| ESILEHT | SISUKORD | EELMINE LÕIK |
|---|
Olen sündinud 15. aprillil 1861. aastal Viljandimaal Kabala vallas Saarjõe ääres Saeveski metsavahikohas. Olin õige noor, kui mu isa oma perekonnaga üle kolis samasse valda Metsa-Leisu tallu, mille omanik praegu olen. Seal kasvasin ilusas looduserüpes üles. Sellepärast on maaelu mulle ikka palju armsamaks jäänud kui linnaelu, olgu küll, et suurema osa oma eluajast olen pidanud linnades veetma.
Minu isa jutustas: Varases lapsepõlves roomanud ma kord kambripõrandal. Mu õed, kes minust olid mõned aastad vanemad, saanud kusagilt ilusaid kirjusid lindikesi, millede üle neil olnud suur rõõm. Nad toonud oma lindikesi ka mulle näha. Mina võtnud lindikesed kätte ning vaadelnud neid natuke. Nad pole aga mulle kuigi palju huvi pakkunud. Ma visanud nad varsti kõrvale, roomanud siis kapi juure, otsinud kapi alt vanu roostetanud rauatükke, puhastanud, kõlksutanud neid üksteise vastu ja olnud nendega mängides nähtavasti palju õnnelikum, kui õdede kirjude lintide juures.
Ses loos näitas end õige varakult üks minu iseloomujoon, mis mulle vanaduseni on jäänud. Enam, kui moodne, pretensioone, värvitud ja vikitud kirjandus, on mid alati huvitanud vanad lihtsad rahvajutud ja laulud, ülepea kogu vanavara. Seda korjata, unustusest päästa, möödunud aja sündmuste üle mõtteid mõlgutada, on ikka minu armsaim ajaviide olnud. Minu vanem õde Tiiu jutustas: Kui ma juba osanud rääkida, sõitnud ta kord minuga Suure-Jaani kiriku. Taluteelt metsa vahelt välja jõudes näinud ma Navesti mõisa pargist kõrge torni tippu ja hüüdnud: "Näe, juba kirikulist jalad paistavad". Ma olnud aga õige tõsine poiss ning ei olla sallinud, et teiste inimeste puudusi laidetaks. Õele teinud see nalja ja et mind õrritada, hakanud ta meelega kirikuliste üle laitvaid märkusi tegema. Mina saanud viimati õige ägedaks ning põrutanud: "Kuule, mis sinul on teiste inimeste vigadega tegemist? Jäta nad rahule!"
Minu seitsmendal eluaastal hakkas isa mulle lugemist ja kirjutamist õpetama. See ei läinud alguses mul libedasti, isa nurises ja ütles, et minu vend ja õde olla lugemiskunsti kergemini kätte saanud. Olin ma kord aga aabitsaraskustest üle saanud, siis kujunes lugemine mulle kireks ja on vanaduseni selleks jäänud. Võin peaaegu ütelda, et olen enam lugenud, kui elanud. Isal oli kummutitäis tolleaegset kirjandust. Seal olid Jannseni Pärnu ja Eesti Postimehe aastakäigud, "Sõnumitooja", "Siioni kandle" kaks jagu, nootidega Eesti laulik, Masingi "Pühapäevavahelugemised", Kreutzwaldi "Maailm ja mõnda, mis seal sees leida", "Maa ja mere pildid", "Vaga Jenoveeva kannatused", "Kasulised kalendrid", niisama ka Freudlichi tähtraamatud naljajuttude ja vemmalvärssidega sabas. Aukohal, kui tähtsaimad, olid muidugi katekismus, piiblilugu, piibel, lauluraamat ja jutluseraamat.
Kui ma üksi karjas käisin, olid mul harilikult põues "Postimehe" numbrid. Mind huvitasid eriti "Postimehe Jututoas" jutustused Rootsi Raudpeast, Saardami linna puusepa sellist Preisi Pritsust jne. Kõige enam vaimustasid mind aga juttude vahel Koidula laulud ja ma olin nii õnnelik, kui nad pärast leidsin kogutud "Emajõe ööbikus". Ehk mul muidu kuigi hea mälu ei olnud, jäi mulle mõnigi Koidula laul ühekordse läbilugemise järele eluajaks meelde.
Meil oli poisiks üks Nikolai I aegne soldat, Lusiva Mihkel, vanapoiss, kes aga alati unistas abielust. Ta oli linnas raamatupoes endale küsinud "abjalu" (abielu) raamatut. Müüja pole hästi aru saanud ning andnud talle abielu raamatu asemele Freundlichi "Apolloniuse" raamatu. Mihkel turtsus küll pärast kodus, kui eksitus oli talle selgunud, kuid minu rõõm oli seda suurem selle kalli raamatu üle ning mul tekkis himu teda endale ära kirjutada. See töö aga võttis aega ja nõudis lapselt vaeva. Kui ma seal juures olin mõnikord puruväsinud ning jäin magama, siis halastas mind kõige vanem õde Mari ja kirjutas minu eest edasi. Raamat on praeguseni alal hoidunud.
