Anu Kuldkepp Villeverest, Muriku
talu tütar, oli iseäralik selle poolest, et tema pidas
hobuseid. Esimene hobune olnud temal raudjas mära, selle ta vist
on saanud oma isa talust Murikult. Anu aga pole täind seda hobust
ära müüa. Kus ta ise olnud seal ka tema hobune.
Kui Anu läinud Vakki maile heinamaale, sest Muriku talu heinamaa
on Vaki talu juures, läinud Anu hobune Vaki vilja. Vaki vana, Mart
Koobas, öelnud oma karjapoisile, et pane natuke soola püssi
sisse ja mine hirmuta see Anu hobune ära. Tee üks
kärakas, ega see temale häda tee, ainult hirmutab, ei siis
enam vilja lähe. Poiss pannud soola püssi, pole aga haavleid
püssist ära võtnud. Kui ta nüüd selle paugu
ära andnud, jäänud hobune maha. Varss aga
jäänud alles. Sellest varsast kasvatanud Anu omale halli
hobuse, ka mära. Seda mära paaritanud Anu igasugu küla
karja täkkudega kuni Anul oli kord kokku kuus hobust. Rahvas aga
hakkas Anut hõikama Hallimära Anuks, mõned ka
hallihobuse Anuks.
Kord tuli Anu enne jõulu Pärassaare
Uuetoa Jüri tallu ja palus:
"Ole hea, võtke mind ja minu hobused ulu alla, ega neile heina
seekord ei olegi vaja. Kui on visata õlgi ehk mõnda pahna
– nad räksutavad kõike, neil noored teravad hambad. Ma
praegu tõin nad ära Kabala metsast. Jüri küsib:
"Kas nad kõik see aeg metsas olid?" Anu ütleb hinge
ülespoole tõmmates iga sõna ja kahe tagant –
vhõõp. "Nüüd oli ju maa paljas, neil,
vhõõp, vana kulu närida küll,
vhõõp, nüüd aga tõin välja. Va
Bassa lubas maha lasta kui
metsast välja ei vii, vhõõp!"
Jüri ütleb, et
müü ometi mõni ära, sa ei jõua ju neile
heina teha, saad ometi raha. Seekord oli temal ilus rotikarva mära
ja kolm poega, kokku neli hobust.
Anu vastab, et nad on mul armsad
loomad, tahtjaid on küll aga nad ei taha kuigi palju maksta.
Tahavad odavasti, mina aga ei taha anda, hea hõlbus ühest
kohast teise minna. Istun vana märale selga, nooremad tulevad
kõik ise järele. Nii ta tegi. Vedas hobuse tuttipidi aia
äärde ehk kivi juurde, tikkus sealt selga ja läks oma
teed, sälud kõik rodus järel.
Veel üks põhjus oli, miks ta neid ära ei
müünud. Ta seletanud, et ei tea missuguse peremehe kätte
hobune sattub, käivad halvasti loomadega ümber, panevad
raskele tööle. Seepärast Anu oma hobust teiste
kätte ei andnud. Kui Anu ise talus sõnnikut vedas, seda
nägi nende ridade kirjutaja,
siis pandi väike koorem peale, Anu ise võttis ohjad ja viis
koorma kesa peale ja tuli tühjalt käies jälle tagasi.
See oli Vanaõue Silla talus, Jüri Adelsoni juures kus Anu
tihti heal meelel oma hobustega tööl käis, sest peremees
ja Anu said hästi läbi. Jüri Adelson oli ka ise
kange hobuste hoidja ja söötja. Kui keegi Anuga ühel
nõul oli, siis patsutas Anu
oma kui ka peremehe hobuseid ja seletas, et see on mul vana eesti
tõugu Saaremaa sorti täku järgi. Rääkides
tekkis Anule natuke märga suu äärtele ja huultele. Anul
olid madalad silmalaud, ääred veidi punakad; keskmist kasvu
naisterahvas.
Viimaks oli Anul kuus hobust, suuremaks see arv enam ei tõusnud,
sest hall mära jäi vanaks. Kord sügisel, mardipäeva
aegu, olnud need kuus hobust jälle Kabala metsas, Seaveski ja
Nõmmitsa vahekohas, Koosa heinamaa ääres, võsas
karjas. Anu olnud ise Nõmmitsal korteris ja aidanud linu teha.
Saeveski karjapoiss toonud teade Mardiauale, et kütid, mis te
ootate, põdrad on Koosa heinamaa ääres metsas,
nüüd on paras aeg.
Mart Kuldkepp saatnud käsu
Kaansoo kõrtsimehele Mart Tomsonile, kel olnud hea
põdrakoer, et tulgu Auale kokku, nüüd on aeg,
põdrad siin ligidal.
Olnud kuuvalge öö, kütid valinudki selle põdra
laskmiseks. Natuke olnud ka lumerämpsu maas. Mehed
lähevad metsa kuue mehe ja koeraga. Kui saavad juhatatud kohale,
hakkabki koer haukuma – auh, auh. Kütid, kelle närvid on
pingul küttimise ihast, jooksevad paremale ja pahemale poole
külge, et aga saaks põtra lasta. Juba kõmatavad kolm
pauku. Jakob Saar, kes sellest
põdra-hobuse jahist ise osa on võtnud, lisab juurde. "Kui
nüüd vaatasime oma laskmise tagajärge, siis oli
metsaalune hobusesita lõhna täis aga mitte ühte
põtra maas." Keegi küttidest oli küll hõiganud
suure häälega, et ärge laske, hobused. Aga olnud juba
see hõikamine hilja; ometi ei ole kellegi kuul hobuseid
trehvanud. Nüüd tulnud mehed metsast välja ja
kahetsenud, et kui nüüd mõni hobune ei jää
vast maha.
Saadetud Jakob Saar õhtul Nõmmitsale, nagu aega viitma,
et aru saada kas mõni hobune on karjast kadunud. Õnneks
kõik olnud alles.
Nüüd toonud Anu omad hobused metsast välja – need olnud
kevadest sügiseni Kabala metsas. Nõmmitsa
Peet Saare ja Saeveski metsavahi
pealekäimisel müünud Anu järgemööda viis
hobust ära. Kuuenda, ühe punase lakkatsaga täku
jätnud ta enesele. Selle ta andnud hiljem oma
tütremehele, Jaan Soele Suure-Jaani, kes pidas seda lauku
täkku surmani.
