Jahu-Jüri küsinud kord Suure-Jaani õpetajalt Carlblomilt: "Mis tõnn see peaks olema, keda rahvas nii austab?" Õpetaja vastanud: "See on üks "pühha Tonnis" olnud, kellest rahvas on suurt lugu pidanud ja kelle kui vägeva abimehe peale nad pärast surma on hakanud lootma." Muidugi mõtles Carlblom siin egiptuse munga Antoonius Suure peale, keda katoliiklased kui imetegijat suure au sees peavad ja kelle nimepäeva - tõnisepäeva - 17. jaanuaril pühitsetakse.

Vändras kujunenud Tõnni austus päris krati ehk tondi teenistuseks. Kes kord hakanud Tõnni teenima, see pole tast mitte enam kergesti lahti saanud. Tõnn olnud tige ja kättemaksuhimuline. Kui keegi teinud, mis tõnnil vastumeelt olnud, või teda pole küllalt hoolsasti orjanud, siis tulnud tal kohe häda kätte.

Kui noorikud pulmarongis sõitnud, siis pidanud nad õige ettevaatlikud olema, et mitte kuidagi viisi Tõnni pahandada. Kaansoo Viidikalt olnud noorpaar Suure-Jaani kirikus laulatusel. Sõidavad koju, kodus hakkab noorik seest valu karjuma. Peavad tagasi sõitma Katku Mardi juure, kes elab Suure-Jaani kiriku lähedal, Sea-Jüri männikus, küsima, mis noorikul viga. Mart seletab, et nad olla tõnnivakast mööda sõitnud, ilma, et oleksid Tõnnile andeid andnud. Küsitud: "Mis Tõnn tahab?" Mart vastu: "Tahab särgi saada."

Saadetud suure mehe särk Kaansoo Tõnise tallu, kus tõnnivakk olnud, kuid nooriku valud läinud ägedamaks. Nad pidanud uuesti Mardi juure sõitma oma häda kaebama. Mart küsinud: "Missuguse särgi te andsite?" Vastatud: "Mehe särgi!" Mart jälle: "Ei, ei, vaid niisugune särk, millel pöial sisse pääseb. Suur särk on Tõnni veel enam vihastanud." Viidud siis tõnnile väike särk ja noorik saanud terveks.

Kui aga Tõnn mõnes kohas liig üle-käte läinud, siis kutsutud Kaansoost Riisa küla mees Andres Birk appi. Sel olnud niisugune püss, mis kõik Tõnnid maha võtnud. Perenaised kostitanud sellepärast Birki suure auga ja teinud talle rohkesti kingitusi, kui nad soovinud tüütust Tõnnist lahti saada. Saeveski vana bassa, kes Birkiga hea sõber olnud, vaadanud seda püssi ja öelnud: "Küll see on ka üks kibe püss; kui mitu tonti ta on ära tapnud!" Birk naernud, et kõht vabisenud.

Tõnnivakk olnud ümargune, lõhmusekoorest või kasetohust tehtud. Kingitused ehk ohvrid vakas olnud õige pisikesed kindad, sukad, särgid, püksid, vaskrahad ja muud asjad, sellejärele, kudas keegi abipaluja Tõnnile tõotanud. Tõnisepäevaks tehtud õlut, tapetud lammas või mõni muu loom ära, et värsket liha saada. Söögisse ja joogisse ei tohtinud aga keegi enne puutuda, kui mitte Tõnn ei olnud oma osa saanud. Õllest riputatud juba virret tõnnivaka peale. Kardetud, et mõni edev inimene ehk mekib enneaegu salajas ja toob sellega kogu talule suurt õnnetust kaela. Tõnnivakale õlut riputades lauldud:

Tere, mereisakene,

tere, mäemaa-emakene.

Kui sa kuuled kukelaulu,

kukelaulu, kanakõõru -

võta kinni, too ära.

