Esileht Sisukord Eelmine lõik

Nahklõõtsa sees kaksteistkümmend last

Kui Pärassaare Andrese poeg Jüri, keda külas papaks kutsuti oma talu sepikojas sepistanud, tulnud kaks poisipõnni – Kulliõue Peet Tolberg ja Baum Jüri karjapoiss, Jaan Ruusiauk sepikotta vaatama, et mis papa teeb. Kui papa lõõtsa tõmmanud küsinud poisid, kuidas ja mismoodi see lõõts nii kanget tuult annab, kohab ja mühab mis ime. Papa pilkand poisse ja ütlend, et on lõõtsa sees kaksteistkümmend last kes nii suurt tuult puhuvad. Lapsed jäävad papa jutuga rahule. Kui papa järgmisel korral, ühe nädala pärast, läinud sepikotta – leidnud ta, et lõõts on katki lõigatud lammaste raudadega, mis tal sepikotta jäänud parandamisele. Esiti papa arvanud, et mõni on jonni pärast lõõtsa katki lõiganud. Kui ta aga vaatama hakanud, et kust see inimene siia sisse sai, leidnud ta, et muld või liigpalk mis maa peal lahti, olnud ära kangutatud ja põrand jälle tagasi lükatud, et ainult lapsed sealt võisid läbi ronida. Nüüd tulnud meelde laste pilamine.

Ta kutsunud lapsed ja küsinud, et kas nemad lõikasid sepatöö lõõtsa katki? Siis rääkinud lapsed, et nemad tahtnud vaadata ja vabastada need kaksteist last lõõtsa seest. Pole aga leidnud midagi. Papa, kes ise oli usklik inimene, ristis lapsi ja saatis külas surnuid lauluga, kahetsenud alati, et oli lastega nii rumalasti ümber käinud. Noomis iga teist, et ärge kunagi valetage ega pilgake, sest see tasutakse pilkajal endal tagasi mitme võrra.

Andrese poeg, Jüri Kuldkepp, oli Pärassaare nr. 1. peremees.

Mardiaua Johann Kuldkepi kavalus

Küla rahvas kutsus lihtsalt seda talu Pärassaare Aua. Parvel käijad, Pärassaare mehed, Pärnust kodu poole tulles üheskoos kaheksa meest, katsuvad Taali vallas öömaja saada. Tulevad varem Pärnust välja, et ööbimine on taludes odavam, kuna parvelised ise on teeäärsed talud ära tüütanud oma öömajal olemisega, siis ei taha talupojad öömajale võtta, iseäranis teeäärsed talud.

Nii käinud need parvelised neljas Taali valla talus öömaja palumas, aga ei saa, nuta või naera. Aua Jaan ütleb: "Nii ei saa öömaja, nüüd lähme juba Tori valda ja esimeses talus saame öömaja." Teised parvelise ei usu seda Jaani juttu. Nad jõuava Tori valda. Tee ääres ilus suur talu. Nad pööravad esimesse tallu ja hakkab öömaja palumine jälle.

Perenaine seisab kambri lävel ja ütleb: "Meil ei ole õlgi ega miskit pahna teile külje alla tuua. Kevadine aeg, põhk otsas. Meie küll ei saa võtta teid öömajale. Minge edasi mõnda teise talusse." Aua Johann vaatab ringi, näeb teises toas raiepakku ahju ligidal, istub paku otsa ja hakkab oma märgi pastlarihmasid lahti harutama kiirest ja perenaist tänama: "Suur, suur tänu teile perenaine selle hea ja sooja toa ning öömaja eest. Vaat kus alles hea perenaine. Käisime Taali vallas neljas talus palumas öömaja, aga ei saand. Kus perenaine torilane kohe lubab öömaja." Perenaine vaatab ja kui Johan hakkab juba teist jalga lahti võtma, siis ütleb: "No kuhu te ikka lähete, näe vanamees ei kuulnud ega saanud aru, arvas et lubasin öömaja. Eks siis pean küll õled maha tooma." Nüüd oli õlgi küll ja kõigil hea öömaja. Teisel hommikul teed tulles tänavad ja ülistavad kõik Aua Johanit hea öömaja eest ja kostitavad Tori kõrtsis Johanit viinaga ja õllega. Johan ise irvitab naerda: "Eks vigur pea hädas ikka aitama."

Karukose tamme vargus

Pärassaare nr. 1. talus olnud valge hobune, otsa ees väike lauk, sellepärast nimi Lauk. Ruun olnud õige kõva koorma vedaja. Kui viina vooris, mis tihti viidi Tartu või Narva, siis Laiuse lossi mäest Lauk vedanud aamikoorma ühe joonega ülesse, kuna teised hobused on puhanud kolm kuni viis korda. Karukose metsavahi toa taga kasvand sel ajal jäme tamm. Liinoja vana Hansul mõte see tamm ära tuua. Aga kust saab nii tugeva hobuse kes selle ära veab? Läheb Pärassaare Andres Kuldkeppi poole ja räägib oma mõtet Andresele. Andres ütleb, et ega ma keela hobust aga kes selle tamme maha raiub. Liinoja ja Pärassaare mehed hulgakesi toovadki selle jämeda tamme ära ja matavad ta varjamiseks Jaanitee lahkme põllukraavi, kus lumetuisk ta varsti nägematuks teinud. Hommikul, kui Karukose tamm puudu leitud, arvanud nad kohe, et ega teised küll seda ära ei varastanud kui Pärassaare mehed oma ruunaga. Karukose mehed käinud küll päeval otsimas tamme vargaid kolme mehega, aga nad ei leidnud tammest jälgegi. Karukose metsavaht, Jaak Siimsonn, kes olnud Leetvalt pärit ütelnud: "Võta tamm veel kinni. Mis Pärassaare meeste käes, see ka nende perses," ja läinud kodu tagasi. Pärast samad Liinoja Hans ja Leetva Jaagutoa Hans ning Pärassaare mehed lõhkunud tamme laudadeks ja teinud ühest ainsast lahmakast pulmalaua, see olnud 18 jalga pikk ja arsin ehk 88 vene tolli lai. Leetva meeste laud oli alles hiljaaegu Jaagutoa talus alles. Leetva mehed ütelnud, et nüüd ei ole seesugust pulmalauda küll kusagil mujal, kui aga meil. See laud viidud ühest talust teise kui pulma või mõni pidu olnud, see tammest laud oli külas nagu uhkuseks.

