Vana Jüri torupill ja ristipoeg

Uuetoa Jüri, hiljem Väiksevälja koha asutaja Jüri, sündinud Pärassaare külas Vastemõisa vallas 1831. a., jäi vaeseks lapseks kui ta oli kolme aastane. Isa oli samuti Jüri ja Kütt-Mardi poeg.

Ema oli Uuetoa Jüril Olustvere kõrtsist võetud - väärnimega Valtiin. Vana Jüri, kellest jutt on ja tema torupillist, kutsuti sellepärast selle nimega, et tema olnud sellel ajal kõige vanem meesterahvas külas. Vana Jüril olnud väga hea ja ilus kahe toruga pill ja ise hea mängija.

Kui ta külas jälle rahvale pilli mänginud siis mõned küsinud, et kellele jätad pilli kui sured. Jüri ütelnud: "Sellele, kes pillile hääle sisse ajab, kingin pilli." Mitmed nooremad mehed katsunud pilli puhuda, aga ei saa seda üürgama. Ristipoeg Uuetoa Jüri aga olnud nooruke, kaksteist aastat alles vana, võtnud pilli ja ajanud hääled sisse mis mürab.

Vana Jüri kinkinud pilli oma ristipojale, Uuetoa Jürile ja lasknud pilli sinna viia, ise lausudes, et nüüd läks see õigetesse kätesse pärast mind.

Väiksevälja Jüri oli ka nagu loodud torupilli puhuja. Ta oli tugeva, jämeda kehaga. Jalad olid keha kohta lühikesevõitu ja hästi pungis põskedega. Ka kops pidi ju hea olema. Mäletan teda kui ta oli seitsmekümne aastane, ajas veel masinal käsitsi linu ja tolmu ei kartnud, see temale ei mõjunud.

Hans Rösler, kes puhus ka sikusarve, rääkis kui oli meil jutt pilli puhumisest: "Vaat kui alles Uuetoa Jüri mängis torupilli, no küll siis alles elas ja põles see maja, tema mängis torupillil labajala valsi välja mis laksus."

Kord oli Jüri Vändras, Uuemurru talus, Hans Käärsoni kutsel varrul peale lapse nime panemist mänginud joonega viis-kuus lugu. Et see pill oli hästi suure hülgemaoga, siis olla mängides võinud janu õlut ära juua kui teine kannu käes hoidnud, pill üiranud ikka edasi.

Vahepeal pani Jüri pilli teise kambri laua peale, et pausi pidada ja teiste varrulistega juttu ajada. Selle aja sees Vändra nooremad küla poisid torkinud õmblusnõelaga torupilli mao sisse viiskümmend seitse auku, et las nüüd kange pillimees puhub ja mängib. Ise needsamad poisid palunud: "No Kuldkepp, mängi meile jälle!" Kui Jüri pilli võtnud, et jälle mängida, teinud pill soss. Jüri võtnud pilli kaenla ja uksest välja kodu poole. Peremees jooksnud järele, et tule tagasi. Mis tagasi veel minna kui pill katki. Nii jäigi torupilli mängimine seisma pikemaks ajaks. Ei saanud ju uut hülgemagu.

Vändra tohter, dr. Boly, kuulda saades, et Pärassaare Väiksevälja vanal on torupill alles, tuli jalgrattal Väikseväljale. Teda huvitasid kõik vana aja asjad, ka killakannud ja kivikirved. Tema esimene sõna oli: "Kas torupill ja kivikirves on alles?" Et torupill oli katki, siis tema lubas uue hülgemao nõutada selle tingimusega, et esimene lugu mängitakse temal Vändras, tema kodus. Juba paari nädala pärast oli ta saanud tellimise peale Pärnu kalurite käest hülgemao ja toodi kätte.

Siis poeg Peeter tegi torupilli jälle korda. Läksid siis hobusega Vändra tohtrile mängima. See oli neid viina, õlle ja sakuskaga kostitanud. Peale selle pole isa enam torupillimängust hoolinud. Ütelnud, et olen juba vana, las pojad, kel tahtmist, õpivad mängima. Poeg Peeter, kes oli teistest tugevam, võttis ja hakkas pilli puhuma. Aga seda ei olnud pojal torupillimängus, mis isa Jüril. Uuetoa Jüri, pärastine Väiksevälja Jüri Kuldkepp, suri 86 aasta vanuses suure varba otsast villi.

Mõni sõna sellest torupillist. See oli vana Jüri enda tehtud, kahe toruga. Torud olid saarepuust. Üks toru oli bass, teine alt häälega, nii kõlasid nad ilusti kokku. Nad olla tema lihtsa noaga, käsitsi treitud, hästi värvu kirjaga. Praegu Tallinna Muusikamuuseumis.