Suure-Jaani sepp Hans Taevere, kes elas Mudiste ja Olustvere teeharu
vahel, kuuleb kord öösel, talvel kange külmaga, et tema
ukse taga kolistab keegi ja palub sisselaskmist. Sepp küsib: "Kes
on?" Anu palub, et lase sooja, külm võtab ära. Sepp
lubab sooja tulla, aga ühe tingimusega, et räägi, kes
nõutas sinule tütre Liisa. Kas ta on juudi tehtud nagu
rahvas räägib. Anu ütleb: "Küll räägin.
lase aga sooja." Taevere lasknud, Anu jutustanud: "On küll
nõnda, vhööp." Tema hakanud Kaansoost Pärnu
minema. Soo kõrtsi kaudu käis talvine tee. Jäin
ööd Soo kõrtsi, üks rändkaupmees olnud ka
seal öömajal. See tikkunud öösel tema juurde ja
magatanud teda. Noh, polegi ei tea mis head tast saanud ega saada
olnud, pärast tundnud, et on temale lapse nõutanud. Anu
lisanud: "Et ma ilus inimene ei ole, pole eesti poisid mind ka tahtnud
ennemalt. Ja nii see kõik oli, vhööp. Ega ma muud ka
juudilt ei saanud."
Anu olnud ka kange kosjasobitaja
teistele. Viimane kosjakaup, mis Anu joonde ajanud, olnud
Vanaõue Kivilöövi
Hans Kuldkeppi ja Kahala
küla Leisu
tütre Heerbergiga. Selle
kauba kokkuajamise eest saanud Anu Leisu Heerbergilt suure vana lamba.
Anu
tütrel olid ka täiesti
juudi omadused, küll kauplemises ja kõiges muus
sahkerdamises. Ise ta on juutisid kõigest hingest vihanud. Kui
ta karjatüdrukuks olnud Rassi Mihkli juures, tulnud sinna juut oma
portselannõudega. Nõud olnud koormas rehe all ree peal.
Hommikul olnud aga osa neist kadunud.
Liisa tahtnud vist juudile kahju
teha. Ta tassinud hulk nõusid keldri peale linaluude sisse.
Juudi nõud jäänudki seekord kadunuks. Aasta kümne
pärast kukkunud keldri lagi sisse, siis alles leitud juudi
nõud. Suur jagu olnud katki läinud, osa ka terveid.
Teine kord, kui Liisa olnud Kõuarus korteris, tulnud sinna
jälle kaubajuut, üks teine pudukaubaga. Liisa võtnud
seekord ühed sukad. Kui juut ära läinud, näidanud
Liisa, et näe mis mul on Täikase naisele. See olnud veel
suurem näpumees. Kui nüüd Liisa kodunt ära
läinud, võtnud see sukad Liisa järelt ära.
Varas varastas nüüd juba varga järelt. Kui
nüüd Täikase naine kodunt ära olnud, siis Liisa
otsinud nad jällegi välja ning võtnud sukad ära.
Aga Täikase naine nuhkinud kord veel ja leidnudki, võtnud
nüüd ja pannud oma kappi luku taha, et võta
nüüd veel ära, ega Liisa neid enam näe.
Läinud kaua aega mööda. Pühapäeva hommikul
Täikase naine mõtleb kiriku minna. Säeb enda
riidepanekuks valmis. Liisal tekib kaval mõte. Ta laseb
Täikase loomad Kävaru vilja ja jooksnud ise ütlema, et
loomad on viljas. Täikase naine, kes parajasti ajanud endale uusi
riideid selga, unustanud suure kiirusega kapiukse lahti. Nüüd
võtnud Liisa sukad ja läinud sealt ära. Võit
jäänud ikka Liisale.
Kui Kaansoo karjamõis oli von Ratlefi käes rendil, siis
olnud mõisa virtinaks üks Tori valla tüdruk Juula. See
olnud noorelt väga ilus inimene. Von Ratlef narrinud oma virtina
ära. Kui Juula rääkinud Ratlefile, et asi on nii kaugel,
saan varsti emaks, siis vastanud Ratlef: "Panen su mehele, muud midagi.
Vaata, mul on tubli töömees, Madis Jäärats,
kas sa tahaksid temale minna?" Juula võtnud pakkumise vastu.
Jüri Luukasele, kes olnud sellel ajal mõisa valitseja,
andnud Ratlef käsu, et ta ajagu Aado Soe ühes oma perekonnaga
mõisa kandikohast välja. Koht saab Madis
Jääratsile. Ado Soe, kellel olnud suur perekond, kuus last,
läinud Enge mõisa järel olevasse Pahassaare
rentnikuks, kus olnud kolm aastat. Sealt tuli Soe perekond Suure-Jaani.
Sel ajal olnud Suure-Jaanis ainult neli maja, peale selle veel
kõrts ja apteek.
Noor Jaan Soe oli oma isa Ado
moodu. Pehme loomuga vaikne mees. Kui hallihobuse
Anu tütar
Liisa nägi Jaani, tegi ta
kohe tutvust. Niiviisi oligi neist paar saanud - meest, naist. Liisa
hakkas siin kauplema. Esiteks väikeste pakikestega. Esimese
maailmasõja eelsetel päevadel ostis võid, mune, sea
või vasika ja viis suurelt jaolt niiöelda vagunis pingi all
Tallinna. Viimaks Liisa ostis suuremal arvul õunu, marju ja
kõiksugu muud söögikraami ja saatis Tallinna. Seal
poeg Aleksander tegi selle
kraami rahaks.
