3. Küla kuulsusi

3.1. Haua Mart *

Pärassaare ja Saeveski vahel Saarjõe ääras on Mardihaua ehk lihtsalt Haua talu. Ta on Kuldkeppide käes. Need on Nässu Mangli järeltulijad. Haua Mardi poeg, noor Mart teeninud Krimmi sõja aeg 8 aastat Rotermanni kontoris Tallinnas. Mart olnud tugev poiss, vahva tööle, korralik ja täpne. Kui Määraaugu sepp hobusega Tallinnast käinud rauda toomas, kiitnud Rotermann talle Marti ja teisi Vastemõisa poisse. Neid olnud tal Kaansoo poolt neli. Sepp öelnud: "Kui te, härra, näeksite Märdi isa. See on üks imelik mees. Võõra jutu pääle ütleb ta alati: "Vaat, see ju tõsi.""

Rotermann saatnud vanale Mardile sõna, et ta tulgu linna. Olla vaja temaga poja pärast rääkida. Mart sõitnud Tallinna, Rotermann võtnud ta lahkesti vastu, andnud hästi süüa ja juua ja ajanud vanamehega juttu. Kiitnud, et ta poeg olla tubli töömees, täitvat käsud alati hoolega. Mart vastanud alati: "Vaat, see ju tõsi, härra." Sekka ka: "Tõsi, tõsi, härra."

Rotermann iseendas mõtlema, kas ta iga jutu peale peaks järele kiites ütlema: "Vaat, see ju tõsi."? Jätkanud juttu siis niiviisi: "Sinu poeg on küll tubli ja aus töömees, aga ega ta Hauale küll enam tagasi tule. Mina olen järele mõelnud, et ma lasen ta vist ära tappa." Mart jäänud väheseks ajaks vait, siis kostnud pead raputades: "Ei, härra, see või küll tõsi olla. Ärge seda tehke, milles ta siis süüdi on?"

Rotermann naernud, silitanud Mardi halli pead ja öelnud: "Ei ole su poeg midagi kurja teinud. Ma tahtsin ainult katsuda, kas sa selle peale ka ütled: "Vaat, see ju tõsi, härra. Tõsi, tõsi, härra."" Mart aga kostnud kohe: "Vaat, see ju tõsi, härra. Tõsi, tõsi, härra." Rotermann löönud kahte kätt kokku ja korranud tagantjärgi: "Vaat see ju tõsi, Mart. Tõsi, tõsi, Mart. Sinu poega ei tohi keegi ära tappa."

Poeg Mart tulnud pärast Rotermanni juurest isakodu Mardihauale elama, kus ta poissmehe põlve pidanud, harilikult küttimise ja kalapüüdmisega tegemist tehes, mesilasi pidades ja ajuti ka põldu harides. Peremeheks Haual oli ta vanem vend Peeter.

3.1.1. Mart mõtusemängul

Mart tõusnud siis kännult üles ja tulnud ilma tagasi vaatamata koju. Seda lugu jutustades ütles Mart nooremaile küttidele: "Ei lähe mina sest saadik enam laupäevaõhtu küttima. Ärgu tehku seda ka keegi teine, see on suur patt." Koju tulles pannud Mart püssi haput taari täis, lasknud teda ahju taga nurgas kolm ööpäeva liguneda, siis nühkinud püssi kuivaks.

3.1.2. Mardi põdrajaht

Peet läinudki Mardiga ühes Kabala metsa. Mart öelnud: "Muidu ma metsa ei lähe, toop viina olgu mul nahkjahikotis." Läinud siis kahekesi Saarjõe kallast mööda kuni palgimetsa sihini. Mart teadnud seal põtrade asukoha olema. Neil olnud põdra-ajaja koer nööriotsas. Nad istunud ühele tuulest maha murtud puule, et vähe jalga puhata ja aru pidada, mis nüüd teha. Korraga kuulevad - paksu kuusetihniku all prõks. Mehed pööravad end sinna poole, näevad, kaks põtra tulevad peaaegu kõrvuti. Üks vanem, kuueharuliste sarvedega, teine noorem ja väiksem, umbes aastane. Mart sosistab Peedile kõrvu: "Üks sinu, teine minu; lase sa suuremat."

