Kadunud Suure-Jaani köster Joosep Kapp jutustas. Tema olnud ühel pühapäeva-hommikul õige vara veel voodis, kui keegi ukse pihta koputanud. Sisse tulnud üks väikese kasvuga, kaunis kuivetanud võõras mees, kes end Vändra õpetajana tutvustanud. Tema olnud kutsutud Suure-Jaani kirikus jutlust pidama, aga et aeg varajane olnud, pole ta kohe tahtnud kirikumõisa minna õpetajat Schnelli tülitama, vaid pööranud enne köstri poole sisse. Kergel sammul toas edasi-tagasi kõndides küsinud ta, kuidas köstri nimi on. Kuuldes Kapi nime öelnud ta: "Kapp - Körber, meie mõlemate nimed algavad k-ga, küll me teineteisega korda saame." Kantslis hakanud ta oma jutlust nõnda peale: "Vaadake, kirikul on kolm ust, kirikulae peal läigib kuldne kolmnurk ja täna on kolmainu Jumala püha. Selle järele pidanud ta õige vaimustatud jutluse.

Ükskord pidanud Körber Viljandi kirikus sakslastele jutlust. Mõisnikke olnud palju kuulamas, nende hulgas ka Kõpu Stryk. Körber ütelnud mõisnikkudele näkku: "Kas sa sedaviisi loodad õndsaks saada? Sa ei hoolitse mitte selle eest, et rahvas seda eluleiba saaks (sealjuures näidanud käega piibliraamatu peale, mis tal ees olnud), vaid joodad neile kihvti. Piinad vaeseid liigtööga, ehitad lakekohad üles, ahvatled seal kehvade käest viimase kopika välja. Ise elad nagu rikas mees evangeeliumis, sõidad uhkes tõllas mitme hobusega. Kisu lakekohad maha, müü tõllad ära, jaga raha abiks vaestele, võta kepp kätte, käi jala. Siis saad sa taevariiki." Mõisnikud saanud tulist viha täis, nii et püsti karanud. Kõpu Stryk jooksnud käärkambri Körberi järele, ise punane nagu keedetud vähk, näidanud näpuga kiriku viinakarika peale ja karjunud: "Ist das Giftbecher? Ist das Giftbecher?"

Mõisnikud andnud kindralkubernerile Körberi peale kaebuse sisse, et ta olla oma jutluses auväärt rüütliseisust teotanud. Körberile saadetud Riiast käsk, ta pidavat nimetatud päeval seal olema enda eest kostmas. Mõisnikud sõitnud varaselt ära, et õigel ajal oma kaebusi Riias toetada. Körber jäänud meelega hiljaks. Sõitnud posthobustega kuni viimase jaamani Riia ees, seal võtnud Piibli kaenlasse, kepi kätte ja patseerinud jala Riia linna sisse. Tulnud kindralkuberneri juure, küsitud: "Kuidas Teie nii hiljaks jäite? Teie peale kaebajad on juba kolme päeva eest tagasi sõitnud." Körber vastanud, et tema on vaene õpetaja, tulnud jala, tee pikk, ei ole varemini kohale jõudnud." Küsitud: "Mis põhjal jutlust tegite?" Körber lööb piibli lahti, näitab sõnad ette, seletab ära. Jeesus ja apostlid on ka vaesuses elanud ja jalgsi käinud. Körberi vastus õige, kindralkuberner jääb rahule, ütleb Körberile: "Kuhu Teid kutsutakse, seal pidage jutlust selgel pühakirja põhjal. Kuhu Teid ei kutsuta, seal ärge tehke asja." Sel ajal tulnud kindralkuberneri proua, hakanud oma mehega prantsuse keeli rääkima. Körber ütelnud ka prantsuse keeli sekka, sedamoodi saanud pikema jutu peale. Kindralkuberneri proua kiitnud, et Baltimaal olla ta esimene kord nii selget prantsuse keelt kuulnud, kui Körber räägib (Körberil olnud nooruses isamajas prantsuse kasvataja).

