Pärassaarest Allekäära (Alakäära) pool jookseb Repna oja. Seal Repna oja ääres olnud tol ajal kaera-aed, nüüd on seal Peetri-Hansu karjamaa. No üks karu teinud kaeras suurt kahju: nagu karu on ahne, sööb kahe hobuse vastu ja sõtkub veel enama maha. Mihkel võtnud püssi ja läinud sinna kaeraaia juure kõrge kuuse otsa öösi karu vahtima. Karu tulnud ka, Mihkel pannud talle "rihvliga" paugu. Karu kukkunud matsti, kuusikusse. Kütt nüüd puu otsast maha ja käpuga hämarusse karu otsima. Juhtunudki karu peale, kuid see pole olnud veel surnud, vaid haavatud, ta karanud püsti.

Mihkel rabanud karu käppudega kinni ja nüüd püüdnud nad teineteist maha väända. Kuid mõlemad tugevad, kumbki ei saa võitu. Mihkli taga olnud aga üks känd, ta komistanud selle kännu vastu ja kukkunud selili. Karu mehe peale ja ajanud lõuad laiali, et hammustada. Mihkel pistnud kohe oma käe karu kõrisse, rabanud ta keelest kinni ja hakanud oma kahte karukoera, kes tal koju jäänud, appi kutsuma. Koerad kuulnud, pannud kohe jooksma, aga kaera-aed verst maad Pärassaarest eemal, läinud tükk aega ära, enne kui nad appi jõudnud, ja selle aja sees pidanud Mihkel üksi karu all oma elu eest võitlema. Viimaks saanud koerad sinna, karanud karu persest kinni, nüüd olnud Mihklil kerge asi vastasest jagu saada. Karu käpa kriipsud aga jäänud tal eluajaks rinna peale.