Põdrad sammuvad otse küttide poole ja peaaegu korraga kõlab kaks pauku. Mart seltsimehele: "Võta viinapudel kotist välja. Näed, me peame kodust hobuse tooma, et neid ära viia." Astuvad põtrade juure. Mart ütleb: "Näe, kui ilus mokk sel noorel põdral, küll saab tast hea viina sakuska." Aga põdrad maas värisevad kangesti, Mart pole seda ennem näinud. Mart läheb, lõikab suure toore kasemalga, et sellega põdra kõrvajuurika peale lüüa. Lasta enam ei julge, sest pauku kuuldes võib metsavaht peale tulla. Mart lööb esimese korra, põder ajab enda kahe jala peale. Lööb teise korra, põder tõuseb üles ja hakkab minema. Teine põder hakkab ka tõusma, ajab esimese otsa püsti. Koer kargab põdra kõrvast kinni, aga põder läheb mis rüsinal laane alla ja kaob teisega meeste silmist metsa.

Nüüd tulevad meestel püssid meele, kuid need mõlemad tühjad. Vaatavad veel metsa all jälgi ja verelaike, aga punaseid haavalehti palju maas, ei saa midagi aru. Mart sõnab Liinoja Peedile: "Eks ole see va' Toru-Jaani (Nõmmitsa orelitegija Jaan Saare) temp? Temal on kuri silm. Ta oli põllu ääres aeda kohendamas ja nägi, kui me tulime. Ta on suur nõid, ise küll ka kütt, kuid ei salli, et me põdrajahile tulime." Rahvale oli aga laul järele jäänud sest põdrajahist algusega:

Kaks põtra olid maha lastud,

just palgi metsa sihi peal.

3.1.3. Mardi hundijaht

Pärassaare Uuetoa Jüri jahikoer haukunud kord oktoobrikuu ööl metsas öö läbi. Haua Mart kuulnud seda ja hoiatanud oma pererahvast: "Olge valvel, hunt on metsas, ega koer muidu haugu. Hommikul olnudki talu kuus hane hundi murtud, kes nad maha jätnud vist sellepärast, et tal kõht täis olnud. Mart kaevanud siis hundiaugu ja pannud ühe murtud hane põhja söödaks. Hommikul olnud auguäär hundijälgi täis, kuid auku ei ole hunt läinud. Mart arvas, sellepärast, et ta mitte elus, vaid surnud hane oli auku pannud

Mart tegi metsas ka hundiaedu, nagu neid Siberis tehakse. Kaks tugevatest püstteivastes tihedat ringaeda ehitatakse teineteise ümber, nende vahe on nii kitsas, et hunt seal saab edasi liikuda, mitte aga end ümber pöörda. Välimises aias on uks, mis sisse poole lahti käib ja praokile jäetakse, et hunt aedade vahele pääseks. Sisemises aias ust ei ole. Sisemisse aeda pannakse ööseks kits ja mõlemad aiad kaetakse pealt kinni. Kits kardab ööseks jääda ja hakkab mökerdama ning ahvatleb sellega hundi ligidale, kes lahtisest uksest aedade vahele läheb, seal ringi käies ja ahnesti kitse vahtides ukse juure jõuab ja selle ise kinni lükkab, et edasi pääseda, millepeale ta vangis on.

3.1.4. Mart mängib saksa

Mart tuleb kõrtsist välja, samal ajal sõidab neljahobuse-tõld kõrtsi ette. Kõik võtavad mütsid saksa ees maha, Mart ei liigutagi oma peakatet. Saksale pole see meeldinud, ta küsinud Mardilt, kes ta on ja miks ta mütsi maha ei võta. Mart seletanud, et ta on Riiamaa mees Viljandi kreisist, tulnud praegu Tallinnast Rotermanni kontorist. Saks öelnud: "Ma tiap kill, et Riiamaa miis ei vötap paruni härra ees müts maha. Viljandimaa mehe olema keik mulgi." Saks - see olnud Valtre mõisa noor parun Pilar von Pilchau - astunud tõlda ning sõitnud edasi.

3.1.5. Pudemeid

Teinekord viinud vargad Mardi aidast ta paremad tööriistad ja riided ära. Mart lasknud Vanaõue sepa Siimu oma plaani järele raudvedru sissepoole aita teha, mis vargal, kes sisse astub, mõlemad jalad alt ära lööb. Küla mööda rääkinud ta, et kes nüüd tema äraoleku ajal tuleb aidast varastama, sel on "massid maas." Pole aga keegi julgenud tulla oma massisid jätma. Sinna aidaesisele surnudki Mart viimaks südamerabandusse ära.

