ESILEHT SISUKORD


Kaabakad

Jahu-Jüri aeg olnud Pärassaares, Rassil ja mujal metsanurgas palju kaabakaid. Mõned neist jooksnud soldatihirmu eest ära. Vanal ajal ei läinud väeteenistuse kohuslased ise end üles andmas, vaid valitsuse poolt määratud mehed käinud talusid mööda ümber, kus teatud noormehi olema, et neid vägisi kinni võtta ja komisjoni viia. Iga valla pealt nõutud kindel arv nekruteid. Et aga väeteeistus väga raske olnud ja kaua kestnud - enne 35, pärast 25 aastat - siis püüdnud noormehed kõrvale hoida, kuidas keegi saanud. Nende lugude üleskirjutaja nägi Venemaal üht endist alamohvitseri, kes keiser Nikolai I ajal oli sõjaväes teeninud. Ühe paraadi järel kutsunud kord keiser alamohvitserid enda ette, ja paljastatud mõõk käes, pidanud müriseva häälega neile kõnet, manitsenud neid, et nad õppusel noorte soldatite vastu õige valjud oleksid. "Kas tapke üheksa ära, kümnendast, kes ellu jääb, saab siis tubli soldat, nii et ta mul kõik kümme meest väärt on." Soldatite mundrid, mis ladudest välja antud, olnud kõik ühesuurused, nii et mõnele suuremale mehele mundrit selga tõmmates, vaja olnud põlvega mehe rindade peale vajutada.

Enamasti olnud aga kaabakad Tallinnamaa mehed, kellel elu tigedate Tallinnamaa mõisnikkude juures nii kibedaks läinud, et nad pidanud ära põgenema. Oli see ju pärisorjuse aeg. Suur osa Pärassaare kaabakaist olnud pärit Aru külast Laupa vallast. Kui Pärassaares kellelgi talla-alune nii tuliseks läinud, et ta pidanud kaabakaks kargama, siis peitnud ta end sagedamini Aru külas. Metsanurga põllumeestele olnud kaabakad odavaks tööjõuks. Nad saanud päevatöö eest, peale söögi, vana (panko) raha järele 5 kopikat, s.o. uue metallraha järele 1.5 kopikat. Laubane päev orjanud nad ilma palgata pühapäevase söögi eest. Pärassaare mehed ise armastasid enam jahil käia ja kalu püüda, kui põllutööd teha.

Kaabakad teeninud metsanurgas enamasti kaks aastat. Kolmandal aastal olnud himu täis ja nad kadunud ära. Rassil olnud suilisteks sagedasti ka kaabakad. Et nad sügisel salaja ära läinud, nagu ära kadunud, siis tehtud jutt välja, et Rassi peremees Jaan nad ise maha tapnud ja nende käest röövitud töörahaga rikkaks saanud.

Kaabakate sulitembud

Pärasaares ehitatud uut elumaja. Maja olnud peaaegu valmis. Nii et inimesed seal maganud. Ainult üks kaabakas, Tasa-Aadu, käinud vanatare parsil magamas. Kord kuulnud Jahu-Jüri vennad Mart ja Mangel keskööl karjumise ja appihüüdmise häält ning mõelnud: "No nüüd on vanamehele vist mõni palk pähe kukkunud." Karanud kohe asemelt üles ja jooksnud püksata sinna. Küsinud: "Mis sul, vanamees, viga on?" Tasa-Aadu ümisenud vastu: "Minge peale tagasi, mul pole viga ühti. Va' luupainaja tuli peale, ma rabasin tal jalast kinni - nüüd saan aru, et oma va' seljasoone ots peos."

Pärassaares olnud köök natuke maad toast eemal. Taariastja seisnud suvel köögis. Kord saadetud tüdruk õhtu pimedas sealt taari tooma. Tüdruk olnud arg, pole tahtnud minna, punninud vastu. Sellevahel läinud üks kaabakas salaja kööki ette, tikkunud tühja tõrre alla. Tüdruk tulnud viimaks värisedes, võtnud köögi-ukse lahti, öelnud mahedasti: "Kulla pimedake, ää mind ilmis ära võta." Kaabakas kostnud tühja tõrre alt koleda häälega: "Ega ma sind enam ei jäta." Tüdruk jooksnud, julkade sadu taga, karjudes ja kiljudes toa juure tagasi.

