Vana Jüri torupill ja ristipoeg

Uuetoa Jüri, hiljem Väiksevälja koha asutaja Jüri, sündinud Pärassaare külas Vastemõisa vallas 1831. a., jäi vaeseks lapseks kui ta oli kolme aastane. Isa oli samuti Jüri ja Kütt-Mardi poeg. [=2=]

Ema oli Uuetoa Jüril Olustvere kõrtsist võetud - väärnimega Valtiin. Vana Jüri, kellest jutt on ja tema torupillist, kutsuti sellepärast selle nimega, et tema olnud sellel ajal kõige vanem meesterahvas külas. Vana Jüril olnud väga hea ja ilus kahe toruga pill ja ise hea mängija.

Kui ta külas jälle rahvale pilli mänginud siis mõned küsinud, et kellele jätad pilli kui sured. Jüri ütelnud: "Sellele, kes pillile hääle sisse ajab, kingin pilli." Mitmed nooremad mehed katsunud pilli puhuda, aga ei saa seda üürgama. Ristipoeg Uuetoa Jüri aga olnud nooruke, kaksteist aastat alles vana, võtnud pilli ja ajanud hääled sisse mis mürab.

Vana Jüri kinkinud pilli oma ristipojale, Uuetoa Jürile ja lasknud pilli sinna viia, ise lausudes, et nüüd läks see õigetesse kätesse pärast mind.

Väiksevälja Jüri oli ka nagu loodud torupilli puhuja. Ta oli tugeva, jämeda kehaga. Jalad olid keha kohta lühikesevõitu ja hästi pungis põskedega. Ka kops pidi ju hea olema. Mäletan teda kui ta oli seitsmekümne aastane, ajas veel masinal käsitsi linu ja tolmu ei kartnud, see temale ei mõjunud.

Hans Rösler, kes puhus ka sikusarve, rääkis kui oli meil jutt pilli puhumisest: [=3=] "Vaat kui alles Uuetoa Jüri mängis torupilli, no küll siis alles elas ja põles see maja, tema mängis torupillil labajala valsi välja mis laksus."

Kord oli Jüri Vändras, Uuemurru talus, Hans Käärsoni kutsel varrul peale lapse nime panemist mänginud joonega viis-kuus lugu. Et see pill oli hästi suure hülgemaoga, siis olla mängides võinud janu õlut ära juua kui teine kannu käes hoidnud, pill üiranud ikka edasi.

Vahepeal pani Jüri pilli teise kambri laua peale, et pausi pidada ja teiste varrulistega juttu ajada. Selle aja sees Vändra nooremad küla poisid torkinud õmblusnõelaga torupilli mao sisse viiskümmend seitse auku, et las nüüd kange pillimees puhub ja mängib. Ise needsamad poisid palunud: "No Kuldkepp, mängi meile jälle!" Kui Jüri pilli võtnud, et jälle mängida, teinud pill soss. Jüri võtnud pilli kaenla ja uksest välja kodu poole. Peremees jooksnud järele, et tule tagasi. Mis tagasi veel minna kui pill katki. Nii jäigi torupilli mängimine seisma pikemaks ajaks. Ei saanud ju uut hülgemagu.

Vändra tohter, dr. Boly, kuulda saades, et Pärassaare Väiksevälja vanal on torupill alles, tuli jalgrattal Väikseväljale. [=4=] Teda huvitasid kõik vana aja asjad, ka killakannud ja kivikirved. Tema esimene sõna oli: "Kas torupill ja kivikirves on alles?" Et torupill oli katki, siis tema lubas uue hülgemao nõutada selle tingimusega, et esimene lugu mängitakse temal Vändras, tema kodus. Juba paari nädala pärast oli ta saanud tellimise peale Pärnu kalurite käest hülgemao ja toodi kätte.

Siis poeg Peeter tegi torupilli jälle korda. Läksid siis hobusega Vändra tohtrile mängima. See oli neid viina, õlle ja sakuskaga kostitanud. Peale selle pole isa enam torupillimängust hoolinud. Ütelnud, et olen juba vana, las pojad, kel tahtmist, õpivad mängima. Poeg Peeter, kes oli teistest tugevam, võttis ja hakkas pilli puhuma. Aga seda ei olnud pojal torupillimängus, mis isa Jüril. Uuetoa Jüri, pärastine Väiksevälja Jüri Kuldkepp, suri 86 aasta vanuses suure varba otsast villi.

Mõni sõna sellest torupillist. See oli vana Jüri enda tehtud, kahe toruga. Torud olid saarepuust. Üks toru oli bass, teine alt häälega, nii kõlasid nad ilusti kokku. Nad olla tema lihtsa noaga, käsitsi treitud, hästi värvu kirjaga. Praegu Tallinna Muusikamuuseumis. [=5=]

Väiksevälja Peeter Kuldkepp õppis noorelt ära sikusarve mängimise, see jäi ka isast temale. Nii käis Peeter jälle pulmades ja pidudel – viiul vaksturiidest kotis, sikusarv taskus. Nad õppisid venna Mardiga kokku mängima. Mart mängis alti, nii oli viiulimäng ilus.

Kui asutati Tallinna Muusikamuuseum, siis oli Peeter üks nendest, kes käis ka seal mängimas. Sikusarvel mängis Peeter kaunis hulga lugusid. Muist olid sõnadega. Üks oli pulmarõõm, sõnad algasid:

Teine algas:

Kolmas algas:

Peale nende mängis ta veel kuus lugu, millel polnud sõnu.

Peeter oli ka vahva laulumees – küll kodus, metsas ja pidudel. Üks laul oli tema enda tehtud sõnadega:

Ka sikusarv, parmupill ja noorema venna Jüri vilepill on Tallinna Muusikamuuseumis.

Väiksevälja Jüri naine oli Leetva Liinojalt, Ann Liinson. Tema laulis vanaaegseid laule. Tal oli ilus hääl ja ka lapsed: nii pojad kui ka tütred olid lauljad ja pillimängijad. Pojad Hans, Mart, Peeter ja Jüri mängisid kõik väikeselt viiulit. Tütred Ann, Kadri, Liisa, Anu ja Marie olid külas alati esimesed lauljad, ka omal ajal Kaansoo kooris.

Mõni sõna isa leitud kivikirvest

Uuetoa Jüri sai koha Pärassaare nr. 1 talust, mis kandis vallaraamatus nime Pärassaare nr. XIV. Külas kutsuti talu Väiksevälja. Enne oli Jüri pops ehk saunamees talus nr. 1 ja tegi talusse päevi. Nüüd hakkas Jüri metsa all uudismaad tegema. Kui ta harkadraga kündis, hakanud kivikirves adra saha taha.

Kirves oli läikiv, must, kõvast kivist, hästi libe, auk oli läbi puuritud. [=7=] Jämedus oli ¾ vene tolli, kaalus 1½ vene naela. Terava otsa poolt oli kild ära. Vändra tohter Bolty viis selle ära, makstes kolm rubla tsaari rahas. Teise kivikirve leidis Mardiaua Peeter oma koha jõe äärest ahervare asemelt, see oli sama suur, aga pooleks kukkunud ja vähe halli karva.

Uuetoa Jüri Tõitojal käik vallavooriga

Sellel ajal veetud palkisi nii, et üks ots palgil ree peal, tagumine ots jookseb mööda maad ilma kelguta. Mõned koorinud ka palgi otsa valgeks, et siis jookseb järel libedamini. Vist on sellest ka see mõistatus: "Metsas must, saab kodu on koguni valge". Pärassaare ja Leetva küla mehed pidanud siis need kooli palgid ära vedama. [=8=] Keegi aga pole ennem neist Tõitojal käinud. Pärassaare nr. 1 talu poeg Johan arvanud, et küll tema oma laugu ruunaga ees teised järel ikka sinna viib. Kokku räägitud ajal, poole öö paiku, läinud nad metsa teesid üle Kuresoo Oksalt Mastu, siis Piillinna, üle Ördi raba kuni saanud Tõitojale.

Kui nad seal palkisid regedele pannud, küsinud sealt mehed, et miks nad nii kaugelt palke viivad Suure-Jaani kihelkonda. "Teie pool vist metsa ei ole?" Pärassaare mehed vastanud: "Meie pool on palju paremat metsa kui siin, va jässakad, okslikud männid, aga see on metsahärra poolt vallale määratud ja vallavanema käsk. Sealt mehed imestanud: "Või teie pool on metsa küll, aga aetakse siit neid senna vedama, palk ei maksa nii pika maa vedu ära".

Jõutud hilja õhtul tagasi Kassari ja kui palgid maha pandud, olnud juba öö. Oh seda häda. Minnes olnud ilm ilus, tagasi tulles hakanud aga sadama. Esiti vihma jaanuarikuu sulaga, äkki pööranud tuul põhja poole ja läinud külmale, tagantjärele hakanud lund sadama kange tuulega, tuiskama. Ei enam näe teist hobust ega meest viie sammu kauguselt. Meestel riided kui koorukesed kõvad, ei paendu ega saa rihmaga koomale tõmmata. [=9=] Lumi tuiskab meestel krae vahelt palja ihuni, sest igal pole salli kaelas. Hobustel ei seisa loogad peal, sest aisa otsad on jäätunud. Lumetuisk aga kestab edasi. Mehed ja hobused värisenud külmaga, Kassarist koduni on aga veel 35 versta metsateed. Johan ütelnud teistele, et laske aga minu järele, küll ruun teed peab. Aga vale. Kange lumetuisuga polnud teed sugugi tunda. Lauk ruun olnud küll hea teepidaja, kui aga hobune on pikast teest tülpinud ja väsinud, siis ei pea ka kõige parem hobune teed ja nii ka olnud seekord. Nad saanud edasi kaks kuni kolm versta, siis ruun keeranud kuskile talu õue lauda ja aida vahele tuulevarju ja jäänud seisma, teised hobused samuti.

Mehed läinud talusse teed küsima, et kus oleme ja mis talu see on? Peremees öelnud, et talu on Vastemõisa Jüri-Matsi. Kui peremees kuulnud, et Pärassaare mehed on ka seas, siis ütelnud: "Teie ei lähe kuhugi selle hullu ööga". Käskinud meestel hobused lahti võtta ja paigutanud need lauta ja kuuri alla, muist teise talusse (olnud kahed Jüri-Matsid lähestikku). Tuli pandud ahju, et mehed saaks omi märgi riideid kuivatada.

Mõnedele, kellel heinad otsas olnud, andnud peremees hobuste jaoks heinu. [=10=] Öelnud, et oleme ju Pärassaare Andres Kuldkeppiga nr. 1 talu peremehega suured sõbrad ja tuttavad. Hommikul olnud ilm ilus ja tuisk järele jäänud. Juhatatud mehed õigele teele, nii tulnud nad kõik elusate ja tervetena jälle koju.

Pärassaare Testa Hans Kuldkepp nr. 3 talust, kes sellel ajal olnud Vastemõisa valla kohtumees, läinud Viljandi ja esitanud kaebuse Kreisrehtile, et miks just meid aeti nii kaugele vallavoori Tõitojale palke tooma, kas ei oleks võidud vallamaja ligemalt mehi ajada, neil oleks see reis kolmkümmend viis versta ligemal olnud. Ja teiseks, miks just metsahärra Kassari koolimaja palgid määras nii kaugelt vallal vedada, kuna ligemal on riigil metsa küll. Kreisrehti härra võtnud Hansu kaebust kuulda ja ütelnud: "Meil on riigil metsa küll ligemal, kui on vallal mõni ehitus, olgu koolimaja, vallamaja, ehk teesild, siis saab ju ikka kõige ligemalt kroonu metsast materjali, seda oleks ju vallavanem teadma pidanud". Vastemõisa vallavanem olnud sellel ajal keegi Terienn, suurtalunik vallamaja ligidalt. Ilbaku metsahärrale ja vallavanemal tehtud teatavaks, et miks Kassari koolimaja palgid on määratud Pärnumaalt, Tõitojalt. Ilbaku metsaülem olnud sakslane, Forgam Blau. [=11=] Tema põhjendanud palkide määramist, et on riigi kasusid kaitsnud, sest Laiksaare metsa ei osta keegi ja metsalangid jäävad müümata, on suurematest teedest, jõgedest ja linnadest kaugel. Sellepärast on määranud sealt palgid Vastemõisa vallale. Peale Hans Kuldkeppi kaebuse on antud alati metsamaterjal kõige ligemalt riigimetsast valla või kihelkonna tööde jaoks ja see on uuema ajani nii olnud.

Roosi paber

Kui olin karjapoiss oma isatalus, Pärassaare Väikseväljal 1888. a. tuli meile külamees, käsi rätikuga kaelas. Teretas ja küsis minu isalt: "Juhatage kus elab roosi aitaja, et näe – käsi valutab mis hull ja punetab, mis muu võib olla kui roos." Mees oli Peet Laud Riisa külast Kangrult. Isa ütles: "Näe, sängi seal, lase pikali, ega see roosi aitaja kaugel ole. Versta kolm, Vändras, Matsiõue vanamees Ado Rõõmusaar. Ma saadan karjapoisi, väikese Jüri, tema toob sulle roosi paberi siia. Ega sinul pruugi ise sinna minna, oled hulga maad ära käinud ja jalad väsinud."

Märkus: mitte Rõõmusaar, vaid Ado Pärmann. [=12=]

Oli parajasti lõuna aeg ja kari kodus. Juulikuu algus, kus päevad on hästi soojad. Külamees andis kakskümmend kopikat ligi, nii pidi roosi paber maksma. Olin kord seal Matsiõues käinud ühes emaga. Ema ostis sealt rukist ühe tsetveri, s.o. kolm vakka, makstes selle eest üheksa rubla.

Ma panin liduma. Kui sain Vändra piiri peale, paistis nagu võõrad majad. Küsisin mehelt, kes seisis maja uksel, et missugune on Matsiõue. Mees näitas, see talumaja ja küsis, et kas lähed roosiaitaja juurde. Jaatasin. Kui läksin talu õuele, tuli must suur hoovikoer valge rinnaga haukudes mulle vastu. Kohkusin. Jäin seisma. Kohe astus peremees majast välja ja ütles: "Sultan, ei tohi!" Ja minule: "Ära karda, ei ta kisu! Mis sul asja?"

Rääkisin, et tulin roosi rohtu saama. Tema ütles: "Noneh, seda saad minu isalt, aga teda ei ole praegu kodus, tema läks oma viljapõldusid vaatama. Oota, ta tuleb kindlasti varsti ega ta kaugele läinud. Mina olen peremees Hans. Meil on seesugune kaup maha tehtud, et isal on tarvitada kolm vakamaad põldu, lehm talu karjas ja talvel talu põhu peal. Meilt saab ta ka söögi, talumaksu maksan aga mina. Vaata näe, tema elab seal Vihusaunas, seal on temal kaks kammert. [=13=]

Ma istusin maha kivile õues, seal oli neid õige rohkesti. Varsti tuli umbes seitsmekümne aastane vanamees. Ma teretasin teda. Tema jäi seisma ja küsis, et mis ma tahan. Ma nimetasin, et roosi rohtu. Ta küsis veel selle nime, kellele ma rohtu viin. Ütlesin ja näitasin veel oma käe peal, et see temal punetab. Ta kutsus mu saunakambri, andis eestoas treitud puupakust kolmejalgse istme istumiseks, ise läks teise kambri ust oma järel kokku tõmmates, nii et ukse vahele jäi siiski väike pilu. Sealt ma võisin hästi näha, mis vanamees tegi.

Ta võttis sinise tekel paberi, nii suure nagu on vihu kaan ja suure puumeistrite pliiatsi ja hakkas nühkima üle selle paberi natuke aega. Siis tegi viisnurkse risti keskkoha peale, tõusis ja läks seinakapi juurde. Võttis sealt klaaspurgi, kus sees oli valge pulber. Laua juurde tagasi tulles võttis sealt seest tubli plekklusikatäie seda pulbrit ja hõõrus mööda paberit laiali. Nüüd võttis mütsi peast, pani käed kokku, luges sala sõnu posinal, millest ma aru ei saanud, ohkas siis raskesti hinge tõmmates ja tegi ristimärgi. Pani paberi kokku ühtpidi, siis teistpidi ja lõpuks sidus lõngaga ümbert kinni. [=14=]

Tuli eeskambri, andis selle minu kätte ja ütles, et ärgu ma seda teel lahti võtku, tihti on lapsed uudishimulikud, seal pole näha midagi. Lahti võttes lahtub ära ja sõnad ei aita. Anna haige kätte nagu ta on, pangu haige koha peale ja soe villane rätik ehk sall sidugu ümber, siis on hästi soe ja hommen on terve, valu on läinud. Küsisin: "Mis maksab?" Tema ütles, et kakskümmend kopikat. Andsin talle raha ja panin tulema. Andsin paberi nagu ta oli haigele, õpetasin kuidas teha ja vaata imet! Juba 3-4 tunni pärast oli punetus kadunud ja valu läinud.

Kui tulin õhtul karjaga koju, oli haige ära läinud.

Kord rääkisin seda lugu kahele arstile siin Suure-Jaanis: dr. Hans Männikule ja Ruislale. Männik, nagu ta oli vahel äge, ütles: "Kurat, see valge pulber oligi palaviku vastu, roosi rohi (bleiveis) niisama on pliiatsi taht ja tinaollus.

Kui vana Ado ära suri, andis poeg Hans veel roosi paberit, aga pojal ei olnud seda kuulsust ja päris tohtrid olid juba Vändras ja Suure-Jaanis. Rahvas hakkas neid rohkem pooldama. [=15=]

Ussi nõelamise arstimine

Minu vend, Peeter Kuldkepp, ostis täkk varsa Pärassaare veske Andrese saunamehelt Jüri Baumilt kahekümne rubla eest. Ta oli punane, saba ja lakk vähe tumedam. Kui ta oli kahe aastane sälg, siis ta oli karjamaal kahe teise tööhobusega söömas ka öösel. Kord kui läksin karjaga hommikul riigimetsa, karja tee läks üle mahajäetud söödi, näen et see sälg on pikali maas, silmnägu ja tagumik kõik üles paistetanud. Jooksin koju tagasi seda ütlema. Isa arvas kohe, et uss on hobust nõelanud.