Suure-Jaanis elasid Liisa ja Jaan Soe kooliõpetaja Köstneri
majas kakskümmend aastat. Kui Köstner oma maja ära
müüs, võtsid Jaan ja Liisa Vatula karjamõisa
jagamiselt Viljandi tänavale ehitusplatsi, et sinna omale maja
teha. Jaan Tiks, kes oli sellel ajal Suure-Jaani alevivanem,
võttis selle platsi Soede käest ära ja andis mehaanik
Siimrele. Siimer omakorda müüs eestõiguse edasi
loomavelsker Müürsepale, kes tegi maja sinna peale. Soele
anti alla karjamaa äärde küll uus kruntplats. Selle eest
olla Liisa Soe alevivanem Tiksi hästi läbi sõimanud,
et oled küll nimepidi töörahva saadik riigivalitsuses,
aga töölistest ei tea sa midagi. Oled rikaste perselakkuja.
Kui Soed maja üles tegid, hakkas Liisa jälle kauplema.
Nüüd aga müüs Suure-Jaani turul suitsusilku,
õunu-marju, apelsine ja kõiki muud toidukraami. Viimaks
hakkas Liisa jooma. Esiti andnud mehed talle külmarohtu, kes
temalt ostsid suitsukala, silku ja angerjaid. Viimaks oli Liisal oma
viinapudel taskus nii et andis meelituseks kaubaostjatelegi.
Kui viina ei olnud saada, läks Liisa apteeki ja võttis
liikvat. Kord oli sügisene Suure-Jaani laat. Liisa oli jälle
päris tubli auru all restoranis. Õhtul oli ta sinna
küljeli lamama jäänud. Sealt viinud mees ja poeg ta
koju, kus ta järgmisel päeval surnud.
Kui Kaansoo karjamõis ära jagati, saigi Madis Soe talu
omale. Madis ei sallinud aga Soe nime ja lasi Vastemõisas uue
nime kohale kirja panna. Kuna talu oli mõisa põldude
lõpul vastu metsa, siis sai Uueks nimeks Väljaotsa.
Pärassaare mehed hakkasid hüüdma aga Näljaotsa.
Selle üle pahandas Madis väga ja kurtnud: "Mis ma loll tegin,
et uue nime võtsin, parem juba ikka Soe!" Ka tänapäev
on ikka rahva suus Kaansoo Soe.
Juula tütar Mari, kes oli von Ratlefiga (Pärassaare mehed
ütlesid Raaklep) sai mehele Pärassaare nr.3 tallu
Jüri Kuldkeppile. Veske
Andres Kuldkepp, kui oli paraja
auru all, rääkis: "Meie käisime teiste Jüriga
võidu Marit magatamas.
Soe laudil, kus Mari magas, jäi võit muidugi Jürile.
"Mul ju väike koht, kaheksakümmend neli tiinu, aga Jüri
isa koht ju sada nelikümmend tiinu. Kus ma Jüri vastu pidin
saama. Soe ja Pärassaare nr. 3 talu piirid vastastikku ka.
Jätsin Mari Jürile ja tõin omale Torist Saarmakose
tütre Kadri Lossmanni
naiseks."
Marist sai tubli suure talu perenaine. Nad pidasid kaua aastaid seda
suurt Pärassaare talu. Mari elas üle kaheksakümne aasta
vanaks. Neil oli Jüriga kolm last. Tütar Kadri, pojad Hans ja
Jüri. Kui vanad ära surid, sai talu poeg Hans. See oli kange
võimuajaja külas. Kutsuti teda vene Hansoks, sest ta oli
vene usku, aga tihti ka saksa Hansoks. Tal pidi voni verd olema. Kui ta
vaidlema hakkas, siis ta oma jonni ei jätnud. Ütles: "Minul
peab õigus olema!" Kuigi tal seda ei olnud.
Vändra kiriku ligidal kasvand üks haraline kask või
paju. Körber kutsunud rahva senna, roninud puu harude vahele ja
rääkinud: "Armsad koguduse õed ja vennad! Ma
olen teile kõik kirikus ära rääkinud, mis mul
rääkida on olnud, aga nüüd räägime vast
ka sest vene kaupmehest kui oma kauba pakkujast. Ta tuleb ühel
heal päeval kelguga Vändra, jätab kelgu õue,
astub tuppa, tõmbab oma suured kollased nahkkindad käest,
viskab nad talu laua peale ka lubati ja lausub: "No pirimees,
pirinaine, tudrukud, ostke sitsi riiet, ostke parhi riiet, kretongit,
on head kaupat ja odavad Peterburgi aniisi seepi ning tinaburgi
tubakat." Aga mina ütlen (Körber): "See kaup on sitt, sitt
sitt. Ütlen ma teile noorikud ja neiud, temal ei ole head kaupa,
teie ei saa temalt muud kui sinist vene usku, see temal on." (Kui
paljud läksid vene usku.)
Sokolovski olnud kange jutluse aeg kätega vehklema. Kord ta
jutlustanud jälle kangesti kätega veheldes. "Armas
Vändra kogudus, ma räägin teile ühest
määratu suurest mehest. Mis te arvate kui oleks kõik
maailma puud ühendada, siis saaks üks määratu suur
puu. kui aga kõik maailma kirved oleks kokku liita, siis saaks
üks määratu suur kirves. Kui aga kõik
maailma mehed oleks kokku liita, siis saaks üks määratu
suur mees. Kui siis see suur mees võtaks selle suure kirve ja
hakkaks seda suurt puud kirvega raiduma, raiuks siit, raiuks sealtpoolt
selle suure kirvega ja see suur puu hakkaks kõikuma siiapoole ja
sinnapoole, kui siis tuleks veel kange tuul, sasiks selle suure puu
okstest kinni, siis see suur puu kukuks rigadi-ragadi karpauhti maa
peale maha." Sokolovski ise vehelnud kätega ja kõige oma
kehaga ja kukkunud ühes kantsliga prauhti maha. See Vändra
kiriku kantsel olnud enne õige madal, nii ei ole pastor alla
kukkudes viga saanudki. Peale selle on kantsel natuke kõrgemale
tehtud, aga siiski madal veel küllalt. Peale kukkumist ei ole
Sokolovski enam nii tugevasti vehklend ega trampind, ainult
näidanud käega nagu otse edasi, et vaata.
Teoorjuse aeg olnud Kaansoo mõisa moonakate majas
nõrkeja. Need moonameeste majad olid lõuna pool teed, mis
viib Vändra ja Leetva, teenurga vahelisel maa-alal. Neid
kutsuti Sääru moonameeste majadeks või peredeks.