Härjaluiku, lehma-ammu -

võta kinni, too ära.

Täkuhirnu, märahinku -

võta kinni, too ära.

Sest laulust ja neist kommetest nähtub, et Vändra Tõnn on igivana paganausu kratt. Kui katoliku usk tuli, suruti kratiteenistus maha ja kiideti kui imetegijat püha Antooniust, kes aegamööda krati funktsioonid üle võttis. Rahva fantaasia sulatas mõlemad kujud kokku, nii kujunes Vändra Tõnn.

Vanadel roomlastel oli paganausu ajal lugematuid jumalaid. Rahva fantaasia oli nad loonud, rahvas oli neisse kiindunud, nii et kuidagi viisi ilma nendeta läbi ei saanud. Ristiusu kuulutajail ei jäänud muud üle, kui tühjuse täitmiseks ebajumalaid oma pühakutega asendada. Nimed tulid uued, asja oluline külg jäi aga endiseks. Rahvas rahunes ja leppis uue usuga.

Vändra õpetaja Körber noominud oma jutluses rahvast valjusti tõnniteenistuse pärast ja manitsenud neid, et nad oma tõnnivakad ära hävitaksid. See pole aga suurt aidanud, sest ebausklik rahvas pole julgenud end Tõnnist lahti öelda, kartes tema kättemaksmist.

Körberi aeg olnud Vändra mõisas üks junkur Roos, läti mees, siniste silmadega ja kollaste, käherate juustega. Tema olnud üks ülekohtune, jumalakartmata mees ja hoorajääger. Meeste teopäevi pidanud tulema naised üles kirjutama, mehi endid ei olnud vastu võetud. Vändra mehed öelnud, pikkamisi venitades, nagu nad harilikult räägivad: "Noh, varsti on ju pool Vändra valda Roosi sohilapsed.

See junkur Roos võtnud pärast Körberi ägedat jutlust 14 teomeest ligi, nad käinud kõik talud läbi, kus teadnud tõnnivakad olema, korjanud vakad kokku ja viinud Vändra Suurejõe kõrtsi. Seal otsinud vakad läbi. Kinda- ja sukatupakad visanud välja. Roos sidunud leitud säärepaelad oma niuete ümber ja keerutanud end niisuguses ehtes kõrtsiliste ees. Kaks toopi kokkukoristatud vaskraha jäänud teomeeste kasuks. Selle eest ostnud nad viina ja joonud pead hästi täis. Siis viinud tühjad tõnnivakad kõrtsiukse lävele, andnud neile jalaga pihta ja öelnud: "Tõnn välja!" ja "Tõnn välja!" Saatnud kõik vakad niisuguse auga järgemööda maanteele. Maantee olnud neid nagu päidikaid täis. Nii saanud mitmed oma tõnnivakkadest lahti. Salaja peetavat neid mõnel pool praegugi veel.

Pärast tulnud Roosil äpardus: ta "altnabasõrme ümber kasvanud sõrmus", ta pole enam saanud endist viisi naistega lõbutseda. Viimaks jäänud junkur koguni pimedaks. Nüüd hakanud vaene kaalunaiste juures käima abi otsimas, kuid pole paremaks saanud. Ta õhetanud, et "seda on mulle Tõnn teinud."

Ka Jahu-Jüri olnud kord omaviisi Tõnniga kimpus. Tema tulnud, tugevasti purjus, Kaansoo kõrtsist kodu poole. Tee viinud üle oja, kus pehastunud lattidest sild peal olnud. Vintis vanamehe raskete sammude all läinud latid katki, vanamees kukkunud vette. Oma äpardust seletas Jüri sedaviisi, et Tõnnid olnud tema tuleku ajal parajasti silla all abielu pidamas ja selle kiusu pärast, et ta neid eksitanud, tõmmanud nad ta vette. Isane tont või Tõnn olnud Saarisu "kaeha kivi" ja emane Tõnn olnud Kaansoos Tõnise talu aidanurgas tõnnivakk.

