| ESILEHT | SISUKORD |
|---|
Et Joosep Kapi juhatuse all olevas kihelkonnakoolis end ette valmistada Valga köstriseminari astumiseks, eksamineeriti mind saksa keeles ja klaverimängus. Kapp viis mind oma kabinetti, andis saksakeelse kirjatöö teema ning pani mind kirjutama. Tema ise jäi selle vahel saali minu isaga juttu ajama. Uks kabineti ja saali vahel oli lahti. Ma kuulsin, mis seal räägiti, ja nägin osalt ka mis seal saalis oli. Seinalt paistis mulle silma kellegi mehe intelligentne, sümpaatne nägu kõrge laubaga. Pärast sain teada, et see oli Valga seminari direktor Zimse pilt. Teiseks tõmbas minu tähelepanu endale üks mustaverd mees, musta täishabeme, mustade prillidega, kahvatupoole näoga, kõhnavõitu kasvuga. Ta istus vaikides, ilma teiste jutust osavõtmata. Kapil oli alati juttu küllalt, ta rääkis minu isale kiites Kalevipojast. Isa oli oma iseloomupoolest realist, muinasjutte ta kõrgelt ei hinnanud. Ta ütles: "Kalevipoja lugu on paljas ennemuistne jutt". Kapp ütles selle peale: "Simsoni lugu on ka üks ennemuistne jutt". Isa naeratas, ei hakanud aga vastu vaidlema, ehk küll tema arvates piiblis leiduva jutustuse ja lihtrahva muistendi vahel oli suur vahe.
Selle vahel oli minu kirjatöö valmis saanud. Kapp jäi sellega rahule, niisama ka minu klaverimänguga. Ma võisin nüüd segamata vanemate meeste juttu kuulata, milleks mul oli alati suur isu. Viimati hakkas must vaikiv mees ka keskustelust osa võtma. Kapp tutvustas teda mu isale, see oli C. R. Jakobson. Mina tegin suured silmad ja vaatlesin teda ahnesti, sest tema nimi oli rahvasuus kuulus ja äratas alati ägedaid vaidlusi. Mäletan, kuidas mu vend oli Jakobsoni lugemisraamatu ostnud ja sealt mulle ette luges Rückerti laulu tõlget kadakast, kes oma okastega rahul ei olnud. See jutt meeldis mulle üliväga, ma hakkasin seda südimalt lugemiskunsti õppima, et ise võiksin seda huvitavat raamatut lugeda. Pärast lugesin ka "Kolm isamaa kõnet" läbi ning huvitusin Jakobsoni teravaist kirjadest Postimehes nn. sulesõja ajal. Sagevere koolis õppisin maadeteadust Jakobsoni "Väikese geograafia" järgi. Nüüd istus Jakobson ise mu silmade ees… Ta oli oma kooliõpetajaametist Peterburis lahkunud ja sõitnud oma venna juure Vändrasse. Kapp oli enne Tormas tema õpetaja olnud ja oli nüüd veel temaga kõige paremas vahekorras. Sellepärast pöördus Jakobson Suure-Jaanist läbi sõites ikka Kapi poole sisse, kuni poliitilised lahkhelid tegid neid teineteise vastasteks. Jakobson jutustas, ta olevat pidanud Peterburist lahkuma sellepärast, et Neeva linna kliima olnud talle kahjulik, ta hakanud seal verd köhima. Üks aasta veetnud ta Tallinnas, supelnud seal meres ja "sain seal nii terveks, nagu praegu olen," lõpetas ta oma jutu.
Kapp rääkis pärast, et Jakobson olnud kooliõpetajaametist õige tüdinenud ja ütelnud varieerides vana klassikalist sõna "Wenn die Götter verderben wollen, den machen sie übermütig" nii: "Wenn die Götter verderben wollen, den machen Sie zum Schulmeister".
Ühevahe pidas Jakobson Vändras vallakirjutaja ametit, kasutades abilisena oma venda, keda ennast seal ei tahetud vallakirjutajaks kinnitada. Mittekinnitamise põhjuseks võis olla, et see vend olnud mõisnike vastu kaunis vänge ja õrritanud neid. Näiteks tulnud keegi neist vallavalitsuse asjaajamist revideerima. Revident istunud ühe laua taga, Jakobson kaugemal teise laua taga, raamat ees. Revidendil olnud seda raamatut vaja, ta öelnud Jakobsonile: "Reichen Sie das Buch hier." Jakobson jäänud istuma, võtnud nõutud raamatu kätte ja sirutanud käe mõisniku poole, et talle niiviisi raamatut ulatada - "reichen".
C. R. Jakobsonist jutustatakse järgmine teda iseloomustav anekdoot. Teel, mis Kurgjalt Vändrasse viib, olnud palju kopliväravaid ning Jakobsonil olnud seda teed sõites alati palju tööd nende lahtivõtmise ja kinnipanemisega. Ta nurisenud, palunud naabreid oma aiad teisiti ehitada ja kaevanud ka vallavalitsusele, kuid tagajärjeta. Äge mees, nagu ta oli, rakendanud viimaks tugeva, kange pääga hobuse vankri ette ja sõitnud väravad puruks. Kus hobune pole üksi korda saanud, sealaidanud peremees kirvega. Sestsaadik ehitatud kopliaiad teisiti ning väravad hakanud teelt kaduma.