Körber mõistetud süüst lahti, kutsutud veel kindralkuberneri juure lõunasöögile ja ta tulnud rahuga tagasi. Sürgavere kõrtsis rääkinud ta tagasisõidul seda lugu ja öelnud: "Nad tahtsid minu küll ära puua, aga pitsita angerjas peosse..." Teine kord öelnud Körber: "Kui kakskümmend pastlameest minu poolt on, siis ei tee sada saapameest mulle midagi."

Mõisnikud jäänud sest ajast muidugi Körberi verivaenlasteks ja otsinud juhust, kuidas talle kätte maksta. Körber käinud aegajalt Kärus, Vändra abikirikus, jumalateenistust pidamas. Käru mõisa rentniku Suckny juures söönud ta hariliult pärast jumalateenistust lõunat. Rahvajutt nimetab Sucknyt Käru pärishärra Suhknaks. Suhknal olnud majas sohinaine ja sellega lapsi. Körber küsinud lõunalaual, mis naisterahvas ja kelle lapsed need on. Teada saades, kuidas lood on, hakanud ta Suhknat valjusti noomima. Suhkna saanud kurjaks ja visanud Körberi välja. Peale seda vedanud Suhkna teiste mõisnikkudega kihla, et tema peksab Körberi läbi.

Asi arenenud järgmiselt edasi. Ükskord saab Körber Suhkna käest kirja, et tema on raskesti haige, Körber tulgu talle Jumala armu andma. Jannsen ja teised hoiatanud Körberit Käru mõisa minemast. Nad aimanud, et seal on Körberile lõks valmistatud. Körber aga vastanud: "Ärge kartke, mina lähen ja teen oma seadused läbi ja tulen puhtalt tagasi." Suhkna kutsunud seks ajaks ka teisi mõisnikke kokku nalja pealt vaatama, kuidas Körber tema käest peksa saab. Körber sõitnud Kärusse, astunud tuppa näeb - Suhkna mängib rõõmsas seltskonnas kaarte. Körber teretab, ütleb: "Teie pidite ju kangesti haige olema." Suhkna vastab: "Jah, olin haige, aga nüüd olen jälle paremaks saanud. Ma soovin ometi, et te mulle Jumala armu annaksite." Õpetaja tahab seda kõigi nähes teha, aga Suhkna ütleb: "Ei mitte. Ma tahan nelja silma all teile oma patud südame pealt üles tunnistada." Suhkna viib õpetaja üksikusse kambri, keerab ukse lukku, võti tasku. Siis võtab varnast kantsiku ja ütleb: "Mina tahan sinu ihust verd välja peksta, nagu Mooses kaljust vett." Körber sirutab käisest talle püstoli vastu ja ütleb: "Näe, siin on Aaroni suitsetamise-pann." Siis käseb Suhknat põlvili heita ja hakkab manitsema. Manitsus olnud nii vägev, et Suhkna viimaks nutma hakanud. Teised mõisnikud kuulanud ukse tagant, millas Körber hakkab karjuma. Kuulevad - Suhkna nutab. Körber andnud Suhknale Jumala armu ja tulnud rahuga ära.

Körber jäänud haigeks; tema vingamehed ja laimajad tulnud nüüd oma süüd temalt andeks paluma. Körber öelnud: "Ma annan teile küll andeks, kui teie ühe minu palve täidate." "Küll täidame heameelega," vastanud teised, "seletage aga, mis palve see on." Haige ütelnud: "Võtke see udusule-padi mu pea alt, minge kirikutorni ja puistake sealt seest suled ülevalt aknast välja." Andekspalujad teinud ka nõnda, kuidas Körber neid käskinud. Tulnud siis tagasi ja öelnud: "Nüüd on suled välja puistatud, nüüd palume, et te meile ka meie süüd andeks annate." Körber vastanud: "Küll annan andeks, kui te veel ühe teise minu palve täidate. Minge nüüd ja korjake need väljapuistatud suled kokku ja pange nad jälle patja tagasi." Andekspalujad ütelnud: "Need udusuled on mööda ilma laiali lennanud, kust meie neid enam kätte saame. Seda teie soovi ei või me mitte täita." Körber vastanud: "Siis ei või ka mina teile andeks anda, sest teie laimujutud on veel kaugemale maailma laiali läinud, kui need udusuled kirikutornist. Neid ei või teie ka mitte enam kokku korjata ja ära hävitada."

