| ESILEHT | SISUKORD | EELMINE LÕIK |
|---|
Eesti elu kängujäämine seminaris põhjustas ka seda, et mina ja mõned teised "nooreestlased" enam tähelepanu pöörasime eesti rahvusliku elu arenemisel väljaspool seminari. Tuntud eesti tegelasile lähemale püüdmine, Tartus peetavate eesti seltside koosolekute külastamine sai meie unistuseks.
Faehlmann oli ammugi hauas kui mina Tartu asusin. Aga mitmed mäletasid teda veel kui ennastsalgavat arsti ja ei leidnud küllalt sõnu tema kiituseks. Faehlmannist lugesin ka mõndagi dr. Bertrm-Schulzi huvitavais mälestusis. Kui Vändra kooliõpetaja Lüdimois "Sakalas" Emajõe kaevamise muistendit katsus omal viisil jutustada, sai vana Kreutzwald pahaseks, et ajaleht sääraseid jutuvärdjaid vastu võtab. Kreutzwald andis noortele nõu Faehlmannist õppida, kuidas muinasjuttu tuleb kirja panna, ja kes Faehlmanni eeskujust tarkust ei saavat, see visaku parem sulg tulle. Jah, oleksime õppinud küll, kuid paraku ei olnud tol ajal Faehlmanni kiidetud kirjatööd meile kättesaadavad. Tundsin ainult neid, mis Jakobsoni lugemisraamatus eesti keeles ja Christian Böhmi gümnaasiumidele määratud lugemikes saksa keeles olid ilmunud. M. J. Eisen andis hiljemini Faehlmanni ilukirjatööde kogu välja, kuid sealgi puuduvad senini mõned. Mäletan, et Böhmi lugemikus olid kaks Kavala Hansu viguritükki vanapaganaga jutustatud. Üks oli sõrmkoogu vedamine, teine vist käe pitsitamine. Kavalat Hansu nimetati seal pikaks Hansuks - der lange Hans. All seisis Faehlmanni nimi. Seda lugu ei ole Böhmi lugemiku hilisemais väljaannetes, kus leidub ainult "Koit ja Hämarik". Kellel oleks veel Chr. Böhmi lugemiku tolleaegne väljaanne, kus mainitud kirjutis sees seisab? Umbes 10 aastat tagasi rääkisin sellest prof. V. Andersonile, kuid ma pole mitte kuulnud, kas ta on otsinud või pole ta otsinguil tagajärgi olnud. Ühe Hansu ja vanapagana raamatu eessõnas ütleb anonüümne autor - vist Eisen ise -, et A. Saal olnud esimene, kes sellele jutule ja tema tähtsusele tähelepanu juhtinud. See on kahekordne eksitus, sest peale Faehlmanni rääkis ka dr. Veske meile sellest jutust ja tema tähtsusest.
Sobitasime tutvust dr. Veskega. Minul oli see seda kergem, et ma Toomemäe taga Veske uulitsas dr Veske naabruses elasin, kelle teenijaks Epp Vasar, mustasilmne naisterahvas, suur leelutaja. Dr. Veske oli temalt õige palju regivärsse üles kirjutanud. Selle kallimeelse lahke mehe korteris saime ka teiste kõrgemat haridust taotlevate noormeestega tuttavaks. Kui mina ja Karl Undritz kord dr. Veske juures nõu pidasime ajakirja üle, mida kavatsesime välja anda, juhtus sinna tulema dr. Kreutzwald, keha poolest kõhn, kuid veel õige elava vaimu ja käreda kõnega. Meie olime talle dr. Veske läbi saatnud Dr. Dittese "Pädagogiumi" numbrid, kus tol ajal Viinis studeeriva Grenzsteini kirjatöö sees seisis "Über livländische Volksbildung". Muuseas õiendas seal Grenzstein ka arveid Tartu vallakoolmeistrite seminari direktori Hollmanniga, kelle abiline ta enne oli olnud. "Klassische Pädagogik, glänzender Patriotismus," hüüab ta, "wo die Seminaristen unter Leitung der Küchenmägde zweimal in der Woche Kartoffeln schälen müssen!"
Kreutzwald ei olnud selle artikliga rahul ning ütles: "Sagen Sie dem Autor: mich hat er nicht befriedigt". Peapuuduseks pidas Kreutzwald seda, et Grenzstein sellest liig vähe oli rääkinud, kuidas rootsi valitsus eesti rahva hariduse eest hoolitses. Ka G. poolt toodud statistiliste andmete vastu ei olnud tal täit usaldust. Ta tõi näiteid oma ajast, kui pealiskaudne sääraste andmete korjamine mõnikord võib olla. Kui Veske meid talle tutvustas noorte tulevaste kirjanikena, vaatas rauk meie peale heatahtliku naeratusega ja sirutas vaikides meile oma kõhna käe.
Lauluisa elas siis Tartus oma väimehe Blumbergi juures ja noorematest oli üliõpilastel R. Kaldal ja J. Bergmannil kadedust väärt eesõigus teda seal külastada. Olid nad siis ju ka paremate eesti kirjanikena tuttavad. Minu harilik tee seminari viis mind Blumbergi uuest kahekordsest majast mööda, mis saksa käsitööliste seltsi naabruses seisis. Nii oli minul mõnigi kord juhus näha, kuidas Kallas, paks mees, ja tema kõrval kõhn Bergmann kahekesi Kreutzwaldi korteri poole sammusid. Meie teised, veel rohelised, olime õnnelikud, kui võisime mõnikord teretada jumaldatud Viru laulikut, kes mustas sametkuues, must siidirätik kaelasidemeks, mitte väga moodne kübar peas, Toomemäel üksi jalutas ja nähtavasti veel kaunis kergesti mäest üles ja alla ronis.
