Mustlased ja Aua Johann Kuldkepp

Mustlased on seal talus ennemgi viibinud aga seekord neid terve trobikond – naisi, lapsi, vanu ja noori. Tervelt viis hobuse koormat regedega. Peremees Peeter ei taha võtta ega lubada. Mustlased aga manguvad, et kuhu me ikka läheme, meil heinu ligi ja makkame küla mööda, ole kullakene ja luba ikka. Poolvägisi jäävadki senna talusse jõuluks. Talu on külast kaugemal, kahe metsa vahel, üksik talu.

Juba järgmisel päeval mustlased teavad, et talus on ainult vana peremees, tema naine ja tütar. Mustlased võtavad nüüd oma voliga laudilt heinu hobustele ja endile, keedavad kartulatest-kapsastest suppi nagu oleks nad siin pererahvas. Esimese püha hommikul noor mustlaspoiss toob rangirooma, paneb otsapidi tööpingi vahele ja lõikab ribadeks. Teeb kantsiku ja ütleb: "Kui annan sellega paar nähvi siis aitab loomale ja ka inimesele!" vana Peeter leiab, et on tema rangide seest ühe rooma välja tirinud, sellest on ta teinudki kantsiku ja suurustab nüüd oma nähvi andmisega. Aga talurahvas ei tohi sellest hingatagi, ei saa külasse minna abi kutsuma, et neist lahti saaks. Viimaks võtnud nad tagakambri akna eest ära ja tütar Marie jooksnud Väikeseväljale, naabri talusse abi otsima. Parajasti on Aua Johann Kuldkepp Väikeseväljal pühade õlut maitsmas. Ütleb: "Ah mustlased on Säärnojal, no ma alles näitan kuhu nad kuradid lähevad, küll mina neist jagu saan. Otsige mulle mõni vana raha rinda. Ma olen täna vallavanem, ma lasen nad kinni siduda. Johann on suur, laiaõlgne mees, suur lai habe, kui ta selle ilusti läbi kammis, siis oli ta tõesti ametniku nägu.

Väikesevälja Peeter Kuldkepp läks teise talusse kus elas kroonu metsavaht Jaak Kuldkepp ja tõi sealt tsaariaegse metsavahi rinnas kantava metsavahi lapaka, selle pani Johann omale rinda. Veel tuli nr.1. talu saunamees Jaan Jäärats ja tema tütremees Johann Kalmus ning Peeter Kuldkepp. Kimp ohjanööri võeti veel ligi ja nüüd läksid mustlasi vaatama Säärnojale. Kui nad senna olid jõudnud, käratanud Johann mustlastele, ise omale rinda ette ajades: "Kes on siin teist juht või peremees!" Üks vanem mustlane ütleb, et tema on selle voori juht, Madis nimi. "Ah soo, kas teate, kes mina olen? Olen Vastemõisa vallavanem ja see kus praegu olete on Vastemõisa valla talu. Kelle loaga te siin olete? Teil ei ole luba ühest kohast teise hulkuda. Võtke mehed, siduge peamees kinni. Kui tarvis, lasen teid kõiki siduda ja saadan tapi korras teid siit teisale.

Mustlase mees paluma: "Ära kullakallis, luba – me läheme ise ära teisale!" Johan vastu: "Kui lähete siit paar versta edasi Vändra, aga Vastemõisa valla maa pealt olgu mindud kohe! Ei nüüd mustlastel enam muud olnud kui peavadki hobustele loogad peale, naised oma lastiga toast välja. Ühel mustlase mooril läinud sulepadi lõhki, sulgi kõik õue täis tuule käes lendamas. Üks, kaks, kolm mustlased läksid minema Säärnojalt. Peremees võtab, annab viina ja süüa meestele. Aua Johann naerab: "Ih, ih, ih, kas nägite kuda nad läksid kui tuul." Peale selle ei ole mustlased kunagi Säärnojale ega Pärassaare külla peatuma jäänud. Ainult külast läbiminejaid on nähtud ja sedagi väga harva.