3.2. Puurmanni Mart

Kord olnud rahvas koos Kaansoo mõisa juures linu harimas. Seal kiidelnud üks Leetva poiss, et tema lööb selle loo sama hästi välja kui Puurmann ise. Kaansoo valitseja Hansen, nende lugude kirjutaja vanaisa, pannud siis Leetva poisi ja Puurmani Mardi võidu, rahva lõbuks seda lugu lööma. Võitjale lubanud tasuks 0.5 toopi viina. Võit jäänud vanale Puurmannile. Ta öelnud pärast võiduliiku juues oma vastase kohta: "Jah, lits oleks küll välja saanud, kui ma oleksin oma lugu vana viisi löönud. Aga ma lõin uued köndid sisse, ta ei saanud ligigi."

3.2.1. Aukame Jüri

Jüri oli naisemees ja laste isa. Tema naine oli Haua Kuldkepi tütar. Oma tempudega viis Jüri asja nii kaugele, et ta Aukame talu pidi käest ära andma. Oma vanaduspäevad elas ta oma perekonnaga popsina Aukame saunas.

3.3. Türmanni Hans

Türmann armastas kõiki jahtisid, ehk tal küll suurt jahisaagi õnne ei olnud. Tema armsam ajaviide oli siiski oravajaht. Juhtus ta oravat mõnikord, eriti pühapäev, mõne kitsiku koha pääl silmama, kus suurt paksu metsa lähedal ei olnud, siis ajas ta Pärassaare ümberkaudu jõmpsikad oravajahile. Mitte orava kättesaamine, vaid tema tagaajamine ja vaatlemine, kuidas, osav, tark loom, oskab kitsikuses end hoida ja hädaohust pääseda, see huvitas teda kõige enam.

Kord olnud Saeveski mehed, Määru Peeter ja mõned teised Rassi mail jänesejahil. Türmann leiab aga Rassi nõmmes lagedal kohal, kolme üksiku männi otsas, orava. Jäetakse jänesejaht katki, saadetakse mõned seltsilised puude otsa, oravale järele teda sealt maha ajama. teised jälle malkadega ja hangudega teda all vastu võtmas. Sealt kolme männi poolt käinud üks vana aia-ase suure metsa poole. Orav pannud ka viimases kitsikuses seda tähele ja lootnud end teda mööda päästa. Kui orav maha hüpanud, andnud Määru Peeter, kes seal haoga ees olnud, talle niisuguse maraku, et loom pikali paigale jäänud. Türmann hakanud hurjutama: "No mis sa hull nüüd tegid! Nüüd on meie ilus jaht kõik rikutud."

Türmanni poisikesepõlves juhtus veel niisugune nali, et ta vibupüssi noolega oli orava sabatpidi puu külge kinni lasknud. Veider olnud vaadata, kuidas oravas siis tuudervassi löönud. Teinekord juhtunud oravas Türmanni linnupaela minema. Pael löönud keskelt ümber kere kokku ja Türmann näitas kätega ümber sõudes, kui ta seda lugu jutustas, kuidas vaene orav õhus rippudes käppudega asjata ümber kabanud.

Nende juttude kirjutaja nägi ka ükskord, kui ta veel poisike oli, Türmanni, kellest ta oli palju kuulnud. Poisike sõitis isaga Suure-Jaanist alla Saeveski poole. Isa peatas hobust Lahmuse kõrtsi ees. Seal teretas teda üks mees pikas mustas kuues. Ja kui nad mõne aja olid teineteisega juttu ajanud, vaatas võõras poisikest vankril, tegi naeratava näo ja ütles: "Jah, sa poeg oled küll siin, aga kus see vibupüss?"

Türmanni vend Peeter Mielberg sai Pärassaare väimeheks. Ta võttis Andres Kuldkepi tütre Rõõda naiseks. Neil oli esiti Pärassaares väikesed vabadikumaad. Tahtsid aga talupidajateks saada ning võitsid Kabala vallast Villevere saarest talukoha.

Rõõt armastas alati värsket liha süüa, ei kasvatanud sellepärast vasikaid üles, vaid laskis nad ära tappa. Iga tapetud vasika juures vabandas oma teguviisi: "Ega see sõge poleks elanud, oli süda ja kops teisel vigane."

