Page unfinished

Maybe some preacher was telling this story in the beginning of the 19th century since 4 families took this name in a relative vincinity of each other. However, the name was differently spelled. Here is a list obtained from Aadu Must's Onomastika NET:

Are the Abner families related?

You can always speculate about their relationship. Here is a try. It can be suspected that the Simuna Abners have nothing to do with the rest, since the name is so differently spelled and the area is more distant from the others. Also, the Kadrina Abners might not be related based on the spelling. Remains Põdrangu and Porkuni Abners. The Porkuni Abners seem to have a close relationship to the Uebner (Übner) family. This is due to the fact that many of them were "vaderid" when an Abner baby was born in the 1830 to 1840's. The Uebners was given it's name only in the Porkuni parish. There was a family Hübner in Kännu vald and they later spelled Übner, but it's not likely that they are related to the Porkuni Übner's. All this could indicate that the Porkuni Abners are not related to the Põdrangu Abners nor the Kadrina Abners.

Conclusions

The Abner family is not very investigated, at least not to the author's knowledge. It is not even known if the Porkuni Abners are related to the Jüri Abner (authors) line. Anyway, the Porkuni Abners seems to come from the Asamalla-Kadila-Veadla triangle. It is situated south of Rakvere and north of Väike-Maarja in Virumaa. The author's hypothesis is that the Abner forefather (of the author) came from this area. A lot more interesting studies are needed.

The Hinto farm

The Hinto farm in Veadla exists even today (1998) as a small house in the middle of a field in the village of Veadla. Here, Hinto Jüri Abner married Mari from Metso (in Ärina?) in 1796. Hinto Jüri Abner was a foster child to Hinto Jüri. It is not known if this family was related to the other Abner’s in Veadla but it is very likely. A possibility is that Hinto Jüri Abner’s father died and (his uncle?) Hinto Jüri adopted him. Jüri and Mari had a child they named Joosep Abner. Hinto Joosep Abner was born in 1814 and it is known that he had a brother Toomas born 1804. It can be seen from the sources that Hinto Joosep lived in Kadila and later in Vao near Väike-Maarja. He married Imakaevu Minna Kreis and moved to Imakaevu near Vao.

Imakaevu and the Kreis family

Imakaevu today is just a field and a road. The remains of a brick house lies in the vicinity but it’s earlier function is not known by the author. Bricks of Swedish origin have been found there. Imakaevu is situated near Vao south-west of Väike-Maarja. Anyway, Hinto Joosep Abner lived with his Minna a long time there. Minna’s parents were "Kangur" (weaver) Toomas Kreis and Ann. In 1851, My father’s maternal grandfather, Toomas Abner was born.

The Pukart and Triks families

Hinrik Pukart was born 1836 in the small village of Ao as the son of Jaan Pukart and Mari. Mai Triks was probably born in the same village about the same time. She was the daughter of Jaan Triks and Kadri (maybe Krünler). Ao lied between Rakke and Liigvalla in Järvamaa. Today it belongs to Virumaa. Hinrik Pukart and Mai Triks got married 1857 in Liigvalla estate. Liigvalla is the Estonian name of Levolde, or Löwenwolde estate. The couple apparently moved from Ao to Liigvalla, which was in the vicinity. Liigvalla estate exists also today and is in quite good condition. In 1859, the couple’s first child Ann was born. She was my father’s maternal grandmother.

Ann Pukart and Toomas Abner

In 1878, Ann Pukart and Toomas Abner got married in the village of Ärina in the St. Katarina church (chapel?). How they met is not known, but a guess is some church. What is unusual is that Ann Pukart was from another estate and another county. Vao and Imakaevu are some 7 km from Liigvalla, birds way, and Ärina even further. Maybe the owner of Liigvalla "gave away" Ann as a gift to a neighboring estate owner?

Johannes Abneri poja Pauli matused 1905. aasta juulis. Pildil esireas seismas (vasakult paremale): Mai Triks (Johannese vanaema), Ann Pukart (Johannese ema), Joosep Abner (Johannese vend), Hinrik Pukart (Johannese vanaisa), Johannese abikaasa sugulane?, Johanna Abner-Kuldkepp (Johannese õde), tundmatu, Johannese abikaasa sugulane?, Hanna Helene Braus (Johannese abikaasa), Johannese abikaasa õde. Tagaplaanil: 2 tundmatut, Johannes Abner, Toomas Abner (Johannese vanaisa), Minna Abner-Jaks, Heleene Abner-Ulm, Karl Abner, Juuli, pastor Ernst Särgava Peterson, August. According to the tradition originating from the family of Johannes Abner, the person in a priest "uniform" is supposed to be Ernst Peterson-Särgava. However, E. Petersons kinsmen does not beleive that for a variety of reasons.