Aua Johann

Aua Johann oli kange mees oma töös ja tegudes. Kui Johann oli Pärassaare soos heinamaal, siis ta huikas õhtuti oma suure bassi häälega uuh, tii-ii. See viimane tuli pikalt ja palju jämedama häälega. Siis teadsid kõik külas, kes kuulsid seda huikamist, et juba Aua Johann on soos heinamaal. Johann käis suvel alati palja jalu. Kord heinamaal olles nõelanud uss teda suure varba otsast. Tema sidunud jala pealtpoolt pahkluud pajuniinega kinni ja niitnud edasi, et mis see ussihammustus mehele teeb. Viimaks õhtu eel ta tunnud südame pööritust. Tulnud soost välja Väikseväljale ja küsinud peremees Jürilt: "Anna pool toopi viina, mul läks süda pahaks üksi metsas, va uss nõelas." Kui viin käes oli, jõi Johann selle ära, heitis magama ja hommikul juba läks sohu heinamaale tööle tagasi.

Kord Aua Johann ja tema poeg Kaarel lähevad Kabala metsa murakaraba äärde ja leiavad määra augud. Neil on koer ligi. See läheb määra auku ja hakkab maa sees haukuma. Johann jääb valvama. Teiselpool augu suud. Määr ajab ennast tagurpidi koera eest august välja. Johann saab määral jalust kinni tõmmata. Tõmbab määra välja ja hõikab poega vemblaga. Poeg Kaarel jookseb juurde, lööb vemblaga määrale pähe. Tapavad nii määra ära. Neil on püssid küll mõlemal, aga nii ei ole vaja pauku teha, mõisa mets.

Teine kord Aua Johann läheb jällegi Kabala metsa, seekord Kepskatku oja ääri mööda käima sellel eesmärgil, et näha värske lume peal põdra ehk mõne muu looma jälgi järele, viimaks näeb, et nugis on läinud suure jämeda haava otsa. Seal on suur musta rähni peasauk puu lõhe sees üleval kõrges, kuni sülda kolm.

Johann võtab püksid jalast, ronib üles haava otsa ja topib oma pükstega augu kinni. Nüüd tuleb kodu ja võtab sae, kirve, püssi ja ühes poja Kaarliga lähevad senna tagasi. Saevad haava maha. Kui puu ragati maha kukub, läheb Johann kaigas käes, võtab püksid augu eest ära. Kui nüüd nugis pea välja pistab, lööb Johann kaikaga nugise maha. poeg Kaarel valvab, püssiga, et kui ei õnnestu isal kaikaga nugise tapmine, siis tema laseb püssiga.

Ükskord Johann leiab mesilas pere – puuoksa küljes nagu ümarik must hunnik. Tal kohe aru peas. Ta võtab särgi seljast, seob ühe otsa särgil kinni ja paneb ühes oksaga nad särgi sisse ning viib koju. Kodus ajab nad mesipuusse ja nii on tal mesilinnud akna kohal õunapuu aias.

Vanas eas Johann muidugi suuremaid töösid ei teinud. Ta nõutas omale väikese kirju koera ja õpetas selle tõhkude ja kärpide peale välja. Sügisel ja talveöödel Johan võttis pika raudora kepi eest kätte ja ütles oma koerale: "Noh, Tilka lähme nüüd jahile. Tilka nagu keeleoskaja hüppas ülespidi räks, räks ja tahab uksest õue joosta. Jõgede ja oja ääres heinakuhjade ning küünide alused luukas koer läbi. Juba murdis ta tõhu ehk nirgi ära. Kus aga koer ligi ei pääsenud, seal aitas Johann oma raudoraga ning torkis kuhja ja kändude alt tõhu välja, kus koer ta ära murdis. Viimaks ei olnud seal ümbruses ühtegi tõhku. Kodus oli Johannil vahest terve rodu tõhunahku nööri sees, kust mõni juut nad ära ostis ja viis. Neid tõhunahku nimetas Johann oma koera nimega Tilka nahkadeks. Kui Johann oli vähe viina võtnud ütles ta: "Mina elan nii kaua kui ise tahan." Aga see ei olnud nõnda. Järsku ta hakkas kuivama, ei söönud ja oli haige. Kui poeg Kaarel lubas arsti kutsuda, vastanud Johann: "Ei ole ma enne teda tarvitanud, pole ka nüüd teda tarvis. Mul tuleb arst ilma kutsumata." Olla tulnudki, muidugi surm.