Rassi küla kolm Anne

Põhjasõja ajal olnud Rassi külas kolm Anne. Need ka põgenenud sõja eest ära kalmete nõmme. Seal kaevanud nad omale suure augu mäe külje sisse suure kuuse alla ja mulla kandnud nad kotiga mäe kingu juures olevasse rappa. Siis nad teinud mäe külje sisse välja- ja sissekäigu augu, selle augu varjamiseks tarvitanud nad kuuse oksi ja sammalt, et igal võõral ei oleks nähtav nende peiduurgas. Siis on nad ise sinna peitu pugenud sõja eest. See koht, kuhu nad on mulla kandnud rabas, on veel tänapäevalgi näha. Sellel korral kui nad on seal varjul olnud, on tulnud üks sõjaülem sinna ja hõiganud, et sõda on otsas, tulge välja, kus te keegi olete! Hobuse lakk olnud tal kõik täis naiste kaelaehteid ja rahasid, mis ragisenud. Aga naised ei ole julgenud keegi välja tulla selle ülema hõikamise peale. Seal on aga ülema hobuse jalg läinud läbi kuusejuurika vahelt ja otse ühele neist Annedest hobuseraua haak külje sisse. Ann ei ole mitte häältki teinud valu ära kannatades. Teised kaks Anne olid sealt hobuse jala augu läbi näinud, et sel hobusel on olnud ka saba ja laka küljes kaelaehted ja rahad.

Järele vaadates ärasõitjatele olid naised näinud, et see ratsanik läinud Niida heinamaa poole, kus üks salkkond sõjariistus mehi oli varjul olnud. Hobused olid söömas Niida heinamaal. Keegi naine, kes oli neid mehi enne näinud, jooksnud küüni heinte sisse varjule oma kahe lapsega, üks kuue- teine kahe aastane. Sõjamehed läinud ka küüni puhkust pidama, seni kui hobused söövad. Nüüd olnud sellel naisel kange hirm heintes, et kui see väiksem laps hakkab karjuma, siis on paha lugu. Kui ratsamees, see ülem, küüni juurde läinud ja lahkumine küünist tulnud. Olnud meeste arvamine, et kui ära lähme siis pistame küüni põlema. Aga ülem keelanud ära öeldes: "Kui juhtume veel kord tulema ja on lumi maas, siis ei ole meil ju heinu saada kui me selle küüni ära kõrvetame." Selle ratsanikust ülema läbi oli see naine oma kahe lapsega ellu jäänud.

Kildu kurivaim

Kui Suure-Jaani poolt minna Epra külast läbi, siis tuleb Kildu. See oli enne muidu külavahetee, nüüd kruusatatud maantee. Enne vesket on mäe peal, järve ääres vanemal ajal mets olnud, seal on ka tee peal käänak, kus kohal on alati teekäijad näinud nägemust, üks ühte moodu, teine teist moodu.

Kord Raatsa metsavaht Blokk tulnud Reenu kõrtsi purjutama. Seal olnud enne sõpru ees, aeg läinud lõbusalt mööda kuni keskööni. Siis ütelnud metsavaht, et nüüd ma lähen ära kodu poole. Teised kõrtsilised naernud, et mine aga mine, sul ju Kildu kurivaim tee peal ees. Metsavaht öelnud: "Mul on kaheraudne püss, las ta kollitab. Võibolla kui näen, kaunis valge kevadine öö, teen ehk vanapoisile veel jalad alla. Ei ma karda teda!"

Metsavaht saanud sinna kus tee käänak pahemalt paremale keerab, seal on ka praegu kuuse ja männa võserik mõlemal pool teed. Kuuleb, keegi tuleb pahemalt poolt lohinal sim, sum, lihmaku, lahmaku, koss, koss, lopp, lopp, labak, labak. Kui aga saab tee peale, et risti üle tee minna, näeb metsavaht mingisugust tumedat kogu nagu tiibadega lüües, tema laseb selle kogu pihta kaks pauku. Must mütakas teeb lopp, lopp ja koss, siis jääb kõik vaikseks. Metsavaht laeb enne püssi ära, siis astub ja vaatab kaua, viimaks kui ligidal näeb, et on lasknud suure kulli maha ühes jänesega. Kullil on küüned jänese külje sees kahel pool külge. Ta võtab maast üles ühes jänesega ja viib Kildu veskilistele näha, et vaadake Kildu kurivaimu.

Sellest ajast on kaua aega möödas, aga ka Kildu kurivaim on kadunud. Sealsamas mäe seest veeti tee peale kruusa, tuli palju surnu luid kaevamisega välja. Keelati kruusa võtmine ära, et on vanaaegne matmise paik – Kildu surnuaed.

Suure-Jaani kerjused

Kui algas esimene maailmasõda ei olnud neid enam kuulda ega näha. Muist vist olid neist juba manalasse läinud.

Kui olin noor ja nägin neid, siis nad olid kõik juba vanemad mehed. Nende nimed on aga siin nii nagu rahvas neid hõikas. Teet-Jaan – see oli Särevere vallast pärit, pikk, kühmus mees, vaikse iseloomuga, oli Pärassaares pea suve otsa minu isa talus.

Oli heinaaeg. Ta oli hea koduhoidja, väga aus ja õiglane. Ta magas laudadel, kus oli natuke pahna külje all. Päevadel ta käis mööda metsa, korjas kasekäsnu või taelasid ja kuivatas nad nööri peale rongi aetult. Kui nad olid kuivad, siis ta andis neid piibumeestele, kes tegid ise nad tuha sees või lehelise vees leotatult valmis ja raiusid siis tuld tuleraua ja tulekivi abil.

Tulekiva rahvas tõi Pärnust, mererannast. Seal oli neid küll, sest laevad ju käisid sel ajal ballastiks tarvitades mulda. Seda mulda aeti laevast välja kui pandi kaupa või linu laeva. Kuumal ajal käisivad veega raudkastis, mulda ei tarvitatud siis. Tikud olid küll olemas, ümmarik pütt maksis viis kopikat. Need olid käsitsi tehtud Vändras ja rahvas kutsus neid Kitsingi püta tikud. Vanemad mehed raiusid ikka piibu peale tuld taelast.

