu võetud. Vändra mehed öelnud, pikkamisi venitades, nagu nad harilikult räägivad: "Noh, varsti on ju pool Vändra [-286-] valda Roosi sohilapsed.
See junkur Roos võtnud pärast Körberi ägedat jutlust 14 teomeest ligi, nad käinud kõik talud läbi, kus teadnud tõnnivakad olema, korjanud vakad kokku ja viinud Vändra Suurejõe kõrtsi. Seal otsinud vakad läbi. Kinda- ja sukatupakad visanud välja. Roos sidunud leitud säärepaelad oma niuete ümber ja keerutanud end niisuguses ehtes kõrtsiliste ees. Kaks toopi kokkukoristatud vaskraha jäänud teomeeste kasuks. Selle eest ostnud nad viina ja joonud pead hästi täis. Siis viinud tühjad tõnnivakad kõrtsiukse lävele, andnud neile jalaga pihta ja öelnud: "Tõnn välja!" ja "Tõnn välja!" Saatnud kõik vakad niisuguse auga järgemööda maanteele. Maantee olnud neid nagu päidikaid täis. Nii saanud mitmed oma tõnnivakkadest lahti. Salaja peetavat neid mõnel pool praegugi veel.
Pärast tulnud Roosil äpardus: ta "altnabasõrme ümber kasvanud sõrmus", ta pole enam saanud endist viisi naistega lõbutseda. Viimaks jäänud junkur koguni pimedaks. Nüüd hakanud vaene kaalunaiste juures käima abi otsimas, kuid pole paremaks saanud. Ta õhetanud, et "seda on mulle Tõnn teinud."
Ka Jahu-Jüri olnud kord omaviisi Tõnniga kimpus. Tema tulnud, tugevasti purjus, Kaansoo kõrtsist kodu poole. Tee [-287-] viinud üle oja, kus pehastunud lattidest sild peal olnud. Vintis vanamehe raskete sammude all läinud latid katki, vanamees kukkunud vette. Oma äpardust seletas Jüri sedaviisi, et Tõnnid olnud tema tuleku ajal parajasti silla all abielu pidamas ja selle kiusu pärast, et ta neid eksitanud, tõmmanud nad ta vette. Isane tont või Tõnn olnud Saarisu "kaeha kivi" ja emane Tõnn olnud Kaansoos Tõnise talu aidanurgas tõnnivakk.
Jahu-Jüri ei lasknud endale mitte karistamata paha teha, ta tahtnud neid õpetada, et nad raiped talle teinekord pussi ei mängiks. Võtnud oma särgi hõbepreesist tilguti välja, laadinud püssi sisse ja pannud Tõnise talu aidanurka selle "va' mmärale" niisuguse paugu, et ta olnud kohe selili maas. Siis isane tont Saarisust pole enam seda teed hulkunud ega Jürit tülitanud. Jüri võinud nüüd ilma kimbatuseta Kaansoo kõrtsis purjutamas käia. Seda ojasilda kutsutakse praegugi "Tõnniloo sillaks"
Ülemal nimetatud "kaeha kivi." Saarisus olnud üks suur ohvrikivi, mida veel enam austatud, kui liht Tõnni. Saarisu kahe talu vahel käinud sild üle jõe, mis kevadel sinna lattidest ehitatud ning sügisel jälle ära koristatud. Silla otsas seisnud ait ja selle aida nurga all olnud "kaeha kivi." Mida see nimi tähendab, seda jutustaja ei tea. Üks mees lasknud selle kivi Saarisu "Soehauda" (jõe sügavale [-288-] kohale), aga pärast tulnud mehele suured õnnetused, ta pidanud seda püha kivi kättemaksmiseks ja tõstnud kivi jälle suure vaevaga jõepõhjast välja.
Saarisu Metsaõues elas tol ajal terane noormees Peet Jäärats, kes nõidust ei kartnud. Tema sai pärast Kabalasse Laeva küla koolmeistriks ja oli Sagevere kõrgema algkooli õpetaja Hans Jääratsi isa. Vanal ajal oli rahva seas usk, et peapesuvett ei tohtinud koldesse kallata, muidu tulevat tegijal täid ja paised kallale ja ta minevat kärna. Jäärats pidas seda keeldu ebausuks. Ta ütles: "Mina usun, et tulel, veel ja minul on üks jumal, kes nuhtleb, aga mitte kolle iseenesest. Et näidata, kui vähe tema ebausust hoolib, pesi ta oma pead just kolde kohal. Selle eest sai ta oma ema poolt hoiatada ja haugutada. Emal võis ka õigus olla, kui näiteks peapesemise ajal koldes tuline tuhk ja söed olid, mis suitsu ja vingu andsid.