Jakobsoni ma ei näinud priskena, paksuna, nagu teda mõni kunstnik maalib. Kui ta hakkas Sakalat välja andma, oli tal alguses suurte raskustega võidelda. See mõjus kahjulikult ta tervisele, ta hakkas jälle verd köhima. "Noch ein solches Jahr," ütles ta "und ich bin nicht mehr".
Ei või ütelda, et Jakobsoni kõne oleks nii mõjuv, sütitav kui ta kirjatööd. Ta rääkis pealtnäha külmalt, rahulikult, peatudes, mitte oma kirgliku loomu kohaselt. Kui aga rahvakoosolekul hääletus tuli ja Jakobson oma käe tõstis, siis tõusid nagu nõiaväel enamuse käed järele. Vähe leidus neid, kel oli julgus teisel arvamisel olla.
"Sulesõda" oli näidanud Jakobsoni suuri andeid ajakirjanduse alal ja kui Jannsen oma "Postimehe" tema eest kinni pani, oli Jakobsoni alaline unistus ise ajalehe toimetajaks saada. Juba Tallinnas oli ta katset teinud sellekohase loa kätte saamiseks. Oma tuttavate käest oli ta selleks ka abiraha korjanud. Kuid tookord jäi luba tulemata ja abiraha inimestele tagasi maksmata.
Kurgjal viimaks õnnestus Jakobsonil "Sakala" väljaandmise luba kätte saada. "Sakala" hakkas elama ja oma jõudu koguma peamiselt poleemikast saksa lehtedega ja "Postimehega". "Postimees" katsus esiti "Sakalat" ignoreerida, tehes ainult harva mõne kaudse märkuse selle kohta, et keegi leht levitavat oma 2000-le lugejale valeteateid "Postimehe" kohta, kellel olla 5000 lugejat. Aga nähes, et tema täht hakkas kahvatuma, vastase täht aga hiilgama, otsustas ta viimaks võitlusse astuda, kuid tegi seda nii kohmetult, et Jakobson võis õigusega irvitada, tema vastu pole kull ega kukk välja astunud, vaid kana. Jannsenile maaliti siis pilkeks tõrvaga kana ta maja uksele Tiigi uulitsas.
Eesti haritlaste pere lõi "Sakala" poole, Kreutzwald ja Hurt olid tema kaastööliste nimekirjas, Hurt küll ainult nimekirjas, kuna Kreutzwald esialguses ka tõesti tegi kaastööd. Suure huviga lugesime tema luulestiililisi kirju "Sakalas". Seal oli ka tema regivärssidesse seatud muistend Koidust ja Hämarikust. Seda "Sakala" algperioodi, seda kevadiste unistuste ja lootuste aega on võimata unustada sellel, kes seda läbi elas.
Et Jannseni parteis täielist katastroofi ära hoida, katsuti "Postimehele" uut vaimu sisse valada. Isa Jannseni kaastoimetajaks hakkas tema andekas poeg Harry, filosoofia doktorant, pärast doktor, kosmopoliitiliste vaadetega, õige kõrges arvamises iseenda võimetest. "Er hält sich für einen der grössten Männer unseres Jahrhunderts", ütles dr. Veske tema kohta. Eraprogümnaasiumi juhataja, Kreutzwaldi väimehe Blumbergi abil oli korda läinud ka vana Kreutzwaldi sinna perre tõmmata. Uuendatud "Postimehes" ilmus üks juhtkiri, kus eestlasi rasketes pattudes sakslaste vastu süüdistati ja neid valjusti noomiti. Autor ütleb kirja lõpul, ta olevat kõige esiti oma ukseesise puhtaks pühkinud ja lubab sellepeale samast puhastustööd teiste ukse ees ette võtta. Autori nime asemel seisis all W.
See kiri jäi aga esimeseks ja viimaseks. Asjata ootasime lubatud kirjade jätkamist ning teiste ukseesise pühkimist. Autor oli nagu ümber mõtelnud ja otsusele jõudnud, et tal pole sakslastele mingeid etteheiteid teha. Jakobson ei võinud niisugusel juhul vaikida. Ta näitas "Sakalas" kui ülekohtune ja kahjulik on säärane ühekülgne üldistus eesti rahvale. Arvatavat, ütles ta, et stiili järele otsustada see võiks R. Kallase või Kreutzwaldi töö olla. Viimast oletust tõena võtta ei pidanud ta koguni võimalikuks. Kuid siis ilmus jälle "Postimehes" äge kiri Kreutzwaldi poolt, kes nüüd maski kõrvale heitis, end inkrimineeritud artikli autoriks tunnistas ja õige jämedalt Jakobsoni kallale tungis. Jakobson tundis, et tema oli ausasti oma kohuse täitnud, eesti rahva eest välja astudes, sellepärast ei kaotanud ta mitte tasakaalu Kreutzwaldi ägeduse puhul, vaid vastas lugupeetud lauluisale viisakalt, alandlikult, ning lõppude lõpuks Jakobson võitis rahva silmis, Kreutzwald kaotas.