Väiksevälja Peeter Kuldkepp õppis noorelt ära sikusarve mängimise, see jäi ka isast temale. Nii käis Peeter jälle pulmades ja pidudel – viiul vaksturiidest kotis, sikusarv taskus. Nad õppisid venna Mardiga kokku mängima. Mart mängis alti, nii oli viiulimäng ilus.

Kui asutati Tallinna Muusikamuuseum, siis oli Peeter üks nendest, kes käis ka seal mängimas. Sikusarvel mängis Peeter kaunis hulga lugusid. Muist olid sõnadega. Üks oli pulmarõõm, sõnad algasid:

Teine algas:

Kolmas algas:

Peale nende mängis ta veel kuus lugu, millel polnud sõnu.

Peeter oli ka vahva laulumees – küll kodus, metsas ja pidudel. Üks laul oli tema enda tehtud sõnadega:

Ka sikusarv, parmupill ja noorema venna Jüri vilepill on Tallinna Muusikamuuseumis.

Väiksevälja Jüri naine oli Leetva Liinojalt, Ann Liinson. Tema laulis vanaaegseid laule. Tal oli ilus hääl ja ka lapsed: nii pojad kui ka tütred olid lauljad ja pillimängijad. Pojad Hans, Mart, Peeter ja Jüri mängisid kõik väikeselt viiulit. Tütred Ann, Kadri, Liisa, Anu ja Marie olid külas alati esimesed lauljad, ka omal ajal Kaansoo kooris.

Mõni sõna isa leitud kivikirvest

Uuetoa Jüri sai koha Pärassaare nr. 1 talust, mis kandis vallaraamatus nime Pärassaare nr. XIV. Külas kutsuti talu Väiksevälja. Enne oli Jüri pops ehk saunamees talus nr. 1 ja tegi talusse päevi. Nüüd hakkas Jüri metsa all uudismaad tegema. Kui ta harkadraga kündis, hakanud kivikirves adra saha taha.

Kirves oli läikiv, must, kõvast kivist, hästi libe, auk oli läbi puuritud. Jämedus oli ¾ vene tolli, kaalus 1½ vene naela. Terava otsa poolt oli kild ära. Vändra tohter Bolty viis selle ära, makstes kolm rubla tsaari rahas. Teise kivikirve leidis Mardiaua Peeter oma koha jõe äärest ahervare asemelt, see oli sama suur, aga pooleks kukkunud ja vähe halli karva.

Uuetoa Jüri Tõitojal käik vallavooriga

Sellel ajal veetud palkisi nii, et üks ots palgil ree peal, tagumine ots jookseb mööda maad ilma kelguta. Mõned koorinud ka palgi otsa valgeks, et siis jookseb järel libedamini. Vist on sellest ka see mõistatus: "Metsas must, saab kodu on koguni valge". Pärassaare ja Leetva küla mehed pidanud siis need kooli palgid ära vedama. Keegi aga pole ennem neist Tõitojal käinud. Pärassaare nr. 1 talu poeg Johan arvanud, et küll tema oma laugu ruunaga ees teised järel ikka sinna viib. Kokku räägitud ajal, poole öö paiku, läinud nad metsa teesid üle Kuresoo Oksalt Mastu, siis Piillinna, üle Ördi raba kuni saanud Tõitojale.

Kui nad seal palkisid regedele pannud, küsinud sealt mehed, et miks nad nii kaugelt palke viivad Suure-Jaani kihelkonda. "Teie pool vist metsa ei ole?" Pärassaare mehed vastanud: "Meie pool on palju paremat metsa kui siin, va jässakad, okslikud männid, aga see on metsahärra poolt vallale määratud ja vallavanema käsk. Sealt mehed imestanud: "Või teie pool on metsa küll, aga aetakse siit neid senna vedama, palk ei maksa nii pika maa vedu ära".

Jõutud hilja õhtul tagasi Kassari ja kui palgid maha pandud, olnud juba öö. Oh seda häda. Minnes olnud ilm ilus, tagasi tulles hakanud aga sadama. Esiti vihma jaanuarikuu sulaga, äkki pööranud tuul põhja poole ja läinud külmale, tagantjärele hakanud lund sadama kange tuulega, tuiskama. Ei enam näe teist hobust ega meest viie sammu kauguselt. Meestel riided kui koorukesed kõvad, ei paendu ega saa rihmaga koomale tõmmata. Lumi tuiskab meestel krae vahelt palja ihuni, sest igal pole salli kaelas. Hobustel ei seisa loogad peal, sest aisa otsad on jäätunud. Lumetuisk aga kestab edasi. Mehed ja hobused värisenud külmaga, Kassarist koduni on aga veel 35 versta metsateed. Johan ütelnud teistele, et laske aga minu järele, küll ruun teed peab. Aga vale. Kange lumetuisuga polnud teed sugugi tunda. Lauk ruun olnud küll hea teepidaja, kui aga hobune on pikast teest tülpinud ja väsinud, siis ei pea ka kõige parem hobune teed ja nii ka olnud seekord. Nad saanud edasi kaks kuni kolm versta, siis ruun keeranud kuskile talu õue lauda ja aida vahele tuulevarju ja jäänud seisma, teised hobused samuti.