Seitsme- või kaheksa-aastane võisin ma olla, kui ma ise kogemata kirjanikuks sain järgmisel juhul. Peeti minu õe Mari pulmi, mis mitu päeva kestis, nagu see vanemal ajal oli taludes viisiks. Pulm peeti talvel, meestel olid püssid ligi võetud, vahetevahel käidi Leisu metsatalus jahil. Pulmas ei puudunud ka naljamehed, kes külaliste ajaviite eest hoolitsesid. Tähtsaim neist oli minu onu Saeveski metsavaht Aadu, kellel rahva suus "vana bassa" nimi oli. Ta oli end moonutanud õudseks elevanditaoliseks elukaks, kes oma pika londi rahva sekka toppis ja temaga tembutas. Meestel sai naeru, naistel - uih, aih. Mina istusin teiste lastega laua taga, vaatasin nalja pealt. Siis võtsin tahvli ja krihvli ning kirjutasin selle sündmuse üle Freundlichi-stiililistes vemmalvärssides laulu. Näidati vanematele inimestele seda teost. Nad imestasid ja ei tahtnud uskuda, et see on minusuguse pisukese jõnglase töö. See oli minu esimene kirjanikuloorberite lõikamine, mis on jäänud ka viimaseks.
Teise õe pulmas juhtus mul äpardus, mis küll siis nukrustas meelt, pärast aga tõi seda enam kasu. Nimelt keegi oli mulle paberossi andnud; poisikest painas uudishimu, oli vaja järele proovida, mis maik sel tubakasuitsetamisel õige on. Aga minu onu Vakina Andres oli seda tähele pannud ja noomis mind pulmaliste ees läbi. See noomitus jäi mulle meelde, ma pole eluajal enam suitsetanud. Noomija ise ja ta pojad suitsetasid kõik.
Pidudel ei huvitanud mind harilikult aga mitte naljatembud. Teiste laste mängudest ja vallatustest hoidsin end eemale. Kus aga vanamehed istusid koos ja arutasid tõsiseid asju, seal seisin väsimata tooli taga ja olin täiesti kõrv. Ma ei tüdinud kuulamast, ei läbenud ära minna: Selle tagajärjel olin ka liig varakult "altklug". Omaealiste laste seltskonnas jäin enam kohmetuks ja saamatuks.
Karjapoisipõlv üksikus metsatalus, see oli õnnis aeg, kus mul oli võimalik kellestki eksimata looduse elu vaadelda, looduse ilu imetleda, muutusi looduses jälgida. Nüüd lipsab üks aasta teise kannul mööda nagu unenäos; ma ei saa mahti näha, mis ta toob ja mis ta viib. Tema hüved aga pole ka mulle määratud. Pea on muresid täis, tunded teisale pööratud, soovid mujale sihitud.
Kui hea, et oli ometi ükskord aeg, kus võisin loodust nautida, tast joovastuda! Kui palju oli puid ja põõsaid, milledest igaüks näis mulle täiusliku kunstiteosena. Kuidas muutus metsapilt kevadel iga päevaga, iga tunniga. Aas oli täna valge, homme paistis punane, siis säras sinine, varsti jälle kiirgas kollane, selle järele, missugused lilleliigid oma õied lahti lõid. Lilli armastasin vaadelda, mitte aga noppida. Kahju oli mul ka, kui ma neid pidin vikatiga maha niitma. Tollest karjapoisiajast on mul kombeks jäänud kevadel esimese mulle silmapuutuva jaanililleõie juurde maha kummarduda ning teda suudelda.
Juba vanas eas tuli mul kord tuju endale jõulupuud ehtida. Aga noor, ilus, tihe, elurõõmus puuke selleks maha raiuda, et ta teeks ainult ühel õhtul mulle ehtes lõbu. pärast aga peaks kolikambri üksinduses surema, see mõte oli mul vanaduses sama vastik kui lapsepõlves. Õnneks oli sula talv, ma kaevasin metsast puukese juurtega ja mättaga üles, paigutasin ta suurde vaagnasse ja hoidsin seal sambla all ta juured niisked. Jõuluõhtul ehtisin teda ka ja vaatlesin segamatu rõõmuga oma elavat, mitte surevat jõulupuud. Pärast pühi lasksin ta välja viia ja aia äärde istutada, kus ta rõõmsasti sirgudes loodab ükskord palgiks saada.