Oli õige soe ja päikesepaisteline hommikupoolik. Kui arvasin, et kell on juba kümme ja võib karja koju ajada, mõõtsin oma varju järgi kümme jala pöia pikkust, tulingi koju. Sälg oli kodus lauda esikusse paigutatud, parajasti tuli ussiarst, temal oli kodus järel käidud. Ta oli Vändrast, Avikülast, Magenaru Jaan Rõõmusaar, oli kuulus oma ussisõnadega. Ta teretas minu isa ja küsis, et ega hobust pole tulihoone alla pandud ja kas talle on juba mõnda rohtu antud. [=16=]

Isa seletas, et rõõsa piima sees kloppisin kaks muna ja püssirohtu panin ka sekka ühe laengu osa, ajasin pudeliga suust sisse hobusele. Tema ütles: "No see on ka hea, lähme kohe vaatama." Isa ütles minule: "Poiss, pane enne loomad lõõga!" Seda mina ka tegin.

Isa läks arstile hobust näitama kuna mina istusin murule maha märgi jalgu lahti võtma, paeltega viisud ja linased rätikud. Kui Jaan nägi hobust, käskis ta isal ära minna. Tõmbas välimised laudauksed kokku niipalju vahet jättes, et valgus veikselt hobusele ja tema juurde paistis. Mina hiilisin vahtima, mis vanamees hobusele teeb.

Tema laskus põlvedele, võttis mütsi peast, pani käed kokku ja hakkas lugema. Ohkas ja luges jälle. Ooh, natukese aja järgi jälle ooh, nii kuni kolme pausi vaheaegadega. Kuulsin vanematelt inimestelt, et tulla kolm korda paluda meie isa palvet, lugedes seda ühe hingetõmbega. Jaan tegi ristimärgi, tõusis siis püsti, võttis küti nahksest kotist, mis oli tal ligi, ühe vana rätiku, mässis lahti ja võttis ühe muti naha suuruse musta asja. Läks hobuse juurde ja tõmbas sellega üle hobuse nina pealt allapoole kolm korda. Siis mässis jällegi selle musta asja näru sisse ja pani tagasi oma nahkkotti. [=17=]

Peab ütlema, et hobusel oli valge kriips nina peal, see oli ussi hammustamise jälg. Mina jooksin lauda taha, et ta ei teaks minu salaja pealtvaatamist. Tema läks meie majja sisse, mina tagant järgi kambrisse. Ema kutsus sööma, oli teinud hapupiima kastet. Seda söödi leivaga. Isa võttis kapist ühe neljandik toobise viinapudeli (seda pidas isa alati kodus), rüüpas ise ja andis arstile. Jaan ütles: "No kahe-kolme tunni pärast on hobune juba parem, anna talle siis heinu, küllap juba sööb."

Ajasin karja välja kella kahe paiku, hobune oli ülesse tõusnud ja sõi heinu. See must asi, millega Jaan üle hobuse nina tõmbas, võis küll olla mutinahk. Vanad inimesed rääkisid, et kui saab muti kätte enne Jüripäeva, on nahk arstimiseks hea. Võib ka olla, et see must lapp oli sametriide tükk. Jaan ise suurustas alati, et ussist olen täiesti üle.

Ta oli tubli viinavõtja. Kord Kaansoo kõrtsis ta suurustanud, et on nii suur nõid, teda ei lase kolmekümne viie sammu pealt keegi maha, tema nõiub püssi ära, kuul teda ei võta. Keegi ei julgenud proovida. Kuuli tabades oled ju inimesetapja. [=18=]

Siis nad vedanud kihla, et kolmekümne viie sammu pealt ei lase keegi tema tehtud märki. Andres Birk olnud laskja. Esimene laeng pole küll märki puutunud, aga teisega Birk lasknud ikka märgi ära.

Metsa väekad ehk nägemused

Kütt-Mart Kuldkepp, Uuetoa Jüri vanaisa. Aasta 1812 kui oli Napoleoni sõjakäik Venemaale. Selle ajal oli soldatite püüdmine, iseäranis need olid otsitavad, kes olid head kütid. Sellel ajal läks Kütt-Mart metsa varjule Pärassaare külast, kus oli tema kodu. Selle nimega kutsuti teda sellepärast, et tema oma elus suurt muust tööst ei hoolinud kui ainult küttimisest. See olnud tema armsam amet, aga ka järelpõlvedel oli ja on jäänud see kirg. Nii olnud Mart Kolu ja Lokuti metsas sellel ajal joonega neliteist öödpäeva, väike kirju koer seltsiks.

Ta teinud ühe heinakuhja seest õõnsaks, seal olnud siis ööseti. Siis tulnud öösel salaja Pärassaarde, viinud leiba kaasa kuna leivakõrvast nõutanud metsloomade ja lindude laskmisest.

Kui olnud sõjamürin möödas, tapnud Mart vana hobuse ära Kabala metsas Rassi kalme peal, kus sellel ajal olnud juba suur laan. [=19=] Veeretanud suured puupakud hobuse peale selleks, et kui karu tuleb sööma, siis ta hakkab pakkusid pealt ära tirima, tema kuuleb ja saab paremini karu lasta.

Karule meeldima selline liha, mis on juba hapu. Mart teinud endale kolme kuuse otsa, nende vahele, labaku. Kolm kuni neli roigast kuuskede vahele sidudes, nende peale tublisti kuuse oksi ja karu vahtimise labak olnudki valmis. Üles oli ta käinud okslise kärbisega, niisama alla tulles. Karu vahtimist ta toimetanud kuuvalgetel öödel. Kui ta kord öösel karu tulekut oodanud, öö olnud hästi vaikne, ei tuuleõhkugi, kuulnud Mart, et tema üleskäimise kärbis nagiseb: nak, nak, nak. Mart tõusnud istuli ja näinud, et jalutsi pool labaku äärel on näha koolja või surnupealuu õõnsate silmaaukudega nagu vaataks Mardile otsa. Mart pööranud oma püssiotsa temale vastu, kadunud ära. Aga varsti on ta peatsi pool, samuti otsa vahtides. Mart pöörab ka sinnapoole oma püssiotsa. Nüüd kaob see ilmutis ära. Mart vaadanud nüüd peatsi ja jalutsi poole, pole näha enam midagi olnud. Rassi küla kuked hakanud laulma. Sellest on Mart arvanud, et on hommikupoolne öö. Ta tulnud labakult maha ja läinud Rassi Jaani talusse sooja ahju peale sooja. Karu pole sellel öösel sööma tulnud. [=20=]

Järgmisel ööl tulnud karu sööma. Mart lasknud, karu jäänud oiates lamama. Nüüd tulnud Mart labaku pealt alla, pannud püssi ligema kuuse najale ja mõelnud, ega teist korda pole vaja lasta. Võtan kasemalga, löön karule pähe ja pärast ma tarvitan nuga. Kui Mart läinud karu lööma, ajanud karu järsku enese püsti, et Marti sülle haarata. Küüned puutunud alumist poolt ja tõmmanud Mardi nahkpüksid lõhki. Mart jooksnud sinna kus püss jäänud, karu kukkunud uuesti maha. Mart laadinud püssi uuesti ja lasknud karul peast läbi. No olnud aga suur karu!

Mart hoobelnud vahest teistele küttidele, et tema on üksi omal ajal ära tapnud neliteist karu, nelikümmend kaks põtra, need arvamata, mis teistega koos lastud.

Nägemuse kohta arvanud ta ise, et küllap need kolm kuuske olid haua peal ja hauas olija ilmutas ennast, et varsti oled ka sina samasugune kooljas.

Talumehe poomine

Kui ta sellega valmis olnud, tulnud nähtavasti vigane jänes kõpadi, kõpadi ja löönud ennast istuma tagumiku peale kakäksti. See mees, kes seal poomise juures olnud, et paela lahti teha poojal, hakanud jänest taga ajama. Seni mees poonud end ära, keegi pole poojal abiks olnud. Viimaks läinud jänes ka oma teed ja mees olnudki poodud. Siis näinud kõik, et niisugune komet ei kõlba teha ja poomine pole mõni nali.

Tõnis Kööbleri nägemus

Teda pekstud vallamaja hoovi peal kus juures ka vallavanem olnud. Kui Peedile määratud vitsalöögid kätte antud, tõmmanud Oksenberg vallamaja õues maas oleva tõlla tiisli ja tahtnud vallavanema maha lüüa. See pole korda läinud, Peedil olnud püksid alles jalgus ja takistanud seda tegu. Vallavanem, kes sellel korral olnud Jüriõue Andres Bakhoff, kartnud kuni surmani Peeti, kui oli teda näinud.

Kui jagati Kaansoo karjamõis ära, sai ka Oksenberg Peet maad kroonu poolt üheksa vakamaad (metsaalust maad).

Kui Peet ära surnud, siis kutsutud nagu see viisiks, lugeja, kes peab palvet surnule puusärki pannes. Kutsutud Koopa talu peremees, Tõnis Kööbler, kes oli ka kiriku vöörmünder või eesseisuse liige. Tema käis lapsi ristimas ja surnuid kodust ära saatmas. Kui kõik see toiming tehtud (loetud, lauldud ja hingepalve peetud) pandud puusärgile kaan peale ja viidud välja aita kuni matuseni. Aidas külmem. Nüüd hakanud palvemees kodu poole kõndima. Kui ta saanud soo peale, kust üle heinamaa nurga külmunud rada läinud, tulnud seesama surnud mees Tõnisele vastu nagu elusalt. Teretanud ja ütelnud oma mörina häälega: "Mis oli sinul minuga tegemist?" Palvemees öelnud: "Ma käisin ju sinule viimast hingearmu andmas, et sul on parem jumala ette minna." [=23=] Surnu vastanud: "Seda mõistan ma isegi teha, olen ka kirja ja palvemees." Tõnis löönud risti ette ja lugenud meie isa palve ära. Ütelnud kolm korda: "Tagane minust sa peletis!" Seepeale on hakanud ta kaduma nagu vari ja viimaks nagu ära auranud. Seda lugu rääkis Tõnis kõigile kui ta käis minu isa puusärki panemisel lugemas Pärassaares 1927. a.

Põdra kütt - Mardiaua Mart

Kui olin noor karjajürka, nende ridade kirjutaja, rääkis vana Mart: "Kord sügisel läksin jälle Kabala mõisa metsa laupäeva õhtupoolikul, et siis ööd metsas olla ja pühapäeval põdra teedel istuda. Kui siis põder juhtus käima, lasksin ta maha. Neid oli sellel ajal kaunis rohkesti ja ma tegin värsket suvel mitu ja mitu korda."

Mart oli vanapoiss, ta elas talu õue peal oma väikses aidas, kust ta kord surnult leiti– Nii ei tülitanud ta kedagi.

"Kui jõudsin Muraka raba äärde, kus alati põtru oli, istusin mätta peale, et panen piibu suitsema, aga ma ei saanudki veel seda teha kui jänes tuleb otse minu poole kööpadi-kööpadi ja jääb umbes kolmekümne viie sammu maa peale seisma."

Mart mõelnud: "Mul ongi alles haavli laeng püssi sees. [=24=] Ei no, oota sa poiss, ma sulle annan!" Jänes tõusnud kogunisti tagumiste jalgade peale üles nagu tahaks vaadata või öelda: "No lase, seda ma ootan." "Kui andsin selle käraka, mis mets lajatas ja püssirohu suits ära hõljus, siis näen, et jänes läheb tuldud rada tagasi sama tasa kööpadi-kööpadi. Ma hakkan uut laengut panema. Vaevalt saan laengu püssi kui juba jänes tuleb uuesti ja jääb just sinna samasse paju põõsa äärde ka-käksti seisma, kus oli endine, keda juba lasksin. Mõtlen – oh sa sinder küll, pole ma kunagi nii lähedalt mööda lasknud, no sinu panen küll kotti. Sihtisin hästi ja lasksin paugu. Tõusen püsti, et lähen teda ära võtma, aga jänes läheb nagu endinegi tuldud teed tagasi. Laen püssi uuesti ja ka jänes tuleb endist viisi, jääb seisma ja tõuseb taguotsa peale üles vaadates, mis teen, nagu oodates, et lase aga peale, ega laeng mind ei taba. Nii ma lasksin jänest kolm pauku, ta läks ja tuli jälle tagasi. Kui lasin viimast, kaheksandat korda, tuli meelde katsuda, kas on mul hõbedast prees ees särgil, aga ei olnud. Ma oleks sulle kurjavaimule näidanud. Tõusin kähku ja läksin vaatama laskmise kohta, kus jänes iga kord seisis. Pajupõõsas oli kõik puru aga ei jänese karvaraasu ega muud märki.

Pöörasin jalamaid kodu poole, kui sain Mardiaua talu maa peale jõe äärde, tuli mul meelde, et (Toru Jaan) Jaan Saar oli jõe ääres kui ma metsa läksin. Temal on kuri silm. [=25=] Küllap see on tema temp, va vemmal. Üks kade inimene, sest ta ise on ju ka suur kütt, ei salli, et mina ka ja teised saavad metsast saaki.

Kodus ajasin püssi raua sisse kust ja haput taari. Kolmandal päeval tegin püssi puhtaks, panin laengu sisse, läksin jõe äärde (Saarjõgi). Näen, saarmas tuleb parajasti veest välja, suur kala lõugade vahel. Ma lasksin saarma maha ja näe püss oli mul jälle korras. Aga laupäeva õhtul ega pühapäeval ei lähe ma enam metsa püssiga iialgi."

Liinoja kaks Anne

Kui Anned kodu tulnud, rääkinud nad seda lugu Liinoja vana Hansule. See öelnud, et küllap see oli vist haldjas, nende teed on laialised. Kust nad tuelvad või kuhu lähevad, seda ei tea keegi (Minu ema Ann Liinsoni jutu järgi).

Kahe põdra laskmine

Kord Liinoja Peet Liinson purjutanud Kaansoo kõrtsis. Olnud ka Aua Mart, vana põdrakütt seal. Mõlemad viina võtjad mehed ja Peet ise ka kütist mees. Istuvad ühe laua ääres ja Peet ütleb Mardile: "Kuule va põdrakütt, mina ei ole veel põdraliha saanud, on sul praegu seda kotis ligi. Siis võta ja lase paista, mina ostan omalt poolt viinad. Mart vastab: "Oled ise samuti kütt nagu minagi, tule laupäeval ehk pühapäeval meile, lähme metsa - viin su sinna kus neid loomi on, võid ju ise põdra maha lasta. Aga kui tuled, võta viina paar pudelit ligi, pane küti kotti, kui on hea õnn, siis on liiguvõtmine." [=29=] Peet tulnudki järgmisel pühapäeval Mardiauale ja nad läinud Mardiga seltsis Kabala metsa Kablioja äärde kus Mart teadnud põtrade elukohad olema. Nendel olnud ka koer ligi. Mart ütelnud: "Siin peame pausi ja puhkame jalgu. Kui siin ei peaks leiduma põtru, siis lähme edasi, kas palgimetsa sihi või muraka raba äärde. Seal on neid alati." Kui mehed istunud, luusinud koer metsaalust mööda. Mehed näevad, tulevad kaks noort põtra käies ühe teise järel just nende poole. Mart öelnud Peedile: "Sa lase esimene maha, mina teen seda teisega." Peaaegu korraga kõlanud kaks pauku, mõlemad põdrad kukkunud küljeli. Mart öelnud: "Noh, üks on sinu teine minu. Võta viinapudel kotist välja, rüüpame ja vaatame, mis teeme nendega."

Peet vaatab põtra ja ütleb:" Küll on ilus mokk, saab hea sakuska." Lähevad juurde. Ühel põdral jookseb verd külje pealt peenikeselt nagu aadrilaskmise haavast aga ise põdrad värisevad, neil on elu alles sees. Mart ütleb: "Võtame noad ja laseme vere välja." Mehed katsuvad taskutes aga nuga pole kumbagil. Peet leiab maast hea malaka ja lööb sellega. Aga põder tõuseb esimestele jalgadele, koer kargab kõrvast kinni, lähevad risaku, räsaku, rüsinal edasi. [=30=] Ka teine põder ajab enda ülesse ja kaovad varsti võsa sisse. Et on sügisene aeg, maa on täis kollaseid ja punaseid puulehti kaovad ka jäljed küttidel käest. Pole kumbagil saada mitte kui midagi, ainult sülita.

Kirudes hakkavad mehed kodu poole minema. Õhtu jõudnud kätte. Mart kirunud et see on ikka va Toru Jaani töö, et on nende püssid ära teinud, püss ei tapa. Kui püss on korras, siis ta kui küpsetab linnu või looma ära. Kodus nad hõõrunud ja nühkinud, suitsetanud ning õhutanud oma püsse. Aga see mõte jäänud neile ka, seekord oli pühapäev, siis pole laskmisel õnne.

Sellest kahest põdra laskmisest on küttidest tehtud laul, mida olen ise kuulnud.

Kui mehed jõudnud Kabala metsa, Kablioja äärde, hakanud koer haukuma põdra kallal suure lameda häälega. Põder olnud kaugemal tihnikus. Toru Jaan olnud ka seal küttimas samal eesmärgil, põtra hiilimas. Ta saanud ennem põdra ligi ja lasknud põdra maha. Jaan mõelnud, et noh maas on ta küll aga surnud ei ole veel. Tarvis talle ruttu lõpp teha. Võtnud pussnoa, et torkab põdrale rinnust sisse, tuleb veri rohkem välja ja pole pauku tarvis teha. Kartust võõraste eest ei ole tal olnud. Ta tundnud ju Pärassaare meeste koera ära, et mis ma kuulist raiskan. Nuga ei ole kohe hästi sisse läinud. [=32=] Põder karanud Jaanile peale, sõkkunud ta maha ja löönud esimese jalaga Jaani pale nina lähedalt lõhki. Koer karanud põdral kõrva kinni. Jaan saanud nüüd maast ülesse ja jooksnud jämeda saepaku männa taha varjule. Põder jooksnud senna järele ja löönud veel esimese jala sõrgadega tugeva hoobi nii et männa paks korp lennanud kuni puu valge ihuni. Jaani nüüd hoop ei puutunud. Veske Andres Kuldkepp lasknud põdral peast kuuliga läbi.