Just kui mesilaste pere lendab oma tarusse ja sealt välja, külastasid noormehed dr. Vesket. Heasoovlik naeratus doktori tervel, punakajumelisel, ilusast pruunist täishabemest raamitud näol, sõbralikud sõnad ta suus julgustasid noorsugu talle usaldades, kohmetuseta lähenema. Sellejuures nõudis doktor ometi - samuti nagu Suure-Jaani Joosep Kapp, kes harilikult oli lahkus ise - et noored tarvilist distantsi tema ja enda vahel ei unustaks. Kui ühel pühapäevahommikul Oskar Kallas, siis veel noor õpilane, tema juure tuli ja teda kui omasugust lihtsalt ajaviiteks kutsus jalutama, siis see doktorile sugugi ei meeldinud. Seda kuulsin ta enda suust.
Veske korter oli kahekordse maja teisel korral. Lihtne oli ta töö- ja vastuvõtutuba, lihtne selle sisseseade. Ainult laud ja toolid, milledel luulelises korratuses olid näha raamatud ja käsikirjad. Et külalistele istet pakkuda, pandi paberid toolidelt lihtsalt nurka. Ülikooli lektorina sai Veske vist ainult 500 rubla aastas palka. Kõrvalteenistuseks oli tal, peale oma raamatute väljaandmise, nooremailt kirjanikelt saadud käsikirjade parandamine. Kui meie tulime ja tal oli ees säärane korrektuuritöö, siis ta seda ei katkestanud, vaid jätkas, andes meile keelevigade parandamise juures ka seletust ja õpetust, mida meie väga hindasime.
Dr. Veske kõne oli kaunis lahe ja ladus, naljaga vürtsitatud, kui ta juttu vestis oma lähemas, intiimsemas seltskonnas. Pidi ta aga suurema koosoleku ees kõnelema ja vaidlema, sattudes ärevusse või ekspromtina kõnet pidama aine üle, mis tema erialasse ei kuulunud, siis oli ta kõne raskepärane, sagedaste pausidega, mõnikord natuke kogelev. Siis ei voolanud ta kõne spontaanselt, nagu näiteks sündinud kõnemeestel Suure-Jaani Kapil ja Tarvastu H. Vühneril. Talumehed, kellel Tartus oli tegemist ametiasutuste ja kohtuga, pöördusid sagedasti dr. Veske poole, kes neile appi läks, kui see oli vähegi võimalik. Polnud haruldus näha lühikese kasvuga doktorit, laiade äärtega hall pehme kübar peas, liikuvat ees, talumeeste parv järele. Linnasaksad ei pidanud seda pilti doktorile seisusekohaseks; nad jäid sagedasti seisatama ja vaatasid üleoleva naeratusega.
Oma liigse lahkuse ja vastutulelikkusega tõi dr. Veske endale mõnikord kahju ja sattus ebameeldivasse seisukorda. Kord tuli majateenijail ja kutsareil tuju näitemängu toime panna. Dr. Veske kutsuti reſisööriks ja ta võttis kutse vastu. Mind seadis ta suflööriks. Nagu juba eelproovidest võis näha, pidi asi viletsasti minema. Tartu saksa lehe kuulutuste seas seisis pärast selle kohta käiv pilkesalm, umbes järgmise lõpuga:
|
Aus dem Ganzen wurde ein Ulk, denn der Regisseur war ein mulk. |
Kui dr. Veske Leipzigist tagasi tuli ja Tartu ülikoolis eesti keele lektori kohale asus, ei olnud ta suhted Jakobsoniga mitte väga sõbralikud. Jakobsoni pahandas Veske "Lauludes viisidega" üks laul, mille lõpp väljendab liigset alandust mõisasakste ees. Kui Jakobson hakkas "Sakalat" välja andma, tegi Veske "Neue Dörptsche Zeitungis" vaenuliku märkuse "Sakala" üle, mille Jakobson tagasi tõrjudes nimetas ülekohtuseks. Pärast aga tunnustas Veske Jakobsoni prioriteeti eesti poliitilise elu juhtimises ja sai tema innukaks poolehoidjaks.
Dr. Veske oli küll Hurda sinasõber, kuid nende suhted olid algusest peale jahedavõitu. Pärast läks Veske avalikult Hurda vastaste leeri ja jäigi sinna. Eesti õigekeelsuse küsimus oli siis käärimise ja katsetamise perioodis. Dr. Veske "Eesti keele healte õpetus" ja eesti Kirjameeste seltsi tolleaegsed aastaraamatud annavad sellest selge pildi. Nüüd määras Eesti Kirjameeste selts kolm meest, kes pidid ühise, kindla eesti ortograafia looma. Need mehed olid Hurt, Veske ja Jakobson. Nende koosolekul ja nõupidamisel aga ei olnud oodatud tagajärgi. Veske ütles mulle pärast mainitud koosolekut: "Hurt ise zu nervös. Ich habe ihn in mehreren Fragen in die Tinte gebracht". Hurda närvilikkusel võis ka põhjust olla. Tolleaegsete dr, Veske ettepanekute ja meie nüüdse aja jooksul praktiliselt väljakujunenud õigekirjutuse vahel on suur vahe.
Kui Suure-Jaani köster Joosep Kapi juubelit pühitseti, kutsus dr. Veske noormehi juubilari austamiseks Vanemuisesse koosviibimisele. Kutse sain ka mina kui Kapi endine õpilane. Koosviibijate seas olid Bergmann ja Hermann, mõlemad tol ajal teoloogia üliõpilased Tartus. Õllekruuside juures laulsime dr. Veske äsja luuletatud "Ellad veljed, astkem kokku". Dr. Veske andis meile seletusi soome keele grammatikast, kirjutades vormid suurele mustale tahvlile. Kui me laulsime: "Minge üles mägedele", laulsid teineteise kõrval Veske, laulu sõnade looja, ja Hermann, laulu viisi komponist, suures vaimustuses säravi silmi ligi. Siis ei olnud veel must kass nende vahelt läbi jooksnud.