Jahu-Jüri ei lasknud endale mitte karistamata paha teha, ta tahtnud neid õpetada, et nad raiped talle teinekord pussi ei mängiks. Võtnud oma särgi hõbepreesist tilguti välja, laadinud püssi sisse ja pannud Tõnise talu aidanurka selle "va' mmärale" niisuguse paugu, et ta olnud kohe selili maas. Siis isane tont Saarisust pole enam seda teed hulkunud ega Jürit tülitanud. Jüri võinud nüüd ilma kimbatuseta Kaansoo kõrtsis purjutamas käia. Seda ojasilda kutsutakse praegugi "Tõnniloo sillaks"

Viimne tõnnivakk Kaansoos olnud Tõnise talu aidas. Ehk küll Jahu-Jüri kiidelnud, et tema oma hõbepreesi tilgutiga selle "va' mmära" maha lasknud ja niipea kui kõmm käinud, tont kohe selili maha jäänud, olnud Tõnnil nähtavasti ometi visa hing; ta toibunud ja kummitanud edasi, nagu selle nooriku äpardus näitab, kellest ennemini jutt oli.

Kord olnud Tõnise talu peremees Kaansoo kõrtsis. Sealsamas juhtunud olema ka Kullasepa Peet (Kullasepa talust, liignimega Goldingen) ja üks rangisepp. Need hakanud Tõnise talu peremeest nöökama tõnnivaka pärast. Kuid Tõnni asja peetud alati suures saladuses; ei tohtinud keegi Tõnnist head ega paha rääkida, muidu olnud kohe suur nuhtlus käes. Kui nüüd Tõnise peremees pilkajaile, Kullasepa Peedile ja rangisepale, oma Tõnni kaitstes seda vaikimisevajadust meelde tuletas ja neid hoiatanud, olnud ta ise esimene, kes vaikimise-käsust üleastumise pärast Tõnni viha alla langenud ja talt karistuse kätte saanud: tema tundnud, et ta kõri olnud nagu kägistaja kätevahel, mees ei ole enam hingata saanud.

Rutanud nüüd kaalunaise juure kuulama, mida Tõnn lepituseks tahab. Kaalunaine õpetanud, et süüdlane peab Tõnnile elusa kuke pea ohverdama. Tõnise peremees võtnud elusa kuke põlvede vahele, kiskunud ta pea otsast ja visanud parema käega üle pahema õla tagasi Tõnni poole. Siis lasknud Tõnn ta kõri lahti ja mees võinud jälle rääkida.

Kuid Kullasepa Peeti ja rangiseppa pole see hale juhtumine mitte kohutanud. Neil läinud korda, ei tea mihukese viguriga, hädaohtlik tõnnivakk enda kätte saada. Nad viinud ta Saarisu maa peale põllule, sorinud läbi, võtnud paremad asjad seest ära, teinud siis kuuseokstest hea tule ja visanud tõnnivaka tulle. Tule kohendamise juures seisnud rangisepp peale tuule ja Kullasepa Peet alla tuule, nii et suits talle näkku tulnud. Peet jäänud sellepeale pimedaks, rangisepal pole midagi häda olnud.

3.7. Jääratsid

Jääratsid on vana Saarisu tõug. Jääratsid, Saarisu Peeter ja Metsaõue Hans, olid onupojad.

Metsaõue Hans Jäärats ehitas Saarisu metsamaadele väikese talu. Tema poeg Peet, kellest "kaeha kivi" uputamise puhul jutt oli, sai Laeva küla koolmeistriks ja selle poeg oli Sagevere elementaarkooli juhataja Hans, kes oma perekonnanime saksapäraselt "Gerretz" kirjutas ja kelle juures nende lugude kirjutaja lapsepõlves koolis käis. Sagevere Gerretzi ema oli Närju Jüri tütar. Allpool Taali mõisat on Närju kalatõke. Inimesi aeti sinna vahti, nende seas ka Jüri, sealt sai ta oma Närju Jüri nime. Pärast elas ta popsina.