Kui olin juba koolipoiss, lugesin lehest "Eesti Postimees", et see kerjus oli õnnetut surma saanud. Talvel, jaanuari kuul, kui ilm oli külm ja tormine, leitud hommikul Äiamaa külast (ligi Türit) poolest saadik lumme tuisanud, külmavõetud kerjus Jaan; vaevalt sada sammu talust eemal.

Teine kerjus oli Tookami Tõnis, niiviisi kutsus teda rahvas. Selle kerjuse ring oli Leetva ja Aase küla. Vist oli tema nime sellest saanud, et temal oli kepi eest maailmatu pikk malk käes.

Tuli talusse, istus. Ei tal olnud suurt juttu, ei mananud ega küsinud midagi kui nägi, et keegi ei pane teda tähele, tõusis üles ja läks jälle edasi. Vist oli ta natuke arust ära. Muidu oli väga suur ja tugev mees. Pärit oli ta Tori vallast.

Kolmas kerjus oli Mats Kits ehk Kitse Mats. See oli Olustvere valla mees. Ta oli tugeva jämeda kehaga, hästi paks, keskmist kasvu. Vanus arvata 60 aastat, kui mina teda tundma sain ja nägin. Keegi oli temale kinkinud ilusa kirju kepi. Sellel oli ülemise otsa sees vile. Kui ta tuli juba teisest talust, siis ta puhus üüt, üüt, tüüt, tüüt. Kõik küla koerad kukkusid siis haukuma ja ulguma. Igaüks meist teadis, et kerjus Mats nüüd tuleb. Kui tuli uksest sisse, andsime temale istet. Ega ta suurt ei kõnelenud. Kui küsisid – vastas. Kerjakott oli ilmatuma pikk kaelas. Tihti ka veel täis leivakannikaid. Siis oli päris raske seda kotti tassida. Minu isa küsis, et palju sa tahad selle kotitäie eest kui ära annad – nad ju kuivad ja lähevad halvaks. Siis ta vastas, et kui teil on mõni auraha või sõrmus, raha eest ei müü. Peab märkima, et ta korjas metallasju. Kübar, mis tal oli peas nii suvel kui talvel , oli igasugu sõja – ja mälestusrahasid täis. Küll Krimmi, Türgi ja muid vanema aja rahasid.

Viimasel ajal oli tal suvel seljas kindrali paraadvormi kuub ühes pagunitega. Selle oli temale lasknud anda Olustvere krahv Fersen, et las ta kannab seda minu vana kuube. Selle krahvi kuue külge, teiste aumärkide juurde oli lasknud Ilbaku metsahärra, rahvuselt poolakas, Baskolski oma aumärgid veel juurde õmmelda. Kuue lakkade peale sinised petlitsid, nii oli see kuub topelt kindrali univorm. Rind oli täis pronks ja hõberaha. kui kiitsid ja ütlesid, et oled nagu kindral või admiral, oli tal hea meel. Naeratas ja vastas: "Ja, jah on küll." Tihti jäi ta istmele tukkuma, siis ta taguots urises.

Ka sõrmed olid täis sõrmuseid. Mitmed olid kasvanud juba päris liha sisse. Ma kõnetasin ja küsisin, et kas need ei tee haiget käele. Tema ütles, et need on mul kõik noorikute, neidude ja pruutide antud, neid ma sõrmedest ära ei võta. Ma tähendasin, et küll teil on siis neid pruute palju. Ta naeratas ja ütles: "Ja, jah, on ikka." Kui ema ütles, et täna pole anda midagi, tõusis ta istmelt ja läks minema. Kui sai juba natuke maad kaugemale, siis kepivile tegi jällegi üüt, üüt, tüüt, tüüt. Peale esimest maailmasõda pole teda enam nähtud.

Neljas poolkerjus ja vahest ka töömees oli pikk, kuiv mees nimega rahva suus Aru härra, Luua Kusta. Päris nimi, August Lans. Lepakose talu saunamehe poeg, Vastemõisa vallast. Nagu näete, heal lapsel mitu nime.

Peale nimede ei olnud tal iial miskit muud vara, kuid see-eest oli tal hea suuvärk. Vanas eas toitis ta ennast kerjamisega. Vanaduspäevad veetis ta Kaansoo külas oma venna, Mihkel Lansi juures. Vend oli Nikolai II aegne soldat ja sai 9. vakamaad maad kui jagati ära Kaansoo karjamõisa.

August Lansi juures peatun pikemalt. Neid nimesid Aru härra, Luua Kusta ja nii edasi tahtis ta väga. Kes nii teda hüüdis, sellele ta tegi väikese kummarduse ja oli õnnelik. Tahaks siin teha võrdluse selleaegse rikka taluperemehe Andres Bakhoffi, Jüriõue talu omaniku ja vaese kerjuse üle.

Jüriõue talu peremees tahab omale lasta uut maad teha kännustikust. See tuli sellel ajal käsitsi raiuda maa kirvega. Maa raiujad, kes käivad seda tööd vaatamas ei saa kaupa, sest hind, mis Andres pakub, on liiga väike. Ka Luua Kustas kuuleb sellest maa raidumisest. Ta läheb Jüriõue ja küsib peremehelt: "Kuidas on selle uudismaaga, olen kuulnud, et tahate teha kännustikust põldu. Minul ei ole praegu tööd." Peremees vastab: "Seda ma tahaks lasta teha ühe vakamaa osa. See tuleb ümber raidu, kännud välja juuri."

Peale selle meie ise oma perega teeme kütise ja künname ning külime sügisel rukki peale." Nad lähevad koos seda kännustikku vaatama. Andres pakub Kustasele vakamaa ümber raidumisest 40 kuldrubla tsaari rahas. Luua Kustas ütleb: "Kas nüüd kohe vakamaa kaupa teen aga pool vakamaad esialgu, kakskümmend rubla ja söök talu poolt prii ja mis väga suured kännud võib ju mõne ehk jätta üles kaalumata, see mädaneb aasta kahe, kolme pärast välja, nii nad ei takista kündmist ega külvamist. Andres on selle kaubaga nõus.