Vaiksel kuuvalgel ööl läksime peale pidu kahes rühmas kodupoole, pead Schrammi märjukesest natuke soojad. Me olime kõik suured rahvalaulu harrastajad ja korjajad. Esimese rühma keskel oli Bergmann, see kõõrutas tasase maheda häälega tema poolt kuuldud rahvalaulu tuttaval sarveloo viisil:
|
Seal Ubakalu kõrtsis, Seal on üks ilus tüdruk. Sel on nii sinised silmad, Sel on nii punased põsed. Oh seda ilu ja õnne, Oh seda pidu ja põlve! |
Tagumises rühmas sammus minu kõrval dr. Veske. Tema laulis marsitaktis üht Kalevipoja laulu, mis ta oma suvisel keeleuurimiseretkel oli Virumaalt üles kirjutanud. Kalevipoeg ütleb:
|
Mul on taskus taevavõtmed, Mul on põues põrguvõtmed, Ihupõues ilmavõtmed. |
Kirjameeste seltsi koosolekuist võtsin ikka osa, kui aga vähegi mahti sain. Mõnda seal nähtust ja kuuldust mäletan nüüdki veel selgesti. Kord otsustati üks teadusliku iseloomuga küsimus häälteenamusega ära. Kohe tõusis R. Kallas üles ja ütles: "Nüüd otsustagem häälteenamusega, millal saksa keiser on sündinud."
Kõnede vaheajal istusid Vanemuise aias Kreutzwald, R. Kallas, Hugo Treffner ja mõned muud. Kreutzwald oli heas tujus, naljatas palju ja ütles silmi pilgutades, ta teadvat, kes Hugo Treffneri pruut on. Treffner vaidles vastu ja eitas seda. Tehti ettepanek kihla vedada, et kui Kreutzwald nimetab Treffneri pruudi õige nime, siis Treffner maksab 100 rubla. Keegi, vist kartes, et Kreutzwald võib märgist mööda lasta, ütles edasi: "Aga kui Kreutzwald nimetab mõne Treffneri pruudi lähedase isiku nime, siis Treffner maksab 50 rubla". Sinna juure lisas kohe Kallas: "Ja kui ta nimetab päris võhivõõra, siis Treffner maksab 25 rubla".
Kord arutati Kirjameeste seltsi koosolekul allatiivi vormi: kas anda nimisõna ees seisvale omadussõnale ka -le lõpp või jätta see genitivi vormi, ilma -le-ta, nagu rahvas mõnel pool rääkis ja kirjutasid ka mitmed kirjanikud. Hurt küsis koosolijailt, et kuidas rahvas räägib: "kas ütleb "valge hobusele" või "valgele hobusele"?" Õpetaja Jürmann arvas, et mõni vana naine ehk ütleb "valge hobusele". Täismees aga ütleb alati "valgele hobusele". Hurt uuris siis edasi, vast ehk on nende mõlema vormi vahel mõtteline vahe? Kunder, noor, ilus, mustjaspruuni habemega, õitsva tervisega mees, tõstis käe üles. Ta seletas, et vahe on olemas. Nimelt, kui peremehe nimi on Valge, siis peab ütlema: Valge hobusele. On aga hobusel valge karv, siis vaja ütelda: valgele hobusele. Selle teravmeelsuse üle hakkasid kuuljad naerma. Keegi ei võinud siis aimata, et Kunderil, kes häid õpperaamatuid välja andis ja Kirjameeste seltsis tuumakaid kõnesid pidas, kellest pidi saama Eesti Aleksandri kooli juhataja, varsti tuleb manala uksele koputada.
"Sakala" elusoon oli võitlus. ""Postimees" toonitas oma rahuarmastust. "Postimehe" positsiooni kaitseks pidas Harry Jannsen kord Kirjameeste seltsis kõne, milles seletas, et kõik suured mehed ajaloos olla olnud ka suured rahuarmastajad. Teiste hulgas nimetas ta Galileid (keda tema eluajal hüüti "riidlejaks filosoofiks") ja Luterit (kes ise ütleb, et tema eluülesanne olla võitlemine kuraditega). Luteri rahuarmastust järeldas kõneleja sellest, et Luter armastanud lapsi ja lilli. Bergmann, ajaloo tundja ja ajaloo õpperaamatu väljaandja, kuulas seda noore iseteadva filosoofi kõnet naeratades.
Mäletan üht Kreutzwaldi kaunis käredat, noormehe elavusega peetud kõnet Kirjameeste seltsi koosolekul. Olid äsja ilmunud Hurda "Pildid isamaa sündinud asjust". Rääkides mõõgavendade vägivallast ja ülekohtust, mis nad eestlastele teinud, püüab Hurt peasüü lükata tolleaegse ajavaimu peale. Selle vast vaidles Kreutzwald oma kõnes, öeldes, et ta olla oma pikal eluajal küll tohterdanud, kuid ajavaimu juures ei olla ta mingisugust tõbe märganud. "Mis te mulle sellepeale vastate?" pöördus kõneleja valjusti Hurda poole. Tasa, tagasihoidlikult, nagu alandlikult, vastas Hurt, et ta olla seda kõnekäänu tarvitanud vaid piltliku ütlusena.
Ka Vanemuise seltsi kõneõhtuil olin sagedaste kuulajate seas. Kuulsin seal kord isa Jannseni kõnet. Ta kõne oli sorav, sõnu otsida ja valida tal ei tulnud, võis märgata, et tegemist oli vilunud kõnemehega, keda mõnus oli kuulata. Jannsen oli suure kasvuga, vanadusevalge peaga, paks mees. Kõneles natuke kähiseva, kuid küllalt arusaadava häälega. Ta rääkis väärteoseist eesti kirjanduses. Ütles, et need küll võivad lugejaskonda kahjustada ja arvustajat pahandada, kuid see ei peaks kedagi heidutama ega kirjandusest eemale peletama. Olgugi, ütles kõneleja, et põllul ka rotikäbi tikub kasvama, sellepärast ei jäeta ometi põldu harimata ja vilja kasutamata. Ja ehk küll mõni leivategu äpardub, küpsetab perenaine ikka leiba edasi. Võis aimata, et Jannsen vihjas ka äsja käima hakanud "Sakalale" kui rotikäbile, ning et seal oligi selle kõne nael.