Kui palju huvi pakkus mulle lindude elu! Linnupesi ma ei lõhkunud, aga üht pattu pean siin südame pealt pihtima. Isa oli mulle vibupüssi teinud, millega harjutasin laskmist. Sihiks valisin linde, et end õige kütina tunda, kuid nooled lendasid ikka märgist mööda. See mulle ei meeldinud. Ma võtsin isa püstoli, laadisin ta ja läksin jahile. Ühes võsas nägin laululinnuperet, mis äsja oli pesast lahkunud. Emalind vidistas hellusest tulvil häälega poegadele, kes oma noorte silmadega uut ümbrust vaatlesid ja nii õnnelikud olid, et juba oskasid ühelt oksalt teisele lähedasele oksale pooleldi hüpata, pooleldi lennata. Mina panin püstoliotsa ühe noore linnu lähedale. Linnuke viibis omal kohal mind uudishimulikult silmitsedes, paha aimamata, kuid armastaja ema sai kohe aru, missugune kuri nõu mul oli, ja tõstis heledat hädakisa. Sellele vaatamata lasksin poja maha. Siis kutsus ema tasasel, väriseval, resigneerival häälel ellujäänud poegi, et nad mõrtsuka eest ruttu põgeneksid. Olen nüüd vana mees, aga see emalinnu hädakisa ei kustu iial mu kõrvust. Mis ma annaksin, kui see nurjatu tegu tol ajal minust tegemata oleks jäänud!
Minu esivanemad on metsanurgas elades kõik suured kütid olnud. Mu isa oli noores eas ka metsavaht ja kütt. Ükskord õpetas ta mulle kütiametit. Ta oli tähele pannud, kus kohas metsas üks tedrepoigjas elutses, sinna tegime endile lehtpuuokstest tiheda onnikese ja pugesime sisse. Isal oli väiksest linnuluust vilekene valmistatud, sellega hakkas ta tedrepoja häält järele tegema. Emateder kuulis ja häälitses vastu, sest arvas, et üks poeg kaebab hädas ja kutsub teda appi. Hell emaarmastus sundis teda, vastu häälitsedes ja meie peidupaika igast küljest uurides, sellele ikka enam lähenema. Kui ta paraja maa peal oli, käis pauk. Ennastsalgav emaarmastus, see kõige püham loodusevaist, oli linnule surma toonud… Teised kiitsid maitsevat tedrepraadi, minule ei tahtnud ta suust sisse minna.
Kõigist jahtidest meeldis mulle küll orava tagaajamine koertega metsas. Orav kõrge puu ladvas juhib nagu ise inimese tähelepanu endale plaksuva häälitsusega, mis koeri õrritab ja karjapoisse võitlusele ahvatleb. Osava loomakese iga luurav pilk, iga liigutus ja sabakeerutus kõrgel puu otsas nagu tahaks ütelda: "Katsuge, mis te, maidad, seal all mulle ikka võite teha!" Seda heledat, metsas kaugele kajavat koerte kilkamist, seda puudele koputamist ja puutükikeste ülespildumist, mõnikord ka enda ülesronimist, mis siis saab. Kord ajasin orava niisugusele kohale metsa ääre, kus ta kitsikuses pidi maha kargama. Et koerad ilusat loomakest mitte ära ei murraks, haarasin ta sabast kinni, kavatsedes teda nagu linnupoega põues koju kanda. Olin aga unustanud orava pikad, teravad lõikhambad. Ta pööris pea ümber ja hammustas mu sõrme nii, et see terve aasta põdes.
Minu isa ei uskunud nõidust ning vihkas nõidu. Kord tuli meie tallu üks mees oma naisega. Nad küsisid, kus meie lähedal Olustveres keegi tark nõid elavat. Isa sai ägedaks ja hakkas nõiaotsijaid noomima. Noomis senikaua, kuni nad koju tagasi pöördusid. Teisel hommikul olid meie ühel mustal tallel tagumised jalad halvatud. Inimesed, kes olid eelmisel päeval minu isa jutlust nõiaotsijaile kuulnud, sosistasid nüüd, et näe, seal ta on: talle halvatus on nõia kättemaks selle eest, et ta külastajad tagasi hurjutati.
Mina olin karjane ja pidin nüüd vigase talle eest hoolitsema. Kui teda üles aitasin, siis võis ta kuidagiviisi käia, kuid maast üles tõusta ei suutnud ta minu abita. Nii pidin teda metsas ühtepuhku valvama, nagu ema tillukest last. Sellest arenes ka minu emahellus õnnetu vigase looma vastu. Ta sai mulle armsamaks, kui kogu kari terveid loomi. Minu hoole all oli veise- ja lambakari. Enne heinategemist oli raske ära hoida, et loomad mitte heinamaale ei tikuks, sest mitte igal pool polnud aedu ees. Mul oli niiviisi muret ja tegemist küllalt ja ma ei võinud kõike hoolt ja tähelepanu pühendada halvatud tallele. Kord õhtul karja koju ajades kohkusin nähes, et minu tallekene puudus karjast. Viibimata ruttasin tagasi teda otsima. Otsisin metsas kõik kohad läbi, kus omateada olin päeval karjaga käinud. Küsisin ümbruses küla heinalistelt enne öö tulekut. Siis uitasin öö otsa üksi ümber määgides ja asjata vastust oodates. Kartsin, et vast mõni röövloom on tallekese ära söönud. Ise olin vahvasti valmis oma malgaga kasvõi terve hundikarja vastu võitlema. Päikesetõusu ajal leidsin kadunud talle kahe künka vahel, sinikapõõsa ja kailuvarte varjus. Ei ole pärast miski kaotus mu vaevarikkas elus mind nii hirmutanud ja kurvastanud, kui tol ajal vigase talle kaotus. Ei ole ka milleski mu süda rõõmust nii juubeldanud nagu siis, oma leitud talle süles koju kandes.