Luua Kustas teeb tööd kuu aega juba, süüa saab talust. Iga õhtu ägiseb ja pugiseb, et no küll on raske töö ja suured palgikännud, aga no - ma ei jäta. "No sõge, kui saan töö valmis, rikas peremees, tean, et saan raha ka kohe kätte." (Räägib vähe läbi nina)

Kustas aga jätab suuremad kännud pea puha üles kaalumata; laob mättad hunniku kaupa neile kändudele peale, mis ta sisse jätab. Väiksemad kännud aga kaalub üles ja mõned suured kännud aga kaalub üles ja mõned suured kännud jätab nähtavale. Kui nüüd peremees töö üle vaatab kaunis pealiskaudselt (ta ise ei tunnegi maa raidumise tööd) annab ta Kustale tööraha kätte. Endal hea meel, et nii odavalt see tehtud. Kui nad aga algavad oma perega kütise tegemist ja kändude põletamist, siis alles tuleb ilmsiks – Luua Kustas on oma tööd väga poolikult teinud.

Kustas aga läheb otsemaid Suure-Jaani alevisse, kus sellel ajal oli Viljandi tänavas J. Tõi teemaja, oma saadud raha sinna sööma-jooma. Teemaja vastas oli tollel ajal Johannes Kõpu riigiviina monopoli pood kust viina toodi sinna teemajasse. Juhtunud tulema ka Nõmmitsa metsavaht, Peet Saar oma Ilbaku metsahärra juures käigult. Peet oli alati kange teisi nöökama. Ta kutsunud Jüri Reismanni. See oli ülikooli haridusega mees kuid alati kõrtsis konutaja, rahvas kutsus teda Ula Jüriks.

Peet Saar lubanud Luua Kustasele ja Ula Jürile pudeli viina, kui nad lähevad kaklema. Kustas ja Jüri sasinud ühtteist karvupidi natuke ja asi jäänud niisama. Kui aga kordnik sinna tulnud ja lubanud protokolli teha selle jandi üle, ütelnud Peet Saar urjadnikule: "Sa teeks küll protokolli aga sa väeti ei mõista ju kirjutada, sest see tuleb teha vene keeli," ja näidanud oma talla alust kordnikule, et vaata kus on peegel.

Kordnik Teemus, kes oli tõesti vilets kirjamees, läinud minema. See oli Vene-Jaapani sõja aeg, kui oli Suure-Jaani kihelkonna peal neid neli – (1905. a.) Tõhk, Till, Teemus ja Jensenn. Viimase asukoht oli Olustvere mõis. Aasta pärast jäi jälle Jensen üksi ameti kui sõda ja segadus ära vaibus.

Jüriõue Andres, kes oli sellel ajal Vastemõisa vallavanem, kuulda saades laupäeval vallamajja minnes, et tema Kustas joob Suure-Jaanis seda temalt saadud tööraha, astus Toi teemajja sisse, kus Kustas ikka alles napsutas ja ütelnud Kustasele: "Sa tegid mulle tööd aga kännud kõik alles kaalumata." Luua Kustas vastanud: "No sõge, see oli muidu pilkeks ja silmapettus, oled kolmandat aega vallavanem ja lasid santi ennast petta. Ega sind muidu poleks vald valinud – ainult sellepärast, et oled rikas mees ja kui juhtub midagi valla rahadega, on sinult võtta.

Andres löönud käega ja uksest välja, et sain veel häbi ja naeru teistelt. Sant pettis mu läbi. Ta sinder tõendas töö ülevaatuse ajal: "Vaata peremees, ma semmisin selle maa läbi kui kolle, no mis sa veel tahad?" Ja mina loll uskusin!

Kui Kustas vanul päevil kerjas mööda küla ega ta palunudki armuandi, tema ajas head juttu maast ja ilmast. Kiitis, et seal ja seal on head inimesed, kus on ilusad tütred ja siin teil kõik ilusad loomad, puhtad kambrid, sõge kui ilusad viljad, lust kohe näha ja kui ilus värk ning mööbel. Kas nuta või naera aga perenaine andis jälle ehk peretütar tüki liha, jahu, tangu ehk söögiks võileiba.

Kord ta teinud suurema ringi kuni Kõo valda. Läheb talusse sisse ja näeb – perenaine üksi majas, ei lapse hingegi. Kustas ütelnud: "Kas sa näe imet, ilus noor perenaine aga pisikest peret pole kusagil näha?" Perenaine vastab: "Jah, muidu kõik hästi, aga last ma ei saa." Kustas õpetab, et tuleb natuke ohutada. Kui tahate ma õpetan. See on väike asi. Tuleb sauna kütta ja vasika kops muretseda, kui see on teil käes, siis ma aitan teil sellel asja korda saata. Siis võite mitu last saada." Naine toonudki külast vasika kopsu, kütnud sauna. Kustas käskinud naist end saunas alasti võtta ja nüüd alanud arstimine.

Kustas löönud kopsuga kolm korda tagumiku pihta. Ise lugenud sõnu: "Täna laps, homme laps, ülehomme tükki kaks!" Viimase korra löönud ettepoole kahe jala vahele ja ütelnud, et aasta pärast on sul laps nagu vanal ajal Saaral. Naine ütelnud: "Sa ütlesid ju – täna laps, homme laps, ülehomme tükki kaks. Nii palju neid küll ei soovi." Kustas vastanud: "Sõge, ega neid sellepärast nii palju ei tule aga see on nende sõnade sees. Ja ime, aasta pärast olnud naisel laps, pealegi poeg. Naine andnud Kustasele kümme rubla raha tagant järgi ja kõike muud kraami.

Kord Kustas saanud külast tubli portsu räime. Kui ta läinud üle Vanaõue silla seal ladunud ta kõik need räimed puust käsipuu peale ritta.. Külamees kes näinud seda toimingut ja küsinud: "Miks sa nad senna ritta laod?" Kustas vastab: "Oh kulla mees, kus minusugune võib neid kalleid kalu süüa, need kaugelt merest toodud, see on rikaste kraam, hea kui minusugune saab liha ja võid, see kasvab meie omal maal.