Peet Jäärats viis "kaeha kivi" teistkorda jõkke, Soehauda. Ta laskis aga kivi madalamale kohale, mõeldes, et kui ometi õnnetus tuleb, siis ma saan siit kivi hõlpsamini kätte. Aga Jääratsile ei tulnud mingit õnnetust ja kivi jäi tänapäevani vette. Vana Saarisu peremees Jaan Hansen lubas seda kivi nende lugude kirjutajale näidata, suri aga enne ära ja kas keegi noorematest seda kivi teab, on küsitav. See olnud üks [-289-] mustjas kivi. Kas mitte meteoorikivi?
Viimne tõnnivakk Kaansoos olnud Tõnise talu aidas. Ehk küll Jahu-Jüri kiidelnud, et tema oma hõbepreesi tilgutiga selle "va' mmära" maha lasknud ja niipea kui kõmm käinud, tont kohe selili maha jäänud, olnud Tõnnil nähtavasti ometi visa hing; ta toibunud ja kummitanud edasi, nagu selle nooriku äpardus näitab, kellest ennemini jutt oli.
Kord olnud Tõnise talu peremees Kaansoo kõrtsis. Sealsamas juhtunud olema ka Kullasepa Peet (Kullasepa talust, liignimega Goldingen) ja üks rangisepp. Need hakanud Tõnise talu peremeest nöökama tõnnivaka pärast. Kuid Tõnni asja peetud alati suures saladuses; ei tohtinud keegi Tõnnist head ega paha rääkida, muidu olnud kohe suur nuhtlus käes. Kui nüüd Tõnise peremees pilkajaile, Kullasepa Peedile ja rangisepale, oma Tõnni kaitstes seda vaikimisevajadust meelde tuletas ja neid hoiatanud, olnud ta ise esimene, kes vaikimise-käsust üleastumise pärast Tõnni viha alla langenud ja talt karistuse kätte saanud: tema tundnud, et ta kõri olnud nagu kägistaja kätevahel, mees ei ole enam hingata saanud.
Rutanud nüüd kaalunaise juure kuulama, mida Tõnn lepituseks tahab. Kaalunaine õpetanud, et süüdlane peab Tõnnile elusa kuke pea ohverdama. Tõnise peremees võtnud elusa kuke põlvede vahele, kiskunud [-290-] ta pea otsast ja visanud parema käega üle pahema õla tagasi Tõnni poole. Siis lasknud Tõnn ta kõri lahti ja mees võinud jälle rääkida.
Kuid Kullasepa Peeti ja rangiseppa pole see hale juhtumine mitte kohutanud. Neil läinud korda, ei tea mihukese viguriga, hädaohtlik tõnnivakk enda kätte saada. Nad viinud ta Saarisu maa peale põllule, sorinud läbi, võtnud paremad asjad seest ära, teinud siis kuuseokstest hea tule ja visanud tõnnivaka tulle. Tule kohendamise juures seisnud rangisepp peale tuule ja Kullasepa Peet alla tuule, nii et suits talle näkku tulnud. Peet jäänud sellepeale pimedaks, rangisepal pole midagi häda olnud.
Jääratsid on vana Saarisu tõug. Nimi Saarisu tähendab "Saarjõe suu", selle talu piirides suubub Saarjõgi Navesti jõkke. Nii oli nende lugude kirjutaja isa seletus. Jääratsid, Saarisu Peeter ja Metsaõue Hans, olid onupojad. Peetri pojad olid ulakad, sellepärast jäi talu kehvaks. Pojad läksid pärast Kilingisse. Peetril oli ka üks tütar, ta võttis endale koduväi, sealt tuli Tölptide tõug. Väimehe ja tütre poeg oli Tibu Tölpt Tõnis, viiulimeister ja -mängija. Suuremalt jaolt [-291-] istus ta oma viiuliga Kaansoo kõrtsis ja mängis tantsijatele. Lõpp oli see, et ta ise jäi ilma oma Saarisu kohast ja tantsijad Kaansoo kohtadest. Kaansoo talud võeti kokku ja ehitati neist Kaansoo karjamõis. See jagati pärast soldatitele ära.