Sääru üks naistest oligi nõrkeja, kes inimestele
rääkis minevikku ja tulevikku, kes seda teada tahtnud. Neid
käinud palju küll ligidalt ja kaugelt tema juures. Enne
nõrkemist hakanud ta värisema, ümisenud ja ohanud ning
lõõtsunud: "Oh, meie patud on veripunased, kas meie neid
andeks saame, oh Jeesus, oh Jeesus!" Siis läinud tal varsti silmad
kinni ja norsanud. Varsti ta jälle ärganud, siis
rääkinud, mis ta näinud ja mis vaim või ingel
talle rääkinud ning käskinud seda jälle edasi
rääkida.
Rahvas kutsus neid nõrkejateks. Suuremalt jaolt on nad
naisterahvad olnud, on aga mõnes nurgas ka mehed olnud.
Üles ärgates on ta rääkinud taevast ja
põrgust, mis ta seal näinud ja kus ta vaimus käinud,
mis vaim rääkinud sellele inimesele, kes tahtnud tulevikku
teada saada. Enne aga alati ohanud ta: "Oh jumal, oh jumal, patt magab
meil ukse ees, meie patud on veripunased, aga kui palume jumalat, siis
pestaks nad valgeks nagu kõige valgem vill. Püha Paulus,
Peetrus, Maaria rääkis seda ja käskis mind teile edasi
rääkida."
Raha ta otsekohe selle eest ei võtnud, et Vaim ei luba seda
teha, käskinud aga oma sängi koti ehk istme peale panna, kust
raha peale külalise äraminekut kadunud. Kui küsitud, et
mis ta seal põrgus ka nägi, siis ta öelnud, et noh
niisama kui siin. Kes mees siin, see ka seal. Kes rikas siin, see rikas
seal. Kellel võim siin, sellel ka seal. Suured härrad
istuvad kateldes, orjad peavad tule eest hoolitsema, et see ära ei
kustuks. Kui küsitud, kas seal ka raha maksab, ütelnud: "Raha
maksab igal pool, taevas ja põrgus."
Kord tulnud üks Riisaküla mees nõu küsima, et
mismoodi või kuidas ta saaks rikkaks. Ta olla kuulnud, et Sandra
Tiit on käinud ka nõrkeja juures ja see on
rääkinud Vaimu läbi. Sandra Tiit on nüüd
päratu rikas. Nõrkeja Säärus jäänudki
uniseks, silmad läinud valgeks ja nõrkenud ära. Kui
jälle ärganud, rääkinud Riisa mehele, et Sandra
Tiit on üks usklik inimene. Tema on mänginud kaarte Jehoovaga
raha peale. Ta võitnud suured summad, sealt tuleb see Sandra
Tiidu suur rikkus. "Aga sina oled suur patuoinas, palu enne oma patud
andeks. Siis võiksid teha samuti nagu Sandra Tiit ja
võid ka rikkaks saada."
Riisa mees rääkinud seda lugu teistele, jutt läinud
valitseja kätte. See käskinud nõrkejal anda talli
juures viisteistkümmend silakat. Valitseja oli J. Luukas.
Nõrkejal käinud peale peksu küll vaim veel peal, aga
inimesi pole ta enam oma jutule võtnud.
Kord tuli kaks lugejat Pärassaare nr. 1 tallu enne jõulu,
sest selle talu peremees oli ka palvemees (luterlane). Sellest teatatud
mööda küla, et õhtul on lugemine nende vendade
poolt. Kord nad olid ennem seal talus lugemist pidanud, nüüd
aga loodeti suurema arvu kuulajate ees toimida. Nende ridade
kirjutaja ja minu kaks venda
ning õde läksime kah. Olin juba külakooli
lõpetanud ja talveõhtul aega oli. Ruumikas talukamber sai
kuulajaid täis, mõned jäid veel kööki.
Nüüd üks neist, pikem mees, võttis ja ütles
sõna lauluraamatust ette.
| "Sa inimene usinast, |
| oh vaata vara hilja, |
| mis kasvab Sinul südames, |
| kas ohakaid või vilja. |
| Sest viljast sind küll tuntakse |
| ja see eest palka makstakse, |
| nii siin kui teises ilmas." |
Nüüd pidas ta jutluse või oma kõne. See oli
nähtavasti tal pähe õpitud. Palumise järel luges
meie isa palve, aamen ja lõpulaul, sellestsamast laulust kaks
järgmist salmi. Ta tänas kõiki rohke osavõtu
eest ja ütles, et on näha, siin on usklikke inimesi.
Nüüd rääkis oma elust: "Olen ärganud hing,
olin Velise ja Vigala nurgas õlekatuse tegija. Ühel
päeval, kui olin katusel tööl, tekkis mul imelik tunne.
Keegi ütles nagu vaimus: "Jäta Andres see töö,
võta piibel ja mine rahva hulka. Sa oled selleks kohane. Kui ma
nüüd olin vaimu läbi äratatud, tulin katusel maha,
jätsin töö sinnapaika, panin kastuselabida nurka ja
tegin selle vaimuärataja käsu järgi. Nüüd ma
olen siin teie ees ja ma soovin kõigest südamest, et teie
kõik seda samuti teeksite. Võtke juba hommen piibel
kaenla ja astuge talust tallu ja vallast valda. Küll jumal
juba ise teie eest muretseb ja hoolt kannab. Seda ma soovitan teile
kõigile."
Peremees kutsus nad oma võõraste vastuvõtu kambri
sööma, tütre valmistatud kookisid ja kohvi jooma.
Papa ise tuli eeskambri, kus oli
veel vanemaid küla peremehi, kes arutasid veel ühte kui
teist. Papa ütles: "Ime küll, kuidas üks koolitamata
inimene nagu see lugeja täna, peab nii ilusa jutluse,
tõesti on vaim teda äratanud nagu Paulust."