Teinekord kõneles Bergmann "Vanemuises". Ta algas pikema araabiakeelse salmiga, läks siis üle eesti keelele. Kahjuks on mul ta kõne sisu ununenud. Meele jäi tema naeratav nägu ja püstiseisnud punakad juuksed. Tema järele astus Mohrfeldt kõnepuldile, peos mitu paberilehte. Ta ütles: "Araabia preester on oma jutluse ära pidanud, nüüd tulevad vastulaulud". "Vanemuise" publikul oli nimelt õigus küsimusi paberilehele üles märkida ja paber küsimuskasti visata, kust need paberid õhtul välja võeti ja küsimustele vastati. Seda just kavatses Mohrfeldt teha ning nimetas vastulauludeks. Küsimuste seas oli üks, millega ninatargad harilikult loodavad usklikke kimbutada, nimelt: Kust Kain naise sai? Mohrfeldt luges seda küsimust, tegi siis õige kohtlase näo ja ütles: "Noh, kust ta mujalt sai, eks ikka pistnud viinapudeli tasku ja läinud külasse nagu meiegi". Seletus meeldis publikule, naerdi ja plaksutati käsi.
"Vanemuise" saalis pidas ka Tartu põllumeeste selts oma koosolekuid. Neil koosolekuil nägin seltsi esimeest, kõhnavõitu, kahvatu näoga Mitti, ja suure kasvuga tugevat abiesimeest, kelle nimet ma ei mäleta. Mõlemad oskasid oma kõnedega seltsiliikmeid vaimustada, eriti abiesimees. Nende kõned olid talupojalikud, viilimata, lopsakate lööksõnadega, kuulajaile just kohased. Mitt valiti eestlaste delegatsiooni liikmeks, kes Aleksander III-le käis õnne soovimas tema troonile astumise puhul ja valitsusele märgukirja sisse andis eestlaste soovidega tulevaste reformide kohta Baltimaal. Säärane jultumus ärritas sakslasi hirmsasti, sest taotlevate reformide läbiviimine olnuks vastuolus nende ajalooliste eesõigustega, sellepärast ebasoovitav. Mitile määriti mingi protsess kaela, et teda ja temaga ühes kogu eestlaste delegatsiooni diskrediteerida. "Denken Sie, unter den Delegaten sind sogar gerichtlich bestrafte Personen gewesen," öeldi õiglases vihas turtsudes. Rõõmu tegi see sakstele, kui Hurt oma teatud reservatsiooniga esines. "Hurt hat sich herausgezogen," tähendati kiitvalt muheledes. Seda kuulsin Volga jõe ääres saksa pastorite suust, sest elasin siis juba Venemaal.
Kahe aasta pärast sõitsin sealt kodumaale oma vanemaid külastama. Sel suvel kutsuti Eesti Aleksandri kooli komiteed Tartu kokku, et korjatud raha edaspidist saatust otsustada ning sellesuhtelise lahkheli kohta Hurda ja Köleri vahel seisukohta võtta. Köler nimelt soovitas korjatud raha laenata eesti asunikele Krimmis ühe mõisa ostmiseks. Hurt ei olnud selle plaaniga nõus. Mina olin omal ajal ka innukalt raha korjanud Eesti Aleksandri kooli heaks, sellepärast ei läbenud ma tol tähtsal momendil koju jääda. Et kibedal tööajal ei võinud hobust saada, siis võtsin pambukese selga, läksin jala 50 versta Jõgeva jaama ja sealt raudteel Tartu.
Koosolekut peeti "Vanemuise" saalis ja ta oli õige tormiline. Esiti valiti juhatajaks Türi õpetaja Kurikoff. See oli oma käitumises nurgeline ja saamatu, suure koosoleku juhatamises koguni vilumatu. Tundes vist, et ta ei ole õigel kohal, kargas ta varsti üles, võttis oma kübara ja ütles, et tal olla vaja ära sõita. Tema koguduse asjad olla talle tähtsamad kui koosoleku juhatamine. Enda asemele määras ta omavoliliselt kellegi teise, ilma selle isiku ega koosolejate nõusolekut küsimata, ja lahkus. Koosolek pani seda pahaks, ei võtnud tema asemikku vastu ja valis uueks juhatajaks Hugo Treffneri, kes oma ülesandega tuli hästi toime.
Võis kohe näha, et enamik delegaate oli Hurda vastu ja Köleri poolt. Koosolek kujunes kohtumõistmiseks Hurda üle. Hurt oli kahvatu ja närviline. Ta jättis mõned tähtsad tema poole pöördud küsimused vastuseta, vabandades end sellega, et ta ei olla eelmine öö sugugi maganud. Grenzstein võitles Hurda poolt, "Sakala" toimetaja J. Jürgenstein Hurda vastu. Muuseas tarvitas Jürgenstein naljatades lauset: "Ma ei saa aru, kes siin võib piirikivi ette panna". Grenzstein kargas otsekohe püsti, nagu oleks rästik teda nõelanud ja nõudis tormikalt, et tema vastane oma sõna tagasi võtaks. Kuna ka Treffner Grenzsteini toetas, võttis Jürgenstein Vändra rahulikkusega naeratades oma sõna tagasi, et selle tühja intsidendi pärast mitte koosolekut pikale venitada. Missuguseid torkeid peavad nüüdisaja avalikud tegelased koosolekuil välja kannatama ilma tasakaalu kaotamata!