Saarisusse tuli Jääratsite ja Tölptide asemele Hans Hansen Kolgalt. Kui Suure-Jaanist maanteed mööda Kaansoo poole sõita ja siitpoolt Navesti jõge paremat kätt Jälevere teele pöörata, siis viib tee varsti Kolgi oja sillast üle. Teine pool silda pahemat kätt on Kolga talu. Sealt on Hansenite suguvõsa välja tulnud, nagu Pärassaarest Kuldkeppide oma. Ka praegu on Kolga talu Hansenite käes. Selle vanaisa Peeter oli juba Kolga talu peremees. Tema vend Hans läks Ratlefi aeg Kaansoo mõisa valitsejaks ja tasuks selle eest sai ta kaks Vastemõisa kroonuvalda kuuluvat Saarisu talu pidamiseks. Saarisu Hans Hanseni kõige vanem tütar Ann, kes ka Kolgal sündis, oli nende lugude kirjutaja ema. Üks vana Kolga Peetri vendadest läks Põhjaka külasse Sagessaare Otsa talu peremeheks.
Vanal Kolga Peetril oli kolm poega: Hans, Peeter ja Jaan. Kõige vanem vend Hans jäi isatallu peremeheks. Kõige noorem vend Jaan läks Tallinnamaale rahvakooliõpetajaks. Ta oli Saarisu Jaan Hanseni väimees. Tiisikus viis ta noorelt hauda. Ta on Suure-Jaani kalmistule maetud. Keskmine vend [-292-] Peeter võttis Jüriõue popsi Bakhofi tütre, Õunapuuaia Bakhofi õe, naiseks ja läks Tallinnamaale Madise kihelkonda Albu valda Tammsaare talusse. See on kuus versta Madise kirikust Tallinna poole. Oma laste arvu kohta ütles ta: "Minul on nagu Hiiopil 7 poega ja kolm tütart." Kolga Hans oli pika kasvuga, Albu Peeter aga lühike, paks mees, kaunis äkilise iseloomuga. Ükskord kuhjategemise juures pahaseks saies tõuganud ta hanguga oma naise kuhja otsast maha. Noores eas jõi ta ka, riidles ja protsessis oma naabriga. See Peeter on kirjaniku Anton Hansen-Tammsaare isa, tema romaani "Tõde ja õiguse" peategelasi - Andrese nime all.
Eelmised teated on saadud A. H. Tammsaare ema vennalt Õunapuuaia Bakhofilt, kes praegu, olles 90 aastat vana ja mitu aastat juba pime, oma tütre ja väimehe Sprenki juures Suure-Jaani alevis elab. Tema mõistus on selge ja mälestus nii hea, et tal terve aasta kalender, kõik pühad ja muud tähtpäevad, selgesti meeles on, nii et ta nende juures ei eksi, teistest end ka eksitada ei lase, nagu nende lugude kirjutaja selles veendus, kui ta katsus proovi teha. Vana Bakhof on nüüd surnud.
Nende lugude kirjutaja ema ja Albu Peeter olid nii siis vennaste lapsed, mõlemad Kolga talus sündinud ja sealt välja [-293-] läinud, üks oma vanematega Saarisusse, teine Tammsaare. Kui nende lugude kirjutaja veel noor poisike oli, käisid kord ta vanemad ühes Saarisu vanaisaga Albu Peetrit külastamas. Neil oli musta kummiga vanker ja kaks hobust ees. Ema jutustas naerdes, kui nad koju jõudsid, kui toredat sõitu nad saanud. Taat istunud ees pukil kutsari kõrval ja, olles paraja auru all, keerutanud aga mütsi, hobused läinud nagu lendes edasi.
Nagu öeldud, tuli Jääratsite ja Tölptide asemele Saarisusse Hans Hansen Kolgalt. Tema kätte said mõlemad Saarisu talud. Ühe neist andis ta teatud tasu eest oma naise vennale Hans Jaskile. Jaskid on oma perekonnanime saanud Jaska valla järgi, kust nad on pärit. Hans Jaski isa Hendrik tulnud Sanderi talust Saarisusse.
Kord läinud Hendrik sõja-ajal maanteed mööda Kaansoo poole. Olnud talv ja sügav lumi maas. Temast sõitnud mööda kaks soldatit suure paberraha koormaga. Mõned lahtilõikamata raharullid kukkunud kogemata koormalt maha, ilma, et soldatid seda oleksid tähele pannud. Jaski leidnud need raharullid teelt, korjanud kokku, visanud teekõrva ja matnud sügava lume sisse. Ise tühjendanud veel oma kõhtu sinna kohta lume peale, et otsijad tema jälgi mööda [-294-] maanteelt kõrvale minnes ei märkaks raha otsida. Tema arvestanud õieti; otsitud küll pärast kadunud raha, aga ei ole lume seest leitud.