Peet Jääratsi vend võttis Jahu-Jüri tütre Kärdu naiseks. Neil oli kaks poega: Hans ja Jüri ja kaks tütart: Mari ja Rõõt. Hansu poeg Jüri on praegu rätsep Tallinnas. Ka Jüri poeg Jaan elab Tallinnas oma õe ja õemehega omas majas (Nüüd surnud). Tütar Mari sai Jaan Kõrgele, kes ameti poolest rätsep oli. Mari elas ja töötas Sindi vabrikus. Ta ei tahtnud esiti Jaanile minna. Jaan läinud Pärassaare Andres Kuldkepi juure, et "onu, aita; peaks ma ometi kord saama Marile taha keerutada." Andres öelnud: "Küll me sellega toime saame." Käskinud endale kolm paari pastlaid tuua, võtnud, keeranud neid kolm korda ümber pea ja andnud nad Jaanile tagasi. Varsti saanud Jüri nüüd Mariga paari.

Saarisu Peeter Jääratsi pojad olid ulakad, sellepärast jäi talu kehvaks. Pojad läksid pärast Kilingisse. Peetril oli ka üks tütar, ta võttis endale koduväi, sealt tuli Tölptide tõug. Väimehe ja tütre poeg oli Tibu Tölpt Tõnis, viiulimeister ja -mängija. Suuremalt jaolt istus ta oma viiuliga Kaansoo kõrtsis ja mängis tantsijatele. Lõpp oli see, et ta ise jäi ilma oma Saarisu kohast ja tantsijad Kaansoo kohtadest. Kaansoo talud võeti kokku ja ehitati neist Kaansoo karjamõis. See jagati pärast soldatitele ära.

3.8. Hansenid

Saarisusse tuli Jääratsite ja Tölptide asemele Hans Hansen Kolgalt. Tema vend Peeter oli Kolga talu peremees. Üks vendadest läks veel Põhjaka külasse Sagessaare Otsa talu peremeheks.

3.8.1. Kolga Peeter

Vanal Kolga Peetril oli kolm poega: Hans, Peeter ja Jaan. Kõige vanem vend Hans jäi isatallu peremeheks. Kõige noorem vend Jaan läks Tallinnamaale rahvakooliõpetajaks. Ta oli Saarisu Jaan Hanseni väimees. Tiisikus viis ta noorelt hauda. Ta on Suure-Jaani kalmistule maetud.

Keskmine vend Peeter võttis Jüriõue popsi Bakhofi tütre, Õunapuuaia Bakhofi õe, naiseks ja läks Tallinnamaale Madise kihelkonda Albu valda Tammsaare talusse. See on kuus versta Madise kirikust Tallinna poole. Oma laste arvu kohta ütles ta: "Minul on nagu Hiiopil 7 poega ja kolm tütart." Kolga Hans oli pika kasvuga, Albu Peeter aga lühike, paks mees, kaunis äkilise iseloomuga. Ükskord kuhjategemise juures pahaseks saies tõuganud ta hanguga oma naise kuhja otsast maha. Noores eas jõi ta ka, riidles ja protsessis oma naabriga. See Peeter on kirjaniku Anton Hansen-Tammsaare isa, tema romaani "Tõde ja õiguse" peategelasi - Andrese nime all.

3.8.2. Saarisu Hans Hansen

Saarisu Hans Hansen läks Ratlefi aeg Kolgalt Kaansoo mõisa valitsejaks ja tasuks selle eest sai ta kaks Vastemõisa kroonuvalda kuuluvat Saarisu talu pidamiseks. Hansu kõige vanem tütar Ann, kes ka Kolgal sündis, oli nende lugude kirjutaja ema. Nende lugude kirjutaja ema ja Albu Peeter olid nii siis vennaste lapsed, mõlemad Kolga talus sündinud ja sealt välja läinud, üks oma vanematega Saarisusse, teine Tammsaare.