Isa oli lugemises, kirjutamises, rehkenduses ja usuõpetuses mind nii kaugele viinud, et võisin kohe Sagevere kõrgemasse rahvakooli sisse astuda. Selle kooli oli asutanud Kabala parun Vietinghoff ja tema juhatajaks määranud Laeva küla kooliõpetaja Jääratsi poja Hansu. Hans Jäärats oli hariduse saanud Tallinnas saksa vaestelaste koolis ja seal hakanud oma nime kirjutama saksapäraselt "Gerretz", missugune kirjaviis on ka tema järeltuleval sool tarvitusel. Koolis kuulunud ta andekamate õpilaste hulka. Teda lastud ühe teise kaasõpilasega ka orelimängu õppida tolleaegse tähtsa muusikamehe Hageni juures, kes kirikulauluviiside kogu on välja andnud, nagu Punšel Riias.
Hans Gerretz oli Napooleoni profiiliga, terava vaatega sinihallidest silmist, keskmisest kõrgema, hästi proportsioneeritud kasvuga, kalgivõitu tenori häälega. Oma valget, laitmatut hammasterida laskis ta kõnelemisel ja naermisel meeleldi nähtavale tulla. Liig tugevat lõuga varjas täishabe. Pea kippus keskmises vanaduses paljaks minema. Gerretzil oli kuni vanaduseni ilus, kindel käekiri. Ta joonistas hästi, ka looduse järele, mängis osavasti viiulit ja klaverit, rääkis puhtalt saksa keelt. Kui venestus tuli, sai tema ka vene keele iseõppimise teel nii selgeks, et võis teda oma koolis õppekeelena tarvitada. Ja siis oli tema juba vana mees.
Gerretz oli ka oma emakeeles tubli kõnemees, armastas pikki kõnesid pidada ning oma kõneanniga hiilata. Sagedast kutsuti teda külla lapsi ristima või surnuid kodunt saatma, mida ta ka väärikalt tegi. Tal oli tugev enesetunne, härrasmehe vaim, valitseja käitumine. Oma autoriteete oskas ta koolis ja külas kõrgel hoida. Kool oli täiesti Gerretzi kätte usaldatud ja ta näitas end usaldusväärsena. Kabala parun Vietinghoff ja Pilistvere kirikuõpetaja Mickwitz külastasid Sagevere kooli harvasti, enam auvõõrastena kui revidentidena. Oma aja pedagoogide seas oli Gerretz tublimaid ning silmapaistvamaid. Korralikkus ja kohusetruudus olid tema tähtsaimaid iseloomujooni. Puuduvat näis tal sümpaatsekstegev südamesoojus, nii et teda enam austati kui armastati.
Sagevere kool pidi õpilastele tee lahti tegema kõrgemaisse õppeasutusisse, kus tol ajal Baltimail õppekeeleks oli saksa keel. Sellepärast pandi Sageveres erilist rõhku saksa keele omandamisele. Kolmeklassilise kooli kõrgemate klasside õpilased tohtisid mõnel päeval nädalas ainult saksa keelt rääkida. Teiseks tähtsaks õppeaineks Sagevere koolis oli usuõpetus. Gerretz ise oli kõva usumees ning püüdis enda kätte usaldatud lapsi ka usklikeks kasvatada. Sellepärast algas iga päev koolitöö hommikupalvega. Esiti lauldi paar salmi, siis luges keegi selleks määratud õpilane juhatatud koha piiblist ette, mille koolmeister ära seletas, hoides saksakeelset raamatut ees ja andes sellejärele seletusi ilma takistamata voolavas eesti keeles. Lõpuks tuli jälle laul. Hommikupalvele järgnes iga päev usuõpetuse tund. Koolilõpetajail oli peale katekismuse ka suurem osa piiblist ja lauluraamatust peas. Gerretz oli omalt kohalt vaga mees ja püüdis ka õpilastes innukalt vagadust kasvatada. Kuid temal puudus kunst vagadust armastusväärseks teha.
Kuid aineid ei jäetud Sageveres ka mitte hooletusse. Ajalugu, geograafia, looduselugu, füüsika ja joonistamine ei puudunud mitte. Muusika oli au sees. Lauleti ilusaid saksa viise kas saksa tekstiga või Gerretzi enda tõlgitud eestikeelsete sõnadega. Mõned praegu üldtuttavad laulud levisid Sageverest rahva sekka, nagu "Kiida Issandat, minu süda" ja "Las ma lähen". Nende viisid võttis Gerretz saksakeelsest laulude kogust "Zionšarfe". Pärast, kui Kuhlbarsi noodiraamatud ilmusid, võeti ka need koolis tarvitusele. Minule ja mõnele teisele õpilasele andis Gerretz ilma tasuta õpetust klaverimängus. Gerretzil oli ka, nagu enamasti iga rahvakooli juures maal, oma laulukoor täiskasvanuist, kes laupäeva õhtuti kooli juures harjutamas käisid.