Jakobson aimas õieti, et Blumberg, kelle juures Kreutzwald tol ajal Tartus elas, kes alkoholisõbrana joobnud olekus oma äia elu mõnikord kibedaks tegi - sellele vihjati "Sakala" Nalja Mardis ja Kalja Pärdis - oli vanale Kreutzwaldile augu pähe rääkinud, just tema jumaldatud lauluisa, olevat see kõige kohasem mees, kes eestlastele ja sakslastele kibedat tõtt näkku ütleks ja neid siis suudaks teineteisega lepitada, kui läbiroogitud lapsi. Kreutzwald veeti aga sellega haledalt sisse, et tema esimene kiri süüdistustega eestlaste vastu, mis nagu sissejuhatuseks oli mõeldud, lasti küll hea meelega läbi, kuid teine kiri, kus sakslased käsile võeti, ei saanud ilmuda, sest "Postimehe" salajane tsensor pastor Willigerode oli talle veto peale pannud. Auväärt lauluisa oli otsekohene, tõtt ja õigust armastav ja seda prohveti tormilikkusega väljaütlev mees, kuid salakavalate poliitiliste intriigide võrku jäi ta abitult siplema. Selle asemel, et oma relvad nende vastu pöörata, kes teda olid sisse vedanud, tormas ta Jakobsoni kallale.
Paar mälestist veel Blumbergist, sellest lühikese kasvuga paksust mehest, kes end pärast maha laskis, kui venestuse ajal ta kool suleti. Lahkhelisid Blumbergil Jakobsoniga oli juba ette tulnud. Blumberg pidas Kirjameeste Seltsis ühe pedagoogilise sisuga kõne, mis raskeid süüdistusi rahva vastu sisaldas, nagu eelmainitud Kreutzwaldi kirigi "Postimehes". Koosolekust osavõtja Jakobson tõrjus need süüdistused kui ülekohtused tagasi. Blumberg ei teadnud oma teeside kaitseks muud ütelda kui seda, et ta olevat võtnud nad saksa pedagoogilisest kirjandusest. Jakobson vastas siis irooniliselt, et tema on selle seletusega rahul, sest mis saksa raamatutes seisab, ei tarvitse mitte eesti rahva kohta käia. Teinekord pidas Blumberg Kirjameeste Seltsis jälle kõnet selle üle, kuidas kasvataja peab lapsi karistama. Vaja olla seda ikka nii teha, et laps aru saab möödapääsematust loomulikust sidemest süüteo ja karistuse vahel. Harry Jannsen tähendas selle peale, temal ei olevat selge, milleks see on vaja. Eks ole vaid see peaasi, et laps oma teenitud kvantumi karistust kätte saab. Noor filosoof tahtis oma märkusega kõneleja tähelepanu sellele juhtida, et tema kõnes on tähtis lünk, mida tuleks täita. Puudus kõnepidaja teesi psühholoogiline põhjendus. Blumberg vaatas abitult Jannseni poole ja ei osanud muud vastata, kui jälle seda, et ta olevat oma kõne võtnud saksa keele raamatust.
Veel rängema hoobi Jakobsonile kui Kreutzwald, valmistas talle Hurt. Ta seletas järsku "Postimehes", et tema nimi ei võivat enam "Sakala" kaastööliste hulgas seista, sest "Sakala" olevat hakanud "kirikumüürisid maha lõhkuma". Mida Jakobson ka ise usu üle mõtles, kui ägedasti ta ka üksikute pastoritega pureles, oli ometi liig julge teda kirikumüüride lõhkujaks tembeldada. Ettevaatamatuks, pahandust tekitavaks ja vaenlastele paljast kohta pakkuvaks võidi järgmist tema sammu lugeda. "Sakala" oli ära trükkinud artikli, kus Darwini õpetuse järele seletati inimese põlvnemist ahvist. Oli seal ka inimese ja ahvi vaheline olend, arvatav inimese esivanem, kujutatud. Praegusel ajal oleksid isegi katoliiklased valmis selle hüpoteesiga leppima, ilma et nad oma usuveendumuses saaksid kõigutatud, kui aga teadus võiks seda vastuvaidlematult tõestada. Aga tol ajal oli see midagi kohutavat, kuulmatut. Hurda seisukord oli muidugi raske tema saksa soost ametivendade hulgas, kes tema peale hammast ihusid ja nüüd paraja ettekäände leidsid, et teda pihtide vahele pigistada. Hurt pidi end ruttu Jakobsonist lahti ütlema. Oma kristlust toonitas siis Hurt sagedasti valjusti avalikes vaielusis. "Mina ütlen: ristiinimene on enam kui eestlane".