Nende Mielbergide järeltulijaist studeeris üks astronoomiat ja oli pärast Tifliisi observatooriumi direktoriks. Teine Mielberg olnud ka ülikooli haridusega keeleteadlane. Lähemad teated nende üle puuduvad.

3.4. Saaresiimu Andres Rõuk

Saaresiimu Rõuk ehitanud Mäos (Kabala karjamõisas) kõrget lauta. Puuvärk saanud juba valmis. Valitseja Jäädas istunud seal juures kivil. Müristamise-pilv tõusnud üles. Vaevalt läinud Jäädas kivilt ära, siis käinud pikseplaks madala kivi pihta, mitte aga kõrge lauda pihta. Rõuk arvas, et ju seal ikka mõni tont Jäädase hinge varitses. Jäädas poonud end varsti peale seda trahteri ukselingi külge üles.

3.5. Sea Jüri

Sea Jüri oli saunamees Suure-Jaani kirikuvallas. Tema elas praost Schnelli aeg. Sea-Jüri saun seisis Suure-Jaanist Mudiste poole pöörava tee ääres, Olustvere ja Mudiste teelahkme lähedal männikus, mida kaua pärast ikka Sea-Jüri männikuks nimetati. Nüüd seda männikut enam ei ole. Suure-Jaani õpetaja Rosenberg laskis männipalgid maha võtta, kui ta endale Viljandis maja ehitas.

Sea Jüri oli väike, kuivetu mehike, mustade silmadega, sassis juustega, enamasti ka räpase näoga, ülepea veidra välimusega ja veidrate elukommetega. Tal oli naine ja tütar. Tütar sai Saarisusse mehele Jaan Helmile. Sea Jüri armastas end narrina näidata, et teisi narrida. Eriti palju tükke tegi ta praost Schnellile. Neist vigureist teab Suure-Jaani rahvas praegugi veel mõnda jutustada.

Sea-Jüri olnud kirikumõisas rehepapiks. Kui vilja tuulutatud siis varastanud ta õpetaja viljast ka enda jaoks. Kord pannud ta tuulutatud viljast jälle omale 4-5 vakase koti vilja täis. Kott seisnud püsti rehealuse uksesamba kõrvas. Vana Schnell juhtunud sinna tulema, näinud seda kotti ja küsinud: "Kuule, Jüri, mis viljakott siin püsti on?" Jüri vastu: "Härra nuriseb ikka, et ei saa vilja küllalt, tõin kodust oma natukese ka siia. Saab näha, kas nüüd saab härra himu täis." Õpetaja öelnud: "Kuule, kuule Jüri, kas minul sinu viljanatukest vaja on? Vii oma kott siit ära." Sea Jüri võinud nüüd õigusega ja avalikult varastatud vilja koju viia.

Sea Jüri vedanud kirikumõisa vilja rehte. Olnud kord oma koormaga rehe juures ja kirikumõisa valitseja, üks sakslane, käskinud koorma ümber lükata. Jüri ei lükka, käib koorma ümber, valitseja tagant järele. Saanud valitseja parajasti koorma ja seina vahele, siis lükanud Jüri korraga talle koorma selga. Valitseja hakanud karjuma ja poolikus eesti keeles Jürit noomima. Jüri vastu: "Oih, aus isand, see oli kogemata." Valitseja urisenud veel, jäänud aga varsti vaiksemaks ja öelnud: "Ah, aber kogi..."

Kord olnud Sea-Jüri parajasti Nuutre külas pulmapeol torupilli mängimas. Tulnud õpetaja poolt käsk, et Jüri pangu end kohe valmis: õpetajal olla üks rutuline kiri Kolga-Jaani saata. See pole Jürile sugugi meeldinud, ta katsunud viguriga end õpetaja käsu täitmisest kõrvale puigelda. Joosnud - see olnud talvel - särgiväel, palja peaga, räpase näoga kirikumõisa uksest sisse ja küsinud: "Mis õpetaja härra tahab?" Õpetaja vaadanud teda ja öelnud: "Sina roojane, keda sa tulid hirmutama? Kasi välja!" Seda Sea Jüri just soovinud; ta läinud naerdes tagasi pulma torupilli mängima.