Hurt tehti Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendi ametist lahti ja selle asemel, et kohe uus president valida, jageleti tühjalt edasi, kuni õhtu kippus kätte jõudma. Korduvalt astus nüüd Hurda vastaste seast kõige tasakaalukam ja arukam mees Peeter Ainson, dr. Veske õepoeg, pikas mustas mulgivammuses, siniste prillidega silme ees, üles, et koosolejaile uue presidendi valimise vajadust kui edasilükkamatut meele tuletada. Viimaks valiti Hurda asemele akadeemik Köler, keda ennast koosolekul ei olnud ja kelle nõusolekut ei oldud küsitud. Köler võttis pärast valiku küll vastu, seks kohustas teda aumehelikkus, sest Hurt oli tagandatud just lahkhelide pärast temaga. Aga uus presidendiamet ei toonud talle palju rõõmu ja hiilgust.
Kord oli dr. Karell tagaselja valitud Kirjameeste seltsi esimeheks. Karell ütles ära. Siis arvati, et Karell seda ebaharilikku valimisviisi koguni pahaks pannud. Dr. Kreutzwald, kes Karelli lähemalt tundis, vaigistas Kirjameeste seltsi sellega, et Karellil olnud muud kaaluvamad põhjused äraütlemiseks.
Sama lahingupäeva õhtul, kui Hurt Köleri ees alla jäi, kogunesid ta juure tema poolehoidjad. Hurt andis neile seletusi asja seisukorrast ja põhjendas oma teguviisi: "See rahva poolt ohverdatud raha," ütles ta, "peab meile püha olema, meie ei tohi temaga kuidagiviisi riskeerida". Krimmi mõisat ei pidanud ta kuigi kindlaks pandiks, samuti ka mitte Köleri garantiid, kes oma piltide tulekassas kindlustamise poliisi selleks pakkus. Hurt jutustas, et ta olla selle asja pärast siseministri juures käinud. Kuna tal frakki pole olnud, läinud ta vastuvõtule oma ametikuues. Pastori talaaris tulija peale vaadatud esiti viltu. Kui ta aga keisri ihuarsti Hirschi poolt soovituskirja ette näidanud, koheldud teda kohe teisiti. Hurt seletanud ministrile asja seisukorra ära. Minister küsinud, kes need isikud on, kes tema vastu agiteerivad. Hurt pole neid nimepidi ministrile üles andnud. Peale seda võttis aga riigivalitsus Eesti Aleksandrikooli kapitali oma hoiu alla ja teda Krimmi asunikele laenata ikkagi ei saadud.
Nüüd tehti rahva sea suurt kihutustööd, et kui Hurt on kuritahtlikult oma suguvennad Krimmi hätta jätnud, siis karaku rahvas ise neile appi Mõned noored peremehed olla selle tagajärjel ka oma raha Krimmi afääri sisse paigutanud. Kuulu järele kukkunud nad sisse: krimlased jäänud oma mõisast ja nende kreeditorid oma rahast ilma.
Agitaatorite seas oli endine teoloogia student ja pärastine nurgaadvokaat Sõerd kõige südim. Ta tuli ka minu onu Taevere Kuldkepi juure, keda kui jõukat meest tunti, ja soovitas soojalt, et onu annaks 5000 rubla krimlaste toetuseks. "Kui nõus olete," lisas ta juure, "siis võtaksin selle raha kohe ligi". Minu onult sai see joomar raha asemel peapesu. Kuid ei ole võimatu, et mõned teised ka usaldasid tema kätte oma raha. Lõhe Hurda ja Köleri vahel kestis sest ajast saadik edasi. Kuuldes, et Köler on suremas, sõitnud Hurt ruttu tema poole, et enne vastase surma temaga leppida. Surija Köler pole Hurta vastu võtnud. Sügava ohkega sõitnud Hurt tagasi.
"Neljas apokriiva raamat mulgi rahvale" räägib "sleksamaksa õpetajaist, eesti elu lõpetajaist". Nende seas mängis Paistu Hansen küll õige tähtsat osa. Seesama, kes M. Veskest tahtis misjonäri teha. Nagu üks saksa pastor Volga jõe ääres jutustas, pole Hansen ülikoolis stuudiumiga palju tegemist teinud, ta armastanud enam lõbusat tudengielu elada. Pärast oli see anderikas mees tähtsamaid jutlustajaid, kes oskas meeltmööda rääkida, südameid kõditada ja võita. Eesti keelt valitses ta täielikult, rääkis ilma saksa aktsendita. Enne Hollmanni seminari avamist tegid noored rahvakooliõpetajaameti kandidaadid nõutava eksami Paistu Hanseni juures. Koolide revidendina püüdis ta igaviisi eesti rahva saksastamist edendada, rahvast selleks meelitades. Olin väike jõnglane, kui teda esimene kord nägin. Pilistvere kihelkonna vallakoolid pidid ilmuma kiriku juurde, kus Hansen neid revideeris. Kõige enam kiitust leidis muidugi Sagevere Gerretzi kool, kus tublisti saksa keelt õpetati. "Teised lõikavad nüri noaga, Gerretz lõikab terava noaga," ütles revident. Jakobson tundis Hansenit hästi, nad olid ju sulesõjas sarved kokku löönud. "Sakala" toob aga vaid harvasti sarkastilisi märkusi tema kohta. Kui Hansen, õige paks, suure kõhuga mees, võrdlemisi vara suri, kirjutas "Sakala" tema surmasõnumit tuues: "Temaga on eesti rahvuse kõige suurem vaenlane meie seast lahkunud".
