Abnerite pere

Biibli Abner

Abner oli Neeri, kuningas Sauli onu, poeg ja Sauli väepealik (1 Sa. 14:50). See oli Abner, kes tutvustas Saulile Koljati võitnud noort karjust Taavetit (1 Sa. 17:55-57). See oli küllaltki sünge esmakohtumine, sest Taavet tõi kuningale näitamiseks kaasa Koljati pea (1 Sa. 17:57).

Võibolla rääkis 19-nda sajandi algul mõni jutlustaja seda lugu, sest lähedasis paigus võtsid korraga 4 peret omale nimeks Abner. Tõsi, esmalt kirjutati nende perede nimesid veidi erinevalt, nagu näitavad Aadu Musta koostatud andmebaasi Onomastika NET andmed:

Abnerite sidemed?

Alati võib teha oletusi erinevate Abnerite perede vahelistest sidemetest. Järgnev oleks üheks selliseks katseks.

Võib arvata, et Paasvere Abnerid pole ülejäänutega seotud, sest nende nime kirjutati algselt teistest tunduvalt erinevalt ja nad ka elasid ülejäänutest kaugemal. Kirjapildi järgi võiks oletada, et ka Hõbeda Abnerid on teistest sõltumatud. Järgi jäävad Põdrangu ja Porkuni Abnerid. Porkuni Abneritel tundub olevat tihe side Uebnerite (Übnerite) perega. See nähtub kasvõi sellest, et paljud neist olid aastatel 1830 - 1840 Abnerite peres sündinud laste vaderiteks. Uebneri nimi pandi perele vaid Porkuni vallas. Veel Kännu vallas pandi ühele perele nimeks Hübner, mis hiljem muutus Übneriks, kuid pole tõenäoline, et see pere oleks olnud kuidagi seotud Porkuni Übneritega. See võib omakorda näidata, et ka Porkuni Abnerid polnud seotud ei Põdrangu ega ka Hõbeda Abneritega.

Kokkuvõtteks

Abnerite perekonnalugu pole eriti uuritud, vähemalt siinse töö autori teada mitte, kuid kirikuraamatutest tundub järelduvat, et nad pärinevad Asamalla-Kadila-Veadla kandist Virumaal, Rakverest lõunas ja Väike-Maarjast põhjas. Teada pole, kas Porkuni Abnerid on seotud autori esiisa Jüri Abneriga, kuid on võimalik, et nad mõlemad on seotud Übnerite (Uebnerite) perega, sest aastail 1830-40. viitasid mõned Abnerid neile märkimisväärse austusega. Igal juhul on vaja tunduvalt põhjalikumat uurimust.

Hinto talu

Hinto talu Veadlas on olemas ka tänapäeval (1998) kui väikene majakene põldude keskel. Siin abiellus 1796. aastal Hinto Jüri Abner Metso Mariga (Ärinast?). Hinto Jüri Abner oli Hinto Jüri kasulaps. Pole teada, kas selle Jüri pere oli seotud Veadla Abneritega, kuid see on üpriski usutav. On tõenäoline, et Hinto Jüri Abneri isa suri ning (isa onu?) Hinto Jüri lapsendas poisi. Jüril ja Maril sündis 1814. aastal laps, kes sai nimeks Joosep Abner ning kellel oli ka 1804. aastal sündinud vend Toomas. Mõnedest allikatest on näha, et Hinto Joosep elas Kadilas ning hiljem Vaol Väike-Maarja lähedal. Ta abiellus Imakaevu Minna Kreisiga ning kolis elama Vao lähedale Imakaevule.

Imakaevu ja Kreis pere

Tänapäeval on Imakaevu kohal vaid põld ja tee. Lähikonnas on ka kivimaja jäänused, kuid selle maja varasemat rolli autor ei tea. Sealt on leitud Rootsi päritolu telliseid. Imakaevu asub Vao lähistel Väike-Maarjast edelas. Oli kuidas oli, kuid Hinto Joosep Abner elas seal oma Minnaga pikka aega. Minna vanemad olid kangur Toomas Kreis ja Anna. 1851. aastal sündis seal minu isa emapoolne vanaisa Toomas Abner.