Ann and Toomas had 10 children:

They were all born in or around Ärina.

Mart Kuldkepp and Johanna Abner

In the old days, normally you got married to a person in the vicinity, either in the same or the village nearby. The Kuldkepps from Pärassaare were not exception. However, destiny was ment to be different for my grandfather. Mart Kuldkepp got a duty as an "urjädnik" (czar policeman) in Uudeküla and served there in 1906. Mart Kuldkepp, and my grandmother Johanna (born Abner) met during the dramatic revolutionary events in Virumaa. Johanna came from a family, where education and social status was considered important and Johanna’s mother Anna Pukart was completely against the marriage with a poor "urjädnik" with no formal education. As that was not enough, Johanna was 18 and Mart was 36. Young Johanna loved his policeman and followed him to a poor and difficult life in the Väiksevälja farm in Pärassaare, Viljandimaa. Johanna and Mart had 7 children:

When the children had grown up, Johanna lived many years with her daughter Linda in Haapsalu. Finally, in 1969, she died and Linda wrote a couple of letters (to her brothers in Sweden) with Johanna’s memories as Linda remembered them. Johanna’s and Mart’s daughter, Ella Kipper, also wrote about her parents:

Johanna ja Mart Kuldkepp elasid 1906. a. Uudeküla mõisas ... põhjarannikul. Sinna määrati isa tööle - ta oli tsaaripolitsei urjädnik. 03. aprill 1907. sündis Salme juba Väikseväljal, Vastemõisa vallas. 1907 - 1916 (1917) elatigi Väikseväljal. 04. veebruaril 1918. sündis Karl juba Tõrvaaugu külas, Kabala vallas. Ka Ella sündis Tõrvaaugus. Olin (st. Ella) 9 kuud vana kui koliti Läänemaale, Rannamõisa (Rannajõe) külla. .. märtsist 1923. kuni arvatavasti 1935. a. elati Rannamõisas. Isa suri 1929. a. Peale Hans Kuldkeppi surma oli testamendi jõustumisel tingimuseks, et Martin (Johanna poeg) pidi kolima Väikseväljale elama ja talu pidama. Martin ei soovinud ülikooli pooleli jätta ja palus mamma abiks. Suvel aitasid Jüri, Martin ja Karl talutööd teha. Mina tulin 1935. a. Kaansoo algkooli ja 1936. a. sügisel läksin Vändra Gümnaasiumi - siis juba Linda juurde Vändra lähedale Juku tallu. 1937. a. kevadel, ma arvan nii, kolis mamma Pauliga tagasi Martna valda, Rannajõele, Sillaotsa tallu. Mina jäingi Linda juurde, kuni 1941. a. sõjani. Väikseväljale võeti rentnik ja sõja ajal elas Jüri Väikseväljal. 1957. a. kolis mamma Haapsallu - ostis Lindaga koos väikese maja. Selle müüs ta üsna varsti ja ostis samas ligidal veidi suurema. Seal pidasime mamma 70-nda sünnipäeva. 1959-1960. müüs mamma ka selle ära ja kolis Linda juurde Raudtee tänava majja. Linda vedas Rannajõe Sillaotsa talu maja palgid Haapsallu ja kasutas neid uue, väikese maja ehitamiseks Raudtee tänav 47 krundile (Haapsalus). 1969.a. suri Johanna Kuldkepp 81.a. vanuses.

Chronology of dwelling places

Linda Pere’s (Kuldkepp’s) letters

As mentioned before, Linda wrote some letters to her brothers in Sweden, when her mother Johanna died. It is mostly stories about Johanna’s own family that she heard, when she was a child in Ärina.

Jüri (Kuldkepp 1910-1989) tahab teada Abneritest. Pean kohe algul ütlema, et ma pole neid armastanud. Nii võite mu juttu kriitikaga võtta.