Mehed läinud talusse teed küsima, et kus oleme ja mis talu see on? Peremees öelnud, et talu on Vastemõisa Jüri-Matsi. Kui peremees kuulnud, et Pärassaare mehed on ka seas, siis ütelnud: "Teie ei lähe kuhugi selle hullu ööga". Käskinud meestel hobused lahti võtta ja paigutanud need lauta ja kuuri alla, muist teise talusse (olnud kahed Jüri-Matsid lähestikku). Tuli pandud ahju, et mehed saaks omi märgi riideid kuivatada.

Mõnedele, kellel heinad otsas olnud, andnud peremees hobuste jaoks heinu. Öelnud, et oleme ju Pärassaare Andres Kuldkeppiga nr. 1 talu peremehega suured sõbrad ja tuttavad. Hommikul olnud ilm ilus ja tuisk järele jäänud. Juhatatud mehed õigele teele, nii tulnud nad kõik elusate ja tervetena jälle koju.

Pärassaare Testa Hans Kuldkepp nr. 3 talust, kes sellel ajal olnud Vastemõisa valla kohtumees, läinud Viljandi ja esitanud kaebuse Kreisrehtile, et miks just meid aeti nii kaugele vallavoori Tõitojale palke tooma, kas ei oleks võidud vallamaja ligemalt mehi ajada, neil oleks see reis kolmkümmend viis versta ligemal olnud. Ja teiseks, miks just metsahärra Kassari koolimaja palgid määras nii kaugelt vallal vedada, kuna ligemal on riigil metsa küll. Kreisrehti härra võtnud Hansu kaebust kuulda ja ütelnud: "Meil on riigil metsa küll ligemal, kui on vallal mõni ehitus, olgu koolimaja, vallamaja, ehk teesild, siis saab ju ikka kõige ligemalt kroonu metsast materjali, seda oleks ju vallavanem teadma pidanud". Vastemõisa vallavanem olnud sellel ajal keegi Terienn, suurtalunik vallamaja ligidalt. Ilbaku metsahärrale ja vallavanemal tehtud teatavaks, et miks Kassari koolimaja palgid on määratud Pärnumaalt, Tõitojalt. Ilbaku metsaülem olnud sakslane, Forgam Blau. Tema põhjendanud palkide määramist, et on riigi kasusid kaitsnud, sest Laiksaare metsa ei osta keegi ja metsalangid jäävad müümata, on suurematest teedest, jõgedest ja linnadest kaugel. Sellepärast on määranud sealt palgid Vastemõisa vallale. Peale Hans Kuldkeppi kaebuse on antud alati metsamaterjal kõige ligemalt riigimetsast valla või kihelkonna tööde jaoks ja see on uuema ajani nii olnud.

Roosi paber

Kui olin karjapoiss oma isatalus, Pärassaare Väikseväljal 1888. a. tuli meile külamees, käsi rätikuga kaelas. Teretas ja küsis minu isalt: "Juhatage kus elab roosi aitaja, et näe – käsi valutab mis hull ja punetab, mis muu võib olla kui roos." Mees oli Peet Laud Riisa külast Kangrult. Isa ütles: "Näe, sängi seal, lase pikali, ega see roosi aitaja kaugel ole. Versta kolm, Vändras, Matsiõue vanamees Ado Rõõmusaar. Ma saadan karjapoisi, väikese Jüri, tema toob sulle roosi paberi siia. Ega sinul pruugi ise sinna minna, oled hulga maad ära käinud ja jalad väsinud."

Märkus: mitte Rõõmusaar, vaid Ado Pärmann.

Oli parajasti lõuna aeg ja kari kodus. Juulikuu algus, kus päevad on hästi soojad. Külamees andis kakskümmend kopikat ligi, nii pidi roosi paber maksma. Olin kord seal Matsiõues käinud ühes emaga. Ema ostis sealt rukist ühe tsetveri, s.o. kolm vakka, makstes selle eest üheksa rubla.