Hurdale järgnesid kõik tema poolehoidjad, eriti eesti soost vaimulikud ja selleks kutseks end ettevalmistajad. Eesti isamaalaste vahel tekkis kahetsusväärne lõhe. Ühise väerinde, vennaliku koostöö asemele tuli meeleheitlik üksteise materdamine, mis aga suuri rahvahulki unest üles äratas ja neid sundis teadlikult seisukohta võtma tähtsais poliitilistes küsimusis.
Muidugi, Hurt oleks võinud ka teisiti toimida. Ta oleks võinud Jakobsoni, oma endist kaasvõitlejat ja sinasõpra, aegsasti hoiatada, teda tagasi hoida, oma rasket seisukorda talle seletada. Jakobson heitis talle tüli puhul ette, et ta seda tegemata oli jätnud. Kuid iga inimene tegutseb oma iseloomu kohaselt. Hurt oleks pidanud teine isik olema, kui ta teisiti oleks toiminud.
Võib olla, et Hurt, akadeemilise haridusega isik, kahe fakulteedi lõpetaja, suhtus üleolevalt Jakobsonisse, kes, kui iseõppija, ainult tema juhatuse all, tema näpunäidete järele pidanuks tegutsema. Mäletan, kuidas saksa pastorid ironiseerisid, ilma Jakobsoni otsekohe nimetamata: "Man braucht nur das Oberlehrer-examne in der deutschen Sprache zu machen, dann ist man gleich ein gelehrter Mann…"
Jakobsoni, kes kõigist saatuse takistusist oli läbi lõhkunud, nagu naabrite kopliväravaist Kurgja teel, ärritas see ning äratas temas seda suuremat lahingulusti. Siis tundis ta enda täit jõudu ja viskas uhkesti Hurdale näkku: "Teie tahtsite mulle surmahoopi anda, aga minu jõud on tugevam". Järgnev võitlus näitas, et see Jakobsonil mitte tühi kelkimine ei olnud.
Kirjameeste Seltsis läks käärimine nii suureks, et Hurt esimehe kohalt lahkus. Mitmed teised kõige intelligentsemad jõud astusid seltsist välja. Väljaastuvate seltsiliigete poolt tehti Joosep Kapile ülesandeks seltsi koosolekul nende väljaastumise põhjusi seletada. Kui Kapp ilmus kõnetoolile ning algas oma ettekannet, karjuti ta maha. Kui lahkujad ukse taha kadusid, hüüdis dr. Veske neile järele: "See oli üks õnnis lahkumine".
Lähedane sõprus Jakobsoni ja tema endise õpetaja Kapi vahel ei võinud edasi kesta. Jakobson külastas oma abikaasaga veelkord Kappi, vist, et teda vastaspoolsest parteist oma poole tõmmata. Neil oli äge vaielus kabinetis. Jakobson ähvardas: "Ich werde dich in der Sakala blosstellen". Mõlemad mehed olid näost punased, kui nad kohkunult vaikivate abikaasade juurde välja tulid. Pärast tegi Jakobson mürgiseid märkusi "Sakalas" "köstriisanda" ja tema äparduste kohta Kirjameeste Seltsis. Ka Kapp arvustas Jakobsoni teravasti. "Er hat einen radikalen Hass gegen alles, was deutsch ist," ütles Kapp mulle.
Jakobsoni suhteid naissooga ei ole avalikkuses seni puudutatud. Kui ta nais Kirbla köstri tütre, kirjuta A. Reinwald vaimustatud laulus, et nüüd on noorik "Linnutaja kaenlas, mõtelge". Tema ennustuse järele pidi säärase abielupaari õnn erakordselt õitsema. Võib aga oletada, et mõlemad partnerid teineteisele hingeliselt enam-vähem võõraks jäid… Kitzberg kirjeldab nende vahekorda ühes novellis, ilma otsekohe ütlemata, kellest seal jutt on. Nime Roberti tarvitamine tõstab natuke katet. Kui Joosep Kapp Jakobsoni vastaste reas oli, rääkis ta vastikustundega Jakobsoni bigaamiast ja tema toorestest märkustest üldiselt naissoo kohta. Jakobsoni surma järele ütles Kapp: "Durch seine Vielberei hatte er seine Konstitution so zu grunde gerichtet, dass er gleich den Pesttyphys bekam und nicht mehr zu retten war". Muidugi, see oli poliitilise vastase kõne, kes ei pidanud vajalikuks teise leeri pealiku nõrkusi varjata. Kuid ei tahaks uskuda, et nii tõsine mees, kui Kapp oli, need tõigad ise välja mõtles ja Jakobsoni lihtsalt laimas. Mõnel ehk on selle punkti kohta lähemaid teateid. Või ehk peab Jakobsoni, selle tõelise rahvusliku sangari, kohta jääma kehtima Puškini "naš vozvõšajuštši obman".