Üks kaabakas tahtnud üle Saarjõe lennata. Saaresiimu Kaarel olnud tal seal juures juhatajaks ja avitajaks. Nad vaadanud koha valmis, kus kaks kuuske kummaltki poolt kaldalt teine teise vastu längus seisnud. Seal võtnud kaabakas nõuks lennates ühe puu otsast teise otsa minna. Tikkunud üles, võtnud ühe viha paremasse, teise pahemasse kätte, kolmanda olnud endale sabaks sidunud. Nõnda hakanud kaabakas lendama, kuid kukkunud ülekaela vette. Saaresiimu Kaarel öelnud: "Sa ei plehutanud hästi vihtadega, sellepärast sa alla kukkusid." Ta läinud ise vahvamini katset tegema, kuid tagajärg olnud ikka seesama.

Üks tüdruk läinud talveõhtul leternaga laudile, et sealt lammastele heinu tuua. Tikkunud redelit mööda üles, pööranud aga varsti hirmuga tagasi ja jutustanud teistele, kui imelikku looma ta laudil näinud: hirmus paksud mokad, pikk keel suust väljas. See olnud aga kaabakas laudi põhul puhkamas, ta lasknud püksid maha ja näidanud tüdrukule oma paljast tagumikku.

Üks kaabakas Pärassaares käinud pühade-aeg mäel saunikkude juures külas. Seal turgutatud teda ohtrasti õlle ja viinaga. Ta pidanud läbi pori aiaäärt mööda talutoa juure tagasi minema. Mehike pole suutnud jalul seista, kahmanud käpuga aiast kinni ja vedanud keha nagu lootsikut läbi pori järele. Ise tundnud end purjus peaga üliõnneliku, tulitarga olema ja öelnud: "Oh annaks Jumal, et ma alati nii tark oleksin, kui nüüd!"

Üks kaabakas tahtnud end üles puua. Sidunud nööriotsa parre külge, teise oma kaela ümber. Nöör olnud aga pude, katkenud poomisel. Kaabakas kukkunud maha kõvale põrandale, sülitanud ja pahandanud: "Ära tahtis põrutada." Selle valu pärast jätnud poomisenõu maha. Aga harilikult olnud poojatega lugu nii: kui esimene katse äpardunud, tulnud kohe jälle himu teis ja kolmandat katset teha. Poomine ei olla sugugi nii valus olnud, et neid oleks ära hirmutanud. Ainus mõjuv abinõu poomistõve vastu olnud, kui poojale hea palav keretäis vitsu antud. Siis jätnud ta poomise järele.

Lõmps-Jaan ja Hannus

Vanal ajal oli kuulus oma seiklustega üks kaabakas, nimega Lõmps-Jaan. Ta olnud "lõmps" oma kõnega, sellest saanud ka oma nime. Ta õige perekonnanimi olnud Kuresson. Lõmps-Jaan varjanud end väeteenistuse eest, mis tol ajal 25 aastat kestnud. Kinnipüüdjaid kartes, pidanud ta ühest metsanurga kohast teise hulkuma. Kui ta kündnud, siis lohisenud suur madjakas nööri otsas järel, et kui keegi ootamatult tuleks teda töö juures tabama, siis tal kohe oleks kaitseriist käepärast.

Kord õnnestunud tagaajajail Lõmps-Jaani ühes teise kuulsa kaabakaga Hannusega Kuusekäära metsavahi talus kinni püüda ja nende käed kõvasti nööriga seljale siduda. Et hiline õhtu käes olnud, siis pidanud vahid ühes vangidega ööks metsavahi juure jääma. Vangid öelnud: "Kui tahate näha, siis teeme jänest ka." Vahid pole sest sõnast hästi aru saanud või pidanud põgenemist koguni võimatuks. Kaabakad aga nokitsenud salaja keermekaupa oma nöörid katki, karanud ööpimeduses järsku püsti, tõuganud peaga vastu akent, purustanud akna, hüpanud välja ja olnudki jänestena metsa kadunud.

Teinekord võtnud tagaajajad jälle Kuusekääras Lõmps-Jaani kinni. Jaan pidanud vahtidega ühes minema ja jõudnud nendega Kuusekäära jõe äärde. Seal andnud Jaan järsku ühele vahile tugeva võmmaku, vaht kukkunud maha, Jaan ise karanud jõkke. Jõgi olnud sel kohal sügav, vahid maismaamehed, ei julge Jaanile järele vette karata. Nii pääsenud ta teisele kaldale, öelnud: "Visake mulle natuke kuiva tubakat. Mu oma tubakas on märjaks saanud."

