Saeveski Hansu tembutusi

Saeveski Hans, Kootsi Jaan ja Kootsi Moorits sõitnud ükskord kevadel Pärnu randa räime tooma. Tori Selja kõrtsi juures jäänud nad öömajale. Seal olnud ilus rohumaa, kus hobused süüa saanud. Mehed teinud omale tule maha ja ajanud seal tule ääres juttu. Eks üks Türi köstri poiss, kes ka Pärnu poole sõitnud, pidanud nendega ühes öömaja. Köstri poisil olnud sinised hantvärgi riided seljas ning ta pidanud ka end suureks saksaks. Tema hakanud oma isandat, Türi köstrit, kiitma, et see köster on nii vägev mees, ta külib kas sohu või rappa, vili kasvab ikka. Saeveski Hans öelnud: "Minu vana ruun on palju targem kui sinu peremees." Ruun oli vana hobune, kui oma inimene hakkas rääkima, siis öhötas ta kohe vastu. Ta oli harjunud ikka midagi saama.

Türi mees tahtnud Hansu uskuma panna, et tema ise on ka vägev nõid, ta ähvardanud: "Paari tunni pärast peab sinu ruun otsas olema." Eks Saeveski Hans võtnud ähvardaja mütsi peast ja toppinud ruuna saba alla. No kus teine saanud tulist viha täis, ning tahtnud Saeveski Hansu juba lüüa. Aga Hans võtnud mehe kaenlasse ja pistnud ta kõige ta targa peaga ruuna p. juure. Seda võib arvata, missugune pahandus seal tuli selle Türi isanda poolt. Ta rakendanud kohe oma hobuse ette ja sõitnud Pärnu poole suure ähvardamisega, et tema läheb Pärnu kohtusse Hansu peale kaebama.

Teinekord sõitnud Saeveski Hans ilma seltsilisteta räimekoormaga Pärnust kodu poole. Vändra kõrtsi juures tõmmanud hobuse hoovi, et natuke puhata. Seal olnud ka teisi rannamehi ja palju muud rahvast. Rannamehed olnud väsinud, kuid keegi ei julge oma koormal magada, nad teadnud, et seal küll ka niisuguseid inimesi on, kes just luuravad, et parajal ajal magaja räimekoorma kallale minna vargile. Sellepärast pidanud rannamehed tukuvaeva kannatama ja hoolega ümber vahtima. Saeveski Hans aga võtnud kõik oma kottide suud lahti, seadnud iga koti suhu räimed viisnurgaks kokku. Ka vankripõhja all olnud räimedest viisnurk. Viisnurk on saladuslik nõiatäht ja Hans teadnud, kui kangesti Vändra rahvas nõidust kardab. Siis heitnud ise magama ja norsanud muretult. Vändra mehi käinud sealt mööda küll. Möödaminejad vaadanud võrki magaja mehe, tema lahtiste räimekottide ja kardetavate viisnurkade peale. Nad katsunud, et hirmuga eemale saanud, kellelgi pole julgust olnud Hansu räimekottidesse puutuda. Niiviisi maganud Hans rahulisti oma une välja ja ta räimekotid olnud kõik terved.

Ükskord tulnud Rassi Jaan oma pererahvaga heinamaalt koju, vaatab - rahakast, mis tal tagakambris seisis, on ära... Kodus olnud ainult üks vana naine, see pole näinud ega kuulnud, millas vargad toavundamendi kivid välja kiskunud ja rahakasti ära viinud. Rassi rahvas arvanud kohe, et kes see muu võis olla kui Jüri Palmeos, üks Reegoldi mees. Tema hulkunud seal metsanurgas ümber, teinud Rassil puutööd ja näinud ka seda rahakasti. Teine hulgus, kelle süüks ka see tegu arvatud, olnud Kööka Tõnis.