Kuidas oli lugu Jakobsoni religiositeediga? Saksa pastorid, keda ta tugevasti piitsutas, süüdistasid teda ateismis ja materialismis. Kuid viha mõju all nägid nad neile kardetava rahvatribuuni kuju kõveras peeglis. Jakobsoni isamaa-armastus oli nende arvates ainult näilik. Oluliselt oli ta aga ainult taltsutamatult auahne. Nii naiivseks, kääbuslikuks võis vaen nende arusaamise teha. A. Jürgenstein püüdis enne oma surma "Postimehes" Jakobsoni rehabiliteerida, tema usklikkust tõestada. Jakobsoni mentaliteet ei olnud igatahes mitte nii lihtne, et teda võiks ühteainsasse lihtsasse vormelisse paigutada. Ühelt poolt mõjus tema hinge põhjas, tema alateadvuses eluaeg edasi nooruses saadud kasvatus tõsises kristlikus vaimus. Ei või tõeks teha, et Jakobson ristiusu kui seesuguse vastu avalikult oleks võidelnud. Nietzsche vaimusugulane ta igatahes ei olnud.
Palav armastus orjastatud sugurahva vastu, vankumatu valmisolek kõik teha rahva vabastamiseks, kõike kannatada, enda hüved ohverdada rahva heaks - see vili võis ainult õigest kristlikust idealismist välja kasvada. Kui minu onu Saeveski metsavaht Ado Kuldkepp, kes Jakobsoni lähedal elas ja temaga sõbralikus vahekorras oli, kord nähes, et vaenlased tahtsid ta ära süüa, talle ütelnud: "Mis te, härra Jakobson, sest vaevast ja kannatusest ikka saate. Parem jätke järele, lööge käega ja hoolitsege isiklike asjade eest", siis vastanud Jakobson kindlasti: "Võitlust rahva eest ma ei või jätta ning ei jäta kuni viimse hingetõmbuseni".
Kuid teiselt poolt tuletame meele, et Jakobsoni Peterburis oleku aeg lõi õitsele vene nihilism, mis tema ärksale, uurijale vaimule ei võinud täitsa võõraks jääda. Ilmusid ka Straussi ja Renani teosed Kristuse ja tema õpetuse üle, Büchneri "Kraft und Stoff", mida noorus luges nii ahnesti ja pidas teaduse viimseks sõnaks, lõplikuks otsuseks. Kreutzwaldi ratsionalistlik ilmavaade ja tema vaen "pappide" vastu ei olnud muidugi Jakobsonil tundmatu. Isiklikest kogemustest tundis ta väga hästi saksa härrasrahva suhet ristiusule. "Der Glaube ist natürlich eine Dummcheit, für gebildete Leute nicht notwendig. Aber man muss ihn gelten lassen und unterstützen, denn sonst hätte man kein Mittel, das dumme Volk im Zaume zu halten". Niimoodi mõeldi ja öeldi saksa ringkonnis. Säärast nurjatut juttu kuulis Jakobson muidugi, samuti nagu minagi. See pidi teda südamepõhjani haavama ning otsustavasse võitlusse kihutama sääraste näruste kristlastega. Noorepõlve isiklikud kogemused Tormas kipitasid eluaeg ta hinges edasi. Eesti ajaloo uurimine kinnitas seda, mis talle "isa lapses rääkis, küll mitmel vaiksel ööl". Missugune vili pidi valmima kõigist neist seemneist Jakobsoni lõvivaimus? Kusagil "Sakala" kirjavastuses, kus on jutt ühest uuema aja filosoofist Indias, öeldakse nagu heakskiitvalt, umbes nii (tsiteerin mälestuse järele): "Hindud jätavad oma vana ebausu maha, kuid nad ei saa kristlasiks, vaid jäävad vabamõtlejaiks selge filosoofia põhja peal". See märkus ütleb midagi ka Jakobsoni enda ilmavaate kohta.
Hauataguse elu saladuslikkus avatleb inimest katsetama mitmesuguste hüpoteesidega selle saladuse selgitamiseks, ilma et igakordne fantaasiamäng tema usku, tema kindlat veendumust tarvitseks väljendada. Jakobson juhtus Kurgja lähedal elavate Pärassaare küttidega jahil käima. Metsapuude all pehmel samblal puhates fantaseeris ta mõnikord Büchneri vaimus oma jahikaaslaste lõbuks umbes nii: Suren, mind maetakse maha, mu hauale istutatakse puu, tema juured imevad mind endasse, sedaviisi jõuan puusse, tema lehtedesse; putukad närivad lehed ära, nad munevad oma munad vette, kalad toidavad end nende tõukudest, nüüd olen ma kalades. Kalad ujuvad merre, valaskala neelab nad alla, nii jõuan valaskalasse. Valaskala tapetakse, ta pekist sulatatakse traani, traaniga määritakse saapaid, nüüd olen ma saapanahas" jne. eelseisva anekdoodi jutustaja oli Pärassaare Jüri talu poeg Mart kuldkepp.
Vändra õpetaja Sokolovskiga oli Jakobson sõjajalal. Sokolovski oli ähvardanud, et tema Jakobsoni kodust matuseplatsi õnnistama ega Jakobsoni ennast matma ei lähe. Jakobson tähendas minu onule selle kohta: "No tema oma roojast jalga ka minu püha maa peale pista ei tohi".
