Pärast prigadeeride ülemat olnud Vastemõisa ühe härra von Hogeni (välja rääkida Hoogeni) käes. Pärassaares oli tol ajal kaks talu: Jüri ja Peetri talu. Kumbki talu maksis siis üks rubla renti. Ja et peremehed oma rendiga välja tuleksid, oli neil luba soovi järgi riigi metsast palke raiuda ja jõge mööda Pärnu parvetada. Leetva küla tõi Hogenile metslinde, Riisa küla kalu teatud määral. Muud renti neil ei olnud.

Kummalegi Pärassaare talule tahtnud Hogen veel üks rubla renti juure panna. Aga Jahu-Jüri saatnud oma vanema poja Hansu Tartu ühe kõrgema ametniku juure, keda jutt Rootsi aja järgi "tadolariks" nimetab, ehk küll see lugu vene ajal sündis. Seal mõistetud temale õigus, Hogen pidanud oma vana rendiga leppima. Et aga õigust saada, maksnud Hans kohtule vist 25 rubla.

Siis tahtnud Hogen Jahu-Jüri veski peale renti panna. Jüri läinud mõisa asja seletama ja rääkinud Hogenile, et jää ja suurvesi kevadel lõhkunud temal veski ära. Veskikivi läinud mis müranud jõge mööda alla-poole, tema rabanud äkke-aisa kätte, jooksnud kivi järele. Allekäära (Alakäära) ninas, s.o. 1.5 versta allpool Pärassaart, saanud aisakonksu veskikivi silma lüüa, kiskunud kivi kaldale. Valla mehed kuulanud seda Jahu-Jüri hullu juttu, mis ta Hogenile tõsise näoga puhub, kõhutanud naerda ja oodanud, mis Hogen vastab. Hogen aga jäänud Jüri seletustega ilusti rahule ja pole enam talt veskirenti nõudnud.

See härra von Hogen olnud omal ajal väga rikas mees, salanõunik ja hirmus rahva nuhtleja. Kui mõni mees läinud tema peale kaebama, siis olnud igas kohas Hogen ise jälle ees kohut mõistmas.

Rikkust kandnud talle tulihänd kokku. Tolleaegses Jääravere külas (nüüd on see küla kadunud) olnud Lellepi talus Pärt, suur nõid ja Hogeni sõber. Ükskord öelnud Hogen Pärdile: "Tiku Jüri-Matsi talu kuuse otsa ja oota mind seal veerand tundi peale päevaloodet." Pärt oodanud. Hogen tulnud tulihänna lootsikuga läbi õhu sõudes, võtnud Pärdi lootsikusse, kinnitanud aga kõvasti: "Mis sa ka näed, ära midagi räägi." Nüüd hakanud Hogen sõudma, tõmmanud korra mõlaga mööda lootsikuäärt, Pärdil käinud tulesädemed suu ja silmad täis. Pärt öelnud hirmuga: "Issa, pojuke." Siis kukkunud mõlemad lootsikuga kapragati kuuse alla maha. Teisel päeval kutsunud Hogen Pärdi mõisa, lasknud talle 35 nübelikku anda ja öelnud: "Sa kurat ei jõudnud suud pidada, ma oleksin su õnnelikuks teinud, aga mis nüüd? Nüüd olen ise ristluist ära."

Üks mees tulnd Hogeni käest nisu ostma. Hogen öelnud aidamehele: "Mine, anna talle." Aidamees vastu: "Meil nisu aidas ei ole." Aga nisu olnud küll, kuid aidamees pole seda teadnud. Hogen käinud enne seda toapoisiga kratina üle Olustvere luha Kõo mõisa aidast suure viinatõrrega nisu toomas. Toapoiss juhtunud kord lennul ütlema: "Issa, pojuke." Siis kukkunud nad kohe ülevalt maha. Pärast tõusnud oma noosiga jälle õhku.

Hogeni enda peale pole teiste nõidus hakanud. Tal olnud kõrgete kontsadega saapad, nii et tuul talla alt läbi käinud, abinõuks nõiduse vastu. Ta teadnud kõik ära, mis teorahvas temast mõelnud.