Nad sidunud Jaani haava silmnäol kinni. Jaan arvanud et kui ei oleks Uuetoa Jüri koera Paukat olnud, siis ma oleks siin surmalaps olnud. Jaan kes oli ametilt orelimeister saigi selle nime, Toru Jaan, ameti järgi. Ta väärnimi oli Saar. Ta oli iseäraliku kõneviisiga, rääkis ja näitas oma palearmi imeliku kurguhäälega: "Phuu, oleks see põder harilik loom olnud, phuu, põleks mul teda karta pruukinud, phuu, aga ta oli ju vana põdrapull, phuu, mis sa ära teed, ta kaitses ju oma elu." (Jaan Saare enda jutu järgi) [=33=]

Nahklõõtsa sees kaksteistkümmend last

Kui Pärassaare Andrese poeg Jüri, keda külas papaks kutsuti oma talu sepikojas sepistanud, tulnud kaks poisipõnni – Kulliõue Peet Tolberg ja Baum Jüri karjapoiss, Jaan Ruusiauk sepikotta vaatama, et mis papa teeb. Kui papa lõõtsa tõmmanud küsinud poisid, kuidas ja mismoodi see lõõts nii kanget tuult annab, kohab ja mühab mis ime. Papa pilkand poisse ja ütlend, et on lõõtsa sees kaksteistkümmend last kes nii suurt tuult puhuvad. Lapsed jäävad papa jutuga rahule. Kui papa järgmisel korral, ühe nädala pärast, läinud sepikotta – leidnud ta, et lõõts on katki lõigatud lammaste raudadega, mis tal sepikotta jäänud parandamisele. Esiti papa arvanud, et mõni on jonni pärast lõõtsa katki lõiganud. Kui ta aga vaatama hakanud, et kust see inimene siia sisse sai, leidnud ta, et muld või liigpalk mis maa peal lahti, olnud ära kangutatud ja põrand jälle tagasi lükatud, et ainult lapsed sealt võisid läbi ronida. Nüüd tulnud meelde laste pilamine.

Ta kutsunud lapsed ja küsinud, et kas nemad lõikasid sepatöö lõõtsa katki? [=34=] Siis rääkinud lapsed, et nemad tahtnud vaadata ja vabastada need kaksteist last lõõtsa seest. Pole aga leidnud midagi. Papa, kes ise oli usklik inimene, ristis lapsi ja saatis külas surnuid lauluga, kahetsenud alati, et oli lastega nii rumalasti ümber käinud. Noomis iga teist, et ärge kunagi valetage ega pilgake, sest see tasutakse pilkajal endal tagasi mitme võrra.

Andrese poeg, Jüri Kuldkepp, oli Pärassaare nr. 1. peremees.

Mardiaua Johann Kuldkepi kavalus

Nii käinud need parvelised neljas Taali valla talus öömaja palumas, aga ei saa, nuta või naera. Aua Jaan ütleb: "Nii ei saa öömaja, nüüd lähme juba Tori valda ja esimeses talus saame öömaja." [=35=] Teised parvelise ei usu seda Jaani juttu. Nad jõuava Tori valda. Tee ääres ilus suur talu. Nad pööravad esimesse tallu ja hakkab öömaja palumine jälle.

Perenaine seisab kambri lävel ja ütleb: "Meil ei ole õlgi ega miskit pahna teile külje alla tuua. Kevadine aeg, põhk otsas. Meie küll ei saa võtta teid öömajale. Minge edasi mõnda teise talusse." Aua Johann vaatab ringi, näeb teises toas raiepakku ahju ligidal, istub paku otsa ja hakkab oma märgi pastlarihmasid lahti harutama kiirest ja perenaist tänama: "Suur, suur tänu teile perenaine selle hea ja sooja toa ning öömaja eest. Vaat kus alles hea perenaine. Käisime Taali vallas neljas talus palumas öömaja, aga ei saand. Kus perenaine torilane kohe lubab öömaja." Perenaine vaatab ja kui Johan hakkab juba teist jalga lahti võtma, siis ütleb: "No kuhu te ikka lähete, näe vanamees ei kuulnud ega saanud aru, arvas et lubasin öömaja. Eks siis pean küll õled maha tooma." Nüüd oli õlgi küll ja kõigil hea öömaja. Teisel hommikul teed tulles tänavad ja ülistavad kõik Aua Johanit hea öömaja eest ja kostitavad Tori kõrtsis Johanit viinaga ja õllega. Johan ise irvitab naerda: "Eks vigur pea hädas ikka aitama." [=36=]

Karukose tamme vargus

Pärassaare nr. 1. talus olnud valge hobune, otsa ees väike lauk, sellepärast nimi Lauk. Ruun olnud õige kõva koorma vedaja. Kui viina vooris, mis tihti viidi Tartu või Narva, siis Laiuse lossi mäest Lauk vedanud aamikoorma ühe joonega ülesse, kuna teised hobused on puhanud kolm kuni viis korda. Karukose metsavahi toa taga kasvand sel ajal jäme tamm. Liinoja vana Hansul mõte see tamm ära tuua. Aga kust saab nii tugeva hobuse kes selle ära veab? Läheb Pärassaare Andres Kuldkeppi poole ja räägib oma mõtet Andresele. Andres ütleb, et ega ma keela hobust aga kes selle tamme maha raiub. Liinoja ja Pärassaare mehed hulgakesi toovadki selle jämeda tamme ära ja matavad ta varjamiseks Jaanitee lahkme põllukraavi, kus lumetuisk ta varsti nägematuks teinud. Hommikul, kui Karukose tamm puudu leitud, arvanud nad kohe, et ega teised küll seda ära ei varastanud kui Pärassaare mehed oma ruunaga. Karukose mehed käinud küll päeval otsimas tamme vargaid kolme mehega, aga nad ei leidnud tammest jälgegi. Karukose metsavaht, Jaak Siimsonn, kes olnud Leetvalt pärit ütelnud: "Võta tamm veel kinni. Mis Pärassaare meeste käes, see ka nende perses," ja läinud kodu tagasi. [=37=] Pärast samad Liinoja Hans ja Leetva Jaagutoa Hans ning Pärassaare mehed lõhkunud tamme laudadeks ja teinud ühest ainsast lahmakast pulmalaua, see olnud 18 jalga pikk ja arsin ehk 88 vene tolli lai. Leetva meeste laud oli alles hiljaaegu Jaagutoa talus alles. Leetva mehed ütelnud, et nüüd ei ole seesugust pulmalauda küll kusagil mujal, kui aga meil. See laud viidud ühest talust teise kui pulma või mõni pidu olnud, see tammest laud oli külas nagu uhkuseks.

Rassi küla kolm Anne

Järele vaadates ärasõitjatele olid naised näinud, et see ratsanik läinud Niida heinamaa poole, kus üks salkkond sõjariistus mehi oli varjul olnud. Hobused olid söömas Niida heinamaal. Keegi naine, kes oli neid mehi enne näinud, jooksnud küüni heinte sisse varjule oma kahe lapsega, üks kuue- teine kahe aastane. Sõjamehed läinud ka küüni puhkust pidama, seni kui hobused söövad. Nüüd olnud sellel naisel kange hirm heintes, et kui see väiksem laps hakkab karjuma, siis on paha lugu. [=39=] Kui ratsamees, see ülem, küüni juurde läinud ja lahkumine küünist tulnud. Olnud meeste arvamine, et kui ära lähme siis pistame küüni põlema. Aga ülem keelanud ära öeldes: "Kui juhtume veel kord tulema ja on lumi maas, siis ei ole meil ju heinu saada kui me selle küüni ära kõrvetame." Selle ratsanikust ülema läbi oli see naine oma kahe lapsega ellu jäänud.

Kildu kurivaim

Sellest ajast on kaua aega möödas, aga ka Kildu kurivaim on kadunud. Sealsamas mäe seest veeti tee peale kruusa, tuli palju surnu luid kaevamisega välja. Keelati kruusa võtmine ära, et on vanaaegne matmise paik – Kildu surnuaed. [=41=]

Suure-Jaani kerjused

Ka sõrmed olid täis sõrmuseid. Mitmed olid kasvanud juba päris liha sisse. Ma kõnetasin ja küsisin, et kas need ei tee haiget käele. Tema ütles, et need on mul kõik noorikute, neidude ja pruutide antud, neid ma sõrmedest ära ei võta. Ma tähendasin, et küll teil on siis neid pruute palju. Ta naeratas ja ütles: "Ja, jah, on ikka." Kui ema ütles, et täna pole anda midagi, tõusis ta istmelt ja läks minema. Kui sai juba natuke maad kaugemale, siis kepivile tegi jällegi üüt, üüt, tüüt, tüüt. Peale esimest maailmasõda pole teda enam nähtud.

Neljas poolkerjus ja vahest ka töömees oli pikk, kuiv mees nimega rahva suus Aru härra, Luua Kusta. Päris nimi, August Lans. Lepakose talu saunamehe poeg, Vastemõisa vallast. Nagu näete, heal lapsel mitu nime. [=45=]

Peale nimede ei olnud tal iial miskit muud vara, kuid see-eest oli tal hea suuvärk. Vanas eas toitis ta ennast kerjamisega. Vanaduspäevad veetis ta Kaansoo külas oma venna, Mihkel Lansi juures. Vend oli Nikolai II aegne soldat ja sai 9. vakamaad maad kui jagati ära Kaansoo karjamõisa.

August Lansi juures peatun pikemalt. Neid nimesid Aru härra, Luua Kusta ja nii edasi tahtis ta väga. Kes nii teda hüüdis, sellele ta tegi väikese kummarduse ja oli õnnelik. Tahaks siin teha võrdluse selleaegse rikka taluperemehe Andres Bakhoffi, Jüriõue talu omaniku ja vaese kerjuse üle.

Jüriõue talu peremees tahab omale lasta uut maad teha kännustikust. See tuli sellel ajal käsitsi raiuda maa kirvega. Maa raiujad, kes käivad seda tööd vaatamas ei saa kaupa, sest hind, mis Andres pakub, on liiga väike. Ka Luua Kustas kuuleb sellest maa raidumisest. Ta läheb Jüriõue ja küsib peremehelt: "Kuidas on selle uudismaaga, olen kuulnud, et tahate teha kännustikust põldu. Minul ei ole praegu tööd." Peremees vastab: "Seda ma tahaks lasta teha ühe vakamaa osa. See tuleb ümber raidu, kännud välja juuri." [=46=]

Peale selle meie ise oma perega teeme kütise ja künname ning külime sügisel rukki peale." Nad lähevad koos seda kännustikku vaatama. Andres pakub Kustasele vakamaa ümber raidumisest 40 kuldrubla tsaari rahas. Luua Kustas ütleb: "Kas nüüd kohe vakamaa kaupa teen aga pool vakamaad esialgu, kakskümmend rubla ja söök talu poolt prii ja mis väga suured kännud võib ju mõne ehk jätta üles kaalumata, see mädaneb aasta kahe, kolme pärast välja, nii nad ei takista kündmist ega külvamist. Andres on selle kaubaga nõus.

Luua Kustas teeb tööd kuu aega juba, süüa saab talust. Iga õhtu ägiseb ja pugiseb, et no küll on raske töö ja suured palgikännud, aga no - ma ei jäta. "No sõge, kui saan töö valmis, rikas peremees, tean, et saan raha ka kohe kätte." (Räägib vähe läbi nina)

Kustas aga jätab suuremad kännud pea puha üles kaalumata; laob mättad hunniku kaupa neile kändudele peale, mis ta sisse jätab. Väiksemad kännud aga kaalub üles ja mõned suured kännud aga kaalub üles ja mõned suured kännud jätab nähtavale. Kui nüüd peremees töö üle vaatab kaunis pealiskaudselt (ta ise ei tunnegi maa raidumise tööd) annab ta Kustale tööraha kätte. [=47=] Endal hea meel, et nii odavalt see tehtud. Kui nad aga algavad oma perega kütise tegemist ja kändude põletamist, siis alles tuleb ilmsiks – Luua Kustas on oma tööd väga poolikult teinud.

Kustas aga läheb otsemaid Suure-Jaani alevisse, kus sellel ajal oli Viljandi tänavas J. Tõi teemaja, oma saadud raha sinna sööma-jooma. Teemaja vastas oli tollel ajal Johannes Kõpu riigiviina monopoli pood kust viina toodi sinna teemajasse. Juhtunud tulema ka Nõmmitsa metsavaht, Peet Saar oma Ilbaku metsahärra juures käigult. Peet oli alati kange teisi nöökama. Ta kutsunud Jüri Reismanni. See oli ülikooli haridusega mees kuid alati kõrtsis konutaja, rahvas kutsus teda Ula Jüriks.

Peet Saar lubanud Luua Kustasele ja Ula Jürile pudeli viina, kui nad lähevad kaklema. Kustas ja Jüri sasinud ühtteist karvupidi natuke ja asi jäänud niisama. Kui aga kordnik sinna tulnud ja lubanud protokolli teha selle jandi üle, ütelnud Peet Saar urjadnikule: "Sa teeks küll protokolli aga sa väeti ei mõista ju kirjutada, sest see tuleb teha vene keeli," ja näidanud oma talla alust kordnikule, et vaata kus on peegel. [=48=]

Kordnik Teemus, kes oli tõesti vilets kirjamees, läinud minema. See oli Vene-Jaapani sõja aeg, kui oli Suure-Jaani kihelkonna peal neid neli – (1905. a.) Tõhk, Till, Teemus ja Jensenn. Viimase asukoht oli Olustvere mõis. Aasta pärast jäi jälle Jensen üksi ameti kui sõda ja segadus ära vaibus.

Jüriõue Andres, kes oli sellel ajal Vastemõisa vallavanem, kuulda saades laupäeval vallamajja minnes, et tema Kustas joob Suure-Jaanis seda temalt saadud tööraha, astus Toi teemajja sisse, kus Kustas ikka alles napsutas ja ütelnud Kustasele: "Sa tegid mulle tööd aga kännud kõik alles kaalumata." Luua Kustas vastanud: "No sõge, see oli muidu pilkeks ja silmapettus, oled kolmandat aega vallavanem ja lasid santi ennast petta. Ega sind muidu poleks vald valinud – ainult sellepärast, et oled rikas mees ja kui juhtub midagi valla rahadega, on sinult võtta.

Andres löönud käega ja uksest välja, et sain veel häbi ja naeru teistelt. Sant pettis mu läbi. Ta sinder tõendas töö ülevaatuse ajal: "Vaata peremees, ma semmisin selle maa läbi kui kolle, no mis sa veel tahad?" Ja mina loll uskusin! [=49=]

Kui Kustas vanul päevil kerjas mööda küla ega ta palunudki armuandi, tema ajas head juttu maast ja ilmast. Kiitis, et seal ja seal on head inimesed, kus on ilusad tütred ja siin teil kõik ilusad loomad, puhtad kambrid, sõge kui ilusad viljad, lust kohe näha ja kui ilus värk ning mööbel. Kas nuta või naera aga perenaine andis jälle ehk peretütar tüki liha, jahu, tangu ehk söögiks võileiba.

Kord ta teinud suurema ringi kuni Kõo valda. Läheb talusse sisse ja näeb – perenaine üksi majas, ei lapse hingegi. Kustas ütelnud: "Kas sa näe imet, ilus noor perenaine aga pisikest peret pole kusagil näha?" Perenaine vastab: "Jah, muidu kõik hästi, aga last ma ei saa." Kustas õpetab, et tuleb natuke ohutada. Kui tahate ma õpetan. See on väike asi. Tuleb sauna kütta ja vasika kops muretseda, kui see on teil käes, siis ma aitan teil sellel asja korda saata. Siis võite mitu last saada." Naine toonudki külast vasika kopsu, kütnud sauna. Kustas käskinud naist end saunas alasti võtta ja nüüd alanud arstimine.

Kustas löönud kopsuga kolm korda tagumiku pihta. [=50=] Ise lugenud sõnu: "Täna laps, homme laps, ülehomme tükki kaks!" Viimase korra löönud ettepoole kahe jala vahele ja ütelnud, et aasta pärast on sul laps nagu vanal ajal Saaral. Naine ütelnud: "Sa ütlesid ju – täna laps, homme laps, ülehomme tükki kaks. Nii palju neid küll ei soovi." Kustas vastanud: "Sõge, ega neid sellepärast nii palju ei tule aga see on nende sõnade sees. Ja ime, aasta pärast olnud naisel laps, pealegi poeg. Naine andnud Kustasele kümme rubla raha tagant järgi ja kõike muud kraami.

Kord Kustas saanud külast tubli portsu räime. Kui ta läinud üle Vanaõue silla seal ladunud ta kõik need räimed puust käsipuu peale ritta.. Külamees kes näinud seda toimingut ja küsinud: "Miks sa nad senna ritta laod?" Kustas vastab: "Oh kulla mees, kus minusugune võib neid kalleid kalu süüa, need kaugelt merest toodud, see on rikaste kraam, hea kui minusugune saab liha ja võid, see kasvab meie omal maal. [=51=]

Kaansoo Tõnn ehk Tõnisa vakk

Minu isa ja ema jutu järgi (Jüri Kuldkepp u. 150.a. tagasi) seisnud see vakk Kaansoo karjamõisa aida ligidal päeva tõusu pool silda. Mõned aastad tagasi oli ja kasvas jäme saar, see olnud istutatud sinna, kus vakk seisis. Vakka on tehtud kolm neljapäeva õhtut. Vakk ise olnud väike puukastike. Igal neljapäeva õhtul loetud nõiasõnu, viidud esiteks ühte kui teist pisiandameid, et Tõnn annaks õnne loomadele, viljale ja kõigile elusolenditele, kes teda meeles peavad oma andamitega. Neile aga õnnetust ja kurja, kes teda ei poolda ja teda ei taha teenida.

Annid olnud mitmet sorti ja mitmesugused. Esimesest uudseviljast, kui keegi veristas ehk tappis looma – ikka väike tükk Tõnnile visatud kasti sõnadega: "Tõnn võta oma osa ja anna õnne minule ikka ja alati." Tõnni kohta ei ole tohtinud igakord rääkida ei halba ega head. Siin olgu näiteks järgmine lugu.