Materialistiks võiks ehk Jakobsoni selles mõttes nimetada, et tema praktilises elus ajalikke asju paremini korraldas kui puhtidealistid dr. Veske, kes teatavasti A. S. "Linda" jaoks pekkheeringate vastuvõtmisega sisse kukkus, ja dr. Kreutzwald, kes oma kirjatööd võileiva eest ära andis ja oma väikese maja Võrus alles siis võlgade alt lahti sai, kui maja ära müüs ja üle kolis Tartu. Jakobson oskas oma kirjatööd parema hinna eest kirjastajaile sokutada, pisukese rahaga Kurgja talu päriseks osta (ehk küll mõned vändrikud arvavad, et asi ei olla päris puhas olnud), seal saeveski ja eeskujuliku lauda ehitada, "Sakalat" välja anda, edukalt Viljandi ja Pärnu põllumeeste seltse juhatada ja ühtepuhku oma vastastega kohut käia. Jakobsonil olnud kavatsus 10 aastat "Sakalat" välja anda, siis Kurgjale tagasi tõmbuda ja seal aiatööd teha, mida ta alati armastas. Seda rääkinud ta Viljandis oma tuttavaile.
Mõisnikud ei saanud Jakobsoni ära osta, aga nad katsunud seda teha. Tulnud ja pakkunud talle teatud summa selle tingimusega, et ta oma sule niisama käima paneks kui Jannsen. Kiusajad ilmunud just siis, kui Jakobson olnud suures rahapuuduses, ja rahapuudus oli Jakobsonil tihtigi, sest ta ärilised üritused olid suuremaks paisunud kui ta jõud kandis. Jakobson võtnud mõisnike pakkumise puhul endale üks tund mõtlemiseaega ja läinud teise tuppa. Tulnud aga juba viie minuti pärast tagasi ja öelnud: "Jääge teie oma rahaga ja mina teen oma tööd edasi kuidas mu südametunnistus käseb ja rahva huvid seda nõuavad". Nii jutustanud Jakobson ise seda lugu oma tuttavaile. Mulle jutustas seda endine Imavere kooliõpetaja Hans Rebane, kelle isa oli sõbralikus vahekorras Jakobsoniga, ja ka enne vennaste Petersonide asjasse segatud, pidi mõisnike poolt tagakiusamist kannatama.
Kui Jakobson Viljandist Kurgjale sõitis, kasutas ta sagedasti metsateed, mis Nõmmitsalt ja Saeveskilt läbi viib. Nii oli ta Nõmmitsa ja Saeveski rahva hea tuttav. Saeveski metsavaht oli tol ajal minu onu Aado Kuldkepp, kellega Jakobson armastas jahil käia ja juttu vesta. Aado Kuldkepp oli, nagu ta mulle jutustas, Jakobsoni enda suust kuulnud, et teda võitluses sakslaste vastu toetavat tolleaegne vene riigi võimumees ja siseminister krahv Ignatjev. Ehk minu onu, nagu kütt, ka fantastilisi asju jutustas, ei võinud ta ülemal mainitud fakti ise välja mõelda, sest tal kui lihtinimesel ei olnud aimu sellest, missugust osa Ignatjev mängis vene suurpoliitikas. Ka ei võinud talle pähe tulla varju heita Jakobsonile, kelle õiglane, vaimustatud austaja ta oli. Ignatjev oli panslavistide juht ja tema toetas Jakobsoni muidugi venelaste huvides. Jakobson pidi ka "kuradi vanaemaga tantsima", et sakslased ei saaks teda ära õgida.
Sakslastel oli suur mõju keisri hoovkonnas. Kui nende intriigide tagajärjel "Sakala" kinni pandi - nende soovi ja lootuse järele küll jäädavalt - siis kirjutas Jaak Järv, kes tol ajal oli "Sakala" toimetuses Jakobsoni abiline, umbes kuu aja pärast dr. Veskele, et "Sakala" hakkab varsti jälle ilmuma. Nägin ise seda kirja dr. Veske käes, kellel ma ligidal seisin. Aga möödus vist 11 kuud, enne kui "Sakala" võis jälle käima hakata. Just Ignatjevi mõjul olla see viimaks võimalikuks saanud. Vahetalitajaiks Ignatjevi ja Jakobsoni vahel olid vene usu preestrid. Vastutasuks pidi siis Jakobson sagedasti "Vene keisrite armu" ülistama, mis muidugi mitte, niipalju kui meie tundsime Jakobsoni, ei tulnud tema südamest, vaid oli lihtsalt paratamatu poliitiline võte. On arvata, et Jakobson oma vaenlaste taltsutamiseks ka mõnikord venelaste administratiivset abi tarvitas. Kord ütleb ta ähvardades, ei mäleta selgesti, kas "Nalja Mardis ja Kalja Pärdis" või kusagil kirjavastustes, oma vaenlaste kohta: "Küll vene ninavõru aitab".