Jaski saanud nii rikkaks meheks. Mõlemaid soldateid süüdistatud aga kroonu raha meelega kõrvale toimetamises ja nad lastud maha. See süütute soldatite surm piinanud Jaski südametunnistust ja et kuidagi viisi ennast rahustada, lasknud ta omal kulul Suure-Jaani kirikusse uued väärid ehitada. Ehitusmeister aga teinud, vist kulusid kokku hoides ning enda kasu suurendades, need väärid õige nõrgad, nii et nad ei suutnud suurt rahvahulka kanda. Kui Jaski ehitusmeistri tähelepanu sellele juhtinud, saanud ta upsaka vastuse.
Ükskord jõulu esimesel pühal oli parempoolne väär, mis meestele määratud, tungil rahvast täis. Raskuse all murdus väär ja langes all olevate kirikuliste pähe. Mitmed said vigastada, mõned ka surma. Paanika kirikus kordus veel uuel aastal, kui ühe sandi käest, kes treppi mööda üles väärile tikkus, kepp kogemata kolaga maha kukkus. Ka siis oli mitu õnnetuse ohvrit. Ülekohtusel teel omandatud raha ohvrite arv suurenes märksa. Nende lugude kirjutaja isa oli tol ajal kirikus vääril istujate seas ja jutustas koju tulles seda õnnetut lugu.
Kui nüüd mõni aasta tagasi Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg [-295-] kiriku remondi heaks rahakorjanduse toime pani ja kantslist rahvast noomis, et nad nii kitsi käega ohverdavad, ja sel puhul kadunud Jaski neile hiilgavaks eeskujuks seadis, kes omal ajal nii palju annetanud - õpetaja oli seda kirikuraamatust lugenud - siis tuletati ülemal jutustatud lugu meele ja keegi kirjutas sellest ajalehes, vist Sakalas.
Saarisu vana Hans Hansen, kelle kohta Vastemõisa Ratlef ütles, et aastasajas tuleb vähe nii tarku mehi ette, ei saanud oma hõimude Jaskidega mitte kõige paremini läbi. Ta ei pidanud neist lugu, vaid ütles nende kohta: "Üks loll tõug inimesi." Tema naine ei osanud oma mehe arukust sugugi hinnata. Mainitud Hansen oli ema poolt nende lugude kirjutaja vanaisa, Saarisu kohad sai ta Rathlefilt oma kauaaegse teenistuse eest Kaansoo mõisa valitsejana. Ta olnud vali mees, lasknud end sagedasti enne kaua paluda enne kui paluja soovi täitnud. Teda nimetatud sellepärast Palu-Hansuks. Ta olnud vennaste seltsi poolehoidja. Võibolla ka see asjaolu põhjustas Palu-Hansu nime.
Kaansoo oli Vastemõisa karjamõis. Seal kasvatati noort karja, olnud kuni 50 vasikat, keda joodetud piimaga. Üks karjatüdruk joonud kord ka ise natuke vasikate piimast. Palu-Hans näinud seda ja lasknud tüdrukule vitsu anda. Süüdlane tõmmatud maha, üks hoidnud [-296-] tal peast, teine jalust kinni ja 25 vitsahoopi antud kätte.
Tantsu pole Palu-Hans sugugi sallinud. Ühes pulmas olnud Kaansoo kütt Birk ja Nõmmitsa vana "tata", kes harilikult pidudel viiuldas tantsijatele. Tatal tulnud tuju ise ka kord tantsida. Muusika tegijaks hakanud siis Birk: ta tõmmanud nööri keeleks pikemale puuhalule ja mänginud sellel riistal vemblaga nagu viiulipoognaga, lüües ise suuga tantsulugu. Palu-Hans juhtunud sinna tulema, teinud kurjad silamad ja hakanud tatat selle jõleduse pärast kepiga togima. Tata, teades, et Kaansoo valitseja on kõva pühakirja mees, ütelnud enda vabanduseks: "Kas sa ei ole lugenud, kudas kuningas Taavet tantsis seaduselaeka ees?"
Arukal, valju iseloomuga Hansul oli hea südameline, mõistusega mehest madalamal seisev naine, sündinud Jaski. Suurt hingelist lähedust ning teineteisest arusaamist neil ei olnud. Naine käis osava ämmaemandana lapsesünnitajail abiks ja nähti hea meelega, kui Saarisu "emm" tuli. Õunapuuaia Bakhofi lastel kõigil olnud tema vastuvõtjaks. Pestud lapsega süles astus ta nurganaise voodi juure, põlvitas ja palvetas vaikselt. Siis andis lapse isa kätele ja käskis ka teda palvetada.