Kaansoo kõrtsimees olnud Tõnis. Ühel õhtul kõrtsilised hakanud naerma ja pilkama, et oh mis Tõnn, sita tünn see Tõnisa vakk. [=52=] Kõrtsimees viimaks öelnud: "Oh, mis te minu kaimust naerate, jätke juba." Natukese aja möödudes kõrtsi Tõnis kurgust kinni, ei saa rääkida ega ka olla. Oh häda, kes aitab, sel’ ajal ju õpetatud arstisid ei olnud. Muud midagi kui mindud kaardinaise poole. Sellel ajal olnud Vändra nõiaeit kuulus. Nüüd saadetud ruttu abi saamiseks kõrtsinaine Vändra. Nõianaine elanud Läästla külas, maantee ääres, enne kui tuleb Rõusa teekäänd. Seal paremal pool tee ääres kasvas neli jässakat mända; veel viiskümmend aastat tagsi näidati minule seda kohta. Maja oli väikene saunaütt, õlgkatusega. Selle onni elanik, kaarditark, olnud väikest kasvu naine; rahvas kutsunud teda Kalda Ann.

Nüüd pannud Ann kaardid välja kuid need pole näidanud midagi, Tõnni kuritegu. Siis aga võtnud Ann õlle või teejoomise klaasi, valanud sinna sisse pudelist miskit vedelikku, seganud seda klaasis ja vahtinud hulk aega sinna sisse. Lõpuks öelnud: "Tõnn tahab hinges kuke pead." Võtku haige kukk jalge vahele, selga Tõnni poole pöörates väänaku kukel pea ära ja visaku tagasikätt Tõnni poole. [=53=] Tema ise peab kõrvad kinni toppima, et haige mingit häält ega karjatust ei kuuleks. Kõrtsimees on nii teinud ja selsamal tunnil on tal’ kurk jälle lahti läinud ja kõne tagasi saanud.

Peale selle on aga kõrtsi Tõnn kahetsenud, et kas ma oma poja hinge ära ei müünud Tõnnile. Seda poega pole tal’ küll olnudki.

Kui aga Kaansoo ümbruse rahval väga palju õnnetusi loomadega tekkinud ja ka palju muid viperusi, tahtnud rahvas Tõnnist lahti saada. Ühel sügisel, septembri kuul, tulnud kaks vanderselli, need olnud tööd otsivad mehed, Kaansoo kõrtsi. Nad kuulnud Tõnni kuritegudest ja olnud kohe valmis Tõnni ära hävitama. Ühe nimi olnud Raugisepp, teine Kullose Peeter. Nii on rahvas neid hüüdnud.

Nemad läinud kahekesi, võtnud Tõnnivakast hõbe ja vaseraha krossid, mis seal leidunud ära. Selle eest saanud nad kõrtsmikult viina. Siis läinud nad selle kastiga Saarisoo talu maa peale jõe ligidale. Seal leidnud kolm kivi. Nende kivide vahele teinud tule okstest ja rämpsust. [=54=] Kui vakk ühes oma esemetega, kus sees olnud nagu imetegu pisikesi sukki ja kindaid, riidetükke, villu ja nahatükke põlenud, tekkinud päris tublit suitsu. Kullose Peeter hoidnud peale tuule, et suits ei käiks silma ja käskinud Raugissepal ka peale tuule hoida. Kuid see öelnud, et mis see suitsuving mehele teeb. Aga siiski, see suits on teinud. Raugissepp jäänud juba kolmandal päeval pimedaks.

Nüüd siis oli Kaansoo Tõnnivakk hävitatud, kuid möödunud põlve inimesed on uskunud siiski veel, et Tõnn kurja on teinud ümbruskonnas.

Need kivid kus Tõnnivakk ära põletati on hilisemal ajal keegi jõkke veeretanud, et neid ei ole enam küll näha aga see jõesäng on nüüd järeltuleva rahva arvates õnnetuse tekitajaks.

Raba talu asub just üle jõe, vastu karjamõisa endist härrastemaja. Seal Raba talus elanud Feldmanni nimelised talupojad. Kord hakanud talus teeniv noormees perenaist armastama. Tema jootnud peremehe tublisti purju ja viinud siis ree peale hobusega enne jäässe valmis raiutud augu juurde a toppinud pea ees peremehe jõe voogudesse auku. [=55=]

Koju tagasi tulles ütlend perenaisele, et nüüd oled sina minu ja mina sinu. Perenaine kohkunud ja ütelnud: "Mis sa ometi tegid, kus mu mees jäi?" Muidugi tekkis kahtlus ja mees võeti veest välja. Naine ja mees läksid kinni ja kohtuotsusega Siberisse. Kõik juhtus umbes seal, kus on jões need Tõnni kivid.

Kui olin kolmeteiskümne aastane, nende ridade kirjutaja, toodi minu isale käsk, et üks mees talust saata 24-jaks tunniks Saarisoo jõe äärde valvesse, et seal on üks mees jõest välja tõmmatud ja seni peab teda vahtima kui tuleb kreisipolitsei ja arst kes tema ära koristavad. Nii vahiti seda uppunut kolm ööpäeva, siis koristati. Uurimine ei teinud kindlaks kuidas oli uppunud. Mehe nimi oli A. Pink, ikka seal kivide kohal.

Mõni aasta edasi tulid kaks Vändra meest, vennakesed Tõnis ja Johan Käärsonid, Saarisoo peremehe Hans Hanseni poole, et kas tema annaks luba sinna auru sae- ja jahuveskid ehitada, sest see Kaansoo nurk oli ilma veskita. Pori ja sügisel pimedal aegadel oleks see väga tarviline ümbruse rahvale. Hansen oli nõus andma kasutada ühe hektari suuruse maa-ala. [=56=]

Vennad Käärsonid tegivad veski üles natuke maad ülespool jõe jaokogu Tõnni kividest. Nüüd oli Kaansoo rahval ja ümbrusel veski tarvitada. Sindleid, jahu jahvatas ja turvast loomadele allapanuks. Kuid mõned aastad sai veski töötada, siis tuli õnnetus. Teadmata kombel põles veski maani maha. Kuid agarad vennad ei jätnud jonni. Taluperemeeste abiga, kes omalt poolt toetasid metsamaterjaliga, tegid nad veski jälle üles vana koha peale.

Mõni aasta hiljem oli kord majas, siis suri vanem vend äkki. See olnud Tõnis. Tehtud matused ja kutsutud sõbrad, nagu ikka viisiks, surnut ära saatma. Seal siis õlut maitstes istunud Mihkel Õunapuu toolil, õllekann käes, nagu magaks. Kui teised teda hakanud liigutama, et no lähme nüüd surnuga minema, leitakse, et Mihkel on ka surnud.

Nüüd aga edasi. Praeguse valitsuse ajal, kui on juba kolhoosid, 1949. a. Valitakse "Hommiku" kolhoosi öövahiks Peeter Henk, juba vanem mees, väga ustav oma öövahi ametis. Kolhoos laseb viis siga ära tappa. Need jäävad tahenema Kingatu talli või vankrikuuri seniks, kuni viidaks nad Vändra jaama, et sealt raudteega Tallinna müügiks. Peetril tehakse ülesanne öösel neid valvata. [=57=] Õhtul uus plaan. Tarvis sead ära viia Kaansoo, siis saab nad vara hommikul ära saata. Kui öövaht läheb oma ringiga Kingatu õuele, näeb et võõras hobusemees on juba seal enne teda.

See näeb öövahti, pöörab kohe hobuse ümber ja mööda jõge ajama. Peeter Henk hakkab kohe varast taga ajama, arvab et vargad on sead juba reele pannud, sest neid ei näe ta kuuris enam olema. Sõit läheb nüüd mööda jõge Kaansoo poole, sealt mööda Saarisoo suunas sinna maale kus asub veski (Tõnnivaka koht). Seal laseb varas konest kaks lasku Peetri pihta. Peeter Henk saab surmavalt haavata. Ta ronib ise veel veskisse, kus kokku variseb. Käärsonid müüsid veski ära Thomsoni nimelisele mehele. Veski läks hiljem kolhoosile.

Vanema põlve inimesed nimetavad ikka, et need teod on Tõnni tehtud.

Mart Teetsov ja kohtukull

Kord kui Mart ja tema teenijatüdruk läinud Pärnu linu viima, Tori jõest üle minnes lodjaga, mänginud Mart jälle ühe härrasmehega raha peale kaarte. Seni kuni lodi saanud teisele poole kaldale olnud Mardil käes juba külamehe raha kümme rubla. Mängu lõpul visanud vastasmängija Mardi kaardid pauhti vette. Mart kurtnud, et päris kahju neist kaartidest, nad olid mul märgitud.

Metsa põlemine Viljandimaal

Tsaari ajal enne Vene-Jaapani sõda oli Kabala mõisa metsaülemaks Tõrvaaugus Lühvlär (või Lühtlär, või Lühvtler). [=62=] Pärassaare ja Kaansoo meestel oli see küttimise kirg isaisadest nagu haigus. Et ligidal kroonumetsas ei olnud metsloomi, kus iga poisinolk võis püssiga joosta ja põmmutada, siis käidi Kabala mõisa metsas küttimas. Seal oli küll kõvem keelukord kui kroonumetsas, sellepärast tarvitasid jahimehed salaküttimist. Pärassaare küla meestel olid head jahikoerad, niisama püssid. Aua Mardil kui põdrakütil oli koguni kaheraudne tammassaare tagantlaetav püss.

Kui nüüd kits ehk mõni muu metsloom Vastemõisa riigimetsas koera taga ajades põgenes, siis ikka Kabala metsa tagasi, kus ta päris eluase oli. Nii viis ta koera üle piiri mõisa metsa.

Metsaisand, rahvas kutsus teda Lühvtlär, pani kõva korra maksma, et iga metsavaht peab iga koera maha laskma, kes üle piiri tuleb, olgu ta või ilma kütita. Selle käsu täitis Tagametsa metsavaht Mart Koobas, kuid teised metsavahid ei nõustunud, iseäranis Määru metsavaht Rispiin soovitas et on tarvis koer kinni püüda, siis näeb varsti kelle oma ta on. Lühvtlär ütelnud: "Ah sina tuled mind õpetama," ja vallandas Rispiini ettekäändel, et ei täida kohuseid. [=63=] Varsti peale selle, kui ööd pimedamad, lasknud keegi Tõrvaaugul, õhtul kui metsaisand õhtust söönud, läbi akna. Metsaisanda kaela sees olnud neli või viis peent haavlitera naha all. Räägiti, et küllap akna klaas võttis suure hoo ära. Uuriti küll Rispiini kuid temal olnud kindlad tõendid, et tema olnud sellel tunnil seal ja seal. Baron Vitinkohv vallandas Lühtläri, asemele sai Baggu, ka sakslane. Saeveski metsavaht Ado Kuldkepp sai lahti vanaduse pärast, ta oli Saeveskil nelikümmend aastat. Asemele tuli Tarvastu mees Margus Kanter. Saeveski metsaring oli kohe Vastemõisa metsa vastas.

Kui nüüd mõni koer üle vahe läks, jäi ta kadunuks. Kanter täitis täpselt seda Lühvtläri seadust. Nüüd ei julgenud salakütid enam üksikult Kabala metsa jahile minna vaid hakkasid salgas, kolm kuni viis meest, koos käima. Nad hoidusid küll metsavahist kõrvale, kui see aga korda ei läinud, ei taganenud ega jooksnud eest ära ka.

Ühel pühapäeval olnud neid jälle kolm meest ja nad sattunud metsavahiga lähestikku. [=64=] Kanter lasknud kohe koera maha küttide nähes. Üks küttidest tõstnud ka püssi ja pauk käinud. Metsavaht läinud koju ja sealt Suure-Jaani arsti juurde. See nokitsenud kaela seest välja kuus haavlit. Uuriti Kaansoo seppa Andrest. Laskmine olnud kaheraudse püssiga, aga sepal olnud üheraudne. Koer olnud Hans Kuldkepi oma (Aua Mardi vend). Kuid Kuldkepil on mõlemad vennad kodus olnud, tõendanud, et koer võis olla küttide poolt metsa meelitatud. Uurimine ei andnud tulemusi. Pärast oli rahva seas jutt, et laskja olnud Kaansoost, Määraaugu talust, metsakaupleja Andres Birk, ta oli sepa Andrese moodu mustavereline. Varsti pärast seda lasti Jaan Kanteril, Marguse vennal, hobune maha Saeveski metsas. Juttu oli et põdra pähe, kuid see hobune ei olnud sugugi põdra karva, vaid hoopis raudjas punane.

Tuli Vene-Jaapani sõda. Uurimine jäi ära.

Kord Mardiaua Mart Kuldkepp läheb Kurgja veskile, terakotid vankri peal, üle Sakala silla - sealt käib läbi metsa tee kuni Kurgjani. Üle silla on kolm meest tee ääres. Mart peab hobuse kinni, teretab ja tunneb metsaisanda [=65=] Boggu ära, niisama Rassi Mart Koopa. Mardil on aga kolka piip hammaste vahel ja suitsetab. Boggu astub paar sammu Mardi poole ja kanäuhti tõmbab Mardil piibunosu hammaste vahelt ja viskab tagasikätt metsa ise sõnab, et kas sina tõbras meiega kõnelemas ja piip sinul olemas hammaste vahel. Mart ei lähe metsa piipu maast üles võtma, läheb edasi Kurgja poole. Juuli kuu, oli päris kange lõunatuul. Vastemõisa-Vändra-Kabala niinimetatud Mullasomba juurest hakkas mets põlema just lõunaaeg. Käsk tuli ka kohe, et kes on täiesti töövõimeline mees ehk naisterahvas, kõik tuld kustutama, ligi võtta labidas, kirves.

Küll lõõmas. Baron oli saatnud Sakala silla juurde kaks vaati viina ja käsu: "Maksku mis tahes, tuli ära kustutada."

Baggu, kes olnud Sakala silla juures, kus mehed baronilt saadud viina võtnud arutanud, et kuidas võis tuli lahti minna. Baggu öelnud: "Ma tean küll, see Aua Mardi piip, see Aua Mardi piip, see pand põlema see mets!" Kui õhtul tuul vaikis ja mitu kraavi oli ette tehtud selle teeni, mis on praegu veel tunda Sakala silla juurest Kurgja poole minnes, seal jäi tuli seisma, pandi sellele piir. [=66=]

Vastemõisa kroonumetsa põles ära vast kaks hektari, Vändra oma vähem. Teisel päeval kutsunud Vitinkohv metsaisanda Suuremõisa. Esimene sõna olnud: "Sinu palk on näe siin laua peal, võta ja mine sinna kust tulid. See on kõik sinu süü, sina ei saa rahvaga läbi, nad tapavad sinu ära viimaks ka veel. Sinu eelkäija Lühvtlär jäi ellu, aga sina ei jää. Ütlesin Lühtlärile küll, et kui salakütid metsas paugutavad, hoia kõrvale, et keegi ei tea, kus sa oled. Ära mine metsa, mis maksab üks põder või kits aga näe nüüd põles hulk metsa ja 200 sülda valmis lõigatud puid. Kuid see ei tee minule veel midagi, sest mul on metsa veel kakskümmend ruutversta."

Baron võttis Vändra mehe Jaan Rõõmusaare. Teda oli baronile soovitanud Rõusa mõisa omanik von Titmar. Rõõmusaar ei olnud aga kaua, sest Vitinkohv suri varsti ära. Mõisat hakkas pidama tütremees Taube, see võttis metsaülemaks jälle sakslase Viljandi linnapea venna von Engelhardi. Viimaks tehti linnuvahi maja ehk jahiloss Saarjõe äärde, et vähegi metsloomi rohkem kaitsta küttide eest ja talvel pandi sõimede sisse heinu neile söödaks. Mart Koobas, kes mõisaid ja metsloomi kaitses küttide eest nii truilt, on saanud ka kord küttide poolt kannatada. [=67=] Kui tema kord läinud Saarjõkke kalu püüdma, Saeveski poole (jõgi on päris metsa sees) ja kui hakanud juba isu täis saama, kalu kotis ka ning mõelnud koju minna – ilmunud järsku võsast kolm meest. Nad haaranud Mardile kraest kinni, visanud ta pikali ja ajanud valmis tehtud puu tal käistest läbi. Nüüd olid Mardil käed laiali ja mehed sõnanud: "Ega meie sind päris hävitada ei taha, nüüd võid koju minna. Pea aga meeles, et kui oled edasi meile vaenuline, võib päris halvasti sinuga juhtuda." Mart öelnud: "Aga kalakott?" Mehed võtavad ja seovad kalakoti Mardile kaela. Ise kaovad võsasse. (Rassi mehe Piiri järele)

Teine kord kuuleb Mart Koobas, et mitte kaugel, tema metsa ringis käib kolm püssipauku ja suure lameda häälega koer haugub auh, auh. Täielik tunnus – põdra peale. Mart läheb hääle suunas. Varsti on tema seal, kus neli meest nülivad juba põtra. Mehed ei põgene oma saagi juurest mitte sammugi. Mart teeb neile selgeks, et jätke see töö ja minge ilusasti ära – mina tunnen teid ju täielikult. [=68=] Aga ei, mehed ei tee asjagi minekuga. Koobas teeb ise minekut, küllap vist abi tooma. Seal astub üks kütimeestest ette ja ütleb: "Pea natuke kannatust, suisa paigal ja pane püss maha. Küll saad minna – aega sinul, samuti meil."

Kui põder olnud nülitud, lõiganud kütid põdral mao välja, puistanud sisu maha, lõiganud kaks silma auku sisse ja pannud Mardile ümber pea paelaga kinni. Siis öelnud, et nüüd marss, võid minna. Mehed olnud: Kurgja veski rentnik Aleks Vohu, vend Kaarel Vohu ja vennakesed Kaarel ja Jaan Tõntsonid, kes pidasid talu Kurgjõe ligidal. (Jüri Kuldkepp ja Jaan Saarepera)

Vandersell Kattop

Kattop olnud kõva napsuvõtja. Kui ta Kaansoo kõrtsis vahest olnud ja sõbrad või tuttavad temale vahest viina pakkunud, siis lausunud: "See ei ole minu snaps, Kattop tahab see kõba kärak!" (piiritus) Siis kallanud kõrtsimees ühe kortlitäie piiritust, see maksnud sellel ajal viis kopikat hõbedat. Nüüd rüübanud Kattop ja lausunud: "No see on Kattopi naps, see kõba kärak!"

Hallihobuse Anu

Anu Kuldkepp Villeverest, Muriku talu tütar, oli iseäralik selle poolest, et tema pidas hobuseid. Esimene hobune olnud temal raudjas mära, selle ta vist on saanud oma isa talust Murikult. Anu aga pole täind seda hobust ära müüa. Kus ta ise olnud seal ka tema hobune.