Saarisu vana Hans Hansen, kelle kohta Vastemõisa Ratlef ütles, et aastasajas tuleb vähe nii tarku mehi ette, ei saanud oma hõimude Jaskidega mitte kõige paremini läbi. Ta ei pidanud neist lugu, vaid ütles nende kohta: "Üks loll tõug inimesi." Tema naine ei osanud oma mehe arukust sugugi hinnata. Hans olnud vali mees, lasknud end sagedasti enne kaua paluda enne kui paluja soovi täitnud. Teda nimetatud sellepärast Palu-Hansuks. Ta olnud vennaste seltsi poolehoidja. Võibolla ka see asjaolu põhjustas Palu-Hansu nime.

Kaansoo oli Vastemõisa karjamõis. Seal kasvatati noort karja, olnud kuni 50 vasikat, keda joodetud piimaga. Üks karjatüdruk joonud kord ka ise natuke vasikate piimast. Palu-Hans näinud seda ja lasknud tüdrukule vitsu anda. Süüdlane tõmmatud maha, üks hoidnud tal peast, teine jalust kinni ja 25 vitsahoopi antud kätte.

Tantsu pole Palu-Hans sugugi sallinud. Ühes pulmas olnud Kaansoo kütt Birk ja Nõmmitsa vana "tata", kes harilikult pidudel viiuldas tantsijatele. Tatal tulnud tuju ise ka kord tantsida. Muusika tegijaks hakanud siis Birk: ta tõmmanud nööri keeleks pikemale puuhalule ja mänginud sellel riistal vemblaga nagu viiulipoognaga, lüües ise suuga tantsulugu. Palu-Hans juhtunud sinna tulema, teinud kurjad silamad ja hakanud tatat selle jõleduse pärast kepiga togima. Tata, teades, et Kaansoo valitseja on kõva pühakirja mees, ütelnud enda vabanduseks: "Kas sa ei ole lugenud, kudas kuningas Taavet tantsis seaduselaeka ees?"

Arukal, valju iseloomuga Hansul oli hea südameline, mõistusega mehest madalamal seisev naine, sündinud Jaski. Suurt hingelist lähedust ning teineteisest arusaamist neil ei olnud. Naine käis osava ämmaemandana lapsesünnitajail abiks ja nähti hea meelega, kui Saarisu "emm" tuli. Õunapuuaia Bakhofi lastel kõigil olnud tema vastuvõtjaks. Pestud lapsega süles astus ta nurganaise voodi juure, põlvitas ja palvetas vaikselt. Siis andis lapse isa kätele ja käskis ka teda palvetada.

Tema vend Hans, keda õemees pidas piiratud aruga meheks, oli ometi rohkem kui üks aeg Vastemõisa valla kohtumeheks. Ta manitses enne surma Bakhofi ja Kaansoo koolijuhatajat, et nad laulaksid teda hauale saates: "Nuta, inimene, rasket patusüüd." See tema soov täideti.

Hansenil oli kaks poega: Hendrik ja Jaan. Hendrik võttis vanemate keelust hoolimata ühe kõrtsmiku tütre, Juula, tema ilu pärast naiseks ja andis Saarisu koha õiguse nooremale vennale Jaanile. Ise asus Tallinnamaale elama, kus ta ühevahe mõisarentnik oli, pärast ilma kindla kohata ümber kolis. Tema järeltulev tõug läks laiali.

Noorem vend Jaan oli kõva usumees ja pühakirja seletaja. Aapostel (esimene silp rõhuga) Pauluse salmid oli ta oma erialaks valinud ja püüdis nende tsiteerimise ja seletamisega hiilata. Tema lapselapsed elavad praegu Saarisus.