Nüüd küsisin
mina: "Kas võiksin oma
arvamust ka avaldada selle lugeja kohta?". Mina olin ju alles noor
poisinolk. Vanemad mehed ütlesid: "Räägi välja oma
mõtted. Ütlesin: "Papa, te peate rohkem mõtlema tema
kõne üle. See oli tal nagu pähe õpitud, ega te
vist rohkem ei mõista kõnesid, see läks tal
päris korda. Aga see, mis ta meile pärast rääkis ja
soovitas, see oli päris narr jutt. Tema ju soovitas meil
kõigil homme raamatud kätte võtta ja ühest
teise külla ja valda minna lugemisi pidama, et kõik saaks
piibli meesteks. Teie praegu andsite neile kahele süüa, see
ei ole raske. Kui meid on aga terved külad minemas
ühest teisale, kes meid või kust meie süüa saame
ja kuhu jääb üldse töö korraga, mis meid
üleval peab. Selle üle peab vähe mõtlema.
Koolitatud mees, nagu on kirikuõpetaja, tema on selles suhtes
targem, ei eksi niipalju oma kõnedes nagu see lugeja siin
täna." Veske Andres Kuldkepp
hüüdis: "Sellel Väiksevälja poisil on õigus
jah, see oli rumal jutt sellel lugejal. Kui me läheks homme siit
Auale, sealt Saeveskile, edasi Rassi, sealt need inimesed tuleksid ka
ühes kaasa. Ei, see kurat ei lähe kuskile, pole ka kes meile
jõuab süüa anda. Teised hakkavad meid hurjutama. Malka
võime neilt saada, aga mitte leiba." Papa nuuskas paar korda
nina ja läks ära lugejate juurde kambri. Kui nüüd
jälle need lugejad tulid mõne ja pärast, ei lubanud
see papa omas majas lugemist pidada, Nad olid läinud alla
Nässo talusse, seal nad olid lugemist pidanud õige
väikese külarahva osavõtul. Peale selle ei ole nad
enam Pärassaare ja Kaansoo kandis käinud.
Kord Uuetoa Jüri ja tema
õemees Kulliõue
Jüri Tolberg purjutanud
Kaansoo kõrtsis talvisel õhtul. Tulnud sinna ka Tartumaa
meeste voor linadega, et talveteed minna Pärnu ja Kaansoos
hobuseid sööta.
Tartlaste seas olnud tugev mees, iseäranis vägipulga
vedamises. See istunud keset kõrtsi põrandat ja
öelnud: "Näe, istun siin laatsa persekil maas ja puu on mul
käes, kes minu siit üles tõmbab, saab kaks toopi
viina." Terve Tartumaa meeste voor, ligi sada hobusemeest, katsunud
üks kui teine, aga ei vea teda keegi ülesse.
Kaansoo kõrtsimees Tõnis Märtsonn ees ja teised
Pärassaare mehed Kulliõue Jürit, Tolbergi sundima, et
Jüri, mis sa ootad. Katsu ka, ehk saab tartlase käest viina
kätte. Jüri ei taha kahel põhjusel vedama hakata.
Võibolla, et tuleb tüli kui tõmban tema ülesse,
Pärassaare mehi natuke, saame viimaks Tartumaa meeste käest
kolkida alustades kaklust, kes neid teab. Teine põhjus, peab ju
samuti maksma viinaga.
Kui aga Tartumaa mees tõotab rahu pidada ja kõrtsimees on
julge, et Tolberg on siin kõige tugevam pulga vedaja,
lubab omalt poolt korvi õlut välja anda võitjale.
Tolberg on oma kuus jalga pikk olnud, pika käte ja
sõrmedega. Nüüd Jüri olnud nõus vedama.
Nad hakanud pihta. Tolberg tõmband kolm korda Tartumaa mehe
ülesse. Nüüd pole müral-käral kõrtsis
äärt olnud. Tartlased kiitnud ühes oma tugevama mehega
vastalist, siis ostnud tartlane ka lubatud kaks toopi viina välja.
Kõrtsimees omalt poolt andnud õlle, mis lubatud. Siis
algand ilmatu joomine kuni kõrtsimehel lõpnud viin ja
õlu otsa. Tartlased jätkanud oma reisu Pärnu poole.
Tema päris nimi oli Peeter Kõrge. Teda kutsus
külarahvas sellepärast Kargu Peetriks, et tema teine jalg oli
vigane ja ta käis karguga. Ametilt oli Peeter puumeister, tegi
laudu, toole, sänge, ka majaseinu käis külades raiumas.
Aga muidu veel suur valelik ja kiidukõri. Kui olin noor, nende
ridade kirjutaja, elas Peeter Kõrge Pärassaares,
Kulliõue talus (13). Kord ta tellis minu isalt hobuse
Vastemõisa vallamajja minna asju ajama. Isa andiski, ise
öeldes, et küli on maha tehtud, nüüd aega hobusel,
kui lähed vara hommikul teele, saad õhtuks ka tagasi.
Peeter läks hommikul hästi vara ära ja kui ta oli
tagasi, siis ta rääkis oma nägemusi kõigile.
"Kui sain Suure-Jaani, oli päike juba üleval või
tõusnud. Kui sain surnuaia kohta, tõstis hobune
järsku pead ja vahtis surnuaia poole. Ma vaatasin ka sinna, et mis
see hobune järsku pead tõstis, seal peab midagi näha
olema. Mis ma nüüd nägin, oh sa taevas ja teivas,
alumine aia roigas, mul jooksis külm ja kuum juga üle kere.
Seal, kus on Navesti paruni matmise plats, näen – endine pastor
Schnell tõmbab lõõtsmoonikut, omal must
kirikumantel seljas ja valged lätid ees, mängib polkat ja
veab kortspilli nii laiali, et pillil valged
lõõtsakortsud kõik valendavad ja selg omal vastu
kuuske. Peenikesed saksa naesterahvad kõik valges riides,
tantsivad peenikest saksa polkat mis laksub. Oh sa taevas, kui ma siis
andsin hobusele kaks sirakat, siis küll ei puutunud rattad maad,
üks tolmujutt. Hobune sõitis tuhatnelja ja järsku
kamüraki – teine vankri aisaots läks vastu Epra kõrtsi
seina. Ma saand veel kõrva hobust tõmmata, viskasin ohjad
ümber lasipuu, jooksin kõrtsi sisse ja karjusin:
"Kõrtsimees, pool naela viina!" Kui selle ära viskasin
kõrisse, küsisin, et anna veel. Kui selle ka
ära võtsin, no siis juba oli vähe parem."