Õpetaja manitsenud jutluses: Tee tööd ja palu Jumalat. Sea-Jüri kündnud pärast seda väljal, näinud õpetajat tulemas. Laotanud kohe oma kuue maha, ise põlvili peale, käed risti. Õpetaja seisatanud, küsinud: "Miks sa, Jüri, ei künna?" Jüri vastu: "Sa käskisid ju tööd teha ja Jumalat paluda. Ma palun nüüd Jumalat."

Teinekord sõitnud õpetaja sealt, kus Sea-Jüri kündnud, mööda Viljandi poole. Jüri lasknud oma setuka künnil õige pikkamisi venida. Õpetaja hüüdnud teelt, et Jüri lasku hobune rutemini käia. Ise sõitnud peatamata edasi. Jüri viinud endist viisi kündes vao rehe juurde välja ja pööranud niisama tigusammul maantee poole tagasi. Siis võtnud hobuse adra eest lahti, istunud ratsa selga ja kihutanud õpetajale järele. Et õpetaja tõlla ees kaks hobust olnud, siis jõudnud Jüri alles Viljandi lähedal talle järele, hobune üleni vahus. Ta küsinud Schnellilt: "Mis õpetaja härra ennist ütles?"

Üks osa õpetaja heinamaid oli Kaansoos Varessaare talu juures. Seal on suur kivi, mille juure kokku käivad Vana- ja Uue-Vändra, Vastemõisa, Tori, Sürgavere ja Taevere valla piirid. Sea-Jüri käis seal heina tegemas ja joogiks anti talle õpetaja majapidamisest lähkritäis piimavedelikku ligi. See olnud niisugune piimasegu, mis juba kodus ei kõlbanud ja heinamaal palava ilmaga veel hullemaks läks, nii et teda heameelega ei joonud ja mis üle jäi, see kallati enne kojusõitu maha.

Ühel laupäeval sõitnud Schnell Kaansoosse heinategemist vaatama. Ta pannud tähele, et lähkris olnud piimavedelikku kaunis hästi. Sea-Jüri ei võinud nüüd harjunud kombel lähkrit tühjaks lasta ja teadis ka, et kodus ei raatsita teda tühjendada, vaid kallatakse uut piimavedelikku peale, mis niisama kibedaks läheb kui vana solk. Siin võinud ainult vigur aidata.

Õhtul sõitnud Jüri koju, õpetaja sõitnud järel. Jüri nõtkutanud tasakesi teel lähkripunni eest ära ja õpetaja näinud, kudas piim hakanud maha jooksma. Ta hõiganud Jürile: "Jüri ae, piimbutter jookseb." Jüri aga vaadanud üles taeva poole ja annud hobusele ühtepuhku piitsa, senikaua kui lähker tühjaks saanud. Kui õpetaja viimaks Jürile järele jõudnud, küsinud ta pahaselt: "Kas sa ei kuulnud, kudas ma sulle hõikasin, et piimbutter jookseb?" Jüri vastanud: "Mina mõtlesin, härra ütleb, et paks pilv tõuseb; anna hobusele pihta, et kiiremini koju saame."

Kui Sea-Jüri Kaansoos heina tegi, oli tal seal varsaga mära ligi. Varsale pannud ta suure krapi kaela. Inimesed küsinud, mispärast varsal krapp kaelas, ega ta ju juurest ei tiku ära kaduma. Jüri vastanud: "Vana hobu peab teenima ja vaeva nägema, varsal pole muud teha kui, kanna aga krappi."

Määra-augu sepp Andres Birk tulnud kord sealt mööda, kus Sea-Jüri heina niitnud. Ta pannud tähele, et Jüri vanker olnud köiega kõvasti kahe männi vahele kinni seotud. Birk küsinud, mispärast Jüri oma vankri nii tugevasti vangistanud. Jüri vastanud: "Eks ta ole veereja loom. Mine tea, mis tujud tal võivad tulla. Kui hakkab vurama ja plehku paneb, kes teda siis veel kinni püüab. Parem juba aegsasti ettevaatlik olla."