Eelolev lugu on Kärdi-tädi poja Jääratsi Jüri jutustatud. See on aga üks mõistujutt, mida Körber arvatavasti oma jutluses tarvitas. Rahvas teadis, et Körberil palju vaenlasi oli, tundis ka Körberi teravmeelsust ning mõtles, et Körber selle loo oma isiklikust elust jutustab. See jutt leidub Caspari saksakeelses mõistukõnede ja õpetlikkude juttude raamatus.

Ükskord noominud Körber kantslist naisi, kes keelt peksavad ja oma ligimesi laimavad. Ta ähvardanud muuseas nõnda: "Kui see tuline kurat oma tuliste tangidega teie tulised keeled lõuge vahelt välja kisub, küll te siis lõugutamise unetate."

Körber näinud kord kantslist kirikus üht siidkuues härrat istuvat. Ta näidanud näpuga härra poole ja ütelnud: "Sina, kes sa seal siidkuues istud, pead ükskord põrgus põlema."

Kui keiser Nikolai I ajal vene papid tulid eestlasi ristima ja rahvas näljahädas abi lootes suurel hulgal nende juure voolas, siis ei tohtinud keegi luteri usu õpetaja, ka mitte erajutuajamisel, midagi vene usu vastu ütelda. Körber aga vedanud kihla, et tema laidab kantslist avalikult vene usku ja venelased ei või temale midagi teha. Sellepeale pidanud Körber jutlust uskude väärtuste üle ja öelnud: "Mõned kiidavad ka vene usku, aga mina ütlen - vene usk, see on sitt, see on sitt, see on sitt." Rahvas kirikus kohkunud ja kahelnud, et kas Körber on hulluks läinud. Nad teadnud ju, et vene nuuskureid kirikus küll on kuulamas. Aga Körber seletanud edasi: "Teate ju, kuidas üks vene ka väikese tuule käes kiigub ja õõtsub. Mis kindlust võib usul ühe niisuguse vene sisse olla? Aga kreeka õigeusk, noh, see on riigiusk, seda peame meie ikka austama." Rahvas puhkenud naerma. Pärast, kui Aleksander III ajal jälle suur venestus ja vene usu levitamine vägivaldsete abinõudega tuli, olla Vändra õpetaja Sokolovski seda Körberi nalja kantslist korranud.

Körberil olnud veel üks suur protsess mõisnikkudega. Selle asja lahendamiseks sõitnud mõisnikud ja konsistooriumi liikmed Vana-Vändra mõisa. Ülekuulaja olnud kindralsuperintendent. Mõisnikkude poolt kantud kaebus ette ja kutsutud Körber vastust andma. Körber istunud teises toas, mänginud klaverit, läinud aeg-ajalt kohtusaali uksele ja andnud tema asja harutajaile niisuguse ässa ette, et neil pool päeva kulunud selle kallal pead murda. Viimaks mõistetud Körber ometi ilmsüütuks. Peab arvama, et Körber oma õpetajaameti kõrval ka täiesti väljaõppinud advokaat olnud, nagu ta seda ka ise öelnud.