Kaansoo Tõnn ehk Tõnisa vakk

Minu isa ja ema jutu järgi (Jüri Kuldkepp u. 150.a. tagasi) seisnud see vakk Kaansoo karjamõisa aida ligidal päeva tõusu pool silda. Mõned aastad tagasi oli ja kasvas jäme saar, see olnud istutatud sinna, kus vakk seisis. Vakka on tehtud kolm neljapäeva õhtut. Vakk ise olnud väike puukastike. Igal neljapäeva õhtul loetud nõiasõnu, viidud esiteks ühte kui teist pisiandameid, et Tõnn annaks õnne loomadele, viljale ja kõigile elusolenditele, kes teda meeles peavad oma andamitega. Neile aga õnnetust ja kurja, kes teda ei poolda ja teda ei taha teenida.

Annid olnud mitmet sorti ja mitmesugused. Esimesest uudseviljast, kui keegi veristas ehk tappis looma – ikka väike tükk Tõnnile visatud kasti sõnadega: "Tõnn võta oma osa ja anna õnne minule ikka ja alati." Tõnni kohta ei ole tohtinud igakord rääkida ei halba ega head. Siin olgu näiteks järgmine lugu.

Kaansoo kõrtsimees olnud Tõnis. Ühel õhtul kõrtsilised hakanud naerma ja pilkama, et oh mis Tõnn, sita tünn see Tõnisa vakk. Kõrtsimees viimaks öelnud: "Oh, mis te minu kaimust naerate, jätke juba." Natukese aja möödudes kõrtsi Tõnis kurgust kinni, ei saa rääkida ega ka olla. Oh häda, kes aitab, sel’ ajal ju õpetatud arstisid ei olnud. Muud midagi kui mindud kaardinaise poole. Sellel ajal olnud Vändra nõiaeit kuulus. Nüüd saadetud ruttu abi saamiseks kõrtsinaine Vändra. Nõianaine elanud Läästla külas, maantee ääres, enne kui tuleb Rõusa teekäänd. Seal paremal pool tee ääres kasvas neli jässakat mända; veel viiskümmend aastat tagsi näidati minule seda kohta. Maja oli väikene saunaütt, õlgkatusega. Selle onni elanik, kaarditark, olnud väikest kasvu naine; rahvas kutsunud teda Kalda Ann.

Nüüd pannud Ann kaardid välja kuid need pole näidanud midagi, Tõnni kuritegu. Siis aga võtnud Ann õlle või teejoomise klaasi, valanud sinna sisse pudelist miskit vedelikku, seganud seda klaasis ja vahtinud hulk aega sinna sisse. Lõpuks öelnud: "Tõnn tahab hinges kuke pead." Võtku haige kukk jalge vahele, selga Tõnni poole pöörates väänaku kukel pea ära ja visaku tagasikätt Tõnni poole. Tema ise peab kõrvad kinni toppima, et haige mingit häält ega karjatust ei kuuleks. Kõrtsimees on nii teinud ja selsamal tunnil on tal’ kurk jälle lahti läinud ja kõne tagasi saanud.

Peale selle on aga kõrtsi Tõnn kahetsenud, et kas ma oma poja hinge ära ei müünud Tõnnile. Seda poega pole tal’ küll olnudki.

Kui aga Kaansoo ümbruse rahval väga palju õnnetusi loomadega tekkinud ja ka palju muid viperusi, tahtnud rahvas Tõnnist lahti saada. Ühel sügisel, septembri kuul, tulnud kaks vanderselli, need olnud tööd otsivad mehed, Kaansoo kõrtsi. Nad kuulnud Tõnni kuritegudest ja olnud kohe valmis Tõnni ära hävitama. Ühe nimi olnud Raugisepp, teine Kullose Peeter. Nii on rahvas neid hüüdnud.

Nemad läinud kahekesi, võtnud Tõnnivakast hõbe ja vaseraha krossid, mis seal leidunud ära. Selle eest saanud nad kõrtsmikult viina. Siis läinud nad selle kastiga Saarisoo talu maa peale jõe ligidale. Seal leidnud kolm kivi. Nende kivide vahele teinud tule okstest ja rämpsust. Kui vakk ühes oma esemetega, kus sees olnud nagu imetegu pisikesi sukki ja kindaid, riidetükke, villu ja nahatükke põlenud, tekkinud päris tublit suitsu. Kullose Peeter hoidnud peale tuule, et suits ei käiks silma ja käskinud Raugissepal ka peale tuule hoida. Kuid see öelnud, et mis see suitsuving mehele teeb. Aga siiski, see suits on teinud. Raugissepp jäänud juba kolmandal päeval pimedaks.

Nüüd siis oli Kaansoo Tõnnivakk hävitatud, kuid möödunud põlve inimesed on uskunud siiski veel, et Tõnn kurja on teinud ümbruskonnas.

Need kivid kus Tõnnivakk ära põletati on hilisemal ajal keegi jõkke veeretanud, et neid ei ole enam küll näha aga see jõesäng on nüüd järeltuleva rahva arvates õnnetuse tekitajaks.

Raba talu asub just üle jõe, vastu karjamõisa endist härrastemaja. Seal Raba talus elanud Feldmanni nimelised talupojad. Kord hakanud talus teeniv noormees perenaist armastama. Tema jootnud peremehe tublisti purju ja viinud siis ree peale hobusega enne jäässe valmis raiutud augu juurde a toppinud pea ees peremehe jõe voogudesse auku.

Koju tagasi tulles ütlend perenaisele, et nüüd oled sina minu ja mina sinu. Perenaine kohkunud ja ütelnud: "Mis sa ometi tegid, kus mu mees jäi?" Muidugi tekkis kahtlus ja mees võeti veest välja. Naine ja mees läksid kinni ja kohtuotsusega Siberisse. Kõik juhtus umbes seal, kus on jões need Tõnni kivid.

Kui olin kolmeteiskümne aastane, nende ridade kirjutaja, toodi minu isale käsk, et üks mees talust saata 24-jaks tunniks Saarisoo jõe äärde valvesse, et seal on üks mees jõest välja tõmmatud ja seni peab teda vahtima kui tuleb kreisipolitsei ja arst kes tema ära koristavad. Nii vahiti seda uppunut kolm ööpäeva, siis koristati. Uurimine ei teinud kindlaks kuidas oli uppunud. Mehe nimi oli A. Pink, ikka seal kivide kohal.