Tema vend Hans, keda õemees pidas piiratud aruga meheks, oli [-297-] ometi rohkem kui üks aeg Vastemõisa valla kohtumeheks. Ta manitses enne surma Bakhofi ja Kaansoo koolijuhatajat, et nad laulaksid teda hauale saates: "Nuta, inimene, rasket patusüüd." See tema soov täideti.
Hansenil oli kaks poega: Hendrik ja Jaan. Hendrik võttis vanemate keelust hoolimata ühe kõrtsmiku tütre, Juula, tema ilu pärast naiseks ja andis Saarisu koha õiguse nooremale vennale Jaanile. Ise asus Tallinnamaale elama, kus ta ühevahe mõisarentnik oli, pärast ilma kindla kohata ümber kolis. Tema järeltulev tõug läks laiali.
Noorem vend Jaan oli kõva usumees ja pühakirja seletaja. Aapostel (esimene silp rõhuga) Pauluse salmid oli ta oma erialaks valinud ja püüdis nende tsiteerimise ja seletamisega hiilata. Tema lapselapsed elavad praegu Saarisus.
Vana Hanseni tütardest sai kõige vanem, Ann, Leisule, Tiina, Vakinale, Tiiu, Karuskose Liinsonile ja Madli Laasu Köstile. Hansenid on nüüd Taevere (enne Vastemõisa) vallas kolmes harus: Kolgal, Saarisus, Sageveres. Ka Olustvere Hansenid olla vanasti Taevere Hansenite sugulased.
Metsaõue Hans Jäärats ehitas Saarisu metsamaadele väikese [-298-] talu. Tema poeg Peet, kellest "kaeha kivi" uputamise puhul jutt oli, sai Laeva küla koolmeistriks ja selle poeg oli Sagevere elementaarkooli juhataja Hans, kes oma perekonnanime saksapäraselt "Gerretz" kirjutas ja kelle juures nende lugude kirjutaja lapsepõlves koolis käis. Sagevere Gerretzi ema oli Närju Jüri tütar. Allpool Taali mõisat on Närju kalatõke. Inimesi aeti sinna vahti, nende seas ka Jüri, sealt sai ta oma Närju Jüri nime. Pärast elas ta popsina.
Peet Jääratsi vend võttis Jahu-Jüri tütre Kärdu naiseks. Neil oli kaks poega: Hans ja Jüri ja kaks tütart: Mari ja Rõõt. Hansu poeg Jüri on praegu rätsep Tallinnas. Ka Jüri poeg Jaan elab Tallinnas oma õe ja õemehega omas majas (Nüüd surnud). Tütar Mari sai Jaan Kõrgele, kes ameti poolest rätsep oli. Mari elas ja töötas Sindi vabrikus. Ta ei tahtnud esiti Jaanile minna. Jaan läinud Pärassaare Andres Kuldkepi juure, et "onu, aita; peaks ma ometi kord saama Marile taha keerutada." Andres öelnud: "Küll me sellega toime saame." Käskinud endale kolm paari pastlaid tuua, võtnud, keeranud neid kolm korda ümber pea ja andnud nad Jaanile tagasi. Varsti saanud Jüri nüüd Mariga paari. [-299-]
Bakhofide suguvõsa on Kootsilt pärit ja sealt on mitmed Bakhofid mujale välja läinud. Kootsi Hans Bakhof kosis Pärassaarest ühe Kuldkepi tütre. Nad läksid Kootsilt Jüriõue tallu, mis siis õige lohakil oli. Neil oli kuus poega, kõige vanem poeg Jüri jäi Jüriõue popsiks. Tema naine oli ühe Vanaõue sulase Hanseni tütar: nende poeg Jüri elas ka Jüriõue saunas. Ta võttis naiseks Aadu Grünbergi tütre Eeva Jürimatsi talust Vastemõisa piiril, Soldati-küla ääres. Grünbergid on valget verd inimesed, nad jutustavad, et nende esivanem on rootslane olnud. Jüri ja Eeva poeg Aadu võttis Kaansoos Õunapuuaia talu omale. Tema õde läks Albu Peeter Hanseni naiseks ja oli kirjaniku Anton Tammsaare ema.