Ka kehalise kasvatuse eest hoolitseti Sageveres. Oli võimlemise tunde. Liumäelt liulaskmist, lumekindluste all võitlemist, soodsa ilmaga kaugemaist uisutamisretkeist võttis mitte harva ikka Gerretz ise osa. Kevadel käsutati poisid põllutööle või tehti ilusas looduses jala ekskursioone. Võidujooksud, pallilöömised, kurnirattaviskamised tõid omast kohast lõbu. Videvikutundidel tuli Gerretz sagedasti koolilaste keskele ja jutustas neile ilusaid muinaslugusid.
Vanal koolimajal, mis pärast maha põles, oli Gerretz ise lae, seinad ja ahjud joonististega ilustanud. Sahvriukse kohal, kus õpilaste leivakotid sees olid, seisis salm:
|
Keiner soll nicht hieaus essen, Der da hat des Herrn vergessen. |
Kahe klassitoa vahepealse ukse kohal oli teine salm:
|
In Hoffnung leb' ich für und für, Bis dass ich komm' zur Himmelstür. |
Viimast salmi laulsime ka kaanonina ehk ahellauluna. Ülepea lauldi Sageveres sagedasti kaanoni, missugust lauluvormi nüüd Eestis vähe tuntakse.
Et Gerretzil tema kolmeklassilises koolis harilikult abiõpetajat ei olnud, kasutas ta alamais klassides ülema klassi paremate õpilaste kaasabi. Gerretzi endiseist õpilastest said mitmed pärast vallakoolmeistreiks. Tema õepoeg, kadunud kirikuõpetaja Georg Koik, ja Kolga-Jaani õpetaja Tischler on oma alghariduse Sageveres saanud.
Gerretz pidas pühapäeviti sagedasti, suurtel pühadel aga ikka oma koolimaja suures saalis jumalateenistust. Selleks oli ta koolile ka väikese oreli muretsenud. Rahvast tuli alati palju tema palvetundidesse kokku. Tema vaimulikest kõnedest peeti enam lugu, kui tolleaegse Pilistvere õpetaja Mickwitzi jutlustest. Öeldi: "Ei Pilistvere Miku meie Jääratsi vastu saa".
Et Jäärats saksa hariduse oli saanud ja tol ajal kõrgem haridus Eestis ülepea oli saksakeelne, siis rääkis tema, nagu enamasti kõik ärkamisaja tegelased, ka sakslaste vihkaja C. R. Jakobson, oma perekonnas ja teiste eesti haritlastega meeleldi saksa keelt. Kuid oma eesti päritolu ei püüdnud ta salata ega kadakana sakslaste sekka kaduda. Kui aastal 1869 Tartus esimene üldine eesti rahva laulupidu peeti, võttis ka Gerretz sellest lauljana osa ja riietus rahvapärasesse ülikonda. Tagasi tulles oli ta vaimustatu peost ja peo korraldajast J. W. Jannsenist. Gerretz korjas Hurdale vanavara ja õhutas selleks oma õpilasi. Kreutzwaldi "Kalevipoega" hindas ta kõrgesti ja tutvustas sellega lapsi. Kui Aleksandri kooli asutamise mõte tekkis, oli Gerretz südimaid kihutustöötegijaid ja rahakorjajaid. Tema ülesandel käisime ka meie, lapsed, küla mööda seks otstarbeks kopikaid korjamas. Jakobsoni püüdis ta poliitilises võitluses toetada. Jakobson külastas teda ja jäi mõnikord ööseks tema juure. Kui aga tüli tekkis Jakobsoni ja Hurda vahel usulistel põhjustel, siis hoidis Gerretz, kui kõva usumees, Hurda poole. Ülepea kasvas tema usuinnukus vanaduses. Ta kirjad tol ajal koosnesid suuremalt osalt pühakirjasalmidest.
Elades õige kokkuhoidlikult, oli Gerretz oma pikal teenistuseajal Sageveres nii palju raha korjanud, et ta Tallinnamaalt ostis esiti ühe talukoha, pärast väikse Kedva mõisa, mis praegu olla tema väimehe käes.
Sagevere koolist läksin Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus üks aasta Joosep Kapi juhatusel õppisin. J. Kapp oli ärkamisajal enam tuntud kui Gerretz. Kõik tolle aja rahvamehed, Kreutzwaldist alates, hindasid teda. Tema oli kehaliselt hästi arenenud, meeldiva mehise välimusega. Lahkus, sõbralikkus, hingesoojus säras ta siniseist silmist, naeratas ta sümpaatselt näolt, kuuldus ta tugevast, kuid pehmest rinnahäälest.