Kõrtsimees küsis: "Mis on, oled nii kohkunud?" "Ma
rääkisin, mis nägin." Ta arvas, et kui läheks
vaatama, et mis küll seal nüüd veel oleks näha.
Mina ütlesin: "Oh ei, need ju meie endised
kõrilõikajad, nad võivad seda nüüdki
veel olla! Jah, see oli üks viirastus"
Üks teine kord kui Peeter oli tulnud Suure-Jaani poolt Kaansoo
poole, kui ta oli saanud Kootsi katkend kalda kohta, kus paljud
teisedki inimesed on näinud nägemusi, olnud parajasti
päikese loojamineku aeg. Hobune tõstnud pead kohkudes aiste
vahelt. "Korraga hakkas suur kohin. Ma vaatasin vasakule poole. Seal
pool on jõgi ja üle jõe suur lage Leetva raba,
paremat kätt aga suur männimets. Järsku näen, nagu
ilmatu suur lootsik sädemete soru järel. Sõuab
päris madalalt. Oh, mul jooksis palav juga üle kere. See oli
alles üks nägemine, see oli viirastus. Lootsik võttis
oma eesmärgiks nähtavasti Kabala mõisa, seal ju ikka
seda vilja alati rohkem kui mujal."
Kui teised kuulajad kahtlesid tema jutu üle, et mis või kes
see võis olla, siis ütles Peeter: "Eh, eh, ee, no
kes ta muu võis olla, kui va Metsaõue Peet
(Rosenmüller), tema va vemmal on tembumees, tema käib
tulihännaks. Toob Kabalast omale vilja!" Kui keegi julges
öelda, et see on muidu lorijutt, siis kargas Peeter istmelt
ülesse püsti ja tõmbas oma kargu öeldes: "Kas sa
mulle vale eest raha maksad kuradi pärast." Ei rääkinud
enam, lori otsas.
Peetril olid kargu peal omad jala- ja tollimärgid. Kui ta
läks kuskile teise talusse tööle- pani mõne
höövli, peitli, puuripea ja puuri korvi ja asi tahe.
Kord kutsutud surnule puusärki tegema, Pärassaare talu nr. 3.
saunamehele, Mummu Hansole. See surnu olnud õige väike
mehike, Peeter pannud oma kargu surnu peale,
mõõtühikuks ja ütelnud: "Oh sa kurat, küll
on lühike. Külanaised, kes surnu juures olnud riielnud, et
mis sa surnu juures vannud kurja. Peeter seletanud naistele: "Ega tea
kumba poole ta läheb, kas taeva või põrgu.
Peeter tegi peale puutöö väikesel viisil ka
rätsepatööd takusest ja linasest talu oma kujutud
riidest – takuseid pükse ja karjuste rõivaid. Kord kutsutud
Peeter Pärassaare Baum Jüri karjapoisile tegema püksa ja
rüüd. Karjapoisi nimi olnud Jaan Ruusiauk. Kui Peeter
laua peal riiet lõiganud, hakanud karjapoiss Peetrit
õpetama, et näe lõika siit ja lõika sealt,
nii ja nii, siis saab ilusam.
Kui Peeter nimetanud, et ära hakka meistrit õpetama aga
karjapoiss edasi õpetanud karanud järsku Peeter kargu
järele ja käratanud: "Ot sa kuradi pärast, ma sulle
näitan või lõika siit ja lõika sealt. Kui sa
mõistad, tee ise!" Poiss hüpanud üle ukse toa
esikusse. Peeter muidugi ei saanud oma vigase jalaga nii ruttu
järele ja kukkunud ühes uksega esikusse pikali, sest uks
olnud puu sagaratega (puu hingedega). Varsti peale selle hakanud Peeter
jälle tööle ja teinud ikka karjapoisile rüüd
ja püksid ära. Õmblemine olnud käsitsi, ilu neil
riietel muidugi ei olnud.
1937. a. jutustas minule Säärnoja
Peeter Kuldkepp sarve leidu, mis
nad oma venna Hansoga on
leidnud. Umbes seitsekümmend viis aastat tagasi on Hans ja Peeter
Kuldkepp’id matnud linu jõkke likku nr. 3. talumaa peal
kus enne Pärassaare küla majad on olnud, nüüd
hüütakse Vanaõueks. Kui saanud linad maetud, arvanud
vennad, et siin on lai koht, käime meie ja teised suplemas.
Puhastame see lage koht põhjast puutükkidest ja rontidest
puhtaks. Vend Hans on neid puuronte hulga kalda peale pildunud.
Ühte kõverat ronti kalda peal on nad hakanud silmitsema, et
kuidas vesi on selle rondi nii urmliseks teinud. Käes vaadates nad
näinud, et see on suur härja sarvetohl. Ülemisest otsast
olnud nähtavasti tükk ära murdunud. Siiski on see
sarvetohl olnud veel kakskümmend kuus vene tolli pikk ja
jämedus tüvest risti läbi natuke vähem kui kuus
vene tolli, Peeter lisas juurde,
et kui pikk pidi siis terve sarv küll olema?
Sellest leiust kuulda saades Saeveski
Ado Kuldkepp (hüüdnimi
Bassa), kes sellel ajal olnud Kabala Mõisa metsavaht
rääkinud seda Tõrvaaugu metsahärrale, see
omakorda Kabala baron Vietinghofile. Baron käskinud metsavahti, et
kui nad selle sarve ära annavad kolme rubla eest, siis Kabala
mõisa tuua. Saeveski Bassa viinud sarve Kabala
mõisa baron vaadanud sarve ja ütelnud: "See on ajaloolise
looma sarv, ega neid ei ela nüüdsel ajal enam kuskil. Kui
bassa küsinud, et mis baron mõtleb teha selle sarvega.
Baron lubanud sarve Tartu viia, et seal on temal õpetatud saksa
soost sõber, kellel on asja vastu huvi. Kus praegu see sarv on,
ei tea.