Kui Anu läinud Vakki maile heinamaale, sest Muriku talu heinamaa on Vaki talu juures, läinud Anu hobune Vaki vilja. Vaki vana, Mart Koobas, öelnud oma karjapoisile, et pane natuke soola püssi sisse ja mine hirmuta see Anu hobune ära. [=70=] Tee üks kärakas, ega see temale häda tee, ainult hirmutab, ei siis enam vilja lähe. Poiss pannud soola püssi, pole aga haavleid püssist ära võtnud. Kui ta nüüd selle paugu ära andnud, jäänud hobune maha. Varss aga jäänud alles. Sellest varsast kasvatanud Anu omale halli hobuse, ka mära. Seda mära paaritanud Anu igasugu küla karja täkkudega kuni Anul oli kord kokku kuus hobust. Rahvas aga hakkas Anut hõikama Hallimära Anuks, mõned ka hallihobuse Anuks.

Kord tuli Anu enne jõulu Pärassaare Uuetoa Jüri tallu ja palus: "Ole hea, võtke mind ja minu hobused ulu alla, ega neile heina seekord ei olegi vaja. Kui on visata õlgi ehk mõnda pahna – nad räksutavad kõike, neil noored teravad hambad. Ma praegu tõin nad ära Kabala metsast. Jüri küsib: "Kas nad kõik see aeg metsas olid?" Anu ütleb hinge ülespoole tõmmates iga sõna ja kahe tagant – vhõõp. "Nüüd oli ju maa paljas, neil, vhõõp, vana kulu närida küll, vhõõp, nüüd aga tõin välja. Va Bassa lubas maha lasta kui metsast välja ei vii, vhõõp!" [=71=] Jüri ütleb, et müü ometi mõni ära, sa ei jõua ju neile heina teha, saad ometi raha. Seekord oli temal ilus rotikarva mära ja kolm poega, kokku neli hobust. Anu vastab, et nad on mul armsad loomad, tahtjaid on küll aga nad ei taha kuigi palju maksta. Tahavad odavasti, mina aga ei taha anda, hea hõlbus ühest kohast teise minna. Istun vana märale selga, nooremad tulevad kõik ise järele. Nii ta tegi. Vedas hobuse tuttipidi aia äärde ehk kivi juurde, tikkus sealt selga ja läks oma teed, sälud kõik rodus järel.

Veel üks põhjus oli, miks ta neid ära ei müünud. Ta seletanud, et ei tea missuguse peremehe kätte hobune sattub, käivad halvasti loomadega ümber, panevad raskele tööle. Seepärast Anu oma hobust teiste kätte ei andnud. Kui Anu ise talus sõnnikut vedas, seda nägi nende ridade kirjutaja, siis pandi väike koorem peale, Anu ise võttis ohjad ja viis koorma kesa peale ja tuli tühjalt käies jälle tagasi. See oli Vanaõue Silla talus, Jüri Adelsoni juures kus Anu tihti heal meelel oma hobustega tööl käis, sest peremees ja Anu said hästi läbi. [=72=] Jüri Adelson oli ka ise kange hobuste hoidja ja söötja. Kui keegi Anuga ühel nõul oli, siis patsutas Anu oma kui ka peremehe hobuseid ja seletas, et see on mul vana eesti tõugu Saaremaa sorti täku järgi. Rääkides tekkis Anule natuke märga suu äärtele ja huultele. Anul olid madalad silmalaud, ääred veidi punakad; keskmist kasvu naisterahvas.

Viimaks oli Anul kuus hobust, suuremaks see arv enam ei tõusnud, sest hall mära jäi vanaks. Kord sügisel, mardipäeva aegu, olnud need kuus hobust jälle Kabala metsas, Seaveski ja Nõmmitsa vahekohas, Koosa heinamaa ääres, võsas karjas. Anu olnud ise Nõmmitsal korteris ja aidanud linu teha.

Saeveski karjapoiss toonud teade Mardiauale, et kütid, mis te ootate, põdrad on Koosa heinamaa ääres metsas, nüüd on paras aeg. Mart Kuldkepp saatnud käsu Kaansoo kõrtsimehele Mart Tomsonile, kel olnud hea põdrakoer, et tulgu Auale kokku, nüüd on aeg, põdrad siin ligidal.

Olnud kuuvalge öö, kütid valinudki selle põdra laskmiseks. Natuke olnud ka lumerämpsu maas. [=73=] Mehed lähevad metsa kuue mehe ja koeraga. Kui saavad juhatatud kohale, hakkabki koer haukuma – auh, auh. Kütid, kelle närvid on pingul küttimise ihast, jooksevad paremale ja pahemale poole külge, et aga saaks põtra lasta. Juba kõmatavad kolm pauku. Jakob Saar, kes sellest põdra-hobuse jahist ise osa on võtnud, lisab juurde. "Kui nüüd vaatasime oma laskmise tagajärge, siis oli metsaalune hobusesita lõhna täis aga mitte ühte põtra maas." Keegi küttidest oli küll hõiganud suure häälega, et ärge laske, hobused. Aga olnud juba see hõikamine hilja; ometi ei ole kellegi kuul hobuseid trehvanud. Nüüd tulnud mehed metsast välja ja kahetsenud, et kui nüüd mõni hobune ei jää vast maha.

Saadetud Jakob Saar õhtul Nõmmitsale, nagu aega viitma, et aru saada kas mõni hobune on karjast kadunud. Õnneks kõik olnud alles.

Nüüd toonud Anu omad hobused metsast välja – need olnud kevadest sügiseni Kabala metsas. Nõmmitsa Peet Saare ja Saeveski metsavahi pealekäimisel müünud Anu järgemööda viis hobust ära. Kuuenda, ühe punase lakkatsaga täku jätnud ta enesele. [=74=] Selle ta andnud hiljem oma tütremehele, Jaan Soele Suure-Jaani, kes pidas seda lauku täkku surmani.

Anu edaspidine elu ja tütar Liisa

Anu olnud ka kange kosjasobitaja teistele. [=75=] Viimane kosjakaup, mis Anu joonde ajanud, olnud Vanaõue Kivilöövi Hans Kuldkeppi ja Kahala küla Leisu tütre Heerbergiga. Selle kauba kokkuajamise eest saanud Anu Leisu Heerbergilt suure vana lamba.

Soe Liisa

Anu tütrel olid ka täiesti juudi omadused, küll kauplemises ja kõiges muus sahkerdamises. Ise ta on juutisid kõigest hingest vihanud. Kui ta karjatüdrukuks olnud Rassi Mihkli juures, tulnud sinna juut oma portselannõudega. Nõud olnud koormas rehe all ree peal. Hommikul olnud aga osa neist kadunud. Liisa tahtnud vist juudile kahju teha. Ta tassinud hulk nõusid keldri peale linaluude sisse. Juudi nõud jäänudki seekord kadunuks. Aasta kümne pärast kukkunud keldri lagi sisse, siis alles leitud juudi nõud. Suur jagu olnud katki läinud, osa ka terveid.

Teine kord, kui Liisa olnud Kõuarus korteris, tulnud sinna jälle kaubajuut, üks teine pudukaubaga. Liisa võtnud seekord ühed sukad. Kui juut ära läinud, näidanud Liisa, et näe mis mul on Täikase naisele. See olnud veel suurem näpumees. Kui nüüd Liisa kodunt ära läinud, võtnud see sukad Liisa järelt ära. [=76=] Varas varastas nüüd juba varga järelt. Kui nüüd Täikase naine kodunt ära olnud, siis Liisa otsinud nad jällegi välja ning võtnud sukad ära. Aga Täikase naine nuhkinud kord veel ja leidnudki, võtnud nüüd ja pannud oma kappi luku taha, et võta nüüd veel ära, ega Liisa neid enam näe.

Läinud kaua aega mööda. Pühapäeva hommikul Täikase naine mõtleb kiriku minna. Säeb enda riidepanekuks valmis. Liisal tekib kaval mõte. Ta laseb Täikase loomad Kävaru vilja ja jooksnud ise ütlema, et loomad on viljas. Täikase naine, kes parajasti ajanud endale uusi riideid selga, unustanud suure kiirusega kapiukse lahti. Nüüd võtnud Liisa sukad ja läinud sealt ära. Võit jäänud ikka Liisale.

Kust sai Hallimära Anu tütar Liisa oma mehe

Noor Jaan Soe oli oma isa Ado moodu. Pehme loomuga vaikne mees. Kui hallihobuse Anu tütar Liisa nägi Jaani, tegi ta kohe tutvust. Niiviisi oligi neist paar saanud - meest, naist. Liisa hakkas siin kauplema. Esiteks väikeste pakikestega. Esimese maailmasõja eelsetel päevadel ostis võid, mune, sea või vasika ja viis suurelt jaolt niiöelda vagunis pingi all Tallinna. Viimaks Liisa ostis suuremal arvul õunu, marju ja kõiksugu muud söögikraami ja saatis Tallinna. Seal poeg Aleksander tegi selle kraami rahaks. [=78=]

Suure-Jaanis elasid Liisa ja Jaan Soe kooliõpetaja Köstneri majas kakskümmend aastat. Kui Köstner oma maja ära müüs, võtsid Jaan ja Liisa Vatula karjamõisa jagamiselt Viljandi tänavale ehitusplatsi, et sinna omale maja teha. Jaan Tiks, kes oli sellel ajal Suure-Jaani alevivanem, võttis selle platsi Soede käest ära ja andis mehaanik Siimrele. Siimer omakorda müüs eestõiguse edasi loomavelsker Müürsepale, kes tegi maja sinna peale. Soele anti alla karjamaa äärde küll uus kruntplats. Selle eest olla Liisa Soe alevivanem Tiksi hästi läbi sõimanud, et oled küll nimepidi töörahva saadik riigivalitsuses, aga töölistest ei tea sa midagi. Oled rikaste perselakkuja.

Kui Soed maja üles tegid, hakkas Liisa jälle kauplema. Nüüd aga müüs Suure-Jaani turul suitsusilku, õunu-marju, apelsine ja kõiki muud toidukraami. Viimaks hakkas Liisa jooma. Esiti andnud mehed talle külmarohtu, kes temalt ostsid suitsukala, silku ja angerjaid. Viimaks oli Liisal oma viinapudel taskus nii et andis meelituseks kaubaostjatelegi. [=79=]

Kui viina ei olnud saada, läks Liisa apteeki ja võttis liikvat. Kord oli sügisene Suure-Jaani laat. Liisa oli jälle päris tubli auru all restoranis. Õhtul oli ta sinna küljeli lamama jäänud. Sealt viinud mees ja poeg ta koju, kus ta järgmisel päeval surnud.

Madis Jäärats Soe talust ja Juula tütar Mari

Juula tütar Mari, kes oli von Ratlefiga (Pärassaare mehed ütlesid Raaklep) sai mehele Pärassaare nr.3 tallu Jüri Kuldkeppile. Veske Andres Kuldkepp, kui oli paraja auru all, rääkis: "Meie käisime teiste Jüriga võidu Marit magatamas. [=80=]

Soe laudil, kus Mari magas, jäi võit muidugi Jürile. "Mul ju väike koht, kaheksakümmend neli tiinu, aga Jüri isa koht ju sada nelikümmend tiinu. Kus ma Jüri vastu pidin saama. Soe ja Pärassaare nr. 3 talu piirid vastastikku ka. Jätsin Mari Jürile ja tõin omale Torist Saarmakose tütre Kadri Lossmanni naiseks."

Marist sai tubli suure talu perenaine. Nad pidasid kaua aastaid seda suurt Pärassaare talu. Mari elas üle kaheksakümne aasta vanaks. Neil oli Jüriga kolm last. Tütar Kadri, pojad Hans ja Jüri. Kui vanad ära surid, sai talu poeg Hans. See oli kange võimuajaja külas. Kutsuti teda vene Hansoks, sest ta oli vene usku, aga tihti ka saksa Hansoks. Tal pidi voni verd olema. Kui ta vaidlema hakkas, siis ta oma jonni ei jätnud. Ütles: "Minul peab õigus olema!" Kuigi tal seda ei olnud.

Vändra õpetaja Körberi jutlus

Vändra kiriku ligidal kasvand üks haraline kask või paju. Körber kutsunud rahva senna, roninud puu harude vahele ja rääkinud: "Armsad koguduse õed ja vennad! [=81=] Ma olen teile kõik kirikus ära rääkinud, mis mul rääkida on olnud, aga nüüd räägime vast ka sest vene kaupmehest kui oma kauba pakkujast. Ta tuleb ühel heal päeval kelguga Vändra, jätab kelgu õue, astub tuppa, tõmbab oma suured kollased nahkkindad käest, viskab nad talu laua peale ka lubati ja lausub: "No pirimees, pirinaine, tudrukud, ostke sitsi riiet, ostke parhi riiet, kretongit, on head kaupat ja odavad Peterburgi aniisi seepi ning tinaburgi tubakat." Aga mina ütlen (Körber): "See kaup on sitt, sitt sitt. Ütlen ma teile noorikud ja neiud, temal ei ole head kaupa, teie ei saa temalt muud kui sinist vene usku, see temal on." (Kui paljud läksid vene usku.)

Sokolovski jutlus

Sokolovski olnud kange jutluse aeg kätega vehklema. Kord ta jutlustanud jälle kangesti kätega veheldes. "Armas Vändra kogudus, ma räägin teile ühest määratu suurest mehest. Mis te arvate kui oleks kõik maailma puud ühendada, siis saaks üks määratu suur puu. kui aga kõik maailma kirved oleks kokku liita, siis saaks üks määratu suur kirves. [=82=] Kui aga kõik maailma mehed oleks kokku liita, siis saaks üks määratu suur mees. Kui siis see suur mees võtaks selle suure kirve ja hakkaks seda suurt puud kirvega raiduma, raiuks siit, raiuks sealtpoolt selle suure kirvega ja see suur puu hakkaks kõikuma siiapoole ja sinnapoole, kui siis tuleks veel kange tuul, sasiks selle suure puu okstest kinni, siis see suur puu kukuks rigadi-ragadi karpauhti maa peale maha." Sokolovski ise vehelnud kätega ja kõige oma kehaga ja kukkunud ühes kantsliga prauhti maha. See Vändra kiriku kantsel olnud enne õige madal, nii ei ole pastor alla kukkudes viga saanudki. Peale selle on kantsel natuke kõrgemale tehtud, aga siiski madal veel küllalt. Peale kukkumist ei ole Sokolovski enam nii tugevasti vehklend ega trampind, ainult näidanud käega nagu otse edasi, et vaata.

Kaansoo nõrkeja

Riisa mees rääkinud seda lugu teistele, jutt läinud valitseja kätte. See käskinud nõrkejal anda talli juures viisteistkümmend silakat. Valitseja oli J. Luukas. Nõrkejal käinud peale peksu küll vaim veel peal, aga inimesi pole ta enam oma jutule võtnud.

Kaks lugejat Veliselt

Kord tuli kaks lugejat Pärassaare nr. 1 tallu enne jõulu, sest selle talu peremees oli ka palvemees (luterlane). Sellest teatatud mööda küla, et õhtul on lugemine nende vendade poolt. Kord nad olid ennem seal talus lugemist pidanud, nüüd aga loodeti suurema arvu kuulajate ees toimida. Nende ridade kirjutaja ja minu kaks venda ning õde läksime kah. Olin juba külakooli lõpetanud ja talveõhtul aega oli. Ruumikas talukamber sai kuulajaid täis, mõned jäid veel kööki.

Nüüd üks neist, pikem mees, võttis ja ütles sõna lauluraamatust ette. [=86=]

Nüüd pidas ta jutluse või oma kõne. See oli nähtavasti tal pähe õpitud. Palumise järel luges meie isa palve, aamen ja lõpulaul, sellestsamast laulust kaks järgmist salmi. Ta tänas kõiki rohke osavõtu eest ja ütles, et on näha, siin on usklikke inimesi. Nüüd rääkis oma elust: "Olen ärganud hing, olin Velise ja Vigala nurgas õlekatuse tegija. Ühel päeval, kui olin katusel tööl, tekkis mul imelik tunne. Keegi ütles nagu vaimus: "Jäta Andres see töö, võta piibel ja mine rahva hulka. Sa oled selleks kohane. Kui ma nüüd olin vaimu läbi äratatud, tulin katusel maha, jätsin töö sinnapaika, panin kastuselabida nurka ja tegin selle vaimuärataja käsu järgi. Nüüd ma olen siin teie ees ja ma soovin kõigest südamest, et teie kõik seda samuti teeksite. Võtke juba hommen piibel kaenla ja astuge talust tallu ja vallast valda. [=87=] Küll jumal juba ise teie eest muretseb ja hoolt kannab. Seda ma soovitan teile kõigile."

Peremees kutsus nad oma võõraste vastuvõtu kambri sööma, tütre valmistatud kookisid ja kohvi jooma. Papa ise tuli eeskambri, kus oli veel vanemaid küla peremehi, kes arutasid veel ühte kui teist. Papa ütles: "Ime küll, kuidas üks koolitamata inimene nagu see lugeja täna, peab nii ilusa jutluse, tõesti on vaim teda äratanud nagu Paulust."