Hannus raidunud kord Kuusekäära metsas puid, kui püüdjad üks Kabala ja teine Mallemardi mees, talle peale juhtunud. Hannus pistnud põgenema, mehed ajanud hobusega talle järele. Kui nad lähedale jõudnud, haaranud Hannus maast palgikangi ja öelnud: "Kui tulete, siis löön. Ega mul muud üle ei jää." Kabala mees tahtnud ennast nõiana näidata ja öelnud: "Kui lööd, siis lööd iseennast." Hannus vastu: "Ei löö iseennast." Mehed kihutanud ikka Hannuse järele. Hannus pööranud järsku ümber, löönud tagaajajate hobuse maha ja ise jälle jooksma. Mehed polegi teda kätte saanud.

Kord tulnud nekrutiotsijad salaja keskööl (vist Saarisu) rehetuppa, kus Lõmps-Jaan varjul olnud. Vahid jäänud toaukse ette. Otsijad ütelnud Lõmps-Jaanile, kes parsil maganud: "Oled sa ennast küll hoidnud, aga nüüd ei pääse." Jaan paljajalu, särgiväel, tuleb parsilt maha ja vastab: "Kuhu ma nüüd enam pääsen." Pakub otsijale tubakat ja hakkab nendega rahulikult juttu ajama. Parajal silmapilgul aga põrutab jalaga vahealuse ukse välja, volksatab sealt rehe alla, kisub kärmi rehealuse värava tagantpoolt lahti (seda oli kerge teha - poisid, kes öösi laudile tikkusid tüdrukute juure, teadsid seda kunsti väga hästi) ja pistab putkama. Teised kih-kah hobusega järele. Vändra soos saanud juba ligidale. Lõmps-Jaan rabanud kuiva männi kätte, löönud tagaajajate hobusele otse pähe, ise lipanud edasi. Nõnda jooksnud ta särgi väel, paljajalu käreda talve külma käes läbi lume 7 versta kuni Vändra veski kõrtsi. Seal pannud verised jalad kohe piiritusesse. Pole mehel pärast midagi häda olnud. Teda püütud veel mitu korda, aga väeteenistusse ei olla teda saanudki. Lõmps-Jaani taolisi väeteenistuse eest varjajaid püütud sellepärast hoolega, et püüdjad ise olnud ka väeteenistusse minejad. Jooksiku tabamise läbi päästnud nad oma naha ning võinud koju jääda.

Lutsu Mart

Sagedasti tuletati vanal ajal meelde ka Lutsu-Mardi tükke. Tema olnud Tapiku mees Tallinnamaalt. Ta peksnud kord oma mõisa kubjast. Selle eest pandud ta viljaaita kinni. Mart kühveldanud salvedes kõik seemneviljad segamini. Siis tõstnud ühe laua üles, pugenud välja ja pannud laua jälle vanale asemele, et keegi aru ei saaks, kust tema välja pääsenud. Ise läinud Aava Kõrtsi-Mardi juure purjutama. Kõrtsi-Mart andnud talle soolanartsu sakste viha vastu. Arvatud, et ega Marti nüüd keegi enam seal mail näha saa.

Kubjas tulnud hommikul kõrtsi juure, küsinud, kas keegi on Marti näinud. Mart purjus, tuleb ise lällutades kupjale vastu. Kubjas viinud ta härra juure ja jutustanud härrale, missuguse kelmusega Mart aidas hakkama saanud. Härra öelnud: "Kui suurt kahju oled sa mulle teinud! Mis sest viljast nüüd veel saab?" Mart vastanud pudeda keelega: "Härra, eks viina saab ikki." Soolanarts aidanud: Mart pääsenud ilma nuhtluseta.

Lutsu-Mart andnud teinekord ka mõisa junkrule keretäie. Nüüd pandud ta aita kinni, kus võipütid sees olnud. Mart saanud puu kätte, teinud kõige suurema püti keskele või sisse augu, nagu teibaga maasse ja roojastanud augu sisse. Selle eest tahetud teda kõvasti nuhelda, kuid pekstud junkur hakkas ise tema eest paluma: "Kui te teda veel peksate, ta tapab mu ära." Lutsu-Mart karanud siis kaabakasse ja tulnud ära metsanurka.