Mõni aasta edasi tulid kaks Vändra meest, vennakesed Tõnis ja Johan Käärsonid, Saarisoo peremehe Hans Hanseni poole, et kas tema annaks luba sinna auru sae- ja jahuveskid ehitada, sest see Kaansoo nurk oli ilma veskita. Pori ja sügisel pimedal aegadel oleks see väga tarviline ümbruse rahvale. Hansen oli nõus andma kasutada ühe hektari suuruse maa-ala.

Vennad Käärsonid tegivad veski üles natuke maad ülespool jõe jaokogu Tõnni kividest. Nüüd oli Kaansoo rahval ja ümbrusel veski tarvitada. Sindleid, jahu jahvatas ja turvast loomadele allapanuks. Kuid mõned aastad sai veski töötada, siis tuli õnnetus. Teadmata kombel põles veski maani maha. Kuid agarad vennad ei jätnud jonni. Taluperemeeste abiga, kes omalt poolt toetasid metsamaterjaliga, tegid nad veski jälle üles vana koha peale.

Mõni aasta hiljem oli kord majas, siis suri vanem vend äkki. See olnud Tõnis. Tehtud matused ja kutsutud sõbrad, nagu ikka viisiks, surnut ära saatma. Seal siis õlut maitstes istunud Mihkel Õunapuu toolil, õllekann käes, nagu magaks. Kui teised teda hakanud liigutama, et no lähme nüüd surnuga minema, leitakse, et Mihkel on ka surnud.

Nüüd aga edasi. Praeguse valitsuse ajal, kui on juba kolhoosid, 1949. a. Valitakse "Hommiku" kolhoosi öövahiks Peeter Henk, juba vanem mees, väga ustav oma öövahi ametis. Kolhoos laseb viis siga ära tappa. Need jäävad tahenema Kingatu talli või vankrikuuri seniks, kuni viidaks nad Vändra jaama, et sealt raudteega Tallinna müügiks. Peetril tehakse ülesanne öösel neid valvata. Õhtul uus plaan. Tarvis sead ära viia Kaansoo, siis saab nad vara hommikul ära saata. Kui öövaht läheb oma ringiga Kingatu õuele, näeb et võõras hobusemees on juba seal enne teda.

See näeb öövahti, pöörab kohe hobuse ümber ja mööda jõge ajama. Peeter Henk hakkab kohe varast taga ajama, arvab et vargad on sead juba reele pannud, sest neid ei näe ta kuuris enam olema. Sõit läheb nüüd mööda jõge Kaansoo poole, sealt mööda Saarisoo suunas sinna maale kus asub veski (Tõnnivaka koht). Seal laseb varas konest kaks lasku Peetri pihta. Peeter Henk saab surmavalt haavata. Ta ronib ise veel veskisse, kus kokku variseb. Käärsonid müüsid veski ära Thomsoni nimelisele mehele. Veski läks hiljem kolhoosile.

Vanema põlve inimesed nimetavad ikka, et need teod on Tõnni tehtud.

Mart Teetsov ja kohtukull

Kui Vändra mõisa omanik von Titmar hakkas talukohti müügile laskma, oli Vändras mehi mõni üksik, sest nad pidasid ostuhinda kalliks, raha oli ka vähe, sest rahvas oli vaene peale orjapõlve. Ostjad tulid väljastpoolt: abjakad ja kariste mehed tulid Vändra, maksid mõisnikule sada rubla käsirahaks sisse ja hakkasid suurel mõõdul linu maha tegema. Mõne aastaga maksid kohad järelmaksuga, ühes protsentidega, tasa. Üks neist, pärit Abaja vallast, tuli Vändra ja ostis ühe vanema mõisa talu Suurjõe ääres (Abissoni talu Suurejõe paremal kaldal). See mees oli Mart Teetsov kuid külarahvas hakkas teda kutsuma Tõõtsu Mardiks.

Türgi sõja ajal ja veel peale sõda makstud lina leisikast (5-6 rubla 1877. a.) viis kuni kuus rubla headuse järgi. Nii oli Vändra nurk lina kasvatuses kuulus. Mõnes talus tehtud linu nii palju, et saarlased talvel neid puhastanud. Kaalu pealt maksti palk, 10-20 kaalu linu, üks kaal – 10 puuda 400 naela.

Tõõtsu Mardil olnud linad jões ligunemas kui tuli korraldus, et ei tohi linu panna ligunema jooksva vee sisse, sest linaleo vesi saama kaladele ohtlikuks. Urjädnik, kes oli määratud järelvaatajaks, leidnud, et Mardil on linad jõe kääru sees, kus jooksev vesi küll peale ei käi, kuid on siiski jooksva jõe veega ühenduses, teeb Mardile protokolli. Nii tuleb Tõõtsu Mardil vastust anda Vändra vallakohtus. On ka teisi peremehi päris mitu kohtus, kuid Tõõtsu Mart oli esimene, keda kohus hõikab. Mart ei vaidle vastu, ütleb, et minul on mitu aastat linad olnud vees lius, kuhu ma pean nad panema. Aga kui keeld, siis muidugi olen süüdi. Kohus määrab Mardile trahviks kolm rubla. Tõõtsu Mart võtab taskust kolm rubla, paneb kohtulaua peale ja ütleb: "On makstud." Üit – teeb vilega. Nüüd karistab kohus teist korda jälle Marti kolme rublaga. Mart paneb jälle kolm rubla kohtulaua peale ja sõnab: "Kas pole makstud?" Üit – vilistab. Kohus teeb kolmanda otsuse, jällegi kolm rubla. Kuid Mart seda raha ei võta taskust. Vaid astub küll kohtulaua äärde, kahmab kahe käega kohtukulli ja pistab laua alla ise sõnades: "Tehke veel otsust!" Üit.

Kohtunikud tõusevad püsti ja pea kohtumees ütleb: "Minge kõik koju, kui tuleb Pärnust ülemkohus ja tõstab kulli uuesti oma kohale, siis kutsume teid. Täna on kohus lõpetatud." Kõik arvavad, et ei tea mis nüüd saab või mis Tõõtsul tehakse.

Kui tuleb ülemkohus Vändras, teeb kõigepealt vallakohtule noomituse, et see ei ole säädusest kinni pidanud. Ei tohi järgemööda isikut karistada kolme korda, kuigi ta on süüdi. Mart Teetsov jääbki kolmandat korda karistamata. Jões linade kohta jääb küll keeld maksma, kuid tehakse kuulutus valda mööda, et kes nüüd peale selle linu jooksva vee sisse paneb, on karistatav. Peavad olema linaleotuse augud ja need ei tohi jooksva veega ühenduses olla.