Ma panin liduma. Kui sain Vändra piiri peale, paistis nagu võõrad majad. Küsisin mehelt, kes seisis maja uksel, et missugune on Matsiõue. Mees näitas, see talumaja ja küsis, et kas lähed roosiaitaja juurde. Jaatasin. Kui läksin talu õuele, tuli must suur hoovikoer valge rinnaga haukudes mulle vastu. Kohkusin. Jäin seisma. Kohe astus peremees majast välja ja ütles: "Sultan, ei tohi!" Ja minule: "Ära karda, ei ta kisu! Mis sul asja?"

Rääkisin, et tulin roosi rohtu saama. Tema ütles: "Noneh, seda saad minu isalt, aga teda ei ole praegu kodus, tema läks oma viljapõldusid vaatama. Oota, ta tuleb kindlasti varsti ega ta kaugele läinud. Mina olen peremees Hans. Meil on seesugune kaup maha tehtud, et isal on tarvitada kolm vakamaad põldu, lehm talu karjas ja talvel talu põhu peal. Meilt saab ta ka söögi, talumaksu maksan aga mina. Vaata näe, tema elab seal Vihusaunas, seal on temal kaks kammert.

Ma istusin maha kivile õues, seal oli neid õige rohkesti. Varsti tuli umbes seitsmekümne aastane vanamees. Ma teretasin teda. Tema jäi seisma ja küsis, et mis ma tahan. Ma nimetasin, et roosi rohtu. Ta küsis veel selle nime, kellele ma rohtu viin. Ütlesin ja näitasin veel oma käe peal, et see temal punetab. Ta kutsus mu saunakambri, andis eestoas treitud puupakust kolmejalgse istme istumiseks, ise läks teise kambri ust oma järel kokku tõmmates, nii et ukse vahele jäi siiski väike pilu. Sealt ma võisin hästi näha, mis vanamees tegi.

Ta võttis sinise tekel paberi, nii suure nagu on vihu kaan ja suure puumeistrite pliiatsi ja hakkas nühkima üle selle paberi natuke aega. Siis tegi viisnurkse risti keskkoha peale, tõusis ja läks seinakapi juurde. Võttis sealt klaaspurgi, kus sees oli valge pulber. Laua juurde tagasi tulles võttis sealt seest tubli plekklusikatäie seda pulbrit ja hõõrus mööda paberit laiali. Nüüd võttis mütsi peast, pani käed kokku, luges sala sõnu posinal, millest ma aru ei saanud, ohkas siis raskesti hinge tõmmates ja tegi ristimärgi. Pani paberi kokku ühtpidi, siis teistpidi ja lõpuks sidus lõngaga ümbert kinni.

Tuli eeskambri, andis selle minu kätte ja ütles, et ärgu ma seda teel lahti võtku, tihti on lapsed uudishimulikud, seal pole näha midagi. Lahti võttes lahtub ära ja sõnad ei aita. Anna haige kätte nagu ta on, pangu haige koha peale ja soe villane rätik ehk sall sidugu ümber, siis on hästi soe ja hommen on terve, valu on läinud. Küsisin: "Mis maksab?" Tema ütles, et kakskümmend kopikat. Andsin talle raha ja panin tulema. Andsin paberi nagu ta oli haigele, õpetasin kuidas teha ja vaata imet! Juba 3-4 tunni pärast oli punetus kadunud ja valu läinud.

Kui tulin õhtul karjaga koju, oli haige ära läinud.

Kord rääkisin seda lugu kahele arstile siin Suure-Jaanis: dr. Hans Männikule ja Ruislale. Männik, nagu ta oli vahel äge, ütles: "Kurat, see valge pulber oligi palaviku vastu, roosi rohi (bleiveis) niisama on pliiatsi taht ja tinaollus.

Kui vana Ado ära suri, andis poeg Hans veel roosi paberit, aga pojal ei olnud seda kuulsust ja päris tohtrid olid juba Vändras ja Suure-Jaanis. Rahvas hakkas neid rohkem pooldama.

Ussi nõelamise arstimine

Minu vend, Peeter Kuldkepp, ostis täkk varsa Pärassaare veske Andrese saunamehelt Jüri Baumilt kahekümne rubla eest. Ta oli punane, saba ja lakk vähe tumedam. Kui ta oli kahe aastane sälg, siis ta oli karjamaal kahe teise tööhobusega söömas ka öösel. Kord kui läksin karjaga hommikul riigimetsa, karja tee läks üle mahajäetud söödi, näen et see sälg on pikali maas, silmnägu ja tagumik kõik üles paistetanud. Jooksin koju tagasi seda ütlema. Isa arvas kohe, et uss on hobust nõelanud.