Kui tehti palvemajad ja nendes lugemised

Kui tehti Suure-Jaani Kasele ja Tälleveres Aimla palvemajad, siis käinud Pärassaare Säärnoja Peeter Kuldkepp oma vanema venna Hans Kuldkeppiga, Saarisoo Jaan Hansen ja veel mõned teised neis palvemajades ettelugemisi kuulamas. Ettelugeja olnud enamasti Soosaare Peet, Vastemõisa Soosaare metsavahi talust. Soosaare Peet lugenud esiti hariliku jämeda häälega, siis aga kord-korralt muutes häält peenemaks ja kiiremalt häält väristades kuni ulgumiseni ja nuuksumiseni. Sealjuures väristanud ta pead ja habet ning alumist lõuga.

Need lugemised olnud enamasti neljapäeva õhtul. Kui eelpool nimetatud mehed kolm neljapäeva õhtut neid ettelugemisi olnud kuulanud, siis tehtud vendade poolt ettepanek usuproovi teha. See on: pimedas ruumis (kõrvalkambris) särgid ära vahetada neil, keda arvatud usklikud olema. Pauluse raamatus olla kirjutatud, et üks ihu, üks vaim, üks usk, üks elu. Sest jumal ei pea ühest enam lugu kui teisest, olgu ta juuda mees, kreeklane, roomlane ehk mooramaa mees, kui ta on aga usklik. Eespool nimetatud mehed kolmekesi võtnud ka osa särkide vahetusest. Nad viidud pimedasse ruumi, seal võtnud igaüks oma riided seljast, lõpuks särgid, asetanud pingile ritta ja siis võinud igaüks jälle võtta särgi pingi teisest otsast alustades ja omale selga ajades, olgu siis kelle oma tahes. Nii olema kõik ühesugused ka riietuse poolest jumala ees.

Naisterahvastel olnud veel teistsugune proov peale särgivahetuse. Neile pandud kaks pinki ehk lauda üksteisest vähe eemale. Tüdruk ehk naine pidanud senna peale astuma – üks jalg ühe, teine teise laua peal püsti seistes ja jalad õige laiali ajama, siis aga jälle tagasi tõstma teise laua ja jala juurde. Kellel see pole korda läinud. on komistanud või kukkunud täitsa perseli, siis öeldud, et Jeeriku müürid ei ole langenud ja see kukkuja ei ole veel usklik, sest usk ei ole teda aidanud.

Kui Pärassaare Peeter, Hans ja Jaan kodu tulnud ja oma särgi vahetust näinud, ei ole Peetri ja Hanso särkidel väga viga olnud, nad olnud meeste omad ja vanemad kui nende endised särgid, võinud neid aga ikkagi tarvitada. Saarisoo Jaanil olnud aga seevastu hoopis naiste särk jakuga, õige katkine näru. Jaan võtnud särgi, pannud kapi ja seina vahele, et pärast ära visata kuhugi mujale.

Naine hakanud laupäeval tubasid koristama, leidnud sealt katkise naiste särgi. Hakanud oma teenijaid tüdrukuid usutama, et miks nad oma särgi sinna on pannud. Tüdrukud aga öelnud, et see nende särk ei ole. Peremees Jaan, kes oli usklik ja korralik inimene, rääkinud oma naisele särgi vahetamise loo ära. Naine visanud siis selle särgiräbala ahju.

Saare külast pärit Jüri Hansen, kes seal poisiks olnud, saadetud Kaansoo Liisu Tooboli järele, et ta tuleks tööle Saarisoole nagu ta ennegi sääl tööl on käinud. Liisu aga ütelnud poisile, et tema seekord tööle ei saa tulla, aga vii terviseid peremehele minu poolt, millal me jälle mäel poole lähme (Suure-Jaani poole).

Poiss andnud ka Liisu tervised Saarisoo Jaanile kodu jõudes kätte perenaise kuuldes. Selle peale sõnanud see, omal meel paha: "Või tema saadab terviseid veel minu mehele, taga tal´ mäel poole minek. Kas ma ei tea, mis nad seal mäel poole teevad, vahetavad särka ja teevad oma lollusi. See vist oligi Tooboli Liisu vana särginiru, mis ma ahju viskasin."