Vana Hanseni tütardest sai kõige vanem, Ann, Leisule, Tiina, Vakinale, Tiiu, Karuskose Liinsonile ja Madli Laasu Köstile. Hansenid on nüüd Taevere (enne Vastemõisa) vallas kolmes harus: Kolgal, Saarisus, Sageveres. Ka Olustvere Hansenid olla vanasti Taevere Hansenite sugulased.

Täiendavat lugemist:	Hendrik Jaski kerge raha

3.9. Bakhofid *

Bakhofide suguvõsa on Kootsilt pärit ja sealt on mitmed Bakhofid mujale välja läinud. Kootsi Hans Bakhof kosis Pärassaarest ühe Kuldkepi tütre. Nad läksid Kootsilt Jüriõue tallu, mis siis õige lohakil oli. Neil oli kuus poega, kõige vanem poeg Jüri jäi Jüriõue popsiks. Tema naine oli ühe Vanaõue sulase Hanseni tütar: nende poeg Jüri elas ka Jüriõue saunas. Ta võttis naiseks Aadu Grünbergi tütre Eeva Jürimatsi talust Vastemõisa piiril, Soldati-küla ääres. Grünbergid on valget verd inimesed, nad jutustavad, et nende esivanem on rootslane olnud. Jüri ja Eeva poeg Aadu võttis Kaansoos Õunapuuaia talu omale. Tema õde läks Albu Peeter Hanseni naiseks ja oli kirjaniku Anton Tammsaare ema.

Hans Bakhofi keskmine poeg Aadu sai Jüriõue peremeheks. Aadu oli kaks korda abielus. Esimene naine oli Rääka koolmeistri Toomas Köbleri tütar. Teine naine oli Auksist Auksmanni tütar. Aadu suri, kui ta poeg Mihkel umbes aastavanune oli. Selle hooldajaks ja Jüriõue talu ajutiseks pidajaks pidi olema Aadu noorem vend Mihkel. See aga oskas endale vallakirjutaja abiga Jüriõue talu pärisperemehe õigused nõutada. Hooldaja ja hooldatav olid ju mõlemad Mihkli nimelised. Nii jäi Aadu poeg Mihkel pärast saunikuks ja Jüriõue talu sai ta onu Mihkli suguvõsale omanduseks.

Mihkli naine oli Tamme Kösleri tütar Ann, nende lugude kirjutaja vanaema õde. Neil oli kolm tütart ja neli poega. Kõige vanem tütar Kadri läks Hüpassaare metsavahi Mihkel Saare naiseks ja sai helilooja Mart Saare vanaemaks. Mart Saare ema oli Kaunissaare Jaagup Kimmeli tütar.

Hüpassaare Mihkel ja tema vend sauna-Tõnis olid täitsa musta verd inimesed. Nende kohta öeldi: "Ega need meie mehed pole, nende vaade on koguni teine. Nad on vanast türgi tõust." Kas neid ainult nende musta välimuse ja nende võõrapärase vaate pärast türklasteks peeti, või olid selleks veel mõned muud mälestused olemas, seda jutustaja ei tea.

Hüpasaare Saartest läks üks Nõmmitsale metsavahiks. Tema järeltulijad vere poolest on praegugi seal, ehk nad küll Saare nime ei kanna.

Jüriõue Mihkli poegadest jäi kõige noorem, Andres, talu peremeheks. Tema võttis Pärassaare Andres Kuldkepi tütre naiseks, nagu sellest enne Andrese eluloos jutustasime. Tol ajal elas Jüriõue rahvas niisama kokkuhoidlikult nagu Rassi rahvas. Noor perenaine toonud kord külalistele võid lauale ja öelnud ämmale: "Memm, tulge sööge ka ühes." Ämm pole tulnud sööma, vaid vastanud pahaselt: "Lehmad ei jõua meile nii palju ka sittuda, kui siin võid ära raisatakse." Ometi ei olnud noorik Pärassaares sugugi harjunud pillama. Andrese ja Mari poeg on praegune Jüriõue peremees.