Oli õige soe ja päikesepaisteline hommikupoolik. Kui arvasin, et kell on juba kümme ja võib karja koju ajada, mõõtsin oma varju järgi kümme jala pöia pikkust, tulingi koju. Sälg oli kodus lauda esikusse paigutatud, parajasti tuli ussiarst, temal oli kodus järel käidud. Ta oli Vändrast, Avikülast, Magenaru Jaan Rõõmusaar, oli kuulus oma ussisõnadega. Ta teretas minu isa ja küsis, et ega hobust pole tulihoone alla pandud ja kas talle on juba mõnda rohtu antud.

Isa seletas, et rõõsa piima sees kloppisin kaks muna ja püssirohtu panin ka sekka ühe laengu osa, ajasin pudeliga suust sisse hobusele. Tema ütles: "No see on ka hea, lähme kohe vaatama." Isa ütles minule: "Poiss, pane enne loomad lõõga!" Seda mina ka tegin.

Isa läks arstile hobust näitama kuna mina istusin murule maha märgi jalgu lahti võtma, paeltega viisud ja linased rätikud. Kui Jaan nägi hobust, käskis ta isal ära minna. Tõmbas välimised laudauksed kokku niipalju vahet jättes, et valgus veikselt hobusele ja tema juurde paistis. Mina hiilisin vahtima, mis vanamees hobusele teeb.

Tema laskus põlvedele, võttis mütsi peast, pani käed kokku ja hakkas lugema. Ohkas ja luges jälle. Ooh, natukese aja järgi jälle ooh, nii kuni kolme pausi vaheaegadega. Kuulsin vanematelt inimestelt, et tulla kolm korda paluda meie isa palvet, lugedes seda ühe hingetõmbega. Jaan tegi ristimärgi, tõusis siis püsti, võttis küti nahksest kotist, mis oli tal ligi, ühe vana rätiku, mässis lahti ja võttis ühe muti naha suuruse musta asja. Läks hobuse juurde ja tõmbas sellega üle hobuse nina pealt allapoole kolm korda. Siis mässis jällegi selle musta asja näru sisse ja pani tagasi oma nahkkotti.

Peab ütlema, et hobusel oli valge kriips nina peal, see oli ussi hammustamise jälg. Mina jooksin lauda taha, et ta ei teaks minu salaja pealtvaatamist. Tema läks meie majja sisse, mina tagant järgi kambrisse. Ema kutsus sööma, oli teinud hapupiima kastet. Seda söödi leivaga. Isa võttis kapist ühe neljandik toobise viinapudeli (seda pidas isa alati kodus), rüüpas ise ja andis arstile. Jaan ütles: "No kahe-kolme tunni pärast on hobune juba parem, anna talle siis heinu, küllap juba sööb."

Ajasin karja välja kella kahe paiku, hobune oli ülesse tõusnud ja sõi heinu. See must asi, millega Jaan üle hobuse nina tõmbas, võis küll olla mutinahk. Vanad inimesed rääkisid, et kui saab muti kätte enne Jüripäeva, on nahk arstimiseks hea. Võib ka olla, et see must lapp oli sametriide tükk. Jaan ise suurustas alati, et ussist olen täiesti üle.

Ta oli tubli viinavõtja. Kord Kaansoo kõrtsis ta suurustanud, et on nii suur nõid, teda ei lase kolmekümne viie sammu pealt keegi maha, tema nõiub püssi ära, kuul teda ei võta. Keegi ei julgenud proovida. Kuuli tabades oled ju inimesetapja.

Siis nad vedanud kihla, et kolmekümne viie sammu pealt ei lase keegi tema tehtud märki. Andres Birk olnud laskja. Esimene laeng pole küll märki puutunud, aga teisega Birk lasknud ikka märgi ära.

Metsa väekad ehk nägemused

Kütt-Mart Kuldkepp, Uuetoa Jüri vanaisa. Aasta 1812 kui oli Napoleoni sõjakäik Venemaale. Selle ajal oli soldatite püüdmine, iseäranis need olid otsitavad, kes olid head kütid. Sellel ajal läks Kütt-Mart metsa varjule Pärassaare külast, kus oli tema kodu. Selle nimega kutsuti teda sellepärast, et tema oma elus suurt muust tööst ei hoolinud kui ainult küttimisest. See olnud tema armsam amet, aga ka järelpõlvedel oli ja on jäänud see kirg. Nii olnud Mart Kolu ja Lokuti metsas sellel ajal joonega neliteist öödpäeva, väike kirju koer seltsiks.

Ta teinud ühe heinakuhja seest õõnsaks, seal olnud siis ööseti. Siis tulnud öösel salaja Pärassaarde, viinud leiba kaasa kuna leivakõrvast nõutanud metsloomade ja lindude laskmisest.