Nüüd küsisin mina: "Kas võiksin oma arvamust ka avaldada selle lugeja kohta?". Mina olin ju alles noor poisinolk. Vanemad mehed ütlesid: "Räägi välja oma mõtted. Ütlesin: "Papa, te peate rohkem mõtlema tema kõne üle. See oli tal nagu pähe õpitud, ega te vist rohkem ei mõista kõnesid, see läks tal päris korda. Aga see, mis ta meile pärast rääkis ja soovitas, see oli päris narr jutt. Tema ju soovitas meil kõigil homme raamatud kätte võtta ja ühest teise külla ja valda minna lugemisi pidama, et kõik saaks piibli meesteks. Teie praegu andsite neile kahele süüa, see ei ole raske. [=88=] Kui meid on aga terved külad minemas ühest teisale, kes meid või kust meie süüa saame ja kuhu jääb üldse töö korraga, mis meid üleval peab. Selle üle peab vähe mõtlema. Koolitatud mees, nagu on kirikuõpetaja, tema on selles suhtes targem, ei eksi niipalju oma kõnedes nagu see lugeja siin täna." Veske Andres Kuldkepp hüüdis: "Sellel Väiksevälja poisil on õigus jah, see oli rumal jutt sellel lugejal. Kui me läheks homme siit Auale, sealt Saeveskile, edasi Rassi, sealt need inimesed tuleksid ka ühes kaasa. Ei, see kurat ei lähe kuskile, pole ka kes meile jõuab süüa anda. Teised hakkavad meid hurjutama. Malka võime neilt saada, aga mitte leiba." Papa nuuskas paar korda nina ja läks ära lugejate juurde kambri. Kui nüüd jälle need lugejad tulid mõne ja pärast, ei lubanud see papa omas majas lugemist pidada, Nad olid läinud alla Nässo talusse, seal nad olid lugemist pidanud õige väikese külarahva osavõtul. Peale selle ei ole nad enam Pärassaare ja Kaansoo kandis käinud. [=89=]

Vägipulga vedamine Kaansoo kõrtsis

Kord Uuetoa Jüri ja tema õemees Kulliõue Jüri Tolberg purjutanud Kaansoo kõrtsis talvisel õhtul. Tulnud sinna ka Tartumaa meeste voor linadega, et talveteed minna Pärnu ja Kaansoos hobuseid sööta.

Tartlaste seas olnud tugev mees, iseäranis vägipulga vedamises. See istunud keset kõrtsi põrandat ja öelnud: "Näe, istun siin laatsa persekil maas ja puu on mul käes, kes minu siit üles tõmbab, saab kaks toopi viina." Terve Tartumaa meeste voor, ligi sada hobusemeest, katsunud üks kui teine, aga ei vea teda keegi ülesse.

Kaansoo kõrtsimees Tõnis Märtsonn ees ja teised Pärassaare mehed Kulliõue Jürit, Tolbergi sundima, et Jüri, mis sa ootad. Katsu ka, ehk saab tartlase käest viina kätte. Jüri ei taha kahel põhjusel vedama hakata. Võibolla, et tuleb tüli kui tõmban tema ülesse, Pärassaare mehi natuke, saame viimaks Tartumaa meeste käest kolkida alustades kaklust, kes neid teab. Teine põhjus, peab ju samuti maksma viinaga.

Kui aga Tartumaa mees tõotab rahu pidada ja kõrtsimees on julge, et Tolberg on siin kõige tugevam pulga vedaja, [=90=] lubab omalt poolt korvi õlut välja anda võitjale. Tolberg on oma kuus jalga pikk olnud, pika käte ja sõrmedega. Nüüd Jüri olnud nõus vedama. Nad hakanud pihta. Tolberg tõmband kolm korda Tartumaa mehe ülesse. Nüüd pole müral-käral kõrtsis äärt olnud. Tartlased kiitnud ühes oma tugevama mehega vastalist, siis ostnud tartlane ka lubatud kaks toopi viina välja. Kõrtsimees omalt poolt andnud õlle, mis lubatud. Siis algand ilmatu joomine kuni kõrtsimehel lõpnud viin ja õlu otsa. Tartlased jätkanud oma reisu Pärnu poole.

Kargu Peetri viirastused

Kui Peeter nimetanud, et ära hakka meistrit õpetama aga karjapoiss edasi õpetanud karanud järsku Peeter kargu järele ja käratanud: "Ot sa kuradi pärast, ma sulle näitan või lõika siit ja lõika sealt. Kui sa mõistad, tee ise!" Poiss hüpanud üle ukse toa esikusse. Peeter muidugi ei saanud oma vigase jalaga nii ruttu järele ja kukkunud ühes uksega esikusse pikali, sest uks olnud puu sagaratega (puu hingedega). Varsti peale selle hakanud Peeter jälle tööle ja teinud ikka karjapoisile rüüd ja püksid ära. Õmblemine olnud käsitsi, ilu neil riietel muidugi ei olnud.

Sarve leid Pärassaare Saarjõest

1937. a. jutustas minule Säärnoja Peeter Kuldkepp sarve leidu, mis nad oma venna Hansoga on leidnud. Umbes seitsekümmend viis aastat tagasi on Hans ja Peeter Kuldkepp’id matnud linu jõkke likku [=95=] nr. 3. talumaa peal kus enne Pärassaare küla majad on olnud, nüüd hüütakse Vanaõueks. Kui saanud linad maetud, arvanud vennad, et siin on lai koht, käime meie ja teised suplemas. Puhastame see lage koht põhjast puutükkidest ja rontidest puhtaks. Vend Hans on neid puuronte hulga kalda peale pildunud. Ühte kõverat ronti kalda peal on nad hakanud silmitsema, et kuidas vesi on selle rondi nii urmliseks teinud. Käes vaadates nad näinud, et see on suur härja sarvetohl. Ülemisest otsast olnud nähtavasti tükk ära murdunud. Siiski on see sarvetohl olnud veel kakskümmend kuus vene tolli pikk ja jämedus tüvest risti läbi natuke vähem kui kuus vene tolli, Peeter lisas juurde, et kui pikk pidi siis terve sarv küll olema?

Sellest leiust kuulda saades Saeveski Ado Kuldkepp (hüüdnimi Bassa), kes sellel ajal olnud Kabala Mõisa metsavaht rääkinud seda Tõrvaaugu metsahärrale, see omakorda Kabala baron Vietinghofile. Baron käskinud metsavahti, et kui nad selle sarve ära annavad kolme rubla eest, siis Kabala mõisa tuua. [=96=] Saeveski Bassa viinud sarve Kabala mõisa baron vaadanud sarve ja ütelnud: "See on ajaloolise looma sarv, ega neid ei ela nüüdsel ajal enam kuskil. Kui bassa küsinud, et mis baron mõtleb teha selle sarvega. Baron lubanud sarve Tartu viia, et seal on temal õpetatud saksa soost sõber, kellel on asja vastu huvi. Kus praegu see sarv on, ei tea.

Olgu juurde lisatud. Kui leiti aastat viisteist tagasi Võrtsjärve kalda ligidalt veest samasugune hiiglasarv, siis oli Pärnu päevalehes, et ajaloolased hindasid sarve õige vana aja piisoni looma omaks ja lehes oli öeldud, et kuskilt jõest on ennem leitud Eestis samasugune sarv, see olla olnud ühe saksa õpetlase käes. Kas ta aga on veel alles, selle kohta ei teateid.

Jõuluvorstide keetmine ja Saeveski Bassa

Kord tulnud Saeveski Bassale Kabala metsaisandalt Tõrvaaugust ringkiri enne jõulupühi. See olnud viia Rassi metsavahile edasi. [=97=] Bassa käskinud oma karjapoissi minna, see aga pole julgenud pimedas öösel tagasi tulla läbi suure metsa ja üle Rassi Kalme. Nii ei ole muud nõu jäänud, kui Bassa läinud ise. ta jõudnud Rassile kui läinud juba videvikuks.

Kui Bassa tuppa astunud, näinud ta et tuli põleb müüripaja all, vist vorstid keevad pajas ja kana nokib lõukakivilt sinna pudenenud vorstitangu, kas kana kohkus Bassat nähes või tahtis ise ümber pöörata, et ära minna, kukkunud aga patta tiibadega tehes veel rop, rop. Siis jäänud kõik vagusi. Bassa arvanud, ega see ilus ole, parem taganen ukse taha nurka ja vaatan, mis sest "supist" välja tuleb. Arvavad viimaks, et mina ehk lükkasin ta patta.

Seal teeninud üks vanem naine pooleldi söögi eest metsavahti, sellel naisel olnud kuulmine ja nägemine puudulikud. Varsti hõiganud metsavahi naine kambris: "Leenu, mine katsu, kas vorstid on keenud! Võta vorstitikk ja torka. Kui läheb nahast läbi siis tulevad välja võtta!" [=98=] Leenu tulnudki, seganud kulbiga pajas ja kulbis olnud kana, reied tirevili aga sulgedest kaunis puhas. Tüdruk torkinud tikuga ühte kui teist kohta, viimaks aga just kahe jala vahele ja pannud lõpuks kana patta tagasi. Läinud kambri ja ütlent: "Vist on vorstid kõvad. Torkisin mitmet kohta, ainult ühte kohta läks tikk sisse, mojale ei põrmugi." Perenaine lausunud: "Las keevad veel natuke, siis võtan ise välja."

Bassal tikkunud naerukrambid nurgas peale kui poolpime tüdruk kanale perse tikuga torganud. Varsti tulnud perenaine, urgitsenud pajas kulbiga, kanasuled hakanud hulgasi kulbi külge. Ta läinud kambri. Kus seal hakanud maailmatu kisa ja kära. Kui perenaine jälle tuppa tulnud, paja juurde, astunud Bassa nurgast välja, et tere õhtust, andnud kirja ära ja teinud ruttu jälle kodu minekut, ennast vabandades, et aeg on hiline ja läbi metsa minek ilma püssita; nagu ei teaks tema sellest, "kanasupist" midagi. [=99=]

Bassa laseb saunamehe maha

Saeveski Bassa räägib oma kodutalus juba mitu päeva, et ma ikka pean oma saunamehe maha laskma või kuidas parem on. Aga noh, kõige kergem surm on ikka mahalaskmine.

Naine hakkab meest hurjutama, et räägib aga peale rumalat juttu, kas sul ei ole targemat teha? Aga Bassa ei jäta seda juttu. Ühel hommikul ta laebki oma jämeda rauaga karutapmise püssi täis ja ütleb: "Täna ma teen tal’ lõpu peale, ega paremat aega ei tule." Teistel kodustel on hirm ja kardavad. Naine läheb ja ütleb sulasele, kes elab nende vihusaunas, et vaata ette, ega tema viguritükke ei või uskuda. Ta võttis enne viina veel, hullu peaga teeb mõne lolluse ära, parem karta teda. Sulane lähebki kodust ära. Ka Bassa läheb kodust välja, püss kaenlas. Kui ta saab sinna, kus on tee ristumise koht, üks ots läheb Rassi, teine Mardiauale, kolmas Nõmmitsale, Saeveskilt otse läbi metsa, ta seisatub. [=100=] Vahib kord siia, kord senna, nagu vaataks, kust poolt on tuul – ei tea mida ta uurib või arvab. Äkki keerab nagu ringi ja kaob metsa paksu võsa sisse.

Umbes kolme või nelja tunni pärast tuleb Bassa kodu ja käsib oma poissi Jaani: "Pane hobune vankri ette, lähme nüüd ja toome see saunamees ära!"

Kodused on hirmul ja ärevil, ei tea mis hullu tembuga ta nüüd hakkama sai. Nemad aga poisiga lähevad Sittamägede maale, see on Nõmmitsa oja pära, kus on Kabala ja Taevere valla viimane nurk. Seal ligidal on Bassa juba välja nuhkinud karu magamise paiga; nüüd on karu pesast välja torkinud ja ta maha kõmmutanud, ütleb Jaanile: "Näe siin ta on mu saunamees. Katsume kuidas me ta siit kodu saame!"

Kui nad nüüd karuga kodu jõuavad, käsib ta poisil hobuse seina sees raudrõnga külge siduda. Ise läheb sisse ja hõikab: "Tulge aidake mul’ surnu rei alla tõsta, ta on vankris teki all." Naine vastu: "Oled sa hulluks läind!" Bassa: "Olen ma hull või tark, aga surnud see saunamees on. Nüüd ei saa ta kurja teha ühelegi loomale. [=101=] Tule vaata, ega sa pole teda nüüd surnult näinud ja pane pada veega pliidi peale, tee ka tuli alla."

Perenaine läheb vastu tahtmist vankri poole, poiss tõmbab teki ära. Naine näeb karu vankris, lööb kaht kätt kokku, et mis sa üksi, küll on aru.

Kabala mõisa katla lugu

Kord Bassa läheb Kabala mõisa asjaajamise pärast. Umbes sellel ajal on ulakad lõhkunud mõisa viinavabriku katla ära, kust mõned katla vaskosad on ära võetud. Selle asja pärast tuleb Bassal kohtukutse Kabala vallakohtust, kui tunnistaja.

Kui kõik teised on kohtulaua ees ära käinud, kutsutakse Bassa kõige viimati, kirjutaja, kes olnud küsija: "No Ado Kuldkepp, kas teate või tunnete Kabala mõisa katlalõhkumise lugu?" Bassa mõtleb pisut ja vastanud: "Ei aulik keiserlik kohus, Kabala mõisa katlalõhkumise lugusid ma küll ei tea ega mõista, ma ei ole ülepea pillimeeski. Aga minul on sulane Mihkel Näspak ja temal on ka pill töögerpak. Kui tema tuleb õhtul töölt, siis tema mängib alati. [=102=] Ma usun, et ta mõistab ka Kabala mõisa katla lõhkumise lugusid, kuulake tema üle."

Siis ütelnd kirjutaja: "Ei, ei. Kas teie ei tea sellest rääki, et Kabala mõisa viinavabriku katla on ulakad ära rikkunud ja vaskosad ära viinud." Bassa vastanud: "Ei, sellest ei tea ma midagi."

Mihkel Näspak, Bassa teenija, suri Võlli sauna ära enne teist maailmasõda kõrges vanuses.

Hommikune värskendav tants

Kord Bassa öelnud oma teenijatele, et kui perenaine hommikul teid üles hõikab, siis sina Mihkel Näspak tõmba oma töögerpak hüüdma ja Jaan Kivisild vii tüdrukud tantsima, vat siis olete kõik rõõmsad ja ergud tööle minnes. Nii ka olnud ühel hommikul, kui perenaine neid üles hõiganud, võtnud Näspak pilli ja tõmband hüüdma. Kivisild võtnud tüdrukud tantsima. Tüdruk Kadri aga palunud: "Ära vii mind tantsima, päris tõesti, ära vii palun!" Jaan aga ei hooli sellest, tõmbab Kadri ja keerutab mööda kammert, mis virab ringi. Kadril on aga kõht lahti. Keeru peal on Kadril igal sammul põrandal järel nagu väikesed koogilätakad. [=103=] Maas, ahju ligidal, kus aga tantsu keerutamine lõppenud, olnud nagu väike sepikupäts maas. Pärast pole tahtnud keegi süüdlane olla. Perenaine Mari lasknud ühte vanemat naist kambri puhtaks pesta. Peale selle Bassa ei ole lasknud enam seesugust janti teha.

Juudi Samuel ja tema valge hobune

Kord suvel tulnud Pärassaare külasse, Väikseväljale, juut Samuel oma kaubakoormaga, nagu neid käis omal ajal mööda küla – koormas portselan taldrikud, tassid, suhkrutoosid. Vastukaubaks võttis seaharjaseid, hobusesaba jõhvisid, närusid. Ise ta olnud sorgus lõuahabemega, peaaegu maani mustas kulunud mantlis, ise õige kõhn mehike. Ta ajanud oma hobuse ja vankri õuele vihusauna poole aia nurka ja küsinud peremehelt luba ööd olemiseks. Kui lubatud, siis ta hakanud hobust lahti võtma. Peremees Jüri öelnud, et sul on päris ilus valge hobune, vist ruun? Juut ütleb, et on küll ruun aga tema oli kord täkk ja et on valge, siis on tema maa tõugu luum. [=104=] Jüri vaatab: "Tont seda teab, kas ta on maa tõugu või linna tõugu." Juut vastu, et see on Saaremaa luum. Nüüd küsib juut: "Pai pirimees, luba ma panen ta sööma siia sanna taha, siin ilusat rohtu, ta sööb oma kõtt täis?" Jüri aga ütleb: "Mis sa päris mõtled juut, see mul ju seal varane oder. Siit ma loodan, kui kasvab ja saab valmis, tangu teha. Aga juut vastu: "Ai, vai, mina küsip see rohi ainult, pai pirimees, ei see luum võta sinu vilja." Jüri ütleb, et mis lori sa juut ajad. "Jumala eest, ei tema võta sinu vilja!" Läheb käib kolm korda ümber põllu vastu päeva ja siis paneb hobuse põllu äärde sööma ja näe imet. Hobune sööb ümber põllu kõik peenra rohu ära, aga vilja ta ei puutu. Juut ise ronib oma vankri alla, sest seal on vilu magada. Hobune viimaks, kui tal on kõht täis, tukub põllu ääres ja odrapõld jäigi puutumata.

Saapa tegijad juudid

Vend Hans ütles: "No on tõsi, kui on hea rasvane täi, saab kahel juudil süüa." Juut küsis: "Hee, mis on rasvane täi?" Vend kordas oma ütlust. Nüüd ütles juut minu vennale: "Hee, ma tean küll, mis on rasvane täi, see on see siga. Teie sööte see rasvane täi see siga, aga mitte meie ega mina." Juudil oli noor poiss ligi, see pidi ju ka õppima saabasnikuks. See istus laua taga vana juudi vastas. Kui minu isa küsis, et kas see on sinu poeg vastas juut: "Hee, see minu poeg kill ei olep, aga tema on minu naise poeg." [=106=]

Mustlased ja Aua Johann Kuldkepp

Mustlased on seal talus ennemgi viibinud aga seekord neid terve trobikond – naisi, lapsi, vanu ja noori. Tervelt viis hobuse koormat regedega. Peremees Peeter ei taha võtta ega lubada. Mustlased aga manguvad, et kuhu me ikka läheme, meil heinu ligi ja makkame küla mööda, ole kullakene ja luba ikka. Poolvägisi jäävadki senna talusse jõuluks. Talu on külast kaugemal, kahe metsa vahel, üksik talu.

Juba järgmisel päeval mustlased teavad, et talus on ainult vana peremees, tema naine ja tütar. Mustlased võtavad nüüd oma voliga laudilt heinu hobustele ja endile, keedavad kartulatest-kapsastest suppi nagu oleks nad siin pererahvas. Esimese püha hommikul noor mustlaspoiss toob rangirooma, paneb otsapidi tööpingi vahele ja lõikab ribadeks. [=107=] Teeb kantsiku ja ütleb: "Kui annan sellega paar nähvi siis aitab loomale ja ka inimesele!" vana Peeter leiab, et on tema rangide seest ühe rooma välja tirinud, sellest on ta teinudki kantsiku ja suurustab nüüd oma nähvi andmisega. Aga talurahvas ei tohi sellest hingatagi, ei saa külasse minna abi kutsuma, et neist lahti saaks. Viimaks võtnud nad tagakambri akna eest ära ja tütar Marie jooksnud Väikeseväljale, naabri talusse abi otsima. Parajasti on Aua Johann Kuldkepp Väikeseväljal pühade õlut maitsmas. Ütleb: "Ah mustlased on Säärnojal, no ma alles näitan kuhu nad kuradid lähevad, küll mina neist jagu saan. Otsige mulle mõni vana raha rinda. Ma olen täna vallavanem, ma lasen nad kinni siduda. Johann on suur, laiaõlgne mees, suur lai habe, kui ta selle ilusti läbi kammis, siis oli ta tõesti ametniku nägu.