Jüriõue Mihkli ja Tamme Kösleri tütre poeg Jaan läks Vanaõue tallu koduväiks. Vanaõue peremees oli üks Kiivit või Kiivikas, kes Tamme Kösleri teise tütre oli naiseks võtnud. Neil lapsi ei olnud ja naine ei armastanud meest. Kui ta emale külla tuli, ei tahtnud ta sealt enam Vanaõue tagasi minna. Ema pidi teda seks kurjaga sundima. Läks viimaks Vanaõue poole, istus suurele kivile ja kurtis kaua üksipäini. Valge rätik aga lipendas peas.

Nad andsid pärast koha käest ära Kiiviti õemehele Jaanile ja läksid ise Saeveskile kälimehe Hans Kuldkepi juure elama. Kui naised seal oma asju arutasid ja keegi nõu andis mõne kahtlase küsimuse lahendamiseks mehe poole pöörduda, ütles "tädimees" Kiiviti naine põlgusega: "Kas va' mehe lits peaks ka midagi teadma?" "Tädimehel" olnud oma kunst, mida teised pole teadnud järele teha: ta osanud peeretuselugusid lüüa nagu mõni teine torupillilugusid. Kui tädimees õhtul parsil olnud, kuna naised all ketrasid ja keegi naine osatades öelnud: "Täna õhtul on tädimees õige vaikne," siis lasknud tädimees ülevalt kohe oma pilliloo lahti.

Vanaõue Jaani poja Hansu naine pole ka lapsi saanud. Vanaõue kõrtsinaine Riinu (Triinu), endine "Ratlefi armuke, kellele Ratlef pärast tasuks Vanaõue kõrtsi rendile annud, õpetanud teda, et "kui mehe käest last ei saa, siis katsu mõne teise poisiga." Näiteks olnud Eeval üks poiss Jäärats. Pärast sai Eeva tütre, selle kosis Pärassaare Andrese poeg Hans, kes niiviisi Vanaõue Kuldkeppide esivanemaks sai. Nende lugude kirjutaja nägi noores eas Hansu ja tema noorikut. See oli siis ilus, priske, lahke naisterahvas. Ta olla keskeas rinnahaigusse surnud.

3.10. Parunid ja von'id

Suure-Jaani õpetaja G. Rosenbergi jutu järele olla kõik Fersenid, ka veneusulised, Suure-Jaani luteri usu kogudusele mõndagi head teinud. Sellepärast jäetud nende mälestustahvlid Suure-Jaani kiriku altariesisesse ruumi, nn. "laulukotta", seinale, kuna teiste mõisnike mälestustahvlid sealt kõrvaldati. Paul Ferseni isa kingitus on praegune Suure-Jaani kiriku orel. Tema peal on näha Fersenite vapp ja aastanumber 1804. Ta olla Pärnu orelitegija Steini töö. Kuid rahvas räägib selle oreli kohta kangekaelselt teist juttu. Orelikinkija isa, krahviks ülendatud Hans Heinrich Fersen, olla selle oreli lasknud võtta kusagilt poola kirikust ja määranud ta Suure-Jaani kirikule. Võib-olla, et orelimeiser Stein Pärnus ta ümber ehitas ja sellepärast ka oma nime sellele orelile pani.