Viimati tüdinenud Körber neist alalistest sekeldustest mõisnikkudega. Ta leppinud nendega kokku nelja tuhande rubla peale, et selle summa eest annab õpetajaameti käest ära. Mõisnikud maksnud raha välja lootes, et Körberist lahti saavad. Körber aga lasknud lepingusse kirjutada, et temal õigus on Vändra kiriku poolt 4000 rubla pensioni saada. Selle sõna põhjal nõudnud iga aasta Vändra kiriku poolt 4000 rubla. Tema järeltulija pastor Sokolovski olnud temaga päris hädas. Ta olnud rõõmus, kui Körber 1000 rublaga aastas leppinud, milline summa talle iga aasta kuni surmani välja makstud.

Oma vanas eas elas Körber Tartus ja oli üliõpilaste keskel kui korporatsiooni vilistlane ja pidudest osavõtja oma teravate naljadega ja iseäraliste elukommetega väga populaarne. Teda kuulutati ebanormaalseks, mispärast teda ka seadusevastaste kõnede eest vastutusele ei võetud. Tartus oli tol ajal ülikooli lähedal haritlaste poolt eelistatud Hladiku restoran. Ükskord, kõige kardetavamal poliitilisel ajal, kui atentaat oli olnud keiser Aleksander II elu vastu, astus Körber Hladiku restorani, kus rahvast õige palju oli ja tegi endale lõbu valjusti hüüdes: "Alexander der Zweite ist ein Hundsfott."

Rattamaa talu peremees Sürgaveres, kelle maa sees vana ohvrihiis mäekingul on ja dr. J. Luiga arvamise järele ka Lembitu haud olla, jutustas Körberist veel paar anekdooti. Körberil olnud umbusklik kutsar, kes oma härrale usuasjus mõnikord vastu vaielnud ja kinnitanud, et tema midagi ei usu. Et teda usu poole pöörata, näidanud kord Körber talle üht kõrget kuuske ja öelnud: "Vaata sinna kuuse otsa, mida sa seal näed?" Kutsar vaadanud ja vastanud: "Ma ei näe sael midagi." "Vaata hästi, ehk näed midagi," ütelnud Körber. Kutsar vahtinud, vahtinud, raputanud pead ja teatanud endist viisi: "Ei näe ikka midagi." "Noh," öelnud Körber, "sa ei näinud küll midagi, aga sa uskusid ometi, et seal midagi on, ega sa muidu poleks sinna üles vahtinud. Tähendab, umbusklik sa ei ole."

Körber sõitnud kord Pärsti mõisast läbi. Pärsti järve kaldal olnud mõisasakste suplemismajake riiete ja riietuse tarvis. Et ilm ilus ja soe olnud, lasknud Körber hobused peatada, võtnud end suplemismajas riidest lahti ja supelnud järves. Siis pöördunud majakesse tagasi. Samal ajal tulnud aga ka mõisa koolipreili lastega sinna suplema, ilma et tal võõrast suplejast meesterahvast oleks aimu olnud. Körberil pole muud jäänud, kui astunud ihualasti preili ette ja jalad harkis, pea natuke viltu, lahke naeratus huultel, vabandanud end õige kavaleri viisakusega, et tema, võõras mees, ilma sellekohase loata julgenud ujumismajakest kasutada. Preili kohkunud ja pistnud lastega plagama.

Körberil olnud üks väga hea tuttav naisterahvas, nimega Eeva. Millegi pärast hüpanud see Eeva Vana-Vändra jõe sillalt alla ja uputanud enda ära. Selle surma üle olnud Körber õige kurb ja luuletanud Eeva mälestuseks troostilaulu:

See ihu kukub silla pealt,

Kuid Jeesus võtab vastu sealt.

See ihu jääb küll veesse,

Kuid hing läheb üles taevasse.

Vändra mehed kuulnud Körberilt, et maa on ümmargune ja keerleb enda ümber. Mehed raputanud pead ja arvanud, et see küll ei või tõsi olla. Sest kui maa enda ümber keerleks, siis peaks ta ju mõnikord kummuli olema ja kaevudest jookseks vesi välja ja mõnikord peaksid ka majauksed teise poole pööratud olema.