ESILEHT SISUKORD


Andrese jahilood

Tedre jahil tarvitati tedrekujusid. Nimelt tehti ematedre kujud, pandi nad puudele nähtavale kohale ja kütt aimas nende häälitsust järele isatedre juuremeelituseks. Et suuremat jahiõnne saavutada, pidi oskama häid tedrekujusid valmistada. Andresel oli see kunst selga ja ta õpetas teisigi: "Kaabi kividelt seente ja reejalase jälgi, võta vargsi teiste inimeste lävede juurest rämpsu ning topi tedrekujude pea sisse. Lisa sinna ka suure vee ajal oja või jõe kaldale jäänud kõrkja- ja muud rämpsu. Südame kohta topi kõige paremini mustlaste laagrisse mahajäänud narusid. Kujud kata musta riidega või määri nad tahma ja rasva seguga mustaks. Siis suitsuta neid hõõguvaile sütele paigutatud narudega. Tee seda kõik kuuvarjutuse aeg, siis on sul kõige parem tedreõnn."

Andres leidnud kord Kabala metsas Rammasaare paigus Saarjõel saarma. Olnud sügiseaeg, jõeääres juba paks jää, keskelt aga jõgi veel lahti. Jääl olnud saarma jälgi näha. Andresel olnud väike kirves ligi, nagu seda kütid rihma vahel kannavad, kui tõhkude ja määrade pesi otsivad. Ta hakanud kirvega saarma urka sissekäiku lahti raiuma. Juba olnud saarma saba ja jalad näha, kuid kirvega ei või looma lüüa, muidu rikud ilusa naha ära. Andres haaranud saarma sabast kinni, et teda urkast välja tirida. Aga saarma saba on ülilibe ja sabakonts palju jämedam kui sabaots, sellepärast on väga raske saarmat sabast kinni hoida. Andres tõmmanud kaua saarma saba, nagu sõõrutaks lehmanisa. Viimaks saanud saarma ometi kätte, keerutanud looma hooga enda ümber, peksnud ta pead vastu kallast ja jääd kuni tapnud oma saagi ära.

Ilvesejaht

Ilveseid on meie metsades kahte liiki, ühed on huntilvesed, hundisuurused. Nad on kirjumad ja neid nimetatakse sellepärast ka "kirivasteks." Nende jäljed on nagu kaheaastase sälu jäljed. Vanad isased kirivased võivad ka inimestele kardetavaks saada, liiati, kui nende peale jahti peetakse ja neid haavatakse. Teine liik ilveseid on väiksem ja nõrgem. See kardab inimest. Ilves kuulub kaslaste sugukonda. Tema käik on väga kerge ja sammud täiesti kuulmatud. Kui jänes söödal on ja kütt kahekümne sammu kaugusel käsi tõstab, et püssi palgesse panna, siis kuuleb jänes seda ja pistab putkama. Aga ilves võib jänesele läheneda kolme sammu peale, ilma et jänes seda kuuleks.

Andres läinud kord Saarisu Metsaõue oja äärt mööda Jüriõue poole. Väike tõhukoer olnud tal ligi. Sädeme metsas leidnud lumes värsked jänesejäljed, pärast ühes nendega ka rebasejäljed, kes jänest taga ajanud. Jõudnud kohale, kus rebane olnud jänese ära murdnud ja ta pead närinud. Seal leidnud ta veel ilvese jäljed, kes rebast taga ajanud. Jäljed juhtinud Andrest edasi sinna, kus rebane ilvese saagiks langenud. Ilves murdnud rebase maha, kuid jätnud tervelt sinna paika ja jätkanud oma teed. Andrese koer leidnud ka ilvese üles, see olnud ühe pika, lageda männi otsas. Andres võtnud püssi, lasknud ja ilves kukkunud, kuid mitte maha, vaid kahe männiharu vahele. Sinna jäänud ripnema.

Mis nüüd teha? Suurt, lagedat mändi mööda üles ronida ei saa. Andres viinud oma endise saagi, jänese ja rebase, Jüriõue välja. Sealt palunud sae ja Jüriõue peremees läinud ka ise appi. Nad saaginud männi maha, mille otsa ilves rippuma jäänud. Nüüd rakendanud Jüriõue peremees hobuse ette, viinud Andrese kogu ta saagiga Pärassaare. Pärasaares näinud ta Andrese tütart ja hakanud teda soovitama oma pojale. Nii saanud Andrese tütar Mari Jüriõue perenaiseks.