Peale selle ei ole Peeter Kuldkepp Säärnojalt ega Saarisoo Jaan neis palvemajades käinud. Küll aga pärast Kaansoo uues koolimajas, kus Saarisoo Jaan oli ise tihti ettelugeja ja Leetva küla alt Tiit Glass, seda luteri usu kombe ja kirjade põhjal. Laul lauldi kiriku lauluraamatust. Hiljem Suure-Jaani õpetaja Roosenbergi ajal keelati koolimajades palvepidamised hoopis ära. Soosaare Peet käinud aga mitu aastat lugemas palvemajades. Vahest Viljandi ligidal Leiaru palvemajas. Leiarult kadus aga palvela siis ära kui vennastekogudus tegi Viljandi linna, Tallinna tänavale väikese puust kiriku. Kuid Tällevere ja Kase palvemajad on praegu alles ja tihti ka tarvitusel (1952.a.).

Viimaks läinud Soosaare Peet vanemas eas jaburaks. Ta rääkinud tihti teistele palvevendadele, et tema nägevat Peetrust, Paulust ja teisi pühi mehi ja ajanud nendega juttu iseäralikes paikades. Ühel usurännakul jäänud ta kadunuks. Pärast leitud surnult metsast tee ligidalt, mis läheb edasi Pailasmaalt Oksalt Kuusekäärale.

Säärnoja Peetri vanem vend, Pärassaare nr. 3 talu Teste Hans käinud agaralt peale teiste neid lugemisi kuulamas Kasel ja vahest ka Tällevere palvemajas.

Kord tulnud ta sealt kodu poole. Sügisene öö, aeg kaunis hiline, arvata juba kesköö aegu. Ta jõudnud Ruusioja mäest ülesse, kus algab paremat kätt riigimets, pahemat kätt on jõgi ja Kootsi katkend kallas. Seal järsku hobune tõrgub, ei lähe enam edasi. Hans rabab hobust lüüa. Hobune pöörab teel ringi ja Suure-Jaani poole tagasi. Hans katsub teist korda, aga jälle sama lugu. Hobune ei lähe metsa lähedalegi, katsub jälle tagasi pöörata. Nüüd ajab ta hobuse Ruusamäe ligi, seob ta senna kinni ja läheb ise jala vaatama – mis seal siis õige näha on. Kui Hans saab juba metsanurga ligi, näeb ta: suur, punasekirju härg on jämeda männi külge seotud raudahelaga. Ta astub veel ligemale, et vaadata, kas see on päris koduloom. Ligidalt näeb alles missugune see elukas päris on.

Teda nähes härg nagu tahaks mööda jämedat mända puu otsa ronida. Kaabib esimeste jalgadega roobaku-roobaku, ise püsti puu najal – väga suur koletu elukas. Hans jookseb hobuse juurde ja sõidab tagasi kuni Laiaaugu teeni. Tuleb sealt ringi Nõmmitsa kaudu kodu tagasi. Ta rääkinud kodus seda nägemust kohe oma naise Kadrile, pärast aga kõigile küla inimestele. Ütelnud, et ei lähe ma enam neid palvevendi kuulama. See suur punasekirju härg ei olnud keegi muu kui vanakurat ise. Need palvemajad on vist põrgukolded, aga ei mitte jumala altar.

Suur Üpassaare karu 1878. aastal

1878. a. suur karujaht Hüpassaare metsas

Nüüd viidud sõna Ilbaku metsahärrale, et tuleb jaht teha karule Hüpassaare metsas. Metsaülem Hansmann saatnud ringkirja välja metsavahtidele, kõige enne Pailamaale, see pidanud viima Soosaare, edasi Oksale, sealt Käärale, siis Kuusekäära, Karukosele, Leetva, Murdu ja Nõmmitsale. Hüpassaare pidanud teatama aga Räätsale ja Labidale. Aga mitte üksi metsavahtisid karujahile, vaid ka iga kütt kutsuda sellest osa võtma, on soovitav tulla jahile. Nõmmitsa Peet Saar kutsunud ka Kabala mõisa metsavahi Saeveski Aado Kuldkeppi, et sina oled vana hundi ja karulaskja. Aado olnud nõus kohe tulema. Ka Leetva ja Pärassaare mehed on sellest Hüpassaare karujahist osa võtnud.

Metsahärrast määratud päeval on kogunenud siis kütid ja ka ajajad Hüpassaare metsavahi juurde kokku. Rabaäärne metsatükk piiratud ümber, kus arvatud karu eluase olema. See metsatükk olnud Hüpassaare toa taga, päeva-loodepoolne mets või õigemini paks räätsik, õhtupool algab aga lage raba. Ajajate panijaiks määratud Kibaru, Pikoli Jakob Kimmel ja Pailamaa metsavaht Jüri Kriiger. Küttide panijaiks Räätsa metsavaht Blokk ja Oksa Madis Polmann. Kui metsahärra Hansmanni tahetud ka panna kui kütti sinna kohta, kuhu arvatud karu tulema, keeldunud tema senna jääda, et tema ei ole oma teada väga hea laskja ja jäänud Hüpassaare põllu ja heinamaa äärde.