Vanaema (Ann Pukart) mäletan kui olin hoidmas Minna (Jaks, s. Abner) poegi. Olin seal majas väike teenija. Kui jäime kauaks mere äärde (Ungrus) tuli vanaema - mures oma lapselaste pärast, mina sain laksu tagumikku. Lapselapsed olid need, keda pidin valvama. Mina ei mäleta vanaemast mingit soojust. Kui tehti magushapu leiba kogemata odrajahudest, siis seda kibedat pätsi ei tahtnud keegi, kuid minult oodati, et ma seda sööksin.

Emake (Johanna) ümbritses end luulega. See oli nagu kaitsekilp. Tema juttude järgi oli ta rikkast perest. Tegelikult olid nemadki vaesed ja ainult andekus ja vanemate suur püüdlikkus aitas lapsed üles. Usun, et just andekus oli vanaisast (Toomas Abner). Ema rühmas tööd ja oli muidu kole tragi. Kuivõrd ta oli tark, seda ma ei tea.

Emake (Johanna) ütles, et küla olevat teda (Ann Pukart) kartnud. On see mõni hea omadus, kui oled tige nagu hurt?

Mis ma siis veel Abneritestst kirjutan?

Ah-jaa. See oli ju vanaisa, kes oli aastaid vallavanem ja oskas vene keelt. Tol ajal! - Tarkus on temast. Visadus, uhkus, vahvus - kõik muu olgu siis pealegi vanaemast.

Mammi (Johanna) rääkis veel emast (Ann Pukart) nii: Olevat olnud ikaldusaasta. Renti polevat suudetud maksta, kuid mõisnik tulnud renti nõudma. Ema kukkunud siis ägedasti mõisnikku sõimama, et kas ta ei näe, milline on aeg ja kas tal pole häbi ennast seal õues näidata, lubanud koerad peale ajada. Hiljem mõisnik saanudki surma (sest ema needmisest), kukkunud hobuse seljast.

Isast (Toomas Abnerist) ta rääkis: Tema olnud Augusti (Abner, poja) juures. August oli kooliõpetaja. Abnerid on ka üksikult või üldiselt liiderlikud. August kurameerinud söepõletaja, ei viinapõletaja naisega. Pannud pildigi oma tuppa lauale. Isa (Toomas) tulnud teda vaatama. Augustit pole kodus olnud. Isa võtnud koldest söe ja määrinud pildi üleni tahmaseks. Kui August koju tulnud, teinud isa minekut. Kui August pildimäärimise avastanud, olnud ta tulivihane ja küsinud, kas isa pildi määris. Mammi ütelnud, et tagatoas ta korra kohmitses, ei tema tea.

Vend Johanesest (Abner, s. 1879) ta rääkis, et see tahtnud võtta naiseks moonamehe tütart. Ema pole lasknud. Siis vend läinud sealt hoopis ära. Kui tulnud koju käima, kutsunud isa (Toomas) ema (Ann) vaatama, et poiss läheb lolliks sinu jonni pärast. Poiss nimelt kallistanud unes patju ja hüüdnud oma tüdrukut nimepidi. Mammi ei teadnud, kas ta tegi vigurit või mitte, kuid siis pole enam keelanud.

Et isa (Toomas) väga hea ja vaikne oli, see kõikidest juttudest ei paista. Minna (Jaks, s. Abner) näiteks rääkis, et kui isa (Toomas) ja ema (Ann) riidu läksid ja isa ema taga ajama hakkas, siis tema visanud isale liiva vastu silmi. Siis muidugi pöördus viha tüdruku vastu ja tüdruk pistis punuma. Seegi oli ju isa, kes lubanud neid karistada, kes sohilapsed koju toovad.

Pere kasvas tore ja pojad olid härrad, kuid härradeks nad ei jäänud. Karla (Abner, s. 1890), kes oli vanemate uhkus ja ema vanaduspäevade lootus, läks viina nahka. Seepärast pidi vanaemagi (Ann Pukart) kodutult tütarde juures orjama. Kui vanaema suri, kadus tema majapidamine kiiresti. Vanaema ju oma tormi uhkusega ei lasknud lastel kodus töötada ega õpetanudki neile midagi.

Ma jutustan vanaemast (Ann Pukart) ja -isast (Toomas Abner) veel ühe loo.