Rassi mehed saanud Tõnise kätte, sidunud nööridega ta käed kinni, peksnud teda mehemoodi ja usutanud kõvasti. Tõnis teeb end vagaks ja pühaks, et tema hing on puhas, vargusest ta midagi ei tea. Tõnise käed, mis nööridega kinni tõmmatud, olnud paistetanud nagu pillid, aga midagi ülestunnistamist Rassi mehed ta käest ei saa. Eks siis Rassi Jaan tulnud Saeveskile oma kälimehe Hansu juure (neil mõlemail olid Tamme Kösleri tütred naiseks) ja öelnud: "Tule, va' kälimees, appi. Meie saame aru, et tema käes on, aga ta ei tunnista üles, me oleme teda küll piinanud."

Saeveski Hans läheb ka sinna. Kööka Tõnis näeb teda, ütleb: "Vaata nüüd, mu vana leivaisa, kudas mind ilmsüütut piinatakse. Aga ma olen nii puhas, et võin kasvõi täna altari ette minna." Saeveski Hans ütleb: "Mis sa nüüd niisugust juttu ajad. Teie viisite ikka Jüriga kasti välja. Ega sina vaene saanud midagi, Jüri sööb selle raha nahka. Mis sul sest kasu on, et sa piina kannatad?" Tõnis ajab ikka endist viisi vastu. Siis ütleb Saeveski Hans: "Kas sa mäletad, kui teie Jüriga Pärassaare poole tulite? Teie hoidsite Ülenõmme teed, et teid Saeveskilt ei nähtaks. Tulite Kabelimäge mööda edasi sellel jalgrajal, mis mööda mäeseljakut käib. Sul on ju meeles, kuidas teie sellele männipakule istusite, mis seal risti tee peal on. Seal tegite nõu kindlaks ja Jüri ütles sinule: "Küllap' me kasti kätte saame, aga kas sina ka jõuad suu pidada?" Aga mis sina ütlesid? "Oh-oh, hoia aga sina ise oma lõuad, ära minu ette karda." Jüri paneb ikka selle raha kõik nahka, sinule andis ainult näpuvalget."

Saeveskil teeninud üks Sürgavere valla tüdruk. Hans läinud Sürgaverest tüdrukule passi tooma. Sürgaveres olnud tol ajal üks tige küürakas opman. Opman pole tahtnud mingil põhjusel passi anda. Saeveski Hans käinud peale, nad läinud tülli. Vihane opman võtnud ukse lahti, käskinud Hansu välja minna. Hans öelnud: "Oh, mispärast opmani härra nõnda palju vaeva näeb ja mulle au teeb. Ma oleksin isegi ukse lahti võtnud."

Seesama küürakas opman tahtnud mõnikord süüdlast teomeest peksta. Aga kuidas küürakas teomehe enda alla saab? Opman visanud kepi maha ja käratanud teomehele: "Anna kepp kätte!" Teomees kummardanud maha keppi võtma, siis saanud opman ta turjast kinni.

Jüriõue vihusaunas elas Saks-Jüri, üks kohtlane, otsekohene, tõsise jutuga mees. Kord olnud Jüriõues joodud, varruliste seas olnud ka Saeveski Hans ja Saks-Jüri. Saeveski Hans armastas alati naljatada ja vigurijuttu puhuda. Ta öelnud, otsekohe pudelist viina rüübates, nagu see vanemal ajal kombeks oli, ja nähes, kui jõudsasti see märjuke kahaneb: "Meie aja pudelid viina ei pea." Saks-Jüri ajanud silmad jõlli ja hakanud vastu vaidlema: "Minul on üks vana laevapudel, see peab küll viina kinni." Hans irvitab, ei anna järele. Saks-Jüri aga kinnitab ühtepuhku, et tema vanast laevapudelist viin välja ei pääse. Vaidlevad edasi. Jüriõue peremees kuulab pealt, ütleb viimaks Jürile: "Tohho sõge, sa võtad ju punni pealt ära, eks ta siis pääseb ikka välja, olgugi vana laevapudel."