Ära minnes varastanud kaabakad peremehe järelt ka mõne hea asja, mille ühes viinud. Lutsu-Mart varastanud ära joostes Jahu-Jüri kõige parema püssi. Jahu-Jüri leidnud Mardi jäljed purdelt, kust põgenik üle jõe läinud. Jälgi aimates läinud ta Mardile järele Tallinnamaale kuni Vaida valda. Astunud talu rehetuppa, Lutsu-Mart maganud üleval parsil lootsikus, mis sinna kuivama pandud. Jüri öelnud: "Tere hommikust, Mart." Mart vastu: "No kes sind kuradit siia juhatas?" Jüri jälle pilgates: "Eks ma öelnud sulle, kui sa varastad, siis varasta minult, mitte teistelt. Anna püss siia." Jüri saanud oma püssi kätte ja toonud Pärassaare tagasi. Kõik olnud nüüd arvamisel, et Jüri on nõid ja "kunstimees", ta "midagi teab."

Nuhtlused

Pärast leppinud mõisnikud kokku, et keegi neist ei tohi lubada oma valla piirides peremeestel kaabakaid pidada. Iga mõisnik pidanud selle järele valvama ja selle eest vastutama, et seda mitte ei sünniks. Muidu nõutud tema käest suurt trahvi. Kaabakad ise naernud selle keelu üle ja öelnud: "Ennem lõpeb suvivilja seeme, kui kaabakad metsanurgast."

Jahu-Jüri juurest leitud pärast üks kaabakas, kes oma süü üles tunnistanud. Kabala mõisahärra pidanud selle eest 1000 rubla trahvi maksma ja Jahu-Jüri saanud Suure-Jaani kirikusambas nuhelda. See olnud üks punane sammas kahe raud rõngaga käte jaoks. Muidu ta vedelenud ukse ees. Aga kui mõni mees nuhelda olnud, siis viidud ta kirikuukse ette, pandud sinna püsti maa sisse, või lastud talvel lumelobjaka sisse külmata. Nuhtlusalune pandud püsti samba juure seisma, nägu posti poole, käed rõngastesse. Ta võetud niueteni paljaks ja peale jumalateenistust nuheldud teda vitsadega. Kiriku vöörmünder olnud lööja. Jahu-Jüri jutustanud pärast: "Sest löömisest polnud midagi, muudkui aga see häbi." Viimane, kes Suure-Jaani kirikusambas nuhelda saanud olnud üks Lõhavere mees. See nuhtlusviis kaotatud ära, sellepärast, et mitmed rasedad naised kirikust välja tulles ja seda peksu nähes ehmatanud ja suurt viga saanud.

Sohinaistele olnud tol ajal kiriku eeskojas häbipingid. Keisrinna Katarina lasknud, inimese liha nõrkust tundes, need häbipingid kaotada. Nii jutustab rahvas. Aga need pingid olnud veel palju hilisemal ajal alles. Nende lugude üleskirjutaja nägi ka nooruses neid pinke, kuid siis istusid neil kihelkonna vaesed, kellele kirikuskäijad armuande jagasid. Kui kaabakate aeg mööda oli, jutustati kaua veel Pärassaares neist lugusid.

Orjadel, keda sagedasti peksti, olnud ka vitsasõnad peksmise valu vähendamiseks. Need alanud nii: "Kurat, sa kuulus kuningas, mässi kuub kuuekorra, kasukas kaheksakorra kaitseks mu tagumiku ette" jne. Viimased sõnad olnud: "Päri mu hing." Siis võidud peksa, nii palju kui tahetud, peksualusel pole midagi häda olnud.

Aga sakslased teadnud seda nõidust, neil olnud jälle oma kunst, kuidas vitsasõnu mõjutuks teha. Näiteks Audru parun Pilar von Pilchau lasknud vitsad enne peksmist külma vette kasta ja pahema jala alt läbi tõmmata, siis pole orja nõidus aidanud.

Kui kellelgi saksa juure asja olnud, siis pidanud ta valvel olema, et tema enne saksa näeb, kui saks teda, siis läinud ta asi hästi.

Kes kohtus protsessinud, see hoidnud endal ussi-pea taskus, siis lõpnud kohus tema kasuks.


SISUKORD ESILEHT