Selle aja sees, kui ma peakohtumees olin, tuli mul protsessida Kabala endise kümniku Christianiga. Asi seisis järgmises: ühel nälja-aastal, kui magasiait ja vallalaegas tühjad olid, pidi Kabala vald kroonu käest abiraha paluma. Pärast maksis iga hing pearaha kõrval veel 50 kopikat selle kroonuvõla intressi katteks.

Kui Christiani teist või kolmandat aastat Kabalas kümnik oli, tuli õnnistuseaasta ja magasiait oli vilja täis. Christiani oli siis kohtumeestega nõu pidanud, et vaja osa vilja ära müüa ja raha tarvitada kroonu käest võetud võla vähendamiseks. Kümnikul oli suur võim ja kohtumehed pidid tema käsku täitma. Nii saatis siis Christian 53 koormat rukkeid magasiaidast Tallinnasse.

Kui mina peakohtumeheks sain, oli ait jälle tühi. Kroonuvõla protsente maksis vald endises suuruses edasi. Mina küsisin kirjutajalt: "Kust see tuleb, et valla rukiste eest saadud raha kroonuvõlga sugugi ei ole vähendanud?" Tema ütleb: "Ma olen kõik raamatud läbi vaadanud, seda raha ei ole kusagil üles märgitud."

Et nüüd kõik vastutus minu, kui peakohtumehe, peal oli ja mina valla varanduse üle pidin aru andma, kartsin ma, et seda raha vahest minu käest hakatakse nõudma. Ma andsin kirjutajale kaks nädalat aega, et ta kõik arveraamatud veelkord hoolega läbi vaataks. Sain kahe nädala pärast temalt sama vastuse: Raha raamatute järgi kusagil ei leidu. Mul oli nüüd selge, et pean hakkama protsessima. Aga et iga eksituse vastu julge olla, käskisin kirjutajat veel kolmas kord oma raamatud läbi vaadata. Kahe nädala pärast pidin tema poolt sedasama kuulma: ei ole kuskil näha, kuhu see raha jäänud.

Siis sai kaebus kirjutatud Christiani peale ja kihelkonnakohtusse sisse antud. Kohus kutsus mind ja needsamad vanad kohtumehed ette, kelle aeg valla vili oli müüdud. Mehed vabandasid end ja ütlesid, et nemad asjast lähemalt ei tea. Christiani olnud suur aulik härra, nemad usaldanud teda, et mis tema teeb, on muidugi õige. Magasi vöörmünder ütles, tema olla põdur inimene, olla palju aadrit lasknud, mälestus peast ära, ta ei võivat midagi seletada.

Kihelkonnakohus pidi siis Christiani Kabalasse ette kutsuma. Meie ilmusime esimese kohtukäsu peale. Christian ei tulnud, ei võidud siis mingit otsust teha ja Christiani kutsuti teistkord ette. Ka seekord ei näidanud end Christiani. Kolmanda kutse peale oli ta viimaks ilmunud. Kohus pärib tema käest aru, kuhu see valla rukiste eest saadud raha on ära tarvitatud. Christiani näitab esiteks tunnistuse ette, mis talle Kabalast antud, et kõik tema arved on selged ja midagi tema käest enam ei ole nõuda. Teiseks seletab, et kui nälja-aastal 1845 poole Kabala valla elanikud pole jõudnud oma pearaha ära maksta, siis olla tema selle viljaraha nende eest maksnud. Sellega rehknung puhas.

Nüüd oli nagu kõik otsas ja meil hakatust ei kuskil enam. Aga Raudit oli terane mees niisuguseid asju arvama ja ütles: "Christiani on tahtnud lühidalt ja kergesti rahu teha, kuid sellega on ta ennast köitnud. Nüüd võtke kätte, andke kõigile, kes sel ajal pearaha maksid, käsk kätte, et nad oma pearahakviitungid kokku toovad. Kui üks või kaks kviitungit rohkem leiame, kui Christiani näitab, siis on tema rehnung võlts ning saab tühjaks mõistetud."

Nõnda sai käsk antud, et kviitungid toodagu kokku. Vaesemad, kellel mitte igakord ei olnud raha maksta, olid oma kviitungid alles hoidnud, kartes et ehk tullakse neilt teinekord nõudma. Aga kes alati korralikult maksid, need ei viitsinud ka kviitungeid alles hoida. Nad olid julged, et nende käest uut nõudmist ei ole. Meie saime ometi kaks korda enam kviitungeid kätte, kui Christiani arve näitas. Kviitungid aeti nööri sisse ja saadeti kihelkonnakohtu. Kohus mõistis siis, et Christiani peab tervelt kapitali välja maksma ja veel intressi intressid selle aja eest, kui summa on tema käes seisnud.

Christiani ei olnud selle otsusega rahul vaid kaebas keisrikohtu, kus kihelkonnakohtu otsus kinnitati. Nüüd saatis Christiani edasikaebuse Riia hoovikohtu. Hoovikohus oli tema vastu nii armuline et ta kohustas välja maksma ainult kapitali, kuna protsendid kingiti talle. Meie oleksime selle otsusega peaaegu rahule jäänud ja parun Vietinghoff ütles ka: "Teie olete selle asjaga küll mässanud, parem jääge nüüd rahule." Meie jäimegi vagusi. Aga ükskord tuleb parun Tartust tagasi ja ütleb: "Aga kuulge, Christiani on kindralkuberneri juures käinud ja edasi kaebanud. Nüüd ei või teie rahule jääda. Tema on hantvärgi seisusest, kindralkuberneril on ühtepuhku suured asjad ees, visatakse tema kaebtus kõrvale ja võibolla seisab sääl kümme aastat, enne kui ette tuleb. Nüüd võtke kätte ja sõitke kindralkuberneri juurde, kuna aeg veel pole hiljaks jäänud. Võta üks teine mõistlik mees, keda sa soovid, ligi, muidu on nagu näotu üksi niisuguse suure tüki peale välja minna."