3.10.1.1. Hans Heinrich Fersen

Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg jutustas, et kui viimane kord kirikut remonteeriti, siis võetud sammas lahti ja leitud, et hõbekarp südamega olnud kadunud. Karbi kohal olnud ainult verine plekk näha. Arvatavasti viisid töölised, kes hõbekarbist olid kuulnud, karbi kõige südamega ära. Töölise Tihase arvamise järele, kes viimase remondi puhul samba lahti võttis, ei ole süda mitte hõbekarbis olnud, vaid klaaspurgis, mille ümber olnud ümargune puunõu. Suure-Jaani kalmistuvaht saanud krahv Fersenilt iga aasta 2 toopi piiritust purgi jälletäitmiseks, kui piiritus kahaneb. Nüüd olla süda kadunud, klaaspurk purunenud ja tühi. Ametlike teadete järgi olla krahv Hans Heinrich Fersen langenud 16. juulil 1800. aastal Dubno lahingus Volõõnias.

3.10.1.2. Fabian Fersen

Kui krahv sõtta sõitnud, siis kinnitanud prouale, et tema äraoleku ajal ei tohi keegi tema tuppa minna, mille ukse ta lukustanud. Niiviisi juhtunud see mitu korda, et krahv tõlda istunud ja ära sõitnud, pärast jälle tagasi tulnud ja ise oma tuppa läinud ning asi olnud korras. Kord tulnud proual krahvi äraolekul uudishimu järele vaadata, mis saladus krahvil seal toas on, et keegi ei tohi enne krahvi tagasitulekut sinna sisse vaadata. Proua muukinud ukse lahti - toas voodis maganud krahv ise. Ta ärganud ja öelnud prouale: "Miks sa mu keelust üle astusid? Nüüd pean ma surema."

3.10.1.3. Paul Fersen

Krahv Paul Fersen oli sündinud aastal 1800. Ta oli hea tervisega ja sai 84 aastat vanaks. Suure rahvamurru osavõtmisel maeti ta Suure-Jaani kalmistule.

3.10.1.3.1. Laskeharjutused

Krahvil olnud üks toapoiss, Ferdinand, kes teda jalakäikudel ja ratsasõitudel harilikult saatnud ja talle ka jahikaaslaseks olnud. Toapoiss pole aga hästi osanud jooksvat looma või lendavat lindu lasta. Krahv hakanud ise teda pargis õpetama: visanud kurniratta jooksma ja toapoiss lasknud, kuid ikka mööda. Krahvi tüüdanud see harjutus viimaks ära, ta annud kurniratta aednikupoisi kätte ja käskinud nii kaua harjutada, kuni toapoisil laskmisamet on selge, ise läinud tuppa. Toapoiss aga olnud laskmises ikka niisama kohmetu nagu enne. Aednikupoisil olnud kaastundlik süda, ta pannud kurniratta tee ääre seisma ja Ferdinand lasknudki pihta. Nüüd viinud aednikupoiss kurniratta krahvile näha. Krahv vaadanud ja saanud kohe aru, et kurniratas pole laskmise aeg mitte veerenud, vaid seisnud paigal. Ta annud poisile peapesu ja saatnud petise tagasi laskeharjutusi jätkama.

3.10.1.3.2. Metsa kaitsmine

Teinekord läinud krahv suviste pühade laupäeval üksi metsa. Teel tulnud talle naine kaseokstega vastu, mis ta tahtnud pühade ehteks tuppa viia. Krahv pidanud seda kuriteoks. Käskinud valjusti naist seal teel oma okstega paigal olla ja läinud ise metsavahti kutsuma, et see kurjategijaga seaduse järele toimetaks. Naine istub ja mõtleb: "Asi on räbal, pühad mokas. Kuidas nüüd olla? Ära joosta ei tohi, sest ta on moonamehe naine ja krahvile tuttav." Naine läinud, viinud kaseoksad metsa ja toonud lepaoksad asemele. Istunud nii oma okstega vagusi, kuni krahv metsavahiga tulnud. Krahvi üllatus olnud suur, ta jäänud aga naise tõenduste peale ometi viimaks uskuma, et ta ise ennist eksinud ning lepaoksad kaseoksteks pidanud. Naine pääsenud terve nahaga.

3.10.1.3.3. Korraarmastus