Hans Bakhofi keskmine poeg Aadu sai Jüriõue peremeheks. Aadu oli kaks korda abielus. Esimene naine oli Rääka koolmeistri Toomas Köbleri tütar. Teine naine oli Auksist Auksmanni tütar. Aadu suri, kui ta poeg Mihkel umbes aastavanune oli. Selle hooldajaks ja Jüriõue talu ajutiseks pidajaks pidi olema Aadu noorem vend Mihkel. See aga oskas endale vallakirjutaja abiga Jüriõue talu pärisperemehe õigused nõutada. Hooldaja ja hooldatav olid ju mõlemad Mihkli nimelised. Nii jäi Aadu poeg Mihkel pärast saunikuks ja Jüriõue talu sai ta onu Mihkli suguvõsale omanduseks.
Mihkli [-300-] naine oli Tamme Kösleri tütar Ann, nende lugude kirjutaja vanaema õde. Neil oli kolm tütart ja neli poega. Kõige vanem tütar Kadri läks Hüpassaare metsavahi Mihkel Saare naiseks ja sai helilooja Mart Saare vanaemaks. Mart Saare ema oli Kaunissaare Jaagup Kimmeli tütar. Hüpassaare Mihkel ja tema vend sauna-Tõnis olid täitsa musta verd inimesed. Nende kohta öeldi: "Ega need meie mehed pole, nende vaade on koguni teine. Nad on vanast türgi tõust." Kas neid ainult nende musta välimuse ja nende võõrapärase vaate pärast türklasteks peeti, või olid selleks veel mõned muud mälestused olemas, seda jutustaja ei tea.
Mart Saar ei armastanud koolis käia ega pole ka, peale muusika, teistes õppeainetes hästi edasi saanud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: "Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama.
Artur Kapp andnud Suure-Jaanis viibides noorele Mardile õpetust orelimängus. Kord tulnud tal tuju noore [-301-] kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse siiski võitnud ta jälkusetunde, ta viinud kassipojad järve.
Jüriõue Mihkli poegadest jäi kõige noorem, Andres, talu peremeheks. Tema võttis Pärassaare Andres Kuldkepi tütre naiseks, nagu sellest enne Andrese eluloos jutustasime. Tol ajal elas Jüriõue rahvas niisama kokkuhoidlikult nagu Rassi rahvas. Noor perenaine toonud kord külalistele võid lauale ja öelnud ämmale: "Memm, tulge sööge ka ühes." Ämm pole tulnud sööma, vaid vastanud pahaselt: "Lehmad ei jõua meile nii palju ka sittuda, kui siin võid ära raisatakse." Ometi ei olnud noorik Pärassaares sugugi harjunud pillama. Andrese ja Mari poeg on praegune Jüriõue peremees.
Jüriõue Mihkli ja Tamme Kösleri tütre poeg Jaan läks Vanaõue tallu koduväiks. Vanaõue peremees oli üks Kiivit või Kiivikas, kes Tamme Kösleri teise tütre oli naiseks võtnud. Neil lapsi ei olnud ja naine ei armastanud meest. Kui ta emale külla tuli, ei tahtnud ta sealt enam Vanaõue tagasi minna. Ema pidi teda seks kurjaga sundima. Läks viimaks Vanaõue [-302-] poole, istus suurele kivile ja kurtis kaua üksipäini. Valge rätik aga lipendas peas.
Nad andsid pärast koha käest ära Kiiviti õemehele Jaanile ja läksid ise Saeveskile kälimehe Hans Kuldkepi juure elama. Kui naised seal oma asju arutasid ja keegi nõu andis mõne kahtlase küsimuse lahendamiseks mehe poole pöörduda, ütles "tädimees" Kiiviti naine põlgusega: "Kas va' mehe lits peaks ka midagi teadma?" "Tädimehel" olnud oma kunst, mida teised pole teadnud järele teha: ta osanud peeretuselugusid lüüa nagu mõni teine torupillilugusid. Kui tädimees õhtul parsil olnud, kuna naised all ketrasid ja keegi naine osatades öelnud: "Täna õhtul on tädimees õige vaikne," siis lasknud tädimees ülevalt kohe oma pilliloo lahti.