Teine silmapaistev saksameelne õpetaja oli Põltsamaa Maurach. Nagu mina teda mäletan, oli ta aristokraatse näoga, suurte, õige siniste silmadega, palja peaga. Sulesõjast ta vist osa ei võtnud. Tema oli omal ajal kiriku lauluraamatu uuendamisekomisjoni esimees. Ta jutlustas ladusasti selges eesti keeles. Kantslil oli tal piibliraamat ees lahti. Kui tal vaja oli mõnd salmi tsiteerida, siis avas ta osava käega tarvilise lehekülje ja luges nõutava salmi sealt. Nii pidi iga kuulja veenduma, et jutlustaja kõne seisis kindlal pühakirja põhjal. Kui rahvakoolid kavatseti viia kirikuõpetajate juhtimise alt kroonu alla, siis astus Maurach saksa lehtedes ägedasti selle vastu välja. "Sakala" ei hakanud temaga otsekohe vaidlema, ainult Nalja Mart naeris kellegi Mauvaurahkutili üle. Selle järele toodi "Sakalas" Põltsamaa poolt saadetud kiri, kus jutustatakse ühe koolmeistri tempe, kes joobnud peaga rahvast kartulitega pildunud. Teda ei võetavat aga vastutusele, sest kui tema ülemus, õp. Maurach, olnud kord riigivalitsuse poolt ametist tagandatud, siis käinud sama koolmeister tema eest palumas. "Sakala" näitas sellega selgesti kui eeskujulikuks kiidetud pastorite valitsus rahvakoolides võib muutuda. Maurachi poolt kirjas toodud tõikadele ümberlükkamist ei tulnud.
Kahel eelmainitud saksa pastoril oli enamasti takti ja osavust oma sihtide taotlemisel. Õpetaja Freifeldtil Peterburist puudus see täiesti. Eesti keelt rääkis ta selgesti, kuid kas ta sünnipoolest oli eestlane, seda ei tea. Aastal 1879 peeti Tartus üldine laulupidu. Peo toimepanijad olid Jakobsoni vastased. Jakobsoni peole ei kutsutud ettekäände all, et ta olla "parteimees". Hurt aga kutsuti. Laulukooride üldjuhataja oli K. A. Hermann, kes seks puhuks Leipzigist, kus ta studeeris, oli Tartu tulnud. Ta oli siis ilus, õitsev noormees, elegantses riietuses, läikiv silinder peas. Niisugusena jäigi ta minu mälestusse. Kuidas ta pärast, vana ja hall, olles elust väsinud ja murtud, luitunud mantel seljas, Tartu uulitsal tasakesi liikunud ja uulitsapoisid teda narrinud, sellest jutustasid mulle nägijad, kuid ise ma seda ei näinud. Mainitud laulupeol pidas pastor Jürmann ilusa kõne rahvahariduse vajadusest ja pastor Eisenschmidt oskas oma huumoriga pidulisi lõbustada. Peakõnepidajaks oli aga määratud pastor Freifeldt. Tema hakkas rahvust ja rahvuslust, mida tema ei sallivat, materdama niisugusel kombel, et kuulajad turtsusid ja kirusid. Turtsujate hulgas oli ka A. Reinvald, kes siit uut põhjust leidis oma vaenule "pappide" vastu. Freifeidti kõne oli ka lauljaisse nii mõjunud, et nende hääled kippusid streikima. Hermann pidi teisel päeval tribuunilt Freifeldti kõne ebataktilisust laites koorisid jälle virgutama, et peo viisakalt lõpule viia. Ka "Postimees" ei pidanud võimalikuks oma peoaruandes sellest intsidendist vaikides mööda minna, vaid Freifeldti pead silitades, lubas ta endale teda ka natuke tutistada.
Jakobsoni revanš tuli peosöögilaual. Ametlike toostitajate kõnede vahel kargas rahva seast keegi pingile ja laskis Jakobsoni elada. Seda üldist, üksmeelset vaimustusetormi, mis siin sai näha! Rahvas rõkkas, nii et saal värises. Ka peo auvõõraste laua taga lehvisid silindrid ja mürises "elagu!" Ma ei mäleta, kas Freifeldt ka seal istus ning moraalse kõrvalopsu vastu võttis.
Aastal 1880 seminarist lõputunnistusega lahkudes sõitsin Volga jõe äärde Samaara kubermangu, kus ma suures saksa asunduses Katharinenstadtis ehk Baronskis sain pastor Schomburgi eragümnaasiumi alamais klassides õpetaja ja kasvataja koha. Teenisin Katharinenstadtis kaks aastat.
See saksa koloonia asetseb majesteetliku Volga jõe pahempoolsel madalal kaldal: Maakera keerlemise jõu mõjul nimelt on Euroopa-Venemaa ja Siberi jõgedel parempoolne kallas kõrge, pahempoolne madal. Sakslased nimetavad neid Berg- und Wiesenseite. Idapool, Volga alamjooksu kaldal algab määratu kirgiiside stepp, kus vanemal ajal vaid nomaadid oma karjadega kohast kohasse kolisid. Volga jõest mitte väga kaugel seisis ka mongoli khaanide residents "hanskaja stavka", mille asukoht on veel praegugi näha. Peale mongolite ikke murdmist käisid kirgiisid siiski veel sagedasti läänepoolsel Volga kaldal elavaid venelasi riisumas. Kaitseks röövlite vastu asustas keisrinna Katariina Volga idakalda kasakate ja sakslastega, Nii tekkisid seal saksa kolooniad, mille elanikel tuli vanemal ajal ägedaid võitlusi pidada metsikute kirgiisidega. Volga jõest kaugemal idapool algavad enamasti liivalagendikud, endine Kaspia mere põhi, soolaga läbiimbunud ja soolaste järvedega. Kaspia oli vanasti ju palju suurem kui nüüd, ta ulatus arvatavasti Hvalõnski linnani Saraatovi kubermangus, sest vanades vene rahvalauludes on tema nimi Hvalõnskoje more. Volga lähedal moodustab stepp aga üliviljaka savimullamaa, kus kasvab kõige parem nisu ning kultiveeritakse enamasti ka seda. Raugad teadsid rääkida sellest ajast, kus põldu hariti üle aasta või kahe, sest ühe aasta lõikusest jätkus kaheks-kolmeks aastaks. Kolonistid ise ei jõudnud seda ära süüa ja müügihinda tal ei olnud. Öeldi, et kui kevadel tuleb üksainus hea vihmahoog, siis on rikas lõikus kindlustatud.