Sea Jüri purjutanud kord Kaansoo kõrtsis. Samal ajal juhtunud sinna tulema ka üks major. Olles tugevasti auru all, hakanud Jüri majoriga tüli norima. Ta toorustanud, et tema ise on ka major. Ta olla ratasnina väe peal (s.o. seakarjas) end üles teeninud majoriks. Major jäänud rahulikuks ja hoidnud riiukukest eemale. See andnud Jürile veel enam julgust ja hoogu. Ta löönud majorit üks kord ja veel teine kord ja kolmas kord. Nüüd öelnud major: "Oleks sa mind ainult kaks korda löönud, siis oleks sa nuhtluseta jäänud ja oleks võinud teistele kiidelda, et oled majorit löönud. Aga et sa mind veel kolmandat korda lõid, siis võta nüüd palk vastu." Major andnud talle hea keretäie ja visanud ta kõrtsist välja. Pärast kaineks saies ja tagumikul kipitavat valu tundes, oianud ja õhanud Jüri: "Jah, eks tark p. peab ikka selle eest vastutama, mis hull joobunud pea on kurja teinud."

Sea-Jüri vedanud õpetaja heinu Kaansoost Suure-Jaani. Kord külmal talvel tulnud ta suure koormaga ja kuulnud Kaansoo ja Kootsi vahel kellahelinat, et keegi saks sõidab vastu. Saarjõe mäe otsast näinud, et saksal mitu hobust saani ees. Mis nüüd teha? Komme nõuab, et talumees peab saksa eest kõrvale tõmbama, kuid sügava lume pärast on seda võimatu teha. Läheb koorem ümber, oled üksipäini teel suures kimbatuses. Ega saks aitama tule.

Jüri võtnud ruttu kuued-kasukad seljast, pannud hobuse peale, kepelnud ise särgiväel koorma ees, lõõtsutanud, lõuad laiali ja ähkinud: "Oih, kange palav, kange palav." Saks vaadanud kahtluse ja imestusega seda lugu, öelnud siis kutsarile: "Tõmba kõrvale, näe, see ju hull inimene."

Sea-Jüri näind õpetaja õues üht vana rattarummu vedelemas. Ta s-nud sinna sisse ja pannud mõlemale poole otsa punnid ette. Kui õpetaja sead haisu tunnud, joosnud nad kui pöörased rattarummu juure kokku, keerutanud teda, tülitsenud ja röökinud. Õpetaja arvanud, et need pahad vaimud, mis Jeesus vanal ajal haigetest välja ajanud, olla nüüd tema sigade sisse tikkunud.

Sea-Jüri sõitnud suvel kiriku reega, millel väikesed rattad all olnud. Oma enda kolme jalaga iste olnud tal kirikus alati ligi. Kui õpetaja kord kirikust välja tulles ja Sea-Jürit jälle istmega nähes märkuse teinud: " Jüri, sul ikka oma iste ligi." Vastanud Jüri: "Ega ma härra käest otsima tule."

Laulmise aeg olnud tal aabits vastuoksa põlvedel, ise laulnud kõvasti sealt seest. Kui kogudus laulusalmi lõpetanud, lasknud Jüri veel oma joru - las kõik kuulevad, et Sea-Jüri on ka kirikus.

Ühel pühapäeval näinud Sea-Jüri kirikuõuest välja tulles, kuidas parv noori neidusid ilusasti riides end keerutanud, et oma ilu ja ehteid poistele näidata. Jüri astunud oma sassis pea ja räpase näoga kõige toredama neiu ette, löönud jalad harki ja küsinud oma rabeda, pudeda keelega: "Kas ta'ad mulle tulla? Ma võtan su ä'ä." Tüdruk ehmunud niisugust hernehirmutist nähes, hüüdnud: "Oih, Jeesuke," ja pugenud teiste varju. Jüri hüüdnud talle järele: "No mina olen su Jeesus jah."

Sea Jüri naine olnud surnud. Jüri läinud õpetajat paluma, et "tulge, andke mu surijale naisele jumalaarmu." Õpetaja tulnud, näinud et naine end ei liiguta, tõstnud paksud riided ta pealt ära ja öelnud: "Armas Jüri, see inimene on ju surnud." Jüri vastanud: "Ei, õpetaja härra, katsuge, ta on ikka veel soe." Õpetaja arvanud, Jüri on arust ära ja läinud minema.

Nii teinud Sea-Jüri veel palju tükke. Enne surma hakanud ta aga oma tempe järele kahetsema. Ta öelnud õhates: "Kui see kõik mulle süüks arvataks, mis ma olen teinud, siis ei ole pääsmist loota."