Valisin siis endale seltsiliseks Reinu Jüri Koigi ja meie sõitsime Riiga. Siis oli Suvorov kindralkuberner. Meil oli aga see koht tundmata, kus tema vastu võtab. Seal lossis on mitu kohtuasutust ja kuberner on ka seal. Lossi ees juhtusime ühe Pärnu linna prouaga kokku. See rääkis selgesti eesti keelt ja juhatas meid otsekohe kindralkuberneri ukse taha. Meie tahtsime sisse tikkuda, aga vahisoldat ees, ei lase, tõrjub tagasi, räägib ainult vene keelt. Mina vaatasin teravamalt ta otsa, ta naeratab. Ma ütlesin: "Mis tükki siin mängite, olete ju päris eesti mees." Tema vastab: "Te saate ju karvast aru", aga juhatab meid ühe teise ukse juure: "Sealt peate enne läbi käima, muidu kindralkuberneri juure ei saa."

No läksime sinna. Seal oli 34 kirjutajat laudade ümber. Meil oli kiri ka ligi, ma näitasin seda kirja, siis astus nende seast eesti keele mees kohe välja, vaatab kirja, mis asi meil on ja ütleb: "Oodake natuke, te saate varsti ette." Noh, siis saime ka ette. Viitsekuberner (see oli selge eesti keele mees) küsib, mis asja pärast me tulnud. Siis seletab, et Christiani olla järgmist sisse kaebanud: Kabala valla rahvas olnud näljas ja otsas. Tema toitnud neid omal kulul nii ja nii kaua. Kehvemaid inimesi lasknud ta tõrvasepuid raiuda, maksnud selle eest jahu ja muu moonaga ning kandnud ise kogu seda kulu.

Mina ütlesin: "See on väga hea, et Christiani seda on kaebanud. Mina olin sel ajal metsavaht ja just nende puude mõõtja ning vastuvõtja. Ma tean, et Christiani andis ainult 0.25 vakka jahu ühe sülla tõrvasepuu eest, mis kõik pidid olema lõhutud ja linki laotud." Selle minu seletuse peale ütles viitsekuberner (Suvorov oli ka juures), et preagu, lapsed, ei või me teile midagi öelda. Vaja enne nende kohtute protokollid, kust see asi läbi käis, välja nõuda ja läbi vaadata. Küll me siis aru teeme.

Siis mina kaebasin jälle hoovikohtu otsuse peale, et seal olid Christianile intressid ja intresside intressid maha jäetud. Juhtisin tähelepanu sellele, et Kabala rahvas oma võla eest, mis ta nälja-aastatel riigivalitsuselt sai, peab intressid ja intresside intressid maksma. Nii oli ministri poolt käsk. Aga hoovikohus on Christianile, kes valla raha varastanud, armulikult intressid kinkinud.

Meie tulime nüüd koju. See oli kaks nädalat enne Jaani. Kohtuasi jäi üsna vagusi ja ootamise peale, et saab näha, mis Riiast tuleb. Nii kestis see kuni Tartu laadani kolmekuningapüha ja küünlapäeva vahel. Siis tuli Tartu keisrikohtust kiri Kabalasse. Christiani elas nimelt sel ajal oma Kabina mõisas Tartu lähedal. Meid kutsuti Tartu raha vastu võtma, mis Christiani oli kohtusse sisse maksnud. Selle kuuesaja rubla eest, mis meie Christiani käest nõudsime, saime me kõigi protsentidega 1045 rubla kätte.

Hoovikohus oli omalt poolt kihelkonna kohtule seletanud, et kihelkonnakohus ei olevat hoovikohtu otsusest aru saanud, kui ta arvanud, et hoovikohus protsendid kingib. Mina naersin selle pääle ja ütlesin kohtuhärrale: "Katsuge siis teie õnne, saatke see hoovikohtu otsus kindralkuberneri kätte, tema ehk saab aru." Kohtuhärra lõi käega: "Mine niisugustega jahtima. Teie olete oma kätte saanud ja jääme nüüd üsna vagusi."

See protsess oli seitse aastat kestnud. Christiani oli protsessi kestes öelnud: "Mis nemad minust vanast inimesest veel vintsutavad, ega nad minu käest ikkagi midagi ei saa." Aga näe, saime ometi. Kabala vald oli selle protsessi läbi kuulsaks saanud. Siis saime pärast ka mõned teised, väiksemad summad vallaraha kätte, mille olemasolu meile teadmata oli ja mille üle muidu vist oleks vaikitud. Kord laskis Pajusi Wahl mind enda juure kutsuda ja teatas, et seal mitu aastat juba üks suur summa Kabala valla raha seisvat. See makseti mulle välja.

Kroonu võla maksmine

Mina vallalaekast mitte ühte kopikat enda kasuks ei tarvitanud. Aga kui ma vallaametist lahkusin, siis peeti mind rikkaks ja arvati, et mu rikkus vallalaekast tulnud. Vend Vakina Andres, jõukas mees, haugutas mind mõnikord selle eest: "No mis sa sest said, et end puhta hoidsid ja kehvust kannatad? Ega rahvas ikkagi sinu õigemeelsusesse ei usu, pead ometi varga nime kandma. See on sulle ka paras; ei märganud võtta, kui sul kõik käe all oli."