Kui mina Katharinenstadtis elasin, siis jõudsid säärased õnnelikud ajad juba lõpule, sest soodsaist loodusetingimusist ärahellitatud kolonistide põllumajandus oli täiesti ekstensiivne. Laudasõnnikut põllurammuks ei tarvitatud, vaid teda kuivatati ja kasutati metsakehval maal kütteaineks. Kunstväetise tarvitamine oli ka tundmatu asi. Aidati end sellega, et ikka sügavamalt künti, rakendades uuemal ajal tugeva adra ette hobuste asemel kaamelid. Nüüd kuuldi juba ütlevat, et kui kevadel möödub üks nädal ilma vihmata, siis on põldudel häda käes. Kuid taevas ei saatnud vihma sagedamini, vaid vastupidi. Kesk-Aasia kõrvekliima tungis samm-sammult ikka kaugemale lääne poole. Allikaid oli vähe, needki kuivasid ära. Kuiv udu "mgla" ja kuivad tuuled "suhovei" hävitasid paari päevaga põllumehe paremad lootused. Siiski, häda veel ei olnud, sest vilja hoiti rohkesti tagavaraks, teades, et iga seitsme aasta kohta tuleb põua tagajärjel üks täielik ikaldusaasta. Mõned tõsisemad vene teadlased, kes seal kantis reisisid, vaatasid aga murelikult tulevikku ja nende poolt anti sellele, siis veel võrdlemisi jõukale maale nimetus "strana bez budušnosti".
Katharinenstadt oli suurimaid saksa asundusi, muidu sarnanes teistega oma välimuse ja ümbruse poolest: majad enamasti ühekordsed puuehitised; viljaaidad ehk ambaarid pikas reas tulikahju kartusel elamuist eraldatud; peale laia jõe ja tema taga nähtava mägise läänekaldaprofiili vähe maastikuilu. Jõepool jõukamate kolonistide viljapuuaiad, kust kollakasvalge kevadine kõrgevesi üle käib neid kastes, rammutades, külma ja kahjurite vastu kaitstes. Kaugemal luhtadel vanast jõesängist järelejäänud järvekesed nende kaldal kasvavate lehtpuuvõsastikega, kus kevadel ööbikute koorid plaksutavad. Suvel väljadel nii kaugele kui silm ulatub vaatama ikka nisu, päevalilled ja "bahtša", s. o. arbuusid ja melonid.
Keisrinna Katariinalt lubatud privileegid avatlesid sakslasi mitmelt poolt Saksamaal Volga jõe äärde asuma. Sellepärast olid üksikute saksa kolooniate murrakud üksteisest erinevad. Ka vene keele sõnu ja kõnekäände oli aja jooksul neisse tunginud ja nooremad edvistasid sellega, et oskasid oma emakeelt lopsakate vene lööksõnadega vürtsitada. Lapsed palusid emalt: "Brei" asemel "kaašat". Üks teenijatüdruk, kes vene turule läks puuvilja ja marju ostma ning kartis oma puuduliku vene keelega kimpu jääda, küsis kodu perenaiselt: "Wie heisst denn die Sliva und die Malina russisch?"
Volga jõeäärseid saksa koloniste iseloomustas: teatud tardumus esivanemailt ülevõetud mõtlemisviisis ja ilmavaates, harjumustes ja kommetes; raskes võitluses elu eest omandatud materialistlik kainus ja küünilisus; vaistlik solidaarsusetunne omaste vahel, umbusaldus ja kalkus võõraste vastu; aeglane arenemine ja paindumine ka noores eas; slaavi laia loomu ja kergest süttivuse puudus.
Luteri- ja katolikuusuliste kolooniates jagunes rahvastik jõukate vähemusse ja kehvikute enamusse - tänulik tegevuspõld pärastisele kommunismile. Ainult mennoniidid oskasid oma asundustes, nagu Sareptas, individualismi ja kollektivismi nõudeid tasakaalus hoida. Põhjuseta puudust kannatajaid, laisklejaid, kelmisid, joodikuid ja kerjuseid neil ei olnud. Kes kogukonna moraali vastu eksis, pidi ka kogukonnast lahkuma. Jõukusetase oli kõigil kogukonnaliikmetel umbes ühesugune. Kuid mennoniidid hoolitsesid oma õitsevais kolooniates ainult kaasusuliste heaoleku eest, eraldudes teistest ja suhtudes neisse teatud määral vaenulikult, sarnanedes selles punktis Iisraeli "äravalitud rahvaga". Idealistid Tolstoi jüngrid, kes nende juures käisid praktilist tarkust ammutamas oma kõrgete ühiskondlike ideaalide teostamiseks, pöördusid sealt pettunult tagasi. Nii olid olud Volga jõe äärsetes saksa kolooniates aastatel 1180 - 1882, kui mina seal elasin. Nüüd võivad nad olla suuresti muutunud.
Veel paar väikest märkust: saksa naisterahvastel kolooniates olid samamustrilised ja samatriibulised seelikud kui meie vanaemadel. Mõne saksa kolonisti nägu sarnanes üllatavalt eestlase näoga.