Pukarti ja Triksi pered

Hinrik Pukart sündis 1836. aastal väikeses Ao külas Jaan Pukarti ja Mari pojana. Mai Triks sündis tõenäoliselt samas külas umbes samal ajal Jaan Triksi ja Kadri (võib-olla Krünleri) tütrena. Ao asus Rakke ja Liigvalla vahel Järvamaal. Tänapäeval kuulub ta Virumaa alla. Hinrik Pukart ja Mai Triks abiellusid 1857. aastal Liigvalla mõisas. Liigvalla on Levolde ehk Löwenwolde mõisa eestikeelne nimi. Pere kolis ilmselt Aolt lähikonda Liigvallale elama. Liigvalla mõis on olemas veel tänapäevalgi ning seejuures üpriski heas korras. 1859. aastal sündis perre esimene laps, Ann. Tema oli minu isa emapoolne vanaema.

Ann Pukart ja Toomas Abner

1878. aastal abiellusid Ann Pukart ja Toomas Abner Ärina küla Püha Katariina kirikus (kabelis?). Ei ole teada, kuidas nad kohtusid, kuid võib oletada, et ka see juhtus mingis kirikus. Iseäralik on see, et Ann Pukart oli pärit teisest mõisast ning isegi teisest maakonnast. Vao ja Imakaevu on Liigvallast linnulennult 7 kilomeetri kaugusel ning Ärina veelgi kaugemalt. Võimalik, et Imakaevu mõisnik kinkis Anne oma naabrile?

Johannes Abneri poja Pauli matused 1905. aasta juulis. Pildil esireas seismas (vasakult paremale): Mai Triks (Johannese vanaema), Ann Pukart (Johannese ema), Joosep Abner (Johannese vend), Hinrik Pukart (Johannese vanaisa), Johannese abikaasa sugulane?, Johanna Abner-Kuldkepp (Johannese õde), tundmatu, Johannese abikaasa sugulane?, Hanna Helene Braus (Johannese abikaasa), Johannese abikaasa õde. Tagaplaanil: 2 tundmatut, Johannes Abner, Toomas Abner (Johannese vanaisa), Minna Abner-Jaks, Heleene Abner-Ulm, Karl Abner, Juuli, pastor Ernst Särgava Peterson, August Abner. Johannes Abneri pere pärimuste kohaselt peaks preestrikuues isik olema Ernst Peterson-Särgava, kuid E. Petersoni hõimlased ei usu seda mitmetel põhjustel.

Annel ja Toomal oli 10 last:

Mart Kuldkepp ja Johanna Abner

Vanal ajal abielluti tavaliselt inimesega, kes elas lähikonnas, kas samas, või naaberkülas. Pärassaare Kuldkepid ei olnud selles osas erandiks, kuid minu vanaisale oli määratud teistsugune saatus. Mart Kuldkepp sai Uudeküla urjädnikuks ning teenis seal 1906. aastal. Ta kohtus minu vanaema Johanna Abneriga revolutsioonisündmuste ajal Virumaal. Johanna oli pärit perekonnast, kus peeti oluliseks haritust ning sotsiaalset päritolu, mistõttu Johanna ema, Anna Pukart, ei soovinud tema abielu ilma formaalse hariduseta vaese urjädnikuga. Nagu poleks sellest veel küllalt olnud; Johanna oli 18 ning Mart 36 aastat vana. Kõigele vaatamata armastas noor Johanna oma politseinikku ning järgnes talle vaesesse ja raskesse ellu Viljandimaale Pärassaare külla Väiksevälja tallu. Johannal ja Mardil oli 7 last:

Kui lapsed olid juba suureks kasvanud, elas Johanna mitmeid aastaid oma tütre, Linda, juures Haapsalus. 1969. aastal ta suri ning Linda saatis oma vendadele Rootsi mitmed kirjad mälestustega emast, mida ka allpool tsiteerime. Johanna ja Mardi teine tütar, Ella Kipper, kirjutas aga oma vanematest järgmist:

Johanna ja Mart Kuldkepp elasid 1906. a. Uudeküla mõisas ... põhjarannikul. Sinna määrati isa tööle - ta oli tsaaripolitsei urjädnik. 03. aprill 1907. sündis Salme juba Väikseväljal, Vastemõisa vallas. 1907 - 1916 (1917) elatigi Väikseväljal. 04. veebruaril 1918. sündis Karl juba Tõrvaaugu külas, Kabala vallas. Ka Ella sündis Tõrvaaugus. Olin (st. Ella) 9 kuud vana kui koliti Läänemaale, Rannamõisa (Rannajõe) külla. .. märtsist 1923. kuni arvatavasti 1935. a. elati Rannamõisas. Isa suri 1929. a. Peale Hans Kuldkeppi surma oli testamendi jõustumisel tingimuseks, et Martin pidi kolima Väikseväljale elama ja talu pidama. Martin ei soovinud ülikooli pooleli jätta ja palus mamma abiks. Suvel aitasid Jüri, Martin ja Karl talutööd teha. Mina tulin 1935. a. Kaansoo algkooli ja 1936. a. sügisel läksin Vändra Gümnaasiumi - siis juba Linda juurde Vändra lähedale Juku tallu. 1937. a. kevadel, ma arvan nii, kolis mamma Pauliga tagasi Martna valda, Rannajõele, Sillaotsa tallu. Mina jäingi Linda juurde, kuni 1941. a. sõjani. Väikseväljale võeti rentnik ja sõja ajal elas Jüri Väikseväljal. 1957. a. kolis mamma Haapsallu - ostis Lindaga koos väikese maja. Selle müüs ta üsna varsti ja ostis samas ligidal veidi suurema. Seal pidasime mamma 70-nda sünnipäeva. 1959-1960. müüs mamma ka selle ära ja kolis Linda juurde Raudtee tänava majja. Linda vedas Rannajõe Sillaotsa talu maja palgid Haapsallu ja kasutas neid uue, väikese maja ehitamiseks Raudtee tänav 47 krundile (Haapsalus). 1969. a. suri Johanna Kuldkepp 81. a. vanuses.

Elukohtade kronoloogia:

Linda Pere (Kuldkeppi) kirjad

Alljärgnevalt on toodud mõned väljavõtted Linda Pere kirjadest, mis ta kirjutas pärast ema, Johanna, surma oma vendadele Rootsi. Need on põhiliselt lood Johanna perest, mida Linda kuulis lapsena Ärinal.

Jüri tahab teada Abneritest. Pean kohe algul ütlema, et ma pole neid armastanud. Nii võite mu juttu kriitikaga võtta.

Vanaema mäletan kui olin hoidmas Minna poegi. Olin seal majas väike teenija. Kui jäime kauaks mere äärde (Ungrus) tuli vanaema - mures oma lapselaste pärast, mina sain laksu tagumikku. Lapselapsed olid need, keda pidin valvama. Mina ei mäleta vanaemast mingit soojust. Kui tehti magushapu leiba kogemata odrajahudest, siis seda kibedat pätsi ei tahtnud keegi, kuid minult oodati, et ma seda sööksin.

Emake ümbritses end luulega. See oli nagu kaitsekilp. Tema juttude järgi oli ta rikkast perest. Tegelikult olid nemadki vaesed ja ainult andekus ja vanemate suur püüdlikkus aitas lapsed üles. Usun, et just andekus oli vanaisast. Ema rühmas tööd ja oli muidu kole tragi. Kuivõrd ta oli tark, seda ma ei tea.

Emake ütles, et küla olevat teda kartnud. On see mõni hea omadus, kui oled tige nagu hurt?

Mis ma siis veel Abneritestst kirjutan?

Ah-jaa. See oli ju vanaisa, kes oli aastaid vallavanem ja oskas vene keelt. Tol ajal! - Tarkus on temast. Visadus, uhkus, vahvus - kõik muu olgu siis pealegi vanaemast.

Mammi rääkis veel emast nii: Olevat olnud ikaldusaasta. Renti polevat suudetud maksta, kuid mõisnik tulnud renti nõudma. Ema kukkunud siis ägedasti mõisnikku sõimama, et kas ta ei näe, milline on aeg ja kas tal pole häbi ennast seal õues näidata, lubanud koerad peale ajada. Hiljem mõisnik saanudki surma (sest ema needmisest), kukkunud hobuse seljast.

Isast ta rääkis: Tema olnud Augusti juures. August oli kooliõpetaja. Abnerid on ka üksikult või üldiselt liiderlikud. August kurameerinud söepõletaja, ei viinapõletaja naisega. Pannud pildigi oma tuppa lauale. Isa tulnud teda vaatama. Augustit pole kodus olnud. Isa võtnud koldest söe ja määrinud pildi üleni tahmaseks. Kui August koju tulnud, teinud isa minekut. Kui August pildimäärimise avastanud, olnud ta tulivihane ja küsinud, kas isa pildi määris. Mammi ütelnud, et tagatoas ta korra kohmitses, ei tema tea.