Teinekord olnud Andresel Saeveski metsas ilvesejahil suur äpardus. Ta lasknud ilvese maha, aga kui ta selle juure läinud, karanud surija loom ta jalasäärest kinni, ja nii kõvasti, et Andres pole kuidagi viisi saanud ta lõugu lahti kangutada. Looma lõuad kangestunud surmas ja jäänudki nii. Hirmsas valus hakanud Andres kisendama. Saeveski metsavaht Hans kuulnud, läinud ja päästnud ta jala vaevaga lahti surnud ilvese lõuge vahelt. Siis läinud Hans koju, rakendanud suiaeg hobuse ree ette, et vähem vapustust ja põrutust oleks ja viinud haavatud onu Saeveskile. Andres pidanud sellejärele kaua voodis lamama ja võinud pärast pikema aja jooksul ainult tooli abil toas liikuda.

Mõtusemängul

Põhjaka küla Käärdi talus elanud Hans Pärtmann, keda ka "Kärdi karuks" kutsutud ta jämeda, käreda, mõmiseva karuhääle pärast. Kord oli pihlakapunn talle kurku lennanud ja ta hääle jäädavalt ära rikkunud. Lugu olnud nii. Nemad läinud Pärassaare Andres Kuldkepiga Muraka rappa mõtusemängile (Pärassaares öeldakse "mängile", mitte "mängule"). Lasknud mõlemad, aga linde kätte ei saa, ikka pauk läheb mööda. Andres öelnud: "Püssid on "magedad" ei lase linnule pihta. Kas sa ei kuulnud, mis Vändra pool tehti?"

Kui taheti teise küti püss jäädavalt ära rikkuda, siis, kui püssipauku kuuldi, anti kirvesilmaga vastu palgiotsa ja öeldi: "Kivi kotti ja lind metsa." Nemad kuulnud, Vändra pool löönud keegi kõlks, kõlks, kõlks.

Nüüd olnud vaja püsse arstida. Kütid teinud tule maha, võtnud püssidest laengud välja, kusnud sisse ja pannud ka lumelobjakat sinna juure, siis tagunud pihlakapunnid ette ja et kindlam oleks, mässinud pulga ümber veel kasetohtu. Hoidnud siis püssiraua teised otsad tulle, pihlakapunnid oma poole. Andres hoidnud punni viltu kõrvale, Hans aga otse suhu. Korraga käinud kange pauk, punn lennanud Hansule suhu, keeva vedelikku tagant juure, rikkunud Hansu kurgu eluks ajaks ära.

Loomi Pärasaare metsadest

Andres pidas põdrapraest lugu ja tappis põtru, kui salaja sai. Avalikult põdrajahti pidada oli seadusega kõvasti keelatud. Meie metsades leidub nüüd kahte liiki põtru: mustjad, madalamad ja valkjad, kõrgemad. Nad on umbes hobuse suurused. Sarved on mõlemal liigil ümmarguste harudega. Laudsarvedega põtru nüüd Pärassaare ümbruses ei leidu. Enne on neid aga olnud. Hans Kuldkepp Pärassaares leidnud Hundimurru talu ukse alt paku äärest maa seest suured põdrasarved. Need olnud laiad, labidakujulised. Niisugused sarved olla põdrapullil siis, kui ta 6 aastat vanaks saab. Nüüd aga ei lase salakütid neid enam nii vanaks saada.

Pärassaares pestud jões lambaid. Seal leitud suur loomasarv. Esiti arvatud, et see on suur puujuurikas. Tol olnud läbi mõõta kuus tolli. Leidjad viinud selle sarve oma peremehe Testa Hansule. See müünud ta Kabala metsahärrale ning viimane saatnud ta muuseumi.

Vastemõisa ligidal on Kobruvere küla, Vändras Kobra küla. Need külad saanud oma nimed sellest, et vanasti seal jões koprad elutsenud.

Harvasti leidub meie suuremates metsades lendavaid oravaid, lühikeste, karvadega kaetud lennunahaga eesmiste ja tagumiste jalgade vahel, kes idapoolt siia rändavad.

Harvati tulevad ka lõunapoolt metssead meie metsadesse. Pärassaare Hiiemäel, kus nüüd kasvab kaasik, olnud enne põld. Kord seisnud seal hilissügisel kaerarõugud. Olnud juba natuke lund sadanud, aga jõed veel lahti. Inimesed märganud, et keegi loom kaerarõukude kallal käinud. Arvati esiti, et kes see muu võis olla kui karu. Kuusiku Mihkel võtnud püssi ja läinud karauulima. Rõugu juure tulnud karu asemel suur metskult. Mihkel lasknud, haavanud siga, see joosnud karjudes üle Saarjõe Saarisu poole, Metsaõue ojasuu juures üle Navesti jõe, siis Jüriõue ojast üle Oksajõe poole ja sealt ka üle. Pärassaare kütid ajanud teda taga jälgi mööda kuni Kõpu ehk Kuusekäära jõeni. Sealt ka ujunud siga läbi. Et jõgi sügav ja ülesaamine raske olnud, siis pöördunud kütid sealt tagasi.


SISUKORD ESILEHT