Jakobson ülepea väga ei valinud abinõusid, kui tal lust tuli oma vastaseid küünistada. Ühe noore kirikuõpetaja valimise puhul soovitas "Postimehe" uuendatud toimetus, et sinna valitaks tõsine eestimeelne mees. Eestlaste tribüüniks oli aga Jakobson hakanud ja nägi selles "Postimehe" soovituses, et teised tikuvad temale "ins Handwerk pfuschen". Ta hakkas "Postimeest" hurjutama, et see soovitavat pastoriks erapoolikut isikut. Pastor ei tohtivat kellegi rahvuse poole hoida. Osav hoop, mida vastane ei võinud pareerida.
Heas vahekorras oli Jakobson Viljandi vene usus ülempreestri ehk praosti Rajevskiga. Kui ta suri, siis laskis Rajevski ta hinge eest palvet pidada, ehk küll see muidu oli kuulmata asi, et õigeusus kirik mõne luterlase - nehristi - eest palvetas.
Rajevskist jutustati omal ajal järgmine anekdoot. Preester kuulutanud ühel pühapäeval kirikus, et keiser ise olla õigeusulistele eestlastele kalli kingituse saatnud. Järgmisel pühapäeval tulgu õige palju rahvast kiriku keiserlikku kingitust vastu võtma. Rahvast tulnud ka kalli kingituse ootel kirik puupüsti täis. Preester andnud neile jumalateenistuse lõpul kalli kingituse kätte, öeldes: "Meie kõigearmulisem keiser on saatnud õigeusulistele palju, palju terviseid, aga luteriusulistele - med' sittagi". Rahvas tulnud turtsudes ja sülitades kirikust välja, et "võtku pagan sind sinu kingitusega". Minu kadunud isa oskas seda preestri juttu vene maigus veiderdades ilusasti välja rääkida, et alati sai naerda. Muidugi, preestri lause lõpu "med' sittagi" olid pilkajad omalt poolt juure lisanud. Teise variandi järele andnud keiser kukeusulistele isegi lakkuda.
Omal ajal süüdistas Jakobson ägedasti Jannsenit, et see olla end mõisnikele ära müünud. Peale Jakobsoni surma, kui suure võitleja suu oli kinni süüdistuste tagasitõrjumiseks, vihjasid ta vaenlased - ka ajakirjanduses - et Jakobson olla venelastelt iga aasta 3000 rubla abiraha saanud, mis pärast tema surma "Valguse" toimetajale Jakob Kõrvile toetuseks läinud.
Jakobsoni surm kõige paremas meheeas tuli ootamata temale enesele, tema sõpradele ja vastastele. Jakobson oli põllumeeste seltsi koosolekut juhatamast õige külma, vihmase ilmaga kodu poole Kurgjale sõitnud ja teel läbimärjaks saanud. Oli juba pime õhtu kui ta Nõmmitsa metsavahitallu jõudis. Pimeduses halval metsateel oli võimata edasi sõita. Jakobson jäi Nõmmitsale ööks ja jätkas teisel hommikul sõitu Saeveski poole. Saeveski Aadule jutustas ta, kuidas ta eile märjaks saanud, nii et kuiva niidikestki pole ta ihul olnud, ja nüüd tundvat enda pahasti. Aadu küsis, kas tema siis õhtul ei ole märjad riided seljast võtnud ja kuivad selga pannud. Jakobson vastas õlgu kehitades: "Kust teeinimene kuivi riideid võtab?" See asjaolu, et ta ei olnud õhtul kuivi riideid küsinud ega Nõmmitsa rahval pähe tulnud ise talle pakkuda, sai talle saatuslikuks.
Jakobson taheti ristiusu kombe järele matta, kuid Vändra õpetaja Sokolovski ütles ära, nagu tema enne oli ähvardanud. Viimaks õhtul tuli ja pidas matuseteenistuse Türi õpetaja Kurikoff. Kurikoff ei olnud enne kuigi heas vahekorras Jakobsoniga olnud. Jakobsoni-Hurda vahelise tüli puhul oli ta ühel koosolekul kõneledes tuttavatega ladina keele vanasõna tarvitanud: "Quod licet Jovis, non licet bovis." Mõni kuulaja arvas, et bovis Jakobsoni kohta käib, ja nimetas seda ütelust frivoolseks. Kui Jakobson sellest "Sakalas" kirjutas, vabandas end Kurikoff ja ütles, et sõnaga bovis ei olla ta vihjanud Jakobsonile. Jakobson vastas jämedalt: Kui bovis mitte minu kohta ei käinud, siis sihtis ta teie enda pihta. Et Kurikoff selle teravuse pärast viha ei kandnud, ka oma ametivendade hukkamõistmist ei kartnud, vaid endast võitu saades Jakobsoni matusetalituse enda peale võttis, teeb tema iseloomule au.