Väikesevälja Peeter Kuldkepp läks teise talusse kus elas kroonu metsavaht Jaak Kuldkepp ja tõi sealt tsaariaegse metsavahi rinnas kantava metsavahi lapaka, selle pani Johann omale rinda. [=108=] Veel tuli nr.1. talu saunamees Jaan Jäärats ja tema tütremees Johann Kalmus ning Peeter Kuldkepp. Kimp ohjanööri võeti veel ligi ja nüüd läksid mustlasi vaatama Säärnojale. Kui nad senna olid jõudnud, käratanud Johann mustlastele, ise omale rinda ette ajades: "Kes on siin teist juht või peremees!" Üks vanem mustlane ütleb, et tema on selle voori juht, Madis nimi. "Ah soo, kas teate, kes mina olen? Olen Vastemõisa vallavanem ja see kus praegu olete on Vastemõisa valla talu. Kelle loaga te siin olete? Teil ei ole luba ühest kohast teise hulkuda. Võtke mehed, siduge peamees kinni. Kui tarvis, lasen teid kõiki siduda ja saadan tapi korras teid siit teisale.

Mustlase mees paluma: "Ära kullakallis, luba – me läheme ise ära teisale!" Johan vastu: "Kui lähete siit paar versta edasi Vändra, aga Vastemõisa valla maa pealt olgu mindud kohe! Ei nüüd mustlastel enam muud olnud kui peavadki hobustele loogad peale, naised oma lastiga toast välja. Ühel mustlase mooril läinud sulepadi lõhki, sulgi kõik õue täis tuule käes lendamas. [=109=] Üks, kaks, kolm mustlased läksid minema Säärnojalt. Peremees võtab, annab viina ja süüa meestele. Aua Johann naerab: "Ih, ih, ih, kas nägite kuda nad läksid kui tuul." Peale selle ei ole mustlased kunagi Säärnojale ega Pärassaare külla peatuma jäänud. Ainult külast läbiminejaid on nähtud ja sedagi väga harva.

Aua Johann

Aua Johann oli kange mees oma töös ja tegudes. Kui Johann oli Pärassaare soos heinamaal, siis ta huikas õhtuti oma suure bassi häälega uuh, tii-ii. See viimane tuli pikalt ja palju jämedama häälega. Siis teadsid kõik külas, kes kuulsid seda huikamist, et juba Aua Johann on soos heinamaal. Johann käis suvel alati palja jalu. Kord heinamaal olles nõelanud uss teda suure varba otsast. Tema sidunud jala pealtpoolt pahkluud pajuniinega kinni ja niitnud edasi, et mis see ussihammustus mehele teeb. Viimaks õhtu eel ta tunnud südame pööritust. Tulnud soost välja Väikseväljale ja küsinud peremees Jürilt: "Anna pool toopi viina, mul läks süda pahaks üksi metsas, va uss nõelas." [=110=] Kui viin käes oli, jõi Johann selle ära, heitis magama ja hommikul juba läks sohu heinamaale tööle tagasi.

Kord Aua Johann ja tema poeg Kaarel lähevad Kabala metsa murakaraba äärde ja leiavad määra augud. Neil on koer ligi. See läheb määra auku ja hakkab maa sees haukuma. Johann jääb valvama. Teiselpool augu suud. Määr ajab ennast tagurpidi koera eest august välja. Johann saab määral jalust kinni tõmmata. Tõmbab määra välja ja hõikab poega vemblaga. Poeg Kaarel jookseb juurde, lööb vemblaga määrale pähe. Tapavad nii määra ära. Neil on püssid küll mõlemal, aga nii ei ole vaja pauku teha, mõisa mets.

Teine kord Aua Johann läheb jällegi Kabala metsa, seekord Kepskatku oja ääri mööda käima sellel eesmärgil, et näha värske lume peal põdra ehk mõne muu looma jälgi järele, viimaks näeb, et nugis on läinud suure jämeda haava otsa. Seal on suur musta rähni peasauk puu lõhe sees üleval kõrges, kuni sülda kolm.

Johann võtab püksid jalast, ronib üles haava otsa ja topib oma pükstega augu kinni. [=111=] Nüüd tuleb kodu ja võtab sae, kirve, püssi ja ühes poja Kaarliga lähevad senna tagasi. Saevad haava maha. Kui puu ragati maha kukub, läheb Johann kaigas käes, võtab püksid augu eest ära. Kui nüüd nugis pea välja pistab, lööb Johann kaikaga nugise maha. poeg Kaarel valvab, püssiga, et kui ei õnnestu isal kaikaga nugise tapmine, siis tema laseb püssiga.

Ükskord Johann leiab mesilas pere – puuoksa küljes nagu ümarik must hunnik. Tal kohe aru peas. Ta võtab särgi seljast, seob ühe otsa särgil kinni ja paneb ühes oksaga nad särgi sisse ning viib koju. Kodus ajab nad mesipuusse ja nii on tal mesilinnud akna kohal õunapuu aias.

Vanas eas Johann muidugi suuremaid töösid ei teinud. Ta nõutas omale väikese kirju koera ja õpetas selle tõhkude ja kärpide peale välja. Sügisel ja talveöödel Johan võttis pika raudora kepi eest kätte ja ütles oma koerale: "Noh, Tilka lähme nüüd jahile. Tilka nagu keeleoskaja hüppas ülespidi räks, räks ja tahab uksest õue joosta. Jõgede ja oja ääres heinakuhjade ning küünide alused luukas koer läbi. [=112=] Juba murdis ta tõhu ehk nirgi ära. Kus aga koer ligi ei pääsenud, seal aitas Johann oma raudoraga ning torkis kuhja ja kändude alt tõhu välja, kus koer ta ära murdis. Viimaks ei olnud seal ümbruses ühtegi tõhku. Kodus oli Johannil vahest terve rodu tõhunahku nööri sees, kust mõni juut nad ära ostis ja viis. Neid tõhunahku nimetas Johann oma koera nimega Tilka nahkadeks. Kui Johann oli vähe viina võtnud ütles ta: "Mina elan nii kaua kui ise tahan." Aga see ei olnud nõnda. Järsku ta hakkas kuivama, ei söönud ja oli haige. Kui poeg Kaarel lubas arsti kutsuda, vastanud Johann: "Ei ole ma enne teda tarvitanud, pole ka nüüd teda tarvis. Mul tuleb arst ilma kutsumata." Olla tulnudki, muidugi surm.

Kui tehti palvemajad ja nendes lugemised

Kui tehti Suure-Jaani Kasele ja Tälleveres Aimla palvemajad, siis käinud Pärassaare Säärnoja Peeter Kuldkepp oma vanema venna Hans Kuldkeppiga, Saarisoo Jaan Hansen [=113=] ja veel mõned teised neis palvemajades ettelugemisi kuulamas. Ettelugeja olnud enamasti Soosaare Peet, Vastemõisa Soosaare metsavahi talust. Soosaare Peet lugenud esiti hariliku jämeda häälega, siis aga kord-korralt muutes häält peenemaks ja kiiremalt häält väristades kuni ulgumiseni ja nuuksumiseni. Sealjuures väristanud ta pead ja habet ning alumist lõuga.

Need lugemised olnud enamasti neljapäeva õhtul. Kui eelpool nimetatud mehed kolm neljapäeva õhtut neid ettelugemisi olnud kuulanud, siis tehtud vendade poolt ettepanek usuproovi teha. See on: pimedas ruumis (kõrvalkambris) särgid ära vahetada neil, keda arvatud usklikud olema. Pauluse raamatus olla kirjutatud, et üks ihu, üks vaim, üks usk, üks elu. Sest jumal ei pea ühest enam lugu kui teisest, olgu ta juuda mees, kreeklane, roomlane ehk mooramaa mees, kui ta on aga usklik. Eespool nimetatud mehed kolmekesi võtnud ka osa särkide vahetusest. Nad viidud pimedasse ruumi, seal võtnud igaüks oma riided seljast, lõpuks särgid, asetanud pingile ritta ja siis võinud igaüks jälle võtta särgi pingi teisest otsast alustades ja omale selga ajades, [=114=] olgu siis kelle oma tahes. Nii olema kõik ühesugused ka riietuse poolest jumala ees.

Naisterahvastel olnud veel teistsugune proov peale särgivahetuse. Neile pandud kaks pinki ehk lauda üksteisest vähe eemale. Tüdruk ehk naine pidanud senna peale astuma – üks jalg ühe, teine teise laua peal püsti seistes ja jalad õige laiali ajama, siis aga jälle tagasi tõstma teise laua ja jala juurde. Kellel see pole korda läinud. on komistanud või kukkunud täitsa perseli, siis öeldud, et Jeeriku müürid ei ole langenud ja see kukkuja ei ole veel usklik, sest usk ei ole teda aidanud.

Kui Pärassaare Peeter, Hans ja Jaan kodu tulnud ja oma särgi vahetust näinud, ei ole Peetri ja Hanso särkidel väga viga olnud, nad olnud meeste omad ja vanemad kui nende endised särgid, võinud neid aga ikkagi tarvitada. Saarisoo Jaanil olnud aga seevastu hoopis naiste särk jakuga, õige katkine näru. Jaan võtnud särgi, pannud kapi ja seina vahele, et pärast ära visata kuhugi mujale.

Naine hakanud laupäeval tubasid koristama, leidnud sealt katkise naiste särgi. [=115=] Hakanud oma teenijaid tüdrukuid usutama, et miks nad oma särgi sinna on pannud. Tüdrukud aga öelnud, et see nende särk ei ole. Peremees Jaan, kes oli usklik ja korralik inimene, rääkinud oma naisele särgi vahetamise loo ära. Naine visanud siis selle särgiräbala ahju.

Saare külast pärit Jüri Hansen, kes seal poisiks olnud, saadetud Kaansoo Liisu Tooboli järele, et ta tuleks tööle Saarisoole nagu ta ennegi sääl tööl on käinud. Liisu aga ütelnud poisile, et tema seekord tööle ei saa tulla, aga vii terviseid peremehele minu poolt, millal me jälle mäel poole lähme (Suure-Jaani poole).

Poiss andnud ka Liisu tervised Saarisoo Jaanile kodu jõudes kätte perenaise kuuldes. Selle peale sõnanud see, omal meel paha: "Või tema saadab terviseid veel minu mehele, taga tal´ mäel poole minek. Kas ma ei tea, mis nad seal mäel poole teevad, vahetavad särka ja teevad oma lollusi. See vist oligi Tooboli Liisu vana särginiru, mis ma ahju viskasin."

Peale selle ei ole Peeter Kuldkepp Säärnojalt ega Saarisoo Jaan neis palvemajades käinud. [=116=] Küll aga pärast Kaansoo uues koolimajas, kus Saarisoo Jaan oli ise tihti ettelugeja ja Leetva küla alt Tiit Glass, seda luteri usu kombe ja kirjade põhjal. Laul lauldi kiriku lauluraamatust. Hiljem Suure-Jaani õpetaja Roosenbergi ajal keelati koolimajades palvepidamised hoopis ära. Soosaare Peet käinud aga mitu aastat lugemas palvemajades. Vahest Viljandi ligidal Leiaru palvemajas. Leiarult kadus aga palvela siis ära kui vennastekogudus tegi Viljandi linna, Tallinna tänavale väikese puust kiriku. Kuid Tällevere ja Kase palvemajad on praegu alles ja tihti ka tarvitusel (1952.a.).

Viimaks läinud Soosaare Peet vanemas eas jaburaks. Ta rääkinud tihti teistele palvevendadele, et tema nägevat Peetrust, Paulust ja teisi pühi mehi ja ajanud nendega juttu iseäralikes paikades. Ühel usurännakul jäänud ta kadunuks. Pärast leitud surnult metsast tee ligidalt, mis läheb edasi Pailasmaalt Oksalt Kuusekäärale.

Säärnoja Peetri vanem vend, Pärassaare nr. 3 talu Teste Hans käinud agaralt peale teiste neid lugemisi kuulamas Kasel ja vahest ka Tällevere palvemajas. [=117=]

Kord tulnud ta sealt kodu poole. Sügisene öö, aeg kaunis hiline, arvata juba kesköö aegu. Ta jõudnud Ruusioja mäest ülesse, kus algab paremat kätt riigimets, pahemat kätt on jõgi ja Kootsi katkend kallas. Seal järsku hobune tõrgub, ei lähe enam edasi. Hans rabab hobust lüüa. Hobune pöörab teel ringi ja Suure-Jaani poole tagasi. Hans katsub teist korda, aga jälle sama lugu. Hobune ei lähe metsa lähedalegi, katsub jälle tagasi pöörata. Nüüd ajab ta hobuse Ruusamäe ligi, seob ta senna kinni ja läheb ise jala vaatama – mis seal siis õige näha on. Kui Hans saab juba metsanurga ligi, näeb ta: suur, punasekirju härg on jämeda männi külge seotud raudahelaga. Ta astub veel ligemale, et vaadata, kas see on päris koduloom. Ligidalt näeb alles missugune see elukas päris on.

Teda nähes härg nagu tahaks mööda jämedat mända puu otsa ronida. Kaabib esimeste jalgadega roobaku-roobaku, ise püsti puu najal – väga suur koletu elukas. Hans jookseb hobuse juurde ja sõidab tagasi kuni Laiaaugu teeni. [=118=] Tuleb sealt ringi Nõmmitsa kaudu kodu tagasi. Ta rääkinud kodus seda nägemust kohe oma naise Kadrile, pärast aga kõigile küla inimestele. Ütelnud, et ei lähe ma enam neid palvevendi kuulama. See suur punasekirju härg ei olnud keegi muu kui vanakurat ise. Need palvemajad on vist põrgukolded, aga ei mitte jumala altar.

Suur Üpassaare karu 1878. aastal

Märkus: Kirjutatud Üpassaare tähendab Hüpassaare. [=120=]

1878. a. suur karujaht Hüpassaare metsas

Nüüd viidud sõna Ilbaku metsahärrale, et tuleb jaht teha karule Hüpassaare metsas. Metsaülem Hansmann saatnud ringkirja välja metsavahtidele, kõige enne Pailamaale, see pidanud viima Soosaare, edasi Oksale, sealt Käärale, siis Kuusekäära, Karukosele, Leetva, Murdu ja Nõmmitsale. Hüpassaare pidanud teatama aga Räätsale ja Labidale. Aga mitte üksi metsavahtisid karujahile, vaid ka iga kütt kutsuda sellest osa võtma, on soovitav tulla jahile. Nõmmitsa Peet Saar kutsunud ka Kabala mõisa metsavahi Saeveski Aado Kuldkeppi, et sina oled vana hundi ja karulaskja. Aado olnud nõus kohe tulema. Ka Leetva ja Pärassaare mehed on sellest Hüpassaare karujahist osa võtnud.

Metsahärrast määratud päeval on kogunenud siis kütid ja ka ajajad Hüpassaare metsavahi juurde kokku. [=121=] Rabaäärne metsatükk piiratud ümber, kus arvatud karu eluase olema. See metsatükk olnud Hüpassaare toa taga, päeva-loodepoolne mets või õigemini paks räätsik, õhtupool algab aga lage raba. Ajajate panijaiks määratud Kibaru, Pikoli Jakob Kimmel ja Pailamaa metsavaht Jüri Kriiger. Küttide panijaiks Räätsa metsavaht Blokk ja Oksa Madis Polmann. Kui metsahärra Hansmanni tahetud ka panna kui kütti sinna kohta, kuhu arvatud karu tulema, keeldunud tema senna jääda, et tema ei ole oma teada väga hea laskja ja jäänud Hüpassaare põllu ja heinamaa äärde.

Kütid olnud ees põhjapool, ajamine alanud lõunapoolt. Kuna lageda rabapoolsesse äärde pandud kütte vähem, sest on ju teada, et karu lageda peale ei lähe. Ajajatele antud mõnele ka püss, teistele kirved, labidad, hangud ja hargid.

Saeveski Aado Kuldkepp jäänud kütina just senna, kus mets lõpeb ja lage raba algab. Ta ütelnud, et siit on hea näha, mis tuleb või saab. Märguanne olnud pealehakuks see kui ajajate panija püssi laseb. [=122=]

Jaht hakanud peale, ajajad huiganud ueh, ueh, ueh, aa-ah ja mõned paugutanud püsse. Karu hakanud jooksu lageda raba ja metsa äärt pidi põhja poole. Need äärepoolsed kütid hakanud teda laskma metsa ääre sisse, pauk paugu järgi – tümm ja tümm – kümme või kaksteistkümmend pauku, aga karu jooksnud tervena edasi. Mõni lasknud puutüve, teine mätta või kännu sisse. Nüüd olnud nurga peal viimane kütt Aado Kuldkepp ehk Bassa. Ta lasknud hüpates karu tulla umbes kümne sammu peale, karul olnud lõuad laiali ja keel väljas. Aado sihtinud oma laengu just karule lõugade vahele. Karu tõusnud kahe jala peale püsti, röögatanud ja kukkunud tagurpidi pikali.

Kui teade tulnud ühe teise käest metsahärrani, et karu on maha lastud, küsinud Hansmann, et kes laskja on. Teised öelnud, et Saeveski Bassa. Metsahärra: "Kes see mees on, mis Bassa?" Jälle vastatakse: "Kabala mõisa, Saeveski metsavaht." Nüüd ütelnud metsaülem: "Tahan seesugust meest ise näha."

Ta läinud vaatama, kus karu maas olnud alles, kuhu oli kukkunud ja kütt samas põõsa taga. Metsaisand arvanud: "No kui karu veel oleks teinud ühe hüppe, mis oleks siis sinust saanud?" [=123=] Bassa näidanud härrale oma jämeda rauaga püssi, et vaadake, mis riist see on, see oli ju minu käe ja ma saatsin selle laengu karule just suhu. Nüüd viidud karu välja Hüpassaare. No on olnud aga suur elukas.