Vend Johanesest ta rääkis, et see tahtnud võtta naiseks moonamehe tütart. Ema pole lasknud. Siis vend läinud sealt hoopis ära. Kui tulnud koju käima, kutsunud isa ema vaatama, et poiss läheb lolliks sinu jonni pärast. Poiss nimelt kallistanud unes patju ja hüüdnud oma tüdrukut nimepidi. Mammi ei teadnud, kas ta tegi vigurit või mitte, kuid siis pole enam keelatud.

Et isa väga hea ja vaikne oli, see kõikidest juttudest ei paista. Minna näiteks rääkis, et kui isa ja ema riidu läksid ja isa ema taga ajama hakkas, siis tema visanud isale liiva vastu silmi. Siis muidugi pöördus viha tüdruku vastu ja tüdruk pistis punuma. Seegi oli ju isa, kes lubanud neid karistada, kes sohilapsed koju toovad.

Pere kasvas tore ja pojad olid härrad, kuid härradeks nad ei jäänud. Karla, kes oli vanemate uhkus ja ema vanaduspäevade lootus, läks viina nahka. Seepärast pidi vanaemagi kodutult tütarde juures orjama. Kui vanaema suri, kadus tema majapidamine kiiresti. Vanaema ju oma tormi uhkusega ei lasknud lastel kodus töötada ega õpetanudki neile midagi.

Ma jutustan vanaemast ja -isast veel ühe loo.

Kui vanaema oli mehelemineku ealine tüdruk, tulid talle korraga kaks kosilast. Kapsas ja Abner. Ei tea miks, eelistati Abnerit. Võib-olla oli Kapsas kole nimi, või oli Abner ilusam poiss. Ei ole teada, miks valiti Abner, kuid terve pere teadis, et valikuvõimalus oli olemas, sest kui nad riidu olid läinud - need vanad Abnerid omavahel, siis ema oli alati öelnud, et oleks võinud Kapsale minna.

Üks lugu oli selline. Vanaemal oli laps sündinud. Esimene või kes, ma ei tea. Igal juhul mehe õde oli tulnud titte vaatama ja ütelnud, arvatavasti nalja pärast: "Vaatan, kas on venna nägu või on ilma jagu!" Sellest vanaema vihastanud.

Siis oli jälle selline lugu. Vanaemal oli ämm. Muidugi ei olnud läbisaamist, sest järeleandmist ju vanaema poolt kindlasti ei olnud. Ämm ütelnud alati, et siia ma ei sure. Ei sure tigeda minia juurde. Kõik nad olid suured kirikuskäijad ja üldse usklikku laadi. Kui laupäeviti kell kuus kirikukellad löönud - seda olnud neile kuulda - ütelnud isa alati, et kõik on õhtul, olgu töö nii pakiline kui tahes. Lastele ta ka alati öelnud, et ärgu nad tehku tööd, et siis pole tööl õnnistust ega õnne elus. Läinudki siis vanaema, s.t. minu ema vanaema, teise vanaemaga pühapäeval kiriku. Joosep vist viinud ta hobusega sinna. Joosep tulnud tagasi ja toonud õdedele-vendadele saia - vanaema olevat alati saatnud kiriku poest. Pere hakanud kohvi jooma - järsku keegi näeb aknast, et vanaema tuleb kiiresti ja kannab teise vanaema kompsu. Tulebki siis sisse ja ütleb: "Mis te siin veel kohvi joote, vanaema on surnud". Oli läinud kirikusse, põlvitanud nagu ikka ja pole enam tõusnud. Inimesed vaatavad - vanainimene põlvitab ega tõusegi. Mindud siis vaatama - surnud. See oli meie vanaisa ema.

Üks tädi oli olnud seal. Seda ma ei tea, kelle õde. See oli osanud kätt vaadata. Meie emale ta oli ennustanud elu üsna õigesti, ainult et "vanaduses suur rikas inimene". Ema ootas seda suurt rikkust. Nagu ei tulnudki. Oli ennustanud, et elab 72 aastaseks. Ema sai 81 täis. Nii ta siis ütles alati, et elab üle plaani.