Kui vanaema oli mehelemineku ealine tüdruk, tulid talle korraga kaks kosilast. Kapsas ja Abner. Ei tea miks, eelistati Abnerit. Võib-olla oli Kapsas kole nimi, või oli Abner ilusam poiss. Ei ole teada, miks valiti Abner, kuid terve pere teadis, et valikuvõimalus oli olemas, sest kui nad riidu olid läinud - need vanad Abnerid omavahel, siis ema oli alati öelnud, et oleks võinud Kapsale minna.

Üks lugu oli selline. Vanaemal oli laps sündinud. Esimene või kes, ma ei tea. Igal juhul mehe õde oli tulnud titte vaatama ja ütelnud, arvatavasti nalja pärast: "Vaatan, kas on venna nägu või on ilma jagu!" Sellest vanaema vihastanud.

Siis oli jälle selline lugu. Vanaemal (Ann Pukart) oli ämm (Minna Abner, s. Kreis). Muidugi ei olnud läbisaamist, sest järeleandmist ju vanaema poolt kindlasti ei olnud. Ämm ütelnud alati, et siia ma ei sure. Ei sure tigeda minia juurde. Kõik nad olid suured kirikuskäijad ja üldse usklikku laadi. Kui laupäeviti kell kuus kirikukellad löönud - seda olnud neile kuulda - ütelnud isa alati, et kõik on õhtul, olgu töö nii pakiline kui tahes. Lastele ta ka alati öelnud, et ärgu nad tehku tööd, et siis pole tööl õnnistust ega õnne elus. Läinudki siis vanaema, s.t. minu (Linda) ema (Johanna), teise vanaemaga (Minna Abner, s. Kreis) pühapäeval kiriku. Joosep (Abner s. 1884, Minna lapse-laps) vist viinud ta hobusega sinna. Joosep tulnud tagasi ja toonud õdedele-vendadele saia - vanaema olevat alati saatnud kiriku poest. Pere hakanud kohvi jooma - järsku keegi näeb aknast, et vanaema tuleb kiiresti ja kannab teise vanaema kompsu. Tulebki siis sisse ja ütleb: "Mis te siin veel kohvi joote, vanaema on surnud". Oli läinud kirikusse, põlvitanud nagu ikka ja pole enam tõusnud. Inimesed vaatavad - vanainimene põlvitab ega tõusegi. Mindud siis vaatama - surnud. See oli meie vanaisa ema.

Üks tädi oli olnud seal. Seda ma ei tea, kelle õde. See oli osanud kätt vaadata. Meie emale (Johanna) ta oli ennustanud elu üsna õigesti, ainult et "vanaduses suur rikas inimene". Ema ootas seda suurt rikkust. Nagu ei tulnudki. Oli ennustanud, et elab 72 aastaseks. Ema sai 81 täis. Nii ta siis ütles alati, et elab üle plaani.

Emaema (Ann Pukart) ei olnud ebausklik, kuid vanaisa ema (Minna Abner, s. Kreis), s.t. vanaema ämm olnud väga ebausklik. Võib-olla ka mitte eriti, kuid nagu kombed tol ajal olid. Oli olnud selline seik. Oli olnud majas laps. Mitmes ja kui vana just - ei tea, kuid midagi oli temaga lahti, sest ämm olevat ütelnud, et nõiutud. Võtnud siis lapse ja pannud ukse läve ette, et las koer hüppab üle (neil olnud suur koer). Siis kaob nõidus ja kõik on jälle korras. Mina ei tea kas vanakurat oli lapse ära vahetanud, või mis temaga õieti oli. Nagu oleks väga tilluke - mähkmes ja ometi voodist maha kukkunud või tont teab mis. Ravi oli igatahes vaja, kuid seda tehti arvestusega, et minia ei näe, kuid vanaema (Ann Pukart) oli millegipärast tuppa tulnud, kuigi teda ei oodatud. Laps ukse läve all. Oi seda riidu, mis siis oli tulnud. Vanamoor oli kõvasti võtta saanud.

Vanasti käisid kerjused perest peresse. Vanaisa oli jätnudki ühe tumma oma juurde tööle. See oli olnud väga tubli töömees, kuid kuna oli tumm, ei saanud paljudest asjadest aru. Olnud siis talgud, või mina ei tea, mis esimene kevadine töö. Mood olnud selline, et kasteti. Tüdrukud visanud tummale vett kaela. Tumm läinud kole vihaseks, hakanud tüdrukuid taga ajama. Tüdrukutel häda käes. Kuidas teed selgeks, et oli nali. Hakanud siis mune näitama. Komme olnud veel selline, antakse mune nagu lihavõtte ajal. Siis tumm taibanud, et oli nali ja ligu oli otsas.