Hobusemees saadetud siis Suure-Jaani viina tooma ja Lahmuse vabrikust õlut. Viina ja õlut antud kõigile jahimeestele, aga sakusmendi eest tulnud igaühel ise hoolitseda.

Aado Kuldkepp saanud omale Bassa nime rahva käest kui ta 1877.a. Kabala metsas Kabelimäe otsa juures hundi maha lasknud. Ta löönud hundile mitu korda vastu külge, et kus sa hundikutsikas mu ilusa täkust varsa panid? Nüüd oled siin maas nagu Türgi paša! Teised jahimehed hakanud seal kohe temale ütlema "Bassa" ja sellega oli Aado ise rahul surmani.

Viimane karujaht Labida metsas Viljandimaal

Mõned aastad enne seda karujahti olnud õige suur karu Labida metsas. Loska talus olnud suur valge lehm. [=126=] Karu tõmband karjas oleva lehma maha, teised kariloomad hakanud röökima. Karjatüdruk jooksnud senna juurde arvates, et suur pruun härg lehma peal. Karu aga tõmband lehma mao seest sitta ja visanud karjatüdrukule vastu silmi. Tüdruk jooksnud eemale ja saand aru, et on õige suur karu karja sees.

Rätsepa Tress Jaani karulaskmine

Kord toonud karjased Liinoja vana Hansule teate, et karu on raba ääres paksu võsa sees Leetva Jaagotoa ja Pärnaaugu talude vahekohas. Koer haugub kallal ja karu kaitseb end, pillub koera igasugu sambla- ja mullapuruga.

Liinojal olnud parajasti rätsep õmblemas. See olnud ka igasugu jandiga valmissaaja. Liinoja Hans laadind oma püssi päris kuuliga, rätsep aga oma püssi malmpaja tükkidega. Rätsepa nimi olnud Tress Jaan, külarahvas hõiganud teda Ress Jaan.

Nüüd läind nad karu laskma. Karjatüdruk viinud mehed senna. kus karu alles koeraga sõda pidanud. [=127=]

Kui mehed olnud paraja maa peal, et karu laska, Liinoja Hans eespool ja Ress Jaan seljataga, vana Hans näitand käega rätsepale selja taha, et ole valmis kui lasen ja trehva hästi, siis lase sina. Ress aga kõmmutanud kohe oma pajatükkidega. Karu pannud jooksma. Liinoja Hans lasknud küll veel jooksu pealt karu, kuul aga jooksnud mööda karust ja viind ühe noore männa pooleks.

Vana Hans küsinud rätsepalt: "Miks sa minu seljatagant karu lasksid?" Rätsep vastanud: "Ma arvasin, et sa tähendasid, mis sa veel ootad, anna tuld, küll pajatükid karu kasuka lõhuvad!" Karu, kes nähtavasti noor olnud, läinud ikka üle raba Kuusekäära poole või Karukose poole, koer haukudes järel.

Metsa väekad

Kord läinud Andres Kuldkepp Rebastiku raba äärde vastu Kabala piiri mõtusemängu kaema kevadel suure reede õhtul, väike kirju koer nööri otsas kaasas. Õhtul Andres teind tule maha, et ööd mööda saata. Ta kuulanud mõtusemängu koha valmis. Seni sidunud ta koera nööriga puu külge kinni, et koer mõtusejälgimist ei segaks ja mängu ei rikuks. Öö olnud vaikne ja vaga. Kui on tuult, siis ei kuule ju mõtusemängu.

Umbes kesköö aegu kuuleb Andres tule ääres, et järsku männalibled hakkavad rabisema rap, rap, rap – nagu neid vahest kange tuul rabisema paneb. Koer teeb tule ääres õrr, õrr, õrr ja tõmbab karvad turri. Veidi aja pärast jälle rap, rap, rap tugevamalt veel kui eelmine kord. Andres ässitab koera: "Võts, võts, võts!" Hääl aga ütleb nägematast kohast: "Mis võts, võts – va lits emane koeranäru!" Andres vastu: "Kust sa seda tead, et on emane koer?" Hääl aga vastab: "See on minu asi!" Andres tuleb ära tuld põlema jättes. Kui ta seda lugu rääkind teistele, kinnitanud alati teistele küttidele, et nad ei läheks iialgi suurel reedel ega ka muudel kallitel pühadel ning laupäeva öösel küttima. [=130=]

Kuidas Kibaru Ätte Peet püvi laskis

Kord Kibaru Ätte Peet võtnud püssi, et laanepüüsid lasta. Need olnud tema oma põllu ääres paksu võsa sees terve poigias. Ta tellind teste vanamehe, kes ajab püvid ette. Ise ta istund maha ootama püvide tulekut. Kui ta nüüd puid silmab, näeb ta äkki – püvi istub hästi jämeda lepaoksa peal. Peet Kimmel sihib ja kõmm - käib pauk. Kui püssirohu suits ära kaob, näeb Peet, et püvi on oma endisel kohal, ainult on pöörand teise külje. Nii on ta lasknud seda püi üksteist pauku, aga asjata. Püü olnud nähtavasti muidu endine, aga linnul suled olnud vähe kohevile. Ätte Peedil lõpnud püssirohi otsa. Viimaks tulnud kõik Kibaru küla poisid, kellel aga püss olnud, seda püvi laskma. Need on veel lasknud kolmteist pauku, aga asjata. Püvi seisab oksal edasi. Viimaks Kibaru talu peremees Jüri Kimmel lasknud korra, aga püü istub ikka oksal edasi. Viimaks raputanud ta püvi puu otsast maha, püvi aga elanud edasi, ainult - ta pole lennata saanud. [=131=] Jüri Kimmel pannud püvi kotti elusalt. Alles kodus umbes poole tunni pärast püvi rabistanud nahk-kotis ja hakanud surema.

Kuidas Tõnis Bahmann parti laskis

Riisa küla pakupoiss Mihkel Riismann oli kange lindude ja kõigi loomade täistoppija. Kord tapnud ta pardi, toppinud ja pand siis nööri pardile jalgu, nööriotsa aga ümber kivi jõekalda äärde jõkke, et las siis Bahmann laseb. See olnud kirgline kütt. Hommikul Tõnis Bahmann ongi jõe ääres püssiga luusimas ja näeb, et part on jões kivi ääres. Ta hiilib poolroomates ligemale ja annab esimese paugu. Part nööri otsas lööb ainult viru ka viuh ja seisab kivi ääres nagu ennegi. Nii laseb Bahmann järgimööda kümme pauku. Part on aga paljas sulekogu ja iga püssilaeng viib eest ära ka lipsti. Bahmann jändab lühikese sügispäeva ligi õhtuni, lõpuks näeb, et part ei lähegi ära. Läheb jõkke, vaatab, võtab kätte. Näeb, et on puruks lastud paljas suletort. Ta raputanud suletorti ja siis vihaga visanud selle jõkke tagasi ja kukkunud August Riisi kiruma, et see on temale selle vingerpussi mänginud. [=132=] Mihkel Riismann, selle tembu mees, tahtnud enda surnuks naerda kõik see aeg teise laskmist oma aknast vaadates.

Andres Kulpkeppi jänese laskmine

Ükskord talvel Veske Andres Kuldkepp tuleb Väikseväljale sisse ja räägib: "Käisin praegu jänesejahil, lasksin jänest ka, aga ei saanud teda kätte. Ma kuulen, et üks koer ajab jänest, kilkab liuh, liuh. Ma lähen ka, ilm on ilus, kui saan, teen paugu ja toon jänese ära. Aga jänes läheb üle raba Vändra maa sisse. Mõtlen, sinna ma küll ei lähe tema järele, ehk ta tuleb keeru pealt tagasi, see ju Vastemõisa maa jänes. Ja ta tulebki keeru pealt tagasi, Lokki talu poolt, mööda riigimetsa, üle Papileeri heinamaa, vahe peale Vastemõisa valla ja Vändra vahet mööda. Ma seisan ja ootan Raja Tiidemanni ukse kohal. Kui jänes on paraja laskmise maa peal, teen paugu ära. Aga jänes hüppab ka volaki noore raiestiku võssa. Vaatan ja mõtlen, et mis laskmine see mul nüüd oli. Lasen püssiotsa alaspidi ja kõrr – terve haavlilaeng jookseb püssist välja. "No mis see on?" mõtlen. Aga järsku tuli meelde, et kui jänest lasksin, oli Raja Aado Tiidemann oma maja ukse ees. [=133=] Ta nägi seda laskmist. Tema ju suur nõid ja soolapuhuja. Nii ma jäin tema pärast täna jänesest ilma."

Lepakose Jaani rammusad hobused

Kord Väiksevälja Jüri Kuldkepp kuuleb, et Lepakose Jaan müüb odraseemet ja Jüri läheb ühel päeval seemet tooma. Kui Jüri avaldab oma soovi, ütleb Lepakose Jaan: "Jah, saab ja annan, aga mitte täna. Tulge mõni teine päe." Jüri ajab aga peale: "Sellepärast ma pühapäeval tulin, mul üks hobune, odrad tulevad juba maha teha. Millal ma jälle tulen? Olge head ja andke ikka täna kätte. Nüüd võtab perenaine sõna ja ütleb oma mehele: "Anna peale, ega Pärassaare vana mõni lobasuu ole, et mis näeb, kõik ära räägib." Viimaks võtnud Jaan aida võtmed ja lausunud: "Eks siis lähme pealegi meie aita." [=134=]

Ta mõõtnud Jürile kolme vakamaa odra seemet kotti, väike oder, neljatahuline ja sõnanud, et tuleb maksta kuus rubla (tsaari raha). Jüri näinud nüüd, et aida laes olnud solkus suur must nõeluss, muidugi surnud. See olnud kaerakirstu või salve kohal sabapidi, pea alaspidi. Palju aega seisis rahvasuus, kui oli mõni rammus loom või paks inimene, et on rammus nagu Lepakose Jaani hobused.

Ei mõista keelt

Saeveski metsavahi Hans Vanaeusi järgi. [=136=]

Pärassaare nr. 1 talu peremees

Pärassaare nr. 1 talu peremees Andres Kuldkepp olnud kange isevalitsuse võimuajaja - olgu kalad jões ehk ojas. Metsas linnud ja loomad pidanud ümbruses kõik kuuluma ainult temale. Kui ta on leidnud, olgugi mõne teise talu ojas või jões, mõrra või pesu, selle ta visanud kohe kaldale. Tihti raidunud tagumised päraotsad ära, linnupaelad katkund katki ja visanud metsa maha. Kord kaks venda nr. 3 talust Hans ja pärastine Säärnoja Peeter võtnud laupäeva õhtul ja läinud liiviga Magenaojasse, et ega täna vana Andres ikka ei käi ja nuhi.

Olnud juba kaunis hiline aeg, nad ei saa kuigi kaua kalu püüüda, kui Andres tuleb nende juurde ja ütleb: "No jõudu, kuidas kalasaak on?" Nemad vastavad: " Pole suurt saaki ühti." Siiski on neil kaelkotis olnud purikaid kaunistigi. Andres läheb kallast mööda natuke edasi, kus on hästi suur linaleotuse auk, lööb jalaga kalda peale patsti! ja ütleb: "Siin oli suur kala, tulge püidke kinni!" Hans läheb mööda oja liiviga, Peeter aga tuleb kalda peale Andrese selja taha, küsides: "Kus oli kala?" [=137=]

Andres näitab: "Siin oli." Peeter tõukab vana Andrest selja tagant kõigest jõudt. Vana Andres kukub oja auku karlumdi. Nüüd rabab Hans, kes on ojas ennem, Andresel õlgadest kinni ja surub vana Andrese kolm korda kaelani vette. Siis laseb ta lahti, ise öeldes: "Vaat, kus oli suur kala!" Andres rabeleb, oja kallas on aga kõrge. Kui ta viimaks välja saab, on ta kui mudahunnik. Ta paneb kodu poole. Kui ta sinna jõuab, kolab ta pimedas mööda kambrit ja otsib kuivi riideid. Naine Kadri ärkab üles ja uurib, mis ta otsib. Andres palub, et anna kuivi riideid. Naine paneb tule peeru otsa põlema ja nüüd näeb Kadri ning ütleb: "Taevas, kus oled sa käinud, oled kui mudahunnik?" Andres valetab naisele, et tulin vitsranna poolt, Magenaojast üle tulla va kitsas libe purre, libisesin ojass, va mudane oja.

Aga peale selle ei ole ta enam hulkunud ega teisi taga ajanud, ei oja ega jõe ääres.

Tuhalaane mehe haud Kabala metsas

Naine, kes teada saanud mehe surmast, tulnud meest maha matma Rassi kalme peale. Rassi mehed aga ei ole lubanud teda kalmele matta. Siis on naine ja naise ema kahe ratta peal surnu viinud, ilma puusärgita, Kabeli mäele kalmetest kaugemale. Ühe teisendi järgi naised ei ole teadnud, kus on Rassi kalmed ja on surnu kaugemale viinud, ligi Saarjõe silda, kõrge mäenuka sisse. Sinna on naised kaevanud haua, madala – viletsate labidatega ja matnud ta sinna maha. Hiljem hundid kaapinud surnuhaua lahti ja näsinud käe otsast ära. Saeveski Aado isa, Hans Kuldkepp, on käe üles leidnud Kabala raba pealt, kuhu hundid selle olid viinud. Hans kaevanud sügavama haua ja matnud surnu ning tema käe sügavamale. Siis saagind maha suure männa risti üle hauakünka, et hundid ja koerad ei kaabiks enam teda välja. See haud on veel praegugi näha, ta on Rassi pool Kabelimäe otsa juures, pealpool Saarjõe silda.

Kuradil suur jõud

Ta sõitnud ameti asjus saani ja hobusega kuskil metsateel. Talumees läinud heinakoormaga ees. Kitsa tee pärast ei saanud õpetaja mööda minna ja hõiganud: "Hei, külamees, anna võtta teed, et mööda saan." Talumees näeb, et saksal on rebasenahkne kasukas seljas, et peab saksale ikka teed andma. Tõmbab natuke kõrvale, aga vupsti! heinakoorem ümber. Mees katsub nüüd koormat üles tõsta, aga ei jaksa. Käib ümber koorma ja ütleb õpetajale, keda ta muidugi ei tunne, et aidake mul koorem üles tõsta, siis saate küll mööda. Õpetaja tulebki saanist välja ja aitab tõsta, aga ei saa koormat ülesse. Midvilb oli õige väike mees. Talumees arvab, et pagana lugu küll, no mis nüüd teeme, igavene häda. Õpetaja sõnab: "Peame paluma jumalat, tema meid ikka aitab kõiges hädas." Koormamees ei ütle seepeale midagi. Tikub ise heinakoorma külje alla, otsib köie üles, saabki selle piusse, tõstab ja sõnab ise: "Mis kurat see on?" Koorem ongi üleval viuhti. See lugu näitab, et kuradil on suur jõud. [=140=]

Bassa kavatseb kõrtsimeheks hakata

Kord Bassa, kui ta oli juba vana, elades Nõmmitsal, oli kesakraavi puhastamas ühes Ado Viiese ja Jaan Johansoniga. Viies oli Nõmmitsa saunamees, kes pidi tegema talule kolm päeva nädalas, omale jäi kolm päeva. Johanson oli aga palgasulane ja oli Nikolai I aegne soldat. Bassa istub maha ja ütleb: "Mehed, paneme piibud põlema. Kas ei ole meeletus, meie kui vanad mehed ja arukad peame seesugust musta ja rasket tööd tegema. Ma arvan, me saame paremini ära elada. Ma sain eile kuulda, et Pahajänese kõrts on välja rentida. Võtame ja paneme siit Nõmmitsa parema hobuse, mära, vedruvankri ette. Sina, Jaan, astud pukki kutsariks ja sõidame Pahajänesele. Vaatame seal kõrtsiruumid üle, sealt Kabala baroni jutule. Rendime kõrtsi ära. Ma tean, baron ei keela seda kõrtsi minule. Sina, Jaan, hakkad mul müüjaks ja mina olen kõrtsi peremees või kõrtsmik. Toome Viljandist Roosenbergi vabrikust õlle, viina aga võtame Kabala mõisast ja nõnna edasi. Vaata, äri läheb mis mürin-kärin."

Johanson, kes oli pikalise jutuga, mõtlend veidi enne ja sõnanud siis: [=141=] "Jaah, oleks kena küll olema! Me mõistaks äri küll ajada, aga meil puudub üks asi, mis meid piab kinni siin." Bassa küsib: "Mis asi peaks meil puuduma?" Jaan vastab: "Meil puudub raha." Bassa räägib: "Mina olin Saeveski metsavaht nelikümmend aastat. Seal jäi mul igal aastal tuhat rubla järele. Selle raha võtame nüüd Viljandi riigipangast välja. Protsendid on seal veel juuregi kasvand ja ega see veel kõik ole." Ise lööb kämblaga vastu oma takuseid püksitaskuid, kus sees on tal tulekivid ja tulerauad, millest ta raiub tuld piibu peale. "Siin püksitaskus on hõbedat ka veel, aga seda me küll kohe tarvitusele ei võta." See tasku pihta patsutamine viis teised mõttele nagu oleks tõesti seal sees suurem rahahulk hõbedat, sest tulekivid ja rauad kõlisesid Bassal taskus nagu hõbe või metallraha. Kui neist keegi ei osanud selle peale kolmegi lausuda, ütles Bassa viimaks: "No kui lõpetame selle kraavipuhastuse ära, siis võib vana Nõmmitsa Peet Saar küli maha teha. Küll ma siis hakkama saan." [=142=]

Vana inimese surma kartus

Üks karjapoiss saand metsast kätte noore suurispea kulli ja toond ta koju. Seal lasknud ta kulli tühja taresse lahti. Kull lendand ahjukummi otsa peale ja vahtind sealt oma kassisilmadega iga liigutust. Majas eland üheksakümne aastane vana ema. Ta rääkind mokkade otsast vahest, et ei näe surm ka mind vana risu ära koristada. Kui ta nüüd väljast tuppa astund, näind ta kulli omale otsa vahtimas suurte kassisilmadega. Arvates, et see on surm, kohkudes sõnanud ta risti ette lüües: "Oh, surm, ära võta mind, parem võta mu pojanaine ehk minu lapselaps, siis jääd sa rahule."

Talumees ei saa arstist aru