Kui olnud sõjamürin möödas, tapnud Mart vana hobuse ära Kabala metsas Rassi kalme peal, kus sellel ajal olnud juba suur laan. Veeretanud suured puupakud hobuse peale selleks, et kui karu tuleb sööma, siis ta hakkab pakkusid pealt ära tirima, tema kuuleb ja saab paremini karu lasta.

Karule meeldima selline liha, mis on juba hapu. Mart teinud endale kolme kuuse otsa, nende vahele, labaku. Kolm kuni neli roigast kuuskede vahele sidudes, nende peale tublisti kuuse oksi ja karu vahtimise labak olnudki valmis. Üles oli ta käinud okslise kärbisega, niisama alla tulles. Karu vahtimist ta toimetanud kuuvalgetel öödel. Kui ta kord öösel karu tulekut oodanud, öö olnud hästi vaikne, ei tuuleõhkugi, kuulnud Mart, et tema üleskäimise kärbis nagiseb: nak, nak, nak. Mart tõusnud istuli ja näinud, et jalutsi pool labaku äärel on näha koolja või surnupealuu õõnsate silmaaukudega nagu vaataks Mardile otsa. Mart pööranud oma püssiotsa temale vastu, kadunud ära. Aga varsti on ta peatsi pool, samuti otsa vahtides. Mart pöörab ka sinnapoole oma püssiotsa. Nüüd kaob see ilmutis ära. Mart vaadanud nüüd peatsi ja jalutsi poole, pole näha enam midagi olnud. Rassi küla kuked hakanud laulma. Sellest on Mart arvanud, et on hommikupoolne öö. Ta tulnud labakult maha ja läinud Rassi Jaani talusse sooja ahju peale sooja. Karu pole sellel öösel sööma tulnud.

Järgmisel ööl tulnud karu sööma. Mart lasknud, karu jäänud oiates lamama. Nüüd tulnud Mart labaku pealt alla, pannud püssi ligema kuuse najale ja mõelnud, ega teist korda pole vaja lasta. Võtan kasemalga, löön karule pähe ja pärast ma tarvitan nuga. Kui Mart läinud karu lööma, ajanud karu järsku enese püsti, et Marti sülle haarata. Küüned puutunud alumist poolt ja tõmmanud Mardi nahkpüksid lõhki. Mart jooksnud sinna kus püss jäänud, karu kukkunud uuesti maha. Mart laadinud püssi uuesti ja lasknud karul peast läbi. No olnud aga suur karu!

Mart hoobelnud vahest teistele küttidele, et tema on üksi omal ajal ära tapnud neliteist karu, nelikümmend kaks põtra, need arvamata, mis teistega koos lastud.

Nägemuse kohta arvanud ta ise, et küllap need kolm kuuske olid haua peal ja hauas olija ilmutas ennast, et varsti oled ka sina samasugune kooljas.

Talumehe poomine

Tõnis Kööbleri nägemus

Teda pekstud vallamaja hoovi peal kus juures ka vallavanem olnud. Kui Peedile määratud vitsalöögid kätte antud, tõmmanud Oksenberg vallamaja õues maas oleva tõlla tiisli ja tahtnud vallavanema maha lüüa. See pole korda läinud, Peedil olnud püksid alles jalgus ja takistanud seda tegu. Vallavanem, kes sellel korral olnud Jüriõue Andres Bakhoff, kartnud kuni surmani Peeti, kui oli teda näinud.

Kui jagati Kaansoo karjamõis ära, sai ka Oksenberg Peet maad kroonu poolt üheksa vakamaad (metsaalust maad).

Kui Peet ära surnud, siis kutsutud nagu see viisiks, lugeja, kes peab palvet surnule puusärki pannes. Kutsutud Koopa talu peremees, Tõnis Kööbler, kes oli ka kiriku vöörmünder või eesseisuse liige. Tema käis lapsi ristimas ja surnuid kodust ära saatmas. Kui kõik see toiming tehtud (loetud, lauldud ja hingepalve peetud) pandud puusärgile kaan peale ja viidud välja aita kuni matuseni. Aidas külmem. Nüüd hakanud palvemees kodu poole kõndima. Kui ta saanud soo peale, kust üle heinamaa nurga külmunud rada läinud, tulnud seesama surnud mees Tõnisele vastu nagu elusalt. Teretanud ja ütelnud oma mörina häälega: "Mis oli sinul minuga tegemist?" Palvemees öelnud: "Ma käisin ju sinule viimast hingearmu andmas, et sul on parem jumala ette minna." Surnu vastanud: "Seda mõistan ma isegi teha, olen ka kirja ja palvemees." Tõnis löönud risti ette ja lugenud meie isa palve ära. Ütelnud kolm korda: "Tagane minust sa peletis!" Seepeale on hakanud ta kaduma nagu vari ja viimaks nagu ära auranud. Seda lugu rääkis Tõnis kõigile kui ta käis minu isa puusärki panemisel lugemas Pärassaares 1927. a.