Ükskord olnud neil jälle üks loll. Vallaslaps või mahajäetud laps - üldse ohtlik. Mina ei tea, kui vana just. Vist 10 - 20 vahel. Vanad läinud kirikusse ja poiss pandud aita kinni. Lastele antud kõva käsk aidaust mitte avada, kuid poiss kukkunud paluma, et laske ometi välja, et laske ja laske - muidugi ma paha ei tee. Meie ema (Johanna) ütelnud siis, et laseme - mis ta ikka teeb. Tehtudki uks lahti. Poiss jooksnud päikese kätte. Hüpanud seal nagu meeletu. Karelnud õues ja ise rääkinud: "Kui ma veel oma isa ja ema näha saaksin, ma hüppaks püsti ja peeretaks risti." Siis läinud oaaeda ja söönud värskeid kaunu. Pärast läinud ilusasti aita tagasi. Lapsed pannud jälle ukse kinni. Kui isa (Toomas), ema (Ann) koju tulnud ja poisile aita süüa mindud viima, olnud see surnud.

Lausa ime, et ma nii palju lugusid tean. Kui ühte jutustan, meenub teine. Võib-olla tuleb veelgi midagi meelde. Emake ju nii tihti rääkis neid. Tema rääkis sada korda ühte ja seda sama juttu. See pidi lõpuks meelde jääma.

Kui meie ema (Johanna) oli veel sündimata, näinud ema (Ann Pukart) unes, et tulnud keegi valgetverd noormees (Mart Kuldkepp) tema käest nõelujat ja lappijat saama. Ema ütelnud siis, et pole veel tütarlastki. Noormees (Mart) lubanud siis hiljem tagasi tulla. Isa (Mart) oli ju emast (Johannast) 18 aastat vanem. Nii ta siis tuligi tagasi 18 aasta pärast.

Vanaema (Ann) oli ikka minu emale (Johanna) ütelnud, et lähed kaugele mehele. Ma ei tea, kuivõrd te neid jutte teate - kuidas ta läks mõisa teenima ja kuidas ta seal kohtus meie isaga. Igaks juhuks ma lühidalt kirjutan. Saatsime kunagi ühe pildigi, kus nad olid väga noored. See pilt oli väga kena minu meelest. Paljundasime selle ühest vanast fotost.

Üldjoontes oli lugu nii: Meie emal (Johanna) oli hea lauluhääl, kuid ta ei pidanud põrmugi viisi. See viga muide häiris teda väga. Kui mõni lapselaps hästi laulda ei osanud, oli ta õnnetu, nagu oleks see tea mis puudus. Laulul oli oma tähtsus. Vanasti pidi kooliõpetaja kõike oskama, ja lauluta ei pandud kooliõpetajaks. Ema õed ju olid kooliõpetajad. Minu emale oli see tee kinni. Nii ta siis läks 16 aastaselt - kuulnud, et mõisas vajatakse laste juurde hoidjat - lähimasse mõisa. Tüdruk oli julge ja kindel oma otsuses. Sai proua jutule. Abner (Toomas) oli lugupeetud mees - kuulnud, et tütarlaps on selle tütar - võtnudki mõisa. Seal olid muidugi omad vead ja head. Laps oli noor - oleks tahtnud veel ise mängida ja hullata, kuid et oli tegemist mõisa lastega, ei lubatud taluinimestega mingit läbikäimist. Mul on selline tunne, et teate isegi neid mõisa lugusid. Emake jutustas neid alati. Kui te ei tea, siis järgmine kord ma kirjutan, kuidas ta seal mõisas elas, kuidas jättis köögitüdruku kohe poisiga ööseks luku taha, kuidas ta ei teadnud, missuguse peenra peal hapud kapsad kasvavad, kuidas ta kuulis helistatavat, kui keegi ei helistanud, kuidas jooksis läbi hange aknaluuke kinni panema, kuidas oli sõja ajal üksi mõisas, kuidas ruttas venna pulmast, või mis seal oli, kiiresti mõisa tagasi, sest luba oli väga piiratud. Kuidas ta lõpuks meie isaga tutvus ja kuidas elas esimesi aastaid. Kui teate neid lugusid - ütelge. Ma siis ei kirjuta.

Memorial notes	Chronicle	Database	Front page