Mäeltsauna Jaagul olnud palju mesilaste tarusid ka metsas. Üks neist olnud õõnsas männis Saeveski metsas Koosa heinamaa taga Kabeli rabas, pealpool Nõmmista oja. Männirood olnud hiljuti veel alles. Määru Jaan lõhkunud selle taru ära. Jaak saanud Jaani kuriteo üle hirmus vihaseks ja võtnud nõuks Jaani pimedaks nõiduda ja kutsunud oma onupoja Jahu-Jüri appi. Aga nõiduse juures pidanud üks hing vanatondile tema abi eest pandiks lubatud saama. Mäeltsauna Jaak oli õige otsekohene, sõnakas mees, ta tahtnud selle asja oma hinge peale võtta. Aga Vana-Jüri, kes veel elus olnud, öelnud: "Kaua's mina enam elan? Eks ma võta selle asja oma hinge peale." Jahu-Jüri viinud püssirauad metsa sipelgapessa ja käinud nõia õpetuse järele kaks neljapäeva õhtut seal tembutamas ja posisemas. Nemad otsinud varga poolt imetud vahad, pannud püssi sisse haavlite asemele, tropp peale, siis lasknud öösel Põhjanaela poole sihtides ja sealjuures kurja nimetades. Pihlaka- ja kadakamahladega (ülepea niisuguste puude mahladega, milledel ristid marjade ja õite otsas on) - 9 puu vitsad köidetud ühte kimpu - peksnud nad lõhutud taru.

Kolmandal neljapäeva õhtul, kui selle nõiduse lõpp pidanud tulema, heitnud Jahu-Jüri päikeseveeruaeg enne metsaminekut kodus sängis magama. Ärganud natukese aja pärast üles, kuulnud, kuidas üks hääl ütelnud: "Jüri, Jüri, eks sa tule. Mis sa mind petad?" Jüri avanud silmad, must kole kogu, kollased pikad hambad nagu rehapulgad suus, seisnud tema sängi ees. Jüri pööranud end kummuli, hakanud hirmul Issameie palvet edasi-tagasi lugema. Kui ta jälle selili pööranud, olnud viirastus kadunud. Jüri pole enam julgenud sinna sipelgapesa juure minna, jätnud nõidumise katki. Määru-Jaan jäänud selle peale ühe silmaga. Ta ütelnud Pärassaare meeste kohta: "Ära tahtsid silma peast võtta."