Kütid olnud ees põhjapool, ajamine alanud lõunapoolt. Kuna lageda rabapoolsesse äärde pandud kütte vähem, sest on ju teada, et karu lageda peale ei lähe. Ajajatele antud mõnele ka püss, teistele kirved, labidad, hangud ja hargid.

Saeveski Aado Kuldkepp jäänud kütina just senna, kus mets lõpeb ja lage raba algab. Ta ütelnud, et siit on hea näha, mis tuleb või saab. Märguanne olnud pealehakuks see kui ajajate panija püssi laseb.

Jaht hakanud peale, ajajad huiganud ueh, ueh, ueh, aa-ah ja mõned paugutanud püsse. Karu hakanud jooksu lageda raba ja metsa äärt pidi põhja poole. Need äärepoolsed kütid hakanud teda laskma metsa ääre sisse, pauk paugu järgi – tümm ja tümm – kümme või kaksteistkümmend pauku, aga karu jooksnud tervena edasi. Mõni lasknud puutüve, teine mätta või kännu sisse. Nüüd olnud nurga peal viimane kütt Aado Kuldkepp ehk Bassa. Ta lasknud hüpates karu tulla umbes kümne sammu peale, karul olnud lõuad laiali ja keel väljas. Aado sihtinud oma laengu just karule lõugade vahele. Karu tõusnud kahe jala peale püsti, röögatanud ja kukkunud tagurpidi pikali.

Kui teade tulnud ühe teise käest metsahärrani, et karu on maha lastud, küsinud Hansmann, et kes laskja on. Teised öelnud, et Saeveski Bassa. Metsahärra: "Kes see mees on, mis Bassa?" Jälle vastatakse: "Kabala mõisa, Saeveski metsavaht." Nüüd ütelnud metsaülem: "Tahan seesugust meest ise näha."

Ta läinud vaatama, kus karu maas olnud alles, kuhu oli kukkunud ja kütt samas põõsa taga. Metsaisand arvanud: "No kui karu veel oleks teinud ühe hüppe, mis oleks siis sinust saanud?" Bassa näidanud härrale oma jämeda rauaga püssi, et vaadake, mis riist see on, see oli ju minu käe ja ma saatsin selle laengu karule just suhu. Nüüd viidud karu välja Hüpassaare. No on olnud aga suur elukas.

Hobusemees saadetud siis Suure-Jaani viina tooma ja Lahmuse vabrikust õlut. Viina ja õlut antud kõigile jahimeestele, aga sakusmendi eest tulnud igaühel ise hoolitseda.

Aado Kuldkepp saanud omale Bassa nime rahva käest kui ta 1877.a. Kabala metsas Kabelimäe otsa juures hundi maha lasknud. Ta löönud hundile mitu korda vastu külge, et kus sa hundikutsikas mu ilusa täkust varsa panid? Nüüd oled siin maas nagu Türgi paša! Teised jahimehed hakanud seal kohe temale ütlema "Bassa" ja sellega oli Aado ise rahul surmani.

Viimane karujaht Labida metsas Viljandimaal

Rätsepa Tress Jaani karulaskmine

Kord toonud karjased Liinoja vana Hansule teate, et karu on raba ääres paksu võsa sees Leetva Jaagotoa ja Pärnaaugu talude vahekohas. Koer haugub kallal ja karu kaitseb end, pillub koera igasugu sambla- ja mullapuruga.

Liinojal olnud parajasti rätsep õmblemas. See olnud ka igasugu jandiga valmissaaja. Liinoja Hans laadind oma püssi päris kuuliga, rätsep aga oma püssi malmpaja tükkidega. Rätsepa nimi olnud Tress Jaan, külarahvas hõiganud teda Ress Jaan.

Nüüd läind nad karu laskma. Karjatüdruk viinud mehed senna. kus karu alles koeraga sõda pidanud.