J. Kapp oli ka kirjanik. Näiteks ilmusid tema sulest "Eesti ema" ja "Geomeetria". Viimast raamatut arvustas Rudolf Kallas Kirjameeste Seltsis ja andis õige kiitva otsuse. Gümnaasiumiõpetaja Tilk laitis ta maha ajalehes, sest tal endal oli geomeetria õpperaamat teoksil ja vaja oli ettejõudnud võistlejat üleolevalt näägutada. Joosep Kapp õpetas geomeetriat ka oma koolis ja oskas seda õppeainet huvitavaks teha. Kapp kahetses, et eesti rahva ärkamisaja, tolle suure murranguaja, muutusi rahva vaimses ja majanduslikus elus tarviliku tähelepanuga ei jälgita ega kirja panda. Tema ise olla seda küll teinud omaaegsete sündmuste kohta Suure-Jaani kihelkonnas. Olen pärast aga mitu korda tema poja, praeguse Suure-Jaani köstri Hans Kapi käest järele pärinud, kuhu ta isa kroonika on jäänud. Poeg sest midagi ei tea. Kui ta mitte mõnes arhiivis ei leidu, siis on ta kaduma läinud. Kahju!
Aga enam mõju kui oma kirjandusliku tegevusega avaldas Kapp elava sõnaga ja kogu oma isiksusega. Ta oskas koolis ilma Gerretzi karmuseta ja pedantsuseta õpilastele õppimist südameasjaks teha ja püüdis neid alati heasoovliku, kasuliku nõuga toetada, et nad ka pärast elus edasi saaksid.
Tolleaegseist eesti rahva üldiseist üritusist, nagu kirjameeste seltsi ja Aleksandri kooli asutamise komiteedest võttis Kapp elavalt osa. Ta oli Viljandi põllumeeste seltsi asutajaid ja ajuti ka selle seltsi esimees. Suure-Jaanis oli tal mitte üksi laulu- vaid ka mängukoor, tema enda asutatud. Vahekord kihelkonna rahvaga oli kõige sõbralikum. Kapi 25-aastase ametijuubeli puhul avaldati talle üldist lugupidamist ja kingiti talle kulduur. Dr. Veske luuletas juubilarile õnnesoovilaulu. Selle algus on:
|
Saagu valgus! hüüdis Looja, Ilmamaa ja elutooja. |
Olin siis juba Tartus ja juhtusin sinna juure, kui dr. Veske seda laulu viilis ja ta dr. Kreutzwaldile näha viis. Kreutzwald muutis paar värssi, et puhtamat riimi saada. Kui dr. Veske oma laulu J. Kunderile ette luges, hüüdis Kunder: "Das ist schön. Das ist sehr schön".
Kapp oli veendunud usklik kristlane, kuid vabama vaate ja vähema usufanatismiga kui Gerretz. Ta oli ise käärimise ja kahtlemise ajad läbi teinud, selletõttu oskas ta noori nende tõeotsinguis juhtida. Usuõpetusega tema koolis ei liialdatud ning ei tehtud sellega usku õpilastele mitte hapuks.
Suhted pastor Speeriga ei olnud Kapil mitte kõige paremad. Saksastunud lätlane, Riia kodaniku poeg Speer vaatas viltu Kapile kui tähtsale, mõjurikkale eesti rahvuslasele, ja püüdis teda nii mõnigi kord oma pastori ülivõimuga pigistada. Asi läks niikaugele, et ta tahtis Kappi köstri ja kihelkonnakooli juhataja ametist lahti teha. Kappi päästis see, et ta oli ametisse seatud mitte pastori, vaid kirikukonvendi poolt, kellel üksi oli õigus teda ametist tagandada. Konvent aga Speeri tema tülis Kapiga ei toetanud.
Samuti viltu vaatasid Kapile mõisnikud, kelle käes oli siis veel administratiiv- ja kohtuvõim. Kui haruldaselt hea kõnemees esines Kapp tihtipeale pidudel kõnedega. Ühes kõnes oli ta muuseas öelnud: "Eesti jalg ei passi mitte saksa saapasse." See mässumaiguliseks peetud sõna viidi sillasaksa (Ordnungsrichter) kätte, kes jultunud kõnemehe oma tribunali ette kutsus. Juba oli sillasaks valmis talle karistust määrama, kui Kapp järsku ütles: "Ich empfehle mich, Herr Ordnungsrichter. Sie haben kein Urteil über mich zu sprechen: Ich gehöre vor das Hofgericht in Riga". Kohtunik peatus oma otsuse kirjutamises ja küsis pahaselt: "Warum haben Sie das nicht gleich gesagt?" "Das hätten sie selbst wissen sollen", vastas Kapp ja läks välja.