Hogen moondanud end vahel kulliks, istunud kuuse otsas ja valvanud teomehi. Tema käskinud ka teomehi püssiga kulli lasta. Teomehed lasknud. Kull muudkui lehvitanud tiibu, ei tee väljagi. Vana Kaarli-Prits Kabina külast Vastemõisa vallast pannud püssi palgesse, siis ehmatanud kull ja kisendanud: "Ära lase, ära lase!" Pritsul olnud kuulide asemel hõbevalge püssilaenguks.

Hogenil olnud üks kuiva kerega kubjas, kes kergesti teorahva järele jooksnud. Üks kaval tööline öelnud: "Küll ma tean, mida talle kuradile teha." Ta lasknud ussi laetud püssiraua sisse minna, lasknud siis laenguga ussi välja. Esimene lind, kes peale seda pauku püssiga maha lastud, viidud kupjale kingituseks, et ta sööks ja paksuks läheks. Kubjas läinudki rasva. Ei ole jala enam kusagile saanud, pidanud ratsa sõitma, kui tahtnud teomehi üle vaadata. Et hobuse selga istuda, või sealt maha tulla, pannud hobuse kuhugi auku seisma.

Hogen ei ole lasknud töölisi väljalt ka "asjale" minna. Naisterahvas pidanud väljal riided üles siduma, et neid põie või kõhu pakitsemise korral mitte roojaseks teha. Kui pärast Hogeni surma töörahva elu tikkus kitsikuks minema, siis õhati: "No nüüd on jälle Hogeni põli käes."

Enne surma tahtnud täid Hogeni elusalt ära süüa. Ta vahetanud päevas kuus särki. Iga särk, mis seljast võetud, olnud päris täihunnik. Jahu-Jüri läinud mõisa haiget Hogenit vaatama. Tüdruk olnud härra ukse juures, tapnud täia. Jüri soovinud tõbisele tervist. Hogen vastanud: "Kuule, vana, ei saa enam terveks." Ära minnes ütelnud Jüri üle õla tagasi: "No küll oleks ka kahju, kui sihuke tont veel terveks saaks. Täid ja ussid söögu su, kuradi, sinna paika!" Hogen surnudki täide kätte. Aga kuhu on ta pärast surma saanud?

Tamme talu peremees Jaan Kösler räägib, kui teda küsitakse, kuidas ta nii jõukaks saanud, järgmist juttu. Tal pole raha olnud renti maksta, ta võtnud kirve kaenlasse ja läinud ühel talisel hommikul teed mööda Suure-Jaani poole. Siimu soo sillal (see oli soosild, puupakkudest mädamaasse tehtud) tulnud talle üks vanamees vastu ja küsinud kuhu ta läheb. Kösler seletanud, et nii ja nii, rahapuudus suur, lähen teenistust otsima. Vanamees tellinud teda kolmeks päevaks omale puid raiuma ja vedama. Iga sülla eest lubanud talle sada rubla. Tema raiunud esimesel päeval ühe sülla puid ja vedanud nad vanamehe musta täkuga talle koju. Selle eest maksetud talle 100 rubla välja. Teisel päeval raiunud 2 sülda puid, ladunud nad reele ja must täkk vedanud nad suure vaevaga vanamehe koju. Antud 200 rubla palka kätte. Kolmandal päeval raiunud kolm sülda puid ja pannud nad kõik korraga reele. Aga nüüd pole must täkk enam jõudnud vedada, ehk küll Kösler teda vitsaga löönud.

Must täkk vaadanud viimaks tagasi lööja poole, ütelnud haleda häälega: "Kas sa mind ei tunne? Mina olen härra von Hogen." Kui Kösler seda kuulis, siis mõelnud ta: "Kuradi päralt, ma tahan sulle jalad alla teha." Toonud tubli sitke malga ja hakanud sellega õige mehemoodi täkku materdama. Siis tulnud täkule elu sisse, ta viinud, nii et lumi keenud, oma kolmesüllase puukoorma vanamehe õue. Raiujale antud 300 rubla kätte. Ta maksnud teenitud rahaga rendivõla ära, ehitanud endale veski ja saanud nõnda jõukaks meheks.