Põdra kütt - Mardiaua Mart

Kui olin noor karjajürka, nende ridade kirjutaja, rääkis vana Mart: "Kord sügisel läksin jälle Kabala mõisa metsa laupäeva õhtupoolikul, et siis ööd metsas olla ja pühapäeval põdra teedel istuda. Kui siis põder juhtus käima, lasksin ta maha. Neid oli sellel ajal kaunis rohkesti ja ma tegin värsket suvel mitu ja mitu korda."

Mart oli vanapoiss, ta elas talu õue peal oma väikses aidas, kust ta kord surnult leiti– Nii ei tülitanud ta kedagi.

"Kui jõudsin Muraka raba äärde, kus alati põtru oli, istusin mätta peale, et panen piibu suitsema, aga ma ei saanudki veel seda teha kui jänes tuleb otse minu poole kööpadi-kööpadi ja jääb umbes kolmekümne viie sammu maa peale seisma."

Mart mõelnud: "Mul ongi alles haavli laeng püssi sees. Ei no, oota sa poiss, ma sulle annan!" Jänes tõusnud kogunisti tagumiste jalgade peale üles nagu tahaks vaadata või öelda: "No lase, seda ma ootan." "Kui andsin selle käraka, mis mets lajatas ja püssirohu suits ära hõljus, siis näen, et jänes läheb tuldud rada tagasi sama tasa kööpadi-kööpadi. Ma hakkan uut laengut panema. Vaevalt saan laengu püssi kui juba jänes tuleb uuesti ja jääb just sinna samasse paju põõsa äärde ka-käksti seisma, kus oli endine, keda juba lasksin. Mõtlen – oh sa sinder küll, pole ma kunagi nii lähedalt mööda lasknud, no sinu panen küll kotti. Sihtisin hästi ja lasksin paugu. Tõusen püsti, et lähen teda ära võtma, aga jänes läheb nagu endinegi tuldud teed tagasi. Laen püssi uuesti ja ka jänes tuleb endist viisi, jääb seisma ja tõuseb taguotsa peale üles vaadates, mis teen, nagu oodates, et lase aga peale, ega laeng mind ei taba. Nii ma lasksin jänest kolm pauku, ta läks ja tuli jälle tagasi. Kui lasin viimast, kaheksandat korda, tuli meelde katsuda, kas on mul hõbedast prees ees särgil, aga ei olnud. Ma oleks sulle kurjavaimule näidanud. Tõusin kähku ja läksin vaatama laskmise kohta, kus jänes iga kord seisis. Pajupõõsas oli kõik puru aga ei jänese karvaraasu ega muud märki.

Pöörasin jalamaid kodu poole, kui sain Mardiaua talu maa peale jõe äärde, tuli mul meelde, et (Toru Jaan) Jaan Saar oli jõe ääres kui ma metsa läksin. Temal on kuri silm. Küllap see on tema temp, va vemmal. Üks kade inimene, sest ta ise on ju ka suur kütt, ei salli, et mina ka ja teised saavad metsast saaki.

Kodus ajasin püssi raua sisse kust ja haput taari. Kolmandal päeval tegin püssi puhtaks, panin laengu sisse, läksin jõe äärde (Saarjõgi). Näen, saarmas tuleb parajasti veest välja, suur kala lõugade vahel. Ma lasksin saarma maha ja näe püss oli mul jälle korras. Aga laupäeva õhtul ega pühapäeval ei lähe ma enam metsa püssiga iialgi."

Liinoja kaks Anne

Kui Anned kodu tulnud, rääkinud nad seda lugu Liinoja vana Hansule. See öelnud, et küllap see oli vist haldjas, nende teed on laialised. Kust nad tuelvad või kuhu lähevad, seda ei tea keegi (Minu ema Ann Liinsoni jutu järgi).