Joosep Kapp suri 40-aastase teenistuse järel Suure-Jaani köstri ja kihelkonnakoolijuhataja kohal 61-aastaselt. Olles gripihaige, läks ta pühapäeval kiriku oma ametikohustuste täitmisele, sai seal külmetuda, millele järgnev kopsupõletik teda hauda viis. Pastor Speer teatas teisel pühapäeval kantslist enne sealt lahkumist lühidalt ja kuivalt, et "täna on meie kantri matus". Mitte üht kiitvat sõna kadunu mälestuseks ta juure ei lisanud. See teguviis rahva lugupidamist Speeri vastu ka ei suurendanud. Matuselisi oli siiski rohkesti. Pärast korjati raha ja ehiti Kapi haud graniidist obeliskikujulise, Suure-Jaani surnuaial kõige kõrgema mälestussambaga. Sambameister oli Kapi endine õpilane Meiner. Kui Speer suri, pandi ka tema hauale mõisnike ja muude saksasoost koguduseliikmete poolt must marmorrist. Mõlemad puhkavad nüüd teineteise lähedal, Speer Kapi jalutsis.
Kui Joosep Kapp suri, siis ei tahtnud Speer tema poega Hans Kappi isa asemel köstriks ja kihelkonnakooli juhatajaks kinnitada ettekäändega, et köstriametikandidaadil ei olla Tartu seminarist täielist lõputunnistust. Seminari lõputunnistusest oli aga Hans Kapp sellepärast ilma jäetud, et ta oli koolis Ernst Petersoni ja Tõnu Sanderiga referaadi välja töötanud, milles seletati, et vene õppekeele tarvitusele võtmine eesti koolides ei toovat rahvaharidusele mitte kasu, vaid kahju. Speer küsis siis Ängi (Enge) mõisa pidajalt Kurikult, mis rahvas sest asjast arvab: "Kas rahvas tahaks hea meelega Hans Kappi köstriametis näha?" Kurik surunud õige klahvi peale, kavalasti vastates: "Õpetaja härra soovib muidugi, et tema poeg ükskord Suure-Jaani õpetajaks saaks. Rahvas aga ütleb: "Kui nüüd Hans Kapp Suure-Jaani köstriks ei saa, siis muretseme selle eest, et peale Speeri surma üks Kapp peab Suure-Jaani pastor olema."" Speeri ja Kapi pojad studeerisid siis mõlemad teoloogiat. See ähvardus aitas. Hans Kapp kinnitati köstriametisse.
Kapi koolis sain hästi edasi ja olin tema lemmikõpilasi. Ainult üks kord oli ta mulle pahane, nimelt kui ta juhtus nägema, et ma kelleltki saadud "Neljandat apokriivaraamatut mulgi rahvale" endale ära kirjutasin. Näost punaseks minnes pragas ta mu läbi, pidades seda raamatut kuritahtlikuks paskvilliks. Ta andis mulle tungivalt nõu mitte Valga köstriseminari, vaid Esimesse Tartu õpetajate seminari minna. Tema ise kannatas sagedasti pastori omavoli all, sellepärast ei pidanud ta köstriametit mulle sobivaks. Oma sissetuleku kohta ütles ta, et see on "zum Leben zu wenig, zum Sterben zu viel". Tal oli neli poega, neile tahtis ta kõrgemat haridust anda. Köstri sissetulek seda aga ei võimaldanud. Kui ta oma poja Valteri Viljandi aadligümnaasiumi saatis, tehti talle vastaspartei poolt etteheiteid, et ta olla saksameelseks saanud, end mõisnikele müünud. See kurvastas teda. Sääraseist pahedest püüdis ta mind eemale hoida. Niisiis sõitsin Tartu, valmistasin end seal suvevaheajal veel ette ja sain seminari sisse. Pidin vastuvõtueksami sooritama võisteldes kreiskooli lõpetajatega, sest seminari statuudi järele nõuti sisseastujailt kreiskooli haridust.
Tolleaegsed seminari õppejõud: sakslased Maass, Glage, Lange ja poolakas Guiski olid oma aja kohta tublid, tõsised koolimehed. Mis tolleaegsel edumeelsel saksa pedagoogikal oli anda, seda pakkusid nad meile. Kokkupõrkeid mul nendega ei olnud. Nad saatsid mind ellu tunnistusega "Õige hea" ja ma mäletan neid austusega. Inspektor Maass, korralikkuse eeskuju, kes osava, kindla käega seminari valitses ja oma õppeaineid oskas kasvandikele huvitavaks teha, oli Königsbergi lähedal sündinud. Ta esivanemad olnud Saksimaalt pärit, tema pisut lonkav, nagu vähe roomav käik meenutas karu liigutusi, mispärast teda seminaris omavahel nimetati vene küttide karu nimega "Miškaks" ehk "Miškiniks".
Glage tähtsaim õppeaine oli usuõpetus. Tema voolav, korrektne kõne mõjus enam mõistusele kui südamele. Hommikupalvet pidas ta peaaegu sosistava, kuid haruldaselt selge häälega, nii et iga sõna terves saalis oli kõigile kuuldav ja arusaadav. Ilukirjutuse ja joonistuse õpetamisel tarvitas ta mõnikord saksakeelset kõnekäänu "mit einem Zuck" hariliku "mit einem schnellen Zug" asemel. Sellepärast oli seminaris ta salanimi "Zuck".