Volga steppides, kaugemal jõest, saksa kolooniate taga, oli neli eesti asundust: Estonka, Livljändka, Livljändski hutor ja veel üks venenimeline. Eestlased olid sinna asunud siis, kui eesti rahvas teoorjusest vabanes, kui taluperemehed hakkasid raharenti maksma ja talusid päriseks ostma. Teoorjuse aeg pidi peremehel kaks peret olema: üks mõisa teopäevade tegemiseks, teine koduste tööde jaoks. Et töölisi niiviisi enam vajati, siis püüti neid ka soetada. Peremehed asutasid oma talu ääremaadele popsikohad, kus paarisrahvas võis sigida. Muidugi kiratsedes, sest mõisnikud hoidsid kõige paremad maad enda käes, taluperemehed pidid alamatega leppima ja nendest alamaist maadest jäeti kõige alamad popside kasutada. Seal nad pidasid endal elu sees nagu jässakad, enneaegu sammaldunud puukesed rabakünkal. Koharendi ja talude päriseks ostmise aeg muutusid olud järsult: nüüd ei olnud enam töölisi nii palju vaja kui enne; kulude kokkuhoidmiseks tuli neid võimalikult vähe pidada, et aga talu rendi- või osturaha korjata. Peremees lõhkus ise oma perekonnaga kõige enam tööd teha, sest maa sissetulekut oli talle endale hädasti vaja. Popsnikke hakati kaotama. Et võõraste laste kasvatamise kuludest ja muredest vabaneda, võeti taludesse ainult vallalisi teenijaid. Neilt nõuti, et nad oma sugutungi täielikult maha suruksid, kogu oma jõu peremeeste kindlale järjele aitamiseks ohverdaksid ja ise kaoksid, omaenda tulevat põlve järele jätmata.
Sellel peremeeste lühinägelisel, egoistlikul majanduspoliitikal ei võinud pikapeale häid tagajärgi olla. Sunnitult mahasurutud vallaliste tööliste sugutung, see võitmatu ürgjõuline vaist protesteeris selle vastu. Legaalsete suhete võimatuks tegemine töörahva sugupoolte vahel sigitas seda enam illegaalseid suhteid. Sohilaste arv kasvas. Ilma selle pahe üle pikemalt järele mõtlemata katsuti teda lihtsalt karmusega kägistada, sõimuga maha suruda. Hooraelu vastu müristati kirikukantslist, teda näägutati ilmlõpmata vennaste seltsides ja koolides peetavail palvetundidel. Ja kui peremehed kõrtsi eesruumis pikal pingil istusid ning oma piipu popsitasid, siis oli nende jutuajamise lemmikteemaks noore rahva raisus elu. Oli ju nii magus, nii kõditav tunda end palju paremaina kui needsinatsed patused. Kantslist müristajad, palvetundide pidajad, kõrtsipingil piibupopsitajad olid ise kõik naisemehed ja laste isad…
Maatarahva elu alalhoiuvaist sundis teda ennast väljapääsuteed otsima ummikust enne oma tolleaegseis oludes möödapääsematut kadu. Kellel oli osavust käsitööks, kes endas tundis ärivaimu, see võttis naise ja läks linna elama. Kes jäi maaharimisele truuks, see vaatas kadedusega ja igatsusega Venemaa poole, kus hingemaamehed võisid noorelt abiellu astuda ning oma perekonnaga kuidagi viisi hinge sees pidada. Muu väljapääsutee puudusel elas unistus hingemaast eesti maatarahva seas edasi. Kui nälja-aastatel tulid Riiast vene usu toojad, kes hingemaa saamisest sosistasid nende usu vastuvõtjaile, siis oli uude usku minejaid kui murdu. Veendudes aga varsti, et vene pappide lubamised ja alguses mõne üksiku kroonumõisa tükeldamine ning jagamine usuvahetajaile on ainult õng petliku püüdesöödaga, raputati balti tolm pasteldelt maha ja katsuti kolida üle piiri Venemaale, kus leidus ikka veel võimalusi maasaamiseks ja paarisrahval oma pesakese ehitamiseks. Nõrgemad, aremad, jäid peatuma lähemaisse naabrikubermangudesse. Tugevamad, julgemad, rändasid edasi Krimmi, Kaukaasiasse, Saraatovi, Samaarasse, Simbirski, Vologdasse ja mujale. Tol ajal tuli eestlasi ka mainitud asundusisse Volga steppides. Enamik neist olid maatainimesed, siis millegipärast mõisniku viha alla sattunud ning tagakiusamist kannatanud renditalu peremehed ja niisugused, kelle talud olid võõraste ostjate kätte läinud või kvootemaadena mõisa külge liidetud. Vähe oli neid, kes ühes läksid lihtsalt teiste minejate õhinal, nagu see pärast, Eesti iseseisvuse ajal näitas end palju suuremal määral Brasiiliasse tikkujate epideemias.
Balti mõisnikud pöördusid nüüd kuberneride ja ministrite poole palvega, et väljarändajaile riigivalitsuse poolt takistusi tehtaks, sest palujaid ähvardas ju tööliste puudus ja kõrgema töötasu maksmine. Ja peremehed, kelle soovil töölised pidanuksid ilma nende kaasabita ja kuluta iseenesest kasvama nagu käbid kuuse otsas, istusid nüüd jälle Jüripäeval piipu popsides pikal kõrtsipingil ja olid rõõmsad kui mõne põlatud sohilapse said omale teenijaks tellida, kui oskasid ohtrasti liikusid teha ja hästi meelitada.
Eestlaste väljarändamise vastu võitlesid kirjanduses ka Faehlmann, Kreutzwald ja Jannsen, kuid neil olid selleks teised, paremad motiivid.
Ülemal mainitud eesti asundusisse Volga steppides oli rahvas enamasti Võrumaa poolt tulnud ning ta keelel oli Võru murraku maik juures. Vanemad oli suuremalt osalt juba mullas ja teine põlv kaunis heale järjele jõudnud. Nende põllumajandus oli täiesti elujõuline kui enamluse katk ta arenemisel otsa tegi.
| JÄRGMINE LÕIK | SISUKORD | ESILEHT |
|---|