Olgu juurde lisatud. Kui leiti aastat viisteist tagasi
Võrtsjärve kalda ligidalt veest samasugune hiiglasarv, siis
oli Pärnu päevalehes, et ajaloolased hindasid sarve
õige vana aja piisoni looma omaks ja lehes oli öeldud, et
kuskilt jõest on ennem leitud Eestis samasugune sarv, see olla
olnud ühe saksa õpetlase käes. Kas ta aga on veel
alles, selle kohta ei teateid.
Kord tulnud Saeveski Bassale
Kabala metsaisandalt Tõrvaaugust ringkiri enne
jõulupühi. See olnud viia Rassi metsavahile edasi.
Bassa käskinud oma karjapoissi minna, see aga pole julgenud
pimedas öösel tagasi tulla läbi suure metsa ja üle
Rassi Kalme. Nii ei ole muud nõu jäänud, kui Bassa
läinud ise. ta jõudnud Rassile kui läinud juba
videvikuks.
Kui Bassa tuppa astunud, näinud ta et tuli põleb
müüripaja all, vist vorstid keevad pajas ja kana nokib
lõukakivilt sinna pudenenud vorstitangu, kas kana kohkus Bassat
nähes või tahtis ise ümber pöörata, et
ära minna, kukkunud aga patta tiibadega tehes veel rop, rop. Siis
jäänud kõik vagusi. Bassa arvanud, ega see ilus ole,
parem taganen ukse taha nurka ja vaatan, mis sest "supist" välja
tuleb. Arvavad viimaks, et mina ehk lükkasin ta patta.
Seal teeninud üks vanem naine pooleldi söögi eest
metsavahti, sellel naisel olnud kuulmine ja nägemine puudulikud.
Varsti hõiganud metsavahi naine kambris: "Leenu, mine katsu, kas
vorstid on keenud! Võta vorstitikk ja torka. Kui läheb
nahast läbi siis tulevad välja võtta!" Leenu
tulnudki, seganud kulbiga pajas ja kulbis olnud kana, reied tirevili
aga sulgedest kaunis puhas. Tüdruk torkinud tikuga ühte kui
teist kohta, viimaks aga just kahe jala vahele ja pannud lõpuks
kana patta tagasi. Läinud kambri ja ütlent: "Vist on vorstid
kõvad. Torkisin mitmet kohta, ainult ühte kohta läks
tikk sisse, mojale ei põrmugi." Perenaine lausunud: "Las keevad
veel natuke, siis võtan ise välja."
Bassal tikkunud naerukrambid nurgas peale kui poolpime tüdruk
kanale perse tikuga torganud. Varsti tulnud perenaine, urgitsenud pajas
kulbiga, kanasuled hakanud hulgasi kulbi külge. Ta läinud
kambri. Kus seal hakanud maailmatu kisa ja kära. Kui perenaine
jälle tuppa tulnud, paja juurde, astunud Bassa nurgast välja,
et tere õhtust, andnud kirja ära ja teinud ruttu jälle
kodu minekut, ennast vabandades, et aeg on hiline ja läbi metsa
minek ilma püssita; nagu ei teaks tema sellest, "kanasupist"
midagi.
Saeveski Bassa räägib
oma kodutalus juba mitu päeva, et ma ikka pean oma saunamehe maha
laskma või kuidas parem on. Aga noh, kõige kergem surm on
ikka mahalaskmine.
Naine hakkab meest hurjutama, et
räägib aga peale rumalat juttu, kas sul ei ole targemat teha?
Aga Bassa ei jäta seda juttu. Ühel hommikul ta laebki oma
jämeda rauaga karutapmise püssi täis ja ütleb:
"Täna ma teen tal’ lõpu peale, ega paremat aega ei tule."
Teistel kodustel on hirm ja kardavad. Naine läheb ja ütleb
sulasele, kes elab nende vihusaunas, et vaata ette, ega tema
viguritükke ei või uskuda. Ta võttis enne viina
veel, hullu peaga teeb mõne lolluse ära, parem karta teda.
Sulane lähebki kodust ära. Ka Bassa läheb kodust
välja, püss kaenlas. Kui ta saab sinna, kus on tee ristumise
koht, üks ots läheb Rassi, teine Mardiauale, kolmas
Nõmmitsale, Saeveskilt otse läbi metsa, ta seisatub.
Vahib kord siia, kord senna, nagu vaataks, kust poolt on tuul –
ei tea mida ta uurib või arvab. Äkki keerab nagu ringi ja
kaob metsa paksu võsa sisse.
Umbes kolme või nelja tunni pärast tuleb Bassa kodu ja
käsib oma poissi
Jaani: "Pane hobune vankri ette,
lähme nüüd ja toome see saunamees ära!"
Kodused on hirmul ja ärevil, ei tea mis hullu tembuga ta
nüüd hakkama sai. Nemad aga poisiga lähevad
Sittamägede maale, see on Nõmmitsa oja pära, kus on
Kabala ja Taevere valla viimane nurk. Seal ligidal on Bassa juba
välja nuhkinud karu magamise paiga; nüüd on karu pesast
välja torkinud ja ta maha kõmmutanud, ütleb Jaanile:
"Näe siin ta on mu saunamees. Katsume kuidas me ta siit kodu saame!"
Kui nad nüüd karuga kodu jõuavad, käsib ta poisil
hobuse seina sees raudrõnga külge siduda. Ise läheb
sisse ja hõikab: "Tulge aidake mul’ surnu rei alla tõsta,
ta on vankris teki all." Naine vastu: "Oled sa hulluks läind!"
Bassa: "Olen ma hull või tark, aga surnud see saunamees on.
Nüüd ei saa ta kurja teha ühelegi loomale. Tule
vaata, ega sa pole teda nüüd surnult näinud ja pane pada
veega pliidi peale, tee ka tuli alla."
Perenaine läheb vastu tahtmist vankri poole, poiss tõmbab
teki ära. Naine näeb karu vankris, lööb kaht
kätt kokku, et mis sa üksi, küll on aru.
Kord Bassa läheb Kabala
mõisa asjaajamise pärast. Umbes sellel ajal on ulakad
lõhkunud mõisa viinavabriku katla ära, kust
mõned katla vaskosad on ära võetud. Selle asja
pärast tuleb Bassal kohtukutse Kabala vallakohtust, kui
tunnistaja.