Kurikoff ei hiilanud mitte osava seltskonnainimesena, kuid ta olnud kohusetruu hingekarjane. Mõisnikud boikoteerisid teda nagu Hurta Otepääl, ei käinud tema juures armulaual, ei teinud ka muidu temaga tegemist. Kuid lähedalt mõisast oma joomapealt saatnud nad teenri õpetaja juure, et see neile jääd saadaks šampanja jahutamiseks. Kui õpetaja nende soovi ei täitnud, jootnud nad ühe mehe purju ja saatnud ta õpetaja juure tüli norima, et ta õpetaja läbi peksaks. Õpetaja oli asja märganud ja end tagasi tõmmanud.
Kui Kurikoff õpetajaametist ära astus, siis sõitnud ta kord Kabala mõisa ja pakkunud end sinna moonakaks. Teda tuntud aga ära, arvatud, et ta on peast segaseks läinud, ja pole vastu võetud. Seda juttu levitati siis ja lisati juure, et vana Kurikoff nägevat vaimusid ja käivat nendega ümber. Asi võis aga selles seista, et Kurikoff soovis moonakate elu põhjalikult tundma õppida ja sellepärast nendega ühes töötada, kogu nende koormat kandes, nagu seda välismaal mitmed pastorid on teinud ja ka riigimees Hellat ühel suvel tegi Olustveres, kus ta perekond suvitas.
Kaks teist tegelast näitasud Jakobsoni surma puhul samuti sümpaatsest küljest oma iseloomu. Harry Jannsen, keda Jakobson oli "Sakalas" nii palju mõnitanud, Harrid ja narrid riiminud, kirjutas "Heimatis" tunnustava, kiitva järelhüüde lahkunud rahvamehele, rõhutades, et nende mõlemate püüete siht ja eesmärk olnud üks ja seesama, ainult teed olnud erinevad. Tema, Harry Jannsen, võitlevat eesti rahva huvide eest "vabameelsete balti mõisnike lipu all".
Teine, kes enne Jakobsoni surma oli temaga sagedasti vaielnud, isegi tema peale kaebuse kohtusse sisse andnud ja keda Jakobson ei olnud sugugi delikaatselt kohelnud, oli Grenzstein. Nüüd sai ta aru, missugune suur kaotus eesti rahvale oli Jakobsoni surm, ning väljendas seda tagasihoidmatult. Oma endist vaenulikku teguviisi Jakobsoni vast vabandades ütles ta Viljandis ühel koosolekul Jakobsoni sõpradele: "Teie peate mulle andeks andma, et olen liig palavavereline. Kui kohus ei oleks meie vahel õigust teinud, ma oleksin Jakobsoni duellile välja kutsunud. Pärast, kui Grenzstein elas Pariisis ja tegi kaastööd Spuhl-Rotalia "Majapidajale", ei hinnanud ta Jakobsoni enam nii kõrgelt kui enne. Vanapoisi spliin oli rahvuskangelase kuju ümbert ta nimbuse riisunud.
Jakobson oli sakslaste vastu võideldes venelastele toetunud. Ta ei uskunud mitte, et venelased ise ka võiksid kunagi eesti rahvusele kardetavaks, jah, veel kardetavamaks saada kui vihatud sakslased. Aleksander Teise, selle vabastaja tsaari valitsuse ajal näis see võimatu olevat. Nüüd tuli aga Aleksander Kolmanda aeg oma brutaalselt vägivaldse venestamisega, milles sakslaste ümberrahvustamise püüded kaugelt üle trumbati. Venelaste iseloomu kohane on ju võõraste ideede - näiteks uuemal ajal esiti Bismarcki ümberrahvustamise, pärast Marxi kommunismi idee - ülevõtmine, neist süttimine ja nende äärmuseni viimine pimesilmi, aasialiku fanatismiga. Kui venestus Eestis oma tõsist nägu näitas, pidades vajatuks oma sihte varjata, siis ütles Joosep Kapp varasurnud Jakobsoni kohta: "Hat der Mensch doch Glück gehabt! Gerade zur rechten Zeit ist er gestorben. Jetzt behält er für immer in den Augen des Volkes die Aureole eines Helden. Wenn er weitergelebt hätte, welche Weise würde er nun anstimmen?" Kapil puudus ajalooline distants Jakobsoni ja tema elutöö õigeks hindamiseks. Kapi arvates oli Jakobson rahvast kardetavale eksiteele ahvatlenud ning sellega eesti asjale parandamatut kahju toonud. Kui aga nüüd iseseisva Eesti piirilt tagasi vaatame minevikku, kui kolossaalseks kasvab Jakobsoni mehine kuju tema kaasaegsete seas! Vaistlikult tundis ta, et mitte tasa ja targu sõitjaks, vaid tuliseks tormajaks ja mulkude mahamurdjaks oli saatus teda määranud, kes nii lühikesel meteoorilennul pidi nii hiigelsuure ülesandega valmis tulema. Keegi teine ta kaasaeglasist ei olnud võimeline niisugust rahvusliku vaimustuse leeki süütama, mis vene vägistuse aastatel tuha all edasi hõõgus, kuni ta vabadusesõja ajal lõi uuesti võimsalt loitma.
| SISUKORD | ESILEHT |
|---|