Peale seda juhtumit kõik Vändra valla peremehed ülistavda Tõõtsu Marti ja kui saab aeg täis, kolm aastat endisel vallavanemal, uutel valimistel valitakse Tõõtsu Mart Vändra vallavanemaks. Ta juhib Vändra valda üheksa aastat. Seega kolm aega järgemööda. On olnud aeg kui linakaupmehed on ostnud linu ikka leesikas kakskümmend viis naela. Tõõtso Mardi poole tuleb linu ostma Pärnust Kirsvaldi sell, nad saavad hinnaga hakkama kuid Mart ütleb: "Saate linad omale aga leesikas on kakskümmend naela." Sell ütleb, et ta ei saa härra käsu vastu neid osta.

Mart läheb varsti Pärnu kreisiülema juurde ja küsib: "Kas peab lina leesikas olema kakskümmend viis naela?" Kreisiülem vastab et kõik leesikad, olgu linad või muud, kaaluvad asjad on ju kõik kakskümmend naela. See on kaupmeeste nipp. Peale selle on kuulutatud, et kõik leesikad on üheraskused s.o. kakskümmend naela.

Vanemas eas Mart käib Tartus raha peale kaarte mängimas, kahtekümmend ühte, mõisnike poegadega, kes on üliõpilased. Ta toob mitu korda suured summad nende raha ära, aga kord Tartu juudid mängivad Mardi päris paljaks.

Kord kui Mart ja tema teenijatüdruk läinud Pärnu linu viima, Tori jõest üle minnes lodjaga, mänginud Mart jälle ühe härrasmehega raha peale kaarte. Seni kuni lodi saanud teisele poole kaldale olnud Mardil käes juba külamehe raha kümme rubla. Mängu lõpul visanud vastasmängija Mardi kaardid pauhti vette. Mart kurtnud, et päris kahju neist kaartidest, nad olid mul märgitud.

Metsa põlemine Viljandimaal

Tsaari ajal enne Vene-Jaapani sõda oli Kabala mõisa metsaülemaks Tõrvaaugus Lühvlär (või Lühtlär, või Lühvtler). Pärassaare ja Kaansoo meestel oli see küttimise kirg isaisadest nagu haigus. Et ligidal kroonumetsas ei olnud metsloomi, kus iga poisinolk võis püssiga joosta ja põmmutada, siis käidi Kabala mõisa metsas küttimas. Seal oli küll kõvem keelukord kui kroonumetsas, sellepärast tarvitasid jahimehed salaküttimist. Pärassaare küla meestel olid head jahikoerad, niisama püssid. Aua Mardil kui põdrakütil oli koguni kaheraudne tammassaare tagantlaetav püss.

Kui nüüd kits ehk mõni muu metsloom Vastemõisa riigimetsas koera taga ajades põgenes, siis ikka Kabala metsa tagasi, kus ta päris eluase oli. Nii viis ta koera üle piiri mõisa metsa.

Metsaisand, rahvas kutsus teda Lühvtlär, pani kõva korra maksma, et iga metsavaht peab iga koera maha laskma, kes üle piiri tuleb, olgu ta või ilma kütita. Selle käsu täitis Tagametsa metsavaht Mart Koobas, kuid teised metsavahid ei nõustunud, iseäranis Määru metsavaht Rispiin soovitas et on tarvis koer kinni püüda, siis näeb varsti kelle oma ta on. Lühvtlär ütelnud: "Ah sina tuled mind õpetama," ja vallandas Rispiini ettekäändel, et ei täida kohuseid. Varsti peale selle, kui ööd pimedamad, lasknud keegi Tõrvaaugul, õhtul kui metsaisand õhtust söönud, läbi akna. Metsaisanda kaela sees olnud neli või viis peent haavlitera naha all. Räägiti, et küllap akna klaas võttis suure hoo ära. Uuriti küll Rispiini kuid temal olnud kindlad tõendid, et tema olnud sellel tunnil seal ja seal. Baron Vitinkohv vallandas Lühtläri, asemele sai Baggu, ka sakslane. Saeveski metsavaht Ado Kuldkepp sai lahti vanaduse pärast, ta oli Saeveskil nelikümmend aastat. Asemele tuli Tarvastu mees Margus Kanter. Saeveski metsaring oli kohe Vastemõisa metsa vastas.

Kui nüüd mõni koer üle vahe läks, jäi ta kadunuks. Kanter täitis täpselt seda Lühvtläri seadust. Nüüd ei julgenud salakütid enam üksikult Kabala metsa jahile minna vaid hakkasid salgas, kolm kuni viis meest, koos käima. Nad hoidusid küll metsavahist kõrvale, kui see aga korda ei läinud, ei taganenud ega jooksnud eest ära ka.

Ühel pühapäeval olnud neid jälle kolm meest ja nad sattunud metsavahiga lähestikku. Kanter lasknud kohe koera maha küttide nähes. Üks küttidest tõstnud ka püssi ja pauk käinud. Metsavaht läinud koju ja sealt Suure-Jaani arsti juurde. See nokitsenud kaela seest välja kuus haavlit. Uuriti Kaansoo seppa Andrest. Laskmine olnud kaheraudse püssiga, aga sepal olnud üheraudne. Koer olnud Hans Kuldkepi oma (Aua Mardi vend). Kuid Kuldkepil on mõlemad vennad kodus olnud, tõendanud, et koer võis olla küttide poolt metsa meelitatud. Uurimine ei andnud tulemusi. Pärast oli rahva seas jutt, et laskja olnud Kaansoost, Määraaugu talust, metsakaupleja Andres Birk, ta oli sepa Andrese moodu mustavereline. Varsti pärast seda lasti Jaan Kanteril, Marguse vennal, hobune maha Saeveski metsas. Juttu oli et põdra pähe, kuid see hobune ei olnud sugugi põdra karva, vaid hoopis raudjas punane.

Tuli Vene-Jaapani sõda. Uurimine jäi ära.