Kui kõik teised on kohtulaua ees ära käinud,
kutsutakse Bassa kõige viimati, kirjutaja, kes olnud
küsija: "No Ado Kuldkepp, kas teate või tunnete Kabala
mõisa katlalõhkumise lugu?" Bassa mõtleb pisut ja
vastanud: "Ei aulik keiserlik kohus, Kabala mõisa
katlalõhkumise lugusid ma küll ei tea ega mõista, ma
ei ole ülepea pillimeeski. Aga minul on sulane Mihkel Näspak
ja temal on ka pill töögerpak. Kui tema tuleb õhtul
töölt, siis tema mängib alati. Ma usun, et ta
mõistab ka Kabala mõisa katla lõhkumise lugusid,
kuulake tema üle."
Siis ütelnd kirjutaja: "Ei, ei. Kas teie ei tea sellest
rääki, et Kabala mõisa viinavabriku katla on ulakad
ära rikkunud ja vaskosad ära viinud." Bassa vastanud: "Ei,
sellest ei tea ma midagi."
Mihkel Näspak, Bassa teenija, suri Võlli sauna ära
enne teist maailmasõda kõrges vanuses.
Kord Bassa öelnud oma
teenijatele, et kui perenaine hommikul teid üles hõikab,
siis sina Mihkel Näspak tõmba oma töögerpak
hüüdma ja Jaan Kivisild vii tüdrukud tantsima, vat siis
olete kõik rõõmsad ja ergud tööle
minnes. Nii ka olnud ühel hommikul, kui perenaine neid üles
hõiganud, võtnud Näspak pilli ja tõmband
hüüdma. Kivisild võtnud tüdrukud tantsima.
Tüdruk Kadri aga palunud: "Ära vii mind tantsima, päris
tõesti, ära vii palun!" Jaan aga ei hooli sellest,
tõmbab Kadri ja keerutab mööda kammert, mis virab
ringi. Kadril on aga kõht lahti. Keeru peal on Kadril igal
sammul põrandal järel nagu väikesed koogilätakad.
Maas, ahju ligidal, kus aga tantsu keerutamine lõppenud,
olnud nagu väike sepikupäts maas. Pärast pole tahtnud
keegi süüdlane olla. Perenaine
Mari lasknud ühte vanemat
naist kambri puhtaks pesta. Peale selle Bassa ei ole lasknud enam
seesugust janti teha.
Kord suvel tulnud Pärassaare külasse,
Väikseväljale, juut Samuel oma kaubakoormaga, nagu neid
käis omal ajal mööda küla – koormas portselan
taldrikud, tassid, suhkrutoosid. Vastukaubaks võttis
seaharjaseid, hobusesaba jõhvisid, närusid. Ise ta olnud
sorgus lõuahabemega, peaaegu maani mustas kulunud mantlis, ise
õige kõhn mehike. Ta ajanud oma hobuse ja vankri
õuele vihusauna poole aia nurka ja küsinud peremehelt luba
ööd olemiseks. Kui lubatud, siis ta hakanud hobust lahti
võtma. Peremees Jüri
öelnud, et sul on päris ilus valge hobune, vist ruun? Juut
ütleb, et on küll ruun aga tema oli kord täkk ja et on
valge, siis on tema maa tõugu luum. Jüri vaatab:
"Tont seda teab, kas ta on maa tõugu või linna
tõugu." Juut vastu, et see on Saaremaa luum. Nüüd
küsib juut: "Pai pirimees, luba ma panen ta sööma siia
sanna taha, siin ilusat rohtu, ta sööb oma kõtt
täis?" Jüri aga ütleb: "Mis sa päris mõtled
juut, see mul ju seal varane oder. Siit ma loodan, kui kasvab ja saab
valmis, tangu teha. Aga juut vastu: "Ai, vai, mina küsip see rohi
ainult, pai pirimees, ei see luum võta sinu vilja." Jüri
ütleb, et mis lori sa juut ajad. "Jumala eest, ei tema
võta sinu vilja!" Läheb käib kolm korda ümber
põllu vastu päeva ja siis paneb hobuse põllu
äärde sööma ja näe imet. Hobune sööb
ümber põllu kõik peenra rohu ära, aga vilja ta
ei puutu. Juut ise ronib oma vankri alla, sest seal on vilu magada.
Hobune viimaks, kui tal on kõht täis, tukub põllu
ääres ja odrapõld jäigi puutumata.
Aastaid 70-80 tagasi käisid Kuramaa juudid küla
mööda taludes saapaid tegemas, tööriistad kotiga
seljas ja ka nahka ja muud kraami nendel ligi. Kui kaupa said
ja hinnaga kokku lepiti, löödi uued jalanõud valmis,
sest Eestis ei olnud veel saapategijaid kuigi palju. Mäletan
üht Tõnis Keesiber’i, kes elas Kaansoos. See oli
Pärnus õppinud kingsepaks 1880.a. paiku. Üks neid
saapa juute Vräts nimi tegi minu isale saapaid Pärassaares,
Väikseväljal. Olin siis 6-7 aastane.
Juut keetis omale oma poti sees jahu putru, neil olid omad
sööginõud, sest et nad sealiha ei söö ja ei
või rasvaga kokku puutuda. See teeb roojaseks usu ja Moosese
käsu järgi. Kui ta pudru ära sõi, mida ei olnud
kuigi palju, ütles juut: "No kõht täis, aitab."
Vend Hans ütles: "No on
tõsi, kui on hea rasvane täi, saab kahel juudil
süüa." Juut küsis: "Hee, mis on rasvane täi?" Vend
kordas oma ütlust. Nüüd ütles juut minu vennale:
"Hee, ma tean küll, mis on rasvane täi, see on see siga. Teie
sööte see rasvane täi see siga, aga mitte meie ega
mina." Juudil oli noor poiss ligi, see pidi ju ka õppima
saabasnikuks. See istus laua taga vana juudi vastas. Kui minu isa
küsis, et kas see on sinu poeg vastas juut: "Hee, see minu poeg
kill ei olep, aga tema on minu naise poeg."