Lange oli ka Königsbergi lähedal sündinud, kuid enam lõunasaksa tüüp: musta verd, kongjapoolse ninaga, lüheldase kasvuga, elava vaimuga. Oma lahkuse, südamesoojuse, joviaalsusega tegi ta end seminaris populaarseks. Sõna "Gurgel" kõlas tema väljarääkimises mõnikord "Gorchel". See jäigi temale seminaris tagaseljanimeks.
Guiski oli poola mõisnike soost. Tema välimuses, riietuses, maneerides, kõnes oli midagi aristokraatlikku. Glage pedantsust temal ei olnud, sellepärast pääses ta kasvandike südameile lähemale. Slaavi "laia loomuse" kohaselt võis ta mõnikord kodanliku kombluse kütkeid endast maha raputada ja veidi üle aisa lüüa. Need nõrkused aga ei kõigutanud seminaris tema autoriteeti, ei kutsunud opositsiooni tema vastu välja. Ta enneaegset surma kahetsesid kasvandikud järele.
Seminari elust oleks veel juure lisada, et pühitsesime aastal 1878 seminari asutamise 50-aastast jubileumi. Kõned, tervitused, kõrgendatud meeleolu, nagu harilikult säärasel puhul. Inspektor Maass pidas tuumaka kõne küsimuse üle: "Was kann die Schule tun gegen den Sozialismus". See kõne ilmus pärast trükis. Seminari vilistlane õp. Blumberg rääkis seminari minevikust tänu ja kõrge austusega meenutades endist seminari juhatajat eestlast Jürgensoni. Saksa käsitööliste seltsis (Handwerkervereinis) kandsid seminari kasvandikud ett Schilleri "Wallensteins Lager". Kõiki pidulisi pildistati. Ka saksakeelne album seati kokku jubileumi mälestuseks. Jumal pikendas mu elu, nii võisin pärast osa võtta ka seminari 100-aastasest jubileumist.
Nagu öeldud, oli minu läbisaamine seminari õpetajatega hea, kuid eriti soojaks, südamlikuks ei võinud meie vahekord kujuneda, sest meie, eestlased, seminari kasvandike seas olime oma meelsuse poolest rahvusliku ärkamise aja "nooreestlased" ja teadsime väga hästi, et meie lugupeetud võõrast rahvusest õpetajail puudus heatahtlik arusaamine meie poliitilistest aadetest ja püüetest. Oli ju see aeg, kus ilmus Jakobsoni "Sakala", mis meid nii üliväga vaimustas ja kaasa kiskus, sakslasi aga ärritas ja vihastas. Saksa pedagoogid pidasid oma kohuseks selle järele valvata, et "Sakala" mürk meie, noorte, hingedes hävitustööd ei teeks. Eesti keel muidugi seminaris ei õpetatud. Ei nähtud ka meeleldi, et keegi oleks sellega iseseisvalt tegemist teinud. Pool salaja, aga seda suurema innuga, uurisin mina ja mõned teised Ahrensi ja Wiedemanni grammatikaid ja tegime ise katseid kirjatöis, mille trükkimiseks kavatsesime ajakirja välja anda. Olid ju tol ajal tuntud kirjamehed: Kuhlbars, Pärn, Kunder, R. Kallas ja Niggol enne meid samas seminaris oma hariduse saanud ning arusaadavalt ärkas meiski iha neid ühel või teisel viisil järele aimata. Eesti elu õhutamiseks endi keskel asutasime "Kalevi" seltsi, mille esimeheks oli Karl Undritz. Teiste liikmete seas mainin Pärmanni, kes oli juba mõned raamatud välja andnud, Käisime koos, laulsime eesti laule, lugesime eesti kirjandust, eriti aga "Sakalat". Mulle tehti ülesandeks eesti keele grammatikat seletada, sest sel alal olin mina enam tööd teinud kui teised. Mäletatavasti astusid kõik meieaegsed seminaristid-eestlased Kalevi seltsi liikmeiks; meelsuse poolest kadakasaksu meil ei olnud. Kuid selts võis ainult lühikest aega tegutseda. Aeg oli kardetav. Meid jälgiti juba lätlaste poolt, kes meie salajastest koosolekutest olid haisu ninna saanud. Salajasest seltsist osavõtmise eest ähvardas vali karistus. Meie ei tahtnud lätlaste armust elada ning likvideerisime oma seltsi.
Eesti keelde ja kirjandusse süvenemine jäi nüüd minu isiklikuks harrastuseks. Tartu tulles olin kohe Justi raamatupoodi rutanud ja sealt oma väikese taskurahaga omale Kreutzwaldi "Kalevipoja" ostnud. See on raamatuid, millest ma eluajal pole raatsinud lahkuda, mille noores eas võtsin ligi Venemaale ja vanas eas tõin sealt jälle tagasi kodumaale; millega võõra rahva keskel aastate kestel värskendasin oma vaimu ja mida hindan kõrgesti, vaatamata tema puudustele.
| JÄRGMINE LÕIK | SISUKORD | ESILEHT |
|---|