Kui mehed olnud paraja maa peal, et karu laska, Liinoja Hans eespool ja Ress Jaan seljataga, vana Hans näitand käega rätsepale selja taha, et ole valmis kui lasen ja trehva hästi, siis lase sina. Ress aga kõmmutanud kohe oma pajatükkidega. Karu pannud jooksma. Liinoja Hans lasknud küll veel jooksu pealt karu, kuul aga jooksnud mööda karust ja viind ühe noore männa pooleks.

Vana Hans küsinud rätsepalt: "Miks sa minu seljatagant karu lasksid?" Rätsep vastanud: "Ma arvasin, et sa tähendasid, mis sa veel ootad, anna tuld, küll pajatükid karu kasuka lõhuvad!" Karu, kes nähtavasti noor olnud, läinud ikka üle raba Kuusekäära poole või Karukose poole, koer haukudes järel.

Metsa väekad

Kord läinud Andres Kuldkepp Rebastiku raba äärde vastu Kabala piiri mõtusemängu kaema kevadel suure reede õhtul, väike kirju koer nööri otsas kaasas. Õhtul Andres teind tule maha, et ööd mööda saata. Ta kuulanud mõtusemängu koha valmis. Seni sidunud ta koera nööriga puu külge kinni, et koer mõtusejälgimist ei segaks ja mängu ei rikuks. Öö olnud vaikne ja vaga. Kui on tuult, siis ei kuule ju mõtusemängu.

Umbes kesköö aegu kuuleb Andres tule ääres, et järsku männalibled hakkavad rabisema rap, rap, rap – nagu neid vahest kange tuul rabisema paneb. Koer teeb tule ääres õrr, õrr, õrr ja tõmbab karvad turri. Veidi aja pärast jälle rap, rap, rap tugevamalt veel kui eelmine kord. Andres ässitab koera: "Võts, võts, võts!" Hääl aga ütleb nägematast kohast: "Mis võts, võts – va lits emane koeranäru!" Andres vastu: "Kust sa seda tead, et on emane koer?" Hääl aga vastab: "See on minu asi!" Andres tuleb ära tuld põlema jättes. Kui ta seda lugu rääkind teistele, kinnitanud alati teistele küttidele, et nad ei läheks iialgi suurel reedel ega ka muudel kallitel pühadel ning laupäeva öösel küttima.

Kuidas Kibaru Ätte Peet püvi laskis

Kuidas Tõnis Bahmann parti laskis

Riisa küla pakupoiss Mihkel Riismann oli kange lindude ja kõigi loomade täistoppija. Kord tapnud ta pardi, toppinud ja pand siis nööri pardile jalgu, nööriotsa aga ümber kivi jõekalda äärde jõkke, et las siis Bahmann laseb. See olnud kirgline kütt. Hommikul Tõnis Bahmann ongi jõe ääres püssiga luusimas ja näeb, et part on jões kivi ääres. Ta hiilib poolroomates ligemale ja annab esimese paugu. Part nööri otsas lööb ainult viru ka viuh ja seisab kivi ääres nagu ennegi. Nii laseb Bahmann järgimööda kümme pauku. Part on aga paljas sulekogu ja iga püssilaeng viib eest ära ka lipsti. Bahmann jändab lühikese sügispäeva ligi õhtuni, lõpuks näeb, et part ei lähegi ära. Läheb jõkke, vaatab, võtab kätte. Näeb, et on puruks lastud paljas suletort. Ta raputanud suletorti ja siis vihaga visanud selle jõkke tagasi ja kukkunud August Riisi kiruma, et see on temale selle vingerpussi mänginud. Mihkel Riismann, selle tembu mees, tahtnud enda surnuks naerda kõik see aeg teise laskmist oma aknast vaadates.

Andres Kulpkeppi jänese laskmine

Ükskord talvel Veske Andres Kuldkepp tuleb Väikseväljale sisse ja räägib: "Käisin praegu jänesejahil, lasksin jänest ka, aga ei saanud teda kätte. Ma kuulen, et üks koer ajab jänest, kilkab liuh, liuh. Ma lähen ka, ilm on ilus, kui saan, teen paugu ja toon jänese ära. Aga jänes läheb üle raba Vändra maa sisse. Mõtlen, sinna ma küll ei lähe tema järele, ehk ta tuleb keeru pealt tagasi, see ju Vastemõisa maa jänes. Ja ta tulebki keeru pealt tagasi, Lokki talu poolt, mööda riigimetsa, üle Papileeri heinamaa, vahe peale Vastemõisa valla ja Vändra vahet mööda. Ma seisan ja ootan Raja Tiidemanni ukse kohal. Kui jänes on paraja laskmise maa peal, teen paugu ära. Aga jänes hüppab ka volaki noore raiestiku võssa. Vaatan ja mõtlen, et mis laskmine see mul nüüd oli. Lasen püssiotsa alaspidi ja kõrr – terve haavlilaeng jookseb püssist välja. "No mis see on?" mõtlen. Aga järsku tuli meelde, et kui jänest lasksin, oli Raja Aado Tiidemann oma maja ukse ees. Ta nägi seda laskmist. Tema ju suur nõid ja soolapuhuja. Nii ma jäin tema pärast täna jänesest ilma."