Kord Mardiaua Mart Kuldkepp läheb Kurgja veskile, terakotid vankri peal, üle Sakala silla - sealt käib läbi metsa tee kuni Kurgjani. Üle silla on kolm meest tee ääres. Mart peab hobuse kinni, teretab ja tunneb metsaisanda Boggu ära, niisama Rassi Mart Koopa. Mardil on aga kolka piip hammaste vahel ja suitsetab. Boggu astub paar sammu Mardi poole ja kanäuhti tõmbab Mardil piibunosu hammaste vahelt ja viskab tagasikätt metsa ise sõnab, et kas sina tõbras meiega kõnelemas ja piip sinul olemas hammaste vahel. Mart ei lähe metsa piipu maast üles võtma, läheb edasi Kurgja poole. Juuli kuu, oli päris kange lõunatuul. Vastemõisa-Vändra-Kabala niinimetatud Mullasomba juurest hakkas mets põlema just lõunaaeg. Käsk tuli ka kohe, et kes on täiesti töövõimeline mees ehk naisterahvas, kõik tuld kustutama, ligi võtta labidas, kirves.

Küll lõõmas. Baron oli saatnud Sakala silla juurde kaks vaati viina ja käsu: "Maksku mis tahes, tuli ära kustutada."

Baggu, kes olnud Sakala silla juures, kus mehed baronilt saadud viina võtnud arutanud, et kuidas võis tuli lahti minna. Baggu öelnud: "Ma tean küll, see Aua Mardi piip, see Aua Mardi piip, see pand põlema see mets!" Kui õhtul tuul vaikis ja mitu kraavi oli ette tehtud selle teeni, mis on praegu veel tunda Sakala silla juurest Kurgja poole minnes, seal jäi tuli seisma, pandi sellele piir.

Vastemõisa kroonumetsa põles ära vast kaks hektari, Vändra oma vähem. Teisel päeval kutsunud Vitinkohv metsaisanda Suuremõisa. Esimene sõna olnud: "Sinu palk on näe siin laua peal, võta ja mine sinna kust tulid. See on kõik sinu süü, sina ei saa rahvaga läbi, nad tapavad sinu ära viimaks ka veel. Sinu eelkäija Lühvtlär jäi ellu, aga sina ei jää. Ütlesin Lühtlärile küll, et kui salakütid metsas paugutavad, hoia kõrvale, et keegi ei tea, kus sa oled. Ära mine metsa, mis maksab üks põder või kits aga näe nüüd põles hulk metsa ja 200 sülda valmis lõigatud puid. Kuid see ei tee minule veel midagi, sest mul on metsa veel kakskümmend ruutversta."

Baron võttis Vändra mehe Jaan Rõõmusaare. Teda oli baronile soovitanud Rõusa mõisa omanik von Titmar. Rõõmusaar ei olnud aga kaua, sest Vitinkohv suri varsti ära. Mõisat hakkas pidama tütremees Taube, see võttis metsaülemaks jälle sakslase Viljandi linnapea venna von Engelhardi. Viimaks tehti linnuvahi maja ehk jahiloss Saarjõe äärde, et vähegi metsloomi rohkem kaitsta küttide eest ja talvel pandi sõimede sisse heinu neile söödaks. Mart Koobas, kes mõisaid ja metsloomi kaitses küttide eest nii truilt, on saanud ka kord küttide poolt kannatada. Kui tema kord läinud Saarjõkke kalu püüdma, Saeveski poole (jõgi on päris metsa sees) ja kui hakanud juba isu täis saama, kalu kotis ka ning mõelnud koju minna – ilmunud järsku võsast kolm meest. Nad haaranud Mardile kraest kinni, visanud ta pikali ja ajanud valmis tehtud puu tal käistest läbi. Nüüd olid Mardil käed laiali ja mehed sõnanud: "Ega meie sind päris hävitada ei taha, nüüd võid koju minna. Pea aga meeles, et kui oled edasi meile vaenuline, võib päris halvasti sinuga juhtuda." Mart öelnud: "Aga kalakott?" Mehed võtavad ja seovad kalakoti Mardile kaela. Ise kaovad võsasse. (Rassi mehe Piiri järele)

Teine kord kuuleb Mart Koobas, et mitte kaugel, tema metsa ringis käib kolm püssipauku ja suure lameda häälega koer haugub auh, auh. Täielik tunnus – põdra peale. Mart läheb hääle suunas. Varsti on tema seal, kus neli meest nülivad juba põtra. Mehed ei põgene oma saagi juurest mitte sammugi. Mart teeb neile selgeks, et jätke see töö ja minge ilusasti ära – mina tunnen teid ju täielikult. Aga ei, mehed ei tee asjagi minekuga. Koobas teeb ise minekut, küllap vist abi tooma. Seal astub üks kütimeestest ette ja ütleb: "Pea natuke kannatust, suisa paigal ja pane püss maha. Küll saad minna – aega sinul, samuti meil."

Kui põder olnud nülitud, lõiganud kütid põdral mao välja, puistanud sisu maha, lõiganud kaks silma auku sisse ja pannud Mardile ümber pea paelaga kinni. Siis öelnud, et nüüd marss, võid minna. Mehed olnud: Kurgja veski rentnik Aleks Vohu, vend Kaarel Vohu ja vennakesed Kaarel ja Jaan Tõntsonid, kes pidasid talu Kurgjõe ligidal. (Jüri Kuldkepp ja Jaan Saarepera)

Vandersell Kattop

Ükskord suvel kui pikne kõvasti müristanud, käinud Pärassaare talu õuest mööda see saksa soost vandersell Kattop. Ta näidanud rusikat taeva poole ja ütelnd: "Mis sa arvad enese olema, et sa ragistad seal üleval!" Kui aga välk seal löönud suure puu pihta, mis killud lennanud, lausunud Kattop: "Vägi ja võimust ning jõudu on sul küll aga raha ei ole sul sittagi!"

Kattop olnud kõva napsuvõtja. Kui ta Kaansoo kõrtsis vahest olnud ja sõbrad või tuttavad temale vahest viina pakkunud, siis lausunud: "See ei ole minu snaps, Kattop tahab see kõba kärak!" (piiritus) Siis kallanud kõrtsimees ühe kortlitäie piiritust, see maksnud sellel ajal viis kopikat hõbedat. Nüüd rüübanud Kattop ja lausunud: "No see on Kattopi naps, see kõba kärak!"

Järgmine lõik Sisukord Esileht