Vanaõue Jaani poja Hansu naine pole ka lapsi saanud. Vanaõue kõrtsinaine Riinu (Triinu), endine Ratlefi armuke, kellele Ratlef pärast tasuks Vanaõue kõrtsi rendile annud, õpetanud teda, et "kui mehe käest last ei saa, siis katsu mõne teise poisiga." Näiteks olnud Eeval üks poiss Jäärats. Pärast sai Eeva tütre, selle kosis Pärassaare Andrese poeg Hans, kes niiviisi Vanaõue Kuldkeppide esivanemaks sai. Nende lugude kirjutaja nägi noores eas Hansu ja tema noorikut. See oli siis ilus, priske, lahke naisterahvas. Ta olla keskeas [-303-] rinnahaigusse surnud.
Hüpasaare Saartest läks üks Nõmmitsale metsavahiks. Tema järeltulijad vere poolest on praegugi seal, ehk nad küll Saare nime ei kanna. Esimene Nõmmitsa Saar, vana "tata" nime all tuttav, oli ka viiulimängija. Pulmapidudel käidi peale, et tata oma mänguga rahvast lõbustaks. Tata ise viiulit häälde ei seadnud. Tal oli kümme timmijat ümber, kuid keegi ei saanud mänguriista nii hästi häälde kui tata nõudis. Nii kulus timmimisega enam aega kui mängimisega. Mängides kehitas tata end ühtepuhku, lõi silmad volks ja volks lakke. Tema kõige parem lugu oli "Luusi-Jaani tükk." Luusi Jaan mänginud seda lugu Viljandis Seasaare kõrtsis. Üks ohvitser tulnud sisse, pannud oma paki aknalauale ja hakanud selle vaimustava loo järele tantsima. Pärast otsinud akna pealt oma pakki - pakk rügemendi rahaga olnud kadunud. Tol korral õppinud tata oma Luusi-Jaani loo. Tata üteluse järele tulnud see tükk "läbisegamini" mängida.
Ülepea olid Nõmmitsa Saared niisama musikaalsed nagu Hüpassaare omad. Nõmmitsal oli ju tuntud orelimeister Toru-Jaan. Kui keegi Nõmmitsa õuest läbi Saeveski poole sõitis, siis kuulis ta sagedasti, kudas Nõmmitsa maja auks ja teeliste lõbuks orelit mängiti. Seda kuulis ka nende lugude kirjutaja, kui ta hilja õhtul Nõmmitsalt läbi sõitis. [-304-]
Põhjasõja aeg olid Fersen ja Buxhövden kindralid Rootsi sõjaväes. Kuid et neil Baltimaal mõisad olid, hoidsid nad Rootsi valitsuse poolt toime pandud mõisate reduktsiooni pärast salaja Vene poole ja olid rootslaste äraandjad. Otsustava lahingu ees lasknud nad rootsi soldatite püsside eest lukud ära võtta või jälle liiva püssirohu sekka segada. Nii jäänud vahvad rootslased kaitseta ja pidanud vastasele alla andma. Nad kiristanud küll hambaid, kuid teha polnud midagi. Vene valitsuse poolt koheldi Ferseneid pärast muidugi erilise heatahtlikusega ja armuga. Nad olid parunid ja nande suguvõsa Olustvere haru ülendati krahvideks. Üks Fersen kosinud rootsi väejuhi Schlippenbachi tütre ja saanud naise kaasavaraks Olustvere mõisa. Teatavasti oli ka Schlippenbach rootslaste reetja.
Olustvere krahv Hans Heinrich Fersen olnud Poola revolutsiooni ajal vene vägede juhatajaid. Nad teinud poolakatega hirmsad tükid ära. Mõnel pool põgenenud poolakad kirikutesse. Kui kirik puupüsti rahvast täis olnud, pannud venelased kiriku uksed kinni, süüdanud kiriku põlema ja põletanud kiriku ühes rahvaga ära. Ühe niisuguse põletamise puhul näinud Fersen, kuidas üks naisterahvas, laps süles, tuleleegis taeva poole [-305-] tõusnud. See olnud kõige õudsem silmapilk tema elus ja vapustanud teda nii, et ta niisugused rahvapõletamised ära keelanud. Seda lugu jutustanud Fersen ise mitmele.
Poola sõjas saanud sama Fersen ka surma. Ta hukutajaks olnud üks Poola naisterahvas. Krahv sõitnud ilma ihukaitseta, ainult kutsariga kohtamisele selle naisega. Ta peatunud ühe suure lossi ees, käskinud kutsaril oodata ja astunud ise sisse. Mõne aja pärast löödud uks lahti, visatud verine süda kutsari juure kalessi ja öeldud: "See on krahvi süda, krahvi ennast ei ole enam olemas." Kutsar pannud selle südame piiritusse ja toonud Olustveresse. Siin paigutatud süda hõbekarbi sisse ja pandud karp halli marmorsambasse, mis Suure-Jaani kiriku laulukojas pahemal pool altari kõrvas seisab ja mille peal ka krahv Ferseni väike vapikuju on.
Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg jutustas, et kui viimane kord kirikut remonteeriti, siis võetud sammas lahti ja leitud, et hõbekarp südamega olnud kadunud. Karbi kohal olnud ainult verine plekk näha. Arvatavasti viisid töölised, kes hõbekarbist olid kuulnud, karbi kõige südamega ära. Töölise Tihase arvamise järele, kes viimase remondi puhul samba lahti võttis, ei ole süda mitte hõbekarbis olnud, vaid klaaspurgis, mille ümber olnud ümargune puunõu. Suure-Jaani kalmistuvaht saanud krahv Fersenilt [-306-] iga aasta 2 toopi piiritust purgi jälletäitmiseks, kui piiritus kahaneb. Nüüd olla süda kadunud, klaaspurk purunenud ja tühi. Ametlike teadete järgi olla krahv Hans Heinrich Fersen langenud 16. juulil 1800. aastal Dubno lahingus Volõõnias.
Üks Olustvere krahv, Fabian Fersen, olnud üleloomuliste võimetega, nagu mõni rosenkreuzer või india jogiin. Kord sõitnud ta suurt maanteed mööda Olustverest Võhma poole. Pahajänese ja Võhma vahel käskinud ta kutsaril hobuseid peatada. Ta öelnud: "Kõo mõisa väljal poksivad kaks sokku. Nende lähedal on üks tall. Kardan, et nad tallele viga teevad." Krahv jäänud seepeale natukeseks ajaks nagu tukastama, siis ärganud üles ja öelnud: "Nüüd võime edasi sõita. Päästsin talle. Sokud ei saa väetile enam viga teha." Võhma ja Kõo vahel on umbes 11 versta.
Sõjas kõndinud see krahv rahulikult kuulirahe all, kellegi kuul ei ole teda trehvanud. Teensile öelnud ta: "Käi minu järel ja pane oma jalad alati täpselt minu jälgedesse, siis pole sul kuulisid karta."
Kui krahv sõtta sõitnud, siis kinnitanud prouale, et tema äraoleku ajal ei tohi keegi tema tuppa minna, mille ukse ta lukustanud. Niiviisi juhtunud see mitu korda, et krahv tõlda istunud ja ära sõitnud, pärast jälle tagasi tulnud ja ise [-307-] oma tuppa läinud ning asi olnud korras. Kord tulnud proual krahvi äraolekul uudishimu järele vaadata, mis saladus krahvil seal toas on, et keegi ei tohi enne krahvi tagasitulekut sinna sisse vaadata. Proua muukinud ukse lahti - toas voodis maganud krahv ise. Ta ärganud ja öelnud prouale: "Miks sa mu keelust üle astusid? Nüüd pean ma surema."
Üks Olustvere Fersenitest olnud suur talunaiste armastaja. Iseäranis kolmel talunaisel olnud nii suur võimus, et nad sõitnud ratsahobustega treppi mööda krahvi juure üles. Nemad käinud krahvi juures "pead otsimas."
Eelviimane Olustvere krahv oli Paul Fersen. Tema ema, sündinud von Silberharnisk, rootslanna, nagu ta nimi näitab, olnud ebaharilike kalduvustega. Tal olnud reisimiskirg. Suures, toredas, eriti tema jaoks ehitatud reisitõllas, mille sees ka ahi olnud ja mille ette kuus hobust rakendatud, reisinud krahvinna suviti ja talviti hiilgava pompiga. Nende reiside peale kulunud kogu ta suur varandus ja kui ta mees surnud, pole sel olnud särkigi selga panna. Ainult maniski pandud ette. Seda kurba lugu jutustanud Paul ise. Olles niiviisi vaesestunud, pidanud krahvinna vanas eas kodus istuma omas puumajas, mis seisnud Olustvere mõisa praeguste kahe lossi vahel. Kui kord mõisa rehi - see seisnud seal kus nüüd on puukool - [-308-] maha põlenud, siis masindatud ja ropsitud mõisa linu krahvinna korteris, kes enda kasutada jätnud vaid ühe toa.
Paul Fersen oli kirglik, julge jahimees ja sai keiser Aleksander II jäägermeistriks. Kusagil oma reisil olnud keiser tiigrijahil. Keegi tema seltskonnas pole julgenud hirmsa röövlooma vastu välja minna,