Emaema ei olnud ebausklik, kuid vanaisa ema, s.t. vanaema ämm olnud väga ebausklik. Võib-olla ka mitte eriti, kuid nagu kombed tol ajal olid. Oli olnud selline seik. Oli olnud majas laps. Mitmes ja kui vana just - ei tea, kuid midagi oli temaga lahti, sest ämm olevat ütelnud, et nõiutud. Võtnud siis lapse ja pannud ukse läve ette, et las koer hüppab üle (neil olnud suur koer). Siis kaob nõidus ja kõik on jälle korras. Mina ei tea kas vanakurat oli lapse ära vahetanud, või mis temaga õieti oli. Nagu oleks väga tilluke - mähkmes ja ometi voodist maha kukkunud või tont teab mis. Ravi oli igatahes vaja, kuid seda tehti arvestusega, et minia ei näe, kuid vanaema oli millegipärast tuppa tulnud, kuigi teda ei oodatud. Laps ukse läve all. Oi seda riidu, mis siis oli tulnud. Vanamoor oli kõvasti võtta saanud.

Vanasti käisid kerjused perest peresse. Vanaisa oli jätnudki ühe tumma oma juurde tööle. See oli olnud väga tubli töömees, kuid kuna oli tumm, ei saanud paljudest asjadest aru. Olnud siis talgud, või mina ei tea, mis esimene kevadine töö. Mood olnud selline, et kasteti. Tüdrukud visanud tummale vett kaela. Tumm läinud kole vihaseks, hakanud tüdrukuid taga ajama. Tüdrukutel häda käes. Kuidas teed selgeks, et oli nali. Hakanud siis mune näitama. Komme olnud veel selline, antakse mune nagu lihavõtte ajal. Siis tumm taibanud, et oli nali ja ligu oli otsas.

Ükskord olnud neil jälle üks loll. Vallaslaps või mahajäetud laps - üldse ohtlik. Mina ei tea, kui vana just. Vist 10 - 20 vahel. Vanad läinud kirikusse ja poiss pandud aita kinni. Lastele antud kõva käsk aidaust mitte avada, kuid poiss kukkunud paluma, et laske ometi välja, et laske ja laske - muidugi ma paha ei tee. Meie ema ütelnud siis, et laseme - mis ta ikka teeb. Tehtudki uks lahti. Poiss jooksnud päikese kätte. Hüpanud seal nagu meeletu. Karelnud õues ja ise rääkinud: "Kui ma veel oma isa ja ema näha saaksin, ma hüppaks püsti ja peeretaks risti." Siis läinud oaaeda ja söönud värskeid kaunu. Pärast läinud ilusasti aita tagasi. Lapsed pannud jälle ukse kinni. Kui isa, ema koju tulnud ja poisile aita süüa mindud viima, olnud see surnud.

Lausa ime, et ma nii palju lugusid tean. Kui ühte jutustan, meenub teine. Võib-olla tuleb veelgi midagi meelde. Emake ju nii tihti rääkis neid. Tema rääkis sada korda ühte ja seda sama juttu. See pidi lõpuks meelde jääma.

Kui meie ema oli veel sündimata, näinud ema unes, et tulnud keegi valgetverd noormees tema käest nõelujat ja lappijat saama. Ema ütelnud siis, et pole veel tütarlastki. Noormees lubanud siis hiljem tagasi tulla. Isa oli ju emast 18 aastat vanem. Nii ta siis tuligi tagasi 18 aasta pärast.

Vanaema oli ikka minu emale ütelnud, et lähed kaugele mehele. Ma ei tea, kuivõrd te neid jutte teate - kuidas ta läks mõisa teenima ja kuidas ta seal kohtus meie isaga. Igaks juhuks ma lühidalt kirjutan. Saatsime kunagi ühe pildigi, kus nad olid väga noored. See pilt oli väga kena minu meelest. Paljundasime selle ühest vanast fotost.

Üldjoontes oli lugu nii: Meie emal oli hea lauluhääl, kuid ta ei pidanud põrmugi viisi. See viga muide häiris teda väga. Kui mõni lapselaps hästi laulda ei osanud, oli ta õnnetu, nagu oleks see tea mis puudus. Laulul oli oma tähtsus. Vanasti pidi kooliõpetaja kõike oskama, ja lauluta ei pandud kooliõpetajaks. Ema õed ju olid kooliõpetajad. Minu emale oli see tee kinni. Nii ta siis läks 16 aastaselt - kuulnud, et mõisas vajatakse laste juurde hoidjat - lähimasse mõisa. Tüdruk oli julge ja kindel oma otsuses. Sai proua jutule. Abner oli lugupeetud mees - kuulnud, et tütarlaps on selle tütar - võtnudki mõisa. Seal olid muidugi omad vead ja head. Laps oli noor - oleks tahtnud veel ise mängida ja hullata, kuid et oli tegemist mõisa lastega, ei lubatud taluinimestega mingit läbikäimist.