Kahe põdra laskmine

Kord Liinoja Peet Liinson purjutanud Kaansoo kõrtsis. Olnud ka Aua Mart, vana põdrakütt seal. Mõlemad viina võtjad mehed ja Peet ise ka kütist mees. Istuvad ühe laua ääres ja Peet ütleb Mardile: "Kuule va põdrakütt, mina ei ole veel põdraliha saanud, on sul praegu seda kotis ligi. Siis võta ja lase paista, mina ostan omalt poolt viinad. Mart vastab: "Oled ise samuti kütt nagu minagi, tule laupäeval ehk pühapäeval meile, lähme metsa - viin su sinna kus neid loomi on, võid ju ise põdra maha lasta. Aga kui tuled, võta viina paar pudelit ligi, pane küti kotti, kui on hea õnn, siis on liiguvõtmine." Peet tulnudki järgmisel pühapäeval Mardiauale ja nad läinud Mardiga seltsis Kabala metsa Kablioja äärde kus Mart teadnud põtrade elukohad olema. Nendel olnud ka koer ligi. Mart ütelnud: "Siin peame pausi ja puhkame jalgu. Kui siin ei peaks leiduma põtru, siis lähme edasi, kas palgimetsa sihi või muraka raba äärde. Seal on neid alati." Kui mehed istunud, luusinud koer metsaalust mööda. Mehed näevad, tulevad kaks noort põtra käies ühe teise järel just nende poole. Mart öelnud Peedile: "Sa lase esimene maha, mina teen seda teisega." Peaaegu korraga kõlanud kaks pauku, mõlemad põdrad kukkunud küljeli. Mart öelnud: "Noh, üks on sinu teine minu. Võta viinapudel kotist välja, rüüpame ja vaatame, mis teeme nendega."

Peet vaatab põtra ja ütleb:" Küll on ilus mokk, saab hea sakuska." Lähevad juurde. Ühel põdral jookseb verd külje pealt peenikeselt nagu aadrilaskmise haavast aga ise põdrad värisevad, neil on elu alles sees. Mart ütleb: "Võtame noad ja laseme vere välja." Mehed katsuvad taskutes aga nuga pole kumbagil. Peet leiab maast hea malaka ja lööb sellega. Aga põder tõuseb esimestele jalgadele, koer kargab kõrvast kinni, lähevad risaku, räsaku, rüsinal edasi. Ka teine põder ajab enda ülesse ja kaovad varsti võsa sisse. Et on sügisene aeg, maa on täis kollaseid ja punaseid puulehti kaovad ka jäljed küttidel käest. Pole kumbagil saada mitte kui midagi, ainult sülita.

Kirudes hakkavad mehed kodu poole minema. Õhtu jõudnud kätte. Mart kirunud et see on ikka va Toru Jaani töö, et on nende püssid ära teinud, püss ei tapa. Kui püss on korras, siis ta kui küpsetab linnu või looma ära. Kodus nad hõõrunud ja nühkinud, suitsetanud ning õhutanud oma püsse. Aga see mõte jäänud neile ka, seekord oli pühapäev, siis pole laskmisel õnne.

Sellest kahest põdra laskmisest on küttidest tehtud laul, mida olen ise kuulnud.

Vana põdrapull

Kui mehed jõudnud Kabala metsa, Kablioja äärde, hakanud koer haukuma põdra kallal suure lameda häälega. Põder olnud kaugemal tihnikus. Toru Jaan olnud ka seal küttimas samal eesmärgil, põtra hiilimas. Ta saanud ennem põdra ligi ja lasknud põdra maha. Jaan mõelnud, et noh maas on ta küll aga surnud ei ole veel. Tarvis talle ruttu lõpp teha. Võtnud pussnoa, et torkab põdrale rinnust sisse, tuleb veri rohkem välja ja pole pauku tarvis teha. Kartust võõraste eest ei ole tal olnud. Ta tundnud ju Pärassaare meeste koera ära, et mis ma kuulist raiskan. Nuga ei ole kohe hästi sisse läinud. Põder karanud Jaanile peale, sõkkunud ta maha ja löönud esimese jalaga Jaani pale nina lähedalt lõhki. Koer karanud põdral kõrva kinni. Jaan saanud nüüd maast ülesse ja jooksnud jämeda saepaku männa taha varjule. Põder jooksnud senna järele ja löönud veel esimese jala sõrgadega tugeva hoobi nii et männa paks korp lennanud kuni puu valge ihuni. Jaani nüüd hoop ei puutunud. Veske Andres Kuldkepp lasknud põdral peast kuuliga läbi.

Nad sidunud Jaani haava silmnäol kinni. Jaan arvanud et kui ei oleks Uuetoa Jüri koera Paukat olnud, siis ma oleks siin surmalaps olnud. Jaan kes oli ametilt orelimeister saigi selle nime, Toru Jaan, ameti järgi. Ta väärnimi oli Saar. Ta oli iseäraliku kõneviisiga, rääkis ja näitas oma palearmi imeliku kurguhäälega: "Phuu, oleks see põder harilik loom olnud, phuu, põleks mul teda karta pruukinud, phuu, aga ta oli ju vana põdrapull, phuu, mis sa ära teed, ta kaitses ju oma elu." (Jaan Saare enda jutu järgi)

Järgmine lõik	Sisukord	Esileht