Lepakose Jaani rammusad hobused

Kord Väiksevälja Jüri Kuldkepp kuuleb, et Lepakose Jaan müüb odraseemet ja Jüri läheb ühel päeval seemet tooma. Kui Jüri avaldab oma soovi, ütleb Lepakose Jaan: "Jah, saab ja annan, aga mitte täna. Tulge mõni teine päe." Jüri ajab aga peale: "Sellepärast ma pühapäeval tulin, mul üks hobune, odrad tulevad juba maha teha. Millal ma jälle tulen? Olge head ja andke ikka täna kätte. Nüüd võtab perenaine sõna ja ütleb oma mehele: "Anna peale, ega Pärassaare vana mõni lobasuu ole, et mis näeb, kõik ära räägib." Viimaks võtnud Jaan aida võtmed ja lausunud: "Eks siis lähme pealegi meie aita."

Ta mõõtnud Jürile kolme vakamaa odra seemet kotti, väike oder, neljatahuline ja sõnanud, et tuleb maksta kuus rubla (tsaari raha). Jüri näinud nüüd, et aida laes olnud solkus suur must nõeluss, muidugi surnud. See olnud kaerakirstu või salve kohal sabapidi, pea alaspidi. Palju aega seisis rahvasuus, kui oli mõni rammus loom või paks inimene, et on rammus nagu Lepakose Jaani hobused.

Ei mõista keelt

Pärassaare nr. 1 talu peremees

Pärassaare nr. 1 talu peremees Andres Kuldkepp olnud kange isevalitsuse võimuajaja - olgu kalad jões ehk ojas. Metsas linnud ja loomad pidanud ümbruses kõik kuuluma ainult temale. Kui ta on leidnud, olgugi mõne teise talu ojas või jões, mõrra või pesu, selle ta visanud kohe kaldale. Tihti raidunud tagumised päraotsad ära, linnupaelad katkund katki ja visanud metsa maha. Kord kaks venda nr. 3 talust Hans ja pärastine Säärnoja Peeter võtnud laupäeva õhtul ja läinud liiviga Magenaojasse, et ega täna vana Andres ikka ei käi ja nuhi.

Olnud juba kaunis hiline aeg, nad ei saa kuigi kaua kalu püüüda, kui Andres tuleb nende juurde ja ütleb: "No jõudu, kuidas kalasaak on?" Nemad vastavad: " Pole suurt saaki ühti." Siiski on neil kaelkotis olnud purikaid kaunistigi. Andres läheb kallast mööda natuke edasi, kus on hästi suur linaleotuse auk, lööb jalaga kalda peale patsti! ja ütleb: "Siin oli suur kala, tulge püidke kinni!" Hans läheb mööda oja liiviga, Peeter aga tuleb kalda peale Andrese selja taha, küsides: "Kus oli kala?"

Andres näitab: "Siin oli." Peeter tõukab vana Andrest selja tagant kõigest jõudt. Vana Andres kukub oja auku karlumdi. Nüüd rabab Hans, kes on ojas ennem, Andresel õlgadest kinni ja surub vana Andrese kolm korda kaelani vette. Siis laseb ta lahti, ise öeldes: "Vaat, kus oli suur kala!" Andres rabeleb, oja kallas on aga kõrge. Kui ta viimaks välja saab, on ta kui mudahunnik. Ta paneb kodu poole. Kui ta sinna jõuab, kolab ta pimedas mööda kambrit ja otsib kuivi riideid. Naine Kadri ärkab üles ja uurib, mis ta otsib. Andres palub, et anna kuivi riideid. Naine paneb tule peeru otsa põlema ja nüüd näeb Kadri ning ütleb: "Taevas, kus oled sa käinud, oled kui mudahunnik?" Andres valetab naisele, et tulin vitsranna poolt, Magenaojast üle tulla va kitsas libe purre, libisesin ojass, va mudane oja.

Aga peale selle ei ole ta enam hulkunud ega teisi taga ajanud, ei oja ega jõe ääres.

Tuhalaane mehe haud Kabala metsas

Naine, kes teada saanud mehe surmast, tulnud meest maha matma Rassi kalme peale. Rassi mehed aga ei ole lubanud teda kalmele matta. Siis on naine ja naise ema kahe ratta peal surnu viinud, ilma puusärgita, Kabeli mäele kalmetest kaugemale. Ühe teisendi järgi naised ei ole teadnud, kus on Rassi kalmed ja on surnu kaugemale viinud, ligi Saarjõe silda, kõrge mäenuka sisse. Sinna on naised kaevanud haua, madala – viletsate labidatega ja matnud ta sinna maha. Hiljem hundid kaapinud surnuhaua lahti ja näsinud käe otsast ära. Saeveski Aado isa, Hans Kuldkepp, on käe üles leidnud Kabala raba pealt, kuhu hundid selle olid viinud. Hans kaevanud sügavama haua ja matnud surnu ning tema käe sügavamale. Siis saagind maha suure männa risti üle hauakünka, et hundid ja koerad ei kaabiks enam teda välja. See haud on veel praegugi näha, ta on Rassi pool Kabelimäe otsa juures, pealpool Saarjõe silda.

Kuradil suur jõud

Bassa kavatseb kõrtsimeheks hakata

Kord Bassa, kui ta oli juba vana, elades Nõmmitsal, oli kesakraavi puhastamas ühes Ado Viiese ja Jaan Johansoniga. Viies oli Nõmmitsa saunamees, kes pidi tegema talule kolm päeva nädalas, omale jäi kolm päeva. Johanson oli aga palgasulane ja oli Nikolai I aegne soldat. Bassa istub maha ja ütleb: "Mehed, paneme piibud põlema. Kas ei ole meeletus, meie kui vanad mehed ja arukad peame seesugust musta ja rasket tööd tegema. Ma arvan, me saame paremini ära elada. Ma sain eile kuulda, et Pahajänese kõrts on välja rentida. Võtame ja paneme siit Nõmmitsa parema hobuse, mära, vedruvankri ette. Sina, Jaan, astud pukki kutsariks ja sõidame Pahajänesele. Vaatame seal kõrtsiruumid üle, sealt Kabala baroni jutule. Rendime kõrtsi ära. Ma tean, baron ei keela seda kõrtsi minule. Sina, Jaan, hakkad mul müüjaks ja mina olen kõrtsi peremees või kõrtsmik. Toome Viljandist Roosenbergi vabrikust õlle, viina aga võtame Kabala mõisast ja nõnna edasi. Vaata, äri läheb mis mürin-kärin."

Johanson, kes oli pikalise jutuga, mõtlend veidi enne ja sõnanud siis: "Jaah, oleks kena küll olema! Me mõistaks äri küll ajada, aga meil puudub üks asi, mis meid piab kinni siin." Bassa küsib: "Mis asi peaks meil puuduma?" Jaan vastab: "Meil puudub raha." Bassa räägib: "Mina olin Saeveski metsavaht nelikümmend aastat. Seal jäi mul igal aastal tuhat rubla järele. Selle raha võtame nüüd Viljandi riigipangast välja. Protsendid on seal veel juuregi kasvand ja ega see veel kõik ole." Ise lööb kämblaga vastu oma takuseid püksitaskuid, kus sees on tal tulekivid ja tulerauad, millest ta raiub tuld piibu peale. "Siin püksitaskus on hõbedat ka veel, aga seda me küll kohe tarvitusele ei võta." See tasku pihta patsutamine viis teised mõttele nagu oleks tõesti seal sees suurem rahahulk hõbedat, sest tulekivid ja rauad kõlisesid Bassal taskus nagu hõbe või metallraha. Kui neist keegi ei osanud selle peale kolmegi lausuda, ütles Bassa viimaks: "No kui lõpetame selle kraavipuhastuse ära, siis võib vana Nõmmitsa Peet Saar küli maha teha. Küll ma siis hakkama saan."

Vana inimese surma kartus

Talumees ei saa arstist aru